|
Liikumispuuetega inimeste
tööhõivest , võetud aadressilt
http://www.els.ee/projekt
Andres Siplane
SISUKORD:
Sissejuhatus
- Statistiline ülevaade
- Metoodika
- Tulemused
Sissejuhatus
Töötamine on indiviidi jaoks psühholoogiliselt
olulisim võimalus tunda end vajalikuna, ennast teostada
ning aktualiseerida. Töötamise materiaalne kasu seisneb
kõrgema elukvaliteedi võimaldamises, abisaaja ning
sõltuja rolli asendumises väärtuste looja rolliga.
Ehkki puudega inimesed saavad riigilt elatisrahaks töövõimetuspensioni
ja nende töövõime kadu mõõdetakse
protsentides, ei anna see alust järelduseks nagu poleks
töötamine nende jaoks oluline. Töötamine
ei ole eesmärk iseeneses vaid vahend täisväärtuslikuma
elu elamiseks.
Käesoleva uuringu eesmärk on leida neid tegureid
mis aitavad puudega inimesel tööturul läbi lüüa.
Selleks viisin läbi ankeetküsitluse töötavate
puudega inimeste ning nende tööandjate seas. Samuti
lõin lühikese ülevaate olulisemast puuetega
inimesi puudutavatest näitajatest.
Töös kasutan sõnu “puudega inimene”,
“töövõimetuspensionär”, “invaliid”
ja “vaegur” sünonüümidena. Samuti kasutan
puude iseloomustamisel üldsõnalisi termineid nagu
“liikumispuue” või “halvatus”.
1. Statistiline ülevaade
Alates 2000-st aastast muudeti mõisteid ja invaliidsuse
määramise metoodikat, mis tõi olulised muutused
statistilisesse pilti. Töövõimetuspensionäride
hulka ei arvata enam pensioniealisi inimesi ega ka lapsi. Selle
muutusega seoses langes töövõimetuspensionäride
arv 2000 aasta 67-lt tuhandelt 2001-sel aastal 43 tuhandeni.
Tõsi küll, 2002 aasta alguseks oli töövõimetuspensionäride
arv kasvanud juba 4 tuhande ehk umbes 10% võrra.
Tabel 1 ja joonis 1 osutavad töövõimetuspensionäride
töövõime kaotuse protsendile ning vastavalt
määratud keskmistele pensionitele seisuga 01.01.2001
ja 01.01.2002.
Tabel 1. Töövõimetuspensionäride arv
ja pensionite suurus
|
|
Töövõimetus-pensionäride arv 01.01.2001 |
Keskmine pension 01.01.2001 |
Töövõimetus-pensionäride arv 01.01.2002 |
Keskmine pension 01.01.2002 |
Töövõimetuspensionärid
sh töövõme kaotusega |
43394 |
1057 |
47140 |
1037 |
|
100% |
4449 |
1281 |
5449 |
1310 |
|
90% |
1107 |
1190 |
2041 |
1198 |
|
80% |
22887 |
1159 |
21519 |
1127 |
|
70% |
1599 |
889 |
2663 |
917 |
|
60% |
9611 |
824 |
9060 |
827 |
|
50% |
1755 |
802 |
2891 |
801 |
|
40% |
1986 |
802 |
3517 |
801 |
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet
Võrdluseks keskmisele töövõimetuspensionile,
mis oli 01.01.2001 seisuga 1057 krooni, toon ära leibkonnaliikmete
keskmised tarbimiskulud 2000-ndal aastal (Statistikaamet 2001):
- keskmine väljaminek leibkonnaliikme kohta kokku 2235
krooni
- keskmine väljaminek leibkonnaliikme kohta toiduainetele
717 krooni
- keskmine väljaminek leibkonnaliikme kohta eluasemele
340 krooni
Nendest numbritest peab järeldama, et keskmiselt tarbiv
vaegur on oma leibkonnaliikmete poolt osaliselt ülalpeetav.
Ja kui töövõimetuspensionär elab üksi,
siis langeb ta suure tõenäosusega toimetulekutoetuse
saajate sekka.
Joonisel 1 on vasakul Y-teljel töövõimetuspensionäride
arv ning paremal Y-teljel keskmiste pensionite suurus. X-teljel
on toodud töövõime kaotus protsentides.
