Vererõhk

Eelmises peatükis näidati, kui palju on vererõhuravimeid ja nende kombinatsioone. Alati peaks olema võimalik leida sobiv ja toimiv ravim. Kõik ravimgrupid langetavad vererõhku võrdselt hästi, kuid nende erinev toimemehhanism nõuab sobivaima ravimi määramiseks patsiendi põhjalikku tundmist.
Oluline on kaasnevate haiguste olemasolu. Suhkurtõbe põdevale nimesele ei ole soovitavad diureetikumid, eriti tiasiiddiureetikumid, samuti beetablokaatorid. Kopsuastmat põdeja ei tohi samuti võtta beetablokaatoreid. Kõrge vererõhu ja südamepuudulikkuse koosesinemise puhul peaks hästi mõjuma AKE inhibiitor, kuid hiljuti südamelihase infarkti põdenu peaks tarvitama beetablokaatorit.
Arvesse tuleb võtta ka teiste riskifaktorite olemasolu. Kui vere lipiididesisaldus on kõrge, tuleks vältida ravimeid, mis nende peeglit veres veelgi tõstavad. Kui aga tegemist on raskes stressis inimesega, kelle adrenaliininivoo on kõrge, peaks talle hästi sobima beetablokaator. Ca-antagonisti pole mõtet määrata naisele, kellel juba enne ravi alustamist on probleeme jalgade tursumistega.
Niisiis on ravimi määramisel vaja arvesse võtta paljusid asjaolusid. Seetõttu on küllalt tavaline, et ravi alguses kasutatav esimene ravim ei ole maksimaalselt efektiivne. Edaspidi tuleks kas ravimit vahetada või kombineerida mõne teise ravimiga.

Missuguseid tulemusi võib oodata?

Ühele inimesele sobiv ravim ei tarvitse teise vererõhule üldse mõjuda. Üldistatult võib öelda, et 50 protsendile sobib esimesena määratud ravim, veerand vajab lisaks veel üht ravimit ja veerandile tuleb leida teist tüüpi ravim. Siiski on tänapäeval võimalik leida patsiendile kõige sobivam ravim või ravimite kombinatsioon kõige väiksemate kõrvaltoimetega.
Niisiis on kõrgvererõhutõve efektiivne ravi tänapäeval võimalik. Kõrge vererõhu ravi on vajalik eelkõige hüpertensiooni tüsistuste tekke ärahoidmiseks. Kuidas aga sobivad selleks eelpool toodud ravimid?
Paljud varem sagedased eluohtlikud tüsistused on praegu tunduvalt harvem esinevad. Vererõhku alandava ravi taustal väheneb ajuinsuldi oht üle 40 %. Mida kõrgem on rõhk, seda suuremat efekti annab rõhu langetamine. Kõrge vererõhu tõttu tekkinud neeru- ja südamepuudulikkus on tänapäeval üliharva ette tulev seisund. Südamelihase infarkti tekkesagedus pole aga sugugi nii palju vähenenud: vaid kaheksa kuni kuusteist protsenti. Ka siin annab väga kõrge rõhu langetamine kõige suuremat efekti. Samuti on näidatud, et üle 70-aastastele inimestele on vererõhu langetamine sama suur või veelgi suurem abi kui noorematele.
Ülaltoodud uuringud on tehtud vanemate vererõhku langetavate preparaatidega, tiasiiddiureetikumidega ja beetablokaatoritega. Uuemate vererõhku alandavate ravimite suhtes pole suuri uuringuid. veel teha jõutud. Teoreetiliselt peaks siiski mõningatel uuematel vererõhku alandavatel ravimitel olema parem südamelihase infarkti vältida aitav toime, väga kindlad arvamused aga puuduvad. Laiaulatuslikud uuringud niisuguste ravimite väljaselgitamiseks käivad kogu maailmas.

Mida teha kui ravi ei anna tulemusi?

