Väärtees: Euroskeptikud on
globaliseerumise vastu
Tegelikkuses toetavad skeptikud Eesti koostööd kõikide
maailma riikidega. Hoopistükkis Euroliit sulgeb oma liikmed
eurotsitadelli ja ahendab nende koostööd muu maailmaga.
Piltlikult öeldes on Euroliitu astumine nagu kiivas abielu,
mis piirab suhtlust ülejäänud riikidega. Liikmesriigid
ei ole enam oma seisukohtade esitamisel vabad, sest euroleping
kohustab: "Liikmesriigid koordineerivad oma tegevust rahvusvahelistes
organisatsioonides ja rahvusvahelistel konverentsidel. Niisugustel
foorumitel toetuvad nad ühistele seisukohtadele."
Euroliidu poliitika on paljuski suunatud kolmandate riikide
oma turult väljatõrjumisele ja seetõttu ei
nähta hea meelega abieluväliseid suhteid. Kui Eesti
astub abiellu, ei või ta enam osta sealt, kus odavam,
vaid peab eelistama abikaasa kallimat kaupa.
Aga piiratud on ka liikmesriikide omavaheline tihedam koostöö,
mis jätab liivakastist välja teised liikmesriigid.
Kui Soome peaminister Paavo Lipponen käis välja idee
põhjala dimensioonist, siis pani Brüssel asjad paika
omamoodi - aga loomulikult, ent kaasame arutlustesse ka Kreeka
ja Portugali. Siinkohal jälle euroleping:
"l. Liikmesriigid, kes kavatsevad omavahel sisse seada
tihedama koostöö, võivad Euroopa Liidu lepingu
artikleid K. 15 ja K. 16 arvesse võttes saada loa kasutada
käesolevas lepingus ettenähtud institutsioone, menetlusi
ja mehhanisme, tingimusel et kavandatav koostöö:
a) ei hõlma valdkondi, mis kuuluvad ühenduse ainupädevusse;
b) ei mõjuta ühenduse poliitikat, meetmeid või
programme;
c) ei käsitle liidu kodakondsust ega tee vahet liikmesriikide
kodanike vahel;
d) jääb käesoleva lepinguga ühendusele antud
volituste piiresse;
e) ei kujuta endast diskrimineerimist või piirangut liikmesriikidevahelises
kaubanduses ega kahjusta nendevahelist konkurentsi."
Kui üldse abielluda, siis tuleb vaadelda abielulepingus
ka abieluväliste suhete lubatavust ning käsitleda kindlasti
ka abielulahutuse võimalikkust!
Kui aga Eesti soovib euroabielu igatsedes loobuda iseseisva
välispoliitika ajamisest Ameerika ja Aasia suunal, siis
tuleb tal teada, kuidas on välispoliitika ajamine Euroliidule
kombeks.
Ühtse välispoliitika valmistavad ette mitmesugused
EL Nõukogu juures tegutsevad komiteed - alaliste esindajate
komitee (COREPER)ja poliitiline komitee (COPO). Mõistagi
on protsessi kaasatud ka Euroopa Komisjoni struktuurid. Formaalselt
langetatakse otsused nn välisministrite nõukogus
(General Affairs Council), keerulisematel juhtudel võib
lõppotsuse suunata valitsusjuhtide tasandile ülemkogusse
(European Council).
Mitmesuguste jooksvate sündmuste puhul (näiteks
kaastundeavaldused maavärinate, üleujutuste või
terroriaktide korral) esineb Euroliidu nimel deklaratsioonide
ja seisukohtadega eesistujamaa välisminister. Kui sündmusele
reageerimisele või läbirääkimistele on
kaasatud ka eelmise ja järgmise eesistujamaa esindajad,
kasutatakse ka mõistet "troika".
Suurenenud on EL-i Nõukogu peasekretäri roll ühtse
välispoliitika ajamisel. Kui Javier Solana jõudnud
ametis olla mõne kuu, oli temast räägitud oluliselt
rohkem kui tema eelkäijast sellel ametikohal Jürgen
Trumpfist. Hellitavalt nimetatakse Solanat mister Euroopaks,
kutsutakse EL-i välispoliitika juhiks ja koordineerijaks.
