Sissejuhatus

1. Töötute elukvaliteet

1.1.Töötuse mõju inimese psühholoogiale.

1.2 Pikaajaline töötus

1.2.1. Pikaajaliste töötute aktiviseerimine

2. Sotsiaalteenused ja tööturuteenused

2. l .Tööturuteenused

2.2. Sotsiaalteenused

Kokkuvõte

Kasutatud kirjandus

Töö on kirjutatud sotsiaalpoliitika aines. Töö teemaks on "Töötute elukvaliteet ja teenuste osa". Töö eesmärgiks on uurida millistest komponentidest koosneb inimeste elukvaliteet ja millised on need tegurid, mis töötuse korral pärsivad inimeste elukvaliteeti.

Lähemalt uuritakse, kuidas mõjub töötustaatus inimese psühholoogiale ja sotsiaalsetele suhetele. Elukvaliteedi võti on tasakaal. Kõige sagedamini mõeldakse selle all kehalist ja vaimset tasakaalu. Kummatigi nõuab tegelikkus inimestelt tasakaalu ka oma rahakotis, et tagada endale sellist elu, nagu soovitakse. Eestlane on tuntud oma reserveerituse poolest. See tähendab ka, et tõelisi tundeid hoitakse sissepoole, neid ei näidata ega elata välja. Kuid liiga palju ja liiga kaua tagasi hoitud tugevad tunded mõjuvad omakorda halvavalt. Eestlane usub, et töörügamine korvab talle kõik

Töö teine eesmärk on anda ülevaade pakutavatest teenustest ja hinnata nende tõhusust.

Töö on üles ehitatud kahe peatükina, millest esimene käsitleb töötute elukvaliteeti ja teine töötutele pakutavaid teenuseid.

Töö kujutamisel on kasutatud materjale meediaväljaannetest ja internetist ning statistilisi andmeid Eesti inimarengu aruannetest.

Igal pool elus võib kokku puutuda sõnaga "elukvaliteet". Elukvaliteet on tihedalt seotud indiviidi huvidega. Elukvaliteedi täiustamine on inimese põhieesmärk. Elukvaliteedi mõistel on eri tähendusi, kuid üldiselt kuuluvad elukvaliteedi alla :

o isiku areng
o tervis
o majanduslik stabiilsus
o elurahulolu
o psühholoogiline hea-olemine

Elukvaliteet on kompleksne protsess, kui mõni elukvaliteedi komponentidest on
häiritud, kannatab kogu inimese elukvaliteet.
Tööhõive on väga oluline komponent inimese elus, kuna väga suure osa oma elust pühendab inimene tööle. Läbi töö toimub inimese eneseteostus, saavutamisvajaduse rahuldamine, sotsiaalsete ja suhtlemisvajaduste rahuldamine, materiaalselt kindlustamine. Seetõttu on töö omamine väga oluline ning kui inimene kaotab oma töökoha, mõjutab see inimese igapäevast elu-olu.

Töö ja sissetulek kajastavad viimastel aastatel tekkinud ja praegu valitsevat olukorda, andes seega hinnangu kaasaja elukvaliteedile. Nelja-viie aasta jooksul on reformimeelsetes riikides toimunud struktuurimuutused, mis arenenud riikides võtsid aega 20-30 aastat. Nii kiire areng tähendab aga paratamatult, et paljud proportsioonid majanduses nihkuvad tasakaalust välja ja ühiskond ei jõua tekkivaid sotsiaalseid konflikte lahendada.

Eestis iseloomustab üleminekuperioodi tööjõu vähenemine, mis on põhjustatud negatiivsest loomulikust ja mehaanilisest iibest ning muutunud majanduslikust olukorrast. Majanduse kiire ümberstruktureerimise käigus vabanenud tööjõuressurss üritas rakendust leida uutes kiiresti arenevates majandusharudes. Selles olukorras tuli märkimisväärsel osal tööjõust ümber kvalifitseeruda (Eesti inimarengu aruanne 1999).

Suuremad muutused tööturul toimusid aastatel 1992 ja 1993, kui kogu hõive vähenes vastavalt 5,2 ja 7,5 %. Kokkuvõttes tähendas see ligi 100000 inimese lahkumist tööjõu hulgast.

