EESTI PUUETEGA INIMESTE KODA
1995
Tõlkija: Kaie Ruukel.
Originaali tiitel:Pirkko Kiviniemi, Vammainen vammaiselle - sairas sairaalle. Tukihenkilöopas.
Tukihenkilötoiminnasta ja pitkäaikaissairauden kriisitilanteissa
Invaliidiliito - Suomen Reumaliitto 1988. Invalidiliiton julkaisusarja C 14

Sisukord
SAATEKS
PUUDEGA INIMESE/HAIGE MÕTTEID REHABILITATSIOONIPROTSESSI AKTIVISEERIJANA
Elukaare kriisiperioodid
Kuidas haiguse/invaliiduses kriisiprotsess õieti kulgeb
Kurbus ja lootus
Õppides ja koos edasi tegutsedes
Loobumine, mitte allaandmine
Invaliidistumine puudutab ka perekonda
Abivahendid on üks osa uuest eluviisist
MILLIST ABI ON OLEMAS
Näiteid juba kasutusel olevatest tööviisidest
Invaliidu tegevus
TUGIISIKUNA TEGUTSEMINE
Praktilised kogemused
Tugiisikute tunded
Abisaaja kogemused ja küsimused
Mõtteid haigla kontaktisikutelt
Miks tugiisikud
Probleemid mis vajavad selgitamist
Milline on tegelik vajadus tugiisikuteenuse järele
Mis on tugiisikuteenus
Kuidas säilitada tugiisikuteenuse paindlikkus
Tugiisik või sõber - lahendus vastavalt olukorrale
MIDA PEAB ARVESTAMA TUGIISIKUTEENUST OSUTADES
Olukorra ja töömeetodite selgitamine
Koolitus sisaldab nii teooriat kui praktikat
Tegutsemine suhtlustasandil - tugiisikutöö tähtsaim vorm
Inimsuhete psühholoogilisest taustast
Kommunikatsiooni õppimine aitab
Toetamine on täiskasvanute ühistöö
Meetoditelt mitmekülgne ja järjepidev koolitus
TUGIISIKU TÖÖÜLESANNETEST
Toetaja, lähedane, vahendaja
Usaldatavus ja vaikimiskohustus on tugiisikutööga tihedalt seotud
Toetades toetava jõuvarud esile
Koostöö perekonnaga
Kaine talupojamõistus ja asjatundjate teadmised ühistöösse
Veel üht-teist tööülesannetega seonduvast
TEAVET NEILE; KEL PLAANIS SAADA TUGIISIKUKS
Kust ja millist koolitust
Taustorganisatsioon on vajalik
Milline on sobiv tugiisik
TÖÖ VORMILISED RAAMID
Koostöövõrk ja mängureeglid
Tugiisiku vajalikkuse teadvustamine, tugiisikute koolitamine
Informatsiooni levitamine on osa tugiisiku tegevusest
Tugiisikutöö etapid
Järeldused
 

Käesolev " Tugiisiku õpik" on meie naabrite - soomlaste - tugiisikutegevuse juba aastaid toiminud süsteemi tutvustus. Soomes on sotsiaalhoolekanne ja organisatoorne töö kulgenud oma loomulikku arengurada, mida ei saa kahjuks öelda meie kohta. Terve sõjajärgne periood oli aeg, mil nagu ei eksisteerinudki suurt hulka puudega ja krooniliste haigustega inimesi. Nende mured ja probleemid vajavad nüüd kiiret lahendust ja on hea, kui saame ära kasutada naabrite kogemusi, võttes kasutusele meile sobiva.

Uues 1995. a. kevadel vastu võetud sotsiaalhoolekande seaduses on muude teenuste hulgas ka tugiisikuteenus. Kes on tugiisik ja kes teenuse vajaja - see selgub õpikut lugedes. Kindlasti tõdevad paljud meist, et tegelikult oleme enese teadmata tugiisikuteenust saanud ja ka seda ise osutanud - lähedasena, omaksena või lihtsalt tuttavana. See on siiani toimunud spontaanselt, aga et abi saaksid kõik kriisisituatsioonis olijad, kes seda soovivad, peame looma oma, meile sobiva ja toimiva tugiisikuteenust osutava süsteemi.

Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Diakooniakeskus ja Eesti Puuetega Inimeste Koda on alustanud ühisprojekti tugiisikute väljaselgitamiseks, nende koolitamiseks ja praktilise töö käivitamiseks. Koostöö arstidega sotsiaaltöötajatega, puuetega inimeste ühiskondlike organisatsioonidega, kirikuga ning kõigi heade, teisi abistada soovivate inimestega on selle aluseks. "Tugiisiku õpik" on meie teel abistaja ja suunanäitaja.

Täname raamatu autorit Pirkko Kiviniemi, Soome invaliidiliitu ja Reumaliitu Tugiisiku õpiku" honorarivaba tõlkimis- ja väljaandmisloa eest.

1. PUUDEGA INIMESE/HAIGE MÕTTEID REHABILITATSIOONIPROTSESSI AKTIVISEERIJANA

Viimasel ajal on erinevates puuetega inimeste organisatsioonides räägitud palju sõbra- ja tugiisikuteenuste arendamisest, vajadusest sõprade ja tugiisikute järele. Sellesuunaline tegevus ja vestlused on tingitud ühelt poolt tänapäevainimese üksindusest, teisalt aga tervishoiu- ja sotsiaalteenuste muutumisest liialt tehnilisteks ja bürokraatlikeks. Inimene on muudetud paberiks või laboratooriumiuuringute tulemuseks. Ometi on haige ja puudega inimene kõigest lihtne inimene, kes vajab seltsi ja tuge.
Inimlikkust, lähedust oodatakse meditsiinitöötajatelt, lähedastelt, inimestelt üldse. Omaette rühma kaasinimeste seas moodustavad need, kellel on sama haigus või puue. See on võrdsete rühm, kes oma kogemuste abil suudavad ka kriisisituatsioonis mõista, mida teine läbi elab.
Kord ise kriisi üle elanud, annavad sellised inimesed pelgalt oma olemusega tuge teistele:"Mina ei ole ainus. Ka kõige halvemast võib jagu saada." Siinkohal ongi hea meenutada, et puuetega inimeste organisatsioonid sündisid vajadusest leida samasuguseid inimesi, kes toetaksid ja mõistaksid.
Invaliidu tugiisikutöös, mis on selle raamatu aluseks, on püütud defineerida ja analüüsida ühte sõbra- ja tugiisikuteenuse töövaldkonda - äkilise invaliidistumisega kaasnevat shokiseisundit. Aluseks on tõsiasi, et see, kes on kogenud samalaadset valu, kaotust ja lootusetust, suudab mõistes, kuulates ja julgustades vabastada shokist tingitud pingetest.
Selline tõuge käivitab või kiirendab kriisiprotsessi ja loob valmisoleku iseseisvaks tegevuseks. See annab ka elutahte - mõtte, et minagi võin üritada.
Raamatus vaadeldakse äkilist invaliidistumist, elu puudega inimesena, pikaajalist haigust üksikisiku kogemuste kaudu. Teiseks püütakse leida kohta ja funktsiooni tugiisikule. Lõpuks otsitakse õiget moodust tugiisikutöö edukaks korraldamiseks.