Kõigeks selleks loob aluse Amsterdamis lisandunud lepingusäte:
"Eesistujariiki abistab nõukogu peasekretär,
kes tegutseb ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge
esindajana."
Samas on vähenemas eesistujamaa roll. Kui siiani peeti
tippkohtumisi (ülemkogu istungeid) eesistujamaal asuvas
linnas, siis Nizza kohtumisel otsustati need tippkohtumised järk-järgult
üle viia Brüsselisse. Ka mitmed Romano Prodi tehtud
avaldused annavad märku liikmesriikide eesistujarolli peatsest
kadumisest. Meelde tuletamist väärib Soome kogemus
eesistujamaana - Euroopa välisministrid ei pidanud vajalikuks
osa võtta EL-i välisministrite põhjadimensiooni
käsitlevast konverentsist, mille Soome eesistujana oli suutnud
oma "võimupoolaasta" tööplaani lülitada.
Nädal varem Tallinnas oli Martti Ahtisaari rääkides
väikeriigi võimalustest EL-i poliitikat mõjutada
toonud näiteks just Soome põhjadimensiooni algatuse.
Väärtees: Euroliidus olles
osaleme otsuste vastuvõtmisel
Jah. Meile jääb otsustamisrõõmu asemel
osalemisrõõm. Justnagu väikeaktsionäri
sõnaõigus aktsiaseltsi juhtimisel. Või nagu
vanasti osalesid sotsialistliku töö kangelased tähtsate
otsuste vastuvõtmisel Moskvas. Ka NL Ülemnõukogu
rahvuste kojas omas Eesti NSV ebaproportsionaalselt palju kohti
(nii ENSV kui ka VNFSV omasid seal võrdselt 32 deputaati),
ent sündmuste käiku mõjutas see vähe. Ja
nii ei saa see teisiti olema ka Euroopa Liidus.
Euroliit on kujundanud eriarvamuste vältimise mehhanismi,
kus põhilised otsused tehakse juba COREPERis (alaliste
esindajate komitees). Põikpäiste ohjeldamiseks on
Amsterdamis lisatud Maastrichti lepingusse artikkel F1, mis võimaldab
"ebademokraatlikult" liikmesriigilt mingiks perioodiks
hääleõiguse üldse ära võtta.
Kuna nõukogus esindavad liikmesriike ministrid, kes
reeglina oma riigi rahvuslikele huvidele iseenda eurokarjääri
huve eelistavad, siis püütakse nõukogus võimalikult
vähe erimeelsustega silma paista. Ja kui üks liikmesriik
üritabki vastuvoolu ujuda, teevad ülejäänud
põikpäisele tema ürituse mõttetuse hääletusega
selgeks.
Kvalifitseeritud enamusega tehtavad otsused on kohustuslikud
ka neile, kes "otsuste vastuvõtmises osalemisel"
vähemusse jäid. Muide, senine nõukogu hääletusmehhanism
ei võimalda näiteks Rootsi, Soome, Taani ja Ühendkuningriigi
esindajail ühiselt blokeerida põhjamaade jaoks kahjulikku
otsust - nende 4 riigi häältest ei jätku blokeerivaks
vähemuseks.
Nizza tippkohtumisel välja pakutud uus liikmesriikide
hääle osakaal nõukogus, mis Euroliidu laienemisel
teostuda võib, on väikeriikide jaoks veelgi lootusetum.
Mis on Eesti 4 häält suurriikide 29 kõrval?
Kuidas saab mõjutada 1% hääli otsuse vastuvõtmist
nõukogu poolt? Väikeriigil on euroasjades vormiliselt
küll kaasaklähvimise õigus, ent eurokaravani
teekonda see ei muuda.
Väärtees: Me ei pruugi
täita meile ebameeldivaid direktiive
Seda väärteesi kõlbab illustreerima Andres
Tarandi kinnitus, et Eesti jääb suveajast loobumises
kindlameelseks isegi siis, kui mingid Brüsseli tegelased
selles küsimuses eriarvamusele jäävad. (EPL, 21.09.99)
Tõepoolest, kuni Eesti ei ole Euroliidu liikmesriik,
ei saa see olla Brüsseli asi, mis kella järgi eestlased
hommikul tõusevad ja õhtul magama lähevad.
