Euroopa Liit - skeptiku vaatenurk


Väärtees: Euroskeptikud on globaliseerumise vastu

Tegelikkuses toetavad skeptikud Eesti koostööd kõikide maailma riikidega. Hoopistükkis Euroliit sulgeb oma liikmed eurotsitadelli ja ahendab nende koostööd muu maailmaga.

Piltlikult öeldes on Euroliitu astumine nagu kiivas abielu, mis piirab suhtlust ülejäänud riikidega. Liikmesriigid ei ole enam oma seisukohtade esitamisel vabad, sest euroleping kohustab: "Liikmesriigid koordineerivad oma tegevust rahvusvahelistes organisatsioonides ja rahvusvahelistel konverentsidel. Niisugustel foorumitel toetuvad nad ühistele seisukohtadele."

Euroliidu poliitika on paljuski suunatud kolmandate riikide oma turult väljatõrjumisele ja seetõttu ei nähta hea meelega abieluväliseid suhteid. Kui Eesti astub abiellu, ei või ta enam osta sealt, kus odavam, vaid peab eelistama abikaasa kallimat kaupa.

Aga piiratud on ka liikmesriikide omavaheline tihedam koostöö, mis jätab liivakastist välja teised liikmesriigid. Kui Soome peaminister Paavo Lipponen käis välja idee põhjala dimensioonist, siis pani Brüssel asjad paika omamoodi - aga loomulikult, ent kaasame arutlustesse ka Kreeka ja Portugali. Siinkohal jälle euroleping:

"l. Liikmesriigid, kes kavatsevad omavahel sisse seada tihedama koostöö, võivad Euroopa Liidu lepingu artikleid K. 15 ja K. 16 arvesse võttes saada loa kasutada käesolevas lepingus ettenähtud institutsioone, menetlusi ja mehhanisme, tingimusel et kavandatav koostöö:
a) ei hõlma valdkondi, mis kuuluvad ühenduse ainupädevusse;
b) ei mõjuta ühenduse poliitikat, meetmeid või programme;
c) ei käsitle liidu kodakondsust ega tee vahet liikmesriikide kodanike vahel;
d) jääb käesoleva lepinguga ühendusele antud volituste piiresse;
e) ei kujuta endast diskrimineerimist või piirangut liikmesriikidevahelises kaubanduses ega kahjusta nendevahelist konkurentsi."

Kui üldse abielluda, siis tuleb vaadelda abielulepingus ka abieluväliste suhete lubatavust ning käsitleda kindlasti ka abielulahutuse võimalikkust!

Kui aga Eesti soovib euroabielu igatsedes loobuda iseseisva välispoliitika ajamisest Ameerika ja Aasia suunal, siis tuleb tal teada, kuidas on välispoliitika ajamine Euroliidule kombeks.

Ühtse välispoliitika valmistavad ette mitmesugused EL Nõukogu juures tegutsevad komiteed - alaliste esindajate komitee (COREPER)ja poliitiline komitee (COPO). Mõistagi on protsessi kaasatud ka Euroopa Komisjoni struktuurid. Formaalselt langetatakse otsused nn välisministrite nõukogus (General Affairs Council), keerulisematel juhtudel võib lõppotsuse suunata valitsusjuhtide tasandile ülemkogusse (European Council).

Mitmesuguste jooksvate sündmuste puhul (näiteks kaastundeavaldused maavärinate, üleujutuste või terroriaktide korral) esineb Euroliidu nimel deklaratsioonide ja seisukohtadega eesistujamaa välisminister. Kui sündmusele reageerimisele või läbirääkimistele on kaasatud ka eelmise ja järgmise eesistujamaa esindajad, kasutatakse ka mõistet "troika".

Suurenenud on EL-i Nõukogu peasekretäri roll ühtse välispoliitika ajamisel. Kui Javier Solana jõudnud ametis olla mõne kuu, oli temast räägitud oluliselt rohkem kui tema eelkäijast sellel ametikohal Jürgen Trumpfist. Hellitavalt nimetatakse Solanat mister Euroopaks, kutsutakse EL-i välispoliitika juhiks ja koordineerijaks. Kõigeks selleks loob aluse Amsterdamis lisandunud lepingusäte: "Eesistujariiki abistab nõukogu peasekretär, kes tegutseb ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindajana."