Joonis 1. Töövõimetuspensionäride
arv ja pensionide suurus. (allikas: Sotsiaalkindlustusamet)
Toimetulekutoetuse saajate hulgas oli 2001 aastal igakuiselt
keskmiselt 4977 puudega inimese perekonda. Keskmiselt oli seega
iga 9-s puudega inimene toimetulekutoetuse saaja.
2001-sel aastal viis Eesti Puuetega Inimeste Koda läbi
küsitluse, millest selgus, et 974-st puudega inimesest töötas
35,3%. Liikumispuuetega inimeste seas töötas 28,9%
vastanutest. Loomulikult ei saa seda töötamise osakaalu
ekstrapoleerida kõigile 47 tuhande puudega inimesele.
Tõenäoliselt on ametlikult töötavate puudega
(sh liikumispuudega) inimeste osakaal oluliselt väiksem
kui kolmandik või veerand.
Tööturuteenuse seaduse alusel makstakse tööandjatele
toetust nõrgema konkurentsivõimega töövõtja
palkamiseks. 2001-sel ja 2002-sel aastal on võimalik toetada
pisut vähem kui 200 nõrgema konkurentsivõimega
töövõtja tööleaitamist (Riigieelarve
eelnõu seletuskiri 2002). Kirjavahetusest Tööturuameti
spetsialistiga selgus, et 2001 aastal on sel kombel tööle
aidatud 366 nõrgema konkurentsivõimega töövõtjat,
kelledest 47 olid osalise töövõimega (see teeb
siis puuetega inimeste osakaaluks 12,8%, kõikidest puudega
inimestest moodustab see arv 0,1%). Kahjuks ei ole Tööturuametil
andmeid selle kohta, kas ja kui kaua nõrgema konkurentsivõimega
töövõtjad säilitavad oma töökoha
pärast abirahade maksmise lõppemist.
2. Metoodika
Ankeetküsitluse eesmärk oli selgitada välja
need tegurid, mis soodustavad liikumispuudega inimesel tööturul
läbilöömist.
Hüpoteesiks oli väide, et liikumispuudega inimese
tööhõivet soodustavad tegurid ja omadused on
temast endast vähe sõltuvad.
Ankeetküsitlusel oli kaks sihtgruppi, keskseks sihtgrupiks
olid tööga hõivatud liikumispuudega inimesed
ning niiöelda teise osapoole arvamuse kajastamiseks oli
sihtgrupiks ka nende tööandjad.
Liikumispuuetega inimestele esitatud ankeet koosnes kolmest
osast: isikuandmetest, tööga seotud küsimustest
ning soovitustest erinevatele tööturul tegutsevatele
osapooltele. Kokku oli ankeedis 24 tunnust. Anketeerimine viidi
läbi ajavahemikus 23.05.2002 kuni 14.06.2002. Ankeedid läkitati
respondentidele pärast vastavasisulist telefonikõne
e-maili või posti teel.
Valim moodustati isiklike suhete võrgustiku kaudu liikumispuuetega
inimestest, kes peavad töökohta niiöelda reaalse
tööjõukonkurentsi tingimustes. Valim koosnes
üle Eesti kokku 41-st inimesest, kellest 22 tagastas ankeedi.
Reaalse tööjõuturu tingimused leidsid väljendust
ka selles, et hetkeks kui küsitluse läbiviija helistas
respondentidele olid kolm nendest juba oma töökoha
kaotanu ning keeldusid seega vastamisest.