Eestis on tööpuudus kasvanud järk-järgult, jõudes 1999 aasta alguseks 11-12% piirimaile. Töötuse põhjused on nii majandusliku, sotsiaalse kui psühholoogilise tagapõhjaga.

l. l. Töötuse mõju inimese psühholoogiale

Meie ühiskonnas kus suuremal osal elanikkonnast tuleb tegemist teha majanduslikest raskustest tingitud tõsiste probleemidega, rõhutatakse tavalisest enam puudus väärtusi, s.o. intensiivne töö, majanduslik kindlustatus, traditsiooniliste soorollide järgimine jne. Otsitakse tuge harjumuspäraselt ja traditsiooniliselt (Eesti inimarengu aruanne 1999, lk. 30).

Elunähtustele reageerib iga inimene erinevalt, olenevalt oma individuaalsest eripärast ja praktilisest kogemusest. Seega ka reaktsioon tööpuudusele sõltub inimese enda kokkupuutest töötusega.

Inimene kellel puudub töö ja ei ole silmapiiril ka uut töökohta ja muid sissetulekuallikaid, muutub ärevaks ja negatiivseks. Perspektiivituse tunne toob endaga kaasa depressiivse meelestatuse, alaväärsustunde, elutüdimuse. Negatiivne emotsionaalne pingestatus muudab oluliselt inimese ellusuhtumist ja käitumist. Teadlaste tähelepanekud näitavad, et töötute psüühiline tervis on halvem nende omast, kellel on kindel töökoht olemas. Töötud põevad sagedamini depressiooni, kalduvad alkoholismi ja harvad pole nende hulgas ka suitsiidijuhtumid. Töötute arvele tuleb kirjutada 69% enesetappudest. Mõningate andmete põhjal on enesetapjate % töötute hulgas 5 korda suurem keskmisest näitajast. Enesetapule viib töötut kahtlemata depressioon, mis areneb tühjuse tunnetamise, majandusliku kitsikuse, sotsiaalsete sidemete vähenemise tagajärjel. Töötus suurendab oluliselt ka alkoholi tarbimist. Töötute meeste hulgas on vanuses 25-44 aastat 44% alkohoolikuid, samaaegselt töötavate meeste hulgas on see protsent 28.

Inimese vaimne ja füüsiline tervis halveneb oluliselt peale pooleaastast töötuse perioodi. Halb psüühiline tervis võib põhjustada omakorda töötust. Töötuid valdab apaatia ja saamatuse tunne. Neil langeb oluliselt füüsilise ja psühholoogilise aktiivsuse aste. Sageli piirdutakse ainult teleri taga istumisega. Samuti võib seoses töötusega langeda inimese eneseaustuse aste. Töötul areneb ebatäisväärtuslikkuse tunde kompleks, kuna oluliselt nõrgeneb eneserealisatsiooni aste (Teiverlaur.M, Töötuse mõjust inimese psüühikale. - Rahva Hääl, 23. mai 1997, lk. 4.).

Töötus muudab inimese elu enamasti negatiivses suunas. Töötuse mõju inimesele on tõepoolest erinev. Mida töökam on inimene, seda suuremaks löögiks talle töötus on. Eriti halvasti mõjub pikaajaline tööpuudus meestele vanuses 40-50 aastat. Keskealised mehed taluvad töötust üldjuhul halvemini kui noored ja elatanud inimesed.

