Sissejuhatus

Meie kiiresti muutuvas ühiskonnas, kus jätkub pidevalt elanikkonna kihistumine, sotsiaalne ebavõrdsus ja materiaalne kindlustamatus, tõuseb aasta aastalt sotsiaalteenuseid vajavate isikute arv. Eriti on vaja arendada erineva toetuse vajadusega toetatud eluasemeteenust vaimupuudega ning kestva psüühikahäirega inimestele eluruumide kohandamise teenust.

2005.aastaks on Tallinnas kokku 1500 sotsiaaleluruumi, neist 400 ulatuslikumat abi vajavatele vanuritele (Pansionaadi-tüüpi eluruumid). Sotsiaalmajade esimestele korrusele rajatakse sotsiaaleluruumid liikumispuuetega inimestele.

Sihtgrupid, kes vajavad enim sotsiaalpinda, on

·        omandireformi tõttu väljatõstetud inimesed;
·        üürivõlgade tõttu väljatõstetud pered;
·        lastekodudest ellusuunatud;
·        kinnipidamiskohtadest vabanenud;
·        perekonnad ja üksielavad pensionärid, kes ei suuda oma eluasemekulude eest tasuda.

Elamute muutmist sotsiaalmajadeks ja eluruumide muutmist sotsiaaleluruumideks otsustab linnavolikogu, kusjuures kinnitatud sotsiaaleluruumide nimekirjad kuuluvad täpsustamisele ja vajadusel korrigeerimisele vähemalt üks kord aastas. Kinnitatud sotsiaaleluruumide üldarvestust peab Sotsiaal- ja Tervishoiuamet. Sotsiaalpinna andmisel lähtutakse Eesti Vabariigi elamuseaduse (RT 1992, 17, 254; RT I 1994, 28, 426; 40, 653; 1995, 30, 380; 53, 846; 1996, 42, 811) paragrahvi 8 lõikest 2 ja sotsiaalhoolekande seaduse (RT I 1995, 21, 323; 1996, 49, 953; 1997, 35, 538; 77, 1309) paragrahvi 14 lõikest 1.

Sotsiaalpind ei asenda kodu, meelerahu, teadmist, et seda pinda on võimalik ka oma lastele pärandada või müüa. Ja kodule on vastavalt põhiseadusele kõigil võrdne õigus

Sotsiaaleluruumi õigustatud subject

Sotsiaaleluruumi taotlejateks võivad olla järgmised isikud, kes elavad alaliselt vastava linna või valla territooriumil:

·        üksinda elavad vanurid ja vanuritest paarid, puuetega inimesed:
·        kellel ei ole seadusjärgseid hooldajaid;
·        kes vajavad kõrvalabi;
·        kes elavad omanikule tagastatud elamus;
·        kes elavad varisemisohtlikuks või väheelamiskõlbulikuks muutunud eluruumis;
·        kelle kasutuses olevas eluruumis ei ole võimalik nende hooldamise korraldamine;
·        vähekindlustatud ja probleemsed lastega pered (kriisipered), kes vajavad regulaarselt sotsiaalteenuseid, sealhulgas laste hoolekannet.

Sotsiaaleluruumi taotlejateks võivad olla ka järgmised isikud, kes alaliselt ei ela antud linna või valla territooriumil

· lastekodust või erikoolist tagasipöördunu, kes enne lastekodusse või erikooli suunamist elas alaliselt antud linnas või vallas;
· kinnipidamiskohast vabanenu, kes enne kinnipidamiskohta paigutamist elas alaliselt antud kohas.

Teised isikud võivad sotsiaaleluruumi taotlejaks olla erijuhtudel, millised otsustab elukohajärgne sotsiaalhoolekandekomisjon.

Sotsiaaleluruumi taotlemise kord Tallinnas

Sotsiaaleluruumi taotleja esitab elukohajärgsele või viimase registreeritud elukohajärgsele linnaosa valitsusele kirjaliku avalduse, milles põhjendab taotlust.

