Eessõna

Rooma õigus on tsiviilõiguse klassika. Rooma õigusel on õigusteaduse ja juriidilise hariduse seisukohast eriline tähtsus : seda nii õiguse ajaloo, teataval määral õiguse teooria ja kaudselt ka dogmaatilisest / õiguse süsteemi / seisukohast.

Rooma õiguse iseloomustuseks võib kasutada Rooma ja tsiviilõiguse alal tuntud vene õigusteadlase J. A. Pokrovski (1868-1920) ilmekat ütlust, et see õigus on “üle elanud teda loonud rahva ja kaks korda vallutanud maailma” /Rooma impeeriumi ajal ja Rooma õiguse retseptsiooni käigus/ .

Rooma õigus.

Rooma õiguse all mõistetakse roomlaste õigust, mis Rooma kui linnriigi õigusest arenes üldiseks suureks Rooma riigis kehtivaks õigussüsteemiks. Seega on mõiste “Rooma õigus” küllaltki avara sisuga. Ajaks, millest alates Rooma riik ja puht-Rooma õigus esinevad ajaloolise käsitluse objektidena, on 8. saj. e. Kr. ; Rooma õiguse ajalooline käsitlus lõpeb 6. sajandiga.

Rooma õigusajalugu perioodidesse jagamise aluseks on tootmissuhete muutumine ja klassivõitlus. Nii domineeris orjanduslikus ühiskonnas tavaõigus, oli võõraste õigusetus ja õigusnormide tihe seos religioossete normidega. Peale vallutussõdu muutub Rooma maailmariigiks, domineerib orjatööl põhinev suurmaaomand, mis kutsub esile sagedasi orjade ülestõuse, mis omakorda tingib karme vastuabinõusid ja uute keerukate õigusinstituutide arengut. Arendatakse välja õigusprintsiibid piiramatu eraomandi, lepingute jne. kohta. Impeeriumi perioodil toimub orjandusliku ühiskonna lagunemine. Alistatud rahvaste ülestõusud Rooma ülemvõimu vastu hävitavad pikapeale Rooma võimsuse. Nõrgenevad riigi majanduse alused ja toimub orjandusliku majandussüsteemi langus. Käsitöö ja kaubanduse areng, mis oli tingitud harjumuspärasest luksusliku eluviisi harrastamisest ja tarvest luksusesemete järele privilegeeritud seisundi hulgas, oli viinud Rooma eraõiguse selleks ajaks enneolematule õitsengule. 3. sajandist toimunud languseajal, riigi sisemiste kriiside suurenedes ja klassivõitluse kasvamisega, kaasneb diktatuuri pidev tugevnemine. Keisrivõim, toetudes relvastatud jõule, bürokraatiale ja kirikule, muutub järk-järgult formaalselt piiramatuks.

Rooma õiguse lühiajalugu.

Rooma õiguse n.-ö. sünnikohaks on väike kogukond (linnriik) Rooma, mis asetses keset Apenniini poolsaart. Sünniajal- väga kauges minevikus- elas seda õigust kasutav rahvas tavalist, tollele ajale vastavat algelist elu- tegeles karjapidamise ja põlluharimisega ning ühiskondlikud suhted puudutasid esmajoones maavaldust, millele lisandusid suhted abielu, pärimise ja mõningate igapäevaste tehingute, nagu vahetus, laen jt. aladel. Neid ühiskondlikke suhteid reguleerivad õigusnormid olid lihtsad, patriarhaalsed ja kitsalt natsionaalse ilmega. Sõdadega laiendas Rooma pidevalt oma territooriumi, langedes ka ise vallutatute mõju alla. Nii näiteks oli kreeka kultuuri mõju, sest see oli rooma omast kõrgem ning see mõju avaldus ka õiguse alal. Senine patriarhaalne kord hakkas lagunema ja Rooma astus kaubanduslikesse suhetesse teiste rahvastega, muutudes lõpuks kaubandusliku suhtlemise keskuseks. Rooma õigus ei olnud enam puht-natsionaalse sisuga, vaid ta oli muutunud universaalseks, kuna selle uuema Rooma õiguse sisus oli elemente väga mitmete rahvaste õigusest. Roomlased oskasid nii oma õiguse kui ka vallutatud maadest ülevõetud õiguse paremiku sulatada meisterlikult üheks terviklikuks süsteemiks. Viimistletud kuju andis Rooma õigusele nn. klassikaline ajastu (2. ja 3. sajandi) jurisprudents (õigusteadus). See ongi õigus, mis omal ajal oli levinud suures osas tolleaegsest antiikmaailmast.

