Minu ülesandeks ei ole suuri asju korda saata, vaid inimesi armastada. Et selleni jõuda, tuleb õppida iga üksikut inimest mõistma. Kui hakkame suuri arve taga ajama, kaotame endid neis arvudes.

Mitte kellelgi midagi tähendada, see on raskeim kannatus.

Läänemaailmas ei valitse mitte nälg leiva, vaid armastuse järele. Ühtesid toidame me armastusega, teisi leivaga - nii nagu tarvis on.

Alati, kui sa kellelegi naeratuse kingid, on see armastuse tegu, kingitus kõigile. See on midagi imekaunist...

Tõeline armastus seisneb eelkõige ligimese aitamises...

Meie ülesandeks on pühenduda üksiku, mitte kollektiivi probleemile. Me muretseme inimese, mitte massi pärast.

Ma ei mõtle kunagi rahvahulgast, vaid ikka üksikust inimesest. Kui mõeldakse massile, ei suudeta millestki alustada. mulle on tähtis iga inimene eraldi. Usun, et hoolitsus kannab inimeselt inimesele.

Rikkus iseenesest ei ole sugugi patt. Peab olema mingi põhjus, miks osa inimesi võib heaolus elada. Kuid ma ütlen teile, et rikkus kutsub esile ihnsuse ja sellest kasvab välja patt. Rikkus on jumala kink ning meie kohus on jagada seda vähem priviligeeritutega.

Tänapäeva inimesed janunevad armastuse, mõistva armastuse järele, mis on ainus vastus üksindusele ja kibedale vaesusele. Inglismaal, Ameerikas ja Austraalias pole nälga leiva järele, ent seal kannatavad inimesed üksinduse, kohutavate kahtluste ja viha all, nad on hüljatud, abitud, lootuse kaotanud. Nad on unustanud naeratuse ja inimliku suhtlemise kauniduse. Nad ei tea enam, mis on inimlik armastus. Seepärast vajavad nad kedagi, kes mõistaks ja austaks.

Armastust võib egoistlikel eesmärkidel kuritarvitada. Ma armastan kedagi, kuid samas tahan temalt saada nii palju kui võimalik, isegi selliseid asju, mille võtmine mulle sobilik pole. Niisugune armastus ei ole enam tõeline. Tõeline armastus teeb haiget. Kedagi armastades ja hüljates peabki valis olema, peab olema valmis armastatu pärast surema.... Sõna "armastus" mõistetakse nii vääriti ja seda kuritarvitatakse sageli.

Enda tundmine viib armastuse juurde ja armastus teenimise juurde.

Tänapäeval ei ole meil enam aega üksteisele otsagi vaadata, rääkimata üksteisega kõnelemisest ja koos rõõmustamisest. Veel vähem on meil aega oma laste tarvis, mehel oma naise ja naisel oma mehe jaoks. Kaotame üha enam nii vajalikku lähedusetunnet. Maailm hukkub lahkuse ja sõbralikkuse puudusel. Inimestel on armastuse jõud, sest kõigil on nii kiire.

Kogu maailmas on nii palju probleeme ja ma usun, et enamik neist pärineb kodust. Maailm peab tohutult kannatama, sest pole rahu maa peal. Miks? Aga sellepärast, et perekonnas ei valitse rahu. Meil on tuhandeid purunenud perekondi. Peame muutma oma kodu halastuse templiks, ikka ja jälle andestama, ja niimoodi rahu tooma.

Üritage leida vaesed üles, kõigepealt omaenda kodus. Ärge laske neil üksildase, soovimatu ja hüljatuna tunda. Kui vaja, lugege neile ajalehte ette või aidake tube koristada. Need on kõik väikesed asjad! Aga rohkem polegi vaja.

Hoopis kerge on palvetada inimese eest, kes on kusagil kaugel. vahel pole sugugi kerge armastada oma lähedasi.
Kergem on ulatada tassitäis riisi, et leevendada inimese nälga, kui leevendada inimese üksindust ja valu teie enda naabruses.
Hoolige üksteisest ennekõike oma kodus, sest just siit peab alguse saama ligimesearmastus.

