PUUETEGA INIMESTELE VÕRDSETE VÕIMALUSTE LOOMISE STANDARDREEGLITE KASUTAMISJUHEND

Väljaandja: Eesti Puuetega Inimeste Koda
Koostajad: Eha Leppik, Vilja Kuzmin
Koostamisel on kasutatud väljaannet "Yk:n yleisohjeet" 1996

Sisestamise eest eriline tänu Helenile
 Sama tekst Wordi dokumendina (pakitud zip faili)

  Standardreeglid

Standardreeglid Wordi dokumendina (pakitud zip faili)


MILLEKS ON STANDARDREEGLEID VAJA?
KUIDAS NEID KASUTADA?

Maailmas on kehtestatud erinevaid seadusi ja määrusi, mille eesmärk on parandada puuetega inimeste elu. Sellele vaatamata on kõikjal, kõigis ühiskondades puuetega inimesed halvemas olukorras, kui keskmine inimene. Ikka endiselt on osa puuetega inimesi ühiskonnas kõrvale jäetud, - selline on puuetega inimeste elu ka meil Eestis. Kogu inimkonna ajaloo jooksul on teadmatus, hoolimatus, ebausk ja kartus eraldanud nähtavate ja nähtamatute takistustega puuetega inimesed teistest ja muutnud nad vähearvestatavaks.
Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid kiideti ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga heaks 1993.a. Standardreeglite eesmärk on olla rahvusvaheliseks normiks või mõõdupuuks, mille abil meie kõik, nii puuetega kui puueteta inimesed, võime luua kõigi jaoks parema ühiskonna. Standardreeglite eesmärk on tagada, et puuetega tüdrukutel, poistel naistel ja meestel oleksid ühiskonnaliikmetena samad õigused ja kohustused kui teistel.
Siiski on veel takistusi, mis ei lase puuetega inimestel kasutada samu õigusi ja kohustusi mis teistel ning raskendavad osalemist ühiskonnaelus. Takistuste kõrvaldamiseks on riik ja omavalitsused kohustatud rakendama vajalikke abinõusid. Puuetega inimesed ja nende organisatsioonid peaksid selles protsessis olema aktiivsed partnerid. Puuetega inimestele ei taotleta eeliseid ega soodustusi. Abinõude eesmärk on puude kompenseerimine, et saavutada võrdne lähtepositsioon, võrdsed võimalused.
Standardreeglitega tutvudes võid järeldada, mis meie ühiskonnas, sinu elukohas või Eestis tervikuna vastab puuetega inimeste vajadustele, mis mitte. Standardreeglite abil võib kindlaks määrata ka kõik meie elus esinevad probleemid ja puudused.
Eesti Vabariigi valitsus kiitis puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid heaks 16. mai 1995.a. istungil, nüüd võib neid kasutada töövahendina.

KUIDAS TEGUTSEDA?

Kui tunned standardreegleid, oled targem ja tarkus teeb tugevaks!

Kas standardreeglites leidub vastus sinu küsimustele? Kui leidub, aga sa näed, et Eestis neid ei täideta, siis võta ühendust ametimeeste ja poliitikutega. Räägi neile probleemist, lahendusvõimaluste variantidest. Nõua neilt probleemi kõrvaldamiseks lahenduskava. On hea, kui sa tegutsed koos teiste puuetega inimeste, puuetega inimeste organisatsioonide, koostööd soovivate ametnike või üldse asjast huvitatutega. Ainult koostöö tulemusena võid mõjutada probleemide lahendamist!

Koostöös peitub jõud!



