Matthew Manning ja Tessa Rose

 Maine täheretk

Maailma kõige tavatuma ravitseja lugu

Orig. 1999 - One foot on the stars, tõlge eesti keelde Sinisukk 2001

 Nagu seda võib igal elualal täheldada, aitab varjamine väärarusaamadel vohada.

Me kõik oleme rentslis, kuid mõned meist vaatavad tähtede poole. (Oscar Wilde)

Edusammud ühes suunas tähendavad tagasikäiku muus.

Hiljem õppisin mõistma, et tundmatut kartvad inimesed reageerivad väga äärmuslikul viisil ega soovi hoopiski ausat ja arukat diskussiooni. Mõistmatut on alati kergem ja ohutum tõrjuda kui oma mõistust sellele avada. Uut moodi ja värskem mõtlemisviis võib põhjustada doominoefekti ning kui pikka aega püsinud uskumuste süsteem kahtluse alla sattub, siis tuleb teisigi kalliks või tõeseks peetavaid arvamusi revideerida.

Paranormaalsete ilmingute psühholoogilised selgitused lähtuvad indiviidide olemasolevatest seostest või etteteadmisest.

Tundub, et lööv pealkiri on ajalehtedes vist kõige olulisem, kõlagu see pealegi eksitavalt.

Füüsikaseadusi kasutades pole võimalik mõõta mittefüüsikalist energiat. ... Psüühikauuringute arendamiseks tuleb eelkõige uusi seadusi avastada.

Indiast on mulle kustumatult meelde jäänud kõikjal parvlevad uudishimulikud inimesed.

Keegi meist ei vaja tee leidmiseks guru abi. Teekond on meis endas kaardistatud, kuid liigagi sageli summutavad kas teiste mõju, iseendas sündivad häired või valge müra selle sisehääle.

Kõik, mida me iganes teeme, mõjutab kedagi või midagi teist ning imbub teistelegi eksistentsitasanditele.

Ma ei näe puid, kaljusid, vett või muid elemente enam kunagi samas valguses - kõigis neis heiastub energia, mis annab elule terviklikkuse. Ja minu endaga on nii, et väsimuse või energiavaeguse korral pöördun oma sisemise tasakaalu taastamiseks nende juurde tagasi.

Psühhokineetilist energiat ei ole võimalik tahtmise järgi sisse või välja lülitada ning tulemusi ei saa alati otsekui võlusõna jõul silme ette manada.

Ego'l pole ravitsemises kohta . ... Ravitsemine tähendab midagi enamat kui imepärast terveks tegemist.

Tean, et inimestele jääb kuuldust rohkem meelde, kui mu sõnad sunnivad neid naerma või sütitavad mingil viisil kujutlusvõimet. On vaja vastastikust suhtlemist publikuga, sundimatut õhkkonda, milles valitseb tunne, et kõike võib juhtuda ning et kõik on võimalik. See on tõsi ega olene sellest, mida just edasi antakse.

Seesmise kokkukuuluvuse idee, ning veendumus, et kõik me vastutame nii üksteise kui ka kogu planeedi eest, jääb minu tegevuse keskseks teemaks. Ma tahan, et inimesed seostaksid ennast oma oleku, suhtumise ja veendumustega ning nii enda kui ka ümbritsejate terviseseisundi kaudu üksteisega.

... ravitsemine on kahepoolne tegevus, milles ka patsiendil on oma roll. ...Kui igaühes meist peitub varjatud tervistamisvõimeid, nagu ma usun, siis järeldub öeldust, et need suudavad meid aidata ning teatud haigusi võita. Te ei tarvitse sellisesse tervistamisse uskuda, sest see mõjub niigi. Oluline on muidugi tugev paranemisiha. Positiivne meelelaad on mõjukas ravivahend ning mina kasutan seda alati....

Paljud minu juurde tulnud inimesed olid harjunud passiivsete ravitavate rollidega. Üks minu esimesi sõnumeid kõlas: "Teie ise olete enda parim ravitseja".

Loomulikult oli tema /Jose Silva / sõnum just selline, mille kõige intelligentsemad inimesed omaks võtavad: me funktsioneerime kõikidel tasanditel paremini siis, kui oleme vaimselt ja füüsiliselt täiesti lõõgastunud.

Ta / prof. Heinkel / uskus, et paljud meedikud alles peaksid õppima oma patsientidesse kui inimolenditesse suhtuma. Tema meelest nägid nood ravialuses pigem rikkis autot kui abi vajavat inimest.

Enamasti tulenes arusaamatus minu ja avalikele demonstratsioonidele kogunenud inimeste põlvkonnaerinevusest. Ma tunnetasin ajalõhe õhkkonda, kus ei suudetud midagi erinevat mõista, sest oldi otsekui nabaväädiga seotud sellega, mida teati ja tunti.

Kõigel on oma väärtus, ning seda tuleb vastavalt ka hinnata, olgu siis jutt minu ajast ja energiast või sellest, mida teised inimesed minu tööst said. Minu kogemust kohaselt ei hinnata seda, mida priipäralt pakutakse.

Ta / Gill / kehastab minu usku, et tervistamine levib tõepoolest allikast kaugemale ning toob teistegi ellu kergendust.

Ma usun, et paljud haigused tulenevad stressist, ning on mõistlik soovitada, et inimesed püüaksid stressi põhjustavate raskustega ise toime tulla. Sageli kergendavad vaevusi isegi päris lihtsad võtted, nagu seda on sügav hingamine ja lõõgastumine, kuid neisse tuleb tõsiselt suhtuda ning need oma igapäevaseks harjumuseks kujundada.

