Kommentaarid
(Numbrid märgivad "Satiiride" peatükke)

26. Kätte oli jõudnud juba kolmas päev ... - vihjatakse Encolpiuse ja ta kaaslaste Ascyltose ja Gitoni eelnenud seiklustele viljakusjumal Priapose preestritar Quartillaga. Kuna uus kokkupõrge veel ees seisab ja midagi head ei tõota, plaanitsetaksegi põgenemist.
Lahkumissööming - gladiaatorite viimne söömaaeg enne areenile minekut.
Agamemnon - peategelastega tutvunud parasiitlike eluviisidega kõnekunstiõpetaja.
Trikliinium - pidulikumateks puhkudeks mõeldud söögituba.
Kell - siseruumides kasutati vesikellasid; trompetipuhuja märkis täistunde.
Sauna saata - saunad, õieti supelasutused, olid tollal seltskondlikud kogunemiskohad ja nende külastamine kuulus roomlaste igapäevaste ajaviidete hulka.
27. Palli mängimas - pallimängud olid üldlevinud ja neid harrastati ka saunade juures. Trimalchio eriskummalised mängureeglid on mõeldud tähelepanu äratamiseks ja oma toredusega praalimiseks.
Menelaus - ilmselt Agamemnoni ori, kellest juttu ptk. 26.
28. Falernuse vein - peen ja kuulus veinisort.
Pillimees - nimetatud ametis noor ori. Pillimehed hoolitsesid pidusöökidel ja ka reisidel isandate meelelahutuse eest. Teel saunast koju, kus samuti iga toimingut saatis muusika, oli see muidugi liialdus.
Flöötidega - sageli puhuti korraga kahte flööti.
29. "Hoia koera eest!" - selliseid pealkirju (lad. K. "Cave canem!") koos koera kujutisega on avastatud ka Pompeii väljakaevamistel. Need olid õieti jätkuks vanale traditsioonile pidada esikus ketikoera.
Siia oli maalitud orjaturg - Trimalchio elulugu kujutav maaling kattis värava juurest majani ulatuva suure sammaskäigu (portikuse) üht seina. Peale Trimalchio on siin esitatud ka jumalad, kellele ta enda arvates oma õnne eest võlgnes.
Mercurius - teekäijate, kaupmeeste, seiklejate ja varaste kaitsejumal.
Minerva - siin eeskätt käsitöö kaitsejumalanna.
Fortuna - saatuse- ja õnnejumalanna.
Parkad - saatusejumalannad.
Laarid - kodukoldejumalad.
Venus - kui armastusjumalanna viitab ta siin Trimalchio erootilistele suhetele oma kunagise isandaga, mis saidki ta rikkuse aluseks.
Esimest habet aeti suure pidulikkusega ja seda säilitati nagu pühadust.
Aatrium - maja suur pearuum, kus paikneski kapp Venuse kuju, laaride ja habemetoosiga; korda pidas siin selleks määratud, eelistatud seisundis ori.
Laenas - tõenäoliselt keegi linna juhtivatest tegelastest, kes oli korraldanud suurejoonelisi gladiaatorimänge.
30. Kirvestega kepikimbud (lad. k. Fasces) - neid kandsid liktorid kui au- ja korravalveametnikud kõrgemaid riigi- ja omavalitsuseametnikke saates võimu sümbolitena õlal.
Augustaalide seevir - augustaalide kolleegiumid olid Augustusest alates keisrikultusele pühendatud ühingud; nende eestseisusse kuulusid kuus meest, nn. seevirid.
Sesterts - väike rahaühik.
Klient - vaba, kuid varakuselt või seltskondlikult seisundilt silmapaistmatu kodanik, kes oli end andnud kellegi mõjuvõimsama isiku, patrooni sõltuvusse. Patroonide kohuseks oli kliente õiguslikult kaitsta ja neid majanduslikult aidata (prii toit patrooni lauast või rahalised annetused); kliendid osutasid omakorda patroonile vastuteeneid mitmesuguste asjaajamistega. Seejuures võisid patroonid ise olla võimsamate klientideks ja kliendid endast kehvemaid klientidena pidada.
31. Eelroog - järgneva söömingu keerulised roogade käigud ning nendega põimuvad meelelahutused ja sekeldused on nähtamatuks jääv tseremooniameister täpselt ette kindlaks määranud. Alles lõpu eel, kui seltskond liigsest purjutamisest hoogu satub, läheb see plaan segi ja puhkeb üldine mürgel.