Samas on vähenemas eesistujamaa roll. Kui siiani peeti tippkohtumisi (ülemkogu istungeid) eesistujamaal asuvas linnas, siis Nizza kohtumisel otsustati need tippkohtumised järk-järgult üle viia Brüsselisse. Ka mitmed Romano Prodi tehtud avaldused annavad märku liikmesriikide eesistujarolli peatsest kadumisest. Meelde tuletamist väärib Soome kogemus eesistujamaana - Euroopa välisministrid ei pidanud vajalikuks osa võtta EL-i välisministrite põhjadimensiooni käsitlevast konverentsist, mille Soome eesistujana oli suutnud oma "võimupoolaasta" tööplaani lülitada. Nädal varem Tallinnas oli Martti Ahtisaari rääkides väikeriigi võimalustest EL-i poliitikat mõjutada toonud näiteks just Soome põhjadimensiooni algatuse.


Väärtees: Euroliidus olles osaleme otsuste vastuvõtmisel

Jah. Meile jääb otsustamisrõõmu asemel osalemisrõõm. Justnagu väikeaktsionäri sõnaõigus aktsiaseltsi juhtimisel. Või nagu vanasti osalesid sotsialistliku töö kangelased tähtsate otsuste vastuvõtmisel Moskvas. Ka NL Ülemnõukogu rahvuste kojas omas Eesti NSV ebaproportsionaalselt palju kohti (nii ENSV kui ka VNFSV omasid seal võrdselt 32 deputaati), ent sündmuste käiku mõjutas see vähe. Ja nii ei saa see teisiti olema ka Euroopa Liidus.

Euroliit on kujundanud eriarvamuste vältimise mehhanismi, kus põhilised otsused tehakse juba COREPERis (alaliste esindajate komitees). Põikpäiste ohjeldamiseks on Amsterdamis lisatud Maastrichti lepingusse artikkel F1, mis võimaldab "ebademokraatlikult" liikmesriigilt mingiks perioodiks hääleõiguse üldse ära võtta.

Kuna nõukogus esindavad liikmesriike ministrid, kes reeglina oma riigi rahvuslikele huvidele iseenda eurokarjääri huve eelistavad, siis püütakse nõukogus võimalikult vähe erimeelsustega silma paista. Ja kui üks liikmesriik üritabki vastuvoolu ujuda, teevad ülejäänud põikpäisele tema ürituse mõttetuse hääletusega selgeks.

Kvalifitseeritud enamusega tehtavad otsused on kohustuslikud ka neile, kes "otsuste vastuvõtmises osalemisel" vähemusse jäid. Muide, senine nõukogu hääletusmehhanism ei võimalda näiteks Rootsi, Soome, Taani ja Ühendkuningriigi esindajail ühiselt blokeerida põhjamaade jaoks kahjulikku otsust - nende 4 riigi häältest ei jätku blokeerivaks vähemuseks.

Nizza tippkohtumisel välja pakutud uus liikmesriikide hääle osakaal nõukogus, mis Euroliidu laienemisel teostuda võib, on väikeriikide jaoks veelgi lootusetum. Mis on Eesti 4 häält suurriikide 29 kõrval? Kuidas saab mõjutada 1% hääli otsuse vastuvõtmist nõukogu poolt? Väikeriigil on euroasjades vormiliselt küll kaasaklähvimise õigus, ent eurokaravani teekonda see ei muuda.