3. Tulemused
Tabel 2. Standardhälve
|
|
Valid N |
Mean |
Minimum |
Maximum |
Std.Dev. |
|
Vanus |
22 |
41,773 |
25,0000 |
65,00 |
12,573 |
|
Tööstaazh |
22 |
9,227 |
1,0000 |
34,00 |
9,724 |
|
Haridus |
22 |
3,364 |
1,0000 |
4,00 |
0,902 |
|
Rahulolu töökohaga |
22 |
1,955 |
1,0000 |
4,00 |
0,899 |
|
Rahulolu palgaga |
22 |
2,955 |
1,0000 |
4,00 |
1,046 |
|
Rahul õhkkonnaga tööl |
20 |
1,750 |
1,0000 |
4,00 |
0,910 |
|
Rahul töötingimustega |
22 |
1,682 |
1,0000 |
3,00 |
0,716 |
|
Ei loobu töötamisest |
21 |
1,381 |
1,0000 |
3,00 |
0,740 |
|
Kuidas sai töökoha |
20 |
2,500 |
1,0000 |
4,00 |
0,889 |
|
Keskmine palk |
21 |
3555,00 |
600,0000 |
10500,00 |
2608,995 |
|
Keskmine töökoormus |
20 |
32,800 |
3,0000 |
55,00 |
13,509 |
3.1 Isikuandmed
Vastajate keskmine vanus oli 42 aastat. Kõige vanem
vastaja oli 65 aastane kunstnik (naine) ning kõige noorem
oli 25 aastane laborant (naine). Kõige vanem mees oli
63 aastane toimetaja ning kõige noorem 27 aastane arvutihooldaja.
Mehi oli vastajate seas 15 ning naisi 7.
Kokku töötasid vastanud töökohtadel, mida
võib jagada 13-ks kategooriaks: arvutihooldaja (4), bibliograaf
(3), jurist (1), kaablikoostaja (1), kiirabiõde (1), kunstnik
(2), laborant (1), raamatupidaja (1), sotsiaaltöötaja
(3), teadur (2), toimetaja (1), tõlkija (1), õpetaja
(1).
Keskmine tööstaaþ oli 9 aastat, kõige
kauem oli sama töökoha peal töötanud üks
bibliograaf 34 aastat ning 1-aastane staaþ oli ühel
sotsiaaltöötajal ning juristil.
Oma puude iseloomustamiseks nimetas viis vastanut, et nad
vajavad liikumisel abivahendina keppi või küünartugesid
ning kolmeteistkümne respondendi vastustest ilmnes, et nad
saavad liikuda vaid ratastooli abil.
Hariduse omandamine oli vaid ühel vastanud lõppenud
põhiharidusega, keskharidus oli kolmel respondendil, keskeriharidus
viiel ning kõrgharidus kolmeteistkümnel.
3.2 Töötamist puudutavad andmed
Konkurentsivõimet tõstvate kursuste seast nimetati
enim arvutikursusi seitsmel korral. 10 vastajat osutas sellele,
et nad on läbinud palju kursusi. Kaks vastajat nimetasid
läbitud koolitusi „lugematuteks“, teised vastajad
püüdsid neid loetleda, näiteks 40 a raamatupidaja
vastas:
„raamatupidamine ja maksuseadustik, arvuti ja internet,
inglise keel, psühholoogia ja suhtlemine, teatrietendus,
puuetega inimeste probleemid“ 33 aastane kaablikoostaja
(peenelektroonik) vastas: „traktorist-masinist, B-kategooria
autojuhiluba, kingsepp, õmbleja, arvuti, kaablikoostaja,
kvaliteedikontroll“ 25 aastane laborant vastas: „arvutikoolitused,
keeltekoolitused, EIEK erikoolitused (psühholoogi, isiklik
abistaja, projekti kirjutamise alused), masinakirjakursused,
tööbörsi poolt korraldatud erikoolitused (müüja-kaubatundja,
sekretäri, eesti keel)“
10 vastajat osalevad pidevalt täiendkoolitustel et end
erialaselt tasemel hoida. Üks vastaja nimetas, et on osalenud
mitmesugustel invaorganisatsioonide koolitustel aga mitte ühelgi
ametialasel koolitusel.
5 vastajat osutasid kursustele, mis on aidanud neil töökohta
saada. Nendeks olid kaablikoostaja koolitus, sekretärikoolitus,
konserveerimise koolitus ning kahe respondendi puhul arvutikoolitus.
Väitega „olen rahul oma tööga“ nõustus
8 vastajat, 8 vastajat nõustus sellega osaliselt. Üks
vastaja pigem ei nõustunud selle väitega ning 5 respondenti
vastasid „nii ja naa“ (vt Joonis 2).
Väitega „ olen rahul oma palgaga“ nõustus
2 anketeeritut, osaliselt nõustus 6 vastajat. 9 vastajat
ei nõustunud sellega ning 5 vastasid „nii ja naa“
(vt Joonis 2).
