Tae Heng

Südame õpetused

Tlk. Endel Arro, Buddhakirjastus (orig. "Teachings of the heart")

 

Meel (meie tahe?) on muutlik. Ajuti ta ihaldab valgustust (vooruslikkust?), hiljem mõtleb vaid (kehalistest) kannatustest pääsemisest.

Ära otsi (jumalat) väljaspoolt oma enda meelt. (St. jumal on meis)

Me peame tegema seda, mis on vajalik (me ei tea ju, mis on!) ja nägema asju nii, nagu nad hetkel on (meie nägemine on ju puudulik, segatud teiste arvamustest)

Eesmärgiks on mõtlusharjutamine (mõtlemine, mõtisklemine), vaid selle kaudu saavutatakse Valgustatus.

Valgustus (voorus?) õilmitseb teie enda sees (et seda avastada, tuleb otsida, avastada, mõtiskleda)

Enamik inimesi ei nõustu tegema kulutusi tänaseks; nad jätkavad aja ja jõu kulutamist unistustele homsest ja nendest päevadest, mis selle järel tulevad.

Me ei ela homses. Me elame alati selles maailmas, praegusel hetkel. Tänane päev on kestev.

Kõik kannatused tulenevad inimesest endast (eelkõige inimese himudest, hirmudest jms.)

Kogu elu kogemuste vaatlus võimaldab meid mõista elu õigesti (mis on õigue?). Kannatus on meie sõber, mis juhib meid mõistmise teerajale.

Kui te tahate vabaneda kõikidest oma kannatustest, siis ärge mõtelge ega rääkige õnnest ega kurbusest. Lihtsalt jääge vait. Te saavutate oma eesmärgi (kas siis meie sees meie kannatused lahtuvad?).

Iga üksik kogemus, piinarikas või õnnelik, tuleb teist endast.

Tõugake maha meele piirid, ärge tehke vahet ja võtke asju nii, nagu nad tulevad (siiralt, tunnetades?).

Jumalat ei ole - muidu oleks olemas kaht sorti olendid - Jumal ja inimesed. Tõelisus on aga vaid üks. Tõde on meis.

On vaja olla tõeliselt üksi, et ära tunda oma tõelist olemust.

Võitlemine (oma eesmärkide savutamiseks) ei ole lahendamine. On parem olla leplik ja lasta raskusi tekitanud olukorral endal edasi areneda. Õige hoiak on lasta asjal minna ja andestada (kas mitte - võtta seda loomulikuna, paratamatusena?)

Te peate elama ja töötama vaikselt ja korralikult ja lõpuks kõik mured (maised ilmselt?) lahenevad ise (ei peagi otsima iseend?).

Inimolevused sünnivad sellepärast, et nad peavad surema.

Tee valgustuseni;

    Heida ära mõtleva meele poolt loodud meelepetted (sh. hirmud, kiindumused, naudingud mis tulenevad otseselt mõtlemisest?). Järgi jääb Su tõeline olemus (tunnete ja arvamuste puudumise tõttu ei ole Sa aga sel moel kõlbulik ühiskonda?) (individuaalne hing - üks hing?). Üheks saamine tõelise olemusega. Olles seda saavutanud, saavutame meid ümbritseva (materiaalse?) ruumi täiusliku tunnetuse (kuna meie tõeline olemus on ühtne Kõiksusega meie ümber?), võime tunnetada meis valitsevaid ohtusid juba eemalt (mitte meelte vaid tajuga, intuitsioon, tunnetus?) ja neid vältida. See tunnetus juhib meid õiget teed mööda

(Materiaalse?) maailma omadus on hetkest-hetkesse muutumine. Kõik asjad on ebapüsivad. Muutumise tõttu on võimalik valgustumine - kui olemus oleks üks ja muutumisvõimetu, ei jõuaks ta valgustuseni (st. ta oleks pidevalt valgustunud. või muutumatult mittevalgustunud...?)

Meel (hing? vaim?) ei ole sünnipäraselt hea ega halb.

Valgustatus saabub seeläbi, et mõtlustame (juhtimaks oma meelt?) ja püüame teha oma parima.

