OHVRIABI KÄSIRAAMAT - KURITEOOHVRITE TOETAMISE ÜHING "OHVRIABI"
Neljas peatükk: PRAKTILISED KÜSIMUSED:
POLITSEI JA KOHUS
Kuriteoohver - kannatanu
Politseis ja kohtumenetluses nimetatakse kuriteoohvrit kannatanuks.
Vastavalt kriminaalmenetluskoodeksi § 40-le on kannatanu
isik, kellele on kuriteoga tekitatud moraalset, füüsilist
või varalist kahju.
Need kahju kolm elementi võivad esineda nii eraldi kui
ka koos. Valdavalt nad esinevadki kombineeritult. Moraalne kahju
tekib näiteks kuritahtliku laimamise või solvamise
tagajärjel, füüsiline kahju tekib kehavigastuste
tekitamise või kehavigastusi mittetekitanud vägivalla
tagajärjel (löömine, pikali tõukamine jms),
varaline kahju tekib, kui inimeselt on midagi varastatud, röövitud
või väljapetetud.
Mida peaks teadma suhtlemisest politseiga
Kui inimese suhtes on toime pandud teda või tema vara
kahjustav kuritegu, tuleks võimalikult kiiresti pöörduda
asetleidnud sündmuse asukohajärgsesse politseisse (kas
kutsuda politsei välja telefoni teel või minna ise
politseikorrapidaja juurde), juhtunust teatada ning avaldada
soovi toimunu uurimiseks, süüdlaste vastutusele võtmiseks,
oma vara tagasisaamiseks ja kahjude heastamiseks süüdlaste
poolt.
Mida varasem on pöördumine politsei poole ja mida paremini
on säilinud kuriteo toimepanemise olustik (segipaisatud
elamine, määrdunud ja lõhutud riided jne), seda
tõenäolisem on kurjategijate kindlakstegemine ja
nende süü tõendamine. Kui kurjategija isik on
ohvrile teada, siis tuleks see ka häbenemata politseile
teada anda.
Võimaluse korral tuleks enne politsei tööle
hakkamist sündmuskohal hoiduda muudatuste tegemisest (ukselinkide
ja lülitite puudutamisest või muude esemete ümberpaigutamisest),
et mitte hävitada võimalikke kurjategijate poolt
jäetud jälgi. Samuti tuleks hoiduda kurjategijaga kokkupuutunud
riideesemete pesemisest või parandamisest. Näiteks
vägistamise ja muu vägivallatsemise korral on eriti
oluline säilitada ohvri riiete puutumatus enne ekspertiisi
(vere- ja spermajäljed, kurjategija rõivaste kiud).
Tuleks mõelda läbi, millised jäljed võisid
jääda kurjategijale - küünistus- ja hammustusjäljed,
verepritsmed jms. ning avaldada oma kahtlused sündmuskohal
politseile.
Kui politsei on saabunud sündmuskohale, oleks soovitav juhtida
politsei tähelepanu ohvri jaoks olulistele momentidele.
Politsei võib tihtipeale olla veidi laisk ja seepärast
on ohvril täielik õigus juhtida politseid sõrme-
ja muude jälgede otsimisele ja fikseerimisele kohtadest,
mis võiksid ohvri arvates olulised olla. Ohvril tuleb
püüda selgust saada, millised asjad ja kust on kadunud.
Ka nii võivad selguda kohad ja esemed, millega kurjategija
on kokkupuutes olnud ja võimalik, et jätnud jälgi.
Samuti tuleb vaadata elamine üle selle pilguga, kas pole
juurde tekkinud midagi võõrast. Mõnikord
kurjategijad unustavad või pillavad sündmuskohale
midagi maha (mütsi, sissemurdmiseks kasutatud tööriista,
suitsukoni, päikeseprillid vms).
Ehkki sellises stressirohkes olukorras on see väga raske,
tuleks üritada oma soovid, arvamused ja kahtlused esitada
politseile võimalikult selgelt ja tõeselt ning
enne omapoolse jutu protokollile allakirjutamist tuleks see hoolikalt
läbi lugeda ja veenduda, et kõik avaldatu on tõesti
nii koguseliselt kui ka õiges kontekstis kirja saanud.