Väitega „olen rahul õhkkonnaga kollektiivis“
nõustus täiesti 10 ning osaliselt 6 respondenti.
Selle väitega ei nõustunud üks ning 3 anketeeritut
vastasid „nii ja naa“ (vt Joonis 2).
Väitega „olen rahul töötingimustega“
nõustus täiesti 10 ning osaliselt 9 vastajat. Kolm
respondenti vastasid „nii ja naa“ (vt Joonis 2).
Väitega „ei kavatse niipea töötamisest
loobuda“ nõustus täiesti 16 ning osaliselt kaks
vastajat. Kolm respondenti vastasid „nii ja naa“. Üks
anketeeritav juhtis tähelepanu, et tema haigus süveneb
ja peagi ei ole ta võimeline üldse tööd
tegema ning jättis seega küsimusele vastamata (vt Joonis
2).
Joonis 2. Nõusolek esitatud väidetega
Väitega „kui mul poleks puuet, siis töötaksin
samas valdkonnas“ nõustus täielikult 4 ning
osaliselt 6 vastajat. Selle väitega pigem ei nõustunud
viis ning kindlasti ei nõustunud neli vastajat. Kaks inimest
vastasid „nii ja naa“ (vt Joonis 2).
Väitega „motivatsioonipuudust ma sel töökohal
töötades ei tunne“ nõustus täiesti
kuus ning osaliselt seitse respondenti. Kaks vastajat pigem ei
nõustunud selle väitega ning seitse vastasid „nii
ja naa“ (vt Joonis 2).
Töökoha omandas kolm vastanut konkursil kandideerides,
kuus tuttavate-sõprade vahendusel, üheksale tehti
isiklik pakkumine ning kaks respondenti said töökoha
ennast tööandjale ise pakkudes. Üks vastaja osutas,
et ta teeb juhuotsi ning üks kirjeldas pikka kirjavahetust
ENSV valitsusesindajaga, mille tulemusena eraldati talle korter
ja töökoht tingimusega, et vastaja jätkab õpinguid
kõrgkoolis (vt Joonis 3).
Joonis 3. Töökoha omandamise viis.
Keskmine palk, mida vastajad lisaks igakuisele töövõimetuspensionile
teenivad on 3555 krooni. Kõige enam teenivad kaks meest,
kelle ametiks on üldistavalt „teadur“, 10 000
ja 10 500 krooni. Kõige vähem teenib kunstnik, kes
märkis oma töiseks sissetulekuks 600 krooni.
Keskmiseks töötundide arvuks ühes nädalas
on 32,8 tundi. Kõige vähem tunde töötab
nädalas õpetaja, kes märkis oma töötundide
arvuks kolm. 55 tundi nädalas töötab arvutiprogrammeerija,
kellele järgneb töötundide arvukuselt 50 tunniga
teadur.
Keskmiseks tunnipalgaks on 29 krooni. Kusjuures kõige
kõrgemini on tasustatud ühe töötunni eest
keeleõpetaja, kes teeb 3 töötundi nädalas
ja saab keskmiselt ühe tunni eest 60 krooni, talle järgneb
teadur 59 kroonise tunnipalgaga ning suuruselt kolmas tunnipalk
on teisel teaduril 45 krooni. Kõige väiksem tunnipalk
on kunstnikul, kes teenib tunnis 10 krooni. Väiksuselt järgmine
tunnipalk, 17 krooni, on arvutitöötajal (tekstitöötlus,
süsteemihooldus).
Töökoha saamisele kaasaaidanud tegurid jagunesid
üldjoontes kolmeks, 13 inimest osutasid enesest sõltuvatele
teguritele (sh 6 inimest nimetas kõrgharidust), 4 inimest
osutasid välimistele teguritele (tutvused, tööandjapoolne
vastutulek) ning üks inimene nimetas määravaks
teguriks juhust.
Töökoha hoidmist ja edasitöötamist määravateks
teguriteks nimetas neliteist inimest töö huvitavust
ning eneseteostamise võimalikkust. Kuus inimest arvasid,
et nemad töötavad sellel kohal kuna muud töökohta
silmapiiril ei ole ja et töötama ju peab. 40-aastane
programmeerija nimetas oma töötamisele korraga nii
positiivse kui ka negatiivse põhjuse:
“motiveerib teadmine, et minust on kellelegi kasu.