Väärtees: Me ei pruugi täita meile ebameeldivaid direktiive

Seda väärteesi kõlbab illustreerima Andres Tarandi kinnitus, et Eesti jääb suveajast loobumises kindlameelseks isegi siis, kui mingid Brüsseli tegelased selles küsimuses eriarvamusele jäävad. (EPL, 21.09.99)

Tõepoolest, kuni Eesti ei ole Euroliidu liikmesriik, ei saa see olla Brüsseli asi, mis kella järgi eestlased hommikul tõusevad ja õhtul magama lähevad. Iseasi on Euroliidus, kus suveajale üleminek on sätestatud eurodirektiiviga. Juba kaheksas suveaega sätestav Europarlamendi ja EL Nõukogu direktiiv 97/44/EC 22. juulist 1997 nägi ette sätestada sajandivahetuseks seniste neljaaastataguste igakordsete otsuste asemel püsivam korraldus. Uue direktiiviga 19. jaanuarist 2001 tehaksegi Euroopa Komisjoni ülesandeks iga viie aasta järel nimetada järgnevaks perioodiks suveajale mineku kuupäevad (päevad, mil tuleb Greenwichi aja järgi kell l öösel nihutada kellaosuteid 60 minutit, on endiselt määratletud märtsi ja oktoobri viimase pühapäevaga). Millegipärast serveeris meie ajakirjandus seda direktiivi Euroliidu uue ja ootamatu normina, millele valitsuse pressiesindaja juba ettevaatlikult reageeris (suveaja vältimise nimel ei hakka valitsus ühinemisprotsessi Euroopa Liiduga pidurdama).

Eurolepingu artikkel 189 sätestab, et direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes. Kui mingi liikmesriik siin isepäisust näitab, on komisjonil ja Euroopa kohtul võimalus isepäist liikmesriiki trahvida või rakendada muid sanktsioone (art. 171). Teadmatus, mis tipppoliitikuid Euroliidu direktiivide ja lepingute küsimustes näib ümbritsevat, süvendab veelgi veendumust, et meie senist iseseisvust ollakse valmis pimesi Brüsseli altarile ohverdama.

Osutikeeramise küsimus iseenesest on suhteliselt vähetähtis, ent siinkohal ei saa jätta kordamast aastavanust pöördumist - kui koalitsioonipoliitikud Andres Tarand, Siim Kallas ja Mart Laar on kellaküsimuses täiesti teadlikult otsustanud lõpuni kindlameelseks jääda, siis tere tulemast euroskeptikute perre!


Väärtees: Brüsselist suudetakse ohjeldada meie ametnikke

Eurooptimistid on väitnud: "Eksisteerib tõenäosus, et need Eesti poliitikud, kellele sünnipärast taktitunnet ehk moraali pole kaasa antud, hakkavad käituma nii, nagu kirjutamata eetikanorme kohustuslikuks pidavad Euroopa poliitikud."

On arvatud, et kuulumine EL-i tooks kaasa tugevama kontrolli meie ametnikkonna üle. Paraku sarnaneb see omaaegse usuga heasse tsaari - tegelikult ei tule Brüsselist keegi meie kohalikke ametnikke nuhtlema. Hoopis Brüsseli komissaridel endil on olnud tegu korruptsiooniskandaalide summutamisega. Eelmine korruptsioonis ja onupojapoliitikas süüdistatav komisjon oli seetõttu sunnitud isegi tagasi astuma. Kui 1999. aasta alguses kukkus komisjonile umbusalduse avaldamine häältega 232:293 Europarlamendis läbi, siis kaks kuud hiljem esilekerkinud uued süüdistused sõltumatu töörühma raportis panid Jacques Santeri vangerdust tegema: komisjon teatas oma tagasiastumisest, et hoida ära uut hääletust parlamendis. Seejärel püsis aga komisjon ametis peaaegu oma mandaadi loomuliku lõpuni.

Ka uuel komisjoni presidendil Romano Prodil on oma luukered kapis. Ametisse nimetamisel anti komisjonile tervelt 142 vastuhäält. Prodi on andnud parlamendile lubadusi tulevikus hästi käituda. Europarlamendi üks skeptiline liige Roger Helmer kirjutas sel puhul elektronkirjas: "Täna nõudsid parlamendiliikmed glasnosti ja glasnosti uus komisjoni president Prodi euroinstitutsioonides ka lubas. Mõistagi järgnes Nõukogude Liidus glasnosti tulekule mõne aasta pärast liidu kokkuvarisemine. Meil on põhjust loota. Ajalool on omadus korduda."

