juhendaja: dotsent Anne Tiko
RESÜMEE
Andres Siplane (1999). Kasuperede arengust Eestis. Uurimus kasuperede hetkeseisust ja arenguvõimalustest. Bakalaureusetöö. TPÜ. Käsikiri. Tallinn, 70 lk.
Eesti laste hoolekanne on läänelike reformide järgus.
Käesoleva uurimuse eesmärgiks on saada ülevaade Eesti kasuperede süsteemi hetkeseisust ja samuti ka terve maailma kasuperenduses toimuvast. Professionaalne kasuperede süsteem on alles arenemas. Antud uurimus küsitleb esmakordselt Eestis kasuperesid, aineks on kasuperede töö, rõõmud, saavutused, vajadused, probleemid ja arvamused.
Tulemuste analüüs näitab, et enamus paigutusi on edukad. Samuti leidsime, et psühholoogid ja sotsiaaltöötajad ei oma piisavalt oskusi aitamaks kasuperesid või ei jõua nende abi kasuperedeni. Järeldasime ka, et kasuvanemad vajavad eneseabigruppe. Et kasuperede süsteem võiks ladusalt Eestis toimida, peab loodama seadusakt, mis defineerib kasupere, määrab kasupere koolitus- ja professionaalsusstandardid, kohaliku omavalitsuse vastutuse kasupere ees, sätestab kolmanda sektori võimalused organiseerimaks kasuperehooldust ning reguleerib kohustuse spetsialistide vahel kasulapse ja tema bioloogilise vanemaga töötamiseks.
Antud uurimistöö võtmesõnad on : vanemliku hoolitsuseta jäänud laps, kasupere, kohalik omavalitsus, kasupere ettevalmistus, lastekaitsetöötaja ja lapse bioloogiline pere.
ABSTRACT
Andres Siplane (1999). Development of Foster Care in Estonia. The research on the present state of foster care and possible developments. Bachelor’s paper. TPÜ. Manuscript. Tallinn, 70 pages
Estonia has entered a period when the child welfare system is about to be adapted the pattern of Western countries. The goal of the present research is to observe developments in the foster care field in Estonia as well as in the world as a whole. Foster care is in the very beginning of its development. The surveys used in this research were the first to question foster parents about their joys, achievements, needs, problems and opinions.
Analysis of the results showed that most of the placements are successful. We also found out that psychologists and social workers are not skilled enough to give professional help to the families in need, and that foster parents would like to form self-help groups.
In order to develop foster care in Estonia there must be a foster care law which defines foster parents, sets standards for the training and the professional level of foster parents, sets local authorities obligations for foster families, regulates the third sectors part in organising foster care and assigns various specialists the responsibilities for working with the birth parents and the child.
The key-words of the current research are : child without parental care, foster family, local authority, training of foster parents, child welfare worker and the birth family.
SISUKORD
Eessõna 7
1. SISSEJUHATUS 8 2. VANEMLIKKUSE ASENDAMISEST 9 2.1 Bioloogiline ja psühholoogiline vanemlikkus 9 2.1.1 Tarvetele orienteeritud koolkond 10 2.1.2 Suhetele orienteeritud koolkond 11 2.1.3 Eraldamisele eelnev 12 2.2 Bioloogilise vanemlikkuse mitteinstitutsionaalset asendamist sätestavad seadused tänases Eestis 13 2.2.1 Eestkoste 13 2.2.2 Adoptsioon 14 2.2.3 Kasupere 15 2.2.4 Tugipere 15 2.2.5 Perelastekodu 16 2.2.6 Hooldusperekond 17 2.3 Kasuperehooldust puudutavad mõisted 17 2.4 Ülevaade kasuperede süsteemides mujal maailmas 23 2.4.1 Prantsusmaa 23 2.4.2 Ungari 24 2.4.3 Albaania 25 2.4.4 Suurbritannia 25 2.4.5 Saksamaa 27 2.4.6 Austria 27 2.4.7 Ameerika Ühendriigid 27 2.4.8 Rumeenia 30 2.4.9 Bulgaaria 31 2.4.10 Tshehhimaa 32 2.4.11 Slovakkia 32 2.4.12 Taani 33 2.4.13 Mõned jooned kasuperendusest Euroopa Liidus 34 2.4.14 Kasuperede väärkasutamine 34 2.4.15 Eesti 35
3. PROBLEEMIASETUS JA METOODIKA 38
4. UURIMISTULEMUSTE ANALÜÜS JA ARUTELU 40
4.1 Põhiandmed 40 4.2 Statistiliselt usaldusväärsed ja väga usaldusväärsed seosed 46 4.3 Lühima tee korrelatsioonigraafid 48 4.4 Arutelu ja järeldused 49
5. KOKKUVÕTTED JA ETTEPANEKUD 52
KASUTATUD KIRJANDUS 57
AVALDAMATA ALLIKAD 59
LISAD 60
Tabelite ja jooniste loetelu
Tabel 1. Meetmed vältimaks lapse eraldumist oma bioloogilistest vanematest 53 Joonis1. Raha liikumine Prantsusmaal omavalitsuselt kasupereni 24 Joonis 2. Lapse liikumine Prantsusmaal eestkosteasutusest kasupereni 24 Joonis 3. Raha liikumine Pärnus omavalitsuselt kasupereni 36 Joonis 4. Lapse liikumine Pärnus omavalitsuselt kasupereni 36 Joonis 5. Uurimisprobleemi asetus 38 Joonis 6. Bioloogiliste laste arv kasuperedes 40 Joonis 7. Kasulapse perrevõtmise motiivid 41 Joonis 8. Millist infot või koolitust kasupere vajaks 42 Joonis 9. Mida head on kasulapse perre tulek andnud 43 Joonis 10. Kardetud probleemid 44 Joonis 11. Reaalselt akuutsed probleemid 45 Joonis 12. Kelle poole on pöördutud ja kellelt abi saadud 46 Joonis 13. Lühima tee korrelatsioonigraaf I 48 Joonis 14. Lühima tee korrelatsioonigraaf II 49
Eessõna
Ilmselt on tänapäeval võrreldes eelmiste aegadega orvuna kasvama jäänud lapsi sotsiaalsetel põhjustel järjest enam. Kindlasti tabasid aga lapsevanemaid ka muistsetel aegadel õnnetused, vangistused, haigused, tulekahjud jne, mille tulemusena pidid nende lapsed jätkama oma kasvamist sugulaste, hõimlaste, lähedaste või naabrite juures.
Seoses ühiskonna institutsionaliseerumisega hakati vastsündinuid ka maha jätma headele inimestele ja veel hiljem loodi orbude kodud.
Tänapäeva tehismaailmas, kus üritatakse pöörduda tagasi loodusläheduse poole, on suund võetud taas perekonnas hooldamisele. Erinevalt aastatuhandetetagusest ajast, peab aga nüüd kasupere sõlmima lepingu vastava ala spetsialistiga ja adopteerimise puhul asja lausa kohtusse viima. Lisaks veel kadalipp psühholoogi, arsti, psühhiaatri, kohaliku sotsiaaltöötaja, politsei ja veel kellegi kontorist läbi.
Käesoleva töö pühendan nendele inimestele, kes on võtnud vaevaks võõra hooletusse jäänud lapsega tegelemise, kes tihti ei kohta tänu mujal, kui sellesama lapse silmades ja formaalselt pinnapealselt ka sotsiaaltöötajalt.
Tänan kõiki peresid, kes oma vastustega aitasid kaasa selle töö kirjutamisele.
1. SISSEJUHATUS
Käesoleva bakalaureusetöö aineks on kasupered, kui alternatiiv institutsionaalsele hooldusele ja objektiks kasuperede (nii nende, kes juba kasulast kasvatavad, kui ka nende, kes seda alles kavatsevad) arvamus oma tööst. Antud uurimistöös huvitas meid kasuperede motivatsioon, kogetud rõõmud ja raskused, ootused, koolitus- ja nõustamisvajadused, soovitava lapse vanus ja nõuanded sarnase kavatsusega peredele.
Selleks tutvusin inglise, soome, tshehhi, saksa ja eestikeelse kirjandusega ning viisin läbi küsitluse kasuperede seas.
Uurimistöö teemavalikul ajendas mind mu enda töö Pärnu linnas kasuperede spetsialistina. Üks problemaatiline ala on kasuperede koolitus. Teostatud küsitluse alusel loodan välja selgitada, millist koolitust kasupered vajavad ja millisest meelsasti osa võtavad.
Töö koosneb teoreetilisest osast, mis käsitleb bioloogilise ja psühholoogilise vanemlikkuse probleeme. Loon ülevaate laste asendushooldust puudutavatest mõistetest ning seadustest meie riigis. Samuti püüan saada ülevaadet kasuperedest mujal maailmas.
Probleemiasetus puudutab kasuperede süsteemi arengut, vajadusi ja professionaalide suutlikkust neile rahuldavaid vastuseid ja abi pakkuda.
Uurimistöö metoodikaks on anketeerimine. Seejärel esitan saadud andmete analüüsi koos järeldustega, kirjanduse loetelu ja lisad - joonised ning ankeetküsitluse näidise.
2. VANEMLIKKUSE ASENDAMISEST
Lapse ja tema vanemate vaheline on suhe on ühiskonna aluseks, umbes nagu abieluside. Laps ei saa endale vanemaid valida ja vastupidi. Kumbki ei saa teineteisest loobuda, kui vaid kohtu kaudu ja ka siis vaid oluliste põhjustega. Julgen öelda, et selliste loobumiste näol on tegu eranditega. Kõikide riikide seadusandluses on ühel või teisel moel nimetatud vanema kohustusteks last harida, kasvatada ja kaitsta. Mis siis saab, kui lapsevanem ei täida oma kohuseid? Siis astub riik vahele, et lapse huvid oleksid kaitstud. Ma nimetaks seda vaheleastumist väga erakorraliseks ja käsitleks igat juhtumist eraldi tragöödiana, sest sekkutakse ju vahele millelegi sama loomulikule, kui jõe vool või päiksetõus. Ometi leiab nimetatud vaheleastumine aset järjest sagedamini õhtumaades niigi kasina laste juurdekasvu juures. Millegi muu sama (nt päikese tõus) fundamentaalse lõhkumise kohta teooriate aretamine ja uurimistööde läbiviimine tunduks vähemalt minu jaoks kimäärsena, kuid laste (just nende, kes ei ole orvud) asendushooldusest kirjutamine on siiski tõsiseltvõetav.
2.1 Bioloogiline ja psühholoogiline vanemlikkus
Lapse kasvukeskkonda ja kasvatajat saab eristada objektisuhte teooria põhjal bioloogiliseks ja psühholoogiliseks. Bioloogilisteks vanemateks on lapse pärisvanemad, mis on ühiskonnas üldiselt heakskiidetum ja enamesinev. Psühholoogiline vanemlikkus saab osaks orbudele ja vanemlikud või kasvatuslikud õigused kaotanud või loovutanud vanemate lastele, kes kasvavad mõnes asendushoolduse institutsioonis.
Kivimäki ja Panttila kõnelevad oma töös, mis käsitleb lastekodu ja SOS-küla noori (1990, 15-17) tarvetele orienteeritud koolkonnast esindajatega A. Freud ja Goldstein ning suhetele orienteeritud koolkonnast, mille arendaja on Vinterhed.
2.1.1 Tarvetele orienteeritud koolkond
Tarvetele orienteeritud koolkond rõhutab lapse vajadusi ning õigusi ja näeb lapse psühholoogiliste vanematena neid isikuid, kes saavad igapäevaselt rahuldada lapse vajadusi. Bioloogiline vanemlikkus ei ole tagatiseks psühholoogilise vanemlikkuse tekkimisele, kuna lapse puhul, vastupidiselt täiskasvanule, ei vii tema viljastamise ja sündimise realiteedid otse tundesidemeteni. Tundesidemed vanemaga moodustavad päev-päevalt lapse vajaduste rahuldamise, füüsilise hoidmise, söötmise, heaolu eest seismise ja tunnustuse andmisega. See annab lapsele tunde, et ta on soovitud ja tal areneb tugev eneseusaldus, ta kogeb et on vähemalt üks täiskasvanu, keda armastada ning kes armastab ja hindab teda.