1.1. ELUKAARE KRIISIPERIOODID
ELU ON TÄIS JUHTUMEID, MIS KUJUNDAVAD MEID JA MEIE ELUKÄIKU. KÕIKE EI VÕI ETTE NÄHA.

Inimese elukaar järgib teatud salapärasusi. Sellel on omad tõusud ja langused, omad kriitilised ajajärgud. Inimese areng toimub teatud kindlate etappidena. Oleme teadlikud elu seaduspärastest murranguperioodidest: puberteedieast, pere loomise raskustest, abielukriisidest, töömuredest, lastest loobumisest, vanadusest, surmast.
Ja siiski kuulub elu juurde ka selliseid asju, mida me ei suuda ette näha - nii häid kui ka halbu. Võib juhtuda, et meie elusituatsioon muutub kardinaalselt, me peame loobuma tuttavast ja turvalisest ümbrusest, meid võib tabada suur õnnetus.
Üks kaotus, milleks keegi meist ei ole ette valmistatud, on invaliidistumine või pikaks ajaks haigestumine. Need mõlemad kaotused sunnivad paljust loobuma. Kaotusekogemus on haiguse ja invaliidistumise puhul väga sügav ja lai. See ei hõlma vaid tegevusvõime ja võib-olla mõne kehaliikme kaotust, küsimuse all on inimväärikuse, inimsuhete, töö ja üldse tegevusvabaduse kaotus. Kõige valusama hoobi saab inimese enda identiteet. See puruneb, kaob. Endine maailmapilt ei sobi enam. Juhtunu tähtsust on raske tajuda.

1.2. KUIDAS HAIGUSE/INVALIIDSUSE KRIISIPROTSESS ÕIETI KULGEB
OOTAMATU LÖÖK MURRAB MAHA, TASAPISI LIGIHIILIV - MASENDAB.

Iga inimese elu on omalaadne ja ainukordne. Siiski võib öelda, et invaliidistumine ja pikaajaline haigus läbivad samasuguseid kriisietappe (pilt 1, teksti punktid 1.2 - 1.5). Olukorra algusajaga kaasnevad ohutunne ja ebamäärasus. Sõltuvalt löögi tugevusest ja ootamatusest on invaliidistumise ja haigestumise esmamõju kas äge ja shokeeriv või vaikselt süvenev ja masendav. Järsk invaliidistumine heidab inimese otsekui pimedusse. Pikkamisi süvenev haigus tungib teravalt inimese teadvusse ehk alles aastate pärast. Nii või teisiti, löögi saanud inimene kaotab kontrolli oma seisundi üle. Ta minetab oskuse hinnata asju objektiivselt, ta muutub abituks ja tujukaks. Ta võib muutuda ükskõikseks ja passiivseks. Tal puudub oskus elada ja käituda invaliidina/haigena. Haiguse ja invaliidistumisega kaasnev shokk viiks justkui pinna jalge alt.

1.3. KURBUS JA LOOTUS
RASKE LÖÖGIGA KAASNEV KURBUS, NUTT JA VIHA, ISEGI KIBESTUMINE ON LOOMULIKUD REAKTSIOONID ÕNNETUSELE. KURVASTAMIST EI PEA TAKISTAMA. PÄRAST SEDA ON VÕIMALIK NÄHA, KUS OLLAKSE. LÄHEDANE ON KURVASTAMISE AJAL VAIKNE, TURVALINE MÕISTJA, TAAS JALULE TÕUSTES - AKTIIVNE TUGI.