Esimene (s.t. parim) koht oli tavaliselt määratud kõige väärikamale külalisele. Söödi suurtel kuðettidel lebades.
Korintose vasest - vase, hõbeda ja kulla sulamist.
Pähklihiired - liik delikatessina kasutatud hiiri.
32. Pallium - naiste pealisrüü, ka näitleja pidulik mantel.
Kullatud sõrmust - suurte puhtast kullast pitsersõrmuste kandmine oli senaatorite- ja ratsanikeseisuse eesõigus, mis Trimalchiol kui vabakslastud orjal puudus.
33. Tärpentinipuust mängulaua ja kristallist täringutega - lauamängud olid Rooma aladele levinud Idamaadelt. Tärpentinipuud hinnati ta hea lõhna ja tugevuse pärast.
Herculese (kreeka Heraklese) nimel - nõnda vandudes kinnitati oma sõnu.
Viiginepike - liik väikesi delikatessina hinnatud neppe.
34. Mars armastab võrdsust - s.t. võitlejatel olgu võrdsed relvad. Trimalchio kutsub oma pidusöögilisi nagu lahingusse.
Opimiuse-aegne Falernuse vein - Opimius oli konsuliks a. 121 e.m.a. ja tema konsuliaasta saagist valmistatud vein eriti hea ja hästi säiliv. Kirjeldatud sündmuste ajal oleks see vein pidanud olema vähemalt 150 aastat vana. Et tegemist on võltsinguga, sellele viitavad klaasamforad. Need kitsa kaela ja terava põhjaga veinisäilitamise nõud tehti tava kohaselt savist. Klaas hakkas roomlaste juures laiemalt levima alles umbes 100 aastat pärast Opimiust.
Hõbedast luukere - Herodotose, V saj. elanud kreeka ajaloolase teatel olevat seesugust kasutatud juba muistsete egiptlaste pidusöökidel elu kaduvuse meeldetuletamiseks ja tema nautimisele õhutamiseks.
Orcus - surnuteriigi jumal; ka surnuteriik.
35. Kaksteist zodiaagimärki - need tähtkujud olid juba II saj. e.m.a. levima hakanud astronoomiaharrastuse tõttu roomlastele hästi tuntud. Astronoomiale viitab ka egiptlasest noor ori kui astronoomiliste teadmiste poolest kuulsa rahva esindaja.
Miim "Laserpiciarius" - miim oli keisririigiaegses Roomas väga populaarne igapäevaelu stseene esitav draamavorm. Pealkirja võiks tõlkida "Laserivaigu kaupmees"; laser oli mingi lõhnaaine, mida veeti sisse Musta mere mailt.
36. Emise nisasid - need olid roomlastele maiuspaladeks.
Marsyas - üks metsavaimudest sileenidest. Võisteldes musitseerimises Apolloniga, sai ta muusade otsuse kohaselt viimaselt lüüa. Apollon nülgis tal õpetuseandmiseks naha seljast ja riputas selle nagu nahklähkri koopasse, kust siis hakkas välja voolama Marsyase-nimeline jõeke.
Haki - õieti on selle orja nimi ladina keeles Carpus, üttekäändes Carpe, mis langeb ühte käskiva kõneviisiga sõnast carpere - tükeldama, hakkima. Lahtilõikajat niiviisi kutsudes andis Trimalchio talle ühtlasi käsu roogade tükeldamiseks.
Essedaarius - sõjavankril võitlev gladiaator.
Vesiorel - hellenismi ajal leiutatud muusikariist, mida kasutati ka Rooma tsirkustes.
38. Incubonus - peidetud aardeid valvav vaim või gnoom. Uskumuse kohaselt andsid need äravõetud mütsi tagasi saamiseks inimestele oma aarded välja.
Tal on kõrvakiilud veel meeles - jutt on viimastest kõrvakiiludest, millega kostitati orja vabakslaskmisetseremoonial.
39. "Kas te ei tunne Ulixest?" - tsitaat Vergiliuse "Aeneisest" (II, 44). Ulixes (krk. k. Odysseus) oli tuntud oma kavaluse poolest.
40. Hipparchos - kreeka astronoom II saj. e.m.a., heliotsentrilise maailmapildi looja.
Aratos - kreeka kirjanik III saj. e.m.a., kirjutas didaktilise poeemi taevanähtuste kohta.
Ja liiatigi kübaraga - vabakslaskmise päeval said vabakslastavad orjad ka õiguse kübarat kanda.
Vitsapundid jalgade ümber - neid kanti jahil kaitseks metssea kihvade vastu.