Igati vajalik on ohvril välja selgitada temaga tegelenud
töötaja nimi ja ametinimetus.
On üsna loomulik ja tõenäoline, et mõne
aja möödudes võib meenuda ja selguda veel olulisi
fakte. Kuriteoohvril on kogu protsessi vältel õigus
anda kuriteo ja selle võimaliku avastamise osas ütlusi,
teha avaldusi, esitada omapoolseid tõendeid, taotleda
täiendavate uurimistoimingute teostamist.
Võimaluse korral tuleb avaldused ja taotlused esitada
kirjalikult.
Ohvril on õigus esitada kaebus politseiniku ülemusele
või sama piirkonna prokurörile, kui ta leiab, et
politseinik on teinud midagi valesti ja ohvri huve eiravalt.
Ohvril on õigus esitada taotlus tema asjaga tegeleva ametniku
taandamiseks kui ta põhjendatult leiab, et antud ametnik
ei ole asjas erapooletu (võimaliku süüdlase
sõber, sugulane, hea tuttav või on muul viisil
huvitatud asja lahendamisest enda või kellegi teise kasuks).
Isiku poolt esitatud kuriteoteate või avalduse peavad
ametimehed seaduse järgi läbi vaatama ja otsustama
kriminaalasja algatamise küsimuse hiljemalt kümne päeva
jooksul. Eeluurimise käigus kuulab politsei üle kuriteos
kahtlustatava(d), kuriteoohvri (kannatanu) ja kui on, siis ka
tunnistajad. Erandkorras, kui algatamise küsimuse otsustamiseks
on vajalik ekspertiisi teostamine, võib ametnik kriminaalasja
algatamise küsimuse otsustada ühe kuu jooksul. Ametnik
on kohustatud teatama, kas ja millistel asjaoludel ta algatas
kriminaalasja või keeldus selle algatamisest (Kriminaalmenetluskoodeks
§ 93). Viimati mainitu võib leida aset juhul, kui
ei leidu piisavalt tõendusmaterjali või kui prokuröri
arvates pole toime pandud kuritegu. Samuti võib juhtuda,
et materjali on piisavalt, kuid kriminaalasja ei algatata näiteks
süüaluse vanuse või mõne muu erilise
põhjuse tõttu.
Kui kriminaalasi on algatatud peab ametnik kuriteoohvrile kannatanuks
olemise kohta koostama vastava määruse ja seda talle
tutvustama.
Varalise kahju hüvitamise nõue
Kriminaalmenetluskoodeksi § 41 alusel varalist kahju
kannatanud isikul (kannatanul) on õigus kriminaalasja
menetluse kestel esitada süüdistatava või tema
tegude eest varalist vastutust kandvate isikute, ettevõtete,
asutuste, organisatsioonide vastu tsiviilhagi, mis vaadatakse
kohtus läbi koos kriminaalasjaga. Tsiviilhagi on riigilõivuvaba.
Kohtuprotsess
Paljude kuriteoohvrite jaoks on kohtuprotsessis osalemine
midagi täiesti uut ja tundmatut ning see võib põhjustada
ebakindlust ja hirmu.
See, kuidas teda koheldakse kohtus, omab suurt tähtsust
kuriteo tagajärgede läbitöötamisel ja neist
ülesaamisel. Kuriteoohvril on pidev vajadus saada informatsiooni
kuriteo uurimise käigu kohta. See lähtub tema vajadusest
saavutada kontroll toimunud traumaatilise sündmuse üle.
Peale eeluurimise lõppu on ohvril õigus tutvuda
kõigi antud asja toimiku materjalidega, osaleda asja kohtulikus
arutelus, avaldada oma arvamust süüdistuse ja võimaliku
karistuse osas ning esitada kaebusi. Kannatanule saadetakse kohtukutse
ning ta on kohustatud kohtusse ilmuma.