Mida rohkem me iseendast ja oma eneseravitsemise potentsiaalist teada saame, seda vähem me "enda kohendamiseks" praegu meditsiinis kasutatavaid ravimeid, süste, operatsioone või laboratoorseid uuringuid vajame.

... vähktõve võitmiseks tuleb kasutada paljusid lähenemisviise, sest tervistamiskunstis pole olemas ainsatki üheselt ainuvägevat haru, mis kõik mured lahendaks.

Viirusega tõhusalt võitemiseks tuleb patsient vabastada ka stressist, mis salakavalalt püüab keha nõrgestada.

Tasakaalustatud emotsioonide puhul tuleb füüsilisi tervisehäireid ilmselt harvemini ette. Minu kogemuste kohaselt on keha tervistamiseks vaja eelkõige tunded korda saada.

Üks kõige olulisemaid mõtteid, mida Matthew väljendas, oli see, et meis peab olema tahe, mis sunnib iseendale vastu astuma.

Paljud haigused on lahendamata emotsionaalsete murede füüsiline väljendusvorm ...

...olukorramuutus tekitab tõenäoliselt stressi, sest teatavasti me ei suuda sellega kohe kohaneda.

On sageli öeldud, et enne teiste ravitsemist pead iseennast terveks tegema. Minu meelest peitub selles sügav tõde.

Ent halbu harjumusi on raske endalt raputada isegi siis, kui meil neist villand on.

Isegi siis, kui ravitsemine meid ajutiselt häirib, ei tee see kunagi halba.

Muusika mõjutab ravitsemiskogemusi väga suurel määral, mahendades atmosfääri ning soodustades inimeste vastuvõtuvõimet. See hajutab kalki ja külma vaikust ning aitab lõõgastuda.

Passiivsust ei saa mingil juhul toetada, eriti vähktõbe põdevate patsientide puhul. Nad vajavad võitlemiseks jõudu ning muusika võib kinkida energiat ja meelekindlust ning innustada lootust.

Kahtlemata soodustab muusika protsessi, mis aitab senise kogemuse piire ületada, olles arvatavasti selle saavutamise üks ehedamaid viise.

Ilmselt on raske eristada emotsionaalset kiindumust empaatiast ja kaastundest, mida iga ravitseja peab oma töös ilmutama. Paljud algajad /ravitsejad/ kogevad tervistatavate inimeste valu ja kannatusi, sest nad pole suutnud ennast selles lahutada.

Mõned inimesed avastavad oma tõelise väärtuse või enesehinnangu alles pärast seda, kui õnnetus on neid riivanud. Selline kogemus teravdab kahtlemata mõistust, keskendades seda iga minut olulistele eluhetkedele.

Me maksame kohutavat hinda, jättes põhilise elu lõpuni kuhugi kaugemasse soppi vinduma. Kui me enne lahkumist mured silume ning teiste vajadusi arvestame, siis ei tarvitse kunagi tagantjärele "kui ainult .... " kahetseda.

Minu meelest on tervendusenergia tavatu universaalne headusejõud.Paljudel inimestel on raske uskuda midagi sellist, mille olemasolu pole võimalik teaduslikult tõestada. Tahaksin teada, kui paljud oleksid valmis kinnitama, et armastuse olemasolu ei saa uskuda põhjusel, et teadus pole seda eelnevalt mõõtmud ja kaalunud.... Me mõõdame armastust mõjuga, mida see meie elule avaldab. Ravitsemisenergiasse tuleb samal viisil suhtuda.

Minu meelest püüab iga inimolend kogu talle kingitud elu kestel selgusle jõuda, kes ta on ning milleks ta siin viibib.

...teadmised, millest meie sama vähem teame kui mõni teine, ripuvad juba mingil viisil eetris, oodates, kuni keegi need sealt nopib ja kasutusele võtab.

Ma usun et me ise valime oma elu ning me võime valida palju erinevaid elusid eesmärgiga tundma õppida kõike seda, mida me peame teadma. Ja selle õppimise kaudu me kasvame ja areneme vaimsel tasandil.

Kõik, mis elus juhtub, aitab meil kasvada, kuid igaüks meist saab valida, kuidas me endale avanenud võimalusi ära kasutame.

Kui igaüks meist suudaks igast kogemusest midagi võtta ning suhtuda sellesse positiivselt nagu millessegi, mis väärib õppimist ja imetlemist, siis osutuks elu oma tähendusest lahutamatuks. Siis ei suudaks meie teadvuse paljud mustad augud meid neelata. Albert Einstein nentis kord, et "maailma hakkab muutuma ohtikuks paigaks, kuid mitte halva pärast, mida inimesed teevad, vaid nende tõttu, kes seda lihtsalt pealt vaatavad ning midagi ette ei võta".

Positiivse suhtumise kaudu ning oma teadvust nõnda kohandades, et otsime teistes inimestes alati head ning peame ülevamaid eesmärke silmas, suudame maailma paremaks ja ohutumaks paigaks muuta. ... Mõtlemisviis määrab meie tegevuse. Meie mõtted annavad maailmale vaimse energia. Kui mõtted on negatiivsed, siis muutub neist genereeritud energia destruktiivseks.

Inimene, kes ei riski, ei suuda midagi korda saata, tal ei ole midagi olemas ja ta ise pole keegi. Ta võib küll kannatusi ja kurbust vältida, kuid ta lihtsalt ei suuda õppida, tunda, muuta, kasvada, armastada, elada. Oma kõigutamatute veenumuste külge aheldatuna on ta ori, kes on kaotanud vabaduse. Ainult riskijulge inimene on vaba.


  Raamatutest veel.....