Ma tõesti usun, et armastus algab kodust. Kui suudame vaestele kodu anda, siis levib ka armastus üha enam. Mõistev armastus on rõõmusõnumiks eelkõige meie endi kodudes, kogu meie maal ja lõppeks ka kogu maailmas...

Inimesed varjavad oma viletsust kiivalt. Eriti kui nad on kunagi ka paremaid päevi näha saanud.

Surm on kojuminek. Inimesed aga tunnevad tundmatu ees hirmu. Nad ei taha surra. Kui õpime surma usaldama, siis hajub ka kartus.

...raskeim haigus, mida üks inimolevus eales põdeda võib, on olla soovimatu. Tänapäeval on leiutatud ravimeid leeprahaigetele - ka pidalitõbised võivad terveks saada.Tuberkuloos on samuti ravitav. Aga kui inimene on soovimatu, teiste poolt ära põlatud, siis seesugust haigust, ma arvan, ei suudeta kunagi teisiti ravida kui vaid abivalmis kätega ja armastava südamega.

Suurim viletsus on ligimesearmastuse puudus, kohutav ükskõiksus nende suhtes, kes elavad tänaval ülimas alanduses, on kurnatud ja haiged.

Näljane - mitte ainult leiva, vaid ka lähedase inimese järele; alasti - mitte ainult riiete, vaid ka puuduva kaastunde pärast, kodutu - mitte ainult koduseinte, vaid ka tõelise sõbra puudumisel... Vaid vähesed inimesed suudavad võõrasse muresse sukelduda.

Me räägime rahust, aga ise rikume seda. Minu veendumuse kohaselt on kõige suurem rahu rikkuja abort, sest see on otsene sõda, otsene surmamine - mõrv.

Ma arvan, et tänapäeva inimesed ei mõtle sellele, et vaesed on ka inimesed. Vaestele vaadatakse ülalt alla. Ent kui inimesed austaksid ka vaeste väärikust, siis oleks neil kindlasti kergem vaestele läheneda ja mõista, et ka nemad on Jumala lapsed, et neil on samuti õigus elule, armastusele ja teenistusele nagu igal teiselgi. Praegusel arenguajastul on kõigil alalõpmata kiire, ja teel olles kukuvad kokku need, eks ei jõua teistega sammu pidada. Just need inimesed saavad armastada ja teenida.

Noored inimesed on homsed ehitajad... Praegune noorus tegutseb pimesi, mõtlemata sellele, mida otsib või mida teeb.

Läänes on tunduvalt rohkem vaimset kui materiaalset vaesust. Rikaste seas leidub palju vaimu poolest vaeseid inimesi. Mulle ei valmista mingit raskust anda näljasele taldrikutäis riisi või muretseda kodutule madrats. Kuid kibestunud inimese lohutamine ning tema vabastamine kibestumisest ja vihast, üksiku inimese väljatoomine üksindusest - see nõuab palju aega.

Kui vaesed on näljas, siis mitte sellepärast, et Jumal pole nende eest hoolitsenud, vaid teie ja mina ei ole midagi loovutanud.

Töö ei ole mitte eesmärk omaette, vaid vahend.

Tegelikult ei ole ju vaesus midagi muud kui vabadus. Ja täieliku vabaduse saavutamise teeks on kuulekus.

Raiskame aega sellele, et mõtleme homsele. Tänasel päeval laseme aga tulutult mööda minna.

Ilma kannatuseta teeksin vaid sotsiaaltööd. Seegi oleks hea ja kasulik, aga mitte Jeesuse Kristuse töö, osa lunastusest.

Tänapäeva viletsus ja kannatus tulenevad ihast - tahetakse saada kõikvõimalikke auhindu, võimu ja rikkust. Aga teiste inimeste suhtes ollakse osavõtmatud. Ent armastus ja kaastunne, ihaldamine ja uhkus ei sobi kokku.

Me ei pea tegema suuri asju, vaid väikesi, kuid suure armastusega...

Me ei tohi põlata lihtsat tööd, sest muidu ei taha seda mitte keegi teha. See ei ole sugugi tühine töö.

On aegu, mil meie hinnaline elu näib kasutu, meie anded on raisatud tühja. Inimese elu on üksnes siis kasutu, kui ta näeb seda mõistuse valguses.