Edasikaebamine
Osapool, kes ei ole nõus kohtuotsusega, saab selle
edasi kaevata ringkonnakohtusse. Taotlus esitatakse alamastme
kohtus. Kui kohtuotsus kaevatakse edasi ja läbivaatuspalve
rahuldatakse, tuleb asi arutlusele ringkonnakohtus. Ringkonnakohtu
otsust on võimalik edasi kaevata Riigikohtusse.
Kui keegi osapooltest otsust edasi ei kaeba, on kohtuotsus kinnitatud
ja kuulub täideviimisele.
Tugiisik kohtuprotsessis
Kuriteoohvri peamiseks vajaduseks on saada informatsiooni.
Tugiisikul on tähtis roll informeerida ohvrit erinevatest
õigustest. Nii nagu juba eelpool mainitud, on paljudel
kuriteoohvritel raske kogu infot korraga vastu võtta ja
seetõttu tuleb informatsiooni korrata. Samuti tuleb rääkida,
millist informatsiooni kuriteoohvril tuleks nõuda ja kelle
poole erinevates küsimustes pöörduda.
Kuriteoohvri ettevalmistamine kohtuprotsessiks sisaldab kuriteo
käsitlemist enne antud protsessi. Kuriteoohvrile tuleb öelda,
et ta hoiaks alles politseiavalduse ja soovitav on teha ka jooksvaid
ülestähendusi, sest aeg kuriteo toimumise ja kohtuprotsessi
vahel võib osutuda üsna pikaks. Oma üleskirjutused
või dokumentatsioon koos avaldusega aitavad kuriteoohvrit
juhtumi mäletamisel ja teevad seega tunnistamise lihtsamaks.
Kindel ja usutav tunnistamine nõuab tihti kõrget
enesehinnangut.
Kohtuistung võib kuriteoohvrile tunduda hirmuäratavana,
ta on närviline, endast väljas.
Tugiisiku ülesandeks on kuriteoohvri psüühiline
ettevalmistus kõige selle suhtes, mis kohtusaalis hakkab
toimuma. Ta saab kirjeldada, kuidas kohtusaal välja näeb
ja mis toimub istungil. Ohver võib koos tugiisikuga külastada
kohtumaja ja tutvuda erinevate ruumidega, millega kohtuistungi
käigus kokku puututakse.
Tugiisiku ülesanne on näidata ja rääkida,
kus keegi istub ja kuidas kohtuprotsessi läbi viiakse. Tähtis
on rääkida erinevate isikute ja ametimeeste rollist
kohtus. Paljud kuriteoohvrid peavad näiteks prokuröri
enda esindajaks või oma advokaadiks kohtus. Prokurör
on aga siiski riigi esindaja ja omab objektiivsuskohustust. Kuriteoohvri
teavitamine sellistest asjadest enne kohtuprotsessi hoiab ära
liigsed arusaamatused ja pettumused.
Samuti tuleb kuriteoohvrit teavitada sellest, et küsimused,
mida talle esitatakse, võivad olla tihti üsna intiimsed
ja rasked vastata. Kuid need on vajalikud vastava informatsiooni
ja tunnistuste saamiseks ning ei ole mõeldud isiklikena.
Kohtualuse kaitsja küsimused aga võivad tunduda alandavatena
ja haavavatena. Informeerida tuleb ka sellest, et kuriteoohvril
saab kohtuistungil avaldada oma arvamust ainult siis, kui selleks
tema poole pöördutakse.
Väga oluline on, et tugiisik ei mõjutaks kuriteoohvrit
enne kohtuistungit. Tugiisikul tuleb olla ettevaatlik oma arvamuse
avaldamise ja hinnangutega ning mitte üritada anda juriidilisi
nõuandeid.
Paljude kuriteoohvrite jaoks on oluline kellegagi pärast
kohtuprotsessi rääkida. Tähtis on lasta inimesel
rääkida oma tunnetest ja reaktsioonidest ning kinnitada
neid asju, mida kohtus öeldi.
