SAMAARIA Eesti Misjon - 10 -

Aga Sa olid kohal liiklusõnnetuses. Sa päästsid mu tulekahjust, tõid välja uppumissurmast ja kuulsid mu appikarjet, kui ma kahekümne meetri kõrguselt alla kukkudes Su poole kisendasin.
Sa oled mulle andnud armu ja elu. Kas ma olen seda väärt? Ei ole. Vaid Sinu ülisuure armastuse tõttu minu vastu olen ma veel elus.
Ma tänan Sind, Issand, selle kõige eest. Tänan Sind Jeesuse Kristuse eest, kes minu üleastumiste (pattude) pärast suri, et mina võiksin elada.
Alles nüüd ma saan aru, Tema oli minuga juba seal liivakastis ja samuti vanglas, kuid ma ei osanud kuulata Ta häält. Ma tänan, et võin olla nüüd siin Pärnus, Samaarias, kus mul on võimalus Sõna valgel oma möödunud elule tagasi vaadata ja öelda - see oli mõttetult elatud aeg!
Tänu Jumalale olen nüüdseks vabanenud alkoholist ja suitsetamisest, mille küüsis olin 24 eluaastat 33st elatust. Olen saanud rahu südamesse ning kindluse tuleviku ees, sest nüüd, eesmärki nähes, on mu mõtted ja teod muutunud.
Ma tänan teid kõiki, et te mu eest palvetanud olete. Meie varandus on see, millele mõtleme. Fl3;20-21 on öeldud: "Sest meie ühiskond on taevas..."

Imre
33aastane, Pärnus 2001

Miks me seda teeme?

Selles Piret Ripsi laulus on otsekui kõik öeldud neile, kes küsivad, miks me teeme Samaaria tööd.
See on andmise ja jagamise töö. Rõõm on tunda siirast tänu, mis tuleb nende inimeste südamest, keda oleme võinud aidata riide- ja toiduabiga.
Kord juhtus nii, et kui üks noor tütarlaps käis kontori ukse taga toiduabi palumas, ei olnud muud anda kui kuivi makarone. Aga tänu, mis tuli tema seest, oli siiras.
Ka meie kasutatud riiete poes käib palju inimesi, kes tänutundega valivad endale riided, mida suurtest kaubamajadest osta ei saa, sest pole piisavalt raha. Võime aidata ka neid inimesi, kellel ostmiseks raha üldse pole.
"Viletsal on kõik päevad pahad, aga rõõmsal südamel on alati pidu. Rõõmus süda teeb näo rõõmsaks..." (L 15,15.)
"Olge rõõmsad ja ilutsege, sest teie palk on suur taevas." (Mt 5,11.)

Kõiki neid lugusid arvutisse toksides tajusin, kui hea on tunda Jumalat, teada, et Tema ise on lubanud olla meie kõrval nii headel kui kurjadel päevadel. Soovin ka kõigile selle raamatu lugejatele rohket Jumala õnnistust ja et meie Taevane Isa võiks ikka avada meie sil-mi, nägemaks neid inimesi meie kõrval, kes abi vajavad.

