LEIN - Süvapsühholoogiline uurimus

Siiani olen leina käsitlenud eelkõige sellest lähtepunktist, kus kaotatakse armastatud inimene. Kuid meie, inimesed, ei koge surma ainuüksi selles vormis, vaid lõputult mitmekesistes vormides, ning et iga kord, kui meid tabab mõni kaotus, kui oleme sunnitud millestki lahkuma, on leinamine vajalik. Paljud autorid on ühel meelel, et ärahoitud võid mahasurutud lein viib selleni, et maailma kogetakse tühisena, omaenda eksistentsi väärtusetuna ja tulevikku lootusetuna, nii et järgnevad häired depressiivsete reaktsioonide suunas. Kui me armastatud inimese surma puhul kaasa sureme, siis annab lein oma emotsioonidega võimaluse meid, eemaldunuid, samuti lahkunu minevikuga liitunuid taas leida. Kui me mingil põhjusel leinaprotsessist eemale hoiame, siis jääme maha inimestena, kes pole enam terviklikud, kes elavad vaid osaliselt. See omakorda avaldab mõju meie enesekogemisele ja seega ka meie eneseväärtustundele. Sellises situatsioonis on loomulik, et me tõmbume tagasi sümbioossesse suhtesse, millessegi, mis oli varem, seega keeldume leinast või keeldume üleüldse edaspidi maailmas sisse võtmast kohta, mis meile kuulub. Mitscherlichi raamatus "Võimetus leinata" tsiteeritakse Loewenfeldi lühikest ja tähendusrikast formuleeringut, "et selle leinamistöö häiring takistab üksikute puhul nende hinge arengut, inimsuhteid ning spontaanseid ja loomingulisi vahekordi". Artiklis "Depressiooni põhjustav situatsioon" kirjeldab Ute Dieckmann, kuidas rühm selle probleemiga tegelnud analüütikuid avastab, et "depressioonipuhang reedab alati kaotust". Brown ja tema kaastöötajad viitavad sellele, et isikud, kellel on niigi napp eneseväärikus, ei suuda kaotusi taluda, sest kaotused pisendavad eneseväärikust veelgi, ning napi eneseväärikuse tõttu ilmutavad nad depressiivseid reaktsioone. Otsest seost kaotuse ja depressiooni vahel näevad nad ainult juhul, kui keegi on kaotanud ema või hooldusisiku enne üheteistkümnendat eluaastat.
Et surm on möödapääsmatu, siis on elus alati ka lahkumisi, hüvastijätte. Me peame teisi inimesi vabaks andma mitte üksnes surmale, me peame armastatud inimesi vabaks andma ka elule, vabaks andma teise inimese jaoks, me peame laskma ka surra meie endi aspektidel, kui nende aeg on ümber, me peame loobuma armsaks saanust, kui aeg on käes. Kui me seda ei tee, siis jääme rippuma mineviku külge, mis tähendab seda, et lukustame end tuleviku eest, et me ei ela enam edasi. Sellepärast peame õppima surema elust ellu ja niimoodi surma ka mõistma.
Mingi vahekorra ootamatu katkemine, ilma et partner sureks, võib vallandada samasuguse ahastuse, vapustada meid samamoodi kui surm. Mulle tundub, et kõige paremini on seda näha abielupaaride puhul, kes lasevad ennast pärast pikki aastaid kestnud kooselu lahutada. Nagu igasuguse muu inimkaotuse puhul, tuleb siingi avalikuks kõik, mis käib koos kaotusega; ka siin muutub enesenägemus, maailmanägemus, ka siin on tühjus seal, kus varem oli suhe või vähemasti tüli. Sotsiaalne muutus on väga suur: lahutatul lubab ühiskond leinata veelgi vähem kui lesestunul; ta peab nüüd rõõmustama, et "see" on möödas, ja sammuma püstipäi tulevikku. Teised jällegi leiavad, et end lahutada laskmine olevat niikuinii ebasünnis, sel juhul tulevat lihtsalt tagajärgi kanda. Lahutatuid ei julgustata leinama, enamgi - kui nad seda teevad, karistatakse neid lausa põlgusega. Sealjuures on need inimesed oma partneri kaotanud. Kui ehk ongi väljavaateid kunagi taastada selle partneriga sõbralikud suhted, on abieluvahekorra aeg enamikul tagasipöördumatult möödas. Lisandub ebaõnnestumise-elamus, millega tuleb samuti toime tulla.

Kolmekümne kaheksa aastane naine laskis end lahutada pärast kahtekümmend aastat kooselu ühe alkohoolikuga, sest talle lihtsalt ei mahtunud enam pähe, et tema pidi töötama, samal ajal kui mees raha maha jõi. Peale selle peksis mees teda, kuid kaine peaga oli väga lembiv, tulvil süü- ja häbitundeid, tõotas naisele ikka jälle paremat elu. Lapsi neil polnud. Pärast lahutust muutus naine üha rohkem masendatuks. Tema sõbrad leidsid selle võimatu olevat, arvasid: ta peaks ometi rõõmustama, et kõik on möödas. Naine aga polnud rõõmus. Ta leidis, et ta olevat selle lahutusega oma elust välja rebitud, ta ei teadvat enam, milleks ta elab. Ta olevat mõelnud ainult sellele, et ei suuda enam taluda elu oma mehega, kuid ta ei taluvat ka elu ilma oma meheta.