Komisjoni teenindavad 17 000 euroametnikku sellele ei looda. Väikeste sammude astutakse hoopis Euroopa Föderatsiooni suunas, mis seni peidetud sõnade "protseduuride efektiivsemaks muutmine" või "nõukogu efektiivsus" taha. Liikmesriikide vetoõiguse piiramine, eesistujamaa rolli vähendamine ja nõukogu peasekretäri vastutuse suurenemine tagavad üha enama võimu ülemineku rahvuslikelt institutsioonidelt liidu keskorganitele.


Väärtees: Euroopa Liit on vaid klubi

Seda Toomas Hendrik Ilvese väljendit on kasutanud mitmed eurooptimistid varjamaks Euroliidu suurriiklikke ambitsioone ja EL liikmesriikide suveräänsuse kadumist. Välisministri väljendi kahepalgelisus sai eriti selgeks, kui ta Saksamaal Humboldti Ülikoolis esinedes asus toetama Euroliidu föderatsiooniks kujunemise ja ühtse konstitutsiooni ideed.
Euroopa Liit on muutumas sisepiirideta alaks (Maastrichti lepingu art. B). Sisepiirideta ala on aga mõiste, mis vastab pigem liitriigi kui klubi tunnustele. Selle "klubi" määrused on liikmetele eranditult kohustuslikud, liikmetel puudub võimalus "klubist" lahkumiseks või teiste "klubide" liikmeks astumiseks.

Siinkohal tuleb eristada Euroliidu eilset, tänast ja homset ülesehitust ja seoseid ning teha endale selgeks mõned põhiterminid:

Euroopa Ühendused - Euroliidu nimetus tema kujunemise ajastul, mil koostöö toimus peamiselt majandusvaldkonnas (Euroopa Söe- ja Teraseühendus. Euroopa Majandusühendus, Euroopa Aatomienergiaühendus). See oli Euroliidu "eilne ühisturu ajastu" aastatel (1951)1957-1992.

Euroopa Liit - Euroliidu arenemise ajastu pärast Maastrichti lepinguid, mil "üha tihenev koostöö" hõlmab välispoliitika ja julgeoleku küsimusi, ülemineku ühisele rahale ja ühtset kodakondsust ja migratsioonipoliitikat.

Euroopa Ühendriigid - föderalistlike arengute lõppeesmärk, kus liikmesriigid on oma suveräniteedi Liidu keskorganitele täielikult üle andnud ning teostavad oma õigusi sarnaselt USA osariikidega.

Euroliidu süvendamine - liikmesriikide suveräänsete õiguste järk-järguline keskvõimule ülekandmine.

Euroliidu laienemine - euroametnike ja suurtööstuse loomulik vajadus impeeriumi suurendamiseks ja avarama siseturu haaramiseks.

Eurointegratsioon - eurosulandumine, uue euroimpeeriumi kujundamise vägivallatu protsess.


Väärtees: Liit tagab meie julgeoleku

Tagab julgeoleku kelle suhtes? Venemaa suhtes? Samas ei eitata Venemaa saamist tulevikus Euroliidu liikmeks. Sisekriiside korral on Euroliidu positsioon neutraalne (näiteks Euroliidu hoiak Põhja-Iiri sündmustes) või migrante soosiv (näiteks Euroliidu avaldused Eesti keele- ja kodakondsuspoliitika suhtes).

Kuidas? Tuleb Kosovo näitel Eesti linnu pommitama, kui näiteks Venemaa organiseerib Eestis sisekriisi? Euroliit ei ole sõjaline organisatsioon ja tema senine praktika kriisikollete likvideerimisel Baikani poolsaarel ei kannata kriitikat. Veelgi naiivsem on arvata, et prantsuse või hispaania sõdur tõsisema sõja korral Eesti kaevikutesse sõdima tuleb. Loodavad Euroliidu julgeolekujõud võivad küll tegevusse astuda Eesti-Läti kalasõja või Soome-Eesti konflikti korral, ent Venemaa on olnud ja jääb Euroopa jaoks kuumaks kartuliks. Välisministeeriumi teesi NATO liikmeks saamise ja Euroliitu astumise omavahelise seotuse kohta lükkab ümber kasvõi tõsiasi, et näiteks Eesti lähimad naabrid Rootsi ja Soome ei ole NATO liikmed.