41. Vahemehelt - lauanaabrilt, kes varem oli andnud teateid Trimalchio ja Fortunata suhete kohta.
Bromios, Lyaios, Euhios ja Liber - veinijumal Dionysose e. Bakchose hüüd- ja lisanimed; seejuures langeb viimane ühte ladina omadussõnaga liber, s.t. vaba.
Damas, järgnevalt ka Seleucus, Phileros, Ganymedes jt. on Trimalchio külalised.
42. Surnukanderaamiga - tagasihoidlikumatel matustel kasutati selleks surnu enda voodit.
43. Ass - väike rahaühik.
Mina olen koera keelt söönud - kõnekäänd, umb.: mina ütlen nii, nagu asi on.
44. Ediilid - heakorra eest vastutavad kõrgemad ametnikud.
Saturnaalid - jumal Saturnuse auks peetavad rõõmu-, inimeste vendluse ja võrdsuse pühad, mida peeti talvise pööripäeva paiku ja mis kestsid tollal terve nädala (17. - 23. dets.).
Aasiast - selleaegses mõistes Väike-Aasiast.
Nondel lontrustel - ilmselt pagaritel ja muudel rahva kulul äritsejatel.
Näpumängu mängida (lad. digitis micare) - mäng, kus kaks mängijat näitavad teineteisele üheaegselt vabalt valitud hulgal parema käe sõrmi ja ütlevad seejuures mingi arvu kahest kümneni. Punkti saab see, kes nimetab mõlema mängija sõrmede summa. Mängu tuntakse ka tänapäeva Itaalias mora-mora nime all.
Foorum - linna avalik väljak, äri-, poliitiliste ja kohtutoimingute keskus.
Nüüd on aga jumalad oma jalad villade sisse mähkinud - s.t. põevad reumat.
45. Lapikanga-kaupmees (lad. centonarius) - vaesem rahvas ja ka sõjavägi kasutasid vanade riiete lappidest kokkuõmmeldud kangastest tehtud rüüsid ja vaipu (cento - lapp).
Meie Titus - Echion räägib oma patroonist.
Omajagu kutte - lad. k. omajagu Maniusi; Manius oli tollal vaid maakolgastes kasutatud nimi ja tähendas linna keelepruugis rohmakat poissi.
Ööpott - s.t. Glyco kiimaline naine.
Mammea - Echioni teine patroon.
Norbanus - Mammea võistleja; gladiaatorimänge korraldati populaarsuse võitmiseks demagoogilis-poliitilistel kaalutlustel.
Bestiaarius - kiskjatega võitlev gladiaator.
Varjumängu-ratsanikke - varjumängu all mõeldakse laste ajaviidet käte mitmesuguste asenditega lambivalgel (lad. de lucerna) varjukujutusi seinale või nende ja vaatajate vahel olevale linale tekitada. Arvatavasti esines sellel alal ka professionaale.
Traaklane - traaklase sõjavarustuses gladiaator.
46. Agamemnon - Echion viitab nähtavasti sellele, et Agamemnon on olnud ta poisi õpetaja, kuid selle hooletusse jätnud.
Rubrikaatraamatud - seaduseraamatud, kus iga lõigu algus, s.t. pealkiri, oli kirjutatud punase (lad. ruber) tindiga.
Orcus - vt. ptk. 34.
47. Dekuuria oli algselt kümnemeheline allüksus sõjaväes, hiljem üldse klass, seisus, ametkond.
Kiirkäskjalgade dekuuriasse - s.t. raskemale tööle.
Tarracina ja Tarentum - esimene neist linnadest asub Laatsiumis, Rooma ja Naapoli vahel, teine aga Kagu-Itaalias, teisel pool Apenniinisid.
48. Kontroversia - harjutus kõnekunstikoolides fiktiivse kohtuprotsessi teemal. Elukaugus muutus selle tavaliselt vaid tühjade sõnade tegemiseks.
Lugu Ulixesest - siin nagu edaspidigi pöörab Trimalchio kreeka mütoloogia pea peale. Millestki niisugusest Homeros ei räägi, küll aga sellest, et Ulixes (s.t. Odysseus) hõõguva palgiotsaga kükloop Polyphemosel ta ainsa silma välja põletas (Od. IX, 375-390).
Cumae sibüll - naisennustaja, kes olevat elanud Cumae linna lähedal ühes koopas. Laste küsimus ja sibülli vastus on originaalis kreekakeelsed. Tegemist on mingi silmamoondusega, mida ebausklik Trimalchio ilmselt uskuma jäi.