Iseasi on Euroliidus, kus suveajale üleminek on sätestatud
eurodirektiiviga. Juba kaheksas suveaega sätestav Europarlamendi
ja EL Nõukogu direktiiv 97/44/EC 22. juulist 1997 nägi
ette sätestada sajandivahetuseks seniste neljaaastataguste
igakordsete otsuste asemel püsivam korraldus. Uue direktiiviga
19. jaanuarist 2001 tehaksegi Euroopa Komisjoni ülesandeks
iga viie aasta järel nimetada järgnevaks perioodiks
suveajale mineku kuupäevad (päevad, mil tuleb Greenwichi
aja järgi kell l öösel nihutada kellaosuteid 60
minutit, on endiselt määratletud märtsi ja oktoobri
viimase pühapäevaga). Millegipärast serveeris
meie ajakirjandus seda direktiivi Euroliidu uue ja ootamatu normina,
millele valitsuse pressiesindaja juba ettevaatlikult reageeris
(suveaja vältimise nimel ei hakka valitsus ühinemisprotsessi
Euroopa Liiduga pidurdama).
Eurolepingu artikkel 189 sätestab, et direktiiv on saavutatava
tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes. Kui mingi
liikmesriik siin isepäisust näitab, on komisjonil ja
Euroopa kohtul võimalus isepäist liikmesriiki trahvida
või rakendada muid sanktsioone (art. 171). Teadmatus,
mis tipppoliitikuid Euroliidu direktiivide ja lepingute küsimustes
näib ümbritsevat, süvendab veelgi veendumust,
et meie senist iseseisvust ollakse valmis pimesi Brüsseli
altarile ohverdama.
Osutikeeramise küsimus iseenesest on suhteliselt vähetähtis,
ent siinkohal ei saa jätta kordamast aastavanust pöördumist
- kui koalitsioonipoliitikud Andres Tarand, Siim Kallas ja Mart
Laar on kellaküsimuses täiesti teadlikult otsustanud
lõpuni kindlameelseks jääda, siis tere tulemast
euroskeptikute perre!
Väärtees: Brüsselist
suudetakse ohjeldada meie ametnikke
Eurooptimistid on väitnud: "Eksisteerib tõenäosus,
et need Eesti poliitikud, kellele sünnipärast taktitunnet
ehk moraali pole kaasa antud, hakkavad käituma nii, nagu
kirjutamata eetikanorme kohustuslikuks pidavad Euroopa poliitikud."
On arvatud, et kuulumine EL-i tooks kaasa tugevama kontrolli
meie ametnikkonna üle. Paraku sarnaneb see omaaegse usuga
heasse tsaari - tegelikult ei tule Brüsselist keegi meie
kohalikke ametnikke nuhtlema. Hoopis Brüsseli komissaridel
endil on olnud tegu korruptsiooniskandaalide summutamisega. Eelmine
korruptsioonis ja onupojapoliitikas süüdistatav komisjon
oli seetõttu sunnitud isegi tagasi astuma. Kui 1999. aasta
alguses kukkus komisjonile umbusalduse avaldamine häältega
232:293 Europarlamendis läbi, siis kaks kuud hiljem esilekerkinud
uued süüdistused sõltumatu töörühma
raportis panid Jacques Santeri vangerdust tegema: komisjon teatas
oma tagasiastumisest, et hoida ära uut hääletust
parlamendis. Seejärel püsis aga komisjon ametis peaaegu
oma mandaadi loomuliku lõpuni.
Ka uuel komisjoni presidendil Romano Prodil on oma luukered
kapis. Ametisse nimetamisel anti komisjonile tervelt 142 vastuhäält.
Prodi on andnud parlamendile lubadusi tulevikus hästi käituda.
Europarlamendi üks skeptiline liige Roger Helmer kirjutas
sel puhul elektronkirjas: "Täna nõudsid parlamendiliikmed
glasnosti ja glasnosti uus komisjoni president Prodi euroinstitutsioonides
ka lubas. Mõistagi järgnes Nõukogude Liidus
glasnosti tulekule mõne aasta pärast liidu kokkuvarisemine.
