Rudolf Steiner

Sissejuhatus antroposoofiasse

Tlk. Karl Laigna, Tallinn, 1992 ( orig. "Einführung in die Antroposophie", 1988)

Paljud mõtlemisprotsessid kulgevad nii - inimene asub vagunis (oma arvamuste küüsis?), lükkab seda seespoolt (püüab oma arvamust või seisukohta avaldada?) ja arvab, et just tema on see, kes vagunit edasi viib (usub et tema mõte aitab olukorda parandada)

Et mõtlemisel oleks tulemust, tuleb see viia oma peast üle objektile (subjektile) ja mõelda selle (mitte aga oma arvamuse) kaudu.

Mõtteid saab ammutada asjadest, milles nad leiduvad. Maailm on ehitatud mõtete kohaselt, ainult seetõttu on võimalik mõtteid sellest välja tuua.

Kes on veendunud, et tõsiasjade maailm kulgeb mõtetes, taipab, kui tähtis on kujundada õigeid mõtteid.

Mõtlemise teeb ebapraktiliseks see, et inimene kaldub harilikult üksteisele järgnevate protsesside üksikasju ära jätma ja ainult üldisi, laialivalguvaid kujutisi säilitama.

Hea mälu on täpse vaatluse sünnitis.

Enne asja otsustamist tuleb öö ära magada.

Arvestada tuleb kõiki mõtlemisvõimalusi.

Reeglina tuleb inimese mõtlemine tema mõtlemisharjumustest.

Mõtlemise vanemad on tunded, mõtlemisharjumused, soovid.

Otsuse (mingis küsimuses) langetavad pigem hingesügavikud kui loogilised argumendid.

Loogika argumendid muutuvad otsustavaks alles siis, kui on õpitud armastama asjalikust ja objektiivsust.

Kui hing on harjunud elu suurte tõsiasjade üle järele mõtlema, siis mõtleb ta õigesti (?!) ka supilusika üle.

Antroposoofia funktsioon ongi - inimese mõtlemine liikvele viia. (Selle saavutades) õige arusaamine voolab hinge iseenesest.

 Tuleb üldse silmas pidada, et juba kord saavutatud tulemusi ei lastaks kaotsi minna.

 Esoteerne ei tee head hoopiski mitte selleks, et teda heaks peetakse, vaid sellepärast, et ta on üha enam tunnetanud, et ainult headus viib evolutsiooni edasi ning kurjus, rumalus ja inetus pidurdavad seda.

Maailma tunnetamine

 Kriitiline idealism (absoluutne illusionism) - kogu maailm on lihtsalt unenägu, iga tunnetustaotlus on lihtsalt mõttetu. Tajutud mailm on kujutlus mis tekib tundmatute asjade mõjust hingele. Vahetu tajumine v. tunnetus kas pole võimalik või on võimalik vaid teatud tehnikate kaudu. Teadus on mõttetu, kuna ei ulatu unenäost-kujutlusest väljapoole.

 Transtsedentaalne realism - asjad on maailmas olemas, meie hindame neid oma kujutluse põhjal, me oleme asjadest eraldi, seega on nende "täiuslik" tajumine võimatu.

  1. Igasuguse taju ja selle teatavakssaamise vahele lükkub mõtlemine (kas taju polegi vahetu? Tajun käega kuuma - tõmban käe ära - saan teadlikuks, et oli kuum? Või mõtlen- tõmbasin käe ära - järelikult - oli kuum?)
  2. See, et meie maailma paneb inimese mõtlema, om paratamatus. (St. kuiinimene ei mõtleks, ei tajuks ta maailma sellisena....või ei tajuks ta üldse?)
  3. Seos taju ja mõtlemise vahel tekib alles siis, kui mina, vaatleja, astun asjade juurde. Missugused elemendid kuuluvad (tunnetatava, tajutava, vaadeldava) asja juurde ja missugused mitte, ei saa aga sugugi sõltuda sellest, kuidas mina neid elemente tundma õpin.
  4. Ma olen suletud piirkonda, mida ma tajun enda isikuna, kuid ma kannan tegevust, mis määritleb minu eksistentsi kõrgemast sfäärist lähtuvalt.
  5. Üksikisikud erinevad üksteisest universaalse mõtlemise erivarjundite (ja füüsiliste võimete?) poolest.
  6. Tunnetusakt on taju ja mõiste süntees, selle kaudu moodustub asi kui tervik.
  7. Vastupidi tajusisule, mis on antud meile väljaspoolt (meid ümbritsevast keskkonnast), ilmub mõttesisu sisemuses.
  8. Kõik mis on taju (piiratuse) kaudu lahutatud, liidame mõtlemise kaudu jälle kokku.
  9. Ei saa tajuda, kuidas mittetajutavast tekkib taju. Kõik katsed leida tajude vahel teisi (võimalikke) suhteid peale mõttesuhete, peavad paratamatult lõppema äpardustega.