Kui füüsiline seisund ei taastu ja puue või haigus jäävad kestvateks, kulgeb kriisiprotsess oma rada edasi. Kaotusvalu vallutab inimese. Kannatanu võib olla masendunud, agressiivne ja kibestunud. Ta võib tõmbuda täiesti endasse, loobuda üritamast ja vaatamast olukorrale kaine pilguga, lahtiste silmadega.
On kurvastamise aeg. Inimene tunnetab olukorda, millesse ta on sattunud, nutab sellepärast ja on ehk agressiivnegi. Tähtis on, et kurbus pääseb meist välja, et seda ei peideta. Meil on tõepoolest põhjust tunda piina ja valu olukorra pärast, millesse me oleme sattunud. Kurbuse talletamine on veelgi raskem.
Alles siis, kui oleme kogenud kurbust ja valu, suudame rahulikult vaadelda meie uut olukorda. Alles siis, kui kõige suurem ahistus on möödas, võime realistlikult hinnata situatsiooni, millesse haigus või invaliidistumine meid on viinud. Arutleme kindlasti ka selle üle, kuidas haigestumine/invaliidistumine mõjutab meid endid, meie tööd, perekonda, hobisid.
Tekib tunne, et tegutsemisvõime on täiesti kadunud ja sõbrad su hüljanud. Kuid ometi võib märgata lootusesädet, tunda, et on säilinud siiski miski, millele tulevik rajada. Tänu sellele lootusele saab hakata tegema plaane olukorra parandamiseks, otsitakse võimalusi tõsta oma füüsilist vormi, mõeldakse perekonnale, kogu oma elule. Edu algab väikeste ettevaatlike sammudega.
Sellises olukorras vajab inimene võimalust oma kriisi raskeim etapp üle elada ja saada tuge just siis, kui ta hakkab edasi pürgima: ajal, mil ta teadvustab puude enda jaoks ja sellega ka lepib. Täiesti möödapääsmatu on oma puuet ja haigust tundma õppida. Ta teadvustab, mil määral puue organismi ja selle tegutsemisvõimalusi mõjutab ning kuidas olukorda võib parandada.

1.4. ÕPPIDES JA KOOS EDASI TEGUTSEDES
ANALÜÜSIMAKS OLUKORDA ON VAJA TEADVUSTADA PUUE JA HAIGUS NII ISEENDA KUI ÜMBRUSKONNA JAOKS. ÜMBRUSKONNAL ON OMA ARENGUSEADUSED.
ÜRITADES JA TREENIDES MUUDKUI EDASI!

On vaja teada, millised füüsilised tagajärjed on haigestumisel ja invaliidistumisel, kuid niisama vajalik on mõista, kuidas see mõjutab inimese tundeelu. Samuti vajab ta informatsiooni selle kohta, kuidas ühiskond saab teda toetada ning kuidas on võimalik ümbruskonda puude jaoks sõbralikumaks muuta. Sellise teadmistepagasiga tasapisi ennast uues olukorras tundma õppides hakkab invaliidistunud inimene looma endale uut identiteeti. Kriisisituatsioon üle elatud ja sellega kohanetud, algab invaliidistunul paranemisperiood. Ta teadvustab endale oma võimed, ja näeb, et kõik inimlik temas on säilinud, et tal on olemas samad tunded ja vajadused nagu teistelgi. Taastumine jääb aga poolikuks, kui ümbritsevad ei taju sedasama ega suuda läbida oma kaotuse- ja kriisiprotsesse. Kogu kollektiivi elu muutub, kui üks selle liikmetest invaliidistub. Seepärast vajab ka ümbruskond tuge. Ka perekonna eest peab hoolitsema. Töökollektiiv vajab teavet. Katsetades ja harjutades leiab invaliidistunu ja haige vähehaaval oma võimaluste piirid. Ta loob endale uue maailmapildi. Ta märkab, et võib elada ja tegutseda inimesena ka nüüd, mil invaliidistumine on röövinud osa tema võimalustest. Hoolimata sellest, et ta on pidanud loobuma mitmetest kallitest ja tähtsatest eesmärkidest, suudab ta ehitada oma elu uuesti. Ta suudab näha puuet või haigust osana oma isiksusest - mitte aga nii, et puue valitseks tema mõttemaailma ja kõigi tegemiste üle, vaid nii, et kõige tähtsam on inimene ise. Ta on tähtis osa oma ümbrusest, tal on lähedasi inimesi, ta austab ennast ning teisi ja ka teda austatakse.