TARK SÕNAGA, RUMAL RUSIKAGA
OLE ARUKAS JA JULGE

Probleemi tõstatamisel selgita välja, kelle kompetentsi kuulub selle lahendamine. Oma linna või valla kohalike probleemide lahendamiseks võta ühendust volikogu, linnapea või vallavanemaga. Ära ründa ametnikke, vaid tõesta probleemi lahendamise vajalikkus inimesele, kellest oleneb selle lahendamine. Näita, et te olete sõbrad, partnerid, et sinult võib saada alati abi, arukat nõu ja toetust.
Kui tegemist on riigi tasandiga, võta ühendust rahvaesindajatega, kes esindavad kogu rahvast. Võta ühendust ministrite ja ametnikega, sest nemad on sinu teenistuses. Ära tegutse üksi, vaid koos teiste aktivistidega.
Tutvustage oma elu ja probleeme. Ärge seadke otsustajatele tingimusi, vaid taotlege probleemi arutamist ja lahendamist. Pakkuge välja lahendusvõimalusi.
Ka otsustajad on inimesed, igal oma head ja vead.

KURJUS LOOB KURJA, HEADUS HEAD

Puuetega inimeste võrdsete võimaluste loomise standardreegleid on 22. Need on juhendid kogu puuetega inimeste elu korraldamiseks ja panevad aluse ühiskonnas toimivate süsteemide kättesaadavaks muutmisele kõigile puuetega inimestele.
Standardreeglid ei ole juriidilised normid, aga nendele võib toetuda, kuna need on loonud inimkonna ühine õiglustaju.
Standardreeglid on töövahend, meeldetuletus ja kohustus ametnikele ja kindluse tagaja puuetega inimestele.

PÜSIVUS VIIB SIHILE

1. reegel. Teadmisi vajatakse kõigil tasandeil.
Kohalikus omavalitsuses tuleb alustada teadlikkuse tõstmist puuetest, puuetega inimestest, nende õigustest, vajadustest, võimetest ja võimalustest.
Kas ametnikud teavitavad üldsust puuetega inimestele pakutavatest teenustest? Kas info levib puuetega inimesteni? Kas viiakse läbi infokampaaniaid, kas puuetega inimesi esitletakse moonutamata? Kas üritustel suunatakse tähelepanu ka puuetega inimestele, teavitatakse nende õigusi? Kas paikkonnas pööratakse tähelepanu puuetega lastele?
Kuidas tegutseksid siin sinu kui aktivist? Kuidas saad abistada ametnikke?

2. reegel. Õigus meditsiiniabile.
Kohalik omavalitsus peab kindlustama meditsiiniabi puuetega inimestele. Tähtis on avastada puue võimalikult vara. Kas sinu vallas või linnas see nii toimub? Kas koolitatakse spetsialiste puuete võimalikult varajasemaks avastamiseks? Aga lapsed, kas nad on piisava tähelepanu all, kas ametnikud annavad teavet puuetega laste olukorrast?

3. reegel. Õigus rehabilitatsioonile.
Sinu vallas või linnas tuleb organiseerida selline rehabilitatsioonisüsteem, et puuetega inimesed saavutaksid ja säilitaksid võimalikult suure teistest sõltumatu teovõime.
Kas tehakse individuaalne rehabilitatsioonikava kõigile erinevatesse puueterühmadesse kuulujatele, samuti raskete ja liitpuuetega inimestele? Kas rehabilitatsioonivõimalusi on küllaldaselt? Kas puuetega inimesed ise ja nende pereliikmed on kaasatud rehabilitatsiooniplaanide koostamisse?
Kas rehabilitatsioon toimub kodu lähedal või maakonna piires?
Inimestel on õigus seda nõuda.
Kas puuetega inimeste organisatsioonid on kaasatud rehabilitatsiooni kavandamisse?
Kas puuetega inimesed saavad ise tegutsed õpetaja, juhendaja, tugiisiku või nõuandjana?
ÜRO standardreeglid kohustavad neid seda tegema.