50. Kui Ilion (s.t. Trooja) oli vallutatud - Hannibalil, Kartaago väejuhil II Puunia sõjas (a. 218-201 e.m.a.) pole muidugi midagi tegemist Trooja vallutamisega, mis toimus arvatavasti umbes 1000 aastat varem.
51. Klaaskarika, mis ei purunenud - Rooma entsüklopedisti Plinius Vanema jt. arvates leiutati esimene elastne klaas keiser Tiberiuse ajal (a. 14-37 e.m.a.).
52. Kassandra, Daidalos, Niobe - need kreeka mütoloogia tegelased ajab Trimalchio siin järjekordselt sassi. Kassandral, Trooja kuninga tütrel, pole midagi tegemist Kolchise kuninga tütre Medeiaga, argonaut Iasoni abikaasaga, kelle lastetapmist Trimalchio siin ilmselt silmas peab. Daidalos, kuulsaim kunstimeister kreeka mütoloogias, valmistas küll Kreeta kiimalisele kuningannale Pasiphaele kunstliku lehma, kuhu see sisse puges ja härjal endaga Minotaurose, poolinimesest-poolhärjast koletise laskis sigitada. Teeba kuninganna Niobe ja Trooja hobune ei kuulu aga kuidagi kokku.
Hermeros ja Petraites - kuulsad gladiaatorid.
Kordaks - mingi siivutu kreeka tants.
Syrus - Süüriast pärit populaarne miiminäitleja.
"Madeia, perimadeia" - kreeka keeles umb. "nagu kaalikas, täitsa kaalikas" - vist vihje Trimalchio kiilaspäisusele.
53. "Acta diurna" (lad. k. "Päevasündmused") - Caesari ajast peale ilmuv igapäevane "ajaleht", mis pandi paljundatult Roomas ja uuesti ümberkirjutatult ka provintsides avalikes kohtades välja. Avaldas tähtsamaid teateid nii riigi- kui ka eraelust.
Geenius - kaitsevaim.
Pärimisõigusest ilma jäetud - oli kombeks, et kliendid patroone ja rikkad kodanikud keisri oma testamendiks kaaspärijaks tegid.
Baiae - kuulus suvituskoht Naapoli lähedal.
Atellaane etendada ja ... ladina viise mängida - atellaanid olid Lõuna-Itaalia poolimproviseeritud rahvalikud jandid. Trimalchio on siin jälle asjad pea peale pööranud, sest nimetatud orjadest kunstnikud olid välja õpetatud peamiselt kreekapäraste lugude ja muusika esitamiseks.
55. Traakia Mopsus - tundmatu, võib-olla olematu poeet.
Publilius - seesama miiminäitleja Publilius Syrus, kes nimetati ptk. 52. Esitatud värsid kuuluvad vist siiski Petroniusele. Võrdlus Ciceroga on ebakohane, sest viimane oli teatavasti poliitik, kõnemees ja asjaarmastaja-filosoof, eeskätt suur proosameister.
Marsi kants - Rooma linn.
Toonekurgki ... tegi pesa - toonekured pesitsesid keset Rooma linna Concordia (Üksmeele) templi katusel.
Karchedoni kive - Kartaagost pärinevaid granaatkive.
56. Loose ringi kandma - võõruspidudel loositi külaliste vahel kinke välja. Järgnevad kinkide nimed on kreeka- ja ladinakeelsed sõnamängud. Lõuna-Itaalias olid mõlemad keeled peaaegu võrdselt käibel.
Kuritegelik hõbe - lad. k. argentum sceleratum; krk. k. skelis -sink; singi juurde tarvitati äädikat, mis hõbenapakestes lauale kanti.
Tagantjärele-tarkus ja laim - lad. k. serisapia et contumelia; krk. k. xeros - kuiv; lad. k. sapere - maitsema; contus - piik, mala - õunad.
Murulauk ja virsikud - lad. k. porri et persica; sica - puss, nuga.
Varblased ja kärbsetapja - lad. k. passeres et muscarium; (uva) passa - kuivatatud (viinamari).
Toru ja tallukas - lad. k. canale et pedale; canalicius - käikudest saadud (viitab küülikutele, kes urgu kaevavad); pedale - jalapikkune, jala-.
Mureen ja kirjatäht - lad. k. muraena et littera, mus - hiir, rana - konn; kirjatäht viitab kreeka tähele beta, mis ladina keeles peeti tähendab.