Goldsteini arvates saab psühholoogilise vanemana toimida ükskõik milline lapse eest hoolitsev isik, kuid mitte kunagi eemalolev passiivne täiskasvanu, isegi siis mitte, kui ta suhe lapsega on bioloogiline või kuidagi legaliseeritud. Tarvetele orienteeritud koolkond peab õigeks vanemate vahetamist, kui bioloogilised vanemad ei suuda täita lapse vajadusi. Sealjuures rõhutatakse lapse ajakäsituse lühidust ja seetõttu on vajalik kiire tegutsemine lapse ümberpaigutamise üle otsustamisel.
Ühiskonna ülesandeks on siinjuures lastele psühholoogiliste vanemate ja suhete püsimise tagamine. Kui lapsel puuduvad võimalused normaalseks, terveks arenguks bioloogilises peres, siis tuleb talle leida hea arengu tagav psühholoogiline pere. Lapse suunamise järel uude perre on tema jaoks kõige parem jäädagi sinna, sest ta ei pruugi olla valmis uuteks lahutamiskogemusteks. Samas tuleks juhtida last vabanema tundesidemetest bioloogiliste vanematega. Ümberpaigutamist nähakse lõpppunktina ebaõnnestunud protsessis, kus püüti ühendada bioloogilised vanemad ja laps. Suhete lõpetamine lapse ja bioloogiliste vanemate vahel põhineb sellel, et bioloogiliste vanematega kohtumine häiriks psühholoogilise vanemlikkuse sündi ja püsivust. Lapse jaoks on raske liituda ja hoida kontakti kahtede vanematega, eriti juhul kui nende omavahelised suhted ei ole head. Sel ajal on tavalised lojaalsusvastuolud, mis võivad kahjustada lapse positiivset suhtumist mõlematesse vanematesse. Ühenduses olemiseminimaliseerimine või lõpetamine põhineb sellel, et laps vajab aega uue perega kohanemiseks.
2.1.2 Suhetele orienteeritud koolkond
Suhetele orienteeritud koolkonna arvates on väga olulised suhted bioloogiliste vanematega ja psühholoogilised vanemad on lapse jaoks need, kes on olnud otsustava tähtsusega lapse identiteedi arengus. Selline vanemlikkus ei ole vahetatav, vaid see on lapses püsiv ja mõjutab lapse sisemist kohanemist. Näiteks ei korva asendusvanemad või lastekodu personal kunagi bioloogilisi vanemaid, nad on vaid neid täiendavad isikud. Objektisuhte teooria alusel vabaneb laps edukalt esimeste aastatega intiimsest sõltuvusest vanematest. Eraldumist ei saa aga toimuda, kui hooldusele võtmise järel ei ole lapsel võimalust vanemaid kohata. Sellisel juhul jätkub kord lapses sündinud suhe vanematega tema sees "sisemise draamana". Vinterhedi arvates on laps üpris lojaalne bioloogilistele vanematele samastumisprotsessi tõttu. Kui laps eraldatakse vanematest kaotab ta ühenduse osaga iseendast. Lapsel tekib ebakindel identiteet ja kahesugusus areneb välja nii bioloogiliste vanemate kui ka neid täiendavate või asendavate täiskasvanute suhtes. Hooldusele võtmise tagajärjel jääb laps ilma psühholoogilistest vanematest ja sellele lisaks algab mure protsess. On oluline, et laps saaks siin professionaalset abi lahutuse üleelamiseks. Kui eraldamisega sügavamalt ei tegelda, ei ole lapsel võimalusi oma tunneteks ega liitmiseks uute täiskasvanutega, kellel vastasel juhul oleks head võimalused saada lapsele emotsionaalselt tähtsateks inimesteks.
Selle koolkonna arvates tuleks hooldusele võtmist vältida ja selle asemel tegeleda sihiteadlikult nende peredega, kus lastel halvasti läheb. Ümberpaigutamist nähakse siis vastupidiselt tarvetele orienteeritud koolkonnale töö alguse, mitte lõpppunktina. Hooldusele võetud lapse seisukohalt tähendab see seda, et lapse ja bioloogiliste vanemate suhted säilitatakse, ükskõik kui raskeks see praktikas ka ei osutuks. Arvatakse, et sidemete katkestamine põhjustab lapsele sügavaid identiteedi probleeme.
2.1.3 Eraldamisele eelnev
Leian, et mõlemad koolkonnad on liiga vähe tähelepanu pööranud tõigale, et enamasti on oma vanematest eraldatav laps kannatanud pikemat aega füüsilist või emotsionaalset väärkohtlemist, mis mõnel juhul viib lapse alateadliku või teadliku järelduseni, et ta peab ise endale uut kodu otsima. Tavaliselt tuleb see laps laste varjupaika, kui ta teab selle olemasolust või pöördub inimeste poole, kellelt ta ei karda oma vanemate käitumisele sarnast käitumist.
Igatahes ei ole lapse bioloogilistest vanematest eraldamine talle nii väga ootamatu, tihti on see ikkagi (isegi varjupaika või lastekodusse paigutamine) lõpp virelemisele.
Ehkki ma kaldun pooldama tarvetele orienteeritud koolkonda, arvan et uutel vanematel on väga raske kohaneda lapse (võibolla terve ta senise elu jooksul kujunenud) arengupeetusega (või -häiretega) ja puudujääkidega ühel või teisel alal. Ma ei arva ka, et ümberpaigutus oleks lõpppunkt selles protsessis, sest laps vajab abi lahutuse üleelamiseks ja kohanemiseks uue perega (nii nagu seda vajab ka kasupere). Siinkohal olgu toodud kasulapse kohanemise astmed (Wiman 1995, 31):
1. laps on lahke, viisakas ja püüab olla meelepärane 2. laps ilmutab agressiivsust ja destruktiivset käitumist, proovib kasuvanemate taluvuse piiri, esineb voodimärgamist, luupainajaid jm 3. laps taandub käitumiselt ikka, kus ta on haiget saanud, teinekord koguni imikuikka 4. laps küpseb ja hakkab kasvama ja arenema
Kindlasti ei ole lapse järjekordne lahutuskogemus (tagasi oma pärisvanema juurde) hea, sest praktikas ei ole siiani ükski bioloogiline vanem ennast suutnud tõestada.
Omaette teema on, kas ja kui palju mõjutab lapse äravõtmine bioloogilise vanema minapilti, enda kokkuvõtmise- ja toimetulekuvõimet. Kui aga on ilmne, et bioloogiline vanem suudab mõne aja pärast siiski oma elu hakata aktsepteeritavalt korraldama, siis tuleks säilitada lapse sidemed bioloogilise vanemaga.
Aga ka siis, kui bioloogilisest vanemast ei ole enam lapsevanemat, ei ole ümberpaigutus lõpppunkt, sest lastekaitsetöötaja peab tagama lapse huvide kaitse - praktikas on suur oht, et perekonnas hooldamine katkeb just nimelt nende puuduste pärast, mis pärinevad lapse kooselu ajast oma pärisvanematega.
2.2 Bioloogilise vanemlikkuse mitteinstitutsionaalset asendamist sätestavad seadused tänases Eestis
2.2.1 Eestkoste
Alternatiivne võimalus orvuna kasvada on olnud eestkoste. EV perekonnaseadus (RT 1994, 75, 1326, 2111-2139) sätestab, et eestkoste seatakse lapse üle, kelle vanemad on surnud, tunnistatud teadmata kadunuks või teovõimetuks või kellelt on vanemlikud õigused ära võetud. Eestkostet teostab kohtu poolt määratud eestkostja, kelle isiku kohta teeb ettepaneku eestkosteasutus. Lapse eestkostja on tema seaduslik esindaja, kes on kohustatud hoolitsema lapse kasvatamise ja ülalpidamise eest. Eestkostja on kohustatud andma eestkosteasutusele aru eestkostja ülesannete täitmise kohta.
Eestkostel olevaid lapsi on harilikult rohkem, kui lastekodus - nt Pärnu lastekodus on 75 last ning Pärnu linnas eestkostel 108 last (Pärnu linna sotsiaalregister, 1996).
2.2.2 Adoptsioon
Siinkohal peab märkima, et rahvusvaheliselt ei käsitleta lapsendamist asendushooldusena, vaid pooleliolevat adoptsiooniprotsessi nimetatakse asendushoolduseks. Lõppenud adoptsioon aga on täieõiguslik lapse ja vanema suhe ning selliseid suhteid ei kajastata statistikas muidu kui koos tavaliste laste ja nende vanematega.
Perekonnaseadus (RT 1994, 75, 1326, 2111-2139) sätestab orvule kodu ja pere leidmise võimaluseks ka lapsendamise, mida on samuti rohkelt kasutatud.
Lapsendamisel tekivad lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse vahelised õigused ja kohustused, millised on tähtajatud ega või olla seotud tingimustega, nt :
õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda; kohustus kaitsta lapse õigusi ja huve, olla lapse seaduslik esindaja; õigus tagasi nõuda last igalt isikult,kelle juures laps on seadusliku aluseta.
Lapsendaja ei või vanema õiguse teostada vastuolus lapse huvidega. Lapsendamise otsustab kohus lapsendada sooviva isiku avalduse alusel. Lapsendamise otsuistamisel kaasab kohus protsessi eestkosteasutuse arvamuse andmiseks. lapsendaja kantakse vanemana lapsendatava sünniakti.
2.2.3 Kasupere
Üheks uueks võimaluseks avahoolduse juurutamisel on kasuperede süsteem. Lapse kasuperes ülalpidamise ja kasvatamise juhend (Sotsiaalministeerium 1996 ministri määrus nr 6) sätestab kasuperena perekonna, kes vabatahtlikkuse alusel võtab ülal pidada ja kasvatada vanemliku hoolitsuseta jäänud lapse kuni tema tagasipöördumiseni oma bioloogiliste vanemate juurde, eestkoste või lapsendamise vormistamiseni.
Kasupere tegevust kontrollib sotsiaalabiosakond ja nõuab aru lapse ülapidamiseks antud raha kulutamisest. Sotsiaalabiosakond maksab kasuperele abi vajava lapse ülalpidamise ja kasvatamise eest vastavalt omavalitsuse poolt kehtestatud normidele.
Kasupereks vormistatakse pere, kes on läbinud spetsiaalse koolitustsükli 40 tunni ulatuses 5 kuu jooksul. Koolituse läbimine ning pere elamistingimuste hindamise positiivne tulemus annab õiguse saada kasuvanema tunnistus, mille uuendamiseks peab
läbima igal aastal 18 tunni ulatuses jätkuvat õppeprogrammi. Eelistama peaks peresid, kel lisaks kasuvanema tunnistusele on ka pedagoogiline kogemus, sest sageli vajavad kasuperre paigutatavad lapsed erilist kohtlemist ja kasvatust.
2.2.4 Tugipere
Lastekodulapse perekonda andmine (RTL 1995, 34, 0, 1175-1177) on samuti võimalus rakendada avahooldust ning tõsta lastekodude töö kvaliteeti (esiteks saab laps näha töötavat peremudelit, teiseks jääb kasvatajal rohkem aega perekonda läinud lapse arvelt tegeleda lastekodusse jäänutega). Vanemliku hoolitsuseta laps võidakse ajutiselt anda lastekodust perekonda järgmistel eesmärkidel :
kontakti säilitamine oma vanematega või sugulastega; vahelduse loomine lastekodu miljööle; ettekujutuse saamine pereelust.