IGAÜHEL ON ÕIGUS OLLA ERILINE

4. reegel. Õigus toetavatele teenustele.
Kohalikus omavalitsuses tuleb arendada toetavate teenuste süsteemi ja kindlustada teenuste kättesaadavus. Kas puuetega inimesel on võimalus saada viipekeele tõlgi teenust ja leida isiklik abistaja? Kas on võimalik saada vajalikke abivahendeid, juhendamist ja õpetust nende kasutamiseks? Kas arvestatakse puudega inimese arvamusega abistaja valikul, tööle suunamisel ja palkamisel? Ka puudega inimene saab olla tööandja? Kuidas on lahendatud transpordiküsimus? Kas vaimupuudega inimesel on võimalus saada elu- ja töökoht?
Puuetega inimestel on selleks õigus.

5. reegel. Õigus liikumisvõimalustele, informatsiooni ja side kättesaadavusele.
Kas kohalikus omavalitsuses tunnustatakse puudega inimese liikumis- ja infovajadust, kas on üritatud teha liikumisvõimalused kõigile kättesaadavaks? Kas teatakse, kuidas luua tingimused, et puuetega inimesed vabalt liikuda saaksid? Kas vajalikke nõudeid täidetakse ehitiste planeerimise algetapist peale?
Kas valla- või linnavalitsus on püüdnud välja töötada abinõusid informatsiooni kättesaadavaks muutmiseks kõigile puuetega inimestele? Kas osatakse jagada informatsiooni vaimupuuetega inimestele, kurtidele, pimedatele, sest kõigil on õigus saada teavet oma õigustest.

6. reegel. Õigus haridusele.
Kas kohalik omavalitsus tunnustab põhiprintsiipi, mille alusel puuetega lastel ja noortel on õigus saada võimetekohast õpetust võimalikult kodukoha lähedal. Kas puuetega lapsed pääsevad üldse tavakooli, kas on võimalik saada abiõpetajat ja õppimiseks vajalikke abivahendeid? Kas vaimupuudega lapsed pääsevad kooli ja ametit õppima? Tuleb võidelda selle eest, et kool, mitte puudega õpilane, muutus paindlikumaks. Kas tõlgiteenused (viipekeele tõlk) on kättesaadavad? Kas puuetega laste vanemad ja organisatsioonid on kaasatud koolitusprotsessi? Milline on õpetajate valmisolek ja kuidas seda parandada? Milline on olukord koolikohustuse täitmisel, kuidas on tagatud puuetega inimeste täienduskoolitus? Ei tohi unustada, et puuetega inimestel on õigus ka ametialasele ja akadeemilisele koolitusele.

SUURIMAD TAKISTUSED ON NÄHTAMATUD

7. reegel. Palgatöö on samuti puudega inimese õigus.
Puudega inimestele tuleb luua võrdsed võimalused palgatöös osalemiseks.
Kas need on olemas ka sinu vallas või linnas? Kas töökohti planeeritakse nii, et neid jätkub ka puuetega inimestele? Kas töökohad on ligipääsetavad? Kas on kasutusel uut tehnoloogilist abi? Kas töökohas on võimalik saada isiklik abistaja? Kas tööandjad teavad, et puudega inimene võib teha talle sobivat tööd?
Kui palgatööd ei leidu, kas on mõeldud kaitstud töökohtade loomisele - ka see on üheks töötamise võimaluseks.

8. reegel. Õigus sissetuleku tagamisele ja sotsiaalkindlustusele.
Riigil ja kohalikul omavalitsusel on kohustus hoolitseda puuetega inimeste toimetuleku eest. Kui pole võimalusi teha tööd ja inimesel pole muid sissetulekuallikaid, siis tuleb sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalabi korras tagada, et inimene ei jääks saatuse hooleks. Puude kompenseerimisest tingitud lisaväljaminekud ei tohi jääda ainult inimese enda probleemiks.

9. reegel. Õigus perekonnaelule ja isikupuutumatusele.
Puudega inimesel on õigus rajada pere, omandada seksuaalkogemusi ja saada lapsevanemaks. Puudega inimesel nagu kõigil teistel on õigus valida oma elustiil ja eluviis, elagu ta kas oma kodus või hoolekandeasutuses.
Kas puudega inimesele on tegelikult oma kodu loomise võimalus?