Enamikul inimestel on keha eelistatud olukorras meele (vaim? hing?) suhtes.

Kord loodud (mõeldud?) mõtted jätavad jälje meie meelde (vaimu?). Kõik oleneb, kuidas te mõtlete, sest teie mõtted loovad teie kogemuse.

Kas te olete kaabakas või pühak, erinevus on ainult teie mõtlemises ( sest käitumise aluseks on ju mõtlemine...või mõtlematus...) (see erinevus mõtlemises on seega teada vaid inimesele endale, kuna oma käitumisega saab ta ümbrust petta...kas saab ka iseenda mõtteid petta? Räägitakse, et ei...)

Tarvitage meelt õigesti ja ta muutub healoomuliseks ja rikkalikuks. Te võite muuta oma meelt aeg-ajalt (!) headuse suunas. Niipalju kui te suudate, olge rahulik ja te võidate midagi ebatavalist.

(teooria) Kõik meie mõtted on salvestatud Kogumeele (alateadvuse?) arvutis.

Keegi (teine, jumal) ei saa teile midagi anda (ei head ega halba), te ainult võtate vastu, mis te ise olete loonud. Te lõikate oma tegude vilja tagajärgesid, mis te ise olete teinud ja ära teeninud. Te teete ise oma saatuse, hea või halva saatuse.

Olles hea teiste vastu, elades ausalt, mõteldes hästi endast ja teistest, on moodus parandada oma saatust. (Jällegi - mis tuleb tegevusetusest - mittesaatus? mittekarma?)

Te muutute olendiks, keda te ise olete loonud oma tegude (ehk mõtete?) tõttu.

    kannatate - s.o. põrgu, saate põrguliseks. himustate - teid kummitab kirg millegi järele - saate kummituseks olete juhm - ei tea oma tegude tagajärgi - saate loomaks loomariigis võitlete - olete kurat (hiid) - kuradite maailmas olete õnnelik ja rõõmus - taevasse inimene - vahepealne olek, võimalus "valida" kuhu minna ...
    (eelnev kajastas ka ühe budistliku suuna tegelikku nägemust maailma eri osadest)

Teie mõtted käsutavad kogu keha.

Me peame niipalju elama teiste jaoks kui võimalik.

Eesmärk on vabanemine sünni-surma ringist, selles suhtes on hea ja halb karma võrdsed, et nad mõlemad on kokkuvõttes selle ringi orjad.

Tõeline suuremeelsus on see, kui te annate ilma mõtlemata.

Tõeline vabadus on, kui te loobute vahetegevast meelest, mis pidevalt hindab asju heaks või halvaks (samas on väidetud, et heade tegude salvestamine on parem kui halbade salvestamine?).

Vaimulikud elavad elu täielikult ja annavad oma parima - nad ei ole kinni möödaläinud asjade küljes ega tulevaste asjade küljes, mõistavad maailma, neil pole muresid.

Inimesed elavad maailmas, haarates oma himude järele ja põgenedes oma hirmude eest.

Kui te loobute vahetegevast nmeelest ja lihtsalt saate elavaks olevuseks (iseendaks?), siis olete te vaba. Sest teie tõeline loomus on algselt vaba. (Miks ta siis üldse orjastus? Kes teda orjastas? Vabana poleks ta ju orjusse tükkinud? Kui ta tegi seda rumalusest, mis annab siis alust arvata, et ta seda enam ei tee? Kas algolemus on võimeline õppima? Kui ta on täiuslik., siis pole tal midagi õppida...). (Kui me ükskord astusime jällesündide vanglasse, milline on alus arvamiseks, et me seda enam ei tee?)

Usk on mõtlus.

Teie Tõeline Olemus on nagu tark teener, kes teeb valmis kõik asjad teie jaoks (andke talle ainult vabad käed? See teener, nagu selgus, oli vähemalt 1 kord rumal - või allus kellelegi...)

Tõelise Olemus järgi käies kaovad kõik ajendid (mis loodud eristava meele poolt?). Ometi ei muutu te seetõttu elutuks või liikumatuks (oma olemus avaneb ja pakub midagi enamat?).