Orb ja vanemliku hoolitsuseta laps võidakse anda lastekodust ajutiselt perekonda nädalalõppudeks, koolivaheaegadeks, pühadeks, kuid mitte kauemaks kui kolmeks kuuks korraga (suvevaheaeg). Alla 3-aastasi lapsi lastekodust perekonda ajutiselt ei anta. Alla 7-aastasi lapsi antakse perekonda kuni 3-ks päevaks. Perekonda andmisel saab orb ja vanemliku hoolitsuseta jäänud laps lastekodust kaasa toiduraha ja riided peres olemise ajaks. Lapse andmisel perekonda tööle, puhkusele, sugulaste juurde jne) sõlmivad lastekodu ja perekond vastava lepingu, millega nähakse ette mõlema poole õigused ja kohustused.
Seda nn tugiperede võimalust kasutavad erinevad lastekodud erinevalt, nt Pärnu lastekodu 75-st lapsest viibisid 1997 aasta veebruaris-märtsis perekondades pidevalt 28 last. Nõmme lastekodus elasid aga kõik lapsed lastekodus (Siplane 1997, 4).
2.2.5 Perelastekodu
Sotsiaalministri käskkiri nr 167 (19.11.1993) kinnitab perelastekodude tegutsemise juhendi, mis on veel üks püüe leida sobivat nishshi asendushoolduse reformimisel. Perelastekodu on perekonna poolt loodud asenduskodu lastele, kellel ei ole võimalik elada ja kasvada oma lihaste vanemate juures. Perelastekodu luuakse eestkoste ja hoolduse põhinõuetest lähtudes. Perelastekodu vanemad on eestkostjaks ja hooldajaks kasvandikule ilma täiendava määramiseta. Perelastekodu vanemad saavad töötasu kasvandike elatamise ja kasvatamise eest, kui leping on sõlmitud vähemalt nelja terve lapse või kahe raske puudega lapse või kahe eriti raskelt kasvatatava lapse kohta.
Vähema arvu kasvandike puhul maksab kohalik omavalitsus lapse ülalpidamiskulud. Leping sõlmitakse kohaliku omavalitsuse sotsiaalabitalituse ja perekonna vanemate vahel. Lepingu kinnitab kohalik omavalitsus. Vähemalt ühel pereliikmel peab olema sobiv ettevalmistus ja perekond peab läbi tegema pereuuringu. Kasvandik elab peres võrdsetel tingimustel pere oma lastega. Omavalitsuse sotsiaaltöötajal on õigus ja kohustus külastada perelastekodu vähemalt kaks korda kuus, vestelda kõigi perelastekodu liikmetega, jälgida pere liikmete omavahelisi suhteid ja vestelda kasvandikega nelja silma all vähemalt kord kuus.
2.2.6 Hooldusperekond
Riigi Teataja Lisa (1995, 55, 1878-1883) sisaldab perekonnas hooldamise juhendi, mis sätestab ka lapse võimaliku hooldamise. Hooldamisele võtjaks soovijatele viiakse läbi koolitus ja perekonna nõustamine sotsiaaltalituse ettevõtmisel. Hooldusperekond tutvub hooldamist vajava lapse vanemate ja omastega või lahedaste isikutega. Tutvumise aeg on mõnest nädalast mõne kuuni ja seejärel läheb hooldamist vajav isik hooldusperekonda. Lapse perekonnas hooldamiseks peab olema lapsevanema nõusolek ja üle 10 aastase lapse nõusolek. Vanemate nõusolekut ei ole vaja, kui kodused tingimused ohustavad lapse tervist ja on olemas otsus või nõue vanema õiguste äravõtmise kohta. Lapse perekonnas hooldamine on üldjuhul pidev. Hooldamisega tegelevale perekonnale makstakse hooldustasu kohaliku omavalitsuse vahenditest. Ülalpidamiskuludeks ei või ette näha lastetoetusmäärast väiksemat summat.
Hooldamine perekonnas toimub tähtajaliselt (kuni kolm kuud), perioodiliselt (teatud tähtaegade järel), pidevalt (üks aasta ja enam), osapäevaliselt (teatud tundide ulatuses), kogupäevaliselt (vähemalt kaheksa tunni ulatuses), ööpäevaringselt (ööpäeva ulatuses). Sotsiaaltöötaja külastab perekonda kord kvartalis, vajadusel sagedamini, hooldusperekonna nõustamiseks ja abistamiseks.
2.3 Kasuperehooldust puudutavad mõisted
Iseenesestmõistagi erinevad kasupere mõisted eri keeltes, aga ka riigiti ja lõpuks ka inimesiti.
Kasupere - kuni viimase ajani oli kasuperehoolduse eesmärk tagada asendushooldus hüljatud, väärkoheldud või orvuks jäänud lastele, et nad võiksid omada kõiki võimalusi ja sarnaneda oma bioloogilises peres kasvavatele lastele. Seega tagada lapsele vajalik ja olla väljas lapse huvide eest.
Argentiinas, näiteks, on tänini üldlevinud arvamus, et lapse parimates huvides on muuhulgas ka katkestada lapse bioloogilised sidemed (Colton 1997, 45). Õhtumaades nähakse aga järjest enam kasuvanemaid pärisvanemate täiendajatena.
Järjest enam panustatakse ja uuritakse lapse võimalusi kasvada edasi oma bioloogiliste vanematega (nende olemasolu korral).
Asjad aga arenevad erinevates kultuurides erinevalt: Ungaris jääb enamus lapsi kasuperedesse, sest selline on professionaalide seisukoht. Saksamaa psühhoanalüütiline lähenemine väidab, et üle kahe aasta kasuperes elanud lapsel tekivad sidemed oma kasuvanematega - rajatakse sotsiaalne vanemlikkus. Sellele toetudes nõutakse sellise kestusega paigutusele seaduslikku kaitset, mis takistaks selle sotsiaalse vanemlikkuse lõhkumist (ibd 46).
Eestkostete näol on Eestis viljeldud Ungari-pärast kasuperehooldust, kuid ilma kohtuotsuseta kohaliku sotsiaaltöötaja poolt paigutatava lapse puhul on tegu bioloogilistele sidemetele panustava ja nendega arvestava lastekaitsetööga. Kuna perehoolduseks vormistatud paigutuse puhul on makstav rahaline hüvitis suurem, siis tänapäeval rakendatakse Eesti eestkostet vaid sugulussideme olemasolul.
Näiteks Iiri Vabariigis eristatakse paigutamist sugulaste hoolde kasuperehooldusest, mis on asendushooldus mittesugulaste juures.
Alates 70-datest on Poolas “kasupere” tähendanud lapse lähisugulase, määratud hooldaja või kohtu poolt jõustatud eestkostja poolt hooldamist.
Hollandis ja enamuses lääneriikides nimetatakse kasupereks vaid selleks vormistatud peret, Zimbabwes aga tehakse sellised kokkulepped sugulaste, naabrite või teiste asjaosaliste vahel (Colton 1997, 46).
Suur erinevus selles mõistes on ka hoolduse pikkusest sõltuv. Ungaris, Indias või Zimbabwes peetakse kasupereks peresid, kes kasvatavad võõra lapse täisealiseks.
Venezuelas paigutatakse lapsi kasuperedesse perspektiiviga nad hiljem lapsendada.
Filipiinidel aga ei või kasupered oma hooldusel olevat last adopteerida, nii nagu paljudes riikides rõhutatakse, et kasuperehooldus ei ole tee adopteerimiseks (ibd 47).
Eestis võib kasupere tähendada ka peret, kes kodus või lastekodus elavale lapsele pakub aeg-ajalt lühiajalist peavarju. Mõnes riigis, nt Itaalias, on aga selline käsitlus täiesti levinud. Kaalukam on aga seisukoht, et kasuperehooldus tähendab lapse paigutamist ära oma sünnikodust või bioloogilisest perest kuhugi mujale kasuvanemate juurde.
Veel üheks lahkseisukohtade lätteks on küsimus, kas kasupere võib tähendada ka
paljude kasulaste hooldamist. Järjest enam omab ka siin kaalu Lääne-Euroopa seisukoht, et kasulapsi võib olla ühes peres kuni kaks või õdede-vendade puhul ka rohkem.
Kokku oleme saanud seega viis kriteeriumit.
Kasuperehooldus:
1) võib ja võib ka mitte tähendada hooldust oma sugulaste juures 2) võib tähendada nii lühi- kui pikaajalisi paigutusi 3) võib tähendada nii ametlikult vormistatud hooldust kui ka mitteametlikku 4) võib ja võib ka mitte tähendada lapse täielikku eraldamist oma vanematest 5) võib ja võib ka mitte tähendada ainsa kasulapsena peres elamist
Colton (1997, 48) pakub järgmist definitsiooni: “Kasuperehooldus on teenuse osutaja kodus pakutav pikaajaline või ajutine ametliku struktuuri poolt säetud või vahendatud hooldus, kusjuures võivad kasuvanemad ka olla lapse sugulased ja laps võib ja võib ka mitte olla ametlikult leibkonda kuuluv. “
Ronald Wimani (1995, 24) jaoks on kasuperehooldus lapse paigutamine perre, kes pole lapse bioloogilised vanemad.
Nüüdseks ilmselt juba vastuvõetud Bulgaaria Lastekaitseseaduse §51 nimetab: “kasuvanemad on inimesed, kes võtavad oma perre lapse, et kanda hoolt tema eest ja kasvatada teda nagu omaenda last” (1998, 60).
Véra Novotná (1998, 6) on püüdnud määratleda probleemideringi kasuperehooldust vajavate laste vanemate ja laste ümber. Need vanemad
- on surnud - kaotanud vanemlikud õigused või neid on kitsendatud - on hüljanud oma lapse - on majanduslikult, võimekuselt, praktilistelt oskustelt, emotsionaalselt või ka kehva tervise tõttu võimetud tagama oma lapse arenguks ja huvide kaitseks elementaarse - sooritavad korduvalt seaduserikkumisi - sunnivad last õigusvastaselt käituma - annavad lapsele väärat eeskuju - väärkohtlevad last tema eale sobimatule tööle sundides, liigselt karistades või seksuaalselt või ei takista kolmandaid isikuid sedasi toimimast - ei kindlusta oma lapse koolikohustuse täitmist või kutseks ettevalmistumist - ei takista last käitumast kuritegelikult või ebamoraalselt - ei otsi õigeaegselt oma haigele lapsele arstiabi
Selliste vanemate lapsed vastavad ühele või mitmele järgnevale kirjeldusele:
- on haiglas või varjupaigas ilma, et vanemad talle külastuste või muu toetusega tähelepanu pööraksid; siia juurde kuulub ka see, et lapse haiglast kojutulekut ei
valmistata ette - on sobimatute eakaaslaste või vanemate seltskondade mõjuväljas - on sunnitud kerjama - on “narritud” - on kuritegude ohvrid, kas oma vanemate või kolmandate isikute
Nende laste käitumises võib näha järgnevat:
- süstemaatiline koolikohustuse või kutseks ettevalmistuse eiramine - koolielu reeglite vastu eksimine - kuritegelik või ebamoraalne käitumine - alkoholi, teiste ainete või mängumasinate tarvitamine või nendest sõltumine - avaliku korra rikkumine, teiste või teiste vara suhtes vägivaldne käitumine või vargused - narrimine - pornograafilise materjali valmistamine või selle müügi organiseerimine - kodust põgenemine
Isiklikult pakun kasupere tähenduse välja järgnevalt - kasupere on ametlikult ühe või mitme lapse lühi- või pikaajaliseks hoolduseks ametlikult vormistatud pere, kes ei ole lapsele sugulased ja kes võivad vajadusel teha koostööd lapse bioloogiliste vanematega.
Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium (1996 ministri määrus nr 6) sätestab kasuperena perekonna, kes vabatahtlikkuse alusel võtab ülal pidada ja kasvatada vanemliku hoolitsuseta jäänud lapse kuni tema tagasipöördumiseni oma bioloogiliste vanemate juurde, eestkoste või lapsendamise vormistamiseni.
Vanemliku hoolitsuseta jäänud laps - ajutiselt või pikemaajaliselt hüljatud või oma vanemad kaotanud laps. Sellised lapsed elavad Eestis kõigepealt varjupaikades, kust nad siis paigutatakse tagasi oma vanemate juurde, kasuperre või lastekodusse.
Kasulaps - laps, kes on ametlikult vormistatud kasuperehooldusele. Traditsionaalselt aga laps, kes elab sugulaste või kogukonna heakskiidul või nõusolekul peres, kes pole lapsele bioloogilised vanemad.
Orb - laps, kelle vanemad on surnud.
Orvuna kasvav laps - laps, kelle vanemad oleksid tema jaoks otsekui surnud, st ei osale lapse kasvatamisel, on lapse hüljanud või lapse kaotanud oma kohtlemise tõttu.
Sotsiaalne orb - ajutiselt või pikemaajaliselt hüljatud või oma vanemad kaotanud laps. Lapse vanemad ei ole surnud, vaid kadunud nö sotsiaalselt. Seda mõistet Eestis ei kasutata, kuid ingliskeelses erialases kirjanduses kasutatakse seda sünonüümina vanemliku hoolitsuseta jäänud lapse kohta.
Tugiisik - isik, kes vabatahtlikult abistab last, noorukit või last kasvatavat isikut toimetuleku toetamise eesmärgil, on tunnistatud omavalitsusorgani poolt sobilikuks osutama tugiisikuteenust ja on selleks sõlminud kirjaliku lepingu omavalitsusorganiga (Sotsiaalministeerium 1998, 1).
Tugipere - perekond, kes vabatahtlikult abistab last, noorukit või last kasvatavat isikut toimetuleku toetamise eesmärgil, on tunnistatud omavalitsusorgani poolt sobilikuks osutama tugiisikuteenust ja on selleks sõlminud kirjaliku lepingu omavalitsusorganiga (ibd 1998, 1).
Võõrasisa/võõrasema - lapse bioloogilise vanema uus elukaaslane. Pakun selle definitsiooni nii välja, kuna sageli kasutatakse mõne sündmuse (tavaliselt vägivalla) kirjeldamisel terminit “kasuisa” või “kasuema”, kuid eristamaks neid inimesi sama sõna erialasest ja ka sisuliselt erinevast kasutusest, võiks nimetada neid võõrasemaks või võõrasisaks.
2.4 Ülevaade kasuperede süsteemidest mujal maailmas
2.4.1 Prantsusmaa
Somme piirkonna (550 000 el) laste ja perede hoolekandekeskuses viibib igal aastal üle 200 lapse, kelledest 25%-le on lahenduseks kasuperre paigutamine. Laste viibimise põhjusteks keskuses on 40% ulatuses väärkohtlemine (füüsiline, seksuaalne, hülgamine) ja 40% sotsiaalsed põhjused (kodutus, üksindus).
Sama piirkonna klientidele loodi ka alternatiivne Lapse-Pere Üksus. Seal on kohti 5-le lapsele. Tavaliselt elavad seal õed-vennad terve kooliaasta. Selle asutuse eesmärgiks on pakkuda lastele ja nende vanematele aega, et lapsed saaksid hiljem tagasi minna oma bioloogiliste vanemate juurde. Kuuest komplektist õdedest-vendadest, kes on senini elanud Lapse-Pere Üksuses, on tagasi oma bioloogilisse perre läinud neli (Delameziere 1998, 202).
1904 asutati Prantsusmaal Oeuvre Grancher (OG), valitsusväline kasupereagentuur, mis tol ajal otsis kasuperesid tuberkuloosihaigete vanemate lastele. Hiljem paigutati kasuperedesse ka muudel põhjustel orvuks või vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsi.
1977 hakati Prantsusmaa kasuperedele palka maksma ning korraldama ka koolitusi. Hakati looma ka väiksemaid, konkureerivaid kasupereagentuure nt Les Neds (LN).
Kasuperehoolduse eest maksab kohaliku omavalitsuse lastekaitse osakond (Eesti mõistes eestkosteasutus) - Aide Sociale á l’Enfance (ASE), millised rahastavad igal aastal umbes 115 000 lapse asendushooldust. Kui 3% alla 20-aastastest Prantsusmaa kodanikest saab ASE-lt teenuseid, siis igast 1000-st teenust saavast lapsest 10 paigutatakse asendushooldusele. Pooled paigutatavatest lastest jäävad elama kasuperehooldusele (Ouvre Grancheri kaudu näiteks), pooled institutsionaalsele hooldusele (Dumaret 1998, 32- 35). Joonised 1 ja 2 näitavad kuidas liigub raha ja laps Prantsusmaal asendushoolduse puhul:
2.4.2 Ungari
Ungaris on riigi hooldusel 25 000 last, see teeb 1% kõigist alaealistest. Tänu sotsialismipärandile on enamus neist lastest siiani institutsionaalselt hooldatud. Umbes 35% riigi hooldusel olevatest lastest on paigutatud perekondadesse (Szilagyi 1998, 12). Eesti mõistes on tegu eestkostega, ehkki selle kohaldab mitte kohus vaid eestkosteasutus. Probleemiks on see, et otsuse teinud isik pole nende tuhandete lastega ise üldse kohtunudki - näiteks Budapestis otsustab neid asju vaid üks ametnik. Uue lastekaitseseadusega on selline ümberpaigutamine detsentraliseeritud. Uus seadus sätestab ka kasuperede süsteemi - ametlik st sotsiaalsete garantiide, koolituse ja palgaga kasupere peab läbima koolituse ning võtma enda juurde vähemalt 8 last (selle seaduse eelnõus oli laste arv veelgi suurem). Nii on juhtunud, et vaid 10% kasuperedest on ametlikud või vastavad sellele seadusele ning 90% on nö konventsionaalsed, kes küll on kohaliku omavalitsuse poolt tunnustatud, kuid ei saa mingeid hüvitisi ega ole teadlik ametivõimude poolt lapse suhtes kavandatavast. 1994 aastal astusid Budapesti sotsiaaltöötajad progressiivse sammu, kui hakkasid mustlasperesid koolitama, et need võiksid saada mahajäetud mustlaslastele kasuvanemateks. Väidetavalt on see esimene kord, kui tunnustatakse lapse õigust saada asendushooldust oma kultuurile ja etnilisusele vastavas keskkonnas (Colton & Williams 1997, 74).
2.4.3 Albaania
Albaanias loodi 1992 Töö- ja Sotsiaalkaitse Ministeerium, millest sai sotsiaalprobleeme lahendav institutsioon. Senini oli Albaanias ainsaks laste asendushoolduse vormiks lastekodu. Nüüd võeti suunaks nende muutmine perelastekodudeks või grupikodudeks. Koos UNICEF-iga on korraldatud ka arutelusid kasupereseaduse loomiseks (Ballhysa 1997, 5).
2.4.4 Suurbritannia
Suurbritannias on 65 000 last kohalike omavalitsuste hooldusel, 58% ehk 37 700 elavad kasuperedes. Kasupered on mõnes mõttes vabatahtlikud, nad saavad hüvitust vaid lapse hooldamise eest, kuid mitte palka ja sotsiaalseid garantiisid. Suurbritannias on üle 27 000 kasupere (Annual Report of the National Foster Care Association 1995, 1996, 14).
Sealne lastekaitsesüsteem on omanäoline ka selle poolest, et puuduvad laste varjupaigad - ajutist elukohta vajav laps paigutatakse kohe kasuperre. Suurbritannias eristatakse pikaajalisi (ehk täisealiseks saamiseni) ja ajutisi paigutusi kasuperre.
Kasuvanemad läbivad nädalavahetusiti toimuvad koolitused, neist moodustatakse eneseabigrupid, mille juhtimisel on suur osa staazhikamatel kasuvanematel.
Kasuperedele makstakse iganädalast kulude hüvitust, koolivaheaja toetust ning lisaraha sünnipäevadeks, jõuludeks ja religioosseteks pühadeks.
Nn hädaabikasupered saavad lisakoolitust. Neilt nõutakse ka telefoni olemasolu. Nende juurde paigutatakse lapsi kuni kuueks kuuks. Nad saavad iganädalast tasu abivalmis olemise eest ning lisahüvitust ootamatute paigutuste puhul (Kirklees Metropolitan Council 1998, 15).
Mõned noorukid, kes on sooritanud seadusrikkumisi võidakse määrata kohtu poolt kasuperehooldusele. Sellised kasupered saavad koolitust kriminaaltööst ja noorte õigusrikkujatega tegelemisest. Loomulikult saavad need kasupered ka oma töö eest lisahüvitisi (ibd 16).
Veel mõned kohandused tavalisele kasuperehooldusele on puudega lapse päeva- või nädalavahetusehooldus, hooldus sugulase juures ja toetav öömaja noorukitele üle 16 eluaasta (ibd 20).
Väärkohtlemine ja sellesarnased süüdistused on suurimaks mureks kasuperehooldusega seotud inimestele. Birminghami Ülikooli poolt läkitatud (Suurbritannia piires) ankeetidest laekus tagasi 519. 177 vastajat olid tunda saanud isiklikult süüdistust lapse kuritarvitamises või väärkohtlemises. Seitse aastat tagasi oli nii vastanuid seitse korda vähem. Tihedamini on süüdistatud kaua tegutsenud kasuperesid - ilmselt on nad kogenumad ja seetõttu suunatakse sinna raskemaid lapsi. Kokku 6% süüdistatud kasuvanemaid on lõpuks ka süüdi mõistetud (Verity 1996, 13-17).
2.4.5 Saksamaa
Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal on tänu madalale tööpuudusele paigale jäänud probleemsemad pered ning nii on 1,14% alaealistest pikema- või lühemaajaliselt olnud asendushooldusel (Wölfel 1997, 2).
2.4.6 Austria
Austrias alustati 5 valitsusvälise kasupereagentuuri koostöös projekt Cinderella, et muuta kasuperehooldus professionaalsemaks ja anda kodus kasulast kasvatavale kasuemale sotsiaalsed garantiid. Projekti esimesel aastal
- võrreldakse olemasolevaid kasuvanemate koolitusprogramme - luuakse standartsed kasuvanemate alg- ja täiendkoolituse kavad - määratletakse kasuvanemateks pürgijate kriteeriumid
Teisel aastal
- asjast huvitunud potentsiaalsete kasuvanemate selekteerimine - pilootkursuse läbiviimine - oma tööd alustavate professionaalsete kasuemade nõustamine ja jätkuv koolitamine
Projekt Cinderella peaks aitama leevendada teravaid probleeme naiste tööjõuturul Austrias (Lutter 1998, 25).
2.4.7 Ameerika Ühendriigid
1982 aastal oli Ameerika Ühendriikides kasuperehooldusel 262 000 last, 1992 aastal 442 000 last ja nüüdseks on laste arv kasvanud üle poole miljoni.