10. reegel. Õigus kultuurile.
Kas puuetega valla- või linnaelanikud pääsevad teatrisse ja kinno? Kas nad pääsevad võrdselt osalema kultuuriharrastustes? Kas kultuuriasutustes leidub kaldteid ja lifte, kas need on kasutamiskõlbulikud? Ka kunstikoolidesse võetakse puudega õpilasi? Kas puuetega inimeste kultuuritegevust toetatakse samadel alustel kui teiste oma?

INIMENE EI ELA ÜKSNES LEIVAST

11. reegel. Õigus vaba aja veetmisele ja spordile.
Kas hotellid, supelrannad, spordiväljakud ja -saalid on sellised, et ka puudega inimene sinna pääseb? Kas nad saavad teistega võrdselt treenida pädevate treenerite juhendamisel? Kas rahvakogunemiskohtades on mõeldud ratastoolis liikuvatele inimestele, kas on inva-WC, teed ratastooliga liikumiseks.

Kõike seda kohustavad standardreeglid.

12. reegel. Õigus usuvabadusele.
Kas usuorganisatsioonid on teadlikud puuetega inimeste probleemidest? Kas meelepuuetega inimestel on võimalik saada usukirjandust? Kas inimesed pääsevad kirikusse?

13. reegel. Informatsioon ja uurimistöö.
Riigil ja kohalikel omavalitsustel lasub vastutus puuetega inimeste elutingimusi puudutava informatsiooni kogumise ja levitamise eest. Tuleb luua vastav andmepank. Kas keegi küsib puuetega inimeste arvamust? Nende seisukohad ja kogemused on tähtsad.

14. reegel. Poliitiline otsustamine ja planeerimine.
Riik vastutab selle eest, et puuetega inimeste küsimused oleksid lülitatud kõikidesse olulistesse poliitilistesse otsustesse ning riiklikusse planeerimisse.

15. reegel. Seadusandlus.
Riigil on vastutus luua seadusandlik alus puuetega inimeste osalemiseks ühiskondlikus elus ja võrdsuse saavutamiseks kõigi teistega. Puuetega inimeste diskrimineerimine on põhiseadusega keelatud.

16. reegel. Majanduspoliitika.
Riigi kohustus on lülitada puuetega inimeste probleemide lahendamisega seotud rahastamise kas riigi, või kohaliku omavalitsuse eelarvesse.

17. reegel. Töö koordineerimine.
On tähtis, et puuetega inimestel endil oleks kindel koht riigi invapoliitika kujundamisel. Eesti Puuetega Inimeste Kojal on rahvusliku koordinatsioonikomitee funktsioonid. Maakondades koordineerivad puuetega inimesi puudutavaid küsimusi kohalikud puuetega inimeste kojad.

18. reegel. Puuetega inimeste organisatsioonid.
Puuetega inimeste organisatsioonidel on väga tähtis osa invapoliitika kujundamisel. Organisatsioonidel on teadmisi ja oskusi ning lüües aktiivselt kaasa paikkonna organisatsiooni töös, võib iga puudega inimene probleemide lahendamisele kaasa aidata.
Organisatsioonidel lasub vastutus koolitada aktiivsemaid organisatsiooni liikmeid, kes suudaksid kaasa rääkida oma organisatsiooni liikmeskonda puudutavate probleemide lahendamisel.
Kas teie organisatsiooni juhid tegutsevad arukalt ja arvestavad kõigi liikmete vajadusi? Teil on õigus seda neilt nõuda.

19. reegel. Personalikoolitus.
Riik ja puuetega inimestele teenuseid müüvad asutused või ettevõtted on kohustatud oma personalile kindlustama hea, ajakohase koolituse, et oleks tagatud kvaliteetne teenus.

