1932.aasta presidendivalimistest sai Ühendriikides poliitiline veelahe, Herberd Hooveri shansse ahistas sügav majanduskriis. Väga paljud inimesed olid jäänud tööta. Roosevelt vaimutati ametisse 4.märtsil 1933.aastal, mil majandus oli oma sügavaimas madalseisus. Nõuandjad uskusid, et valitsuse aktiivne sekkumine on kõigi hädade õige ravim. Uus kurss hõlmas programme, mis olid kavandatud majanduse põhistruktuuri reformimiseks. Uus programm, pidi tagama julgeoleku ebaõnne korral - sotsiaalkindlustuse, tööpuuduskindlustuse ja riikliku abi. Tähtsamad ajutised programmid hõlmasid töö loomise projekte töötute noorte kasutamist metsade ja rahvusparkide korrastamiseks. II maailmasõda katkestas Uue Kursi, kuid sõda tõi endaga kaasa suure riigieelarve. Pärast sõda oli üks esimesi seadusi 1946. aastal vastuvõetud tööhõiveseadus. Sõja lõpus tundus, et majanduse tsentraliseeritud plaanimisele kuulub tulevik. Seda tulemust kiitsid heaks need , kes nägid võrdselt jagatud külluse maailma koidikut.
Osad inimesed kartsid pööret viletsuse poole Ühtede lootused ning teiste kartused pole siiani täide läinud. Briti valitsus tahtis määrata töökohad milliseid töökohti tohivad inimesed pidada. Üldsuse reageering oli negatiivne ning valitsus loobus sellest. Heade kavatsustega alustatud programmide nurjumisest ei ole juhuslik - Läbikukkumine on seotud halbade vahendite kasutamises heade eesmärkide saavutamiseks. Vanaduspensionide seadus tagas igale vähemalt seitsmekümneaastasele isikule, kelle sissetulek on väiksem teatud summast, saaja varasemale sissetulekule vastava nädalapensioni. See oli otsene abiraha, vaeste seaduste sätede otsene laiend. Riikliku kindlustusseaduse sihiks oli kahe eesmärgi saavutamine - esiteks iga isik kes teeb Ühendatud Kuningriigis tööd peab vanuses 17 kuni 70 aastat olema kindlustatud haiguse puhuks. Teine eesmärk on et iga niisugune isik, kes tõotab teatavail teenistusaladel, mis määratakse käesoleva seadusega, peab olema kindlustatud tööpuuduse vastu. Suurbritannia ja Rootsi neid mõlemaid riike on kaua peetud edukateks heaoluriikideks on langenud üha suurenevatesse raskustesse. Suurbritannias on suurenenud valitsuskulutused, samuti on suurenenud tööpuudus. Rahulolematus tõusis dramaatiliselt pinnale tooride partei kaalukas valimisvõidus 1979 aastal, see võit saavutati Margaret Thatcheri lubadusega drastiliselt muuta valitsemissuunda - Ühendriikide suurim föderaalne heaoluprogramm on sotsiaalkindlustus-, vanadus-, toitjakaotus-, töövõimetuspensionid ning tervisekindlustus. Sotsiaalkindlustus ja tööpuuduskindlustus kehtestati 1930. aastal selleks, et võimaldada tööinimestel pensionileminekuks ja ajutiseks töötaolekuperioodiks ise üht-teist kõrvale panna. Täna maksemaksvatele töötajatele ei anna pensionifond mingit tagatist, et nad pensionile jäädes hakkavad toetust saama. Sotsiaalkindlustuse pikaajalised finantsprobleemid johtuvad ühest lihtsast tõsiasjast: süsteemilt makseid saavate inimeste arv on suurenenud ja suureneb jätkuvalt kiiremini kui nende töötajate arv, kelle palka saab maksustada nende maksete finantseerimiseks. Sotsiaalkindlustuse programm tähendab raha üle andmist noortelt vanadele. Lisaks üleandmisele noortelt vanadele tähendab sotsiaalkindlustus ka üleandmist halvemal järjel olijailt paremal järjel olijaile. Abirahast elavatel on vähe huvi sissetulekut teenida. Vaeste abistamiseks on kehtestatud üle 100 föderaalprogrammi. Üks programm dubleerib teist. Mõned perekonnad, kel õnnestub saada abi mitme programmi alusel, pärivad lõpuks sissetuleku, mis on kõrgem üleriigilisest keskmisest. Teised perekonnad jäävad teadmatuse või apaatia tõttu ilma abist mis leevendaks nende tõelist kitsikust. Kui kõik need fondid oleksid läinud vaeste kätte , poleks vaeseid enam olemas - nad kuuluksid vähemalt lahedalt toimetulijate hulka. Sellest rahast läheb osa halduskuludesse, osad rahad lähevad kolledþitudengitele, kes saavad toidukuponge ja võibolla muudki abi, laheda sissetulekuga perekonnad, kes saavad elamutoetust. Osa raha langeb hoolekandekelmide saagiks.
