|
Rüblik Sirts - Üks segikammind reisipäevik
14. september,
pühapäev
Õhtul koju jõudes
leidsin "mobiililt" Kati kirja: "Olen kuskil põhjas
Eesti Asja ajamas...Tulen tagasi...kunagi..."
Ja mina lollike olin veel põdenud
arvates, et Jockey Clubi öövalvur mu peale ehk väikest
vimma kannab, kuna olin ta kunagi ühel ööl jultunult
(kuigi ohtralt vabandudes) unest üles ajanud selleks, et
temalt kellaaega küsida, et õigeks ajaks Diegoga
kohtuma jõuda....
Kuid nagu nüüd selgus,
olid selle väikese vahejuhtumi tulemusena vanahärra
Julianis mu vastu hoopis ilusad tunded lõkkele löönd:
"Sa ilmusid mu juurde läbi une kui ingel taevast!"
Sellest ajast peale nuumas ta meid tihti mõne salati või
shokolaadi kreemiga....
Sel õhtulgi pidasime Julianiga
kahekesi tavapärast videvikutund! merekohina saatel elust
rääkides...aimamata, et sellest saab alguse mu senise
elu KÕIGE MÜSTILISEM JA VAPUSTAVAM ÖÖ.
Igapühapäevaöine
pidu Es Cavallet' rannas oli nagu sissejuhatus. Istusin kivil,
kõrvus maagiline träänsipoolne musa, ja olin
kui ära tehtud vaatepildist: üksik võimas palm,
mille otsas istus täiskuu nagu kroon ning taustaks oli ähvardavalt
sünkjas taevas, milles kiirustamas katkematu laintekohina
rütmis sõudvad pilved. Ja taevas säras AINULT
ÜKS TÄHT! Kuutõbise libahundi tunne....
Esimeses soojas paduvihmas üksipäini
tantsides eemaldus katus täielikult (rahvas oli vihmavarju
jooksnud). Kuidas saab muusika sind niiviisi ära viia?!
Hiljem lisandus veel hullumeelseid...üks vaatas mu blondide
patside (see parukas on mulle nii armsaks saanud, et kandsin
tada tihtipeale) lehvimist vihma käes: "Liiga täiuslik,
et tõsi olin..." Tundsin ise ka umbes samuti....
Taevas rahunes mõneks ajaks,
justkui tõmbas hinge, kogus jõudu selleks mis järgnema
pidi....
Vahepeal olin jõudnud koduranda.
Leidsin, et meie kodumäe jalamil ranna-baaris toimetab keegi....
Astusin pimedusest valguse kätte: "Que pasa?"
(Mis teed?) See oli Nito, väike kiilaneva peaga lapsemeelselt
sõbralik, pidevalt edasi-tagasi sibliv baari omanik. Just
tema oli see, kes paarkümmend aastat tagasi siia mäe
jalamile selle väikese baari püsti lõi, millest
tänaseks legendaarne kultuslik "Sa Trincha" saanud
on. Nito oli mind nähes üsna üllatund. Varsti
istusime koos laua taga, jäätisi ja mahla limpsides,
mõlemi pilgud üha vihasemaks muutuvale merele suunatud...et
saada tunnistajaks millelegi täiesti EBAMAISELE.
Ootamatult algas võimas
taevane tulevärk ja jõumäng. Ennenägematult
pirakad välgud SÄHVISID ÜLE KOGU TAEVA vahetevahel
kogu ilma ja mäslevat merd päevvalgeks lüües.
Kärgatused ja mürin (seni kuuldud müristamine
näib selle kõrval kui linnukeste siristamine), mis
olid nii kõikehaaravad ja põrmustavad, et me röökides
(isegi tema - suur mees!) spontaanselt teineteise külge
klammerdusime. Olime kaks tolmukübet hiiglasliku stiihia
meelevallas. Kas nii metsik vihm on tõepoolest võimalik?!
Keeletuna vahtisime kaks tundi seda ILUSAT, VÕIMAST JA
KIRJELDAMATUT VAATEMÄNGU, mille taevas meie ette laotanud
oli. See on kunst, häppening, mis toimub ainult siin ja
praegu ning mida kogeda poleks parem ei kusagil mujal kui just
siin - pimedal üksildasel rannal. Kui vale oleks olnud see
kõik kusagil turvalises linnakorteris maha magada. Millega
küll olime me ära teeninud selle, et võisime
olla need valitud, kelle ees Loodus oma jõudu demonstreerides
mängida viitsis!
Õnneks oli mul tulnud pähe
meie tekid mäe otsast siis katuse alla tarides vettimisest
päästa.
Toimunu lähendas meid Nitoga
kuidagi, temalegi oli selline torm ennenägematu. "Chilli,
võtame selle peale midagi! Maitse kõiki jooke,
kui tahad! Olgu see siin täna sinu kodu..."
17. september, kolmapäev
Olin just hommikuhahetuses, peale
paariööpäevast paartimaratoni üle klubiesise
parkimisplatsi kõndimas ja suunda kodu poole võtmas
kui...
"Kuhu lähed, chica?"
- Appi kui drop-dead gorgeous ta oli! "Ma...ma
ei tea veel..." Kui keegi nii VAPUSTAVALT VÕLUV sind
kõnetab, siis võtab ikka kogelema küll...-
"Meie ka ei tea. " - Autost uudistasid mind peale TEMA
veel ühe plika ja ühe poisi silmapaarid. "Aga
me võiks ju sinna koos minna..." - "Vamos.
Lähme. " Ma oleksin vist ka siis ta autosse roninud,
kui ta mitte ühtki sõna öelnud poleks...Iial
varem pole ma esimesest hetkest peale kellegi ees nii täielikult
põrmu langend. Olin iseenda pärast hämmingus.