Meil on põhjust loota. Ajalool on omadus korduda."
Komisjoni teenindavad 17 000 euroametnikku sellele ei looda.
Väikeste sammude astutakse hoopis Euroopa Föderatsiooni
suunas, mis seni peidetud sõnade "protseduuride efektiivsemaks
muutmine" või "nõukogu efektiivsus"
taha. Liikmesriikide vetoõiguse piiramine, eesistujamaa
rolli vähendamine ja nõukogu peasekretäri vastutuse
suurenemine tagavad üha enama võimu ülemineku
rahvuslikelt institutsioonidelt liidu keskorganitele.
Väärtees: Euroopa Liit on
vaid klubi
Seda Toomas Hendrik Ilvese väljendit on kasutanud mitmed
eurooptimistid varjamaks Euroliidu suurriiklikke ambitsioone
ja EL liikmesriikide suveräänsuse kadumist. Välisministri
väljendi kahepalgelisus sai eriti selgeks, kui ta Saksamaal
Humboldti Ülikoolis esinedes asus toetama Euroliidu föderatsiooniks
kujunemise ja ühtse konstitutsiooni ideed.
Euroopa Liit on muutumas sisepiirideta alaks (Maastrichti
lepingu art. B). Sisepiirideta ala on aga mõiste, mis
vastab pigem liitriigi kui klubi tunnustele. Selle "klubi"
määrused on liikmetele eranditult kohustuslikud, liikmetel
puudub võimalus "klubist" lahkumiseks või
teiste "klubide" liikmeks astumiseks.
Siinkohal tuleb eristada Euroliidu eilset, tänast ja
homset ülesehitust ja seoseid ning teha endale selgeks mõned
põhiterminid:
Euroopa Ühendused - Euroliidu nimetus tema kujunemise
ajastul, mil koostöö toimus peamiselt majandusvaldkonnas
(Euroopa Söe- ja Teraseühendus. Euroopa Majandusühendus,
Euroopa Aatomienergiaühendus). See oli Euroliidu "eilne
ühisturu ajastu" aastatel (1951)1957-1992.
Euroopa Liit - Euroliidu arenemise ajastu pärast
Maastrichti lepinguid, mil "üha tihenev koostöö"
hõlmab välispoliitika ja julgeoleku küsimusi,
ülemineku ühisele rahale ja ühtset kodakondsust
ja migratsioonipoliitikat.
Euroopa Ühendriigid - föderalistlike arengute
lõppeesmärk, kus liikmesriigid on oma suveräniteedi
Liidu keskorganitele täielikult üle andnud ning teostavad
oma õigusi sarnaselt USA osariikidega.
Euroliidu süvendamine - liikmesriikide suveräänsete
õiguste järk-järguline keskvõimule ülekandmine.
Euroliidu laienemine - euroametnike ja suurtööstuse
loomulik vajadus impeeriumi suurendamiseks ja avarama siseturu
haaramiseks.
Eurointegratsioon - eurosulandumine, uue euroimpeeriumi
kujundamise vägivallatu protsess.
Väärtees: Liit tagab
meie julgeoleku
Tagab julgeoleku kelle suhtes? Venemaa suhtes? Samas ei eitata
Venemaa saamist tulevikus Euroliidu liikmeks. Sisekriiside korral
on Euroliidu positsioon neutraalne (näiteks Euroliidu hoiak
Põhja-Iiri sündmustes) või migrante soosiv
(näiteks Euroliidu avaldused Eesti keele- ja kodakondsuspoliitika
suhtes).
Kuidas? Tuleb Kosovo näitel Eesti linnu pommitama, kui
näiteks Venemaa organiseerib Eestis sisekriisi? Euroliit
ei ole sõjaline organisatsioon ja tema senine praktika
kriisikollete likvideerimisel Baikani poolsaarel ei kannata kriitikat.
