Herman Hesse Stepihunt Kunstnike ja vaimuinimeste kannatused ja valud saavad mõtestatud nende harvades elamustes, tegudes, ideedes ja teostes, mis nende elukaose kohal särama löövad. Intensiivselt võib elada üksnes oma mina arvel. Kõik inimesed peavad oma mina mingiks ühtsuseks. Tegelt pole ükski mina tervik vaid ülmalt mitmekesine, "vastanditest kubisev" maailm Inimene - sild looduse ja vaimu vahel. Tagasi ei vii enam ükski tee, kõik loodu on heidetud muutmise räpasesse voolu ega uju enam iial ülesvoolu. Tee süütuse, mitteloodu juurde ei vii mitte tagasi vaid edasi, ikka sügavamale inimeseks saamisse. Hinge lihtsustamise asemel pead sa sellesse ära mahutama terve maailma. Iga sünd - see on eraldumine kõiksusest, piiratust. Tagasipöördumine - see on hinge selline avardamine, et suudab hõlmata kõiksust taas. Jumalakartlikkus nõuab ajast sõltumatust. Ei saa olla tõsiselt jumalakartlik ja samal ajal elada tegelikkuses ja seda tõsiselt võtta. Kui sul on oma lõbu jaoks teiste inimeste luba vaja, oled sa tõesti üks õnnetu mehike. Õppige tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt ja muu üle naerma. Tegelikkus on see, mille pärast tuleb kõige vähem muret tunda, sest ta on ju küllalt tüütult alati olemas, alati kui ilusamad ja tarvilikumad asjad meie tähelepanu nõuavad. Meis endis või ei kusagil on igavik oma maailmadega, möödunu ja tulevik. Et teada saada, mis meis peitub, vajame maailma, tegutsemist, kannatusi.