INVALIIDISTUNU / HAIGE REAKTSIOONID	ABINÕUD	TUGIISIKU TEGEVUS
1. ESMAVAPUSTUS, enesesse tõmbumine hirm ahistus mis on juhtunud	esmane abi	lähedal olemine, kuulamine
2. REAKTSIOONIETAPP kurbus viha agressiivsus kibestumine	algab olukorra selgitamine	kuulamine kannatlikus ühised kohvilkäimised
3. SELGINEMINE küll ma hakkama saan mida võiks teha kas on ka teisi minusuguseid üritamine-masendumine-tõusmine	ettevalmistus iseseisvaks eluks	kohtumised aeg-ajalt, edaspidigi võib tekkida olukordi kus vestlus tugiisikuga aitab selgitada olukorda
4. TÄISKASVANU ISESEISEV ELU	abi vajaduse korral	tugiisik astub läbi, kui selleks on vajadus

1.5. LOOBUMINE; MITTE ALLAANDMINE
KRIIS EI TÄHENDA AINULT PIINA. OLEMASOLEVAD VÕIMALUSED MEIS ENDIS JA ÜMBRUSKONNAS LUBAVAD LUUA TEGEVUSTINGIMUSI KA PUUETEGA INIMESTELE.

Loobumine on alati valus ja piinarikas protsess. See justkui viiks meilt kõik, mille me oleme valmis saanud. Ja ometi teeb loobumine "ruumi" uutele võimalustele. Seetõttu väidan, et kriisis leidub lisaks valule ja piinale ka lootust, ehkki invaliidistumisega seotud tusk ja masendus võivad esialgu peita kõik positiivsed, lootustandvad võimalused.
Kui ümbruskond on valmis toetama puuetega inimesi ja looma neile sobivaid töö- ja elutingimusi, suureneb puuetega inimeste tegutsemisvabadus tunduvalt.
Lisaks kõigile tehnilistele ja välistele asjaoludele tuleb meeles pidada, et kõige tähtsam on see, mida inimene tunneb, mis on tema jaoks oluline, millised on tema eesmärgid. Vaid inimese enda soovil ja algatusel - mitte küll üksinda tegutsedes - on võimalik taastada terve maailmakäsitus ja elutahe.
Me peame üksteist eluraskustes toetama. Vaid üheskoos suudame ka teistele selgeks teha et üks kaotus ei tähenda veel loobumist. Loobumine ei peaks meid tegema veel loovutajateks.

1.6. INVALIIDISTUMINE PUUDUTAB KA PEREKONDA
KA LÄHEDASTEL ON VALUS. NAD VAJAVAD TUGE JA ARUSAAMIST. NAD ALLES ÕPIVAD MÕISTMA, MIS ON JUHTUNUD JA KUIDAS KÄITUDA EDASPIDI. ESMASE INFORMATSIOONI ANDMINE VAJAB ERITI DELIKAATSET LÄHENEMIST. TULEB TEGUTSEDA AEGLASELT JA ETTEVAATLIKULT.

Teame, et invaliidistumine ei ole kunagi vaid invaliidistunu enda asi. See on kogu ühiskonna ja erinevate teenindusasutuste asi. Kõige valusamalt puudutab see lähedasi. Lähedastel on eriti raske tajuda, kuidas suhtuda invaliidistunud pereliikmesse, sõpra või armastatusse. Nad ei tea, kuidas käituda inimesega, kellest on ühtäkki saanud vigane ja jõuetu sant, kes kannatab valu ja piinu, kes tunneb alaväärsust. Puude taga(nt) on raske näha tavalist inimest.
Lähedased tunnevad, et ka nemad on kaotanud midagi. Nad on jäänud ilma perekonna tugisambast, abikaasast, vanemast. Kui invaliidistub laps, näib vanematele, et nad on kaotanud oma unelmate teostaja. Nad süüdistavad iseennast, tunnevad ehk häbigi.Kõige valusamini tunnetavad nad aga oskamatust ja võimetust. Invaliidistumine ja haigus ei puuduta neid aga konkreetselt, nad ei suuda seda kogeda puhtfüüsiliselt. Nad õpivad puuet/haigust tundma vaid puudega inimesega/haigega suheldes. Nad peavad leppima oma lähedase puudega/haigusega.Nad peavad õppima loobuma teatud mugavustest oma elus ja leidma uued eluviisid. Tasapisi märkavad ka nemad, et elu jätkub ka nüüd, kuigi see on veidike teistsugune, ja et see jätkub täiesti rahuldaval moel. Tehes tööd invaliidistunute perekondadega, on vaja suurt südamesoojust ja delikaatsust, seda eriti esmase informatsiooni andmisel. Uskumatu ja valus sõnum jõuab lähedasteni aeglaselt, pikkamööda. Seepärast vajab ka pere lähedaste toetust. Võib-olla ootab perekond võõra puudega inimese õpetusi ja kogemust. Sõbrad vajavad teavet ja õpetust, et nad ei peaks pelgama ja vältima puuet, et nad julgeksid läbi elada oma ahistuse ja ebameeldivustunded invaliidistumise suhtes ja et seejärel oskaksid nad näha inimest ega hooliks tema puudest.