Suutsin end siiski kontrolli all hoida ning väliselt külma
rahu säilitada. Sel hetkel sadas täiesti ootamatult
autosse meie kõigi jaoks tundmatu, silmapaistvalt geilik
geipoiss Gary, ning kukkus oma iseloomuliku] venitaval geihäälel
seletama, nagu vanadele sõpradele: "Kuulge tüübid,
see rõve pidu lõppes just siis, kui ma E-d võtnud
olin! Lähme kuskile edasi...ma tean, kus praegu mägedes
pidu on...no lähme siis juba!" - Ta nimetas kohanime,
mis oli kaugel sellest, kus üritus minu arust toimuma pidi.
Pisut temaga sel teemal vaielnud, lõin käega. Mis
vahet seal on. Niisama seigelda on ju ka lahe. Eriti veel nii
kirjus seltskonnas! Ja niikaua, kui see unistus inimese nahas
seal juhiistmel viibimist jätkas, olin ma valmis kasvõi
maailma otsa sõitma. Suund võeti teise saare otsa.
Koos maniakaalselt kiirust kartva ja E poolt tugevdatud tajudega
Garyga tagaistmel istudes oli mul tõsiseid raskusi tema
pabinate vaigistamisega. Ta oli end turvavööga tooli
külge aheldanud ja klammerdus ühe käega ukse käepideme
ja teisega kramplikult minu külge. "Sa ju hoiad mul
silma peal, onju!" anus ta paranoiliselt. Ajapikku rahunes
ta ja hakkas teistega võidu nalja viskama. Valgenes.
70ndais aastais ontlik vanapaar
oli parajasti seljakottidega mööda teed ülesmäge
matkamas - ilmselt teel looduskaunisse kohta kena päikesetõusupiknikku
pidama, kui Gary järsku juhilt tungivalt ja surmtõsise
näoga nende juures peatumist nõudis. Arvasime, et
ta ehk tahab teed küsida...kui ta, vanapaariga kohakuti
jõudnud, akna alla keris ja süütult küsis:
"Excuse me, would you tike to come and fuck with us,
because we were thinking to have an orgy..."-Meie: "?!?!!"
- Aga vanapaar tänas viisakalt kutse eest ja eelista millegipärast
lahkele pakkumisele vaatamata oma endist teekonda jätkata.
Kohas, kuhu Gary meid vedanud
oli, ei toimunud loomulikult mingit pidu. Oli juba liiga hilja
(ehk vara), et mõnele muule üritusele jõuda
ja rahvas hakkas pidevalt targutava lärmaka Gary peale vaikselt
närvi minema: "Sinu, kuramuse EMAPILASTAJA pärast
ei jõua me isegi kusagile maalilisse kohta päikesetõusu
vaatama!"
Suundusime tagasi sinna kust me
alustanud olime. Pannud enesega rahuloleva Gary soovitud kohas
maha ja hinganud kergendatult, otsustasime kogu ülejäänud
seltskonnaga siirduda hotelli, et pärast vintsutusi hinge
tõmmata ja juttu puhudes omavahel tuttavaks saada. Kuna
teised seal üsna pea ära kustusid, jäin TEMAGA
kahekesi. Peale kahetunnist, sellise hommiku jaoks liigagi arukat
vestlust rõdul rummi noolides olin totaalselt põrmustatud.
Ma ei hakka sind piinama teda ülistava õhkimisega
vaid ütlen lihtsalt: TA OLI HAMBUNI SEKSIKAS ja tal oli
olemas kõik, mis mind poiste puhul üle mõistuse
üles keerab. Jose kuskilt põhja-Hispaaniast. Äkki,
poole lause pealt komistasime teineteise silmadesse, jäime
vait, me huuled hakkasid aeglaselt lähenema. Nii aeglaselt,
et ma oleks meeletust pingest pea otsad andnud.... Nii lendusid
seal rõdul märkamatult kaduvikku järgmised kolm
tundi...Ümber päike, meri ja palmid.... Me läksime
koos hulluks...Mind pole keegi kunagi suutnud niiviisi endast
välja viia. QUE ANIMALE! Milline loom! Ja ma olen
tõesti pärast seda kõike ikka veel süütu?
Tüübil on koos mängulustiga olemas ka see ürgne
metsikus ja see haruldane seletamatu MISKI, mis mind meeletult
pöördesse ajab ja on olemas vaid oi kui valitud tüüpidel.
See siin on parim, mis muga eales juhtuda saab. UHH! Temaga võiks
lausa...Ahh...
Nüüd mõistsin,
mis mind Diegoga suheldes kõhklema pannud oli. Hoolimata
kõigist tema ülistamistväärt omadusist
ning sellest, et ta oma käimiste tunnetega mind hingepõhjani
liigutanud oli. Ma ei olnud temaga tundnud KIRGE ega leidnud
temas seda Seletamatut Miskit! Ilma nendeta ma aga ei saa....
Pidin kiirustama randa, kokkulepitud
massaþikohtumistele. Mitte mingil juhul ei näita ma
Josele välja, KUI KÜPSE ma tema ees tegelikult olen.
Pigem ootan, kui ta ise mind igatsema hakkab ning üles otsib.
Kui otsib.
...Tol ööl koju hääletades
sattusin hullu Jorge (häälda: horhe - kui sa kunagi
Hispaaniasse satud, tuleb sul paljude sellenimelistega tegemist)
hüüdnimega La Pirata auto peale. Peatusime korraks
ka ta kodus, et seal mõned MDMA-kristallid manustada.