Teatavad julgeolekutegurid loob üldine diplomaatiline suhtlus nii Euroliidu kui ka USA-ga. Ent selleks ei pea ilmtingimata Euroliitu astuma, julgeolekugarantiisid võidakse sätestada kahepoolsetes erilepingutes, sealhulgas ka senikehtiva Euroopa assotsiatsioonilepingu raames. Majandus- ja kaitsekoostöö tegemiseks ei pea olema "liitriigi" liikmesriik.
Tagab psühholoogilise julgeoleku iseenda jaoks? Tammarulik (Kitzbergi "Libahunt") ellusuhtumine ütleb, et orjarahvale polevatki rohkemat vaja, ent eestlaste seas on ka neid, kes omariiklust oluliseks peavad.

Tagab majandusliku julgeoleku? Seda küll. Kaitseb oma kapitali meiepoolsete turureguleerimismeetmete eest. Eesti jaoks seisneb majanduslik julgeolek ekspordi-impordi tasakaalus, ent seda Euroliit paraku Eestile tagama ei tule.


Väärtees: Venemaad ei võeta kunagi Euroliitu

Suurem osa poliitikutest satub segadusse, kui neilt küsida, kas nad ka siis Euroliidu liikmeks pürgiks, kui üheks liikmesriigiks oleks Venemaa. Venemaa ei olevat Euroopa riik (!), Venemaast rääkimist peetakse spekulatsiooniks, Venemaa ei saavat Euroliidu liikmeks enne 30 aasta möödumist (mistõttu tänased poliitikud olevat selleks ajaks juba sumud).

Kõige kohatum on viimane argument - poliitik peaks mõtlema ka oma lastelaste peale (vähemalt 100 aastat tulevikku). Ja Euroliit tunnistaks Venemaa "õigeks" isegi siis, kui Venemaa paikneks geograafiliselt Aafrikas või Antarktikas. "Porgand on puuvili" taolisi eurootsuseid on varemgi tehtud. Meenutagem Venemaa vastuvõtmist Euroopa Nõukogu liikmeks Tðetðeenia külade eelmise pommitamise päevil ning europoliitikute hambutut käitumist hilisemale genotsiidile hinnangu andmisel. Euroliitu huvitab Venemaa turg ja ka Venemaa on Euroliidule lähenemisest huvitatud.

Kas poolt ja vastuargumente analüüsides osa tulevikustsenaariumeid spekulatsioonina kõrvale heita ning piirduda vaid meeldivate sündmuste vaatlemisega? Unustada Venemaa ekssuursaadiku Trofimovi taktika Venemaa mõju suurendamisest Eestis läbi Euroliidu mehhanismide?

Seetõttu vaatleme ka järgmist ekstremaaljuhtu. Kujutlegem, et aastal 2005 saab Eesti "eduka" referendumi järel Euroliitu. Aastal 2015 võetakse sinna Venemaa. Kuna Venemaa on selleks ajaks demokraatlik ja turumajanduslik, ei kõlba Eestilgi üksi vastu hääletada. Kui Venemaa riigina ongi muutunud, siis paraku ei ole seda sealt Eestisse saabuv migrant. Meenutagem euroartiklit 8, mis Euroliidu kodakondsusest räägib (õigus vabalt liikuda ja elada, olla valitud kohalikel valimistel jne).

Ja kui Euroliit otsustab hiljem kvalifitseeritud häälteenamusega jaguneda Lääne- ja Ida-Euroopa Liiduks, võime jälle sattuda Venemaaga ühele poole raudset eesriiet. Seekord aga mitte vägivaldse inkorporeerimise tagajärjel, vaid referendumil väljendatud rahva vaba tahteavalduse tulemusena.