Tuleb täheldada, mida massilisem on ühiskonnas töötus, seda kergemini suhtub inimene probleemi olemusse. "Mitte mina üksi pole töötu, vaid tööd ei leia väga paljud inimesed" - selline arutlus võib teatud määral vähendada alaväärsustunnet. Ka positiivse sotsiaalse toetuse saamine oma sugulastelt ja sõpradelt aitab leevendada töötuse halvavat mõju. Uuringud näitavad, et mida enam töötud organiseeruvad ja täidavad millegagi kasulikult oma aega, seda vähem nad alluvad ka mitmesugustele psüühilistele ja füüsilistele häiretele.
Töötuks jäädes aheneb inimese suhtlusring. Kasvavad psüühilised pinged toovad omakorda kaasa konfliktsuse astme kasvu. Häiruvad perekondlikud suhted, muutuvad rollid. Harvad pole juhud kui mehe töötuks jäämisel võtab perekonnapea rolli üle töötav naine. Seega ei mõju töötus inimesele mitte ainult materiaalselt, sellega kaasneb hulk sotsiaalseid ja psühholoogilisi probleeme- Mil määral iga inimene seda kõike tunnetab oleneb tema materiaalsest kindlustatusest, isiksusest, tervisest, ümbritsevast mikro-ja makrokeskkonnast.
Psühholoogiline abi inimesele, kes kannatab töötuse all, kujutab endast ainult ühte lüli vajalikest toetustest.

1.2. Pikaajaline töötus

Riigi tööturupoliitika tõhusust vaadeldakse selle läbi kas tööhõive on tagatud enamikule tööealisele elanikkonnale ja kas pikaajalist töötust on suudetud ära hoida.

Tõsiseks probleemiks Eestis on pikaajaline tööpuudus. See hõlmab töötuid, kelle tööotsingud on väldanud üle aasta. 1998. aastal moodustasid Eesti tööjõu-uuringute andmetel pikaajalised töötud 45% kõigist töötutest.

Kuigi tööpuudus on otseselt majanduslik probleem, on sellel tõsiseid sotsiaalseid tagajärgi, mis mõjutavad inimese elukvaliteeti. Pikaajalise tööpuuduse negatiivsete tagajärgedena, mis avaldavad mõju nii töötule endale kui ka tema lähedastele, tuleb nimetada eelkõige järgmisi:

o usu kaotamine enesesse ja oma võimetesse
o motivatsiooni kaotus
o rahalised probleemid
o terviseprobleemid - nii vaimsed kui füüsilised
o sotsiaalne isolatsioon
o elatustaseme pidev langus.

1.2.1. Pikaajaliste töötute aktiveerimine

Tööturul vähese konkurentsivõimega isikute aktiviseerimiseks on loodud aktiviseerimiskeskused. Nende eesmärgiks on aidata leida tööd neil, kes ilma tugiteenusteta hakkama ei saa, s.o. pikaajalised töötud, kellel puudub võimalus kasutada tööturu teenuseid.

Uuringud näitavad, et 65% pikaajalistest töötutest peavad oma toimetuleku eest vastutavaks Eesti riiki või kohalikku omavalitsust, 5% saatust ning 30% võtab vastutuse enesele. Inimesed, kes on tööta olnud juba üle aasta, võivad üldse kaotada lootuse uut töökohta leida. Aktiivsele tööotsimisele lüüakse käega ja harjutakse elama sotsiaaltoetustest.

Aktiviseerimiskeskuste töö planeerimisel on võetud peamiseks suunaks oma elu eest vastutuse võtmise suurendamist, et inimene oleks aktiivne ja enesega iseseisvalt toimetulev. Kui suunata pikaajaline töötu ilma eelneva rehabilitatsioonita tööle, siis on ta suure tõenäosusega varsti jälle töötu, kuna ta on pikaajalise töölt eemaloleku tõttu võõrandunud ühiskondlikust elust ja muutunud vähekontaktseks, sest suhtlemisvõimalused on olnud väga napid (Rebane.P., Aktiviseerimiskeskused aitavad lahendada tööhõive probleeme. - Sotsiaaltöö, 1999, nr. 6, lk.5-6). Puudulik on info seadustest, muutustest ühiskonnas, vähenenud on kohusetunne. Paljudele pikaajalistele töötutele on töö saamisel olnud takistuseks puudulik eneseväljendusoskus ja võime oma oskusi müüa.

Aktiveerimiskeskused lähtuvad oma töö korraldamisel põhimõtetest, mille järgi nende tegevuse eesmärgiks on:

o aidata leida tööd isikutel, kes ilma kõrvalise toeta sellega ise hakkama ei saa
o tekitada/taastada tööharjumus inimestes, kes on pikemat aega olnud ilma tööta
o aktiviseerida töövõimelisi inimesi, kes ei ole huvitatud töö leidmisest, kuid samal ajal taotlevad toimetulekutoetust

1999. aastal on 2590st keskustesse pöördunud pikaajalistest töötutest leidnud koostöö tulemusena töökoha 300 inimest.