Ella Vallimäe
Samaaria Eesti Misjoni sekretär

Olen üks neist, kes on Samaariast abi saanud. Eelmisest töökohast, kus töötasin 30 aastat, koondati mind. Olin aasta tööta, ei leidnud midagi sobivat. Olen Jumalale väga tänulik, kui sain kolm aastat tagasi võimaluse asuda tööle Samaaria kauplusse. See oli minu jaoks tõeline leid. Leidsin eest toredad kristlastest töökaaslased ja meeldiva töö. Olen saanud selle pere liikmeks. Ma ei ole seda tööd võtnud kui ainult elatise teenimise võimalust, vaid olen leidnud selles enamat. Püüan teha tööd kogu südamega, otsekui Issandale. Usun, et suurem osa Samaaria töötajaid teevad oma tööd olulises osas missioonitundest, sest kõike ei saa mõõta palganumbritega ega kulutatud ajaga. See on üks võimalus kaasinimesi teenida.
Meie osa siin kaupluses on kaupa võimalikult hästi pakkuda ja maha müüa (mis viimasel ajal muutub aina raskemaks), teha kõik enesest sõltuv. Oleme tänulikud iga krooni eest, mis laekub kassasse, kuna teame, kui vajalik see on Samaariale. Kui inimene lahkub kaubaga, mida ta vajab, on rõõm ju kahepoolne. Meie elamurajoonis (Kastani tänaval) on Samaaria kauplus kui üks kokkusaamise koht. Mõni tuleb möödaminnes, astub sisse, et tuli tere ütlema, teine räägib oma rõõmudest, kolmas probleemidest ja muredest. Ja küll on hea, kui saab hea sõnaga lohutada ja inimesele öelda, et ma mõtlen palves tema peale. Eks jagatud rõõm saa suuremaks ja mure väikesemaks! Kui oleme Jumala omad, ei ela me ju vaid iseenestele!
Püüame ikka kõigisse inimestesse lugupidavalt ja armastusega suhtuda, kuigi see igakord lihtne ei olegi - nõuab eneseületamist. Kristuse õpilastena õpime midagi iga päev juurde.
Tänu tõuseb Jumala poole, kui "Samaaria poisid" pühapäevahommikuti kirikusse jumalasõna kuulama tulevad. Meie osa on palvetada, et Jumal saaks nende südameid valgustada, et nad tuleksid TÕE tunnetusele.
Olgem ikka innukad Issanda töös, teades, et vaevanägemine pole asjata.
Tervitan kõiki Samaaria töötajaid kirjakohaga Kl 3, 17: "Ja kõik, mida te iganes teete sõnaga või tööga, seda tehke kõik Issanda Jeesuse nimel, tänades Jumalat Isa Tema läbi."

Ene Vesik
Samaaria poe müüja

...meenutan oma vanavanaisa
...meenutan oma isa
Samaarias leidus mees, kes oskas haavu siduda.
Samaariamees oli pärit rahva hulgast, kellest lugu ei peetud.
Samaarias leidus mees, kelle süda ei lubanud tal maaslamajast mööda minna.