1990 aastal oli lapse kasuperre paigutamise põhjusteks:
50,2% lapse huvide kaitse 20,9% lapsevanema olukord või puudumine 11,3% lapse õigusrikkumised 0,8% vanemlike õiguste äravõtmine 1,9% lapse puue 12,5% muud põhjused 2,4% teadmata põhjused
1990 aastal kasuperehooldusel olnud lastest olid päritolult:
39,3% valged 40,4% mustad 11,8% ladina-ameerika 4,3% muu 4,2% teadmata
1990 aastal kasutati Ameerika Ühendriikides asendushoolduse vorme järgmiselt: 74,5% kasupered 2,7% lõpetamata lapsendamised 16,4% grupikodud ja lastekodud 0,5% iseseisev elamine 5,9% muu (Union of Foster Children, 1999)
Nebraska osariigis on seatud järgmised kasuperehoolduse vormid: - ajutine hooldamine, mis võimaldab paigutada laps kasuperre nädalavahetuseks, puhkuseks või mõneks ootamatult tekkinud eemalolekuks - hädaabi hooldus, mis on ette nähtud paigutuseks, kusjuures perekond on selleks valmis 24 tundi ööpäevas. Hooldus võib kesta mõnest tunnist 30 päevani. - kasuperehooldus - hool lapse füüsiliste, emotsionaalsete ja sotsiaalsete vajaduste eest ajutiselt kuni püsiva ja sobiva ümberpaigutuse vormi leidmiseni - pikaajaline kasuperehooldus - hoolitsemine lapse eest, kes on kohaliku omavalitsuse eestkostel, kuna naasemine bioloogilisse perekonda ega adoptsioon pole võimalik. Laps jääb kasuperre kuni saab 19 aastaseks. - kasupere-adoptsioon on hooldusvorm, kus arvatakse, et last saab hiljem adopteerida, mida teeb sama kasupere kuhu laps algul paigutati
Kasupereks saamise eeldused Nebraskas on:
- võime pakkuda hoolt ja järelevaatust - võime töötada koos sotsiaaltöötaja ja bioloogiliste vanematega - oskus probleeme lahendada ja kuulata - majanduslik sõltumatus (kasulapse kasvatamise eest saadavatest hüvitistest, mis algavad 222 dollarist Nebraskas)
Kasupere peab läbima 21-tunnise ettevalmistava koolituse ning igal aastal 12 tundi täiendavalt litsentsi säilitamiseks.
Kasuperede toetuseks on loodud järgnevad vahendid ja võimalused:
- võimaliku kasuvanema kohustuste täitmisel tekkinud kohtusüüdistuse eest kaitsmiseks on ette nähtud kuni 3 000 000 dollarit kohtukulude katteks - kasulapse poolt tekitatud kahju mööblile, kodusele varale vm hüvitatakse osaliselt - kasuvanemad saavad lühiajalist professionaalset nõustamist vajadusel tasuta - kasuvanemate eneseabigrupid - riiklik kasuvanemate ja adoptiivvanemate organisatsioon
Nebraska seadus näeb ette, et iga pere kes kasvatab võõrast last peab olema litsentseeritud Tervise- ja Isikuteenuste Osakonna poolt:
- kasuvanem peab olema 19-aastane või vanem ja esitama kolm tõsiseltvõetavat soovituskirja - kasuvanem peab esitama tõendi oma tervise kohta - kui kasupere kasutab oma kaevu vett, siis maksab Tervise- ja Isikuteenuste Osakond igal aastal veeproovi eest - igal kasulapsel peab olema eraldi voodi (Nebraska Health and Human Services 1999)
Ameerika Ühendriikides tegutseb ka palju valitsusväliseid organisatsioone kasupereagentuuridena. Heidetakse ette, et need on huvitatud lapse kasuperes hoidmisest viimase hetkeni, sest kui katkeb hooldus, siis katkeb ka igakuine rahaülekanne. Samuti on avastatud sageli, et kasuvanemateks saajad ei sobi selleks oma kriminaalse mineviku või tervise poolest.
Kogu süsteemi suhtes on tõstatatud süüdistused “kasulaste produtseerimise” kohta. Ehkki ümberpaigutuse otsustab kohus, on ometi kriitikute sõnul 50% ümberpaigutustest tingitud bioloogiliste vanemate vaesusest, mis silmas pidades kasuperesüsteemi kallidust teeks odavamaks ja loomulikult humaansemaks sama raha suunamise toetustena neile bioloogilistele vanematele, et laps saaks edasi elada oma päriskodus (Union of Foster Children, 1999).
2.4.8 Rumeenia
Kuigi kurikuulus seadus, mis väljastati Rumeenias 1970-ndal aastal nägi ette ka alternatiivset hooldust institutsionaalse kõrval, ei rakendatud seda ja perekondlikest väärtustest vaadati mööda.
Aastal 1997 loodi otseselt Rumeenia valitsusele alluv Lastekaitse Amet, mille ellukutsumise eesmärk oli lastekaitse reformimine, kus rõhk asetati adopteerimisele, perekonnas hooldamisele ja peremudelile. Püstitati neli tegevussuunda:
- rõhk asetati kohaliku omavalitsuse vastutusele lapse heakäekäigu eest - igas maakonnas loodi Lastekaitseteenistus (Rumeenias on 41 maakonda) - kasuperedele nähti ette väikene tasu - võimaldati koostöö valitsusväliste organisatsioonidega
Samas oli aga Rumeenias juba 1993 aastast tegutsenud Ameerika spetsialistide initsiatiivil valitsusväline organisatsioon Holt, mis oli Bukarestis, Constantas ja Tirgus paigutanud kokku 170 last kasuperedesse. Holti kasupereprogramm nägi ette, et igal lapsel oleks edasine elukäik planeeritud kas naasemisena bioloogilisse perre või siseriikliku adopteerimisena (Trif, 1998, 56-58).
2.4.9 Bulgaaria
Hoolimata Bulgaaria esimesest demokraatlikult valitud valitsusest ja majanduskasvust, ei ole sotsiaalreformid sihikindlad - puudub arusaam eesmärkidest, strateegiatest ja finantseerimisest.
Bulgaarias on 45 000 last kasvamas riigi hooldusel. Hoolimata negatiivsest iibest kasvab ometi vanemliku hoolitsuseta laste arv Bulgaarias. Senini korraldas laste paigutamist kasuperedesse vaid Suurbritannia Kristlik Lastefond, kes värbas, koolitas ja maksis kasuperedele tasu vaid oma vahenditest. Uue lastekaitseseaduse alusel luuakse lastekaitsega tegelevad institutsioonid, mis tegelevad:
- adopteerimisega (nii riigisisese, kui -välise) - alternatiivsete hooldusvormide rakendamisega (kasu- ja eestkostepered) - laste õiguste kaitsega
Kogu lastekaitsesüsteem Bulgaarias finantseeritakse riigi ja kohalike omavalitsuste poolt, millele annavad lisa ka erifondid (Ivanova 1998, 59).
2.4.10 Tshehhimaa
1950-date alguses kaotati Tshehhoslovakkias kasuperedesüsteem ilma ühegi hoiatuseta. Tuhanded lapsed pandi elama lastekodudesse, mis moodustati Haridusministeeriumi haldusalas. Pärast 1968-dat aastat taasloodi kasuperede süsteem, mis nägi ette individuaalset- ja grupihooldust. 1987 aastal oli kasupereks saada tahtvate perede arv kuus korda väiksem, kui adopteerijate arv. Samal aastal oli kasuperehooldusel 7250 last ning 5700 kasu- ja eestkosteperet. 32% kasuvanematest olid vanavanemad, 31% muud sugulased ja 37% mittesugulased (tollased arvud näitavad Tshehhi ja Slovakkia keskmist, kui eraldi oli näiteks mittesugulastest kasuperede osakaal Tshehhimaal 44% ja Slovakkias 25%). Tshehhimaal tollal kasuperehooldusel olnud lastest oli 10% puudega ja 17% mustlaslapsed.
Kasuperehooldus kehtestatakse vaid kohtu poolt (Bubleová 1998, 38).
2.4.11 Slovakkia
Slovakkias on riik taganud vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele sotsiaalteenused (sh nõustamine), rahalised toetused ja vastavad institustioonid. See valdkond puudutab kolme ministeeriumi - Töö, Sotsiaalküsimuste ja Pereministeerium, Haridusministeerium ja Tervishoiuministeerium. Esimese haldusalas on kasupered, kus kasvas 1998 aasta augustis 2407 last 1871-s peres, millest 314 ei olnud sugulussidemetes lapsega (Sopková 1998, 2).
Slovakkias on 81 lastekodu (sealhulgas 21 väikelastele), milledes kasvab kokku 4100 last (sealhulgas 1400 väikelastekodudes). Ühing Navrat alustas 1997 aasta lõpus kasuperede süsteemi loomist. Esialgu on eesmärgiks ümber paigutada lastekodudes olevaid lapsi. Värvatud kasuperedele on antud 1-nädalane koolitus ja läbi viidud mitmeid laagreid, et nad võiks potentsiaalseid kasulapsi tundma õppida. Projekti baas - Neopaly lastekodu - on kaugemas tulevikus kavandatud muuta keskuseks, kus töötab juhataja, psühholoog, sotsiaaltöötaja ja raamatupidaja. Professionaalsed kasupered on keskuse tööettevõtjad - nad saavad sealt oma palga ja sotsiaalsed garantiid ning ka laste toidu-, riiete- ja taskuraha (Matej 1998, 28).
2.4.12 Taani
Taanis usutakse, et lapse sidemed on oma pärisvanematega asendamatud. Lapse vanemalt õiguste võtmine on võimatu. Kasuperesse paigutatakse laps kohaliku omavalitsuse volikogu liikmest, linnakohtunikust ja psühholoogist koosneva komisjoni otsusega. Kohaliku sotsiaaltöötaja osaks jääb toetada ja vahendada lapse ja tema bioloogilise vanema suhet. Sotsiaaltöötaja peab enne paigutust koostama detailse plaani, mis sialdab:
- paigutuse eesmärki - oodatud kestuse - spetsiifilise kava lapse hooldamiseks, harimiseks, ravimiseks jne - vahendid ja meetodid, millega toetatakse lapse bioloogilist peret samal ajal (Hestb¿k 1998, 82)
Laste stabiilset arengut ohustab Taanis see, et kasulaps peab viidama oma bioloogilise vanemaga kohtuma või tema juurde elama viimase nõudmisel. Samas aga on kasuvanemad nõus selliseid südantrebestavaid elamusi taluma, sest kasuvanematele võidakse maksta kasulapse kasvatamise eest kuni keskmist palka (kui näiteks kasuvanem jääb oma töökohalt koju, et lapsele pühenduda).
2.4.13 Mõned jooned kasuperendusest Euroopa Liidus
Kasupere- ja institutsionaalse hoolduse proportsioonid Euroopa Liidus erinevad järgmiselt: Kreekas, Portugalis ja Hispaanias paigutatakse suur enamus lapsi kasuperede asemel lastekodudesse. Belgias, Itaalias ja Saksamaal elab kasuperedes pisut vähem lapsi kui institutsionaalsel hooldusel. Taanis, Prantsusmaal ja Hollandis paigutatakse pooled vanemliku hoolitsuseta jäänud lastest kasuperedesse (Colton 1998, 112).
Vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsi paigutatakse järjest enam sugulaste juurde. Seda mitte ainult bioloogiliste sidemete säilitamise nimel vaid ka sellepärast, et mittesugulastest kasuperesid on raskem leida. Töötud pereemad oleksid nõus kasulast kasvatama, kui nad saaksid selle eest palka, mis oleks konkurentsivõimeline muu töö eest saadavaga.
Euroopa kasuperesüsteemides on kaks suunda. Üks, mis väiksema tasu eest paigutab lapse sugulaste juurde ning teine, mis maksab kasuperedele järjest enam, et need nõustuksid ennast ohverdama mõne raskema lapse kasvatamisele ning loomulikult puudub selle lapse ja pere vahel sugulusside. Liikumine toimub “hea südamega inimeste kodusoojuse jagamisest mõne vaese ja õnnetu lapsega” kõrgesti koolitatud ja pidevat täiendõpet saava professionaalse kasupere suunas (ibd 115).
2.4.14 Kasuperede väärkasutamine
Kasuperede ideed on ka väärtarvitatud. Austraalias kasutati kasuperehooldust riigi assimilatsioonipoliitika vahendina. Aborigeenide lapsi paigutati valgetesse peredesse (samuti ka lastekodudesse), tahtes seega kinnistada valge kultuuri domineerimist (Colton & Williams 1997, 71).