Veelgi naiivsem on arvata, et prantsuse või hispaania
sõdur tõsisema sõja korral Eesti kaevikutesse
sõdima tuleb. Loodavad Euroliidu julgeolekujõud
võivad küll tegevusse astuda Eesti-Läti kalasõja
või Soome-Eesti konflikti korral, ent Venemaa on olnud
ja jääb Euroopa jaoks kuumaks kartuliks. Välisministeeriumi
teesi NATO liikmeks saamise ja Euroliitu astumise omavahelise
seotuse kohta lükkab ümber kasvõi tõsiasi,
et näiteks Eesti lähimad naabrid Rootsi ja Soome ei
ole NATO liikmed.
Teatavad julgeolekutegurid loob üldine diplomaatiline
suhtlus nii Euroliidu kui ka USA-ga. Ent selleks ei pea ilmtingimata
Euroliitu astuma, julgeolekugarantiisid võidakse sätestada
kahepoolsetes erilepingutes, sealhulgas ka senikehtiva Euroopa
assotsiatsioonilepingu raames. Majandus- ja kaitsekoostöö
tegemiseks ei pea olema "liitriigi" liikmesriik.
Tagab psühholoogilise julgeoleku iseenda jaoks? Tammarulik
(Kitzbergi "Libahunt") ellusuhtumine ütleb, et
orjarahvale polevatki rohkemat vaja, ent eestlaste seas on ka
neid, kes omariiklust oluliseks peavad.
Tagab majandusliku julgeoleku? Seda küll. Kaitseb oma
kapitali meiepoolsete turureguleerimismeetmete eest. Eesti jaoks
seisneb majanduslik julgeolek ekspordi-impordi tasakaalus, ent
seda Euroliit paraku Eestile tagama ei tule.
Väärtees: Venemaad ei
võeta kunagi Euroliitu
Suurem osa poliitikutest satub segadusse, kui neilt küsida,
kas nad ka siis Euroliidu liikmeks pürgiks, kui üheks
liikmesriigiks oleks Venemaa. Venemaa ei olevat Euroopa riik
(!), Venemaast rääkimist peetakse spekulatsiooniks,
Venemaa ei saavat Euroliidu liikmeks enne 30 aasta möödumist
(mistõttu tänased poliitikud olevat selleks ajaks
juba sumud).
Kõige kohatum on viimane argument - poliitik peaks
mõtlema ka oma lastelaste peale (vähemalt 100 aastat
tulevikku). Ja Euroliit tunnistaks Venemaa "õigeks"
isegi siis, kui Venemaa paikneks geograafiliselt Aafrikas või
Antarktikas. "Porgand on puuvili" taolisi eurootsuseid
on varemgi tehtud. Meenutagem Venemaa vastuvõtmist Euroopa
Nõukogu liikmeks Tðetðeenia külade eelmise
pommitamise päevil ning europoliitikute hambutut käitumist
hilisemale genotsiidile hinnangu andmisel. Euroliitu huvitab
Venemaa turg ja ka Venemaa on Euroliidule lähenemisest huvitatud.
Kas poolt ja vastuargumente analüüsides osa tulevikustsenaariumeid
spekulatsioonina kõrvale heita ning piirduda vaid meeldivate
sündmuste vaatlemisega? Unustada Venemaa ekssuursaadiku
Trofimovi taktika Venemaa mõju suurendamisest Eestis läbi
Euroliidu mehhanismide?
Seetõttu vaatleme ka järgmist ekstremaaljuhtu.
Kujutlegem, et aastal 2005 saab Eesti "eduka" referendumi
järel Euroliitu. Aastal 2015 võetakse sinna Venemaa.
Kuna Venemaa on selleks ajaks demokraatlik ja turumajanduslik,
ei kõlba Eestilgi üksi vastu hääletada.
Kui Venemaa riigina ongi muutunud, siis paraku ei ole seda sealt
Eestisse saabuv migrant. Meenutagem euroartiklit 8, mis Euroliidu
kodakondsusest räägib (õigus vabalt liikuda
ja elada, olla valitud kohalikel valimistel jne).
Ja kui Euroliit otsustab hiljem kvalifitseeritud häälteenamusega
jaguneda Lääne- ja Ida-Euroopa Liiduks, võime
jälle sattuda Venemaaga ühele poole raudset eesriiet.
Seekord aga mitte vägivaldse inkorporeerimise tagajärjel,
vaid referendumil väljendatud rahva vaba tahteavalduse tulemusena.