Misjoniorganisatsioon, mida tihti kutsutakse lihtsalt ja lühidalt Samaariaks, on koht, mis ei kiirga erilises aupaistes. See on paik, kus võib kohtuda inimestega, kelle hing on haige, aga kelle unistus on hakata jälle korralikult elama. Nende elus on olnud nii rõõmsaid lootuse- kui raskeid kukkumishetki. On olnud rõõmu ja pisaraid.
Samaaria on üheskoos elamise viis, aitajad ja abisaajad tajuvad siin üksteise lähedust.
Rasketel aegadel, kui abivajaja on jälle kukkunud, seisab abistaja taas murelikult küsimuse ees: "Miks?"
Kellel on siis kergem? Abivajaja võib nutta kahetsuspisaraid, kuid aitaja ei ole sugugi vähem murtud. Kuid mees, kes on pärit Samaariast, jääb oma loomult selleks, kellest Jeesus on jutustanud (Lk 10, 29-37). Ta leiab haavades mehe jälle oma teelt. Taas võtab ta oma kasinast rännumehekotist õli ja viina, et leevendada kannataja piina, ja viib ta sinna, kus vigasaanu leiab paranemist.
Mu vanaema on jutustanud oma isast, kes nooruses oli raskesti "viina-kuradist" seotud, ja tema korralikust haritud vennast, kellest sai kohaliku kiriku köster-organist ja koolijuhataja. Kui 19. sajandil puhusid Läänemaal ärkamistuuled, sai ka vanavanaisa sellest osa. Ta muutus täiesti uueks meheks ning köstrist vennal ei jäänud midagi muud üle, kui tunnistada, et sellel "uuel usul on ikka vägev võim..." Usk Kristuse päästvasse nimesse andis meelevalla saada Jumala lapseks (Jh 1,12) saada täiesti uueks ja päästetud ahelaist, mis inimesi raskesti seovad.
Unustamatud on isaga veedetud pikad ja hilised õhtutunnid, kus ta jagas oma kogemusi elust ja oma usust Jumalasse. Kutsumuse poolest ja hariduselt oli ta pedagoog, kuigi töötas suurema osa elust Haapsalu Baptistikoguduse pastorina. Ta oli mees, keda Jumal oli õnnistanud mitmesuguste annetega, kuid ei olnud ühtegi valdkonda tema elus, kus ta ei näinud Jumala kätt ja Tema lähedust. Ta oli rikas kogemustest, kus Jumala abi oli eriliselt tun-tav ja nägi oma laste elu ning tulevikku ainult selles valguses, et nemadki Jumalat kogeksid ning arvestaksid sellega, "Sest teist alust ei või keegi panna kui see, mis on juba pandud, see on Jeesus Kristus!" (1Kr 3,11). Ta palvetas selle pärast ja õpetas oma lapsi ikka ja jälle Jumala lähedust isiklikult kogema.
Minu kõrges eas ema meenutas alles hiljuti meie isa ja oma abikaasat Gustav Nõlvakut ja tema pedagoogitööd Koluvere Hoolekandekoolis, kuhu oli kogutud tänavapoisse ja raskelt kasvatatavaid, kodude poolt hüljatud lapsi ja noori. See oli raske seltskond, kellega pedagoogidel-kasvatajatel polnud kerge. Gustav, kes nende probleemidega silmitsi seisis, mõistis, et enne ei saa midagi muutuda, kui ise ei muutu. Need olid hingelised otsingud, mis viisid ta usu juurde ja pöördumisele, selle tõttu hakkasid aga kooliski toimuma märkimisväärsed muutused. Mitmed tema õpilased kogesid samuti Kristuse armastust ja lähedust. Kooli juhtkond pidi tunnistama, et justkui inglid on koolist läbi lennanud. Need noored, keda parandamatuks oli arvatud ja ühiskonna heidikuteks loetud, tunnistasid nüüd oma pöördumist ja suurt elumuutust.
Olen veendunud, et ka minu ja mu pere elus maksab toetuda isade kogemustele. Minu jaoks on kogu aeg tähtsal kohal olnud küsimus, missugune on minu osa nende inimeste aitamisel ja juhtimisel, kes on rabelemas hukatuslikes võrkudes, mida selle maailma pimeduse jõud nii salakavalalt on heitnud ja millest pääsemiseks inimlikest pingutustest väheks jääb. Olin astunud isa jälgedes ja teenisin kogudust, mida minu isagi peaaegu nelikümmend aastat oli teeninud. Kui saabus kaheksakümnendate aastate lootusrikas aeg, avanesid ka uued võimalused.
Olin just matnud ühe koguduse vana liikme, kes oli Eesti Sinise Risti koosolekutel päästmisele tulnud, kui korraga seisis mu ees küsimus, miks ei taastata seda vana organisatsiooni, kui igasuguseid muid vanu seltse ja ühinguid kutsuti taas ellu. On ju selle organisatsiooni töö kaudu paljud saanud päästetud, Sinise Risti toel oli omal ajal Eestis tekkinud mitmeid uusi kogudusi. See töö, mida tehti alkoholisõltuvusse langenud inimeste keskel, oli rahvusvahelise kaaluga ja toetus rahvusvahelistele kogemustele. See organisatsioon sai alguse Ðveitsis 19. sajandi teisel poole ja tal on tänapäevalgi ülemaailmne töövõrk.
1990. aasta sügisel tuli meie koguduse juhatusele vend Runar Nylundi kaudu kutse külastada Soome kogudusi. Vend Runaril oli armastavat südant Eesti maa ja rahva vastu, ta elas meie pöördelistele aegadele väga kaasa, organiseeris kogudusele abisaadetisi ja koguni suure bussi kingituseks. See oli hindamatu panus. Ta ei pannud paljuks kõiki neid loendamatuid raskusi ja kannatusi, mida sellega seoses pidi läbi elama. Niisiis, kui kutse saabus, võeti asi ette ja koguduse delegatsioon külastas mitmeid soomerootslaste kogudusi. See oli suur elamus. Veel suurem elamus mulle oli aga tutvuda tööga, mille nimi oli Samaaria misjon ja mida juhtis vend Krister Lindberg. Selles misjoniorganisatsioonis võis näha kõiki neid jooni, millest olin kuulnud ja lugenud Eesti Sinise Risti tööga seoses.
Kontaktidest tekkis koostöö Soome Samaaria juhtide Runar Nylundi ja Krister Lindbergiga, mille tulemusena otsustasime luua ka Eestisse taolise organisatsiooni. Kokkuvõttes oli see üsna vaevaline protsess, sest Eesti olud olid veel küllaltki ebaselged. Viimaks jõuti põhikirja koostamise juurde ning otsustati anda sündivale lapsukesele nimeks Samaaria Baltikum Fond. Tänaseks on sellest saanud Samaaria Eesti Misjon. Konsulteeriti kohalike juristidega ja juhtidega. Eriti soosivalt suhtusid asjasse tolleaegne Haapsalu rajooni juht Andres Lipstok ja linnapea Tiit Beeren. Põhikirja kaitsmine ja registreerimiseks esitamine määrati 20. augustile 1991. Istung pidi algama hommikul kell 10.00. Lõplik põhikirja sõnaline redigeerimine ja trükkimine jäid viimasele ööle. Kirjutasin seda varaste hommikutundideni. Siis võttis töö üle abikaasa Maris, kes kõik masinal puhtalt ümber trükkis. Korraga teatati raadiost, et Moskvas on toimunud riigipööre. Otsemaid tekkis küsimus, mis nüüd Eestist saab. Kuidas edasi?