Võta igat päeva nii, nagu ta tuleb. Pole pikaleveninud kahetsust. Pole hädaldamist millegi üle.

Elage õnnelikult vaba ja suuremeelse hoiakuga niihästi enda kui ka teiste suhtes.

Ärge lükake asjasid (toimetusi) edasi päevast päeva. Tehke väikesed vajalikud tööd kohe praegu.

Valgustuse saavutamise (eneseleidmise?) võime on meie sees. See tuleb vaid üles otsida ja siis selle järgi käia. Otsingute pärast ei tohi siiski oma igapäevast elu unarusse jätta., tuleb korralikku elu elada ja hooldada valgustuse õit enda sees.

Andumus jumalale (või ükskõik kellele-millele) ei anna õigust (selle väljendamiseks) teisi segada. (keegi ei tohi isiku pärast segatud saada, kes näiteks tõuseb vara et palvetada..?!)

Igaüks, kes tahab seista valgussäras, peab esmalt seisma poris ja viletsuses (why that?)

Pole häbi ega uhkust selles, kas teie mõtlustamine saavutas edu või ei. Mõtlustav meel on hea iseenesest.

Maitske pigem harjutamise rõõmu kui teiste õpetamise kuulsust.

(siin on väidetud et) kõik läheb nii, nagu Buddha on ette näinud (seega pole meil midagi teha?L)

Täna on palju tähtsam kui eil(n)e või homm(n)e.

Te peate oma elu elama otstarbekalt ja vabalt, isegi rasketes tingimustes.

Valgustuse saavutamiseks pole kannatamine vajalik (vastuolu p. 47.-ga..)

Inimeste kõik kannatused on nende endi (inimeste) poolt tehtud.

Keegi ei saa lahendada teie raskusi (peale teie enese).

Kui inimene on olnud valudes, suudab ta tunda ka teiste valu (siiski, aja jooksul - unustamise tõttu- see võime väheneb)

Kui me mäletaksime meie endi kannatusi ja mõistaksime üksteise muresid, küll oleks siis maailm ilus (siiski - mitte veel! - mäletamine ja mõistmine iseensest pole veel ilus, ilus on kui püüame vältida teistele kannatuste tekitamist?).

Me peame olema rahul selle ilma eluga, võttes raskusi nii, nagu nad tulevad iga päev.

Õppimine on selles mõttes ahne tegevus, et selle käigus omandavad inimesed teadmised, mille kaudu nad saavad kergemini seda, mida nad tahavad - paremat tööd, rohkem lugupidamist, rohkem võimu teiste üle.

Me teeme tööd oma himude tõttu, kuid keegi ei sunni meid omama himusid.

Teil ei ole vaja elada oma elu nii, nagu teised seda teevad (ei ole mingit vajadust elada teisi ja nende arvamusi järgides). Ma võin elada sedasi, kuna ma usun tõesse.

Meie mõtted, meie sõnad ja meie teod peavad omavahel olema kooskõlas.

Teie arvamine on see, mis teeb teid vaeseks, isegi kui te olete kõige rikkam mees maa peal.

Enamik inimesi loodab muredest vabale tulevikule, kuid mitte keegi (neist?) ei saavuta seda eesmärki.

Kui te tahate täielikult lahendada üht häda, siis peavad kõik hädad maailmas saama lahendatud - sest üks häda sõltub kõikidest teistest hädadest (on häda, et pole süüa -rahapuuduse häda - tööpuuduse häda - puudulikud oskused - madal haridus - õpetajate puudus- sest ei maksta piisavalt palka..?jne.)

Kui te olete õnnelik ja rõõmus maailmaga, siis olete teinud juba palju head.

Tuleks vältida ükskõik mille kahjustamist oma elu parandamise nimel (see "parandamine" on tegelt suhteline muidugi...)

Miski ei või tõsiselt mõjustada teie olemuse sügavat keset, teie Meelt (olemust?) mis laiub kõikjale.

Niikaua, kui meil on keha, tuleb meil maailma sündmustele näkku vaadata. Kuid meil ei ole vaja olla häiritud nendest.

Kõik maailmas kõneleb meile tõest. Ükski suur õpetaja ei saa teile anda tõde. Otsige vaid iseennast. Otsige vaid oma meelt ja te leiate.