"Ärge solvuge, aga mina ei taha, onju..." poetasin.
- "Tranquila, tmncal" (ära pabista, jõmmitar!),
keegi ei sunni sind, ise tead, kui sellise võimaluse käest
lased. Nad olid lahkelt nõus mind koduranda viima. Mulle
meenus, et pühapäeva ööst saadik olin täielikult
unustanud sellise tegevuse nagu magamine...Hasta la vista, kutid.
...Olin parasjagu Jockey Ciubi
valvuri-Julianiga, kes ikka veel polnud loobunud mind ingliks
pidamast, hommikuhahetuses paari sõna vahetamas, kui needsamad
tüübid meile lärmakalt peale lendasid: "Kurat,
kõik normaalsed klubid olid juba kinni! Teeks miskit lahedat!"
Oli näha, et too MDMA polnud neid just uimasemaks teinud.
"Noh, papi, võta jointi!" Seepeale leebus esiti
vähe torssis olnud vana valvurionu. La Pirata näitas
meile trikke oma tsirkuses töötamise ajast, sooritades
muuhulgas käte peal seistes kätekõverdusi, ise
pruun ja ilus, ainsateks kehakateteks piraadilik pearätt,
ja laigulised sõjaväepüksid...
Tundsin, et mu silmad poolenädalasest
magamatusest suurest kurnatusest lausa kõõrdi kiskuma
hakkasid ja jätsin need rahutud hinged maha ja siirdusin
oma residentsi. Katit polnud kodus. Olin täitsa üksi.
Uinusin sekundiga.
Hiljem läbi une kuulsin, kuidas
mu kodu asukoha välja nuuskinud ja mulle külla tulnud
kuid mind mitte äratada raatsivad piraadid mäenukil
- meie "rõdul" -istudes päikesetõusu
vaatasid ning mu rindadest ja omapärasest elustiilist rääkisid:
"...elab siin nagu mingi metsik
sireen..." Ja siis tegi Piraat minuga midagi NII shOKEERIVAT,
et pidin end peaaegu unetuks ehmuma!...Ta kummardus mu kohale,
libistas sõrmega üle mu kulmude...ja siis...sosistades
"maga hästi!" KOHENDAS TA MAHALIBISENUD LINA MULLE
PAREMINI PEALE! Saad aru!!! Iga normaalne mees oleks loomu sunnil,
selle asemel mis tema tegi, hoopis vähemalt rätiku
alla piilunud, kui mitte miskit veel hullemat! See oli nii ilus,
et mul tuli kõhe kananahk ihule... Ibiza ei väsi
ikka veel mind oma tüüpidega üllatamast!
19. september, reede
Milline rõõm oli
hommikul ärgates leida enda kõrvalt viimasel ajal
üsna harva nähtav loom nimega Kati! Viimasel ajal on
elu meid sootuks erinevatele radadele pillutanud. Kui erutav
on aga hiljem teineteise seiklustest kuulda saada, nii et lõpuks
tunduvad need kui ise läbi elatud...
Olin just jõudnud lõpetada
oma jutustuse oma unelmate printsist Josest, kui mäe jalamilt
kostus vilesignaal ja tuttav argentiinlasest iluspoiss teatas
jooksust ähkides:
"CHILLI, DIEGO ON TAGASI!!"
PUUGA PÄHE!!!
Selliseid asju juhtub vaid seebikates!
Poisu oli üksipäini seal kaugel shveitsis ähvardanud
teda täitvatest tunnetest kätki minna ja ostnud oma
viimase raha eest pileti tagasi Ibizale...Mis siis nüüd
saab?!! Mis ma temaga nüüd peale pean hakkama. Kuradikurat.
Kits ja heinakuhjad. Peaks usaldustelefonile helistama ja küsima,
mida ometi ette võtta!
Olin tol meeletul hommikul oma
armsa patsilise paruka metsalise-Jose juurde hotelli unustanud
(loomulikult oli see AINUS põhjus, miks mul teda vaja
näha oli. Ha-haa! Hea vabandus. ) Niisiis asusin õiget
hotelli kümnete sarnaste seast otsima. Ainsaks juhiseks
oli mulle vaade, mis TOL HOMMIKUL tema rõdult avanenud
oli. Astusin sobiva hotelli uksest sisse...ja mis siis nüüd?...ma
ei teadnud ju tema toanumbrit...ei teadnud õieti ta nimegi...Loomulikult,
täiesti "juhuslikult", nagu mu elus juba tavaks
on saanud, astus tol hetkel piljardisaalist välja, otse
mu ette ei keegi muu kui Jose. Me kehud tõmbusid kui magnetid
ja mõne hetke pärast, ilma et oleks säilinud
teragi kainest mõistuses, käis juba voodis võitlus
elu ja surma peale. Nagu orkaan.... "Kuule, ma vist ikka
ei tahaks, et mu elu esimene pulgavariant toimuks sellises masendavas
hotellis...oleks siis vähemalt mõnel romantilisel
rannal..." - "Aga vaata, kui lahedalt see voodi vetrub!"
- Olin seega juba peaaegu pehmeks räägitud: "Aga
siin on ju VALGED linad! Mis neist siis saab?..." - "Vahet
pole, see on mu sõbra voodi..." - Tundus, et sel
kutil tõesti millegist eriti "vahet polnud".
Aga just selline paras hoolimatus mind üles keerabki. Igatahes
pääsesin mingil seletamatul põhjusel seekord
veel "eluga". Ja Jose lahkus saarelt tagasi oma ärikolledþisse
enne, kui me taas kohtuda jõudsime.