Edasi läks aga nii, et samal päeval, s.o 20. augustil tunnistati põhikiri juriidiliselt korrektseks ja registreeriti Haapsalu Rajooni Täitevkomitee istungil hr Lipstoki eesistumisel.
See päev ei olnud ajalooline üksnes NSV Liidu lõpliku lagunemise tõttu ega ka ainult Samaaria Baltikum Fondi sünni tõttu. Selle päeva viimasel tunnil tunnistati Eesti Vabariik taasiseseisvunuks.
Mõtlen eriliselt sooja tundega Samaaria töö esimestele kuudele. Mõistsin, et tegelik töö on hoopis midagi muud kui roosa romantika. Mõistsin, et see töö vajab ja nõuab erilist pühendumist ja oskust toetuda Jumalale. See on töö, mida ei suuda teha, kui puudub Jumala lähedalolu ja Tema vägi, mis üksnes Püha Vaimu kaudu meile avaneb. Erutusega mõtlen, kuidas hommik hommiku kõrval istusin esimeste abivajajatega - noorte meestega, kes oma eluga ei osanud enam midagi peale hakata, nii raisku oli see läinud. Mehed kes olid juba kinni istunud või kel oli sedavõrd viinaviga küljes, et nad tundsid end ühiskonna heidikutena. Meie esimesed koosistumised toimusid palvemaja väikeses kõrvalruumis, kus lugesime piiblit, palvetasime ja vestlesime. Päeval püüdsime teha mitmesuguseid töid. Toidu ja riideabi eest seisid hea meie sõbrad Soome ja Rootsi kogudustes.
Samaaria näol oli tekkinud vaimulik töölõik, millest paljud aru ei saanud. Miks ikkagi aidata inimesi, kes on niikuinii elu prügikasti heidetud? Kuid oli lootus, oli usk, millele toetusid meie isad ja isade isad. Tahan siinkohal tänada kõiki, kes siis kaasa lõid. Eelkõige mu abikaasa Marist, mu vend Toomast koos tema abikaasa Riinaga ja pisut hiljem tööga liitunud vend Toomas Vallimäed koos tema abikaasa Ellaga. Nendest kahest Toomasest on tänaseks saanud Eesti Samaaria juhid. Siinjuures tahan veel kord tänada Soome Samaaria Misjoni töö juhte - vendi Runar Nylundi ja Krister Lindbergi, kes innukalt osalesid selle töö alguse juures ja on tänaseni jäänud ustavateks liitlasteks. Samuti ei taha ma nimetamata jätta Rootsis spetsiaalselt selleks loodud organisatsiooni "Estlandshjälpen" eesotsas Margit Gantneriga, Ullabritt ja Heinar Westlundiga ning Soomest pärit Ulf Mikanderiga, kes samuti osalesid abisaadetiste organiseerimisel. Samuti Paul Lundi, kes koguni pool aastat töötas Haapsalu Samaaria keskuses. Oma toetusega on meie töös osalenud paljud Rootsi ja Soome kogudused ning üksiktoetajad. On võimatu neid kõiki siin nimetada. Oleme tänulikud paljude eestpalvete eest, mida tehti Eesti töö pärast. Ilma selle koostöö ja toetuseta ei oleks Samaaria Eesti Misjon oma kümnendasse aastasse jõudnud.
Lõpuks tahan kinnitada oma armsaid Samaaria vendi ja õdesid, mehi ja naisi selle põlvkondade kogemusega, mida juba apostel Paulus välja ütles oma kirjas Rooma kogudusele: "...lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, mis meile on antud!" (Rm 5,5.)
Südamlike õnnistussoovidega