Linnaosa valitsuses koostatakse iga taotleja kohta toimik, kuhu lisaks eelnevalt nimetatud avaldusele paigutatakse vajadusel alljärgnevad dokumendid:

· väljavõte passist;

· elukohajärgse linnaosa valitsuse elanike registri tõend alalise elukoha ja perekonna koosseisu kohta;

· ärakiri Vaegurluse Ekspertiisi Komisjoni (VEK-i) otsusest või pensionitunnistusest;

· tõend tervisliku seisundi kohta;

· tõend taotleja või tema perekonna sissetuleku (palga, pensioni ja muu) kohta;

· ärakiri tõendist lastekodust või erikoolist tagasipöördumise või kinnipidamiskohast vabanemise kohta;

· sotsiaalabi (sotsiaalhoolekande) osakonna kontrollakt taotleja või tema perekonna majandusliku olukorra kohta.

Linnaosa valitsusel ja tema poolt moodustatud sotsiaalhoolekandekomisjonil on õigus vajaduse korral nõuda taotlejalt täiendavaid dokumente.

Taotleja võetakse arvele elukohajärgses linnaosa valitsuses pärast dokumentide läbivaatamist sotsiaalhoolekandekomisjoni poolt.

Taotleja arvelevõtmisest või sellest keeldumisest teatatakse koos põhjuse äramärkimisega taotlejale hiljemalt viie tööpäeva jooksul pärast sotsiaalhoolekandekomisjoni otsust.

Sotsiaaleluruumi andmine

Oma ettepaneku arvelevõetud isikule sotsiaaleluruumi andmiseks teeb elukohajärgse linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekandekomisjon kohalviibivate komisjoniliikmete häälteenamusega. Nimetatud ettepaneku sotsiaaleluruumi andmise kohta vormistab linnaosa vanem ning esitab linnavalitsusele. Linnavalitsus kinnitab sotsiaaleluruumi andmise oma korraldusega, milles on ära näidatud:

· isiku ja tema perekonnaliikmete nimed, isikukoodid;

· sotsiaaleluruumi asukoht;

· sotsiaaleluruumi suurus;

· sotsiaaleluruumi üürilepingu sõlmimise (pikendamise) tähtaeg.

Sotsiaaleluruumi võib anda kas alaliseks või ajutiseks elamiseks. Kui sotsiaaleluruum antakse alaliseks elamiseks, sõlmitakse taotlejaga sotsiaaleluruumi asukohajärgse linnaosa valitsuse poolt vormikohane üürileping kuni viieks aastaks. Kui sotsiaaleluruum antakse ajutiseks elamiseks, siis sõlmitakse üürileping kuni üheks aastaks. Üürilepingu pikendamise vajaduse vaatab läbi endise elukohajärgse linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekandekomisjon mitte hiljem kui üks kuu enne üürilepingu tähtaja lõppemist, kuulates ära sotsiaaleluruumi asukohajärgse linnaosa vanema arvamuse.

Sotsiaaleluruumi kasutamine

Sotsiaaleluruumi kasutatakse vastavalt Eesti Vabariigi elamuseadusele ja käesolevale eeskirjale ning sõlmitud üürilepingule, kusjuures:

· sotsiaaleluruumi kui Tallinna linnale kuuluvat eluruumi ei erastata;

· sotsiaaleluruumi üürilepingute sõlmimist, täitmist ja tähtaegadest kinnipidamist kontrollib sotsiaaleluruumi asukohajärgne linnaosa valitsus.

Sotsiaaleluruumi asukohajärgsel linnaosa valitsusel on õigus tema poolt moodustatud sotsiaalhoolekandekomisjoni otsuse alusel taotleda sotsiaaleluruumi kasutamise üürilepingu pikendamist või ennetähtaegset lõpetamist.

Üürilepingu pikendamisel lähtutakse:

· regulaarsete sotsiaalteenuste osutamise vajalikkusest;

· senise sotsiaaleluruumi sobivusest isikule;

· eluasemekulude tähtaegse tasumise nõude täitmisest;

· õigusaktidest ja üürilepingust tulenevate teiste kohustuste täitmisest.

Üürilepingu pikendamise või ennetähtaegse lõpetamise taotluse, millele eelnevalt võetakse isiku endise elukohajärgse linnaosa vanema arvamus, esitab sotsiaaleluruumi asukohajärgse linnaosa vanem. Üürilepingu pikendamine või ennetähtaegne lõpetamine toimub vastavalt käesoleva eeskirja punktile 5.1.

Sotsiaaleluruumi remondikulud üürniku surma või üürilepingu lõpetamise korral kannab üürniku endine elukohajärgne linnaosa valitsus.