Ka juhul, kui kuriteoohver omab advokaati, võib ta soovida,
et tugiisik on kohal ka kohtus. Tugiisikul on võimalus
aidata kuriteoohvrit nii enne kui ka pärast kohtuistungit
ning erinevad abivormid täiendavad üksteist.
Vestlusteemad
· Milliseid abinõusid saad sina kui tugiisik kasutusele
võtta, et kergendada kuriteoohvri olukorda kohtuprotsessi
ajal või pärast seda?
· Miks ei saa prokurör olla "kuriteoohvri advokaat"?
· Kuriteoohvrile on informatsiooni saamine väga oluline.
Politseil on kohustus informeerida kuriteoohvrit tema õigustest.
Milline on ohvriabi roll?
Soovitatav kirjandus:
· Kriminaalkoodeks (Karistusseadustik)
· Kriminaalmenetlusekoodeks
Viies
peatükk: PRAKTILISED KÜSIMUSED: RIIKLIK SOTSIAALHOOLEKANNE
JA MUUD ABI VÕIMALUSED
Sotsiaalhoolekanne Eestis
Paljud teravad sotsiaalsed probleemid on kaasa toonud selle,
et riiklikust sotsiaalhoolekandesüsteemist ja sotsiaalpoliitikast
räägitakse meedias sageli kui küündimatust
ja/või teisejärgulisest. Võib siiski öelda,
et nii nagu enamik protsesse ühiskonnas, on ka Eesti hoolekanne
oma riiki väärt ja me ei saa vaadelda seda lahus ühiskonna
ajaloolisest taustast ja arengust. Tõsi on ka see, et
tegemist on ilmselt alati vaidlusi tekitava valdkonnaga, sest
erinevate riikide, parteide ja inimeste vaated ühiskonna
vastutuse osakaalu kohta inimese toimetuleku ees on küllaltki
erinevad, erinevad on ka pakutavad lahendused probleemide leevendamiseks.
Põhilised sotsiaalhoolekannet koordineerivad seadusandlikud
aktid Eestis on Sotsiaalhoolekande seadus, Lastekaitse seadus,
ÜRO Lapse Õiguste Konventsioon.
Mida peaksid sotsiaalhoolekandest teadma tugiisik ja kuriteoohver
Riiklik sotsiaalhoolekanne ei ole teadvustanud kuriteoohvreid
kui omaette riskirühma või abivajajate kategooriat.
See on ka mõneti põhjendatav, kuna kuriteoohvrite
näol on meil tegemist väga erinevate vajadustega inimestega.
Samas peaks iga tugiisik omama ülevaadet kohalike sotsiaalhoolekande
osakondade töövaldkondadest ja infot nende asukoha,
tööaja ja telefonide kohta.
Ehkki spetsiaalselt kuriteoohvritele saab riiklik hoolekanne
veel vähe pakkuda, võib tugiisik suheldes kuriteoohvriga
puutuda kokku veel paljude teiste probleemidega nagu töötus,
majanduslik toimetulematus, vanurite kõrvalabi vajadus
jne. Sellistel puhkudel võiks tugiisik inimest julgustada
pöörduma kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja
poole, kes oskab inimest nõustada erinevates sotsiaalsetes
küsimustes, selgitada erinevate toetuste ja teenuste osutamise
korda ning kohalikke võimalusi.
Arvestades eelnenud peatükkides kirjeldatud kuriteojärgseid
reaktsioone, kõrgenenud haavatavust, hajevilolekut jms,
oleks hea kui tugiisik valmistaks inimest selleks käiguks
ette, luues realistliku pildi eesootavast.