Väärtees: Euroliidu liikmesriike migratsioon ei ohusta

Kuna migratsiooniküsimused kuuluvad Euroliidu pädevusse, tekitab inimeste vaba liikumine, elu ja tööpaiga valikuvabadus teatavaid kõhklusi nendes, kes just meelsasti oma kodupaigas võõrast keelt rääkivaid ja teiste traditsioonidega sisserännanuid ei näeks.

Nende kõhkluste hajutamiseks on väidetud, et arvud ei kinnita migratsiooni hüppelist kasvu EL liikmesriikides. Euroopa Liidus olevat liikmesriikide vaheline tööränne vaid 0,5%, samal ajal kui USA osariikide vahel on see 2-3%.

Samas tuleb tunnistada, et isegi NSVL migratsiooni soodustavates tingimustes hakkas Tallinna elanikkond venestuma alles 60.-70. aastatel (20-30 aastat pärast liitumist). Migratsiooni ilmingud avalduvad reeglina alles pikaajalises protsessis.

Kriitikat ei kannata aga väide, et Eesti ei ole oma geograafiliste ja klimaatiliste tingimuste tõttu sisserännuks sobilik paik. Senine praktika on kinnitanud, et siin sooviks leida endale kodu ka lõunamaalt pärit inimesed. Madalmaadel, kus rahvastikutihedus on 10 korda Eesti tihedusest suurem, on aga kliimatingimused Eestiga samased. Vestlused hollandlastega on kinnitanud veendumust, et me ise ei oska sageli hinnata oma hõreasustuse eeliseid ja varjatud rikkusi.

Eesti senine hambutu migratsioonipoliitika ning suutmatus illegaale välja saata on meie territooriumi muutnud vahepeatuseks paljudele põgenikele ja parema elu otsijatele. Kui aga näiteks Eestis on leidnud kodu piisavalt suur kogukond kurde, siis võib ajajooksul ja eriti pärast Türgi saamist Euroliidu liikmeks tekkida siin sadadele tuhandetele kurdidele uus kodumaa.

Kui sisserännanute suhtarv ületab teatava piiri, muutub see vastuvõtva riigi jaoks pöördumatuks ning tekitab sotsiaalseid pingeid. Eesti vastu võtulävi sai ületatud juba NSVL perioodil ning nüüd võib iga täiendav tilk karika täita.


Väärtees: Suurenevad töö- ja õppimisvõimalused Euroopas

Tõepoolest, mingil moel liikumisvabadus suureneb. Ent kas selles tasub näha ainult positiivseid külgi ja nähtust ülefetiðeerida? Liikumisvabaduse suurenemine on kahepoolne. Suurem liikumisvabadus tähendab ka seda, et Eesti tööjõuturul hakkavad konkureerima Belgia advokaadid. Taani kosmeetikud, Hollandi kondiitrid jne. Vähemkvalifitseeritud töid soovivad siin teha sissesõitnud Portugalist ja Kreekast.

Eestlaste väljasõit tööle Euroopasse aga raskendatud uutele liikmesriikidele kehtestatavate piirangute tõttu. Saksamaa kantsler Gerhard Schröder võitleb esialgselt vaid 7 aastase piirangu eest, ent ajutistel meetmetel on kombeks hiljem jätkuda. Mõistagi ei kehti need meetmed Eestile omalegi vajalike spetsialistide suhtes.

Kui siiani leidsid eestlased näiteks lapsehoidjana Euroopas tööd seetõttu, et nende palganõuded on veidi tagasihoidlikumad, siis Euroliidus rakenduv eeskiri erinevatest liikmesriikidest pärinevate töötajate palganumbrite võrdsuse kohta teeb siin korrektiivi - miks peakski Taani perekond võtma endale eestlasest lapsehoidja, kui talle tuleb maksta sama palju kui taanlasele.