Subjektiivseks võib nimetada ainult seda, mida tajutakse (ainult vastava?) subjekti juurde kuuluvana. Objektiivne on see, mis ilmub tajule väljaspool subjekti seisvana.

Kõige iseka hävitamine on kõrgema elu põhialus. Sel määral, kui me laseme isekuse endas surra, oleme me surematud. Mis meis on surelikku, on isekus.

/On vaid/ 4 tegevusala, millele pühendudes iseelu (isekus) kaob; tunnetamine, kunst, religioon ja armastus.

 Sellega, mis ma tegin eile, on loodud eeltingimused sellele, mis ma pean tegema täna. Minu eilsed teod on minu tänane saatus. Eilsed elamused (kogemused) on tänaste võimete (teadmiste, oskuste) põhjused.

Karma (tegude saadus) on saatuseks muutunud tegevus.

Karma - määrab ära olud, kuhu me järgmine kord sattume, andes kaasa eelmistes eludes väljaarendatud võimed v. tunnetuse.

Karma seadus: - Kõik, mida ma oma nüüdses elus suudan ja teen, ei seisa kui ime eraldatuna ja omaette, vaid on minu hinge varasemate olemasoluvormide tagajärg ja hilisemate põhjus.

Ei tegutse saatus vaid meie ise tegutseme vastavalt saatuse seadustele.

Unenäota magaja on nagu maailm enne teadvuse olemasolu (Du Bois Reymond)

Tähtsamad elufunktsioonid on seletatavad vaid elusmateeria teadvustamata mälu olemasolu tõttu.

Elamuste vilju kanname endas ka siis, kui me läbielatut teadvuslikult ei mäleta.

Inimene on vaba sel määral, kuivõrd ta on omandanud tunnetuse maailma kokkukuuluvusest.

 

Paratamatus, armastus, vabadus.

Tahe on jõuna käivitatud idee. Tahe ilma ideeta oleks ei-midagi.

Loodusprotsessid - nähtavat olemist põhjustab selle taga seisev (loodus)seadus.

Inimtegevus - olemine on ise seadus, tingitud iseenesest.

Aistes ajen

Aistes ajendit (teoks, käitumiseks) väljaspoolt ja tunnustades selle järgimise vajalikust (oma maailmavaates, seisukohtades), tegutseme kohustuse alusel.
Meie käitumise ainus ajend peab seisnema vajaduses (meie endi sisemine) idee tegelikkuseks muuta (mitte väljast tulenevaid kindlaid eetilisi põhimõtteid järgida). Ainult niisugune tegutsemine on vaba.
Tegu, mida me ei tee tema enda pärast, (vaid loodetava tagajärje pärast) pole vaba.Meie tegutsemise ajendid peavad seega alati esinema isiklike pürgimuste vormis.

Kõlbeline on ainult see, mis on seadusena kohane kõigile inimestele. (Kant)

Eetika peaks olema üksikasjalik vastus küsimusele - mis on hea?

Riigi ülesanne - hoolitseda, et igaüks leiaks endale sobiva toimeringi, lülitada iga isiksuse (individuaalsed) toimimised rahva organismi.

Väiksemgi inimene võib olla täiuslik, kui ta liigub oma võimete ja oskuste piires.(Goethe)

Inimese olemus, ihu, hing ja vaim.

Inimese olemusel on 3 külge - ihu, hing ja vaim.
Ihu - selle kaudu saab inimene tunda ümbritseva maailma esemeid.
Hing - selle kaudu seostab hing ümbritseva(d esemed) oma olemasoluga, tundes asjadest rõõmu, valu vms.
Vaim - selle kaudu suudab inimene tabada asjade (v. maailma v. enda) tõelise olemuse (puudub hingele omane eritlemine?).

Kristus ja hinge surematus. Surm ja ülestõusmine.

Moodsale pühitsetule on teadmised hinge haud.

Waldorf kooli pedagoogiline põhialus.

Lapsed tuleb inimeseks kasvatada ja neid õpetada vastavalt sellistele elu nõuetele, millega võib ühineda iga inimene, hoolimata sellest, missugusest traditsioonilisest ühiskonnaklassist ta pärineb.

Ühiskonnaorganismi kolmikjaotus. Demokraatia ja sotsialism.

Majandus moodustab inimelu põhialuse, kuid inimesed on majanduselust üle.

Kui demokraatiat tahetakse ellu viia ausalt ja tõeliselt, tuleb individuaalsuste valdkonda kuuluv sellest välja jätta.

Uuemal ajal on kujunenud nii, et kõik mittemajanduslik on sõltuv majanduslikust.

Kahjulik ei ole kapital, vaid selle eraomandussuhtest lähtuv valitsemine võib majandusorganisatsiooni struktuuri endast sõltuvaks teha. Kapitalil on võimalus mõjuda ühiskonnavastaselt.

Demokraatia sekkumine igasugusesse asjatundmise avaldusesse mõjuks alla suruvalt.

Kolm osist - majandus, õigus ja vaimuelu (peaksid olema esindatud võimuorganites võrdsetel alustel, ühiskonnakorralduse edendamiseks.)