Lõpliku kuju sai Rooma õigus aga kuulsas keiser Justinianuse seadustekogus – “Corpus iuris civilis”. Sel kujul pärandaski Rooma oma õiguse järgnevatele sajanditele.

Rooma õiguse retseptsioon.

Antiikse maailma hukkumisel hävis palju antiikse kultuuri väärtusi, kuid palju siiski säilis. Uued rahvad alustavad normaalset elu ja sellega seoses taaselustub mõndagi väärtuslikku mineviku, vanaaja kultuurist. Uute rahvaste majanduslik areng viib jällegi paratamatult rahvusvaheliste kaubandussuhete kujundamiseni. Ja jällegi, nagu kord varemgi, tekib vajadus ühtse universaalse õiguse järele. Seda vajadust rahuldab Rooma õigus, mida hakatakse uurima, rakendatakse kohtutes, mis tungib üksikute riikide seadusandlusesse. Seda teistkordset maailmavallutamist Rooma õiguse poolt nimetatakse Rooma õiguse retseptsiooniks.

Rooma õigus kui orjandusliku ühiskonna õigus.

Antiikne ühiskond, kuhu kuulub ka Rooma, oli orjanduslik ühiskond. Ei tohi unustada, et õigus on alati lahutamatult seotud tootmissuhetega, sest viimaste muutumisega muutuvad ka õigussuhted. Rooma õigus oli orjandusliku ühiskonna arenenum õigussüsteem. Orjandusliku ühiskonna põhijaotus (orjapidajad ja orjad) väljendub siin selles, et orjadel polnud mingit õigust, nad polnud õigussubjektid, vaid asjad- õiguse objektid.

Rooma õiguse ülesandeks oli orjapidajate võimu kindlustamine, orjapidajate eneste vaheliste suhete normaliseerimine. Rooma õiguse keskmeks olid eraomand, lepingud, perekonnasuhted, pärimine ja eriti orjandusliku korra kindlustamine ja jõukate klassile õiguse andmine maade ekspluateerimiseks, mille tagajärjeks oli piiramatu eraomandiõiguse kujunemine ja tunnustamine.

Rooma õiguse retseptsiooni ajalooline käik.

Rooma õiguse retseptsioon ehk taaskehtestamine algas Itaalias, kandus sealt üle Hispaaniasse, Prantsusmaale, Inglismaale, haarates seega peaaegu kõik Lääne-Euroopa maad. Kõige viimati tungis Rooma õigus Saksamaale, kus ta aga saavutas kõige ulatuslikuma rakenduse. Üheks peapõhjuseks, miks Rooma õiguse retseptsioon Saksamaal erakordse ulatuse saavutas, on see, et nn. Saksa rahvuse Püha Rooma riik luges end Rooma impeeriumi järglaseks.

15. ja 16. sajandil eksisteeris Rooma õigus koos nn. kanoonilise õigusega. Sellise kooskehtivuse allikateks olid “Corpus iuris civilis” ja “Corpus iuris canonici”, mille nimetus on võetud “Corpus iuris civilis´e” eeskujul ja mis sisaldab endas roomakatoliku kiriku õiguse allikaid. Oluline on see, et juba algul muutus Rooma õigus feodaalriikide üldiseks õiguseks. Selle aja kohta on Rooma õiguse retseptsioonil progressiivne tähendus selles mõttes, et ta kõrvaldas feodaalühiskonna õigusliku killunemise ja soodustas kaubandust ja tööstust. Vastandina korporatiivsele ja seisuslikule õigusvõimele püstitas Rooma õigus õigussubjektide formaalse võrdsuse põhimõtte.

Rooma õiguse taaskasutamise ulatus.

Taas kasutusele võetud Rooma õiguse allikateks polnud mitte Lääne-Rooma riigi õiguseallikad, vaid lõpliku kuju omandanud Justinianuse kodifikatsioon. Tuleb täheldada, et Rooma õigusele anti formaalselt vaid subsidiaarne tähendus, s.t. teda võidi rakendada vaid siis, kui kohaliku õiguse sätted antud küsimust ei lahendanud. Kuid tolle aja õiguse puudulikkuse tõttu oli Rooma õigusel siiski tähelepanuvääriv tähendus.Tuleks veel märkida, et retseptsioon haaras peaaegu erandlikult eraõigust, kuna riigi-, kriminaal-ja protsessiõiguse alal olid keskajal väljatöötatud juba uued seadused või olid olemas oma tavad.