Jüri Nõlvak

Suured saavad hakkama, väiksemaid tuleb aidata

Tähtis roll Samaaria tegevuses ja minu elus eriti on olnud Valeri Larionovil. Ta on osav ja abivalmis mees, kes leiab uusi lahendusi ega näe lootusetuid olukordi. Ta on hoolitsenud tehnika ja autode eest. Kui ta mõnda sobivat osa firmadest või tuttavatelt ei leia, asub ta oma treipingi taha ja valmistab ise uue osa. Mõnikord tõmmatakse ta ebamugavatesse seikadesse, kus tal tuleb teha "päästetööd", näiteks siis, kui mõni auto on tee peale jäänud. Sellisel juhul peab ta oma töö veidi edasi lükkuma. Eestis oldud tööperioodide ajal olen saanud üle viie aasta tema juures elada. Tihti olen imetlenud tema akendest ilusat punahelkivat taevast, kus päike on parajasti loojumas läänemere kohal ja selle viimased kuldkiired loovad valguse ja varjud linna idülliliste majade ümber.
Talvel on Samaaria meeste suuremaks tööks olnud küttepuude ja palkide raiumine ja suvel kartuli harimine. Samuti on nad regulaarselt abiks laadimas humanitaarabi, mis tuleb Samaaria tööpunktidesse. Olen kohanud nende hulgas mitmesuguse elusaatusega mehi.
Eesti suvepealinnas Pärnus on tublid samaariakäed üles ehitanud suurema turvakodu.
On õnnistatud ja tähtis väljakutse, et olen saanud olla kaasas heategevustööl sellel ajaloolisel ajal, mis Eesti taasiseseisvus. Eesti on õitsev ja laulev maa, mis on mind vastu võtnud suure soojusega. Minu olulisim töö oli põllumajandusalal Linnamäel Haapsalu lähistel. Koos sealsete huvitunud talumeestega oleme alustanud viljakasvatusprojekti. Kevadel oleme sorteerinud seemneid, suvel olen aidanud paljusid umbrohuvõitluses.
Suured saavad ise hakkama, kuid väiksemaid tuleb aidata ja toetada.
Jumal õnnistagu Eestimaad.