Eluasemeprogramm on silmatorkavalt läbi põrunud. Rohkem on hävitatud vanu elamuid, kui ehitatud uusi. Võitsid need perekonnad, kes said subsiteeritud üüriga kortereid - Need perekonnad, keda sunniti kolima kehvematesse elamutesse, sest nende kodud hävitati uusi vastu andmata, hakkasid elama veelgi halvemini. Linnauuenduse programm võeti vastu sihiga likvideerida vaesteurkad. Riiklikust elamuehitusest ja linnauuendamisest pole kõige rohkem kasu saanud mitte vaesed inimesed. Pigem said kasu omanikud, kelle valdused on ostetud riiklikuks elamuehituseks, keskmise või kõrgema sissetulekuga perekonnad, kes on olnud võimelised leidma eluaseme kallites korterites või siselinnamajades, mis sageli tulid uuendamise nimel likvideeritud odavate üürimajade asemele, linnadesse rajatud ostukeskuste ehitajad. Riikliku Tervishoiutalitluse esimese 13 aasta jooksul ei ehitatud Suurbritannias ühtki uut haiglat, 1976. aastal oli Suurbritannias vähem haiglavoodeid, kui 1948 aastal, mil Riiklik Tervishoiutalitlus asjaajamise üle võttis. Rööbiti valitsuse lisakulutustega on kiiresti kasvanud eratervisekindlustus. Ühendriikides esitatakse meditsiini ühiskonnastamise põhjendamiseks kaks argumenti: esiteks arstiabi on kallinemise tõttu enamikule ameeriklastest kättesaamatu, teiseks ühiskonnastamine teeb teatud määral arstiabi odavamaks. Igal juhul on tavalise arstiabi maksumus enamikule Ameerika perekondadele jõukohane. Erakordselt kulukate juhtumite tarvis on olemas erakindlustus. Inimeste püüdel keerata valitsusprogrammid enda kasuks on kaks tagajärge, paljud programmid kalduvad tooma kasu pigem keskmise ja kõrgema sissetulekuga rahvastikurühmadele kui vaestele, kelle tarvis nad on plaanitud. Vaestel puudub oskus, mida läheb vaja, et saavutada edu poliitilises rüseluses fondide pärast. Ollakse arvamusel, et enamikku hoolekandeprogrammidest poleks tohtinud üldse käivitada. Paljudest sõltuvatest inimestest riigi poolt oleks saanud ise toimetulevad inimesed. Pakutud on niisugust üleminekuprogrammi, mis võiks tugevdada individuaalset vastutust, teeks lõpu rahva praegusele jagunemisele kaheks klassiks, kärbiks nii valitsuskulutust kui ka praegust massilist bürokraatiat, tagades igale inimesele kindla peavarju, et keegi ei peaks kannatama äärmist viletsust. Sellel programmil on kaks olulist komponenti: praeguse hoolekandesüsteemi reformimine, teiseks sotsiaalkindlustuste ahendamine praeguste kohustuste täitmise käigus, hakates järk-järgult nõudma inimestelt, et need ise teeksid ettevalmistusi pensionileminekuks. Selline kõike hõlmav reform teeks tõhusamalt ja inimlikumalt ära selle, mida nii ebaefektiivselt ja ebainimlikult teeb meie praegune hoolekandesüsteem. See tagaks kindla miinimumi kõigile puudustkannatajale olenemata nende kitsikuse põhjustest, kahjustades võimalikult vähe nende iseloomu, sõltumatust või huvi oma olukorra parandamise vastu. Negatiivse tulumaksu põhiidee on lihtne - saaksime kasutamata kulurahast valitsuse käest, mis kindlustaks igale perekonnale minimaalse tulu, vältides bürokraatiat, säilitades suurel määral isikliku vastutuse ja üksikisikutele stiimuli töötada ja teenida piisavalt, et tasuda makse, mitte aga lunida subsiidiume. Sotsiaalkindlustuse ahendamine kõrvaldaks tema praeguse pärssiva toime tööhõivele, see aga tähendaks suuremat jooksvat rahvatulu. See kasvataks isiklikke sääste ning tooks enesega kaasa suurema kapitalimoodustuse ja sissetuleku kõrgema kasvutempo. See stimuleeriks erapensionisüsteemide arengut ja laienemist ning tugevdaks sel moel paljude töötajate turvalisust. Vastuvõetava negatiivse tulumaksu poliitilised takistused kuuluvad kahte omavahel seotud liiki. Neist silmatorkavamad on praegustesse programmidesse kätkenud erihuvid: huvigruppideks on toetusesaajad ning muidugi mõista hoolekandebürokraatia, kes neid programme haldab. Kõiki radikaalse hoolekandereformi jaoks vajalikke poliitilisi eesmärke on võimatu saavutada üheaegselt. Kuid see, mis pole poliitiliselt teostatav täna, võib muutuda poliitiliselt teostatavaks homme.