Töö arvutiga on siin ilmas ainus, mida ma veel teha
saan.“
Vanaduspensioni ikka jõudnud anketeeritu ütles
end töötavat oma vaba aja sisustamiseks.
3.3 Ettepanekud osapooltele tööturul
Ettepanekutes tööandjatele nimetas kolm anketeeritut,
et puudega inimesed on head töövõtjad –
32-aastane teadur osutab:
„soovitaks soojalt puuetega inimesi rohkem palgata
– väga tihti on nende motivatsioon kõrgem kui
teistel (paraku esineb ka negatiivseid näiteid, kuid neid
on vähem kui arvatakse).“
36-aastane sotsiaaltöötaja kutsub üles:
„On mõtet riskida, võttes tööle
puudega inimest. Tal on rohkem aega pühenduda tööle
ja enesetäiendamisele.“
Üks miinimumpalga eest töötav respondent soovis
rohkem palka saada. Üks inimene avaldas heameelt selle üle,
et tema tööd keegi vajab ning üks inimene osutas
kodustöötamise võimaldamise vajadusele. Üks
inimene rõhutas tervise kaitsmise vajadust.
Võrdse kohtlemise printsiipi rõhutasid kolm
vastajat, 60-aastane teadur ütles:
„Puudega inimest ei maksa väga karta. Kui on
tegemist tõsise inimesega, kes on nõus oma puudest
tingitud väiksemat resultatiivsust kompenseerima pikema
tööpäeva, täiendavate teadmiste ja oskuste
omandamisega, siis ei pruugi olla puue oluliseks takistuseks
töös.“
56-aastane bibliograaf soovitab:
„tööandjatele võiks korraldada koolitusi,
et nad suudaksid puudega inimest kohelda võrdselt tervega.“
Neli inimest palusid tööandjatelt rohkem mõistvust,
näiteks 57-aastane jurist ütleb:
„Minul tööandjale mingeid erilisi soovitusi
seoses oma puudega ei ole. Mõistvat suhtumist on vaja,
sest ikka juhtub situatsioone, kus puudest tingituna kas hilined
tööle või pead hoopis päevakese kodus olema.
Minu puhul eriti siis kui auto juhtub rivist välja minema.
Aga need on üksikud juhud. Ka ise ei aja rida, et see on
minu tööülesanne ja see mitte. Täidan meeleldi
kõiki korraldusi.“
56-aastane bibliograaf ütleb soovitusena tööandjale:
„Püüda puudega töötaja puhul süüvida
ettepanekutesse ja realiseerida olemasolevaid võimalusi
töökoha ja aja sobitamiseks puudega inimese erivajadusi
arvestades.“
Viis vastajat osutasid vajadusele hinnata inimese seesmisi
omadusi ja mitte välist puuet, 38-aastane tõlkija
ütleb:
„Töötajate valik peaks kindlasti lähtuma
mitte puude olemasolust või selle puudumisest, vaid töötaja
kvalifikatsioonist ja potentsiaalist“
55-aastane bibliograaf avaldab arvamust:
„Tööandjad võiksid rohkem usaldada
puuetega inimesi. Liikumispuudega inimesed on oma mõistusega
võimelised rohkem ära tegema, kui seda senini on
arvatud.“
Ettepanekud valitsusele olid enamasti (17 vastaja puhul)
nõudvat laadi. Üksteist respondenti osutas vajadusele
luua kaitstud või toetatud töökohti. 36-aastane
sotsiaaltöötaja ütleb:
“Valitsus peaks 100% kompenseerima tööandja
kulutusi, kes on võimaldanud puudega inimestele tööd,
tööpaikade kohandamisel vastavalt nende töötajate
erivajadustele”
55-aastane bibliograaf teeb ettepaneku:
“Seaduse peaksid antud juhul olema sellised, mis ei
luba töökohal puuetega inimesi diskrimineerida. ……
Teha uurimusi, millistes töökohtades oleksid võimelised
puuetega inimesed töötama, millised on ligipääsuvõimalused
töökohtadele, milliseid erivajadusi tuleb arvestada
töökohtade kohandamisel puuetega inimestele”
28-aastane kiirabiõde ütleb:
“Valitsus peaks tegema tööandjatele mingit
soodustust, et nad võtaks ka puudega inimesi tööle”
65-aastane kunstnik soovitab:
“Vabastada minu tööandjad minu töötasude
pealt sotsiaal- või tulumaksu maksmisest”
38-aastane tõlk ütleb:
“… nii mõneski Euroopa riigis nähakse
teatud töökohtadel eelistatultjust puuetega inimesi.