57. Ringi ümber kuseksin - rahva seas laialt levinud uskumuse kohaselt oli see maagiline toiming kurjade vaimude eemalepeletamiseks.
Ta külge oma käsi ei pühiks - kreeklastel oli kombeks söömise juures määrdunud käsi orjade juustesse pühkida.
58. Hõissa saturnaalid! - kurjustaja peab Gitonit orjaks, kes endale ainult saturnaalide ajal niisuguseid vabadusi võiks lubada.
Millal sa oma kahekümnendiku ära maksid? - vabakslaskmise puhul pidi ori ise maksma kahekümnendiku oma väljaostu hinnast.
Kaasvabakslastu - Trimalchio.
Kullast habe - nagu jumalate kujudel.
Pikku sirgun... - mõistatuse lahendus pole siiski nii ilmne, nagu näib; küllap see on mõeldud tögamiseks, umbes nagu meie "kurgihapendamine".
Occupo - Mercuriuse kui varaste jumala hüüdnimi.
59. Vaatame homeriste - näitlejaid, kes esitasid stseene Homerose eepostest. Trimalchio seletused näitavad järjekordselt tema "eruditsiooni".
Õde Helena - selle vennad olid Castor ja Pollux (krk. Kastor ja Polydeukes), Diomedes aga oli kreeka kangelane Trooja sõjas ja Ganymedes Trooja kuninga Priamose noorem poeg, kelle Jupiter (krk. Zeus) endale veinivalajaks röövis.
Parentumlased on Trimalchio ise välja mõtelnud.
Iphigeneia Achillesele naiseks - esimese isa Agamemnon oli küll oma tütre sellise lubadusega Aulise sadamasse meelitanud, et teda seal sõjakäigu õnnestumiseks Dianale (krk. Artemis) ohverdada. Diana aga loobus ohvrist, asetas pilve varjus altarile hirve ja viis Iphigeneia Taurisesse (Krimmi) endale preestritariks.
Aiax hulluks läinud - kreeka kangelane Aiax (krk. k. õieti Aias) läks hulluks ja hakkas loomi tapma, kui teda solvati langenud Achilleuse relvade määramisega Odysseusele.
60. Priapos - aedade kaitsejumal. Tema suure suguliikmega puukujusid paigutati aedadesse, kus nad ka linnupeletise osa täitsid ja varaste eest kaitset pidid pakkuma.
Salvrätikud - kombe kohaselt pakkisid külalised nendesse kaasaantud toidu ja muud kingitused.
Laarid - vt. ptk. 29.
Cerdo, Felicio ja Lucrio - sümboolsed nimed, umb. Saamamees, Õnneseen ja Kasulõikaja.
Trimalchio portree - kuulus ilmselt laaride kapi sisu hulka.
62. Viis miili saadaks - orjadel oli keelatud öösel üksi liikuda. Viis miili on umb. 7,5 km.
Jõudsime haudade juurde - roomlastel oli kombeks surnuid maanteede äärde matta.
63. Rüü vasaku käe ümber - et seda kilbina kasutada.
64. Magusad viinamarjad - noorus, vanad ilusad ajad.
Apelles - mõeldud on kuulsat näitlejat, kes elas I saj. e.m.a. Roomas.
Põsk, põseke, palju siin on? - lastemäng, kus ühel osavõtjal seoti silmad kinni ja see ära mõistatama pidi, mitme näpuga talle vastu põske lüüakse.
65. Liktor - au- ja korravalveametnik, kõrgemate riigiametnike saatja.
Preetor - kõrgem kohtuametnik.
Luukeste peale kallama - ilmselt tembutas seal purjus seltskond laiba juures surnuohvri kombeid matkides. Vt. ka ptk. 77.
66. Täispasandatud liud - mõeldakse kastmega ülekallatud raguud.
67. Mercuriuse tuhandendik - kaupmeestel oli kombeks ohverdada Mercuriusele üks tuhandendik oma puhastulust.
68. Sel ajal kesk avamere Aenease laevad ju jõudnud - tsitaat Vergiliuse "Aeneisest", V laulu avavärss.
Venus vahib ju ka niiviisi - Venust on kujutatud ka kõõrsilmsena.
69. Häbimärgi - see põletati orjadele ja kurjategijatele otsaesisele või ka mujale.
Sellest tunnen ma ära kapadooklase - Väike-Aasias asuva Kapadookia elanikke peeti liiderdajateks, luiskajateks ja kangeteks kaupmeesteks.
