Nagu seda võib igal elualal
täheldada, aitab varjamine väärarusaamadel vohada.
Me kõik oleme rentslis, kuid
mõned meist vaatavad tähtede poole. (Oscar
Wilde)
Edusammud ühes suunas tähendavad
tagasikäiku muus.
Hiljem õppisin mõistma, et tundmatut
kartvad inimesed reageerivad väga äärmuslikul
viisil ega soovi hoopiski ausat ja arukat diskussiooni. Mõistmatut
on alati kergem ja ohutum tõrjuda kui oma mõistust
sellele avada. Uut moodi ja värskem mõtlemisviis
võib põhjustada doominoefekti ning kui pikka aega
püsinud uskumuste süsteem kahtluse alla sattub, siis
tuleb teisigi kalliks või tõeseks peetavaid arvamusi
revideerida.
Paranormaalsete ilmingute psühholoogilised
selgitused lähtuvad indiviidide olemasolevatest seostest
või etteteadmisest.
Tundub, et lööv pealkiri
on ajalehtedes vist kõige olulisem, kõlagu see
pealegi eksitavalt.
Füüsikaseadusi kasutades pole võimalik
mõõta mittefüüsikalist energiat. ...
Psüühikauuringute arendamiseks tuleb eelkõige
uusi seadusi avastada.
Indiast on mulle kustumatult meelde
jäänud kõikjal parvlevad uudishimulikud inimesed.
Keegi meist ei vaja tee leidmiseks guru abi.
Teekond on meis endas kaardistatud, kuid liigagi sageli summutavad
kas teiste mõju, iseendas sündivad häired või
valge müra selle sisehääle.
Kõik, mida me iganes teeme,
mõjutab kedagi või midagi teist ning imbub teistelegi
eksistentsitasanditele.
Ma ei näe puid, kaljusid, vett või
muid elemente enam kunagi samas valguses - kõigis neis
heiastub energia, mis annab elule terviklikkuse. Ja minu endaga
on nii, et väsimuse või energiavaeguse korral pöördun
oma sisemise tasakaalu taastamiseks nende juurde tagasi.
Psühhokineetilist energiat ei ole võimalik
tahtmise järgi sisse või välja lülitada
ning tulemusi ei saa alati otsekui võlusõna jõul
silme ette manada.
Ego'l pole ravitsemises
kohta . ... Ravitsemine tähendab midagi enamat kui imepärast
terveks tegemist.
Tean, et inimestele jääb kuuldust
rohkem meelde, kui mu sõnad sunnivad neid naerma või
sütitavad mingil viisil kujutlusvõimet. On vaja vastastikust
suhtlemist publikuga, sundimatut õhkkonda, milles valitseb
tunne, et kõike võib juhtuda ning et kõik
on võimalik. See on tõsi ega olene sellest, mida
just edasi antakse.
Seesmise kokkukuuluvuse idee, ning veendumus,
et kõik me vastutame nii üksteise kui ka kogu planeedi
eest, jääb minu tegevuse keskseks teemaks. Ma tahan,
et inimesed seostaksid ennast oma oleku, suhtumise ja veendumustega
ning nii enda kui ka ümbritsejate terviseseisundi kaudu
üksteisega.
... ravitsemine on kahepoolne tegevus, milles
ka patsiendil on oma roll. ...Kui igaühes meist peitub varjatud
tervistamisvõimeid, nagu ma usun, siis järeldub öeldust,
et need suudavad meid aidata ning teatud haigusi võita.
Te ei tarvitse sellisesse tervistamisse uskuda, sest see mõjub
niigi. Oluline on muidugi tugev paranemisiha. Positiivne meelelaad
on mõjukas ravivahend ning mina kasutan seda alati....
Paljud minu juurde tulnud inimesed olid harjunud
passiivsete ravitavate rollidega. Üks minu esimesi sõnumeid
kõlas: "Teie ise olete enda parim ravitseja".
Loomulikult oli tema /Jose Silva /
sõnum just selline, mille kõige
intelligentsemad inimesed omaks võtavad: me funktsioneerime
kõikidel tasanditel paremini siis, kui oleme vaimselt
ja füüsiliselt täiesti lõõgastunud.
Ta / prof. Heinkel /
uskus, et paljud meedikud alles peaksid õppima oma patsientidesse
kui inimolenditesse suhtuma. Tema meelest nägid nood ravialuses
pigem rikkis autot kui abi vajavat inimest.
Enamasti tulenes arusaamatus minu ja avalikele
demonstratsioonidele kogunenud inimeste põlvkonnaerinevusest.
Ma tunnetasin ajalõhe õhkkonda, kus ei suudetud
midagi erinevat mõista, sest oldi otsekui nabaväädiga
seotud sellega, mida teati ja tunti.
Kõigel on oma väärtus, ning
seda tuleb vastavalt ka hinnata, olgu siis jutt minu ajast ja
energiast või sellest, mida teised inimesed minu tööst
said. Minu kogemust kohaselt ei hinnata seda, mida priipäralt
pakutakse.
Ta / Gill / kehastab
minu usku, et tervistamine levib tõepoolest allikast kaugemale
ning toob teistegi ellu kergendust.
Ma usun, et paljud haigused tulenevad stressist,
ning on mõistlik soovitada, et inimesed püüaksid
stressi põhjustavate raskustega ise toime tulla. Sageli
kergendavad vaevusi isegi päris lihtsad võtted, nagu
seda on sügav hingamine ja lõõgastumine, kuid
neisse tuleb tõsiselt suhtuda ning need oma igapäevaseks
harjumuseks kujundada.