20. september, laupäev
Seadusekuulekate tüdrukutena
oleksime pidanud hiljemalt täna saare tolmu jalgadelt pühkima,
sest viisad kippusid vägisi kätte ära lõppema...Aga
eks ole seda lahkumist ka juba oma poolteist kuud üritatud.
Taaskohtumine Diegoga. "Musi-kalli
–increäible!"jne. jne.... tema naha armas
ja tuttav lõhn...segadus ja otsustusvõimetus minu
peas...mida kuradit ma temaga peale hakkan! Ta meeldib mulle
ju väga-väga ja ta on üks ideaalsemaid sõpru,
keda tules kohata võiks, aga...
Tegime klubis endale "rootsi
lauda" - andsime valu kõigile ripakilolevaile jookidele...Kõikjal
ümberringi on plagisevad hambad ja kilavad pärani silmad.
Miks nad vaesekesed küll selle keemiaga niimoodi üle
pingutavad ja end tapavad! "Mitu sa panid?" küsisin
ühelt minu ees plagisevalt kollilt. - "Kuus!"
lõdises ta täbaralt vastuseks.... Suur mees, ise
teab, mis teeb...
Minu lemmik-narkootikumid on tants
ja musa.
Avastasime salapärase trepi,
mis viis alla ukseni, millel oli silt "HELL ". Põrgu
oli inimtühi, kuid hämaruses põlesid küünlad,
vaagnatel oli puuvilju ning laiu voodeid katsid pehmed tumesinised
kangad...voodi ümber vedeles kasutatud kumme...no mis nii
viga kui põrgu tegelikult ka selline välja näeb...
22. september, esmaspäev
Ärkasime rannal ja hing jäi
taas kord kinni meid ümbritseva kauni maailma pärast.
Õndsuse tunnet, mida selline ärkamine tekitab, pole
võimalik ligilähedaseltki kirjeldada..
Raamisin oma mälus igaveseks
pildi jumala kätega voolitud Diegost delfiini ujumas, tema
pruunil seljal mänglevatel lihastel sädelemas veepiisad...
See
päev muutis mu elu. Lesisime kodumänni all päikesevarjus
ja ma imetlesin kadedalt mööda ilma ringirändava
Diego piiritut vabadust. See on just täpselt see, mida mu
hing kõige rohkem ihaldab!
Sel hetkel taipasin: Nii. Ma ei
lähe tagasi ülikooli. Astun hoopis vähemalt paariks
aastaks eluülikooli. Lähen mööda ilma rändama,
keeli õppima...naudin noorust ja otsin õnne...Tegelikult
- mis sellest õnnest enam otsida - SEE ONGI ÕNN!
MU ELU ON VALUSALT LÜHIKE SELLEKS, ET TAL LIHTSALT LASTA
MÖÖDA LIBISEDA! AEGA EI OLE JU! Just nüüd,
kui juba paljalt oma noorusega ja õhinaga on võimalik
maailma vallutada, on PARIM AEG PEALE LENNATA. Just praegu on
elu tipphetk. Varsti on juba hilja. Üsna pea ei tee noored
ja ilusad poisid meid enam märkamagi. Ja ülikooli võib
alati minna, siis kui maha rahunenud olen ja selleks vajadust
tunnen. Reisides saadud kogemusi ei suuda asendada ükski
raamatutarkus. Seda varandust pole võimalik sinult röövida.
Ma usaldan oma südame häält. Aamen.
Millist kergendust ja rõõmu
ma tundsin pärast selle otsuse langetamist! Sest just siin
ja praegu leiab aset maailma tähtsaim üritus, nimelt
häppening nimega "Minu Elu".... Just siin, Ibizal
mõistad, et sa PEAD tegema seda ja AINULT seda, mis sind
õnnelikuks teeb ja ei miskit muud. SINU AINUS KOHUSTUS
SIIN ILMAS ON OLLA ÕNNELIK.
23. september, teisipäev
Diego järjekordse lahkumise
päev.
Kui koos temaga kiiruga lennujaama
poole kapates Katist möödudes talle viimase aja kuumima
uudise ette vuristasin: "Tead-ma-ei-lähegi-tagasi-kooli-vaid-peale-eestist-uute-passide-saamist-näiteks-inglismaale-et-seal-korraliku-passi-saamiseks-
abielluda-ja-siis-mööda-ilma-rändama-tshau-pärast-räägime...",
ilmus tema paljunäinud silmisse üllatuse vari.
Lennujaamas suvalise auto kapotil
istudes ja mulle mõne sentimeetri kauguselt pisarsilmil
otsa vaadates küsis Diego seda, mida ma kartnud olin: "Kas
sa...kas sa tunned armastust?" - Põiklesin: "Ma
kardan armastust. See on liiga tõsine asi..." —
"Jahh. Ja väga kurb on ta ka..." - Tajusin, et
kui ma oleks sel hetkel vaid öelnud: "Palun jää
siia ja oleme koos kuni elu lõpuni...", oleks ta
kõik muu kuu peale saatnud. Mu jumal, see kõik
polnud üldse nii neetult lihtne, nagu praegu paberilepandult
näib!
Ma vihkasin seda lahkuvat lennukit.
Ta tegi nutu häält..."Don't cry for me Argentina!"
Uitasin närvirahustuseks mööda
tundmatut külavaheteed...ainus mõistlikum ja selgem
mõtteuit mu peas oli: "viigimarjad!", kui üks
täiesti ehe, kuivetunud, 100-aastane vanadusnõtrusest
tudisev senjoor mind sõna otseses mõttes hoovi
tõmbas: "Hola, chica, tule siia, ajame juttu!"