Pandektiline õigus.

Retsipeeritud Rooma õigus oli määratud seega täitma peaasjalikult praktilisi ülesandeid. Selleks uuriti vanu allikaid, kuid tõlgendati neid nii, et need sobiksid sellele ajale. Seda uutele ühiskondlikele tingimustele kohandatud Rooma eraõigust nimetatakse Justinianuse kodifikatsiooni tähtsama osa- Pandektide- järgi pandektiliseks õiguseks. Saksa õigusteaduses nimetati seda kaasaegseks Rooma õiguseks (heutiges römisches Recht).

Rooma õiguse läbitöötamise põhisuunad kesk- ja uuemal ajal.

Kehtivat õigust ei tule üksnes tõlgendada, seda peab ka uurima. Rooma õiguse uurimine algab 11. saj. ja kestab mitu sajandit. Kohati on see siiski peamiselt praktilist laadi uurimistöö. Nn. üldise õigusena sai Rooma õigus moodsa tsiviilõiguse teooria aluseks. Seega on Rooma õigus tsiviilõiguse üldteooriaks. Sedalaadi Rooma õiguse uurimine toimus eeskätt Saksamaal, kuid üldiselt on kõik Euroopa riigid ühel või teisel määral tegelenud Rooma õigusega. Sajandeid kestnud Rooma õiguse uurimine on olnud muutuv, mistõttu räägitakse koolkondadest või suundadest Rooma õiguse läbitöötamise alal.

Glossaatorid.

Glossaatorid ehk 11. saj. Itaalia juristid uurisid hoolsalt Justnianuse kodifikatsiooni teksti ennast. Nende nimetus pärineb seigast, et nad tegid olemasoleva teksti juurde ja äärtele oma märkusi ja täiendusi, mida nimetatakse glossideks.

Glossaatorite koolkond on tihedasti seotud Itaalias asunud Bologna ülikooliga. Töötati välja nn. Glossa ordinaria (umbes a. 1250), mis oli kokkuvõte glossaatorite glossidest ning millel oli suur teoreetiline ja praktiline tähtsus, sest kehtis põhimõte, et mida ei tunnusta gloss, seda ei tarvitse tunnustada kohus ehk mis pole glossiga varustatud, see pole retsipeeritud õigus ja seega ei kehti.

Postglossaatorid.

13. saj. teisel poolel järgnes glossatoritele postglossaatorite ehk kommentaatorite koolkond. Seda peetakse Rooma õiguse uurimise languse ajaks. 14.-15. sajandil tegutsenud postglossaatorite peamiseks ülesandeks oli kohandada tõlgendamisega Justinianuse õigust vastava aja eluvajadustele. Peale Rooma õiguse uuriti ka nn. kanoonilist õigust ja Itaalia statuute /kohalikke õigusakte/, püüdes neid kõiki kokkusulatada. Teadusliku töö langus seisneb peamiselt selles, et ei uuritud Rooma õiguse algseid tekste vaid nende juurde kirjutatud glosse, mis andisd võimaluse tõlgendada Rooma õigust meelevaldselt, leides sealt tihti seda, mida seal olla ei saanud.

Humanistid.

14. sajandi Itaalias, koos klassikalise kirjanduse uurimisega, asub valitsema humanism, mis mõjutab ka Rooma õiguse uurimist. Püütakse kindlaks määrata Justinianuse kodifikatsiooni täielik algtekst, mis on postglossaatorite poolt moonutatud. Humanistid tõstavad taas esile Rooma õiguse ajaloolise uurimise. Parimad Rooma õiguse tekstide analüüsiad 16. saj. on prantsuse humanistid ja õigusteaduse õpetamise prantsuse suund (mos gallius) tõrjub välja itaalia suuna (mos italicus´e).

Kodanluse tugevnedes Euroopas, hakkasid riigipead kaitsma kodanluse huve, lootes tema kaasabil kukutada feodaalaadli. Alles siis puhkes kõigis maades tõeline õiguse areng Rooma õiguse alusel, väljaarvatud Inglismaa, kus areng oli hilisem, kuid ka seal tulid õiguse edasises arengus rakendamisele Rooma õiguse printsiibid.