Ei saa näha tõde selgelt, kuna puudub usk, mitte arusaamine. (eeldusel et kõik kõneleb tõest, pole meil tõesti arusaamist vaja, vaid usku. Samas kõnelevad erinevad inimesed erinevalt - tõde aga on 1 - selle inimeste poolt räägitava mõistmiseks on ju vaja arusaamist ja tõe eristamist - kui inimesed oma kõnega üldse tõtt tabada suudavad...)

Ärge laske end kaasa tõmmata paljudest ebatavalistest õpetustest, sest tõde on lihtne.

Parim sõber, kelle te võite saada, olete te ise.

Elusolevustel puudub tõeline vabadus, kuna nad ei omanda vaimset tõde (ei leia iseend?)

Kõik on ebapüsiv selles maailmas. Seega ei saa midagi kinni hoida ega muuta (!?) (siin maailmas?)

Tõde voolab välja rõõmsameelsusest. Ole rõõmus ja tõde hakkab õitsema ja paljunema.

Kui teie meel on rahulik ja rahuldatud (?!), siis tema loomus võib sulatada teiste pahatahtluse.

Tavalised igapäevased teod on samuti tühjad. (st. neil ei ole mingit erilist tähendust, nad ei ole mõeldud hea ega halvana (eriti kui head ja halba polegi), nad lihtsalt toimuvad või tehakse kellegi poolt).

Kõikidel olukordadel on oma tõde.

Nägemine peab olema vaba soovist ja liialt tugevast rõhuasetusest (mingile) (teatud) tagajärjele, et viia vabanemisele.

Vaadelge kõike tühja meelega ja ärge muretsege, kas see tee või teine tee või missugune tee on parem. Kõndige kerge südamega. (samas - mitte ükskõiksuse, vaid kaastunde ja hoolitsusega).

Hoolitsege oma perekonna ja naabrite eest. Märgake igat oma sammu. Tegelege käesoleva hetke ülesannetega (mõtestatult?).

Loobudes "enda" osast (materiaalse ihkamine, hirm vara kaotada) võidame kogu maailma (mõistes, et tegelikult ei kuulu inimesele maises elus midagi igavesti, ükspäev jääb ta kõigest maisest ilma).

Vaba inimene elab kooskõlas maailmakõiksusega (kuna Tõeline Olemus on kõigil üks, samuti on Tõeline Olemus maailmakõiksus, saavutame selle oma Tõeline Olemuse leidmise kaudu) .

Kui ilmuvad valud, kannatage vaikselt.

Ärge kartke olemasolevaid olukordasid.

Tarvitage asjasid siis, kui need on vajalikud. Ärge nähke vaeva asjade säilitamisega tulevasteks hädavajadusteks.

Kui te usaldate maailma ja rändate muretu südamega, siis antakse teile alati.

Te olete oma maailma peremees.

Harjutage seda mõjivõimsat isikut, kes teil on (iseend, Tõeline Olemus), valitsema teie elu.

Vastutage oma elu eest ja olge truu iseendale - teie truule Valgustatud endale.

Püüelge esmalt Valgustusele, siis aidake teisi, kes usuvad veel, et nende "ise" on nende ainus mina.

Loobuge oma kiindumusest, isegi kiindumusest saada valgustatud (aga kiindumus - leida end? mõtlustada? või hoiduda piiravast kiindumusest ja kulgeda lihtsalt, olemuse poole?!)

On tähtsi, et te hoiate oma keskuse sõltumatuna igasugustest välistest mõjutustest (iseenda?!).

Austage tõde iseenda kohta.

Kaitske ja hoidke kõike elavat.

Algtõde on see, et kõik on tühi, paljas aine ollusest (st. algselt oli vaid vaim?).

Teised inimesed ei saa teile andestada. Oma meeles (olemuses) te teate, mis on aus ja õige.

Olge võimalikult selge iseeneses ja te liigute kiiresti edasi. Teie olete see, kes otsustab, mis on õige.

Ainult meel jagab -"kasulik ja kasutu". meele poolt loodud hirm halvustab ja loeb moraali.