Tema tillukesse kööki sisenedes astusin ajas tagasi
umbes sajandipikkuse sammu. Peale peremehe olid iidsed ka mööbel
ja lauanõud. Mekkisime kodukootud traditsioonilist taimelikööri
"Hierbas Ibizencast" ning viigi- ja viinapuuvilju
sellisel hulgal, et lõpuks mitte ühtegi enam ei mahtunud.
Kui asi tavakohase hüvastijätukallistuseni jõudis,
oli mul tõsine hirm, et vana tohik sellest katki läheb
ng koost pudeneb - nii pehkinud oli ta!
Koju hääletades hüppasin
hoogsalt peatunud autosse ja...OOPS! Keda ma nägin! Meie
vana pornotähest "sõber", Härra Liputaja!
"Nohh, kas tunned mind ära?" küsis ta sõbraliku
naeratusega. - "Vist küll".... puhh. Kaugemale
ma ei jõudnudki, kui väledal mehel juba noku pihus
oli...ta alustas SELLEGA kohe! - "Tead, senjoor, sa oled
ikka üks veidrik küll. " - "Me gusta mucho...mulle
meeldib see nii väga.... Ooh...OHHH!" sain katkendlikult
hingeldava vastuse.
Jõudnud kohani, kus ma autost
väljuma pidin, anus ta haledalt: "Por favor, senjoriita,
kas sa ei võiks kasvõi natukene mind pealt vaadata!"
- "Por favor, senjoor, ma kohe kuidagi ei tahaks
seda teha, " anusin vastu ja lõin ukse kinni. Teda
ei saa ju ära hellitada...võib teine meile niimoodi
veel tülikakski muutuda...
24 . september, kolmapäev
Tänu sellele, et ka paksuke
puuviljaonu, kes rannal tiirutades, korvid käes, valjuhäälselt
oma kaupa pakub, meisse nüüd armunud on, on meie hommikused
virgumised nüüd hoopis vitamiinirikkamad!
See oli taas üks neist eredatest
Ibiza-hetkedest, mis kunagi ei unune: vanamees on peotäie
vilju meie kõrvale tekile laotanud ning ise oma teoga
ilgelt rahul. Head tahet kiirgavana vaatab ta unistavalt muheledes
merele. Rääkida ei viitsi...milline idüll...
...äkki tõstab kuskil
sügaval Kati sisemuses - kusagil põrna ja pärasoole
vahel - elutsev kuradike õelalt irvitades pead: "Tahaks
talle peksa anda" ohkab ta magusa häälega, ise
laisalt pikutades ja onu lihtsameelset nägu seirates...-
"Nohh, sa võid ju talle korra vastu lõugu
panna..., " ässitan teda tagant head nalja haistes.
Inimeste pinged peavad ju muundatud saama...- "Aga ta vihastub
ju..." - "Aga sa tee seda naerunäoga. Siis peaks
okei olema..." Panebki. Ja mitte ainult ühe korra.
Mesimagusa naerunäoga. Ja kõik on rahul ja hommik
näib veel sulnimana.
Onu lubas kindlasti homme jälle
tulla. Uute viljadega...
25. september, kalapäev
Hinge eest hoolekandmise päev.
Ühinesin hommikul rannas etioopia nõia-Jessiega,
kes meie naabruses pesitses ning ka rannal massaþi tegi,
tema karmajooga harjutusega ranna prahist puhtaks rookimisega,
kuni viimaste konideni..."Nii puhastad end ka oma sisemisest
prahist... tähtis on hoida enda ümbrus puhtana..."
Täna pidi algsete plaanide
kohaselt olema meie saarelt lahkumise päev, kuid mu sisetunne
ei lubanud kohe kuidagi veel minna... mistõttu Kati pisut
mossis oli: "Me ei saagi siit niimoodi kunagi minema!"
Külastasime politseijaoskonda,
et saada meie passe asendava rebenenud lipaka asemele kaks korralikku
paberit. Miilitsaonu tuhnis mööda sahtleid blanketi
otsinguil.
Leidnud kaks paberit, palus ta
meil end aidata eristamaks inglisekeelset blanketti itaaliakeelsest.
Üritus lõppes baaris kohvitassi taga. Mis seal salata
- nad erinesid kodumaistest miilitsatest kõvasti. Suhtlesid
täitsa vabalt.
Kohtusime taas Alexiga. Mäletad,
see oli see kurjajuur, kes meid kord siia kauemaks jääma
oli õhutanud nii et me saaresse lootusetult ära armusime.
Süstisime mööda saart tema kelmika väikebussiga,
mida iga kord turistide ja nende "tõelisi ibizakaadreid"
jahtivate fotokate rõõmuks alati kolmekesi koos
lükates käivitada tuli. Külastasime sõpru
ja küpsetasime mahajäetud majakese kaminas pannil banaaniviile
suhkru ja viskiga.
27 . september, laupäev
Rõõm oli näha
Katit hommikul koos Alexiga randa saabumas, peas näod nagu
tüüne meri pärast tormist ööd ning teatamas
ürgibizalikku sõnumit: "Tead, me ei lähegi
veel täna ära!"
Vallutasime teeääres
kõrguva soolamäe tipu. Meresool on tillukese Ibiza
ainus ekspordiartikkel.
Turul rikkusin tahtmatult müüjate
tuju sellega, et khakipuu otsa ronisin, et seninägematuid
vilju maitsta ja kaasagi korjata (Balti jaama turul nimetatakse
neid miskipärast venkude järgi "hurmadeks"),
mistõttu mõned lötsud plönnid puu otsast
ka alla rahva sekka pudenesid. Khakid olid mesised ja Kati arust
pisut sperma maitsega.