Sotsiaaleluruumi eluasemekulude tasumine

Sotsiaaleluruumi kasutamisega seotud eluasemekulud tasub üürnik.

Vähekindlustatud üürniku eluasemekulud kaetakse osaliselt riiklike sotsiaaltoetuste arvelt õigusaktidega ettenähtud tingimustel ja korras.

Sotsiaaleluruumi remondikulud üürniku surma või üürilepingu lõpetamise korral kannab linnavalitsus.

Tallinna statistilisi andmeid

Sotsiaaleluruume on käesoleval ajal 841.

Sotsiaaleluruumi on ootamas õigustatud subjektidena ligikaudu 300 inimest.

Kohtade arv sotsiaalmajades on aastatel 1997-1999 tõusnud 23% võrra. Peredele mõeldud sotsiaalmajade kohtade arv on jäänud stabiilseks, tõus on seotud üksikutele ja puuetega inimestele suunatud sotsiaalmajakohtade arvu kasvuga (vt. Tabel 1).

Tabel 1. Sotsiaalmajakohtade arv

Aasta Kohtade arv aruandeperioodi lõpul Neist
peredele
üksikutele
puuetega inimestele

pensioni-ealistele

alla pensioni-ealistele

kokku

sh. kohandatud

1997 645 68 530 31 73 11

1998 748 98 586 28 44 11

1999 842 96 622 43 81 73

Sotsiaalmajade ja -korterite elanikest enamuse (1999.a. - 70%) moodustavad üksikud

pensioniealised inimesed (vt. Joonis 16). Nende osakaal sotsiaalmajade elanike hulgas

on pidevalt langenud, 1997.a. oli üksikult elavad pensionäre 78% kõigist sotsiaalmajade elanikest. Seega on viimaste aastate jooksul sotsiaalmajadesse paigutatud suhteliselt rohkem pensionäre koos peredega, samuti alla pensioniealisi inimesi, nii pereliikmetena kui ka üksikutena. 1999.a. olid 13% sotsiaalmajades elavatest inimestest peredes elavad pensionärid, alla pensioniealisi inimest elas sotsiaalmajades 17%. Puuetega inimeste osakaal sotsiaalmajade elanike hulgas oli 1999.a. 18,3% (153 inimest).

Joonis 1. Sotsiaalmajade elanike arv

Eelmisest aastast on sotsiaalmajade haldamine üleantud elamumajandusstruktuuridele

Lõpetuseks

Millist eluasemepoliitikat vajab Eesti? Seni on meie avalikkus vaielnud põhiliselt selle üle, millised majad sobivad linnapilti, milline peaks olema Tallinna siluett merelt vaadates või kas majad tohivad olla kõrgemad kui Oleviste kirik. Asja esteetiline külg on küll tähtis, aga elamuehitusel on ka sotsiaalne dimensioon – mida Eestis on paraku seni alahinnatud.

Erinevalt Eestist on Lääne-Euroopa – ja praeguseks juba ka arenenumad Ida-Euroopa riigid – aru saanud, et ehkki vaba turg suudab rahuldada küll enamiku inimeste eluasemevajaduse, vajavad paljud siiski ka avaliku sektori tuge, sotsiaal- ja munitsipaalmaju. Euroopa Liidu nn vanades liikmesmaades elab iga viies leibkond avalikule sektorile kuuluvas üürikorteris, Eestis kuulub avalikule võimule aga vaid 6% eluasemetest.

On väga oluline, et linnades oleks maju, kus elu hammasrataste vahele jäänud inimesed elada saaksid. Kui inimene jääb kodutuks seoses sellega, et ei suuda elamispinna eest maksta, peaks olema võimalik pakkuda talle asemele odav sotsiaalpind. Samas aga on suur osa kodutuks jäänutest psühholoogiliselt ebastabiilsed inimesed, kelle puhul ei oskagi öelda, mis on nende kodutuse peamine põhjus. Need inimesed vajaksid komplekssemat abi, üksnes odavast magamiskohast ei piisa. Sotsiaalkorter on mõeldud neile, kes mingil põhjusel on senise kodu kaotanud ning pole kohe uut elamispinda leidnud. Kahjuks kaotavad paljud motivatsiooni uut elamispinda otsida niipea, kui sotsiaalkorter käes.

Kasutatud allikad :