Rääkides aga õppimisvõimaluste suurenemisest unustatakse tõsiasi, et meie noortel on olnud siiani võimalik õppimas käia Euroopas ja Ameerikas ning Euroopa Liidu osa selles on olnud sekundaarne. Eelkõige on välismaale õppima minekuks vaja raha ja keeleoskust. Ka nõuab see üle keskmise andekust ning pealehakkamist. Nii jääb see ka Euroliidu koosseisu astudes. Tõsi, langevad ära viisaprobleemid. Ent kui muus osas on üle koera saadud, saab reeglina ka üle saba.

Isegi kui Eesti noortel avaneks piiramatud võimalused minna tööle ja õppima teistesse Euroopa riikidesse, ei saaks seda Eestile tervikuna lugeda positiivseks. Noorte lahkumisega kaasnev rahvastiku vananemine toob kaasa uued probleemid, kaasaarvatud rahvuse väljasuremise oht.


Väärtees: Ajakirjandus suhtub Euroliitu kriitiliselt

Eesti euroametnik Paavo Palk leidis Postimehes (4.08.00), et meie ajakirjandus suhtuvat Euroopa Liitu valdavalt kriitiliselt. Lisatud olid andmed Memo Consulti meediauuringust. Ent defineerimata jäid negatiivse ja positiivse informatsiooni mõisted.

Oma naabrist võib hästi kõneleda ilma teda oma isandaks tahtmata. Üks asi on informatsioon Euroopa Liidust, hoopis teine asi on debatt Eesti riikliku iseseisvuse Euroliidu institutsioonidele loovutamiseks.

Kas informatsioon Saksa välisministri Joschka Fischeri föderatsioonitaotlustest on positiivne või negatiivne materjal Euroliidu suundumustest? Kas Venemaa toetus Eesti saamisele ELi liikmeks on positiivne või negatiivne faktor? Kas Austria boikott on positiivne või negatiivne uudis?

Ülaltoodu põhjal on uuring sedavõrd subjektiivne, et uuringu tulemus sõltub tellija (rahastaja) soovist. Antud juhul oli muusika tellijaks Euroopa Komisjoni esindus Eestis.

Nimetatud meediauuringu lähteandmetega õnnestus ühe kuu osas tutvuda. Neutraalseks või kriitiliseks informatsiooniks olid loetletud kõik sõnumid, mille keskseks teljeks euroläbirääkimiste liiga vähene kiirus. Ka olid kristlastest euroeitajate Haapsalus toimunud esinemist mahamaterdavad artiklid hinnatud kriitiliseks euroinformatsiooniks! Samas puudus mitme sellel kuul avaldatud artikli osas analüüs hoopis. Pikema aja vältel paistab aga silma, et kriitilisi artikleid avaldatakse kirjade rubriigis, eurokiidulaul seevastu arvamusküljel. Rääkimata sellest, et valitsus on maksumaksja raha eest tellinud massiliselt eurointegratsiooni erilehti, tele- ja raadiosaateid.

Tabavalt õigesti on hinnanud meie valitsuse senist teavitustegevust Igor Gräzin - see sarnanevat Pavlovi reflekside esilekutsumisele. Eurokell heliseb ja ila jookseb. Ent puudu jäävat aju hallollusel põhinevatest argumentidest ja põhjendustest. Mille nimel ikkagi toimub see võidujooks uueneva föderatsiooni liikmeks saamiseks?


Väärtees: Teavitamine ei ole europropaganda

Eesti euroametnike ja europrojektide soosikute tüüpiliseks väiteks on, et Euroopa Liidust teavitamine ei ole europropaganda. Tõepoolest öeldakse EL infosekretariaadi (ELIS) teavitamise põhimõtetes: "Kuna avalikkus ja konkreetsed sihtgrupid usuvad üksnes erapooletut informatsiooni, tuleb esineda neutraalselt positsioonilt". Tähelepanelikult teavitamise põhimõtteid lugedes võib märgata, et kogu teavitustöö eelduseks on Eesti poliitilise prioriteedina serveeritav Euroopa Liitu astumine. Teavitamise eesmärgiks on kujundada Eesti elanikkonna soosiv suhtumine eurointegratsiooni.