See ettevalmistus peaks muuhulgas sisaldama järgmist informatsiooni:
· Sotsiaalhoolekande osakonnast võib inimene seoses
kuriteoga taotleda oma toimetuleku tagamiseks rahalist abi, kuid
paraku on võimalused selles osas üsnagi piiratud
ja saadav rahaline abi ei kata kaugeltki kogu vajadust. Oluline
on meeles pidada, et sotsiaalhoolekanne ei hüvita kuriteoga
tekitatud rahalist kahju, mis paraku võib olla saadavast
abist kümneid kordi suurem. See abi on mõeldud tekkinud
toimetulekuraskuste leevendamiseks ning seepärast arvestatakse
eeskätt inimese oma ressursse, mitte niivõrd tekitatud
kahju suurust.
· Inimene, kes taotleb rahalist abi seoses kuriteoga,
peaks kindlasti enne pöörduma politseisse ning võtma
sotsiaalhoolekande osakonda kaasa tõendi avalduse esitamise
kohta.
· Pöördudes sotsiaalhoolekande osakonda tuleb
inimesel kaasa võtta pass, aga kui see on varastatud,
siis mõni muu isikuttõendav dokument.
· Sotsiaalhoolekandelise abi saamiseks tuleb pöörduda
oma elukohajärgse sotsiaalhoolekande osakonna poole.
Sotsiaalhoolekande osakondade töö sisu
Sotsiaalteenused
Sotsiaalteenus on isiku või perekonna toimetulekut soodustav
mitterahaline toetus:
· Sotsiaalnõustamine - teabe andmine sotsiaalsetest
õigustest ja seaduslike huvide kaitsest, abistamine konkreetsete
probleemide lahendamisel edaspidise toimetuleku soodustamiseks.
· Eluasemeteenused - sotsiaalpinnale paigutamise vajaduse
määratlemine ja paigutamise korraldamine.
· Avahoolduse teenuste osutamine - üksikvanuritele
või puudega inimestele koduse hoolduse ja abi korraldamine,
odavama või tasuta toitlustamise võimaldamine,
saunateenuste jt. avahoolduse teenuste korraldamine.
· Teenused kodututele.
Sotsiaaltoetused
· Toimetulekutoetus.
· Täiendavad sotsiaaltoetused - ühekordsed toetused
toimetuleku soodustamiseks.
· Liikluskindlustuse maksesoodustus.
· Telefoni kasutamise toetus. (enam
ei kehti sellel kujul, vt. puuetega inimeste sotsiaaltoetused)
· Toetus kinnipidamiskohast vabanenutele. (enam ei määrata
sotsiaalosakondades)
· Toetus Tsernobõli AEJ avarii likvideerimisest
osavõtnutele. (enam ei kehti sellel
kujul, vt. puuetega inimeste sotsiaaltoetused)
· Transpordi kasutamise toetus puuetega inimestele. (enam ei kehti sellel kujul, vt. puuetega inimeste
sotsiaaltoetused)
· Muud sotsiaaltoetused, mis reguleeritakse Vabariigi
Valitsuse otsustega.
Sotsiaalsete erivajadustega inimeste kaitse eesmärgil
osutatav muu abi
· Lapsesse puutuva vaidluse lahendamine, arvamuse esitamine
kohtule.
· Vanemliku hoolitsuseta laste paigutamine turvakodusse,
lastekodusse, kasuperesse ning eestkoste korraldamine.
· Eestkostetavate laste ellusuunamine ja järelhoolduse
korraldamine.
· Puudega inimeste ja vanurite paigutamine hooldekodusse,
eestkoste korraldamine ning hoolde seadmine.
· Alaealiste ja teovõimetute täiskasvanute
varaliste õiguste kaitse.
Vältimatu sotsiaalabi
Igal Eestis viibival, elatusvahendite puudumise või kaotuse
korral sotsiaalselt abitusse olukorda sattunud isikul on õigus
saada vältimatut sotsiaalabi: toit, riietus, elementaarne
peavari. Vältimatut sotsiaalabi annab see kohalik omavalitsus,
kelle halduspiirkonnas abi vajav isik asub. Vältimatut sotsiaalabi
osutatakse seni, kuni abivajaja ei ole enam elatusvahendite kaotuse
või puudumise tõttu sotsiaalselt abitus olukorras.
Kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmine
"Kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmise seadus"
annab võimaluse taotleda materiaalsete kahjude hüvitamist
pärast 1. jaanuari 2001. aastal toime pandud raskete isikuvastaste
kuritegude puhul.
Hüvitist makstakse juhul, kui kuriteo tagajärjel on
ohvril tekkinud üliraske kehavigastus, vähemalt kuus
kuud kestev tervisehäire või kui ohver on saanud
kuriteo tagajärjel surma.
Hüvitatakse 50% kuriteoga tekitatud järgmisest kahjust:
· töövõimetusest tulenev kahju;
· ohvri ravikulud;
· ohvri matusekulud;
· ohvri surmast tulenev kahju (ohvri ühele ülalpeetavale
makstakse hüvitist 25% ja kahele või enamale ülalpeetavale
kokku 50% ohvri eelnevast keskmisest sotsiaalmaksuga maksustatud
tulust);
· kahju prillidele, hambaproteesidele, kontaktläätsedele
ja muudele keha funktsioone asendavatele abivahenditele ning
riietele hüvitatakse juhul, kui kahju kogusumma ületab
50% isiku kuriteoohvriks langemisele eelneva kuu sissetulekust.
Hüvitise maksimaalne suurus on 50 000 krooni.
Hüvitise taotlemine
Hüvitist saab taotleda üldjuhul aasta jooksul pärast
kuritegu.
Hüvitise taotlemine eeldab kriminaalasja algatamist politsei
poolt. Kuriteo raskus (näiteks kas tegu on üliraske
kehavigastusega või mitte) tehakse kindlaks kohtuarstliku
ekspertiisiga. Pärast kohtuarstliku ekspertiisi akti koostamist
tuleb hüvitise taotlemiseks pöörduda elukohajärgsesse
pensioniametisse.
Hüvitise taotlemiseks tuleb esitada:
· vormikohane hüvitistaotlus;
· pass (välismaalastel koos kehtiva elamisloaga);
· volikiri ja/või kohtuotsus eestkoste määramise
kohta (juhul, kui hüvitistaotlusele kirjutab alla taotleja
esindaja);
· lapse sünnitunnistus (juhul, kui ohver või
ülalpeetav on alaealine ja hüvitistaotluse esitab ohvri
vanem);
· dokumendid, mis tõendavad ravikulude kandmist
ja ravikulude suurust;
· ohvri või tema seadusliku esindaja kirjalik põhjendus
eelmises punktis nimetatud kulutuste hädavajalikkuse kohta
(kulutuste lõikes);
· kohtuotsus või vormikohane eeluurimisorgani tõend
kuriteoga seotud asjaolude kohta.
Lisainformatsiooni taotlemise ja täiendavate dokumentide
esitamise kohta saab elukohajärgsest pensioniametist (info:
www.ensib.ee). Taotlusi aitavad vormistada ohvriabi tugiisikud.
Soovitatav kirjandus:
· Robert Kreem (koostaja) "Sotsiaaltöö
teooria ja praktika"
· Sotsiaalhoolekande seadus
· Kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmise seadus
· Sotsiaalhoolekanne
Eestis 1997
Ohvriabi - praktilise abi võimalused
Ohvriabi eesmärgiks on:
- aidata kuriteoohvril toime tulla emotsionaalse traumaga
- toetada teda kriminaalõigusprotsessi käigus
- soodustada tema toimetulekut ja tervenemist
- informeerida õigustest ja võimalustest
- aidata vältida sekundaarse trauma tekkimist
Ohvriabi poolt pakutav:
· Emotsionaalne tugi
o inimlik ja heasoovlik abi ja tugi
o võimalus rääkida oma olukorrast ja edasistest
sammudest
· Praktiline abi
o tugiisikud saadavad vajadusel ohvrit politseis ja kohtus, on
tema kõrval kogu eeluurimise ja kohtuprotsessi käigus
o ohvri toetamine ja nõustamine suhtlemisel ametiisikutega,
vajalike dokumentide täitmisel (avaldus politseile, rahalise
hüvitise taotlus, isikuttõendavate dokumentide taastamine)
· Informeerimine
o ohvri teavitamine tema õigustest eeluurimise ja kohtuprotsessi
käigus
o ülevaate andmine kohtusüsteemist (kohtuprotsessiga
kaasnevast) ning informeerimine seadustest ja teistest õiguslikest
küsimustest, millega ohvril tuleb arvestada
o ohvri teavitamine teistest abi ja nõustamist pakkuvatest
organisatsioonidest ning pakutavatest võimalustest (sotsiaalteenused,
riiklik hüvitis, toetused jmt)
Ohvriabi võimaldab oma ressursside piires:
- juriidilisi konsultatsioone
- psühholoogilist nõustamist
- tugiisikuteenust
- vaimulikku abi
Info telefonil (0) 6 585 087 igal tööpäeval
kell 10.00-14.00.