1.7. ABIVAHENDID ON ÜKS OSA UUEST ELUVIISIST
UUED TEGEVUSVÕIMALUSED JA -VAHENDID KUJUNDAVAD INIMESE ELUVIISI. ABIVAHENDITE KASUTAMIST EI ÕPITA PAARI PÄEVAGA. ARGIELU VÄIKESED ÕNNESTUMISED ON SAGELI HEAKS ALGUSEKS TEEL UUTMOODI TULEVIKU SUUNAS.

Invaliidistumine ja tegevusvõime vähenemine sunnivad otsima uut eluviisi. See aga eeldab rehabilitatsiooni, järjepidevat treeningut, lihaste ümberkoolitamist ja uute, asendavate liigutuste õppimist. See võib tähendada proteese ja tehisliigeseid, abivahendeid, uut elurütmi.
Inimese identiteet ja tema roll elus on ebakindlad ja muutuvad. See, mis oli enne, kaob, samas aga puudub selge pilt sellest, mis on tulemas. Teatakse vaid, et on juhtunud saatuslik õnnetus, on tekkinud puue, on alanud või arenenud raske haigus, mis on põhjustanud teovõime pidevat nõrgenemist.
Ei ole kerge õppide uuesti liikuma, võib-olla et hoopis uuel moel. Veel raskem on sobitada treeningprogrammid ja abivahendid oma ellu. Kuid ilma nende pingutusteta ei jätku meie elu ega tegevus.
Rehabilitatsiooni algetapil ja abivahenditest tuleneva kasu tajumisel vajatakse lähedaste toetust. Vajatakse abi ja julgustust, kui oma jõud tundub lõppevat.
Võib ju olla, et ka kõige raskem probleem on tegelikult üsna väike ja selle lahendamiseks on vaja väga vähe: mõnd sõbralikku nõuannet, küsimust, näidet sellest, kuidas on võimalik hakkama saada. Vahel on abi ühestainsast telefoninumbrist, kuhu võib abisaamiseks helistada.
Abiks on informatsioon sellest, kus on võimalus kohtuda samasuguste inimestega. Haige või puudega inimese abistamiseks ei ole alati vaja suuri meditsiinilisi, psühholoogilisi või muid teadmisi, piisab lihtsalt inimlikest kogemustest ja soovist aidata.

2. MILLIST ABI ON OLEMAS

Soomes teatakse juba, et kriisisituatsioonid tekitavad üksindustunde ja vajaduse abi järele. On tehtud vabatahtlikku tööd. Lisaks sotsiaal- ja tervishoiuteenustele on ka organisatsioonid ja üksikisikud korraldanud tugiisikutegevust.

2.1. NÄITEID JUBA KASUTUSEL OLEVATEST TÖÖVIISIDEST

PUNANE RIST, SOTSIAALTURVA KESKLIIT, KOGUDUSED JA VAIMSE TERVISE SELTS ON LEIDNUD SOBIVAID VÕIMALUSI INIMESTE AITAMISEKS.