Ka tuleb tööandjatel mõnes riigis (näiteks
Austria) teatud hulga tervete töövõtjate kohta
rakendada tööle üks puudega inimene. Kui seda
ei tehta või kui töövaldkond seda ei võimalda,
tuleb tööandjal tasuda eraldi maksu, mida kasutatakse
puuetega inimeste rehabilitatsiooniks.”
Üks anketeeritu osutas eluasemeprobleemile – vaegur
ei ole suuteline ise endale elamispinda muretsema. Valitsusel
soovitati jätkata samas vaimus ja panna end ka puudega inimese
olukorda. Üks vastaja soovis ühistranspordis tasuta
või soodustusega sõita (vastaja elukoht on Lääne-Virumaa),
tasuta haiglakohta ning tasuta taastusravi. Üks vastaja
ei soovinud valitsusele midagi öelda, kuid tahtis parteidele
osutada, et puuetega inimestel on palju hääli.
25-aastane laborant osutas vajadusele suurendada omavalitsuste
rolli:
“Omavalitsused peavad olema aktiivsemad projektide
osavõtjad ja algatajad, eriti mis puudutab info liikumist
ja kättesaadavust tööturu kohta puuetega inimestele,
tööbörsi täielik initsiatiivi pärssiv
suhtumine puuetega inimestes on arusaamatu”
40-aastase raamatupidaja soovitus valitsusele käsitles
muuhulgas töötavate ja mittetöötavate puuetega
inimeste ebavõrdset olukorda ning perekonnale langevat
kohustust:
“….sotsiaaltoetuste määramine peaks
olema vähemal määral sõltuv sellest, kas
puudega inimene töötab või mitte – tema
vajadused puudest tingitud lisakulude kompenseerimiseks on üsna
ühesugused. Ei ole õiglane panna puuetega inimesi
tegema neid kulutusi oma palgast, kui mittetöötavatele
kompenseeritakse need kulud sotsiaaleelarvest.
Riigi poolt on ebaeetiline panna enda kohustusi sotsiaalabi vajavate
inimeste suhtes nende inimeste perekondadele. Näiteks mittetöötav
puudega inimene, kes seni oli riigi ülalpidamisel, muutub
oma abielu registreerimise järel vastavalt perekonnaseadusele
oma palka teeniva abikaasa ülalpeetavaks (sotsiaalosakonnast
toimetulekutoetust küsides uurib ametnik ka abikaasa tulusid).”
Üks vastaja ei soovitanud valitsusele mitte midagi ning
nimetas põhjenduseks, et niikuinii teda ei võeta
kuulda. Üks vastaja soovitas valitsusel täita olemasolevat
seadusandlust.
Ettepanekutes teistele puuetega inimestele jäid
vastajad oma sõnades napimaks. Kuus inimest osutas vajadusele
õppida. 36-aastane sotsiaaltöötaja osutas lisaks
õppimisele ka vajadusele töötada:
“Õppida nii palju kui on võimalik, sest
üldjuhul saad sa paberi ja arvutitööd. Kasuks
tulevad mitmekülgsed teadmised, juhul kui kaotad ühe
töökoha, võid asuda teisele tööle
kellegi teisena. Ja lõppude lõpuks kindlasti töötada,
see parandab oluliselt sinu elukvaliteeti (pension ja abirahad
ei suuda seda mitte iialgi).”