Kes on lugenud EL infosekretariaadi nõuniku Paavo Palgi propagandaartikleid, seda ei ole raske veenda neutraalse positsiooni puudumises. Neutraalsusesse ei usu ka nn teavitajad ise. Vahetult käesoleva broðüüri trükkiminemise eel õnnestus toimetajal tutvuda infosekretariaadi juhendmaterjaliga kohalikele euroteavitajatele "Euroopa Liidu plussid ja miinused". ELIS tunnistab oma juhendis kahetsusväärseks, et ka ametnikud ja poliitikud käsutavad EL informatsioonist rääkides sünonüümina sõna "propaganda" (tõsi, sageli sõnal sabast kinni saades ja öeldes "...noh teavitamine, informeerimine"). Paraku on ka nimetatud juhend (hoolimata oma intrigeerivast pealkirjast) rajatud vaid plusside esiletoomisele ning miinustest räägitakse tagasihoidlikult ja moonutatult (näiteks on iseseisvuse kadumine muutunud "suuremaks koostöövajaduseks").

Mõistagi sisaldab juhend ka otsest hirmutamist: "Ei (ELile) võib viia juba sõlmitud riikidevaheliste ning ELiga sõlmitud assotsiatsioonilepingu ümberhindamisele, mis loob suuri probleeme Euroopale orienteeritud Eesti majandusele." Tegelikult toovad hoopis probleeme Ukraina, Läti ja Leeduga sõlmitud vabakaubanduslepingute kadumised Euroliiduga liitumisel, seejuures on nende riikidega meie kaubandussaldo seni positiivne. Assotsiatsioonileping ELiga on aga ühepoolselt Euroliidu kasuks. (Vt selle kohta Kristi Raba analüüsi "Õiguste ja kohustuste tasakaal Euroopa lepingus", Juridica nr. 10, 1999)

Juhendmaterjalis analüüsitakse ka soovitava tulemuse saamise taktikat ja suhtekorraldusfirma kaasamist jah-otsuse saamiseks: "Alles n.ö. eelviimane, referendumi ettevalmistamise periood (kui referendumi aeg on kindlaks määratud) on selline, mis lubaks protsessi suhtekorraldusfirma kaasamist."

ELIS toob välja vastuargumendid PR-agentuuri varasemale kaasamisele:
"1. Protsessi vastased saavad lisaargumendi väitmaks, et Eesti ELiga liitumine on n.ö. kaubaartikkel (brand), mida püütakse rahvale "maha müüa";
2. Niigi vaid "eliidiprojektiks" peetav ELiga liitumine saab eelkõige poliitiliste vastaste täiendava kriitika osaliseks, kuna avalikkusele serveeritakse seda kui mõnede poliitikute isiklikku poliitilist kampaaniat, mida tehakse maksumaksja raha eest; 3. Tekib täiendav argument, et valitsus ei tegele avalikkuse objektiivse teavitamisega (kus tuuakse välja nii poolt kui ka vastuargument, tõest ja faktiliselt analüüsitud informatsiooni), vaid tegeleb propagandaga."

Tegelikkuses oleks täiendava suhtekorraldusfirma kaasamine vaid kattevarjuks juba toimunud mitmeaastasele suhtekorraldustegevusele erinevate eurointegratsiooni teostavate instantside poolt. Oma isikliku sooja Brüsseli koha lootuses on valitsus kulutatud miljoneid kroone sulaselgeks euromoosimiseks.

Eesti iseseisvuse pooldajad saavad loota vaid rahva tervele mõistusele. Ausaid ja arukaid inimesi on aga ära moosida võimatu!


Ühendus Eurodesintegraator
Ühenduse eesmärgiks on kaitsta Eesti põhiseaduses sätestatud riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse aegumatust ning võõrandamatust ning astuda vastu isikutele, kes isiklikus kasuahnuses eurointegratsiooni nime all seda sätet nullistada püüavad. Ühendus austab õigusriigi põhimõtteid ja teeb endastoleneva ka Eesti Vabariigi kujunemiseks müüdava õigusega riigist õigusriigiks.

Kontakt: kalle@royal.tartu.ee, www.euroskepsis.ee, kõnetraat 051-84415

Veel raamatutest