Väärtees:
Euroliidu liikmesriike migratsioon ei ohusta
Kuna migratsiooniküsimused kuuluvad Euroliidu pädevusse,
tekitab inimeste vaba liikumine, elu ja tööpaiga valikuvabadus
teatavaid kõhklusi nendes, kes just meelsasti oma kodupaigas
võõrast keelt rääkivaid ja teiste traditsioonidega
sisserännanuid ei näeks.
Nende kõhkluste hajutamiseks on väidetud, et arvud
ei kinnita migratsiooni hüppelist kasvu EL liikmesriikides.
Euroopa Liidus olevat liikmesriikide vaheline tööränne
vaid 0,5%, samal ajal kui USA osariikide vahel on see 2-3%.
Samas tuleb tunnistada, et isegi NSVL migratsiooni soodustavates
tingimustes hakkas Tallinna elanikkond venestuma alles 60.-70.
aastatel (20-30 aastat pärast liitumist). Migratsiooni ilmingud
avalduvad reeglina alles pikaajalises protsessis.
Kriitikat ei kannata aga väide, et Eesti ei ole oma geograafiliste
ja klimaatiliste tingimuste tõttu sisserännuks sobilik
paik. Senine praktika on kinnitanud, et siin sooviks leida endale
kodu ka lõunamaalt pärit inimesed. Madalmaadel, kus
rahvastikutihedus on 10 korda Eesti tihedusest suurem, on aga
kliimatingimused Eestiga samased. Vestlused hollandlastega on
kinnitanud veendumust, et me ise ei oska sageli hinnata oma hõreasustuse
eeliseid ja varjatud rikkusi.
Eesti senine hambutu migratsioonipoliitika ning suutmatus
illegaale välja saata on meie territooriumi muutnud vahepeatuseks
paljudele põgenikele ja parema elu otsijatele. Kui aga
näiteks Eestis on leidnud kodu piisavalt suur kogukond kurde,
siis võib ajajooksul ja eriti pärast Türgi saamist
Euroliidu liikmeks tekkida siin sadadele tuhandetele kurdidele
uus kodumaa.
Kui sisserännanute suhtarv ületab teatava piiri,
muutub see vastuvõtva riigi jaoks pöördumatuks
ning tekitab sotsiaalseid pingeid. Eesti vastu võtulävi
sai ületatud juba NSVL perioodil ning nüüd võib
iga täiendav tilk karika täita.
Väärtees:
Suurenevad töö- ja õppimisvõimalused
Euroopas
Tõepoolest, mingil moel liikumisvabadus suureneb. Ent
kas selles tasub näha ainult positiivseid külgi ja
nähtust ülefetiðeerida? Liikumisvabaduse suurenemine
on kahepoolne. Suurem liikumisvabadus tähendab ka seda,
et Eesti tööjõuturul hakkavad konkureerima Belgia
advokaadid. Taani kosmeetikud, Hollandi kondiitrid jne. Vähemkvalifitseeritud
töid soovivad siin teha sissesõitnud Portugalist
ja Kreekast.
Eestlaste väljasõit tööle Euroopasse
aga raskendatud uutele liikmesriikidele kehtestatavate piirangute
tõttu. Saksamaa kantsler Gerhard Schröder võitleb
esialgselt vaid 7 aastase piirangu eest, ent ajutistel meetmetel
on kombeks hiljem jätkuda. Mõistagi ei kehti need
meetmed Eestile omalegi vajalike spetsialistide suhtes.
Kui siiani leidsid eestlased näiteks lapsehoidjana Euroopas
tööd seetõttu, et nende palganõuded on
veidi tagasihoidlikumad, siis Euroliidus rakenduv eeskiri erinevatest
liikmesriikidest pärinevate töötajate palganumbrite
võrdsuse kohta teeb siin korrektiivi - miks peakski Taani
perekond võtma endale eestlasest lapsehoidja, kui talle
tuleb maksta sama palju kui taanlasele.