Kaheteistkümne vastaja soovitused võib koondada
üleskutse “julgust ja pealehakkamist!” alla. Nii
ütleb 37-aastane õpetaja:
“Leidke oma kutsumus siin elus, ärge rahulduge
“vabakutselise vabakuulaja” staatusega”
56-aastane bibliograaf ütleb:
“olgem nähtavad ja õppigem pidama normaalseks
tegelikkuses võrdsete võimaluste olemasolu, ning
nende puudumise korral ka aktiivselt tegutsema olukorra muutmise
nimel”
65-aastane kunstnik ütleb:
“Kindlasti proovida leida endale jõukohane
tegevus, millest tõuseks ka majanduslikku tulu. See ei
pruugi kohe õnnestuda, ei maksa esimese ebaõnnestumise
peale heituda, tuleb edasi katsetada – ka täiuslikult
terved inimesed ei ole sageli suutelised leidma endale sobivat
tööd, rääkimata siis puuetega inimestest,
kelle tegutsemine võib olla vägagi piiratud”
25-aastane laborant soovitab:
“olla maksimaalselt aktiivne osavõtja puuetega
inimeste eri seltside elus, olla lahtiste kõrvadega ja
silmadega, ise olla endale tööotsija, kui muu ei aita
kas või FIE endale”
60-aastane teadur soovitab:
“Mõelge kriitiliselt läbi, mida Te suudate
teha, omandage selle tegevuse jaoks vajalik haridus, mis oma
tasemelt ületab teiste samale tegevusalale kandideerijate
oma ja tõestage oma konkurentsivõimalisust. Andke
endale aru, et kuna Te mõnes valdkonnas jääte
paratamatult teistele alla, peate tööturul ületama
oma konkurente teadmistelt oskustelt, stressi ja tööpinge
taluvuselt. Enne kui jääda ainult pensionile lootma,
tasub ennast tagant sundida, midagi ära teha (ja ka pisut
suurem pension välja teenida).”
Üks vastaja kutsub üles puudega inimesi olema lahedad.
Tsiteerimist väärib kohusetundele osutav 57-aastase
juristi arvamus:
“Kui õnnestub tööd saada, siis kohustusi
on palju, palju rohkem kui õigusi. Puuet ei saa kui medalit
rinnas kanda. Kui tahad, et sind koheldakse võrdselt,
siis tuleb ka kohustusi võrdselt kanda”
32-aastane teadur väljendab osaliselt sama mõtet:
“Ühiskond areneb ja lõpuks saadakse ilmselt
ka puuetega inimestele võrdne koht ühiskonnas. Seniajani
aga tuleb meil kaks korda rohkem pingutada kui teistel. Ja natuke
kurjalt öelduna – puudega luuser on nagu iga teine:
puue ei tohi olla mõnus vabandus”
Võimalust öelda midagi lõppsõnaks
jätsid kasutamata 10 respondenti. Olulisemad mõtted
olid:
- kodus peaksid olema trenaþöörid ja muud rehabilitatsioonivahendid
- tehtavast uuringust võiks kasu olla
- olen üles kasvatanud kaks last, ilma riigipoolse toetuseta
oli see väga raske
- puudega naisi diskrimineeritakse, võrreldes puudega
meestega
- kõik oleneb sellest, mis eas on puue tekkinud
- Põhiseaduse § 28 paneb puudega inimesed riigi erilise
kaitse alla
- puue ei ole meditsiiniline probleem vaid proovikivi ühiskonnale
- uppuja päästmine on uppuja enese asi
Kasutatud kirjandus
1) EPIK (2001). Krooniliste haiguste ja puuetega inimeste
elukvaliteet Eestis. Tallinn
2) Rahandusministeerium (2001). Riigieelarve eelnõu
seletuskiri 2002. Tallinn
3) Sotsiaalkindlustusamet (2002). Pensionäride arv ja
keskmine määratud pension. http://www.ensib.ee/eelarve/pensioniaride_arv.html
4) Sotsiaalministeerium (2002). Toimetulekutoetuse vahendite
kasutamine 2001. aastal. http://www.sm.ee/gopro30/Web/gpweb.nsf/pages/statistika0086
5) Statistikaamet (2001). Leibkonna elujärg. Aastakogumik.Tallinn
Kontaktandmed
Eesti Lihasehaigete Selts, Energia 8, 11316 Tallinn
Tel: 6 524 745, faks: 6 372 566, e-post: els@els.ee |