Traditsioonilises Hiina kultuuris on sugulussidemeteta lapse võtmine oma leibkonda täiesti võõras esivanemate järjepidevuse säilitamise kontseptsiooni taustal. Seetõttu on Hong-Kongi kasuperede süsteem senini algeline nii oma kontseptsiooni, planeerimise, administreerimise kui arengu poolest (ibd 72).
India ühiskonna varjatud tugevuste seas on kasulapse vastuvõtmise kohuseks pidamine, kuigi need pikaajalised tavad sisaldavad samas ka poiste eeliskohtlemise (ibd 72).
Ida-Euroopa riikide endine ideoloogia välistas osade laste ja ka perekondade vajaduste tunnistamise ning nende aitamise, sest see polnud poliitiliselt lubatav.
2.4.15 Eesti
Esimene kasuperehoolduse leping sõlmiti 1993 aastal 23. mail (Parve 1996, 32). 1997 aastal oli Eestis perekonnas hooldusel 204 last (Malvet, Liimal & Vaabel 1998, 8).
Eestis on vaja lapse paigutamiseks kasuperre bioloogilise vanema nõusolekut või temalt vanemlikke õigusi äravõtvat kohtuotsust. Lisaks peab kohalik sotsiaaltöötaja heaks kiitma selle pere kasuperena ning perekond läbima pereuuringu psühholoogi juures. Sotsiaalministri määrus (nr 6, 1996) näeb ette 40-tunnise koolituse, kuid see pole reaalselt ellu viidud, sest puudub määratus, kes koolituse eest maksab ja samuti pole paljud omavalitsused üldse ette näinudki kulutusi kasuperedele oma eelarves.
Kuna Eestis toimetavad kasuperepaigutusi nii lastekodud, omavalitsused kui ka projektid, siis toon näiteks vaid Pärnu linna laste ja rahade liikumise kasuperedeni (vt joonis 3 ja 4).
Eesti puhul on riik väljendanud ka oma soosivat suhtumist perekonnas hooldamisse vastava toetuse näol, mida maksab Pensioniamet. Samas aga puudub seadusandlus valitsusväliste kasuperagentuuride loomiseks. Joonistel 1 ja 2 kujutatud ahelad on tüüpilised enamusele õhtumaadest, sest seal on adopteerimise ettevalmistamine ja laste paigutamine perekondadesse usaldatud valitsusvälistele organisatsioonidele.
Pärnus maksti kuni uue sotsiaalmaksuseaduse jõustumiseni 01.01.1999 kasuvanematele muude kulude hüvituse kõrval töötasu, millelt arvati maha ka sotsiaalmaks, haigekassakindlustus ja tulumaks. Jäi üle vaid oodata, millal esimene kasuvanem vormistab selle oma põhitöökohaks. Seda kuulnud dr Elizabeth Lutter, projekt Cinderella eestvedaja, avaldas tunnustust, et Eestis nii progressivsed ollakse. Kuid uue sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 2 nõudis töötasult, mis jääb alla miinimumpalga, sotsiaalmaksu tasumist miinimumpalga mahus (RT 1998, 40,611). Nüüd on tänu logisevale seadusandlusele ikkagi võimalik kasuvanema vormistamist põhitöökohana, kuid selleks on vaja sõlmida miinimumpalgaga tööettevõtuleping, mida hetkel oleks võimalik teha alates kahe lapse hooldamisest. Silmas pidades aga eelarve muutmise vajalikkuse põhjendamist võib see üsna raskeks osutuda, kuigi administratiivselt on see võimalik.
Võrdlusena Läänemaadega, kus kasuperele makstav hüvitis ulatub 10% riigi keskmisest palgast kuni 100%-ni, siis Pärnus saab kasulast kasvatav pere Pensioniametist 450 krooni, millele lisandub linna eelarvest 850 krooni. See oleks umbes 25% Eesti keskmisest palgast. Silmas pidades aga selle raha maksujõudu ja oodatava töö kvaliteeti ja professionaalsust on seda sageli siiski vähe. Eestis on süüdistused kerged tulema just lastekodu lapsi enda juurde võtnud perede vastu. Kuna lastekodu lapsi on enda juurde võtnud peamiselt maapered, siis on põhiliseks süüdistuseks tööle sundimine.
3. PROBLEEMIASETUS JA METOODIKA
Käesoleva uurumuse aineks on kasupere, kui alternatiiv vanemliku hoolitsuseta jäänud lapse jaoks.
Töö eesmärgiks seadsin kasuperede arengusuundade ja võimaliku koolituskava koostamise.
Joonis 5. Uurimisprobleemi asetus
Lähtusin järgmistest hüpoteesidest:
- kasuvanemate poolt koolitusvajaduse mittetunnustamine; - naabrite - sugulaste negatiivne hoiak; - kasuvanemate motiivina aitamine või oma lapse puudumine; - kasulapse kasvatamise juures optimistlikud ootused; - kasulapsena väiksema lapse eelistamine.
Lähtuvalt eesmärgist ja kontrollimaks hüpoteese koostasin ankeedi praegustele ja tulevastele kasuvanematele, et saada ülevaade kasuperedest, nende arvamusest oma tööst, esinevatest raskustest, rõõmudest ja vajadustest ning nende soovitustest algajatele kasuperedele.
Ankeedis (vt lisa 1) keskendusin järgmistele valdkondadele: isikuandmed, kasulapse perrevõtmisega kaasnev, kasulapse pereselamisega kaasnev ning nõustamis- ja muu abi vajadus. Viimastes küsimustes olid kasuvanemad palutud lisada oma arvamus ja nõuanne tulevastele kasuvanematele.
Välja sai jagatud 70 ankeeti, milledest laekus tagasi 43. Anketeerimine algas 01.09.1998 ja lõppes 10.02.1999.
Andmed on töödeldud Tallinna Pedagoogikaülikooli arvutuskeskuses SPSS/PC+ programmiga. Analüüs toimus üld- ja alasagedusjaotuste ning korrelatsioonimaatriksi alusel.
4. UURIMISTULEMUSTE ANALÜÜS JA ARUTELU
4.1 Põhiandmed
43 küsitletud pere seas oli üksikvanemaid ehk vallalisi inimesi 4,6%, vabaabielus
13,9%, leski 2,3%, lahutatuid 2,6% ning abielus 74,2%.
Abielus ja vabaabielus elanud inimesed olid keskmiselt koos elanud 16,7 aastat, kõige vähem kuni üks aasta (vabaabielu) ja kõige kauem 33 aastat (abielu).
Üks bioloogiline laps oli 16,2%-l peredest, kaks last 32,5%-l, kolm last 4,64%-l, neli last 6,96%-l ja viis last oli ühel perel, ehk 2,3%-l. Oma lapsi polnud 34,8%-l vastanutest (vt joonis 6).
Joonis 6. Bioloogiliste laste arv kasuperedes
Kasulaps oli kasvamas 78,9% peredes, kasulapse perrevõtmise kavatsusest olid vastavat ametnikku teavitanud 16,2% vastanutest ning kasulaps oli elanud 4,6% peredes.
Kasulaps oli elanud peres keskmiselt 3,8 aastat. Kõige kauem oli kasulaps elanud ühes mitut kasulast kasvatavas peres 15 aastat ning kuni 1 aasta oli kasulast kasvatanud 16,2% peredest.
Kasulapse perrevõtmise algatus pärines vaid ühel juhul (2,3%) pereisalt, 39,4% oli see terve pere idee ja otsus ning 55,7% vastanutest teatasid, et see oli pereema idee.
Mõte võtta kasulaps perre leidis vastuseisu 16,2% peredes ning 83,8% tulevastest kasuperedest kiitsid idee heaks.
48,7% küsitletutest nimetasid oma peamise motiivina aitamist, 6,9% tulevase kasulapse tungivat soovi, 9,2% oma lapsele seltsilise leidmise vajadust, 32,5% oma laste puudumist ning üks perekond ehk 2,3% respondentidest nimetas pärast oma laste täiskasvanuks saamist tühjaks jäänud kodu (vt joonis 7).
Joonis 7. Kasulapse perrevõtmise motiivid
Sugulaste - tuttavate suhtumine
64,9% vastanute sugulased reageerisid ideele heakskiitvalt, 9,3% negatiivselt, 9,3% küsitletute sugulaste reaktsiooni ei teatud ning 16,2% sugulastest ilmutasid nii heakskiitvat kui laitvat suhtumist.
41,4% naabritest kiitsid mõtte kasulaps enda juurde võtta heaks, 13,8% ilmutasid negatiivset hoiakut, 25,3% anketeeritute naabritest ei olnud teadlikud pere kavatsustest ning 16,1% naabritest avaldasid vastakaid suhtumisi.
Ootused
23% vastanute ootused kasulapse perrevõtmisel olid neutraalsed või realistlikud, 29,9% olid optimistlikud ning 46% peredest olid ootusärevad.
16,1% kasuperedest oleks soovinud saada enam informatsiooni lapse taustast, tervisest ja vaimsetest võimetest, 6,9% oleks soovinud kuulda teiste perede kogemusi, 36,8% oleks vajanud enam pedagoogilisi oskusi ja lapsepsühholoogiaalaseid teadmisi, 16,1% ei vajanud mingit koolitust ega lisainformatsiooni, 4,6% vajasid enam juriidilisi teadmisi ning 2,3% respondentidest meditsiinilisi teadmisi (vt joonis 8).
Joonis 8. Millist infot või koolitust kasupere vajaks
Eelpoolnimetatud vajadused muutusid kasulapse peresolemise ajal 20,7% vastanute jaoks, 55,2% jaoks need vajadused ei ole muutunud.
Kasupered, kellel oli informatsiooni või koolituse vajadus muutunud nimetasid 3-l juhul lapse kohanemisele puudutavat, 2-l juhul eneseabigrupi loomise vajadust ning 1 pere vajas murdeiga puudutavat informatsiooni.
Eelistused perre tuleva lapse suhtes
Keskmiselt soovitakse perre võtta 4-aastast last. Kuni 1-aastast last soovinuks 25,3% peredest, kõige suurem eelistatava lapse iga oli 13 (1 perekond). 52,9% küsitletutest põhjendas sellist eaeelistust parema võimaliku kohanemisega, 6,9% põhjenduseks oli oma lapse sama vanus, 16,1% nimetas oma ea jaoks eelistatavat lapse iga füüsiliselt optimaalseks ja 9,2% nimetas eelistatava vanuse põhjenduseks kooli.
Mida tõi kaasa kasulapse tulek perre
20,7% nimetas rõõmu kasulapse edusammudest peamiseks hüveks, mida see otsus ja tegu on kaasa toonud, 18,4% jaoks oli see kaasa toonud enda proovilepaneku ja arengu, 20,7% kasuperedest tähendas lapse perrevõtmine nende elu ja töö mõtestamist, 16,1% kasuperedele oli lapse perretulek toonud kaasa paremat teineteisemõistmist ja liitnud perekonda, 23% respondentidest jättis sellele küsimusele vastamata (vt joonis 9).
Joonis 9. Mida head on kasulapse perre tulek andnud
Kardetud probleemina nimetas 6,9% vastanutest usalduse puudumist, 9,2% vargusi, 11,5% omaksvõtu ja kohanemise ebaõnnestumist, 9,2% lapse kasvatamisega toimetulemist, 11,5% suhteid lapse bioloogilise perekonnaga ning 11,5% raskust lapsele seletada tema päritolu (vt joonis 10).
Joonis 10. Kardetud probleemid
25,3% küsitletutest oli osaks saanud kardetud probleem, 32,2% ei olnud kardetud probleemiga kokku puutunud.