Ühtsuse nägemine kõiges võimaldab head teha kõikidele mõtlevatele olenditele.

Näidake tõde oma tegudega (mitte ainult sõnadega).

Öelge, mis te mõtlete ja mõelge, mis te ütlete.

Kui te võtatae osa rituaalidest, teadmata nende mõtet, siis on nende tähtsus väike. Aga kui te mõistate nende eesmärki ,siis on see Tee.

Valitsege oma toimekat, rahutut meelt. Tooge ta tagasi allika (Tõeline Olemus) juurde, iga kord, kui ta on läinud kõndima.

Keha, kõne ja meel on need kolmnurga 3 nurka, mis annavad inimesele kuju.

Võrdlev kujutlus põhjustab lõputu Meelepette ja kannatuse.

Kui te koondate oma meele selgelt ilma takistusteta ainult ühele mõttele, siis see, mis te loodate (valgustumine?) läheb täide.

Te ei tohi olla kinnistunud mitte ühessegi mõttesse ega arusaama. Kogu elu siin ilmas tuleb tühjusest ja läheb tagasi tühjusesse (!?).

Isegi kui vett on külluses, ärge jooge rohkem, kui teil vaja on (liigne koorem?)

Harjutuste tee algab teadliku meelega.

Kõikide asjade tühjuse tunnetamine teeb meid vabaks.

Tõde tuleb igast tunnetusest ja igast juhtumist, õnnest ja kurbusest (suhtelised?), vaimustatud hetkedest kui ka igapäevasest kavakindlast tööst.

Isegi pisim tegu, mis on tehtud puhtsüdamlikult, võib mõõna muuta tõusuks.

Pärast Vagustust ei ole Tõelist Olemust ega Üksmeelt, on vaid tühjus (maisest mõtteviisist vabanemine?)

Olles ühinenud Tõelise Olemusega, siis Buddha austamine on iseenda austamine.

Elage maailmas nagu üks auväärne ja tugev olend, kel pole midagi vaja tõestada, olge õilis ja rahulik.

Sünni ja surma vahel ei ole erinevust (sest). Elu on unenägu ja surm on unenägu. Vaadake neid mõlemaid võrdse meelerahuga.

Tõe lõhn ja valgus peavad tulema teie oma meelest.

Juhtumid ja asjaolud näivad tujukalt viivat eikuhugi. Olemasolu ahastus võib teid alla neelata (s.o. elu Valgustuseta, Tõelise Olemuseta?).

Kannatus tuleb soovist ja meelepettest, enamik olendeid pole vabad.

Ei ole pelgupaika maailma eest. Üksmeel (Tõeline Olemus) on tasakaalu ainus tõeline paik ja tegelik kindlus.

Mõtelge, et te olete oma vara hooldaja ja mitte kui omanik. (kas omanik polegi siis parima hooldaja? Samas - hooldaja hooldab alati, ka siis, kui tüdinenud on, omanik võib aga asja sinnapaika jätta...?)

See, kes teab oma Tõelist Olemust, kogeb rahu.

Iga teekond algab üheainsa sammuga. Tehke samm edasi. Üks samm korraga. Jätkake õiges suunas ja lõpptulemusena te jõuate (soovitud) mäe tippu.

Kui teie meel on vaba ettekavatsemata mõtetest siis tunnete te end mugavalt (ja samuti teie naabrid...)

Järgnege õpetajale, kelle käitumine vastab tema sõnadele. Hüljakem õpetaja, kes ainult kõneleb teiste lunastamisest, kuid ei päästa iseennast.

Õige mõte ei järgi pettekujutelmade rada. Laske oma mõtted tulla ja minna, hõljudes koos kaduvusega. Laske neil tagasi minna tühjusse.

Üksmeele saavutamine on Algus ja Ots, maailmaruumi A ja O.

Küljesrippuvate looride (pettekujutluste, uitmõtete) ärasulatamiseks on vaja aeglast, ühtlast ja püsivat pingutust.

Kui te loobute kõigest, siis saavutate Valgustuse, mis ON Kõik.

Tühjus ei ole surnud, see on elus (mis on elus, peab aga surema...!?).