Väljaspool seda aega helistades on võimalus jätta
oma teade automaatvastajale ning helistajaga võetakse
esimesel võimalusel ühendust.
Kuriteoohvrite vastuvõtud on Peeteli kirikus,
ohvriabi Tallinna kontoris.
Vajalik on eelregistreerimine telefonil (0) 6733 854. Vastuvõtuajad:
E 13-18, K, N 10-14.
KURITEOOHVRITE TOETAMISE ÜHING "OHVRIABI"
Eestis alustas 1. septembril 1994 tegevust Kuriteoohvrite
Toetamise Ühing "Ohvriabi", mille peaeesmärgiks
on kuritegevuse või õnnetuse läbi kannatanud
inimeste toetamine ja sotsiaalhoolekande arendamine Eestis.
See organisatsioon on Eesti Vabariigis ainuke, kelle tegevus
on spetsialiseerunud kuritegude ohvrite toetamisele. Aidatakse
inimesi, kellele teine inimene on tahtlikult kurja teinud - röövinud,
peksnud, vägistanud jne.
Ohvriabi võimaldab abivajajale juriidilist, psühholoogilist
ja vaimulikku abi. Organisatsioonil on paarkümmend väljaõpet
saanud tugiisikut, kes nõustavad telefoni teel, saadavad
ohvrit kohtus, suunavad varjupaikadesse ja on ohvri kõrval
seni, kuni ta ise suudab edasi minna.
Kuriteoohvrite nõustamise kõrval on organisatsioonil
suur osa ohvrite õiguste kaitsel - ohvriabi töögrupp
aitas Sotsiaalministeeriumil ette valmistada kriminaalpreventsiooni
riikliku programmi alaprogrammi "Kuriteoohvrite abistamise
süsteemi loomine".
Ohvriabi suuremad projektid on olnud "Ei vägivallale"
ja "Kurjategija ja tema ohvri vahendamine".
Ohvriabi logo sisalik. Sisalikul on võime kasvatada
endale uus saba. Ka ohver peab leidma endas nii palju jõudu,
et edasi minna. Inimeses on peidus varud, mis teda õnnetuse
korral aitavad, need tuleb vaid üles leida - kas ise või
siis teiste inimeste abiga.
vt. ka artikkel ajalehest "Videvik"
vt. ka ohvriabi kodulehekülge adressil http://www.ohvriabi.ee
Ohvriabi mujal maailmas
Ohvriabi alustas tegevust 1974. aastal Inglismaal, Bristolis,
kui NACRO baasil tekkis ohvrite õigustest huvitatud töögrupp.
Sellest grupist on tänaseks arenenud tuhandeid vabatahtlikke
hõlmav iseseisev organisatsioon, mille patrooniks on printsess
Anne. Skandinaavias on liidripositsioonil Rootsi. Malmös
asutati politsei initsiatiivil ohvrite esmaabikeskus 1980. Koostöös
Skandia kindlustusega avati 1985. aastal Kuriteoohvrite Kriisikeskus.
Nende kahe tärmini vahele jääb suur töö
seadusandluse ohvrisõbralikumaks muutmisega. Soome organisatsioon
loodi 1994. aasta sügisel.
|