Soomes on pikka aega korraldanud tugiisiku- ja sõbrateenust - just nimelt sõbrasuhtena - Punane Rist. Ka koguduste tegevuse on kuulunud hoolitsemine lähedaste eest. Paaril viimasel aastal on Vaimse Tervise Selts koolitanud nn. kriisitöötajaid, kes on inimestele toeks nende elu rasketel hetkedel. Ka Sotsiaalturva Keskliit on välja töötanud oma koolitusprogrammi sõbra- ja tugiisikuteenuse jaoks.

Puuetega inimeste organisatsioonides tugiisikutegevust alles katsetatakse. Siiski kuulub üsna mitme organisatsiooni töösse ka tugiisiku- ja sõbrateenuse pakkumine. Järgnevalt mõned näited neist.

VAIMSETE PUUETEGA ISIKUTE TUGILIIT on moodustanud vanemate tugiühinguid, mis tegutsevad kõikjal üle Soome. Nende tööpõhimõte on, et kogenumad vanemad toetavad kogenematuid.

SOOME VÄHILIIDU sõbrateenus sarnaneb üksikute vanurite abistamisprogrammiga. Vähiliidu tugiisikud on kõik üle elanud vähilõikuse. Nüüd käivad nad haiglates vestlemas parajasti ravil olevate haigetega.

NÄGEMISPUUDEGA INIMESED on välja mõelnud telefoniteenuse. Nende jaoks on igas vallas olemas kontaktisik, kes on haigete ja ametnike vaheliseks nõuandjaks.

CP-LIIDUS peetakse kõige tähtsamaks abistajateenuse arendamist. Abistajatele makstakse väikest palka - seega ei põhine see töö ainult vabatahtlikkusel.

KOPSUHAIGETE LIIDUS on 1980. aastatest alates tehtud ühistööd Laakso haiglaga, mis korraldab tugiisikute koolitamist ja nende töö juhendamist. Tugiisiku- ja sõbrateenust pakuvad mitu inimest üheskoos, moodustatud on nn. tööringid. KOPSUHAIGETE LIIT, kus antakse abi nii äkiliselt haigestunud kui ka pikaajalist haigust põdevatele inimestele, on leidnud sobiva kompromissi individuaal- ja rühmatöö vahel.

Kokkuvõtteks võime tõdeda, et süstemaatilist ja põhjalikult välja arendatud tugiisikuteenuse-malli ei ole organisatsioonidel praegu veel välja pakkuda. Näeme, et tegevus põhineb neil probleemidel, mis on selles organisatsioonis valusaimad - seepärast arenevad ka eri organisatsioonide teenused erinevatesse suundadesse. Koolituses kasutatakse juba olemasolevaid programme ja haiglate-koolide abi.