28. september, pühapäev
Kas tõesti saabki täna
meie lahkumine teoks?
Kõrvus on nõid Jessie
viimased sõnad meile: "HOIDKE ALATI ARMASTUST OMA
SÜDAMES JA ÄRGE LASKE MÕISTUSEL TEDA KONTROLLIDA.
Süda on kõige tähtsam. Kuulake teda alati...Ja
tulge Ibizale tagasi...
"Jookseme nüüd hästi
kähku laeva ja rebime end Ibiza haardest vägisi lahti
enne kui taas midagi ahvatlevat juhtuda jõuab...enne,
kui me jõuame mõtlema hakata KUI VALUS see lahkumine
tegelikult on..."
Saar kaob tasapisi silmist...
Saad aru! Me pole veel maalegi
jõudnud, kui juba käib südametemurdmine täie
hooga! Katil on tegemist ühe piltilusa Maroko jalgpalluriga,
samal ajal olen mina laskunud tulistesse poliitilistesse vaidlustesse
fanaatilise salkusjuukselise Kuuba vabaduse eest võitlejaga,
mille käigus tolle süda lootusetult vallutatud sai.
Ta oli hingepõhjani solvunud kui kuulis, kui keeruline
on meie, eestlaste, jaoks reisimine kogu selle mõttetu
paberifuckingmajanduse pärast. "Mis kurat!" käratas
ta hashshipläru hambus, "ma olen korralik kodanik,
maksan oma makse...- muide, su bikiinid on rindade kohalt pisut
liiga kitsad , aga see just mehi erutabki, aga mina ei vaata
sind sugugi "sellise" pilguga, ega ma mõni "selline"
pole -ja juba hommepäev lähen ma politseijaoskonda
ja küsin, " What thefuck is matter with Estonia!
Mis kurat selle Eestiga lahti on!!!".... ja sina ütle
oma kodumaal kui sa seal ajalehes oma reisist kirjutad, et ma
ei tee seda mitte sellepärast, et sa oled ilus ja sul on
selline.... (taas üks vesinesuine pilk mu häbitult
pungitavatele bikiinidele)...selline POWER! ja et ma sinusse
armunud olen - mis muuseas on ka tõsi - vaid ma teen seda
KUUBA VABADUSE NIMEL ja kõigi kannatavate rahvaste nimel!!!
Ja ära unusta neile öelda, et ma olen Kuuba embargo
vastu!" (lubasin seda kindlasti teha) "Ja ütle
neile veel seal ajalehes, et meil on dünamiiti ja me paneme
selle abil kõik telekad mõneks ajaks seisma, et
inimesed näeks, kuidas on elu ilma TV-ta!!!..." Ja
kui Kati hiljem heaks arvas onnu kõhtu ajaviiteks poksikotina
kasutada, hõiskas ta tulihingeliselt: "C 'mon,
girI Peksa! Peksa sotsialismi eest!...Igatahes...HASTA
VICTORIA LA CUBA!!"
Vaevalt taas kindla maapinna jalge
alla saanud, kohtusime Victori nimelise noormehega ja võtsime
armulikult vastu tema pakkumise veeta öö tema kaheksa
tühja voodiga rannaäärses korteris. Ja õigesti
tegime, sest tol ööl algas meeletu vihmauputus –
siin lähistel, Alicantes viis veevool tänavalt kaasa
5 inimest ja kantis nad läbi kanalisatsioonitorude merre.
Milline labane lõpp.
Põnevat seltskonda (ja
kindlasti ka oma korteris kelmikalt alasti ringi kalpsavaid plikasid)
haistnud Victor veenis meid jääma veel paariks päevaks,
seni kuni transpordifirmas kus ta töötas, leiduks mõni
masin, mis meid vähemalt Poolani viiks. Päevad möödusid
laiseldes, tormises meres kümmeldes, kunstiliste fotode
tarvis poseerides ning keelehuvilisest Victorile ta soovi kohaselt
eestikeelseid kirglikke tüdrukute-meelitamise lauseid maki
peale lugedes, mis kõlasid umbes nii: (meelusest nõretava
häälega) "Mu kallis tropp, ma tahaksin su pead
vastu seina taguda...OOHH!(naeruturts).... Su juuksekarvad...aahhh!
ja kõik muud karvad aeglaselt ükshaaval välja
kitkuda..." Tema leebelt libedate lähenemiskatsete
tõrjumine oli paras peavalu.
Mehed! Ma annan teile nüüd
hüva nõu. Üks haletsusväärsemaid nähtusi
siin ilmas on üks kiimas peni, kes Victori kombel haledalt
anub ja kiibitseb ja loodab, et naine seepeale kaastundest oma
keha temaga jagama tõttab. Pealekäimine ja soigumine
on kõige vähem erutavam asi maailmas. Te tehke vaid
pisut hoolimatum ja uhkem nägu pähe ning te saavutate
palju rohkem . Kui saavutate...
"Kurat!" mõtlesin
ma praegu - mida ma siin küll targutan! - kindlasti on teistel,
"normaalsetel" naistel hoopis teised väärtushinnangud...
nii et sorri, mehed, ärge pange tegelt seda eelnevat lõiku
tähelegi kui ta teile ei meeldi.
Kord kui Victor tööl
oli, olime omapäi kogemata mõnele valele telekapuldi
nupule vajutanud, nii, et telekas hiljem enam üldse toru
ei võtt. Hiljem ujumast tulles leidsin oma voodi peale
lahtiselt ripakile jäänud päevaraamatust pettunud
Victori noodi: “... Ja Victor usaldas neid ja võttis
nad oma majja. Kui ta tagasi tuli, leidis ta oma TV ruineerituna
...tulemus on see, et Victor peab nüüd remondiarvega
maksma oma külalis eest, mida kurjalt ära kasutati.