Mida rohkem me iseendast ja oma eneseravitsemise
potentsiaalist teada saame, seda vähem me "enda kohendamiseks"
praegu meditsiinis kasutatavaid ravimeid, süste, operatsioone
või laboratoorseid uuringuid vajame.
... vähktõve võitmiseks
tuleb kasutada paljusid lähenemisviise, sest tervistamiskunstis
pole olemas ainsatki üheselt ainuvägevat haru, mis
kõik mured lahendaks.
Viirusega tõhusalt võitemiseks
tuleb patsient vabastada ka stressist, mis salakavalalt püüab
keha nõrgestada.
Tasakaalustatud emotsioonide puhul tuleb füüsilisi
tervisehäireid ilmselt harvemini ette. Minu kogemuste kohaselt
on keha tervistamiseks vaja eelkõige tunded korda saada.
Üks kõige olulisemaid
mõtteid, mida Matthew väljendas, oli see, et meis
peab olema tahe, mis sunnib iseendale vastu astuma.
Paljud haigused on lahendamata emotsionaalsete
murede füüsiline väljendusvorm ...
...olukorramuutus tekitab tõenäoliselt
stressi, sest teatavasti me ei suuda sellega kohe kohaneda.
On sageli öeldud, et enne teiste ravitsemist
pead iseennast terveks tegema. Minu meelest peitub selles sügav
tõde.
Ent halbu harjumusi on raske endalt raputada
isegi siis, kui meil neist villand on.
Isegi siis, kui ravitsemine meid ajutiselt
häirib, ei tee see kunagi halba.
Muusika mõjutab ravitsemiskogemusi
väga suurel määral, mahendades atmosfääri
ning soodustades inimeste vastuvõtuvõimet. See
hajutab kalki ja külma vaikust ning aitab lõõgastuda.
Passiivsust ei saa mingil juhul toetada, eriti
vähktõbe põdevate patsientide puhul. Nad vajavad
võitlemiseks jõudu ning muusika võib kinkida
energiat ja meelekindlust ning innustada lootust.
Kahtlemata soodustab muusika protsessi, mis
aitab senise kogemuse piire ületada, olles arvatavasti selle
saavutamise üks ehedamaid viise.
Ilmselt on raske eristada emotsionaalset kiindumust
empaatiast ja kaastundest, mida iga ravitseja peab oma töös
ilmutama. Paljud algajad /ravitsejad/ kogevad
tervistatavate inimeste valu ja kannatusi, sest nad pole suutnud
ennast selles lahutada.
Mõned inimesed avastavad oma tõelise
väärtuse või enesehinnangu alles pärast
seda, kui õnnetus on neid riivanud. Selline kogemus teravdab
kahtlemata mõistust, keskendades seda iga minut olulistele
eluhetkedele.
Me maksame kohutavat hinda, jättes põhilise
elu lõpuni kuhugi kaugemasse soppi vinduma. Kui me enne
lahkumist mured silume ning teiste vajadusi arvestame, siis ei
tarvitse kunagi tagantjärele "kui ainult .... "
kahetseda.
Minu meelest on tervendusenergia tavatu universaalne
headusejõud.Paljudel inimestel on raske uskuda midagi
sellist, mille olemasolu pole võimalik teaduslikult tõestada.
Tahaksin teada, kui paljud oleksid valmis kinnitama, et armastuse
olemasolu ei saa uskuda põhjusel, et teadus pole seda
eelnevalt mõõtmud ja kaalunud.... Me mõõdame
armastust mõjuga, mida see meie elule avaldab. Ravitsemisenergiasse
tuleb samal viisil suhtuda.
Minu meelest püüab iga inimolend
kogu talle kingitud elu kestel selgusle jõuda, kes ta
on ning milleks ta siin viibib.
...teadmised, millest meie sama vähem
teame kui mõni teine, ripuvad juba mingil viisil eetris,
oodates, kuni keegi need sealt nopib ja kasutusele võtab.
Ma usun et me ise valime oma elu ning me võime
valida palju erinevaid elusid eesmärgiga tundma õppida
kõike seda, mida me peame teadma. Ja selle õppimise
kaudu me kasvame ja areneme vaimsel tasandil.
Kõik, mis elus juhtub, aitab meil kasvada,
kuid igaüks meist saab valida, kuidas me endale avanenud
võimalusi ära kasutame.
Kui igaüks meist suudaks igast kogemusest
midagi võtta ning suhtuda sellesse positiivselt nagu millessegi,
mis väärib õppimist ja imetlemist, siis osutuks
elu oma tähendusest lahutamatuks. Siis ei suudaks meie teadvuse
paljud mustad augud meid neelata. Albert Einstein nentis kord,
et "maailma hakkab muutuma ohtikuks paigaks, kuid mitte
halva pärast, mida inimesed teevad, vaid nende tõttu,
kes seda lihtsalt pealt vaatavad ning midagi ette ei võta".
Positiivse suhtumise kaudu ning oma teadvust
nõnda kohandades, et otsime teistes inimestes alati head
ning peame ülevamaid eesmärke silmas, suudame maailma
paremaks ja ohutumaks paigaks muuta. ... Mõtlemisviis
määrab meie tegevuse. Meie mõtted annavad maailmale
vaimse energia. Kui mõtted on negatiivsed, siis muutub
neist genereeritud energia destruktiivseks.
Inimene, kes ei riski, ei suuda midagi korda
saata, tal ei ole midagi olemas ja ta ise pole keegi. Ta võib
küll kannatusi ja kurbust vältida, kuid ta lihtsalt
ei suuda õppida, tunda, muuta, kasvada, armastada, elada.
Oma kõigutamatute veenumuste külge aheldatuna on
ta ori, kes on kaotanud vabaduse. Ainult riskijulge inimene on
vaba.
|