2. SOTSIAALTEENUSED JA TÖÖTURUTEENUSED

Iga riik otsustab ise, millist heaolutaset lugeda majanduslikult vastuvõetavaks ning sotsiaalselt inimväärseks. Euroopa Liidu liikmesriikidele kehtivad Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksis sätestatud miinimumstandardid. See dokument võeti vastu 1964.aastal, eesmärgiga määrata kindlaks kohustuslik miinimum, millest allapoole ei tohi sotsiaalkaitse langeda. Antud dokumendiga on ühinenud ka Eesti. Töötuse korral peaks sotsiaalkindlustusega hõlmatud töötaja perioodiliselt makstav kindlustushüvitis moodustama töötaja senisest palgast 45%. Seni puuduvad Eestis kindlustussüsteemid, mis kaitseksid töötajat kahe töötururiski - töötuse ning tööõnnetuste ja kutsehaiguste - vastu.

Eesti tööturupoliitika on olnud siiamaani küllaltki passiivne kuid kuna töötu abiraha on väga väike, on passiivse tööturupoliitika kulutuste osa kogukulutustest suhteliselt väike: 1997.aastal 47,4%. Töötuse vähendamiseks kavandatud programmid, näiteks ümberkoolitus, uute töökohtade loomise poliitika jne. ei vasta ühiskonna vajadustele.

2.1. Tööturuteenused

Eestis on juhtivaks tööturuinstitutsiooniks Sotsiaalministeerium. Tööturuamet, mis loodi 1991. aastal tegutseb Sotsiaalministeeriumi allasutusena. Tööhõivetalituste arv Eestis on suhteliselt suur, samas on nad selgelt alakomplekteeritud. See on Eesti tööhõivepoliitika üheks põhiprobleemiks. Eestil ei ole olnud piisavalt aega, et koolitada sotsiaaltöötajaid ja valmistada kohalikke ametivõime uute ülesannete täitmiseks, eesmärgiga peatada töötute arvu suurenemine (Eamets,R.,Philips,K.1999).

l. oktoobrist 2000 on pikendatud töötu abiraha kestvust. Senise 180 päeva asemel 270 päeva. Kuid tõsta tuleks ka töötu abiraha, kuna praegune summa 400 EEK langeb allapoole toimetulekupiiri 500 EEK.

Peamine tööturuteenuste pakkuja töötutele on tööhõiveamet. Pakutavad teenused on:

o teavitamine tööturu olukorrast ja tööturukoolituse võimalustest
o töövahendus
o tööturukoolitus
o kutsenõustamine
o tööturutoetus ettevõtluse alustamiseks
o tööturutoetus tööandjale väiksema konkurentsivõimega töötu töölerakendamiseks
o hädaabitöö

Tööhõiveameti poolt pakutavate teenuste kasutamine on suhteliselt tagasihoidlik. Kuigi töö otsimine tööhõiveameti kaudu peaks olema üks võimalus leida tööd, arvatakse, et see on toimetulematuse märk. Ei julgeta tööd otsides vabalt suhelda ja oma soovidest rääkida. Oluline oleks vabaneda tundest, et töötu on nurka aetud ja teistest eraldatud. Naised hindavad tööturukoolituse vajadust tunduvalt kõrgemalt kui mehed. Mehed ei taha kursustele minna, selle asemel, et püüda oma elu muuta, juuakse. Mehed löövad töötusele kergemini kaasa kui naised. Naised on muutusteks rohkem valmis. Kui inimene ei saa ka kohe peale kursuse läbimist tööd, siis vähemalt tõstab koolitus enesehinnangut ja annab energiat.