Ettenägematult tekkis aga raskusi 25,3% peredest lapse kangekaelsuse ja sõnakuulmatusega, 6,9% suhetes lapse bioloogilise perega, 6,9% kooliskäimise ja õppimisega, 4,6% suhetega pere sees, 2,3% nimetas lapse koduste tööde tegemist, 2,3% bürokraatia ja 6,9% lapse tervise (vt joonis 11).
Toetuse ja abi leidmine
Kui kasuperel jõud ja nõu otsas siis otsiks 11,5% kasuperedest abi lähedastelt, 39,1% sotsiaaltöötajalt, 2,3% kolleegidelt, 27,6% psühholoogilt, 4,6% teistelt kasuperedelt, 2,3% kirikult, Jumalalt ja 2,3% peredest abi ei vaja (vt joonis 12).
Joonis 11. Reaalselt akuutsed probleemid
Toetust ja abi on kasupered raskel hetkel leidnud 13,8% juhtudest lähedastelt, 29,9% sotsiaaltöötajalt, 2,3% kolleegidelt, 13,8% psühhooloogilt, 2,3% lapse treenerilt, 6,9% teistelt kasuperedelt, 2,3% arstilt, 2,3% kirikult, Jumalalt ja 4,6% on ise hakkama saanud (vt joonis 12).
39,1% küsitletud kasuperedest on osalenud vastavateemalis(t)el koolitus(t)el, 60,9% ei ole.
20,7% vastanutest ei olnud ühestki koolitusest kasu saanud, 4,6% nimetas kasulikuks
Harjumaa kasuperede koolitust, 2,3% ütles, et positiivne hoiak on parim koolitus ja 2,3% et kasu näeb siis kui probleem tekib.
Kui ma palusin avaldada oma arvamust antud teemal, siis 9,2% respondentidest nägi vajadust nii kasupere kui kasulapse enama ettevalmistuse järgi, 2,3% ütles, et nemad ei kahetse oma otsust, 13,8% tundis vajadust eneseabigruppide järele, 2,3% ei olnud rahul enda ja lapse nende juurde paigutanud asutuse vastutuste piiriga ja 4,6% ütles, et iga laps peab elamiseks võimaluse saama.
Joonis 12. Kelle poole on pöördutud ja kellelt abi saadud
Tulevastele kasuperedele paluti soovida 13,8% küsitletute poolt kannatlikkust, jõudu ja tervist, 43,7% küsitletutest õhutas seda kavatsust teoks tegema, 29,9% soovitas kaaluda kõike hoolikalt ning 2,3% soovitas kindlasti koolitustel käia.
4.2 Statistiliselt usaldusväärsed ja väga usaldusväärsed seosed
Vastavalt töötlusele Tallinna Pedagoogikaülikooli arvutuskeskuses SPSS/PC+ programmis on statistiliselt väga usaldusväärseteks korrelatiivseteks seosteks loetud juhud kui p<0,001 ja usaldusväärseteks kui p<0,01.
Korrelatsioonianalüüsi alusel võime väita järgmiste oluliste seoste olemasolu vaadeldavate tunnuste vahel.
Kauem koos elanud perekonnad teadsid karta adekvaatsemalt, kui lühemalt koos elanud pered, kasulapse perretulemisega kaasnevat ning kasulast kasvatades ei ole nende esialgne koolitus- ja informatsioonivajadus muutunud.
Kauem koos elanud perekonnad soovitasid tulevastele kasuperedele optimistlikult väljakutsele läheneda. Vähem aega koos elanud pered soovitasid kõike hoolikalt kaaluda. Pered, kes on kauem kasulast kasvatanud eelistanuks nüüd pigem nooremat last. Kauem kasulast kasvatanud perede ootused lapse perre võtmisel olid realistlikumad ja murelikumad, vastsed kasupered ja need, kes on kasulast perre võtmas olid optimistlikumad.
Kui idee kasupereks hakata pärines pereemalt siis esines vastuseisu, kui see oli terve pere algatus, siis vastuseisu ei leidunud. Kui kasupereks hakkamise mõte oli leidnud vastuseisu, siis muutus ka koolituse ja informatsiooni vajadus lapse peres olles. Pered, kes kiitsid idee ühiselt heaks oskasid paremini ette näha tekkivaid raskusi.
Kui mõte kasulaps perre võtta leidis heakskiitu sugulaste silmis, siis oli ka naabrite reaktsioon toetav ja positiivne. Nooremat last eelistanud pered põhjendasid seda parema kohanemisega. Vanemat last eelistanud pered aga kooli ja oma suhteliselt kõrge vanusega.
Lihtsama sisseelamise ja kohanemise kaalutlusel lapse ea eelistust otsustanud pered otsiksid abi pigem lähedastelt või sotsiaaltöötajalt. Koolifaktorist mõjustatult eelistatava ea valinud pered otsiksid abi pigem teistelt kasuperedelt või saaksid ise hakkama.
Kasupered said abi sellelt ametnikult, lähedaselt või kolleegilt, kelle poole nad pöördusid.
4.3 Lühima tee korrelatsioonigraafid
Joonis 13. Lühima tee korrelatsioonigraaf I
Ühest seosest enam ehk kaks seost omas viis tunnust. Peredes, kus esines vastuseis kasupereks saamisele, pärines see mõte pereemalt ja nende perede koolituse ja informatsioonivajadus muutus kasulapse peres olles (vt joonis 13).
Pered, kes olid kauem koos elanud ja kus esinenud vastuseis ideele kasupereks hakata, ei arvanud et nende tööks vajaliku koolituse ja teabe valdkond oleks muutunud (vt joonis 13).
Pered, kes olid kauem koos elanud ja enda hinnangul tõesemalt vajaminevaid teadmisi prognoosinud, olid oma soovitustes uutele kasuperedele alalhoidlikumad ja soovitasid pigem kõike hästi läbi mõelda (vt joonis 13).
Nooremat last eelistanud ja sotsiaaltöötajalt või lähedastelt abi otsima minev kasupere eelistas nooremat last, et kohanemisprotsess oleks ladusam (vt joonis 14).
Nooremat last parema kohanemise tõttu eelistanud ja häda korral lähedastelt abi saanud pere oli ka abi otsinud lähedastelt või sotsiaaltöötajalt. Vanemat last kooli kaalutlusel eelistanud pere otsiks abi psühholoogilt ja on abi ka saanud sealt, kust otsitud (vt joonis 14).
Joonis 14. Lühima tee korrelatsioonigraaf II
4.4 Arutelu ja järeldused
Kasuperede kooselatud aastate keskmine 16,7 näitab, et tegu on enamasti keskealiste inimestega, kelle lapsed on juba täiskasvanud või väga lähedal sellele. Nagu teistest küsimustest selgus on kauem koos elanud pered paremini ette valmistatud oma tööks.
On huvitav, et kahte bioloogilist last kasvatanud peresid oli rohkem kui ühe lapsega peresid (vastavalt 32,5% ja 16,2%). Ilmselt on kahe lapsega pered rohkem lapsi armastavad ja laste keskel olla tahtvad.
Kasulaps oli kasvamas hetkel 78,9% peredes ning kasulast oli kasvatanud 4,6% peredest. Et keskmiselt oli kasulaps elanud peres 3,8 aastat, siis pole minu hinnangul suudetud järgida kasupereks olemise ideed. 3,8 aasta jooksul peaks ju võimalik olema bioloogilise vanemaga tööd teha piisavalt. Et minuga kokkupuutuvad kasupered ja sotsiaaltöötajad on tegelenud samaaegselt ka bioloogiliste vanematega, siis järeldan, et korra oma lapsed kasuperre andnud lapsevanem või perekond ei ole Eesti ühiskonnas võimeline taas oma kohustuste juurde asuma. Ma otsiks niisiis viga hoolekandesüsteemist ja ühiskonna sotsiaal-majanduslikust olustikust tervikuna.
Naabrite ja sugulaste adekvaatset hinnangut perele ja selle võimele toime tulla kasuperena näitab see, et nende arvamuste vahel oli statistiliselt usaldusväärne seos.
Kui aga peret tegelikult alahinnatigi, siis tegid seda nii naabrid kui sugulased, mis näitab nende üksmeelt.
Et idee kasulaps perre võtta pärines 55,7% juhul pereemalt, siis näen ohtu (ja oman ka kogemusi), et kasulapse kasvatamine on paljudes peredes rohkem “ema asi” ja raskuste kerkides ütleb isa: “Sina ta siia tõid ja sina ka...” Mõningane lootus paistab sellest, et kasulapse kasvatamine võib ka teistsugust tulemust perele anda - 16,1% vastanute hinnangul on kasulapse tulek liitnud nende peret. Üllatav, et vaid 16,1% peredest oleks vajanud enam informatsiooni lapse taustast, tervisest ja vaimsetest võimetest. Minu arvates ei ole sotsiaaltöötajatelgi piisavalt informatsiooni. Tihti uurib kasupere ise palju enam lapse sugulaste kaudu välja. Põhjus võib olla selles, et lapse perre tulles algavad kohe palju akuutsemad kasvatus- ja käitumisprobleemid, mis sunnivad taanduma eelnimetatud fundamentaalse info vajaduse.
Keskmine soovitava lapse iga on 4 aastat. See on mõneti tõesti optimaalne vanus - mähkmetevahetamine on möödas ja tänava mõju pole veel avaldunud. See on vaid teooria, reaalsuses on iga juhtum erinev. Hoopis rohkem sõltub sellest, mida on laps ennem kasuperre paigutamist üle elanud ja millest ilma olnud. Üks 8-aastane poisike võib juba pussikangelane ja autoärandaja olla ning teine täiesti tavaline õnnetu lapseke. Et aga tõepoolest raske on leida teismelisele noormehele kasupere, siis see viitab kasuperede madalale professionaalsusele.
23% respondentidest ei teadnud öelda, mida head on kasulapse nende peres elamine kaasa toonud. Selles numbris sisalduvad ka vastajad, kes alles avaldasid soovi kasupereks hakata. 7% niisiis kõikidest vastajatest ei nimetanud ühtegi head, mida kasulaps on nende perre kaasa toonud. See võib tähendada, et need pered on väga suurtes raskustes ja tõenäoliselt katkevad need paigutused enne lepingus sätestatud aega. 7% ebaõnnestunud paigutusi on muidugi traagika neile lastele ja peredele, kuid see arv oleks võinud ka suurem olla.
Sotsiaaltöötajate pädevusetust, suurt töökoormust või perede vaoshoitust küsimaks nendelt abi näitab, et kui 39,1% kasuperedest pöörduksid nende poole abi saamiseks, siis 29,9% vastanutest on abi saanud. Psühholoogide puhul on see näitaja veelgi kurvem: 27,6% läheks abi küsima ja vaid 13,8% on abi saanud psühholoogilt. 6,9% küsitletutest on abi saanud teistelt kasuperedelt - see näitaja peaks suurenema tulevikus.
Vaid 39,1% respondentidest on kasuperendust puudutava koolituse läbinud. 11,6% koolituse läbinutest nimetasid kasulikuks Harjumaa kasuperede koolitust. 52,2% ei osanud nimetada ühtegi koolitust, millest oleks neile nende töös kasu olnud. Ometi peaksid kasupered läbima koolitusi, et kvalifitseeruda. Seega tuleb üle vaadata koolituste teemad ja muuta need kasuperede ootustele ja vajadustele vastavaks. Ilmselt saab siin suur osa olema eneseabigruppidel.
Kauem koos elanud pered soovitasid optimistlikumalt kasupereks hakkamise väljakutsele läheneda. Pikem kooselu annab ilmselt vajalikke probleemilahenduse ja koostöö oskusi ka kasulapse kasvatamiseks.