Rääkides aga õppimisvõimaluste suurenemisest
unustatakse tõsiasi, et meie noortel on olnud siiani võimalik
õppimas käia Euroopas ja Ameerikas ning Euroopa Liidu
osa selles on olnud sekundaarne. Eelkõige on välismaale
õppima minekuks vaja raha ja keeleoskust. Ka nõuab
see üle keskmise andekust ning pealehakkamist. Nii jääb
see ka Euroliidu koosseisu astudes. Tõsi, langevad ära
viisaprobleemid. Ent kui muus osas on üle koera saadud,
saab reeglina ka üle saba.
Isegi kui Eesti noortel avaneks piiramatud võimalused
minna tööle ja õppima teistesse Euroopa riikidesse,
ei saaks seda Eestile tervikuna lugeda positiivseks. Noorte lahkumisega
kaasnev rahvastiku vananemine toob kaasa uued probleemid, kaasaarvatud
rahvuse väljasuremise oht.
Väärtees:
Ajakirjandus suhtub Euroliitu kriitiliselt
Eesti euroametnik Paavo Palk leidis Postimehes (4.08.00),
et meie ajakirjandus suhtuvat Euroopa Liitu valdavalt kriitiliselt.
Lisatud olid andmed Memo Consulti meediauuringust. Ent defineerimata
jäid negatiivse ja positiivse informatsiooni mõisted.
Oma naabrist võib hästi kõneleda ilma teda
oma isandaks tahtmata. Üks asi on informatsioon Euroopa
Liidust, hoopis teine asi on debatt Eesti riikliku iseseisvuse
Euroliidu institutsioonidele loovutamiseks.
Kas informatsioon Saksa välisministri Joschka Fischeri
föderatsioonitaotlustest on positiivne või negatiivne
materjal Euroliidu suundumustest? Kas Venemaa toetus Eesti saamisele
ELi liikmeks on positiivne või negatiivne faktor? Kas
Austria boikott on positiivne või negatiivne uudis?
Ülaltoodu põhjal on uuring sedavõrd subjektiivne,
et uuringu tulemus sõltub tellija (rahastaja) soovist.
Antud juhul oli muusika tellijaks Euroopa Komisjoni esindus Eestis.
Nimetatud meediauuringu lähteandmetega õnnestus
ühe kuu osas tutvuda. Neutraalseks või kriitiliseks
informatsiooniks olid loetletud kõik sõnumid, mille
keskseks teljeks euroläbirääkimiste liiga vähene
kiirus. Ka olid kristlastest euroeitajate Haapsalus toimunud
esinemist mahamaterdavad artiklid hinnatud kriitiliseks euroinformatsiooniks!
Samas puudus mitme sellel kuul avaldatud artikli osas analüüs
hoopis. Pikema aja vältel paistab aga silma, et kriitilisi
artikleid avaldatakse kirjade rubriigis, eurokiidulaul seevastu
arvamusküljel. Rääkimata sellest, et valitsus
on maksumaksja raha eest tellinud massiliselt eurointegratsiooni
erilehti, tele- ja raadiosaateid.
Tabavalt õigesti on hinnanud meie valitsuse senist
teavitustegevust Igor Gräzin - see sarnanevat Pavlovi reflekside
esilekutsumisele. Eurokell heliseb ja ila jookseb. Ent puudu
jäävat aju hallollusel põhinevatest argumentidest
ja põhjendustest. Mille nimel ikkagi toimub see võidujooks
uueneva föderatsiooni liikmeks saamiseks?
Väärtees: Teavitamine
ei ole europropaganda
Eesti euroametnike ja europrojektide soosikute tüüpiliseks
väiteks on, et Euroopa Liidust teavitamine ei ole europropaganda.
Tõepoolest öeldakse EL infosekretariaadi (ELIS) teavitamise
põhimõtetes: "Kuna avalikkus ja konkreetsed
sihtgrupid usuvad üksnes erapooletut informatsiooni, tuleb
esineda neutraalselt positsioonilt". Tähelepanelikult
teavitamise põhimõtteid lugedes võib märgata,
et kogu teavitustöö eelduseks on Eesti poliitilise
prioriteedina serveeritav Euroopa Liitu astumine. Teavitamise
eesmärgiks on kujundada Eesti elanikkonna soosiv suhtumine
eurointegratsiooni.