Vaesuse põhjuse kogu maailmas võiks võtta kokku ühteainsasse sõnasse - egoism. Meil puudub üllameelsus jagada teistega seda, mida ise omame. Rikkad muutuvad järjest rikkamaks ja vaesed aina vaesemaks. Inflatsioon, mis kogu maailma nuhtleb, teeb vaeste elu peaaegu võimatuks.

Ma arvan, et võtmeisik tänapäeva maailmas on vaene, sest tema osaks on kannatada ja rasket tööd teha.

Slummides töötatud aastate jooksul olen kogenud, et just kõige vaesemad teavad kõige paremini, mis on inimväärikus. Nende peamiseks probleemiks ei ole mitte rahapuudus, vaid see, et neilt on võetud inimeseksolemise õigus, armastus.

Erinevus

Kui töötatakse rahu heaks, siis väheneb ka sõjaoht. Ma ei taha end poliitikasse segada. Sõda on aga poliitika tulemus. Ma ei sega end sellesse, mis sõja põhjustab. Kui sukelduksin poliitikasse, siis lakkaksin armastamast. Siis peaksin otsustama ühe asja heaks ja ei saaks enam kõigi jaoks olemas olla. Selles ongi erinevus.

Elu on väärtuslik,
käi temaga ettevaatlikult ümber

Elu on ilu, imetle seda
Elu on õndsus, naudi seda.
Elu on unenägu,
muuda see tegelikkuseks.
Elu on väljakutse,
pühendu sellele.
Elu on kohustus, täida seda.
Elu on mäng, osale selles.
Elu on väärtuslik, käi temaga hoolikalt ümber.
Elu on rikkus, säilita seda.
Elu on armastus, tunne sellest rõõmu.
Elu on mõistatus, tungi sellest läbi. Elu on tõotus, täida see.
Elu on kurbus, ületa see.
Elu on hümn, laula seda.
Elu on võitlus, aksepteeri seda.
Elu on tragöödia, võitle sellega.
Elu on seiklus, riskeeri selle nimel.
Elu on õnn, teeni see välja.
Elu on elu, kaitse seda.

Kui mõni inimene tunneb spontaanset rahulolematust vaesuse suhtes, milles ta elab, siis on see põhjendatud ja hea. Kui aga rahulolematus on põhjustatud välistest teguritest, näiteks mingi filosoofia või ideede süsteemi poolt, siis on see paha. Põhimõtteliselt võib inimene muutuda rahulolematuks ka siis, kui tal ei ole leiba, mida süüa. Kui nüüd kutsuskisme esile sotsiaalse revolutsiooni, ilma et pakuksime varasema asemele midagi konkreetset ja paremat, siis ei tegutseks me õigesti. Nii hävitaksime lootused, mida oleme äratanud

Ilu ei seisne mitte vaesuses, vaid julguses vaesust trotsides naerda ja loota. Ma ei hinda nälga, niiskust ega külma, vaid valmisolekut seda taluda, julgust elada ka niisugustes tingimustes. ma imetlen armastust elu vastu, võimet avastada rikkust väikestes asjades, nagu näiteks tükikeses leivas.

Kui ei otsita, siis satutakse eksiteele.

Peamine pole töö hulk, mida teeme, vaid armastus, mille töösse paneme.

Tähtis on jagada vabatahtlikult seda, mis meil on, ilma et ootaksime tänu oma suuremeelsuse eest.

Rõõmsameelsus on kõige alus.... Rõõmsameelsus on märk suuremeelsusest. Rõõmsameelsus on kate, mille alla varjab end ennastsaldgav ja suuremeelne inimene

Kurbus, rõhutus ja masendus muutuvad paratamatult laiskuseks, mis on kõige pahe alus.

Ärge peljake naeratada lastele ja vaestele, kannatajatele ja üksikutele. Tähelepanust üksi ei piisa. Kinkige neile oma süda. Ka siis, kui meil ei ole palju anda, saame alati kinkida rõõmu, südamest tulevat rõõmu. Rõõm on väga nakkav. Seepärast olge vaeste juurde minnes ikka rõõmsad.

Päeval, mil hakkate varandust taga ajama, kaotatate midagi väga olulist ja surete.

Varandus, nii materiaalne kui vaimne, võib ka lämmatada, kui seda õigesti ei kasutata.

Raamatutest veel.....