Pidev üksmeelne keskendumine purustab pettekujutluse, lubades valgusel paista.

Meelel on jõudu ravida kõik haigused. Äratage see (Tõeline Olemus?) meel ja te võite ravida iseennast ja teisi.

Ärge mõistke kohut ahastuses oleva olendi üle. Andke talle oma suure südame küllusest.

Pöörduge meele jõu poole raskustest ülesaamiseks, mitte välisilma poole.

Teie õlgadelt maailma äratõstmiseks - loobuge kõikidest tahtmistest ja soovidest.

Istuv mõtlus, on kõndiv mõtlus (istuv mõtlus viib edasi?). Kõndiv mõtlus on istuv mõtlus (?!).

Iga teadlik tähelepanek kindlustab vabaduse.

Otsi pelgupaika kolmes - Buddhas (Tõeline Olemus), Õpetuses (Tees, mõtluses?) ja Koguduses (Ühtsuses?).

Meel on mõtete ja arusaamise ema.

Õige mõte on tee. Vaatle igat mõtete hoolikalt.

Tõeline Olemus küsib (kõike) ainult niipalju, kui on vaja (seepärast tuleb ainult Tõelist Olemust jälgida ja me väldime liigseid koormusi ning muresid mis tulenevad liialdamisest).

Otsekohene (vahetu? Tõelise Olemusega kooskõlas olev?) meel võimaldab kõik asjad.

Ärge püüdke takistada sündmuste kulgu, ärge püüdke rippuda sündmuste küljes, mis on juba toimunud.

Olge inimene, kes tarvitab varandust, aga mitte inimene, keda varandused tarvitavad.

Tõde on teiselpool nähtusi. Ärge kiinduge (kinni jääge?) mingisse jäika mõtteviisi.

Esmalt puhastage oma meel. Siis te võite aidata teisi olendeid. Tegutsege teadlikult ja ärge unustage(?!).

Elutee ei peaks sisaldama hirmu.

Inimesel ei ole vaja otsida Buddha olemust. Selle asemel võib inimene oodata tema ilmumist.

Elage igas hetkes, ärge rippuge mineviku mälestuste küljes (siiski..saab ju vaid minevikust õppida....?)

Kui tuul puhub, siis tuuleveski pöörleb. Kui meel liigub, siis keha tegutseb vastavalt.

Ärge täitke end (vaid) oma huvidega. Jätke ruumi teiste jaoks.

(Enese?) usuga on võimalik muuta ebatäiuslikke arvamusi ja jääda truuks Meelele.

Te peate avastama oma Buddha olemuse (Tõeline Olemus?), et teostada inimese vaimne areng.

Teadke ja hinnake igaühe terviklikkust.

Saatus ei teki kui (karma?) Seaduse vastu ei ole eksitud.

(paistab et) on hea, kui sallid inimeste tegemisi, kui nad teevad oma parima, isegi kui nad seejuures eksivad.

Arvustamise asemel julgusta (jätkama õiges suunas?)

Kui uskuda (endasse? Tõelisse Olemusse?), siis pole miski võimatu.

Inimesed muretsevad homse päeva pärast, mõeldes, kuidas elada ja teha seda, mis nad tahaksid teha. Kui nad loobuvad sellisest harjumusest (muretseda), siis nad tõepoolest saaksid vabaks, elades igat päeva õnnelikult.

Elage veidi vähemaga, kui te vajate. See on imeline.

Rohkem sallivust (tolerantsust) ja avameelsust.

Mida rohkem riis küpseb, seda madalamaks vars paindub. Mida rohkem inimene teab, seda madalamaks ta muutub.

Kui te vaatlete, kuulete, tunnete, haistate, maitstete, puudutate või mõtlete ühe asja, mõiste või kavatsuse üle, siis pärast seda, kui te olete lõpetanud, peate sel "minna laskma" ja loobuma sellest (vältimaks selle segavat mõju ja asjatut vaeva selle kinnihoidmiseks)

Kogu maailma kannatus tuleb (meie) tahtest, et midagi (meie elus või maailmas) oleks teist moodi (meelepett).

Kui teil on liiga palju vaba aega, siis te muutute laisaks. (?!)