Fritz Riemann

Hirmu põhivormid. Süvapsühholoogiline uurimus.

Tlk. Johannes Esto Ühing, Tartu 1995, (orig. Grundformen der Angst, 1961)

Hirmu 4 põhivormi

• Hirm andumuse ees, seda tunnetatakse minast loobumise ja sõltuvusena (tagajärjeks oht kaotada lähedased kontaktid teiste inimestega).
• Hirm endakssaamise ees, seda tunnetatakse turvalisustunde puudumise ja isoleeritusena (tagajärjeks oht teistest sõltuvusse jääda)
• Hirm muundumise ees, seda tunnetatakse kaduvuse ja kindlusetusena (tagajärjeks oht stagneeruda, vähene arenemisvõime ja tolerantsus)
• Hirm paratamatuse ees, seda tunnetatakse lõplikkusena, paratamatusena ja vabaduse puudumisena (tagajärjeks oht langeda hüsteeriasse, paratamatuse eitamine omavoli rakendamise kaudu)

Kõike seda, mis on isikule saatusega antud, psühhofüsioloogilist sättumust, meie vanemate ja kasvatajatega lapsepõlveümbrust, samuti seda ühiskonda oma mängureeglirega, kuhu me sünnime - tuleb meil teatud piires endal kujundada; see kõik on muutuv, seda ei tule vaadelda paratamatusena.

Turvalisuse ja seotuse puudumise ning sellest tuleneva umbusu tõttu tunnetab skisoidne inimene teise inimese lähenemist enda ohustamisena, tema esimene reaktsioon on hirm millele peagi järgneb agressiivsus.

Seotuse puudumine (vanematega, koduga jms) on skisoidsuse tekkimise oluliseks eelduseks, selle alged võivad peituda juba ema ja lapse vahelise intiimsuse ärajämises.

Kes tahab end liiga kindlalt hoida, seda ähvardab oht maailm kaotada, nii et ta lõpuks arvab, et eksisteerib ihuüksi.

Hullumeelsuse alge võib peituda eelarvamustes.

Kui inimesed suudavad oma kannatuse ja hirmud läbi elada, neist üle saada, siis võivad nad kõrgema inimlikkuseni jõuda.

Soov jõuda lähedase kokkupuuteni teise inimesega, igatsus ise armastada ja armastatud olla on meile olemuslik, see on üks inimlikkuse tunnuseid üldse.

Kes kellestki sõltub, vajab seda inimest ja kui sind vajatakse, näib see olevat teatud tagatis, garantii, et sind maha ei jäeta.

Mida vähem oleme õppinud arendama oma iseseisvust, oma ise-olemist, seda enam me teisi vajame.

Kui elult midagi ei soovita, läheb elu ikka tühisemaks ja igavamaks.

Mida sügavamalt mea armastame, seda enam on meil kaotada ja inimelu ohustatuses otsime me kõik kübekest turvalisust, mida me kõige sügavamalt loodame leida armastusest.

Sageli piisab teiste lugupidamise võitmiseks üksnes kindlameelsest pilgust, kindlast hoiakust...

See, et lapsed tuleb vabaks lasta, on paratamatus, mis teeb emadusest seda tänamatuma ülesande, mida enam tänu oodatakse või koguni nõutakse.

Kui välditakse individuatsiooni, Mina olemist, siis jäädakse oma inimlikkusele midagi olulist võlgu, saadakse elus üha enam objektiks.

Kanname põues nii taevast kui põrgut kui ka vastutust nende eest.

Sundustega inimeste põhiprobleem on (seega) nende ülemäära suur vajadus end kindlustada.

Perekondlikud, seltskondlikud, moraalsed, poliitilised, teaduslikud ja religioossed traditsioonid viivad dogmatismini, konservatismini, kivinenud põhimõtete ja eelarvamusteni ning erinevat liiki fanatismini.

Alati, kui tunneme lõppkokkuvõttes ebaoluliste tegevuste juures irratsionaalselt, et me tingimata peame need sooritama, peaksime endalt küsima, millise olulise probleemi käsitamisest või millise otsuse langetamisest loodame sel kombel pääseda.

Me küll täpselt ei tea, mida me mõõdame, aga mida me mõõdame, seda mõõdame täpselt (eksperimentaalpsühholoogilt)

Kes teab, mis teise inimese sisemuses toimub või toimunud on? Õnnekombel on mõtted vabad ja kui piisavalt veenvalt kinnitada, et kõik oli nii nagu taheti - kes saab siis vastupidist tõestada?

Kui tuntakse end kitsikusse aetuna ja mingit väljapääsu pole näha, siis tekib paaniline reaktsioon, "põgenemine ettepoole", mis ei võimalda enam situatsiooni rahulikult läbi mõelda.

Mida teha, et kohustuste ja lõplikkuse küsist edukalt pääseda? Kõige kindlam meetod näib olevat elada alati ainult käesolevale silmapilgule, nagu poleks sel ei eelnevat ajalugu ega tagajärgi.

Hüsteeriliste inimeste põhiprobleemiks armastuses ja partneritevahelistes suhetes võib pidada nende illusoorseid ootusi ja lootusi armastusest, abielust ja vastassugupoolest. Nõudvad hoiakud ja valmidus midagi anda ei ole neil tavaliselt proportsionaalsed ning just see vallandab üha uusi pettumusi (millest nad võiksid õppida, et nende põhihoiak on ekslik, et paratamatult tulenevad sellest pettumused)

Niisiis eelkõige kaootiline, vastuoluline ja mõistetamatu miljöö, juhendamise ja elutervete eeskujude puudumine tingib selle, et lapsel ei ole millegi järgi orienteeruda, tal puudub pidepunkt. Siis eelistab ta jäädagi vastutustundetuks lapseks.

Vanemate eluterve suhe enda soolisusega on lapse jaoks üks tähtsamaid faktoreid, et ta saaks identifitseeruda isaliku ja meheliku isaga või emaliku ja naiseliku emaga.

Fakt, et mehelikkust ja naiselikkust erinevates kultruurides väga erinevalt mõistetakse, peaks meile selgeks tegema, et need rollid sõltuvad ajast ja ei ole bioloogiliste asjaoludega ette antud, nagu enamasti arvame. Iga ühiskond loob endale sellise mehe ja naise rolli, mida tema vajab ja sellega tegeldakse laste kasvatuses algusest peale.

Neil puhkudel, kui teadusel on midagi inimese kohta öelda, muutub teadus sageli teadvustamatult, aga mõnikord ka täiesti teadlikult tendentslikuks.

Hüsteerilist käitumist võivad isiku soost sõltumatult põhjustada rõhumine, alahindamine, vabaduse puudumine, partneri ja ühiskonna sundused ning mõistmatus.

Igasse inimestevahelisse suhtesse, igasse ülesandesse või nõudesse saame suhtuda neljal erineval moel;

• me võime seda tunnetades sellest distantseeruda
• me võime sellega identifitseeruda
• võime seda seadusena enda õlgadele võtta
• võime püüda seda soovikohaselt muuta

Kõige rikkam eneseteostus on võimalik iseenda olemuse baasil.

Täius ja täiuslikkus on need kaks inimeste ideaali, millest kumbagi ei saavutata, millele me aga enda võimaluste piires läheneda püüame.

Raamatutest veel.....