Kes on lugenud EL infosekretariaadi nõuniku Paavo Palgi
propagandaartikleid, seda ei ole raske veenda neutraalse positsiooni
puudumises. Neutraalsusesse ei usu ka nn teavitajad ise. Vahetult
käesoleva broðüüri trükkiminemise eel
õnnestus toimetajal tutvuda infosekretariaadi juhendmaterjaliga
kohalikele euroteavitajatele "Euroopa Liidu plussid ja miinused".
ELIS tunnistab oma juhendis kahetsusväärseks, et ka
ametnikud ja poliitikud käsutavad EL informatsioonist rääkides
sünonüümina sõna "propaganda"
(tõsi, sageli sõnal sabast kinni saades ja öeldes
"...noh teavitamine, informeerimine"). Paraku on ka
nimetatud juhend (hoolimata oma intrigeerivast pealkirjast) rajatud
vaid plusside esiletoomisele ning miinustest räägitakse
tagasihoidlikult ja moonutatult (näiteks on iseseisvuse
kadumine muutunud "suuremaks koostöövajaduseks").
Mõistagi sisaldab juhend ka otsest hirmutamist: "Ei
(ELile) võib viia juba sõlmitud riikidevaheliste
ning ELiga sõlmitud assotsiatsioonilepingu ümberhindamisele,
mis loob suuri probleeme Euroopale orienteeritud Eesti majandusele."
Tegelikult toovad hoopis probleeme Ukraina, Läti ja Leeduga
sõlmitud vabakaubanduslepingute kadumised Euroliiduga
liitumisel, seejuures on nende riikidega meie kaubandussaldo
seni positiivne. Assotsiatsioonileping ELiga on aga ühepoolselt
Euroliidu kasuks. (Vt selle kohta Kristi Raba analüüsi
"Õiguste ja kohustuste tasakaal Euroopa lepingus",
Juridica nr. 10, 1999)
Juhendmaterjalis analüüsitakse ka soovitava tulemuse
saamise taktikat ja suhtekorraldusfirma kaasamist jah-otsuse
saamiseks: "Alles n.ö. eelviimane, referendumi ettevalmistamise
periood (kui referendumi aeg on kindlaks määratud)
on selline, mis lubaks protsessi suhtekorraldusfirma kaasamist."
ELIS toob välja vastuargumendid PR-agentuuri varasemale
kaasamisele:
"1. Protsessi vastased saavad lisaargumendi väitmaks,
et Eesti ELiga liitumine on n.ö. kaubaartikkel (brand),
mida püütakse rahvale "maha müüa";
2. Niigi vaid "eliidiprojektiks" peetav ELiga liitumine
saab eelkõige poliitiliste vastaste täiendava kriitika
osaliseks, kuna avalikkusele serveeritakse seda kui mõnede
poliitikute isiklikku poliitilist kampaaniat, mida tehakse maksumaksja
raha eest; 3. Tekib täiendav argument, et valitsus ei tegele
avalikkuse objektiivse teavitamisega (kus tuuakse välja
nii poolt kui ka vastuargument, tõest ja faktiliselt analüüsitud
informatsiooni), vaid tegeleb propagandaga."
Tegelikkuses oleks täiendava suhtekorraldusfirma kaasamine
vaid kattevarjuks juba toimunud mitmeaastasele suhtekorraldustegevusele
erinevate eurointegratsiooni teostavate instantside poolt. Oma
isikliku sooja Brüsseli koha lootuses on valitsus kulutatud
miljoneid kroone sulaselgeks euromoosimiseks.
Eesti iseseisvuse pooldajad saavad loota vaid rahva tervele
mõistusele. Ausaid ja arukaid inimesi on aga ära
moosida võimatu!
Ühendus Eurodesintegraator
Ühenduse eesmärgiks on kaitsta Eesti põhiseaduses
sätestatud riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse aegumatust
ning võõrandamatust ning astuda vastu isikutele,
kes isiklikus kasuahnuses eurointegratsiooni nime all seda sätet
nullistada püüavad. Ühendus austab õigusriigi
põhimõtteid ja teeb endastoleneva ka Eesti Vabariigi
kujunemiseks müüdava õigusega riigist õigusriigiks.
Kontakt: kalle@royal.tartu.ee,
www.euroskepsis.ee,
kõnetraat 051-84415
|