70. Noricumi rauast noad - Noricum, tänapäeva Austria edelaosa, oli antiikajal kuulus oma rauatoodete poolest.
Philargyrus ja Cario - Trimalchio orjad, ilmselt salvi toonud poisid.
Kuulus roheliste pooldaja - tsirkuse võiduajamistel kandsid võistlejad rohelisi ja siniseid linte; pealtvaatajaskond, nende seas ka orjad, jagunes vastavalt roheliste või siniste pooldajateks.
Traagik Ephesus - keegi meile tundmatu tragöödianäitleja.
71. Pärandan...voodikaaslase - s.t. Trimalchio ei kavatse seda vabaks lasta, vaid jätab ta kui orja testamendiga Philargyrusele.
Kahekümnendik väljaostusummast - vt. ptk. 58.
Kas sa ehitad mulle mälestusmärgi? - roomlaste matusepaigad, mis asusid väljaspool linna maanteede ääres, olid sageli küllaltki suured. Trimalchio pakub siin kaugelt üle, kui muu osas ei erinegi plaanitsetu väga sellele ajale tavalisest, kaasa arvatud ka raidkiri, mis teatab, et mälestusmärgile pole pärijatel õigust.
Preteksta - laia purpurvöödiga kaunistatud tooga, kõrgemate võimukandjate ja preestrite ametirüü.
Katkiläinud urn - elu kaduvuse sümbol.
Kell - muidugi päikesekell.
Maecenatianus - selle liignimega viitab Trimalchio oma kunagisele isandale Maecenatiusele, kes ta vabaks laskis.
Temale määrati seeviri amet tagaselja - s.t. ta ei tükkinud ise esile, vaid valiti sellesse ametisse üldisest lugupidamisest.
Igasse dekuuriasse kuuluda - siin ei mõelda sõjaväe allüksusi, vaid alamate riigiametnike koondisi, ametkondi.
Ela hästi ka sina - lahkunu soov hauakirja lugejaile.
72. Hüppame sauna - oli kahjulik komme ka pärast ränka pidusööki saunas käia.
Portikus - vt. ptk. 29.
73. Menekrates - Nero-aegne kuulus kreeka muusik.
Täna ajas üks mu orjadest esmakordselt habet - vt. ptk. 29.
74. Veini laua alla valada - kukelaulus peituva halva ende kahjutukstegemiseks.
76. Ta tegi mu koos Caesariga oma pärijaks - rikastel kodanikel oli kombeks testamendis ka keisrit meeles pidada. Caesar tähendas tollal juba üldse keisrit.
77. Scaurus - ühe kuulsaima ülikuteperekonna liige.
Stichus - keegi ori.
78. Vigiilid - öised linnavahid.

"Trimalchio pidusöök" on ilmekaim säilinud lõik Petroniuse "Satiiridest", ulatuslikust rooma kelmi- ja seiklusromaanist. Seesugusena, nagu me nimetatud romaani meieni jõudnud väikese osa põhjal tunneme, on ta antiikkirjanduses ainulaadne (ehkki ka Apuleiuse märksa hilisem romaan "Kuldne eesel" peaaegu samasse þanri kuulub) ning üks maailmakirjanduse tähtteoseid. Tema kompositsioonilisteks lähtepunktideks võib pidada enne meie ajaarvamist tekkinud kreeka armastus- ja seiklusromaani, mis samuti nagu "Satiirid" oma tegelased reisidele ja ootamatutele kohtamistele viis, ja Menippose (III saj. e.m.a.) satiiri. Nimetatud küüniline filosoof käsitles följetoni laadis küllaltki tõsiseid teemasid, tehes seda vaheldumisi proosas ja värsis. Roomas oli Menippose satiiri viljelnud siinne universaalteadlane Marcus Terentius Varro (116-27 e.m.a.) oma 150 raamatust koosnevas satiiride kogus. Oluliselt erineb aga viimastest "Satiiride" autori hoiak oma aine suhtes: nimelt ei moraliseeri ta kuskil isiklikke arvamusi ja suhtumist välja pakkudes, vaid laseb tegelastel ise enda eest rääkida. Selles kõige ehtsamas realismis on "Satiiridel" kokkupuuteid Roomas tollal väga armastatud miimiga, poolimprovisatoorse dramaatilise lühivormiga, mis kujutas stseene ja tüüpe igapäevasest elust. Arvestades miljööd ja üksikuid muid kaudseid pidepunkte, võime oletada, et "Satiirid" kujutab olusid Itaalias ja Rooma provintsides keiser Claudiuse (41-54) ja keiser Nero (54-68) ajal.