2.2.Sotsiaalteenused

Õigus sotsiaalteenustele ja -toetustele on kõigil Eesti Vabariigi elanikel. Riiklik igakuine töötuabiraha on 400 EEK. Tööhõiveametis registreeritud töötul säilib ravikindlustus. Tööotsijale, kelle töötu staatus on lõppenud ja tööhõivetalituses registreerimata tööta tööotsijale makstakse toimetulekutoetust, kui ta osaleb valla või linna pakutud sotsiaalses rehabilitatsioonis, s.o. hädaabitööd pikaajalistele töötutele, 4 tundi päevas. Rehabilitatsioonis osalejate eest makstakse ka sotsiaalmaksu ja seeläbi tagatakse pikaajalistele töötutele ravikindlustus.

Sotsiaalhoolekandest on töötute hulgas kõige enam kasutatav toimetulekutoetus. Toimetulekutoetust on õigus saada isikul, kelle sissetulek on alla valitsuse kehtestatud toimetulekupiiri. 1997.aasta l. novembrist on arvestuslikuks toimetulekupiiriks üksi elava täiskasvanud inimese kohta 500 EEK kuus. Eluasemekulud kaetakse normpinna ulatuses. Normpinnaks loetakse 18 ruutmeetrit üldpinda pereliikme kohta ja täiendavalt 15 ruutmeetrit perekonna kohta.

Võrreldes elukalliduse tõusu ja sotsiaaltoetuste suurust, ilmneb, et toetused jäävad alla toimetulekupiirile. Rahanappust püütakse leevendada mitmel moel. Esimesel kohal on tarbimise piiramine miinimumini. Olulisel kohal on raha laenamine. Alles kolmandal kohal on sotsiaaltoetused (see iseloomustab ka sotsiaaltoetuste tõhusust). Abi otsitakse juhutööde tegemisest ja kogutud säästude kasutamisest või isiklike asjade müügist.

Töö on kujutatud teemal "Töötute elukvaliteet ja teenuste osa". Töös on vaadeldud erinevaid elukvaliteedi komponente, lähemalt on uuritud töötuse mõju inimese psühholoogiale ja sotsiaalsetele suhetele. On jõutud järeldusele, et töötaolek võib endaga kaasa tuua protsessi, mille tulemusena inimese elu-olu hakkab kiires tempos halvenema. See on nõiaring, kuhu sattuda võib suhteliselt kõrgesti, millest välja tulla on aga kõrvalise abita väga raske. Seetõttu on tööpuudus probleem, mis nõuab meie kõigi tõsist tähelepanu.
Teenuste pakkujana töötutele on esikohal tööhõiveamet, kelle ülesandeks on tööturuteenuste osutamine. Kuna seniajani on Eesti tööturupoliitika olnud valdavalt passiivne, on teenused enamasti piirdunud toetuste maksmisega ja töötute registreerimisega.

Kokkuvõtvalt võib teha järelduse, et kuigi töötutele on suunatud nii riiklik tööpoliitika strateegia kui sotsiaalteenused, on töötute elukvaliteet mitterahuldav. See on tingitud abirahade mittevastavusest toimetulekupiirile.

KASUTATUD KIRJANDUS

1. Eamets,R., Philips,K. Tööpoliitika ja tööturg. Tallinn, 1999, 841k.

2. Eesti inimarengu aruanne l999. Tallinn: UNDP, 1999, 112 lk.

3. Ordes.E. Töökoha kaotanud inimesed saavad abifondi., Postimees, 4. märts l999, lk.5.

4. Rebane, P. Aktiviseerimiskeskused aitavad lahendada tööhõive probleeme. - Sotsiaaltöö, 1999, nr. 6, lk. 5-6.

5. Rein,M. Tööhõiveametist. - Sotsiaaltöö, 2000, nr. l ,lk. ll-12.

6. Liimal,P., Malvet,M. Vaabel,K. Sotsiaalhoolekanne Eestis. EL Phare projekt SSCC9503.001,161k.

7. Taliga,H. Sotsiaalkindlustuse rahastamise igavesed dilemmad.-Ärielu,2000,nr.9,lk.28-29.

8. Teiverlaur. M. Töötuse mõjust inimese psühholoogiale. - Rahva Hääl, 23. mai l997, lk.4.

9. http://www.ciesin.ee/undp/nhdr96/est/ban/ptk04.html

10. http://www.tartu.ee/kohalik-võim/agenda21/areng98/ginter.html