Humanistide koolkond kestis 17. saj. alguseni, kus ta jäi tahaplaanile, kuna ei oldud siiski suutelised pakkuma kiiresti arenevale ühiskonnale küllalt rakendamiskõlblikku õigust.

Praktikud.

Rooma õiguse uurimise nn. praktiline vool tekkis Saksamaal 16. sajandil. Põhjuseks oli sealne Rooma õiguse täielik retseptsioon. Juristide ülesandeks kujunes antud maal kehtiva ja rakendatava Rooma õiguse käsitlemine, kõik muu neid ei huvitanud. Nende töö seisnes Rooma õiguse rakendamise võimaluste leidmises, millest ka nimetus Usus modernus Pandectarum.

Ajalooline koolkond ja loodusõiguslik koolkond.

Ajaloolisel koolkonnal on Rooma õiguse uurimise seisukohalt reaktsiooniline mõju. Ajalooline koolkond tekkis vastukaaluks loodusõiguslikule suunale. Rooma õiguses ei uurinud nad sedavõrd tsiviilõiguse detaile, kui püüdsid kontrollida kriitiliselt tsiviilõiguslike suhete süsteemi põhi- ja üldprintsiipe. Ajaloolise koolkonna esindajad seletavad vastandina loodusõiguslastele, et õigus kujuneb nagu keelgi salapäraselt rahva hinges. Seega pole teadlik seadusandlik tegevus loomupärane. Ajaloolise koolkonna esindajate loosungiks oli “tagasi allikate juurde”, s.o. Rooma õiguse ajaloolisele uurimisele.

19. sajandi pandektistid.

Ajalooliste uurimuste kõrval jätkub 19. sajandil nn. kaasaegse Rooma õiguse uurimine : töötatakse välja täpsed loogilised konstruktsioonid, formuleeritakse mõisted, koostatakse klassifikatsioonid. Klassikaline Rooma õigus, peamiselt aga Justinianuse õigus, on selle juures vaid aluseks.

Prantsuse juristid.

Rooma õiguse teadusliku läbitöötamise alal on suur osatähtsus ka prantsuse juristidel. Eriti tuleb siin märkida Pothier´d (1699-1722), kes on allikate alusel käsitlenud Rooma õigust põhjalikult ja suure oskusega.

Vene juristid.

Ka Venemaal tegeldi Rooma õiguse uurimistöödega. Esimesed süstemaatilised Rooma õiguse õpperaamatud koostati 19. sajandi algul. Hilisematest vene romanistidest on tuntumad Muromtsev, Pokrovski ja Hvostov, kes on koostanud niihästi häid õpperaamatuid kui ka monograafilisi uurimusi Rooma õiguse alalt.

Kokkuvõte.

Rooma õigus on andnud paljudele õigusprintsiipidele viimistletud formuleeringu. Eriti omandi- ja lepinguõigusesse puutuvad Rooma õiguse põhimõtted olid eeskujuks hilisemate õigussüsteemide kujundamisel. Nii oli see Rooma õiguse retseptsiooni puhul, kui feodaalühiskonna sisimas alanud kodanlike suhete areng tõi enesega kaasa Rooma õiguse taaskehtestamise. Nii oli see ka pärast kodanlikke revolutsioone, kui Rooma õigus võeti jällegi kodanlike koodeksite aluseks (Rooma õiguse põhimõtted on paigutatud peaaegu kõikidesse 18.-20. saj. tsiviilkoodeksitesse, nagu Preisi üldine maaõigus, Prantsuse tsiviilkoodeks, Itaalia tsiviilkoodeks, Saksi tsiviilseadustik, meil varem kehtinud Balti eraõigus, Saksa tsiviilseadustik, `Sveitsi tsiviilseadustik). Selles avaldubki Rooma õiguse omaaegne praktiline tähtsus.

Olid ajad, kus kogu teaduse vankumatuiks alussambaiks loeti Aristotelese filosoofiat, piiblit ja Rooma õigust – tema seadustekogu “Corpus iuris civilis´e” näol. Kuid veel nüüdki loetakse juristidele Rooma õiguse tundmist ka praktiliselt vajalikuks.........

Kasutatud kirjandus :

1. Elmar Ilus “Rooma eraõiguse alused” , AS Kirjastus ILO 2000.a

2. A.I. Kosarev “Rooma õigus” , Juriidiline kirjandus 1986. Leningrad.

3. V.S. Nersesjants “Õigus ja seadus”, Moskva 1983.