Kui esialgselt määratud ravi ei anna tulemusi, lisatakse tavaliselt ravile teise grupi ravim või valitakse mõni muu sama grupi ravim. Kui ka see ei aita, valitakse hoopis uus ravim. Kui nüüd ravi jääb endiselt ebaefektiivseks, tuleb ilmselt laiendada uuringuid, et välja selgitada, kas rõhu tõusu põhjustab mõni seniavastamata haigus. Võib ka juhtuda, et haige kuulub nende inimeste hulka, kelle vererõhk tõuseb ainult arsti juurde tulles. Sellisel juhul tuleks vererõhku mõõta ainult kodus või võimaluse korral teha ööpäevane vererõhu monitooring. Mõnikord on ravi ebaefektiivsuse põhjus aga hoopis asjaolu, et haige ei võta rohtu arsti ettekirjutuste kohaselt. Selle põhjuseks võib olla mõni ilmnenud kõrvaltoime, millest haige arstiga rääkida ei taha (nt. impotentsus). Arst aga peab ravi toimetuse põhjuseks liigväikest annust ning tõstab doosi. See aga suurendab ka kõrvaltoimeid. Nii ongi tekkinud arusaamatuste jada. Siin aitab ainult hea ja usaldusväärne kontakt arsti ning haige vahel. Kui ravimit pole võetud arsti ettekirjutuste kohaselt, tuleb see ka ausalt üles tunnistada. Kindlasti tuleb rääkida ka ilmnenud kõrvaltoimetest. Ainult nii saab leida kõige sobivama ravimi ja vältida segadusi.
Kui vaatamata kõigele vererõhk ei alane, suunatakse haige spetsiaaluuringutele haiglasse. Ilmselt vajab täpsustamist neerude seisund ning mõnikord võidakse ka avastada mõni harvaesinev haigus, mis põhjustab vererõhu tõusu.

Kas ravima peab kogu elu?

Varem kehtis seisukoht, et kõrge vererõhu ravi on eluaegne. Kui kord oli vererõhu ravimist alustatud, tuli seda jätkata kogu elu. Praegu ei olda enam nii kategoorilised. See on tingitud osalt sellest, et tänapäeval avastatakse kõrge vererõhk tavaliselt enne komplikatsioonide tekkimist. Teine põhjus on see, et uuringutega on võimalik tuvastada edaspidi vererõhku alandavatest ravimitest loobuvate inimeste grupp. On võimalik, et kõrgvererõhutõve diagnoos on pandud kiirustades, kõiki vererõhu mõõtmise nõudeid arvestamata. Ka eluviiside muutmine võib vererõhule mõjuda nii positiivselt, et ravimite tarvitamise võib lõpetada. Peale selle võib ka organismi eneseregulatsioon muutuda ning vererõhk normaliseeruda lühemaks või pikemaks ajaks.
Kahjuks ei saa ravi alustamisel öelda, kes võib tasapisi ravimitest loobuda ja kes mitte. Seetõttu hakatakse peale kolmeaastast pidevat mõõdukat tõhusat ravi vähendama ravimite hulka. Kui haige on tarvitanud rohkem kui ühte vererõhku alandavat ravimit, võetakse esmalt ära üks ravim. Nüüd tuleb vererõhku kontrollida üks kord kuus. Enamikul haigetest hakkab vererõhk aeglasemalt või kiiremini tõusma. Mõnikord võib vererõhu tõus kesta paar aastat. Mõne patsiendi vererõhk aga jääbki normaalseks ja ta elab edasi vererõhuravimiteta. Ülalmainitud gruppidesse mittekuuluvad inimesed aga võivad end lohutada teadmisega, et nad ei võta vererõhku alandavaid ravimeid ilmaasjata.

Mis maksab kõrgvererõhutõve ravi?

Kõrgvererõhutõve ravi ei ole odav. Maksavad nii arsti kui õe töö, uuringud ning ravimid. Teiselt poolt aga on väga kallis ka insuldi tagajärjel halvatud, neeru puudulikkusesse jõudnud või teiste kõrgvererõhutõve komplikatsioonide tõttu invaliidistunud haige ravi ja põetamine. On välja arvutatud, kui palju maksab kõrgvererõhutõve ravi ja kui palju säästetakse komplikatsioonide vältimisega. Rootsis kulub kõrgvererõhutõve ravile aastas umbes 1,6 miljardit krooni.
Vererõhuravimitest kõige odavamate (diureetikumide) ja kõige kallimate (Ca-antagonistide ning AKE inhibiitorite) hinna vahe on umbes kolm ja pool korda. Üle 45-aastaste diastoolse rõhuga 95 mm Hg haigete raviks on ühiskonnale igal juhul majanduslikult kasulik kasutada diureetikume ja beetablokaatoreid, sest siis väheneb töövõimetuse ja komplikatsioonide oht. Kui aga ravida madalama diastoolse rõhuga ja nooremaid inimesi, maksab komplikatsioonide vältimine oluliselt rohkem. Eriti kehtib see naiste kohta, sest nendel on nooremana komplikatsioonide tekkimise risk madalam.
Uute kallite ravimite (Ca-antagonistide, AKE inhibiitorite) kasutamine ei pruugi majanduslikku efekti anda, eriti nooremate inimeste ja madalama diastoolse vererõhu puhul. Samas pole tõestatud, et selle grupi ravimitel oleks kõrgvererõhutõve komplikatsioonide vältimisel eeliseid odavamate ravimite ees. Seega on majanduslikust seisukohast lähtudes õigem valida diureetikumid ja beetablokaatorid.