Kauem kasulast kasvatanud pered olid lapse perre tulles murelikumad. Põhjus võib peituda selles, et siis (so keskmiselt 3,8 aastat ja rohkem tagasi) oli süsteem vähem arenenud, ei olnud vastavate kogemustega peresid ja ka sotsiaaltöötajad olid vähem pädevad. Seda tõlgendust toetab ka see, et kauem koos elanud pered olid nüüd juba oma soovituste uutele peredele optimistlikumad.
5. KOKKUVÕTE JA ETTEPANEKUD
Lähtuvalt sellest, et käesoleva bakalaureusetöö aineks on kasupere, kui elujõuline alternatiiv senistele asendushoolduse vormidele ja kasuperede süsteemi areng, tahan siinkohal esile tuua olulisemad uurimuslikus osas selgunud aspektid:
- vaid 76% sotsiaaltöötaja (või lastekaitsetöötaja) poole abi saamiseks pöördunud kasuperedest on temalt ka abi saanud - vaid 50% psühholoogi poole abi saamiseks pöördunud kasuperedest on temalt ka abi saanud - 60,9% kasuperedest pole osalenud vastavateemalistel koolitustel - 48,7% respondentidest nimetas oma peamise motiivina aitamist - keskmiselt on kasulaps kasuperehooldusel olnud 3,8 aastat
Hüpoteesid leidsid kinnitust järgmiselt:
- koolitust ei vajanud 16,1% vastanutest. 20,7% anketeeritutest polnud osaletud koolitustest kasu saanud. - 9,3% sugulastest ja 13,8% naabritest ei kiitnud kasupere tegevust heaks - kasupere peamise motiivina nimetas aitamist ja oma lapse puudumist 81,3% vastanutest (vt joonis 7) - kasulapse perrevõtmisel olid ootused 29,9% respondentidel optimistlikud - keskmise perre võetava lapse soovitav vanus oli 4 aastat. Kuni 1-aastast last soovinuks 25,3% peredest.
Teoreetilises ja uurimuslikus osas selgunud andmed annavad alust järgmisteks ettepanekuteks:
* kindlasti ei tohiks eesmärgiks seada kasuperehoolduse laienemist, kasuperede arvu suurenemist jne. Kui kasuperede arv peakski suurenema, mis tegelikult on tõenäoline, siis seda peaks lubama vaid lastekodulaste arvu vähenemise arvelt. Pigem peaks ressursi koondama vältimaks lapse bioloogilisest perest eemaldamist.
* lapse bioloogilisest perest eemaldamise põhjustele peaks pöörama enam tähelepanu.Ei tohiks lubada laste eemaldamist perest toimetulematuse või vaesuse tõttu - sellistel juhtumitel tuleks ressurss koondada lapse kodus kasvamise toetamiseks ja samas ka jälgida kasvatuse kvaliteeti. Järgmises tabelis (vt tabel 1) pakun välja meetmeid lapse eraldamise vältimiseks oma vanemast, kuid ei arvesta ohte, mida tihti lapsevanem ise oma lapsele kujutab:
Tabel 1. Meetmed vältimaks lapse eraldumist oma bioloogilistest vanematest.
* tuleks mõelda kompromissile kasupere ja eestkoste vahel. Kas kasuperehooldust (mis tähendab kolm või enam kordi eestkostetava lapse toetusest rohkem raha) võib seada ka sugulussideme puhul? Kas kasuperehooldus võib kesta kuni lapse täisealiseks saamiseni? Ehkki enamus praeguseid kasuperesid jäävad oma kasulast kasvatama kuni tema täisealiseks saamiseni ei tohiks see olla omavalitsusele eriline koorem, arvestades kasvatuse (re)habiliteerivat ja (re)sotsialiseerivat mõju. Sugulussideme olemasolu korral võiks ehk siiski seada kasuperehooldust vaid majanduslikul kaalutlusel - kui last hooldavad sugulased on madala sissetulekuga.
* kuna kasulast kasvatavaid peresid on Eestis juba piisavalt siis tuleks luua Eesti Kasuperede Ühing (vt lisa 2), mis oleks survegrupiks kasuperede ärakasutamise vastu, koostööpartneriks omavalitsustele, esindusorganiks kasuperedele, mis viiks läbi kasuperede huvides olevaid üritusi, projekte ja koolitusi, ühendaks kasuperesid aitamaks ja nõustamaks üksteist ning algataks vajalikke seadusemuudatusi.
* luua internetis kodulehekülg kasuperendusest üldse või kasuperede ühingule, kus tutvustada kasuperede ideoloogiat, kus on avaldatud kõik sammud kasupereks saamiseks, statistika ja ka kasuperet ootavate laste kirjeldused.
* suurem töötasu ja muude kulude hüvitis lubaks tõsta ja oodata kasuperede professionaalsust ning see võimaldaks erikoolide asemel mõnda last kasvatada ja resotsialiseerida kasuperes. 1997 aastal läbiviidud uurimuses pidas 70,9% vastanutest rahaliste hüvitiste suurenemist tõhusaks meetmeks kasuperede süsteemi loomisel (Siplane 1998, 32).
* tuleb jälgida, mis sünnib kasuperre paigutatud laste vanematega, kes nendega tegeleb ja millises suunas nende käekäik kulgeb. Peaks sätestama, kelle kohustus on kasulapse bioloogilise vanemaga tegelemine. Isiklikult arvan, et see ei tohiks olla sama isik, kes lapse kasuperre paigutas. Vastasel juhul võiks see töö loiuks jääda, sest see isik on huvitatud võimalikult suurest kasulaste arvust (oma tööga ülekoormatuse tõestamiseks, rahaliste vahendite suurendamiseks jne).
* mitmed eelpooltõstatatud probleemid leiaksid lahenduse kasuperesüsteemi reguleeriva seaduse (ei piisa määrustest või juhenditest) loomisega, tegemist on ju otseselt isikute (omavalitsuste) kohustuste ja (laste) õiguste sätestamist vajava valdkonnaga. Lisaks eelpooltoodule peaks see seadus:
- andma võimaluse kasupereteenuse korraldamiseks valitsusvälistele organisatsioonidele, - määrama kasuperede töö professionaalsuse astme (mina pooldan paindlikkust põhitöökohana koos sotsiaalsete garantiidega kasuvanemaks olemise ja lihtsalt kasupereteenuse osutamise eest rahalise hüvitise vahel), - määrama kasuperede töö koordineerijad (pakun kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale lisakohustusena või suuremale omavalitsusele kasuperespetsialisti ametikoha loomist, vt lisa 4)
Toetudes küsitluse tulemustele pakun välja järgmise 40-tunnise kasuperede koolituskava:
1. päev - lapse põhivajadused ja kiindumus - kaotuse ja eraldumisvalu - uue pereliikme mõju kasulapsele - suhtlemine kasulapse bioloogiliste vanematega - toimetulek lapse raske käitumisega
2. päev - simulatsioonimängud
3. päev - lapse esmaabi - juriidilised baasteadmised laste hoolekandest
4. päev - kasvatusvahendid (“piits ja präänik”) - juhtumiarutlused
5. päev - kasuperehoolduse lõppemine (selle põhjused, järelmid lapsele ja perele, lahkumiseks ettevalmistumine ja kokkulepped edasiseks) - diskussioon, arutelu, hindamine, kokkuvõtted
Kasutatud kirjandus
Annual Report of the National Foster Care Association 1995 (1996) IFCO Magazine, 14, Multinlupa Bubleová, Véduna (1998) Náhradni Rodinná Péce, Praha Child Protection Law (1998) West-Ost-Dialog zum Social-Know-How-Transfer in der Jugendwohlfahrt, 60-66, Vol 2, Wien Colton, Matthew (1997) The nature of foster care, Adoption & Fostering, 45-48, vol 21, Leeds Colton, Matthew (1998) Foster Care in Europe : an Overview, Exchanging Visions, 110-125, Bradford Colton, Matthew & Williams, Margareth (1997) The World of Foster Care: An international sourcebook on foster care family system, Arena Delameziere, Ginette (1998) Returning home from placement, Exchanging Visions, 196-204, Bradford Dumaret, Annick-Camille (1998) Effects in adulthood of separations and longterm foster care, Adoption & Fostering, 31-39, vol 22, Leeds Hestb¿k, Anne-Dorthe (1998) Turning legal principles into practice - the case of the UK and Denmark, Exchanging Visions, 79-91, Bradford Ivanova, Maria (1998) New efforts and projects for abandoned children in Bulgaria, West-Ost-Dialog zum Social-Know-How-Transfer in der Jugendwohlfahrt, 58-59, Vol 2, Wien
Kirklees Metropolitan Council (1998) Thinking of Fostering or Adopting a Child in Kirklees?, Kirklees Lastekodude põhimääruse kinnitamine. Riigi Teataja 1996, 24, 162, 869-873 Lastetoetuste seadus. Riigi Teataja 1994, 13, 232, 400-404 Lastekodulapse ajutiselt perekonda andmise juhend. Riigi Teataja Lisa 1995, 34, 0, 1175-1177 Lutter, Elizabeth (1998) Cinderella, West-East-Dialogue on Social Know-How-Transfer in Child Welfare Questions, 25-27, Vol 1, Wien Malvet, Merle, Liimal Pille & Vaabel, Kaja (1998) Sotsiaalhoolekanne Eestis, Phare, Tallinn Nebraska Health and Human Services (22.02.1999) Foster Care, WWW dokument http://hhs.state.ne.us/chs/foc Novotná, Verá (1998) The social legal protection of children and social consultancy in the Czech Republic, West-Ost-Dialog zum Social-Know-How-Transfer in der Jugendwohlfahrt, 5-8, Vol 2, Wien Parve, Valter (1996) Maailma ei saavat soojaks kütta - olgu, kuid ilma kütmata jahtub ta kiiremini, Pärnu Perekonnas hooldamise juhend. Riigi Teataja Lisa 1995, 55, 1878-1882 Perekonnaseadus. Riigi Teataja 1994 75, 1326, 2111-2139 Panttila, R., Kivimäki, T. (1990) Psykologinen vanhemmuuden toteutuminen lastenkoti- ja SOS-lapsikylanuorten elämassa. Jyvaskylän Yliopisto Sotsiaalmaksuseadus (1998) Riigi Teataja 1998, 40, 611 Sotsiaalhoolekandeseadus. Riigi Teataja 1995 21, 323, 723-726 Trif, Livia (1998) Some specialities in the Hungarian child protection system, West-Ost-Dialog zum Social-Know-How-Transfer in der Jugendwohlfahrt, 11-15, Vol 2, Wien
Union of Foster Children (22.02.1999) Statistics and Criticism, WWW dokument http://home.rica.net/rthoma Verity, Pat (1996) Allegations against foster families, IFCO Magazine 13-17, Multinlupa Vlado, Matej (1998) Návrat, West-East-Dialogue on Social Know-How-Transfer in Child Welfare Questions, 28-30, Vol 1, Wien Wiman, Roland (1995) Alternatives to Institutional Child Care, Helsinki
Avaldamata allikad
Ballhysa, Narbis (1997) Politics of the treatment for the children in need, Lipno Kasuperede tegevuse juhend. Sotsiaalministri määrus 12.04.1996 nr 6 Perelastekodude tegutsemise juhend. Sotsiaalministri käskkiri 19.11.1993 nr 167 Siplane, Andres (1998) Hoiakutest vanemliku hoolitsuseta jäänud lastesse, kursusetöö, Tallinna Pedagoogikaülikool, käsikiri, Tallinn Siplane, Andres (1997) Praktikamapp, Tallinna Pedagoogikaülikool, käsikiri, Tallinn Sopková, Eva (1998) Child Welfare in Slovak Republic, käsikiri, Humenné Sotsiaalministeerium (1998) Metoodilised soovitused lapsele, noorukile või last kasvatavale isikule tugiisiku või -perekonna kinnistamiseks, Eelnõu, Tallinn Szilagyi, Julia (1998) Foundation for adoptive and foster parents, käsikiri, Budapest