Säilinud on "Satiiridest" 141 peatükki, milles valdavas osas olev proosa põimub värssidega. Arvatakse, et need peatükid pärinevad vähemalt 17 raamatust koosnenud teose 15. ja 16. raamatust. Loo peategelaseks on minajutustaja Encolpius, tema kambamees ja ühtlasi võistleja Ascyltos ja nende ühine "armuke", poiss Giton. Kõik nad on tumeda päritoluga, mõnevõrra haridust saanud, kuid puupaljad, täiesti moraalitud ja parasiteerivad seiklejad. Encolpiuse kirevaid seiklusi ja rännakuid põhjustab ja hoiab nagu ühise lõngana koos aedade kaitsja, sigivusjumal Priapose viha, mis teda kõikjal jälitab, samuti kui Poseidoni viha jälitas Odysseust. Nagu Encolpius ise ütleb, olevat ta selle põhjustanud ühe Priapose pühamu rüvetamisega. "Satiiride" säilinud peatükid algavad vaidlusega kõnekunsti languse põhjuste üle, kusjuures Encolpius ja temaga mingi seikluse puhul kohtunud kõnekunstiõpetaja Agamemnon vastamisi õige asjalikult kõnemehi ja kuulajate maitset süüdistavad. Järgnevad tüli ja sekeldused Priapose preestritar Quartillaga, kelle ametitalituste vahele Encolpius end kord varem oli seganud. Seejärel siirdutaksegi vabakslastu Trimalchio juurde pidusöögile. Pärast sealt lahkumist sekkub seiklustesse uus tegelane, kahtlase mainega poeet Eumolpus, kes ka poiss Gitoni vastu huvi tundma hakkab. Peale omavahelisi kisklemisi lepitakse taas ja otsustatakse üheskoos merereisile minna. Laeval aga kohatakse jälle vanu vaenlasi ja puhkeb lööming, mis siiski lõpeb sõprussööminguga. Selle jooksul jutustab Eumolpus muuseas loo Efesose emandast, läbi kogu maailmakirjanduse rännanud mileetose novelli silmakirjatsevalt vooruslikust lesest, kes oma äsja surnud ja taganutetud mehe surnukeha laseb naelutada ristile sealt varastatud kurjategija laiba asemele, et varjata oma värske armukese, riste valvanud sõduri hooletust. Peagi puhkeb torm, laev hukkub ja pääsenud seiklejad leiavad endid olevat Lõuna-Itaalias Crotoni linna lähedal. Kuuldes, et selles linnas on palju pärandusejahtijaid, otsustavad nad, et Eumolpus esineb seal rikka vanamehena ja teised tema teenritena. Pärandusejahtijad osutuvad siiski ettevaatlikeks, seda enam et Eumolpuse poolt tõotatud varandused kohale ei saabu. Viimane säilinud fragment kujutab endas Eumolpuse testamenti, milles ta nõuab, et tulevased pärijad tema laiba ära sööksid.
Nagu öeldud, on "Satiiride" säilinud osadest kõige terviklikum "Trimalchio pidusöök" (ptk. 26-78). Tegevuspaigaks tuleb pidada mõnda väiksemat linna Naapoli lähedal. Peoperemees, Väike-Aasiast pärit endine ori, ränkrikkaks saada osanud vabakslastu, kannab peaaegu kõiki sellesse, tollal õige tooniandvasse ühiskonnakihti kuulunud inimese tunnuseid - ta on tüüpiline tõusik, labane ja harimatu ning armastab üle kõige maitsetult praalida oma päratu rikkusega. Seejuures ei saa siiski eitada tema majanduslikku nutikust, mis ilmneb niihästi ta enda rikkakssaamise loost kui ka tema kaasvabakslastute mõnest tunnustavast repliigist. Et vabakslastutel tee rikkusele sugugi nii lihtne ja kindel ei olnud, see selgub mõne teise mehe käekäigu kirjeldusest. Orjade hulgalises vabakslaskmises nägi Rooma riik endale ohtu, seepärast püüti seda seadustega piirata. Need katsed jäid aga tulemusteta ja Rooma varase keisririigi päevil, eriti Tiberiusest Neroni, etendasid vabakslastud õelate intrigantide ja pugejatena silmapaistvat osa isegi keisrikojas. Trimalchio pidusöögist osavõtjate suhetesse sekkub ka klienteel - kliendiseisund. Roomas üldlevinud kombe kohaselt andsid vabad, kuid väheste majanduslike võimalustega kodanikud endid mõne mõjuka isiku, patrooni kaitse alla, hakates kliendiks (sõltlaseks). Patroon oli kohustatud klienti majanduslikult aitama ja õiguslikult kaitsma, klient aga patrooni poolt antud ülesandeid täitma. Seejuures võis klienteel olla mitmekordne, s.t. patroon võis ise olla mõne mõjukama isiku kliendiks, klient aga võimaluse piires kliente pidada. Mööda ei saa minna ka orjadest, kes eriti eelistatud seisundis koduorjadena võisid vahel isanda majas vähemtähtsate külalistega lausa ülbelt käituda. Tuleb püüda tähele panna ka neid tegelastevahelisi suhteid, mida autor vaid vihjamisi ja nagu lugeja peale lootma jäädes märgib, näiteks lapikanga-kaupmees Echioni pöördumine Agamemnoni poole ptk. 46.