Kõrgvererõhutõve kaasaegsed uurimissuunad.

Kuigi viimase saja aasta jooksul on tohutult palju kõrgvererõhutõve ja tema tekkepõhjuste kohta teada saadud, on selles haiguses veel palju ebaselget. Põhjamaades on käimas mitmed kõrgetasemelised uuringud vererõhu kõrgenemise põhjuste selgitamiseks.
Ühe teooria on kohaselt kõrge vererõhu tekkepõhjuseks mitmesugused ainevahetushäired. Arvatakse, et vererõhu tõusu põhjuseks on liigne kehakaal ja häired organismi suhkru insuliini tasakaalus. Mitmed uurimisgrupid tegelevad uuringutega just selles valdkonnas.
Teine teooria seletab kõrge vererõhu teket pärilikkusega. Pärilike faktorite osa vererõhu kõrgenemisel peetakse tänapäeval oluliseks, kuid käivad uuringud geneetiliste põhjuste leidmiseks.
Intensiivselt tegeldakse kõrge vererõhu ja ateroskleroosi omavaheliste seoste selgitamisega, sest ateroskleroosi arengul ja vererõhu tõusul on mitmed ühised põhjused.
Suuri summasid kulutatakse hüpertooniatõve erinevate ravimeetodite efektiisuse selgitamiseks. Nagu eespool kirjeldatud, on uued vererõhku langetavad ravimid teoreetiliselt väga efektiivsed. Siiani ei ole aga suudetud tõestada, et nad oleksid efektiivsemad ka tüsistuste ennetamisel. Paljud antud valdkonnas toimuvad uuringud on alguse saanud just Rootsist. Suur 10 800 patsienti hõlmav AKE inhibiitorite uurimisprogramm on käimas Rootsis ja Soomes. 12 000 patsienti hõlmav teine uuring ühe Ca-antagonisti toime kohta viiakse läbi Rootsis ja Norras. Kolmas uuring viiakse samuti läbi Rootsis ja see hõlmab 3000 üle 70 aasta vanust inimest, keda ravitakse AKE inhibiitori ja Ca-antagonistiga. Rootsi on kõrgvererõhutõve uuringute poolest üks juhtivamaid riike maailmas. 1995.aastal oli Rootsis nende uuringutega seotud 1000 arsti ja peaaegu 20 000 patsienti.
Eelpool räägiti ka eluviiside muutmise positiivsest mõjust kõrgele vererõhule. Ka selles valdkonnas on Põhjamaad oma uurimisprogrammidega maailmas esireas.
Rootsi on juhtriigiks suures uuringuprogrammis, mille eesmärgiks on selgitada, kui madalale peaks diastoolne vererõhk viidama. Pikka aega on arvatud, et see tase peaks olema 90 mmHg, viimasel ajal aga on optimaalseks peetud 85 mmHg. See uuring hõlmab 18 000 patsienti kogu maailmas.
Põhjamaades ja kogu maailmas käimasolevate vererõhu-uuringute nimekiri on väga pikk. Üldse on vererõhk üks intensiivsemalt uuritav probleem maailmas. Igal aastal publitseeritakse mitu tuhat kõrget vererõhku puudutavat teaduslikku tööd. Seega täienevad meie teadmised kõrgest vererõhust ja sellega seonduvatest probleemidest pidevalt.

Madal vererõhk - mis see on?

Arstid nimetavad madalat vererõhku hüpotooniaks. Hüpotoonia piiriks on süstoolne vererõhk alla 100 mmHg. Tavaliselt ei tunne inimene niisuguse rõhu puhul midagi halba. Kui süstoolne rõhk langeb alla 80 mmHg, võib tekkida näiteks peapööritus. Madal vererõhk on tavaliselt kasasündinud ja rõhk püsib madalana kogu elu. Vananedes võib rõhk siiski veidi kõrgeneda. On ka mitmeid haigusi, mis põhjustavad hüpotooniat. Madal vererõhk võib kaasneda suurte verejooksudega, kehvveresusega, soola ainevahetushäiretega ja ägeda müokardi infarktiga, mille puhul südamelihase pumbafunktsioon on tugevalt häiritud. Voodihaigetel langeb rõhk organismi ümberkohastumise tõttu.
Ühte hüpotoonia liiki nimetatakse ortostatismiks. Sellisel juhul vererõhk langeb, kui inimene tõuseb püsti. Muul ajal on vererõhu tase normaalne. Madala vererõhu üle kaebavad paljud, kes kannatavad just ortostatismi all. Selle haiguse võib jagada kaheks. Esiteks on funktsionaalne ortostatism, mis esineb noortel pikkadel ja saledatel inimestel. Äkiline püstitõusmine või ka näiteks järjekorras seismine võib põhjustada südame pekslemist ja vererõhu langust. Vanemas eas tuleb seda ette südamelihase pumbafunktsiooni languse (näiteks peale südamelihase infarkti põdemist) või väljendunud veresoonte lupjumise korral. Üle 65-aastaste inimeste seas esineb seda 18 protsendil.
Teine ortostatismi vorm on neurogeenne ortostatism.. Selle all kannatavad rohkem vanemad inimesed ning seda põhjustab vererõhu tõusu ja langust reguleerivate närvide funktsiooni häire. See hüpotoonia vorm esineb suhkurtõbe või Parkinsoni tõbe põdevatel inimestel.