Vabandust, et ma võtsin su päeviku, aga mu pidin
oma probleemist rääkida saama. Anyway, tüdrukud,
ma armastan teid väga-väga ja sweet kiss for you.
"
Anna mulle vaheaeg!
"Mida ta sellega öelda
tahab?" küsis Kati neid ridu lugedes. - "Küsi
minu käest! Eks ta sedasama tahabki..." - "No
siis ei taha ta ju mitte midagi öelda..."
Võtsime ette kahepäevase
reisi Madriidi, et sealt ühe Eesti Asja Ajava Onu käest
saada paber, mis piirivalvurid meie passide puudumise koha pealt
maha rahustaks.
30. september, teisipäev
Hääletamine oli rohkem
kui lõbus (kas see üldse on meie jaoks kunagi kurb
on olnud!). "Head inimesed! Pidage kinni! Me läheme
SAADIKU juurde!!" üritasime teepervel räusates
juhte peatuma veenda. Jälle üks boonus hääletamise
juures - kus mujal saaks üks tänapäeva linnainimene
end valjuhäälselt välja elada ilma, et sind selle
eest luku taha pandaks.
Kõrged traataiad justkui
selleks loodud ongi, et neist üle ronida. Veetsime terve
tunni keset viinamarja ja mandliistandusi.
Ja siis äkki oli Kati hoopis
Siim Viimsest reliikviast ja rebis tee kõrvalt maast välja
liiklusmärgi, et sellega metsikult kappavaid hobuseid ehk
autosid peatada ning hääletades juhtidele veenvamalt
mõjuda. See müüs - mitte enam kui paari sekundi
pärast üks võimas veoauto peatuski.
Madriidi jõudsime õhtupimeduses.
Olime viimasel juhil juhet nii hoolega kokku ajanud, (juhi pere
ja töö vastu suurt huvi tundes võib kaval rändur
paljugi saavutada!), et ta iseenesestmõistetavalt meie
heaks suurlinnas paarikümne kilomeetrise ringi tegi ja otse
saadikuonu ukse taha maha poetas. Oi õnne.
Onu pool tabas meid kultuurishokk.
Olgugi, et tegu oli täiesti normaalsete ja mõistvate
tüüpidega, ehmatas meid - kes me ibizaliku spontaansuse
ja vahetusega ärahellitatud olime - elektrilöögina
see põhjamaiselt jahedalt sõbralik ja kammitsetud
eestikeelne suhtlemine...Tegelikult oli ju kõik nagu korras...ainult
meile oli vist liiga ootamatult Eestimaad näidatud. See
oli ka esimene kord KOGU REISI JOOKSUL, kui me raha maksmisest
mitte kuidagi kõrvale hiilida ei saanud, isegi poolepeale
tingida polnud võimalik! 70 eeku näost mingit pagana
riigilõivu. Mingu p. Ausalt.
Olime just keset linna ühe
varjulise põõsa alla tarinud kuskilt leitud madratsi
ja valmistusime unele suikuma, kui äkki...äkki astus
meie juurde...Jeesus ise! See on tõepoolest tõsi!
Me nägime teda oma isikliku ihusilmaga ja võisime
teda näpuga katsudagi, veendumaks, et see vaid meelepete
polnud...Noormees nimega Jesus oli tõeliselt liigutatud,
kui nõustusime osa võtma tema poolt pakutud Madriidiga
tutvumise programmist ning ööbima tema poolt lahkelt
pakutud katuse all. Linnal ööelul polnud meile aga
miskit põnevat pakkuda.
Sõime ära purgi Jeesuse
shokolaadikreemi ja vingerdasime ta tiirasuse eest kõrvale
jutuga oma surmväsimusest ja ajasime neid "toimetusi"
kõigest väest homse varna. Loomulikult olid homse
"kindla" kohtumise ajaks , mille temaga peale ta tööpäeva
lõppu kokku leppinud olime, juba meie jäljedki jahtunud.
1. oktoober, kolmapäev
Mäletama jääb meid
igatahes ka see linn. Vaevalt siin eriti tihti juhtub, et keegi
metroovaguni põrandal kõhulihaste harjutusi teeb.
Või siis suures ärilinnajaos, keset pilvelõhkujaid
politseinikult surmtõsiselt luba nuiab, ristmikul, siis
kui autod punase fooritule taga seisavad, topless foto tegemiseks.
Miilits jäi nurumisest hoolimata enda juurile kindlaks:
"EI!" kõlas konkreetne vastus. Niisiis tuli
meil oodata hetke, mil ta selja pööras, et siis rõõmsalt
oma plaan salaja ellu viia. Keskööks olime Victori
juures tagasi.
3. oktoober, reede
...Juba seisame Prantsuse piiri
ääres koos koormatäie tomatitega. Juht laks põiele
ja mm|eil käib kabiinis tisko.
Juht ei väsi veendunult depressiivselt
kordamast: "La vida es mierda!" (elu on pask!)
ning masendunult: "Yo soy un cabron. " (ma olen
tõbras) Ning aeg-ajalt käepärasest istmealusest
pudelist viskit lohutuseks peale lonksamast. Lahe onu! "Me
oleme sinuga päri," kostame meie seepeale ja lonksame
kah vahel sõbramehe poolest tibakese. Ajaviiteks oma selle
suve "skoore" loendades ja erootilisi elamusi võrreldes
ning suhteid üldiselt lahates selgus üks hämmastav
fakt - kogu selle mitmesajapealise isaste karja kõrval,
kellega kolm ja pool kuud kostnud vallutusretke jooksul päevast-päeva
suhelnud olime, õnnestus meil kahe peale kokku enam kui
paari lause ulatuses suhelda vaid KOLME tibiga! Uskumatu. Ilmselt
piisas meile suhtlemisest teineteisega.