"Satiire", eriti aga "Trimalchio pidusööki" originaalis lugedes põrkame paljudele keelelistele raskustele. Kuhjatakse barbarisme, väänatud kreekakeelseid sõnu, vigaseid keelendeid ja argood, mille seletamiseks alati ka küllaltki suurest sõnaraamatust ei piisa ja mõnel puhul lõplik tähendus tänini lahtiseks on jäänud. Tuleb peaaegu kiusatus anda tõlge kohati mingis lonkavat turuargood meenutavas keelepruugis. Seda pole siiski söandatud teha. Minajutustaja Encolpiuse keel on sorav, arvestab küll kohalikke reaaliaid ja Lõuna-Itaalia kreeklaste poolt mõjustatud väljendusviisi, kui püsib üldiselt ladina õigekeelsuse raamides. Sama kehtib ka pidusöögil esitatud värsside kohta. Igal külalisel ja muul osalisel, olgu see siis uhke varahoidja aatriumi uksel, kiviraidur Habinnas, libahunti näinud Niceros, viljahindadest ja gladiaatorimängudest rääkivad mehed, muidugi ka Trimalchio ise - kõigil neil on omapärane ilmestatud ütlemisviis. Pärit on nad igast tollal tuntud maailma nurgast - Balkanilt, Väike-Aasiast, Kapadookiast, Süüriast või mujalt, ja seda niihästi peategelastest ulapoisid, vabakslastutest võõrustaja ja külalised kui ka orjad. Ladina keel ei tarvitse neist ühegi emakeel olla. Teose sõnastus on seejuures õige napp. Kõikide nende keeleliste nüansside edasiandmine tõlkes näib olevat võimatu. "Satiire" võib õigusega pidada üheks vulgaar-, s.t. rahvapärase ladina keele allikaks. Teda on juba kaua tahetud näha ka eestlaste lugemisvara hulgas - Randvere Ruth olevat ju teost lugenud koguni originaalis -, niisiis võtkem tast see proovitükk sellel kujul vastu.
"Satiiride" autoriks peetakse üsna üksmeelselt Nero kaaskondlast Petronius Arbiteri (eesnimi pole kindel). Rooma ajaloolase Tacituse andmetel ("Annaalide" XVI raamat) olevat ta olnud mees, kes veetnud päevad magamisega ja ööd lõbustustega, osates viimaseid eriti peenelt valida, nii et Nero arvatavasti ta liignime ära kasutades teda elegantiae arbiter´iks, s.t. peentes lõbudes asjatundjaks kutsus. Seejuures ei peetud Petroniust sugugi priiskajaks ja pillajaks. On ka teada, et ta oma ülesandeid Bitünia asehaldurina ja konsulina kohusetundlikult täitis. Saatuslikuks sai Petroniusele Nero kojaülema, vabakslastu Tigellinuse kadedus, kes teda Nero-vastasest vandenõust osavõtus süüdistas. Teades hästi ette, milleni see süüdistus viib, kutsus Petronius sõbrad koosviibimisele, kus lõbusa vestluse juures laskis arstil oma veresooned avada ja korduvalt taas sulgeda, kuni ta lõpuks uinus ja nagu loomulikku surma suri. Enne seda olevat ta koostanud dokumendi, milles loetles üksikasjaliselt Nero patte ja nimetas nende kaasosalisi. Olles dokumendi pitseerinud ja Nerole kätte saata lasknud, olevat ta oma pitsersõrmuse katki murdnud, et keegi seda pärast tema surma kurjasti kasutada ei saaks.

Toimetaja

Teksti algusse

Tekst pdf formaadis, 173 kb

Veel raamatutest