Ta rääkis ühest unenäost: tema mees oli surnud ja ta leinas teda väga. Ütlesin talle, et tema mees ongi ju teatud mõttes surnud, ja me tahame selle suhte pärast leinata. Naine rääkis meelsasti oma elust selle mehega, paljudest masendavatest stseenidest, kuid ka paljudest õnnestavatest tundidest. Ta kaldus oma meest idealiseerima, mis aga iga kord sai vastulöögi unenäos, kus mees ei esinenud hoopiski ideaalsena, või siis kohtumises elus, nii et ta mõistis paugupealt, et ta oli mehest maalinud ideaalpildi. Läks korda talle näidata, milline psüühiline dünaamika oli nende vahel toiminud: naine oli endale tahtnud nõrka meest, et tema saaks olla see, kes meest aitab; kuid ta tundis end selle pärast ka süüdi olevat ja seetõttu talus ta ilma pikemata ära oma mehe sadismipuhangud. Üritasime tema meest ka mõista kui naise enda üht isiksusjoont. See kandis vilja. Seeläbi, et talle sai "arusaadavaks" elu selle mehega ja et ta suutis ka mehe täiesti positiivseid jooni hinnata, ka seeläbi, et ta mõistis, et ta ise oli too abivajaja, et mingil moel oli temas olemas see naine, kes pettumuse puhul pudeli haarab või muul viisil kurbust tõrjub - kõige kogetu tõttu suutis ta leppida selle elulõiguga, ka selle elulõigu lõpuga, lahutusega. Mulle näib selles seoses oluline, et lein viis ka selleni, et neid kogemusi, mis tal olid oma mehega, ei pidanud ta hiljem üle kandma kõigile teistele meestele. Loomulikult ei piirdunud ravi ainult leinamistööga; selgeks said ka selle naise kompleksitaolised partneri valiku tagamaad.
Kõige lihtsamalt võiks kutset "suremine elust ellu" seletada ühe unenäo kaudu. Viiekümneaastase naise sundis esmakordsele külaskäigule minu juurde järgmine unenägu, mis pani teda "surmani kohkuma", nagu ta ütles:

"Olen oma äris, istun oma büroos ja olen, nagu tegelikkuseski, sheff. Avan ühe kirja, mis on allkirjastatud vanamoelise pitseriga. Kirjas seisab, et olen surma mõistetud. Ma tean, et selle vastu ei saa enam midagi ette võtta. Olen kohutavalt ehmunud, hakkan kiiresti kõikvõimalikke asju äri tarvis korda seadma, et pärast ei oleks kaos liiga suur. Äkki nõjatun tagasi ja mõtlen: sa sured homme ja ei oska midagi muud teha kui korrastada. Ärkan üles, tulvil surmahirmu, ja jahmatust enda üle, et ma ei oska mulle antud ajavahemikuga midagi peale hakata."

Kui hakkasime unenäo teemal rääkima, ütles naine alustuseks, et tal polevat eales olnud tarvidust konsulteerida mõne psühhoterapeudiga. Kuid see unenägu sisendanud tunde, et ta peab seda tegema, sest ta olevat ju surma mõistetud, ja seega ei oskavat ta midagi peale hakata. Mulle tundus unenägu ütlevat, et ta - nagu me kõik - on surmale määratud ja sellele peaks mõtlema. Võtsin unenägu kui viidet, et elu ei kesta igavesti. Unelejal oli tunne, nagu tulnuks see kiri mingist teisest maailmast, igatahes paistnud see olevat täiesti vanamoeline. Kaalutlesin, kas unenäos võiks kajastuda ka mingisugune autoriteet või ehk agressioon naise enda vastu. Hiljem näis ohustatud-olemise mõte siiski usutavam, sest oleme ju surelikud, iseäranis kui silmas pidada naise vanust. Et surm on vanamoeline asi, on muidugi õige - ja autoriteet on ta samuti. Mõistagi oli naisel hirm, et tal võiks olla mingi ravimatu haigus, millest ta ise veel midagi ei teadnud, sest tal oli väga hea tervis. Rääkisime tema jahmatusest, mille oli põhjustanud oskamatus midagi muud ette võtta kui oma äriasju korrastada. Tuli välja, et see naine elas ainuüksi ärile, kõik muu tuli alles viimases järjekorras. Tal oli alati olnud sõprussuhteid inimestega, aga et ta huvitus rohkem oma ärist kui suhetest, siis jäid need vahekorrad tagaplaanile. Naine ehmus sellest, et oli ilmselt paljud eluaspektid väärtusetuks tunnistanud ja sealjuures äritegevust liiga kõrgeks hinnanud. Leppisime kokku seletuses, et unenägu tahtis naise tähelepanu korraks juhtida sellele, et ka tema on surelik, et järeldus surelikkusest on antud hetkel selline: "ainult-naisjuhataja" peab surema, elus tuleb arvestada ka teiste kaalukate asjaoludega. Kui ma talle seda ütlesin, tuli naine omalt poolt välja ideedega, mida kõike ta võiks teha; tal oli vajadus kontaktide järele inimestega, loodusega jne. Surmatoova haiguse võimalikkuse jätsime õhku rippuma - kui küsimuse, mis ei kao kuhugi. Muide, naine ei olnud haige; ka nüüd, viis aastat pärast seda unenägu, on ta parima tervise juures.
Niisugune unenägu näib olevat märguanne, et lakataks olemast ühekülgne; sellega loovutataks mingi osa iseendast, et saaksid areneda teised, kängu jäänud isiksusjooned. Loomulikult ei läinud uuestisünd ka selle naise puhul ilma leinamiseta. Ta pidi läbi tegema väärtuste täieliku ümberhindamise, iseennast tundma õppima neis situatsioonides, mis olid talle olnud tunduvalt vähem jõukohased. Lisaks pidi ta äri juhtima nii, et suudaks kõigest hoolimata läbi lüüa, seejuures hoidudes taas samastumast äriga, mis tähendanuks sellega sümbioosis olla.
On unenägusid, mis veelgi otsesemalt käsitlevad uneleja enda surma. Kolmekümneaastane mees nägi unes:

"Lamasin voodis. Perekond oli minu ümber kogunenud. Mõtlesin endamisi, et hakkan vist surema. Vaatasin pealt, kuidas ma suren. Tundsin, kuidas mu nägu muutub koolnukahvatuks ja kuidas kõik mu ümber hakkavad nuuksuma. Nii see siis ongi, mõtlesin - ja olin rahul oma perekonna leinareageeringuga. Järsku nägin, et seisan samuti voodi kõrval, jalas jämedast koortriidest püksid, mis mu emale võõrad tunduvad, ja vaatan pealt, kuidas ma suren. Sattusin segadusse, hakkasin nutma ja ärkasin."