Ulf-Erik Mikander

Tee koju

Üks levinumaid küsimusi on tavaliselt, kui palju abivajajaid Samaariast läbi käinud on ja kui paljud on leidnud lahenduse. Oleme pidanud arvestust inimeste kohta, kes on viibinud meie turvakodudes pikemat või lühemat aega. Kümne aasta jooksul oleme tegelenud 700 inimesega, kellel on probleeme elukorraldusega. Sotsiaalses osas on nad kõik saanud aida-tud, esmalt oleme neid toitnud, riietanud ja pakkunud peavarju. Seejärel püüame neid juha-tada Tõelise Päästja juurde. Jeesus kõneles kord tähendamissõna külvajast, mis iseloomustab väga hästi ka Samaaria "põldu": "Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle. Ja osa kukkus kaljule, ja see kuivas tärgates, sest sel ei olnud niiskust. Ja osa kukkus ohakate keskele, ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle. Ja osa kukkus heasse mulda, ja kui see tärkas, kandis see sajakordselt vilja." (Lk 8,5-8.)
Vaatamata sellele, et suuremast osast abisaanutest ei ole saanud aktiivseid koguduseliikmeid, ei ole "külvajate" töö olnud asjata. Üks igast neljast aidatavast on Jeesuse leidnud ja oma isiklikuks Lunastajaks vastu võtnud.
Minnes nüüd natuke "libedale teele", teen järgmise matemaatilise tehte - 700 abisaajat jagatud neljaga on 175 päästetut, kes kannavad kord sajakordselt vilja. Tulevikku vaadates on abi seega jõudnud 17 500 inimeseni...
Usun, et 175±25 on reaalne hulk inimesi, kes pärast Samaarias oldud aega on läbi teinud elumuudatuse. Aga kord, kui avatakse eluraamat, võime saada lõpliku vastuse Looja käest.
Igaühele meist on oluline kodu. Suuremal osal neist, kes pöörduvad Samaaria poole abipalvega, on jäänud puudu just kodusoojusest ning hilisemal ajal oskusest rajada ja hoida oma peret ning kodu. Seetõttu oleme püüdnud kujundada Samaaria kodud võimalikult koduseks. See tähendab, et nad ei peaks olema liiga ülerahvastatud ja iga ühel peab olema oma osa kodutöödes. See on kui praktiline õppus oma kodu rajamiseks.
Kindlasti on kodu koht, kus alati saab kõigest rääkida, mis südamel on, olgu siis tegemist mure või rõõmuga. See on ju tuntud tõde, et jagatud mure on poole väiksem ja jagatud rõõm poole suurem. Rõõmu jagatakse ikka kõigile, kuid probleeme jagatakse vaid parimate sõpradega, kes suudavad ka lahendusi leida aidata. Nendeks nõuandjatest on turvakodude juhatajad, kellel on praktiline vaimulik kogemus. Iseenesestmõistetavalt jääb suurem osa jutuajamistest nende teada.
Teel koju on väga oluline, et eksinud abivajajad leiaksid endale uued sõbrad, kellel ei ole probleeme alkoholiga. Siin on tähtis osa täita kõigil kohalikel kogudustel.

Toomas Vallimäe

Samaaria Eesti Misjon
Ehitajate tee 3
Uuemõisa
90401 HAAPSALU
Tel/fax: +372 47 31007
E-mail: Samaaria.Eesti.SEM@mail.ee
Direktor: Toomas Vallimäe
GSM +372 50 64428

Pärnu Turvakodu
Sauga-Jõekalda 1
80031 PÄRNU
Tel/fax: +372 44 30068
Juhataja: Kalju Põldroos GSM +372 51 42195
Töödejuhataja: Aivar Raudver GSM +372 50 47145

Võnnu Turvakodu
Tel: GSM +372 51 965914, 53 962404
Toomas Nõlvak GSM +372 56 471378

Hiiumaa Turvakodu
Putkaste
92101 KÄINA
Tel: +372 46 36147

Sisestatud tekst MS Word dokumendina, (pakitud zip formaadis, 57 kb)

Terviktekst pdf formaadis, 209 kb

Veel raamatutest