20. reegel. Invaprogrammide riiklik kontroll.
Riik on kohustatud jälgima ja hindama standardreeglite täitmist.

21. reegel. Standardreeglite täitmise järelevalve.
Eesti Puuetega Inimest Kojal ja kohalikel puuetega inimeste kodadel on standardreeglite täitmisel järelvalve funktsioon.

22. reegel. Rahvusvaheline koostöö.
Riigil on kohus aktiivselt osaleda puuetega inimeste võrdsete võimaluste loomise alases rahvusvahelises koostöös:
1) invapoliitika arendamisel ÜRO-s;
2) rahvusorganisatsioonidega kogemuste vahetamisel;
3) rahvusvahelistes arenguprogrammides.



JÄRELSÕNA

Eesti Vabariigi valitsus kiitis 16. mai 1995.a. istungil heaks Eesti Vabariigi invapoliitika üldkontseptsiooni, mille väljatöötamise aluseks oli aastatel 1983-1992 töös puuetega inimestega saadud kogemuste ja uurimismaterjalide põhjal ÜRO spetsialistide poolt koostatud dokument "Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid."

Sageli kuuleme nii puuetega inimesi kui ka ametnikke ütlemas: "Need reeglid ju ei toimi, sest Eestis ei jälgita paljusid ÜRO juhiseid."
Kes siis ikkagi peab standardreeglid ellu viima?
Reaalsuses sõltub standardreeglite elluviimine igaühest meist. Kui ei ole probleemide teadvustajaid ja selgitajaid, lahenduste otsijaid ja lahendajaid, ei muutu ühiskonnas iseenesest mitte midagi. Probleemide tõstatamist ja selgitamist tuleb alustada kohtadel - vallas, linnas, haridus- või hoolekandeasutustes vm.
Kui puuetega inimesed kannatavad vaikselt ja oma muredest kellelegi ei räägi, siis nende elus midagi ei muutu. Sotsiaalministeeriumi või Eesti Puuetega Inimeste Koja ametnikud võivad ju nõuda, et seda või teist reeglit tuleb täita, aga omavalitsuse või asutuse juhid ütlevad, et neil seda probleemi ei ole, kuna keegi pole nende poole pöördunud.
Juhil pole aimugi, et
     · liikumispuudega inimene ei pääse apteeki, kinno, arsti juurde, kuna puuduvad trepikäsipuud, liftid, puudub inva-WC või tänavate äärekivid ei võimalda ratastooliga liikuda;
     · kurdil on vaja suhtlemiseks viipekeele tõlki;
     · midagi puuetega inimestesse puutuvat ei saa otsustada ilma nendeta (ametnik ise teab paremini, mis neile vaja on).
Sellepärast tutvustame puuetega inimestele, puuetega inimeste organisatsioonidele ja puuetega inimeste kodade juhtidele, aga ka ametnikele, milleks on standardreegleid vaja ja kuidas neid kasutada. Kui leiate siit midagi vajalikku ja kui suudate oma kodukohas puuetega inimeste elukvaliteeti parandada, on nad oma ülesande täitnud.
Standardreeglites on kirjas: "Kui puuetega inimesed saavutavad võrdsed õigused, peavad neil olema ka võrdsed kohustused. Iga sammuga võrdsete õiguste saavutamise poole, tuleks ühiskonnal tõsta ka ootusi puuetega inimeste suhtes. Selle protsessi ühe osana tuleks puuetega inimesi abistada täisvastutust kandvaks ühiskonnaliikmeks saamisel."

Lugupidamisega
Vilja Kuzmin ja Eha Leppik


Väljaandja: Eesti Puuetega Inimeste Koda
Koostajad: Eha Leppik, Vilja Kuzmin
Koostamisel on kasutatud väljaannet "Yk:n yleisohjeet" 1996


Muid enesetäiendamise käigus ületähendatud (koolitus)materjale .

 

alates 16.08.2003