Selles unenäos on omapärane see, et unenäo-mina ilmub kahel kujul: üks sureb ja on selle üle ka pisut uhke, teine vaatab pealt, jalas jämedast koortriidest püksid. Asjaolu, et uneleja pükse mainib, näitab, et neil peab olema mingi tähendus. Ta ütleb juba unenäos, et püksid tunduvad emale võõrad. Püksid võiksid tähendada enese maksmapanekut (pükse kandma), mis on emale võõras. Need püksid sümboliseerivad enda tehtud otsust, on need ju esimesed püksid, mis ta on ostnud vastu ema tahtmist. See noor mees, kes pole emale võõras ja kes on ka perekonnaringi sündsalt vastu võetud, sureb.
Minu meelest näitab see unenägu isiksuse muutumist, siiski ka seda, et analüüsitav tunneb huvi ilusa lahkumise vastu, niisiis seisab ta meelsasti huvi keskpunktis. Arvatavasti tuleb nüüd muuta just seda keskpunktis seista tahtmist, mis on seotud perekondliku muganemisega, kuni rõivasteni välja, mida ta kannab. Ka siis, kui unenägu ei tunduks nii traagiline ja püsiks tunne, et surm ei saa seda meest niiväga hirmutada, sest tal on veel aega näha oma perekonnaliikmete leina sügavust, ei tohi me siiski mööda vaadata, et unenägu kasutab suremise, lõpliku lahkumise mõistupilti seotuna hirmuga, mis tabab meid kõiki, kui mõtleme surmale. Seega võiks asi olla nii, et isiksuse muutumine, mis mulle näib olevat juba täide viidud - vaevalt ta selleks veel midagi ette võtma peab -, teeb teda üpris nukraks. Uneleja perekond oli selline perekond, kes oli välismaailma suhtes täiesti kurt ja seda rohkem elas sissepoole. Loomulikult hakkas "perekonnapada" meest ajapikku ängistama, ja iseseisvuse arendamine osutus nii unelejale kui ka perekonnale äärmiselt valuliseks. Ema rääkis, et olevat oma poja kaotanud. Poega ennast tabas suur identiteedikriis, kui ta enam ei samastanud ennast kõhkluseta oma perekonna väärtuste ja vaadetega. Eraldumine oli talle piinarikas.
Säärane täielik eraldumine võib unenäos ka teisiti avalduda. Kolmekümne viie aastane mees nägi und:

"On leinajumalateenistus. Olen kirikus. Minust mööduvad matuselised. Olen kirikus oma naise ja kolme lapsega, kusagil on mu isa, kohal on ka mu vennad oma naistega. Otsin oma ema, teda ma ei leia. Pärin tema kohta. Mulle öeldakse, ta olevat ju surnud, tema pärast peetavat leinateenistust, ta olevat surnud südamerabandusse. Olen väga kurb, kuid mõtlen, et see oli siiski olnud ilus surm."

Seda, et isad ja emad on surnud ja neid ka leinatakse, esineb unenägudes väga sageli. Üldiselt on need eraldumisunenäod, mis näitavad, et pojaks või tütreks oleku aeg on möödas. Et isad ja emad peavad siis surema, osutab enamasti sellele, et ka pojad ja tütred igatsevad iseseisvust. Niisiis tuleb tõepoolest valida otstarbekas lahkumiskujutlus.
See uneleja oli oma emaga väga tihedalt seotud olnud. Ema oli teda enda külge sidunud ähvardusega, et jääb haigeks või sureb, kui poeg peaks temast kunagi ära pöörduma. Ometi oli poeg söandanud abielluda ja veel naisega, kes emale eriti ei meeldinud. Et vendadega oli olnud sama lugu, ei läinud talle kuigivõrd korda. Unelejal oli seljataga kaks aastat kestnud ravi, põhjuseks hirmuseisundid ja tööprobleemid, kui ta esitas selle unenäo ema surmast. Sealjuures olime ükshaaval läbi arutanud tema probleemid emaga. Kõige rohkem ärritas teda see, et ema suutis teda ikka veel ärevile ajada, ähvardades haigeks jääda, kui poeg ei tule tema juurde, kui ema seda tahtis. Kui me arutasime unenägu tema ema matustest, ütles mees kohe: kui unenägu oleks tõsi, ei laseks ta end enam niiviisi shantazeerida ja tunneks end palju paremini. Ta imestas selle üle, et unenäos ema surm teda küll puudutas, kuid "ei tapnud", nagu ta oli seniste ähvarduste põhjal arvanud. Tema kommentaar: "Kui ema enam ei oleks, siis saaksime meie, mehed, lõpuks ometi täiskasvanud olla, ja siis ka peaksime täiskasvanud olema."
Leppisime kokku, et küllap tähendas unenägu seda, et ta võib täiskasvanuks saada ja peab täiskasvanuks saama. Siiski lohutas uneleja end sellega, et ka äkksurm on ilus surm. Niisiis võiks arutleda, kuivõrd ta kandis endas surmasoove ema suhtes ja kuivõrd teda samal ajal piinab südametunnistus, nii et ta laseb emal vähemasti ilusasti surra. See aspekt sisaldub ka unenäos. Pealegi tuleb arvestada leinajumalateenistust, seega kollektiivset rituaali, mis käib poja kohta. Minul tekib siin küsimus, kas ehk poleks rituaal oluline ka üleminekuteks ajast, mil ta oli veel "poeg", aega, kus ta on juba abikaasa ja isa - ta ju rõhutab, et ka tema perekond oli kohal. Igatahes puudutab rituaal unenäos vähem tema meheks saamist kui ema surma. Ent vaevalt saab neid eraldi võtta.
Mõnikord juhtub, et sureb mingi osa kellestki, iseloomulik olemusjoon, ja see tuleb matta. Kolmekümne nelja aastane naine nägi unes:

"Olen oma kodus. Äkki kuulen: Pipi Pikksukk on surnud. Mind haarab tohutu leina. See ei saa ometi tõsi olla, see ei tohi tõsi olla, Pipi Pikksukk on surematu. Lähen ähmi täis ja ärkan. Leian kummalise olevat, et Pipi Pikksuka surm mind niivõrd puudutab. Uinun taas.
Nüüd näen unes, et Pipi Pikksukk tuleb maha matta. Keegi ütleb, et seda tuleb teha väga oskuslikult, muidu tõuseb ta surnuist üles. Küsin, kas see oleks siis halb. Mees, kes räägib, tõsine, rahulik mees, vastab: ta ohustab abielusid ja armastust."

Sellele naisele meenus, et Pipi Pikksukk on sümbol - tüdruk, kes oskab kõike teha, kellel kunagi miski viltu ei lähe, kes on ennekuulmatult jultunud. Aga ta on ka õrna südamega ja abivalmis, ainult et teda ei saa mingisse skeemi suruda ja ta hindab täielikku vabadust. See kõik paeluvat seda naist. Ent tema mees igatahes ei pidavat seda joont sugugi paeluvaks, pealegi polevat ta ju mingi Pipi Pikksukk, ja iga kord, kui ta üritavat Pipi Pikksukka mängida, kiskuvat miski viltu.
Seega sureb unenäos naise see olemusjoon, ja uneleja on sellepärast väga kurb. Lapselikult kõikvõimas naiselik loomus, mis mängib kõige ja igaühega, sureb, naine peab selle osa endast maha jätma. Kui tõsine see on, kinnitab sama öö teine unenägu. Vähe sellest, et Pipi Pikksukk on surnud, teda peab ka matma, et ta saaks jälle mullaks. Nõutakse veelgi suuremat lahkuminekut kui selle öö esimeses unenäos. Nüüd on aga teada, et matta tuleb oskuslikult, sest muidu pöördub lahkuja tagasi ellu. See nähtub ka uneleja küsimusest. Tema ilmselt ei pea seda sugugi halvaks, kui Pipi Pikksukk ellu tagasi pöörduks. Halvaks peab seda too tõsine, rahulik mees, kelle kohta uneleja ütleb, et ta ei tunne teda, kuid rahulik käitumine olevat talle tohutult meeldinud. Mees näib olevat Pipi Pikksuka vastandpoolus, perekonna ja armastuse hoidja. Unelejale sai unenäost selgeks, et ta peab oma Pipi Pikksukaga hüvasti jätma. Selgeks sai ka see, et Pipi kehastas tema olemuses midagi lapselikku ja mõnikord lapsikutki. Talle tundus, nagu oleks surnud osa temast. Ta leinas. Umbes kolm kuud hiljem leidis ta unenäos taas uue Pipi Pikksuka, kes aga oli palju suurem kui too "ehtne" ja keda "ehtne" kaitses eelkõige spontaansuse eest.
Iga suurt muutust elus võib seostada surma ja mõnikord ka uuestisünni võrdpildiga, oleneb sellest, millisele aspektile rohkem rõhutakse. Kahekümne kahe aastane naine nägi ööl enne oma pulmi järgmist und:

"Lähen pruutkleidiga kiriklasse. Seal pole kedagi, mul hakkab hirm. Keegi tõmmu naine juhib mind kättpidi, kirik on kottpime. Naine annab mõista, et pean pikali heitma. Märkan, et see, kuhu heitma pean, on puusärk. Ma kardan niivõrd, et ei söanda vastu rääkida. Mul on hirm, et äkki mind maetakse. Sulen silmad ja jään ootama Romanit (tulevane mees). Uinun.
Kui ma ärkan (unes), kõlab orelimuusika ja ma astun Romani käevangus altari ette. Mul on tunne, nagu oleksin eilse ja tänase päeva vahel maha maganud terve elu."

Uneleja rääkis, et ta olevat sargas nukker olnud, tal olevat olnud surmahirm, samal ajal aga ka tunne, et selle vastu pole enam midagi teha.
Unenägu viitab minu meelest selgelt sellele, et pulmad tähendasid sellele naisele astumist täiesti uude ellu. Üleminekut on kujutatud nõudega end sarka pikali heita, niisiis heita sinna, kuhu kuulub surnu. Ta jääb ju sargas veel ka magama - ning ärkab siis ja tõuseb surnuist üles. Ühenduseks oma mehega.
Seda unenägu võib vaadelda kui abielunaise seisusesse vastuvõtmise psüühilist initsiatsiooni: initsiatsioon lähtub tõmmult naiselt, leiab aset kirikus ja sargas, paikades, kus on aimatav õõnsuse päästev olemus, kokkuvõttes Suure Ema süli. See initsiatsioon on seotud suure hirmuga. Unenäos tuleb eriti selgelt ilmsiks, et vana jäetakse maha, ilma et uus silmapiiril oleks; Roman ilmub alles siis, kui naine on võimaliku surma juba omaks võtnud.
See unenägu jäi väljapoole ravi ja seda jutustas pruut oma pulmapäeval viitega sellele, et olevat ilmselt alahinnanud, kuivõrd teiseks tema elu nüüd muutub. Minu arvates viitab unenägu ka sellele, et uneleja peab uue elupeatüki algust tõsiselt võtma ja et ta tohib ka pisut leinata lõppenud elupeatükki.
Me ei jäta hüvasti mitte üksnes elupeatükkidega, vanematega, oma isiksusega; me jätame hüvasti ka mina-ideaalide ja elukavadega. Küllap on iga inimene nooruses endale ideaalid püstitanud, ilma et tal olnuks selge, mida ta suudab saavutada ja mida mitte. Neurootiliste inimeste puhul haigutab sihtide ja võimaluste vahel sageli kuristik. Ravi eesmärgiks jääb lähendada sihte ja nende saavutamise võimalusi. Sageli on see valulik protsess, mida põhjustab suur lein selle pärast, et ei saavutata seda, mis on ette võetud või mis on ideaaliks seatud.
Nii oli kolmekümneaastane mees elu siiani mööda saatnud suurel hulgal teadmisi kogudes, ilma et oleks silmas pidanud mingit elukutset, sest ta oli arvamusel, et ühel päeval "liituvad kõik tema energiad", kõik tema teadmised seonduvad üheks arusaamaks, millist pole olnud veel ühelgi teisel inimesel.
Nüüd nägi ta unes:

"Aleksander Suur on surnud. Olen sellest teadaandest väga löödud, nutan, ja käitun nii, nagu oleksin ise surnud."

Kui mees mulle sellest unenäost rääkis, oli ta ikka veel silmanähtavalt vapustatud. Aleksander Suur oli talle tegelane, kellega ta end samastas. Temasugune tahtnuks ta olla: filosoof, väejuht, riigimees. Tema kujutlustes sai Aleksander juurde veel palju võimeid, milliseid tal ehk polnudki. Too "suurus" sureb unenäos, mis küllap tähendab, et surema peab ka suurusfantaasia, enda samastamine kuulsusega. See oli unelejale valuline. Kindlasti oli tal kergem, kui ta oli taibanud, et ei pea Aleksandriks saama, aga ühtlasi tundus ta nüüd endale vähem silmapaistev.
Surm ulatub alati ellu sisse. Me kaotame pidevalt midagi, peame lahti laskma, üksteisest lahku minema, millestki loobuma. Ikka jälle on elu muutunud, me peame südamelähedaseks saanust loobuma, muutustele pühenduma. Ent me ainult ei kaota, me ka võidame. Hargnev elu pakub just nende paljude muutuste kaudu võimalust avada oma olemust, seda arendada. Ühtlasi peame ikka jälle oma senistest seisukohtadest loobuma ja õppima kogema uusi. Loomulikult pole see reaalne mahajätmine - ka siis mitte, kui peame lahkuma inimestest, kes on surnud. Koos elatud elu, koos saadud elamused jäävad mälestustesse, kuuluvad meie juurde, kujundavad meie elu. Ka selle inimese leinamise kogemus kujundab meie elu, kuulub samuti meie juurde. Kui oskame leinata, siis vahest just see annab võimaluse endast midagi olulist teada saada.
Mulle näib leinamistöös tähtis olevat peale teadasaamise, et suudame lahkumist taluda, ka veel võimalus ennast uues valguses kogeda, avastada endas inimene, kes isegi lahkumise tõttu ei murdu, vaid jääb enesekindlaks. Armastatud inimese surm on piirsituatsiooni elamus. Selle peame ise läbi tegema, asendada ei saa meid keegi. Niisiis on see neid katsumusi, kus meid pannakse proovile elu suurimates vastuoludes, ja me tajume seda. Kuigi surm on vältimatu ja saadab meid lakkamatult, on ometi ka elu, sidemed, minevik niisama kindel nagu surm.
Surm murrab ellu sisse pideva muutuse kujul. Surma palge ees tuleb elu mööda saata hüvasti jättes; peame alati valmis olema hüvasti jätma, end muutma, ja olema valmis ka oma minevikku kui lõputute muutuste kogumit endas elustada laskma. Siis näeme oma identiteedi arengut.
Weischedel kirjutab: "Hüvastijätuvalmidus on skeptiku (kõiges kahtleja. - Minu märkus) ootuspärane vastus kiirele mööduvusele, mis määratleb ja valitseb kõike."
Weischedelil tähendab hüvastijätuvalmidus pidevat hüvastijättu sellega, mille keskel viibitakse, siinjuures mõtleb Weischedel topeltvalmidust: pilk on suunatud iseendale, ja ühtlasi maailmale. Hüvastijätuvalmidust kui inimese põhihoiakut - surmast ei pääse keegi - tahab Weischedel näha koos "siiruse" ja "vastutustundlikkusega". Tal kuuluvad "siiruse" juurde tõearmastus, asjalikkus, õigeksvõtmine, tolerantsus; "vastutustundlikkuse" alla asetab ta solidaarsuse, õigluse ja truuduse. Need põhihoiakud tuginevad tema meelest põhiotsustele: ta teeb panuse skeptitsismile (kõik on küsitav), vabadusele ("Valikuvõimaluse mänguruum, mille sees saab inimene iseennast aluseks võttes iseenda üle otsustada"), olemasolule (skeptik ei lahku väärituks muutunud maailmast enesetapu kaudu) ja elu kujundamisele (mitte lasta end sundida, vaid kujundada elu).
Weischedeli meelest kuulub hüvastijätuvalmiduse juurde täielik distants iseenda ja maailmaga. Niivõrd kui mulle ka ei meeldi tema hüvastijätuvalmiduse-mõte, mõte pidevast muutumisest, niivõrd kui mind ka ei veenaks see, et hüvastijätuvalmiduse juurde kuulub distants, niivõrd vähe usun, et täielik distantsivõtt - surmast ei pääse keegi - on vastavuses eluga. Ilma valmisolekuta ühendusteks näivad mulle lahkumine ja hüvastijätt üleliigsed olevat. Weischedel ütleb, et hüvastijätuvalmis inimene ei nägevat und igavikust ja surematusest. Minu arvates ei ole sellel vähimatki tähtsus, see tundub pigem olevat tema soovunelm. Just siis, kui võtame hüvastijätuvalmidust väga tõsiselt, annab endast märku meie igatsus "kestuse", ühtekuuluvuse, millegi püsiva järele. Kuigi ma tunnen end olevat pidevalt arenev inimene ja tean, et muutun lõputult sageli, ei koge ma siiski eales kedagi teist kui just "mind", välja arvatud patoloogilised seisundid. Mulle näib identiteedielamus olevat midagi kindlat. Lahkumist silmas pidades arvan, et ei saa mööda vaadata inimese seotuse-vajadusest. Olemas pole ainuüksi surm, olemas on ka armastus.
Kui hüvastijätuvalmidust nii tungivalt nõutakse, siis peab tähtis olema ka seotus, ja lisaks sellele peab tähtis olema, et inimene tunneks end hoituna - ta on õppinud elu jooksul teda toetavat, aktsepteerivat ümbruskonda võtma kui midagi, mis peegeldub tema isiksuses. See, kes loodab edasistele seostele, võib eemale minna, see, kes ikka jälle teab, et ta saab end kusagil sisse seada, võib hüvastijätvalt eksisteerida. Näiteks nomaadid: nomaad, kes ikka jälle lahkub, kuid ka ikka jälle asub elama aega; eluks kõige hädavajalikuma võtab ta kaasa.
Hüvastijätumõtetega pole lihtne elada. Pole lihtne ikka jälle leppida lahkumistega. Me kaitseme end muutuste eest, püüame neid eitada seal, kus nad on juba olemas. Kas me kaitseme end surma eest? Selle eest, et surm üritab sissetungi ellu? Et ei peaks surma nägema, eitame teda ja muutusi, mis on tema ihukaitsja - ja siis olemegi surnud. Becker kirjutab selle kohta:

"Inimene peab elu eest maksma eluga, ta peab iga päev valmis olema surmaks, võtma enda kanda selle maailma riskid ja ohud ning laskma neil end all kugistada ja olematuks kulutada. Vastasel korral ollakse viimaks ise nagu surnud, sest püüti meeleheitlikult pääseda nii elust kui surmast. Niimoodi, eksistentsialismile tuginedes, seletavad depressiooni moodsa aja psühhiaatrid."

Becker tugineb Médard Bossile. Kui ei olda valmis eksisteerima hüvastijätvalt, kaasama ellu surma, siis ähvardab depressioon. Ka Becker seostab võimetuse taluda kaotusi, taluda muutusi kalduvusega depressioonidele. Niisiis läheb ikka jälle vaja selle kõige ohverdamist, mida me arvame saavutanud olevat, ja saavutanud oleme selleks, et jälle võiks ellu tulla midagi uut. Kuid meil peab olema ka kindel teadmine, et suudame pidevatest muutustest hoolimata olla loovad, ning just muutused on loovuse alus. Ent me vajame ka iseendaga samastumise tunnet, et julgeksime ennast ikka jälle iseendast distantseerida ning usaldada tundmatut enese lähedale.
Seda identiteeti tahaksin määratleda kui üheksolekut iseendaga, kui väljakujunenud ja arenevat inimest, kes "oma mina" avatud-olekust sissepoole ja väljapoole kujuneb üha uuesti. Iga uus kujund täiendab olemasolevat - veel üks hoiakuvõimalus, mis jälgib iseennast, mida kogetakse, mille peale võib loota. Identiteet eeldab suhet iseendaga, kehaga, oma hingesügavusega ja ümbritseva maailmaga. Suhted teiste inimestega, meie seosed, on meie identiteedi oluline aspekt, mida ma tahaksin nimetada "suhteidentiteediks", sest see eeldab paljukordset suhtlust ja teeb ka suhtlusvõimeliseks.
Selleks, et eksisteerida hüvastijätvalt, läheb seega vaja nii tagasisidet meie endiga, meis oleva transtsendentse taustaga, milles me tunnetame oma tugisammast, kui ka teadlikkust seostuda inimestega, keda me usaldame, ning usku meie endi loovusse. Ons siis imekspandav, kui me eelistaksime mitte elada hüvastijätvalt, ehkki sel juhul pöörduks elu meie vastu? Loomulikult on olemas ka täiesti vastandlik elufilosoofia: laskem elul käest libiseda, surm tuleb nagunii. Siis pole miski tähtis, kõik jääb "põgusaks", olemasolu ei tõmba kaasa.
On palju võimalusi vastupanuks kiirele mööduvusele, näiteks "toimekus surma vastu", mida eriliselt rõhutab Scheler oma teesiga, et inimesed on usu igavesse ellu asendanud edasiminekuga ...edasiliikumise pärast. Vastupanu võib täheldada ka selles, et me näiteks üritame surmast jagu saada, ja loodame teda ühel päeval tõepoolest võita, või siis keeldumises üldse ellu astuda, jäämises lapse arengutasemele. Üks võimalusi on samastumine surma kui "hävimatu hävitajaga". Seda kaitseaspekti surelikkuse vastu tahaksin esile tõsta, samuti siit tulenevat kõige elava madaldamist.
Mary Williams käib välja huvitav teesi, et sadomasohhismi võib vaadelda kui üht surmahirmust jagusaamise "meetodit". Ta näeb sadismis kontrafoobset (hirmupõlglikku) samastumist surma kui hävitajaga. Ohver on surelik, süüdlane võib oma ekstaasis tunnetada surematust. Sadist samastab ennast surma kui "hävimatu hävitajaga", surelikkus projitseeritakse ohvrile. Masohhist samastab ennast sureliku ohvriga ja projitseerib teistele haavamatut hävitajat, päästjat, kes teda surelikkusest vabastab. Williams näeb masohhismis hirmupõlglikku reageeringut alateadlikule sadismile. Sadismi ja masohhismi kirjeldab ta kui perversset näidissuhet.
Williamsi tees on veenev. Loomulikult jääb küsimus, mis juhtub siis, kui inimene on sunnitud end samastama "hävitamatu hävitajaga", et taluda mõtet surelikkusest. Selline inimene on oma identiteedikogemuses rängalt häiritud, arvatavasti just lahutuste tõttu, millega ta pole toime tulnud. Sadiste iseloomustab tugev võimetushirm, mida nad kompenseerivad võimuka käitumisega. Surma palge ees oleme lõpeks võimetud. Katse identifitseerida end "hävitamatu hävitajaga" on mõistetav.
Mulle näib, et Williamsi tees on raskelt sadistlike üle-oma-mina-osistega inimeste ravis kasulik ja kergendav. Kui nende sadistlike üle-oma-mina-osiste taga peitub surm, siis saab inimprobleemist inimkonnaprobleem; probleem omandab täie tõsiduse. Ma küsin endalt, millisel määral üldse pärineb destruktsioon ka sellisest samastumisest surma kui hävitajaga.
Viitega sadomasohhismile kui näidissuhtele tõstatab Williams probleemi, kuidas suhetes surma alla suruda. Tema väitel lõpeb see, kui mõlemad partnerid püüavad surmast maksku mis maksab jagu saada, sadomassohistliku suhtega, kus üks on hävitaja ja teine hävitatav. Rollid on arvatavasti vahetatavad.