Minestamine kui kaitsemehhanism.

Vererõhu languse tinginud faktoritest sõltumata on sümptomid alati samad: peapööritus, nn. äravajumistunne ja ka silmade ees võib mustaks minna. See võib juhtuda kiirel kehaasendi muutmisel, eriti püstihüppamisel, kuna vererõhk ei jõua kiiretele liigutustele lihtsalt järele. Kui vererõhk on liialt madal, jõuab ajusse liiga vähe verd (s.t. hapnikku) ning see põhjustab enesetunde halvenemise. Oluline aju hapnikuvaegus võibki põhjustada minestamise. Kui inimene maha kukub, on aju ja süda samal tasapinnal, aju verevarustus paraneb ja inimene tuleb teadvusele. Looduse poolt on see kaitsemehhanism nutikalt välja mõeldud, inimese jaoks tähendab see aga äärmiselt ebameeldivat elamust. Tavaliselt saab minestamist vältida, kui esimeste sümptomite tekkel ettepoole kummarduda või momendiks istuda.
Hüpotoonikud on tihti oma hädadega üksi jäetud. Nad ei suuda pikka aega seista, hommikul voodist tõustes käib neil pea ringi ning nad peavad ettevaatlikult püsti tõusma, on tihti uimased ja väsinud. Tihti kuuleme süüdistust, et arstid ei tunne nende vastu mingit huvi. Tegelikult ei ole madal vererõhk ohtlik ja on isegi kasulik. Need, kellele on looduse poolt antud madal vererõhk, haigestuvad teistega võrreldes palju harvemini südame-veresoonkonna haigustesse. Teisisõnu: madal vererõhk ei ole tervisele ohtlik, vaid ainult inimese jaoks tüütu seisund.. Seetõttu jäävad hüpotoonia-alased uuringud oma sageduselt ja ulatuselt hüpertensiooni puudutavatest uuringutest oluliselt maha. Meditsiinilisest seisukohast ei ole hüpotoonia ohtlik.
Kuigi see fakt vaevalt hüpotoonikuid nende hädades trööstib, on siiski hea teada, et hüpotoonia ei ole eluohtlik.

Kuidas ravitakse madalat vererõhku-millised võivad olla kõrvaltoimed?

Kui hüpotoonia on ohutu, kas siis on teda üldse vaja ravida? Ravi on kindlasti vajalik siis, kui hüpotooniast tingitud vaevused segavad inimese igapäevaelu. Kui hüpotoonia on tingitud mõnest haigusest, tuleb alustada selle haiguse ravist. Juhul kui hüpotoonia on funktsionaalne, võib proovida mitmesuguseid vererõhku tõstvaid võtteid.

Mittemedikamentoosne ravi.

Esimese ravivõttena soovitatakse kehalist treeningut. Kehaasendi muutusest tekkinud vaevusi aitab vähendada eriti jalalihaste treening. Tugevamad jalalihased aitavad verel paremini jalgadest südamesse jõuda ning pikaajaline seismine võib siis paremini õnnestuda. Teine võimalus on kanda tugisukki või -põlvikuid. Tugisukad või -põlvikud on kasutusel tavaliselt jalaveresoonte laiendite puhul, kuid neist võib kasu olla ka funktsionaalse ortostatismi puhul

Medikamentoosne ravi.

Väga suurte vaevuste puhul või teistest haigustest tingitud hüpotoonia puhul võib arvesse tulla ka medikamentoosne ravi.
On välja töötatud ravimid (näiteks Effortil), mis tõstavad stressihormoon adrenaliini nivood veres ja põhjustavad sellega veresoonte ahenemise. Järgneb vererõhu tõus, kõrvaltoimena esineb tavaliselt ka südamepekslemine. Ravimi vajalikkuse üle peavad otsustama spetsialistid, arvestades mitmeid ebasoovitavaid kõrvaltoimeid.