Korjelennult ühte juba koristatud
viinamarjaistandusse naasime kahe kotitäie viljadega ja
täisvitsutet punudega. See oli viimane taoline maiustamine
enne järgmist suve!
4. oktoober,
laupäev
Saksamaa. Valuline fakt on see,
et esimest korda tundub õhus tõelist sügist
- täheldasin oma pissi põõsa all auramas...PUTA
MADRE FRIO! (siga-külm!) Milleks!?!
Samas täheldasin, et peale
kidurat, pleekinud, tolmust lõunamaa võserikku
on päris kosutav hingata sisse seda lopsaka lehismetsa värskust.
See oli ka ainus progresiivne märk kogu meid ümbritsevas
masenduses. Nüüd ei ole siin enam miskil päästa
- varsti jõuame koju. Kõik me möödunud
seiklused hakkavad tunduma järjest Unenäolisematena.
Peaks sest reisist õige raamatu kirjutama...Sellest võiks
saada sissejuhatus mu paljudele tulevastele reisikirjadele.
Abiks seegi, et Eestis praegu
vähemalt seeneaeg on.
5. oktoober, pühapäev
Tänu meiepoolsele pidevale
lõbusale nokkimisele kõlab onu igahommikune tervitus
"La vida es mierda!" ülevalt koikust juba
üsna rõõmsameelselt.
Saast! Kas tõesti võib
kuskil ka selline üdini tungiv jahedus ja rõskus
olemas olla! Ümberringi on okseleajav euro - pedantlik ja
kalk. Miks kõik mind niiviisi jõllitavad?! Ma saan
aru, et oma rannariietusega (nabapluusid ja sandaalid) oleme
pisut erilised küll, aga millegipärast vahivad nad
mu nägu! Ja tunduvad seejuures sügavas hämmelduses
olevat. Mis, kurat toimub! "Vabandage, miks te mind niiviisi
vaatate? Kas te tahate minuga abielluda vä??"
Valasime õli tulle ja hirmutasime
"Bitte Sauberhalten "-siltide maa inimesi tarmuka
rütmivõimlemisega parkimiskohas. Me võiks
ise mõneks ajaks koos rekka-juhtideks hakata ning mööda
ilma kimada! Kus siis saaks alles sõud teha. Ja vaesed
poisshääletajad siis...
6. oktoober, esmaspäev
Maailmatu jurakas Poola. Andsime
oma saatused edasi rekkajuhi Helduri karvastesse kätesse.
Nilbelt kodune on esimese märgina Eestist kuulda juhtide
raadiotelefonidest mahlakat eestikeelset roppust: "Me ei
hakka ju neid kuradi kalleid poola suitse ostma, minguvittunahhui!"
Ja tõsiseid raskusi valmistab
ka enese ohjeldamine, et mitte kõige salajasemaid ja ropemaid
asju valel ajal omavahel valjuhäälselt arutama kukkuda,
nagu viimase kolme kuu jooksul harjumuseks saanud. Eestlased,
sunnikud, saaks ju kõigest aru ja tunneks end ebamugavalt.
Oi, kuidas me seda kodumaal igatsema hakkame! Teemasid nagu:
kui pikk või lai või kortsus, jne. võiks
olla vaadeldava isiku oletatav noku, tuleb meil nüüdsest
peale demonstratiivselt prantsuse keeli lahata.
Visla jõe äärest,
Toruni linnast helistasin lõpuks emale. "Kuule hulkur,
tule nüüd lõpuks koju ka, küll juba muretsetud..."
Ema, ma ei alahinda su muret.
Aga ma lihtsalt EI SAA ju nürilt, vaid pooleldi elusana
masendavat keskpärast elu elades paigal tammuda! Mitte keegi
ei saaks, kui ta veri vemmeldaks nii nagu minul. Mul on vaja
maailma vallutada kuni seda üürikest noorust veel jätkub.
Kõige hirmsam, mida ma ette kujutada suudan, oleks see,
kui kord vanana peaksin kahetsema et miski, mida süda nii
väga teha ihaldanud, tegemata jäänud on.
7. oktoober, teisipäev
Ei saaks öelda, et kodule
lähenedes me vaim eriti tasakaalus olnuks ja hinges just
heldimust tundnuks...Aga siin me siis nüüd olime. Koti
põhjas konutas tujutult ikka veel seesama kolme ja poole
kuu eest Keskturult ostetud pähklikreem Nussa, mida seni
polnud lihtsalt mahti olnud sealt välja koukida...
Esimesed muljed kodumaast olid
karmid. Pärast pikki rännakuid läbi Euroopa tuli
meil esimest korda Märjamaal tegemist kurjade miilitsatega,
kes selle eest, et auto tänu meile ülerahvastatud olevat,
juhilt rasket papirulli nõudsid. Nonii. Selline "Teretulemast
kadunud tütred" siis.... Tuju läind... Ja polnudki
enam palju vaja: piisas vaid sellest, et teeääres vilksatas
vastikult tuttav silt "Kohila-Hageri", kui tundsime
kuidas REAALSUS kõige täiega lagipähe lajatas....
...ja pisarad hakkasid voolama....
Shit happens.
Sel hetkel tundsime, et muinasjutt
on läbi saanud.
23. nukker viinakuu päev,
1997
vt. ka Sirtsu kodukas |