Willi nendib, et "anaalsadistlik kollusioon" kujutab endast meie ühiskonnas kõige sagedamini esinevat abielukonflikti. Sadomasohhistlik kollusioon on selle üks aspekte. Kollusiooni all mõistab Willi selliste partnerite kokkumängu, kellel on samalaadne, ületamatu põhikonflikt. Williamsi teesi järgi oleks see surma allasurumine. Partnerid mängivad oma osi, nagu tahaksid nad teineteist täiendada, seejuures on iga osa vaid teiste osade variant, enamasti polaarne variant. Meie näites: kaalul on surelikkus ja surematus; sadist samastab end "hävitamatu hävitajaga" ja projitseerib surelikkuse ohvrile, ohvri puhul on lugu vastupidi. Põhiprobleem on üks ja sama. Et aga põhiprobleem on seesama, siis võib juhtuda, et partneri käitumisvõimalus, kuigi seda on täiesti välistatud (lootuses, et partner suudaks teist selle kaudu põhiprobleemist "vabastada"), murrab läbi omaenda käitumisvõimalusena ja just seepärast, et seda on kaua maha surutud. Niisugusel juhul ei saa enam loota vastastikuse vabastamise peale, pigem peab analüüsime põhikonflikti, antud juhul: surelikkuse paratamatus ja surematuse-püüdlus.
Sadomasohhistlikus kollusioonis on kaalul võim ja allasurutus, tegemist on jõu, vallutamise ja enda ära kasutada laskmisega. Tekib küsimus, kas Williamsi teesi tohib laiendada kõigile autoriteediprobleemidele, kõigile võimuprobleemidele. Huvitaval kombel esindab Wilke teesi, et autoriteediprobleemide käes vaevlevaid inimesi analüüsides on eriti tähtis vahetada mõtteid surma ja surelikkuse teema. Et surmast ei pääse ka autoriteedid, relativeerib seda; kogemus, et ka ise ollakse surelik, relativeerib inimest ennast. Võim kui võitlus surelikkuse vastu, lõppude lõpuks kui katse mõista surma, samastada end surmaga, võiks selgitada, miks on võimuiha nii tugev, ja see võiks ka selgitada, miks elatakse võimukaotust üle nii valusalt: võim ja hüvastijätuvalmidus ei sobi kokku; võim on väljas saama peal, sellest kinnihoidmise peal, mis on kätte võidetud. Kui nüüd võim on üldjoontes kujundatud hüvastijätuvalmiduse vastu, siis kaotame võimu kaotades mitte üksnes ehk mõju, raha jne., vaid meile meenutatakse ka seda, et elu on mööduv, et "surma vastu ei aita miski".
Samas seoses näen väärtuste, olgu iseenda või maailma väärtuste alandamist, üldse eluväärtuste alandamist. See näib mulle olevat regressiivne katse saavutada võim teiste või ka maailma ja elu üle, sealjuures teiste ja maailma väärtusi kehtetuks tunnistades. Siis oleme võimsad. See pole võimukuhjumise konkureeriv, aktiivne vorm, see on selline võim, mis laotab "väärtusetuse" loori üle enda ja teiste. Selle taga on ka samastus surma kui hävitajaga; ümberpöördult peitub selle taga aga ka probleem, et elu ei saa võtta kui riskeerimist uute võimalustega, mida kasutatakse järeldustena inimese surelikkusest. Et seda hüvastijätuaspekti tunnetatakse eranditult kui valusat kaotust, siis laotub hüvastijätumeeleolu nagu härmatis üle kogu elu, kõik tundub tühine ja suhteline. Väärtuste alandamise vastandil, idealiseerimisel, on samad juured. Kui väärtuste alandamise puhul on tegu arusaamaga, et kõik on kaduv, ilma et sellest tehtaks järeldusi, nimelt et tuleb tõesti elada "hüvastijätvalt" ja sellega pääseda kiusatusest pidada elu tühiseks, siis on idealiseerimises täpselt niisama palju arusaama, et elu on kaduv. Siiski üritatakse siin meeleheitlikult omistada kõigele ja igaühele tähtsust, millele neil pole õigust. Selle tähtsuse kaudu oleks siis armetuks saamise hirm vähemasti ajutiselt kõrvaldatud.
Kui silmas pidada kaitset surma vastu, siis selgub, et eksisteerimine hüvastijätvalt, nagu see on kohane piiratud elule, tekitab suurt hirmu ja me hakkame otsime "kindlat" jalgealust - kuni samastumiseni surma kui "hävitamatu hävitajaga". Sellest nähtub jällegi, kui väga otsitakse ühtesulamist millegi transtsendentsega. Surma kui "hävitamatu hävitajaga" ühtesulamise puhul teostub ühtesulamine vaid surma ühe aspektiga, "hävitaja" omaga. Sellega võetakse surmalt tema transtsendentsusest mõndagi ära, redutseeritakse "ülevaateliseks". Igatsus ühte kuuluda millega transtsendentsega võib selle surma kui "hävitajaga" ühtesulamise puhul olla vabastav; et aga surm "redutseeriti", kipub ka sümbioosielamus jääma piiritlemata. Seetõttu võib sümbioosi kirjeldada küll kui "võimu" tunnet, ent mitte kui elavuse, kindlustatuse tunnet. Siit tulenev ellusuhtumine (näiteks sadomasohhism) eelistab vägivalda, elutust.
Erich Fromm räägib selles seoses nekrofiiliast kui eluorientatsioonist, mis ei poolda mitte elusat, vaid surnut, mitte arengut, vaid pidurdust:

"Nekrofiilia kujutab endast põhimõttelist orientatsiooni; ta on täielikus vastuolus eluga; ta on kõige haiglaslikum ja ohtlikum kõigist eluorientatsioonidest, milleks inimene on võimeline. See on perverssus: kuigi ollakse elus, ei sallita elavat, vaid surnut, mitte arengut, vaid pidurdust. Nekrofiilse inimese moto: ´Elagu surm´."

Kui mõtleme sellele, et väga paljud depressiivsed inimesed kannatavad sadistliku minaihaluse all, siis näeme depressiivsete haiguste sugenemise üht põhjust samastumises surma kui hävitajaga.
Surma kui hävitamatu hävitajaga ühtesulamine toob kaasa probleemi, et loomingulisi jõude, mis selle ühtesulamise ära hoiaksid, ei saa kasutada. Fromm seab inimese nekrofiilsele orientatsioonile vastu biofiilse orientatsiooni. Biofiil on inimene, kes armastab elu, kes pigem loob midagi uut kui säilitab vana, kes pigem riskib eluga kui poeg urgu. Vaevalt on keegi üksnes nekrofiil või üksnes biofiil. Olla üksnes biofiil tähendaks omakorda surma kaduda laskmist. Ehkki paljudele loomingulistele saavutustele on osaks langenud häving, saavad üksnes loovuse alusel teoks väärtused, olgu siis kollektiivses või individuaalses mõttes.
Selle läbi, et elame loovalt, kanname arve surma kontole: muutuste vastuvõtmine, ebakindluse talumine, võime "lahti lasta" ja uut ideed ootama jääda, seda tuntuga niiviisi seostada, et tuntu kas laieneb või tuleb teda teise nurga alt vaadelda; kokkuvõttes on see elamiskunst.
Sellepärast pole imekspandav, et Jungil seisnes ravi eesmärk selles, et teha inimest loovaks. Kuid ka teised terapeudid, nagu näiteks Rogers ja Landau, omistavad suurt tähtsust loovusele ravi kaudu.
Oma raamatus "Dying and Creating" (Suremine ja loomine) püstitab Gordon teesi, et sisuka surma lootus soodustab loometööd. See hoiak kutsub üha uuesti vabanema harjumuspärasest, kutsub leinama ja lootma, et ikka jälle juhtub midagi uut.
Surma probleem on tähtis igasuguses ravis. Vahekord surmaga, nägemused surmast, surma tegelik ja näiv olemus mõjustavad inimelu. Küllap ka ühiskonna elu. Dunne püstitab teesi, et egiptuse kultuur suutis nii kaua püsida sellepärast, et surma mõtet ei surutud mingil viisil alla, vaid elati surmale mõeldes, ja nimelt lootuses jumalatele ja meelepärasele teispoolsusele.
Ent rääkides surmast peame rääkima ka leinast. Armastatud inimese leinamises avaldub surma sissetung ellu äärmuslikul kujul; saab eriliselt selgeks, kuivõrd surm inimeste elu muudab, kuivõrd ta meie enese- ja maailmamõistmise ümber kujundab, kuivõrd meilt nõutakse hüvastijätuvalmidust - ja kui palju valu see teeb. Ent ühtlasi näeme, et lahkumine, nii raske kui see ka poleks, ei tähenda üksnes kaotust, vaid ka üleskutset võimalikult täielikule eneseteostusele. Kaotust püütakse mõista unenägude kaudu. Pärast leinatööd suudab inimene, teades, et surm võib temalt igal ajal jälle ära võtta armsa inimese, sõlmida uue tähenduse.
Selline kaotus, surma kohtumise äärmusjuhtum, võib teritada pilku igapäevaseks kohtumiseks surmaga, olgugi et peame ennast muutma, olgugi et peame vastu võtma kaotusi. Surm pole ainukordne sündmus, ta kuulub elu juurde, nõuab aina muutumist. Sellele vastandub hüvastijätuvalmidus: arusaam minevikust, oma identiteedist, arusaam, et ka meil on sümbioosis millegi transtsendentsega osa tervikelamusest, järjepidevusest; lõpuks arusaam, et kiirele kaduvusele võime vastu seada loovuse.
Kuid ka igapäevastes kohtumistes surmaga näib lein oluline olevat. Muidu alahindame tema tähtsust ja iseenda murdumist. Leinatunde mõjul, nii paradoksaalne kui see ka ei ole, me "tervistume", sest leina kutsub esile muutuse.
Surmal on võim sundida meid pidevalt muutuma. Muutumise mõte on paeluv, kuid tema hind on lahkumine, kaotus. Kui me jätame selle tähele panemata, sealhulgas psühhoteraapias, kus on ju suuresti tegemist muutusega, siis vaevalt miski muutub: üksnes leinatunne kutsub esile muutuse, laseb hüvasti jätta ja valmistab inimese ette uueks suhteks.

Märkused

Tagasi sisukorda

Veel raamatutest