2.2. INVALIIDU TEGEVUS

Invaliit alustas tugiisikuprojekti " Puudega inimene puudega inimesele" 1980. aastate algul. Üksikuid kogemusi tugiisiku tööst oli neil juba varem. Need olid tekkinud konkreetsetel juhtudel, kus kogenud puudega inimene tuli toeks parasjagu shokietappe läbivale saatusekaaslasele.
Invaliidu tugiisikutegevus põhinebki just toetusel kriisi ajal. Keskendutakse olukorrale, kus invaliidistumine on toimunud alles äsja ning kus kannatanu tunded ja reaktsioonid on tugevad. Tugiisiku tegevuse abil tahetakse kiirendada kriisiprotsessi käivitumist, et ära hoida hingelist sulgumist, mis oleks takistuseks rehabilitatsiooni edenemisele.
Invaliidu tugiisikud teevad tööd kõikjal üle Soome. Koolituspäevi on igal aastal. Põhikursuse on läbinud 150 inimest, kellest 30-40 tegutsevad praegugi tugiisikutena. Tervishoiusüsteemi kontaktpunktideks on olnud näiteks keskhaiglad ja ülikoolide keskhaiglad.
Invaliidu tugiisikutöö algab sellega, et haigla kontaktisik - näiteks taastusravi juhendaja - võtab ühendust tugiisikuga. Tugiisik kohtub hiljuti invaliidistunud inimesega haiglas, võtab ühendust tema perekonnaga. Tavaliselt on külaskäike haiglasse vaid paar, vahel kestab kontakt kauem.
Invaliidu tugiisikukursustel pööratakse kõige enam tähelepanu sellele, kuidas õnnetuse läbielanu kogeb oma invaliidistumist, s.t. kriisiprotsessile ning tugiisiku tähtsusele selle ajal. Kursustel tutvustatakse ühiskonna poolt pakutavaid teenuseid ja toetusi, näiteks rehabilitatsiooni võimalusi ja erinevaid materiaalseid toetusi. Lisaks sellele selgitatakse vabatahtliku töö olemust ja sellega seonduvaid eetilisi küsimusi.
Reumaliidus algas vastav tegevus paari keskhaigla eestvedamisel. Praeguseks on tugiisikukursuse sooritanuid umbes 50. Tugiisikutele lisaks on vaja ka "sõpru", kes toetaksid pikaajalist haigust põdevaid inimesi mitte ainult kriisi ajal, vaid ka hiljem. Tugiisikud on saanud teavet ja abi Punaselt Ristilt ja koolidest.

3. TUGIISIKUNA TEGUTSEMINE

TUGIISIKUID VAJATAKSE NN. "SULETUD OLUKORDADES". TUGIISIK ON TÖÖVAHEND, AGA SIISKI ELAV INIMENE. TA ON KOHAL, KUI TEDA VAJATAKSE JA SAMAS ANNAB TA SULLE VÕIMALUSE TEHA ISE OTSUSEID.

On üsna raske määratleda, milline on just see olukord, kui tugiisikut vajatakse. Üldjuhul on need olukorrad, milles võib aimata tundmatut ohtu ja millest peab välja pääsema - eemal kaosest. Sellistes olukordades võib olla abiks teise, samasuguseid tundeid kogenud inimese mõistmine ja usk hakkamasaamisse. Selliste olukordade hulka kuuluvad invaliidistumisele/haigestumisele järgnev esmane periood, uued ravi- ja rehabilitatsiooniviisid, pöördumine koju tagasi ja tuleviku planeerimine. Ka arusaamised inimsuhetest, enesekindluse puudumine, taastusprotsessi seiskumine võivad laheneda mõistva kaaslase toetusel.
Tugiisiku ülesanne on paljunõudev. See eeldab taktitunnet ja paindlikkust. Kuigi iseennast kasutatakse töövahendina, peab tugiisik jääma tahaplaanile. Kuigi tugiisik annab teavet, ei ole ta õpetaja. Kuigi ta toetab, ei või ta aga määrata. Tugiisik ei või teha otsuseid teise eest, tema ülesanne on luua õhkkond, kus teisel on kergem teha ise oma otsuseid. Tugiisik võib sattuda agressiivse käitumise objektiks, kuid ta ei tohi teist maatasa teha. Samas ei või tugiisik muutuda ise alandatuks ega ka talutatavaks.
Tugiisikud tunnevad sageli abitust ja kartust, et nad ei saa oma raske ülesandega hakkama ega saavuta lähedust uue kaaslasega. Invaliidistunud/haigestunud inimene võib olla umbusklik ja kontakti algul ahistuses ja võõristav. Üldiselt võib aga juba paari kohtumisega leevendada partneritevahelist pinget ja aidata nii puudega inimesel kui ka tema perekonnal näha tulevikku positiivses valguses.

3.1. PRAKTILISED KOGEMUSED

ESMAKOHTUMISEST VÕIB ÕHKUDA ETTEVAATLIKKUST.

Tasub meeles pidada, et tegemist on kõige tavalisema inimestevahelise läbikäimisega. Inimene kohtub inimesega. Ametlikes asjades peetakse nõu asjatundjatega. Praktilised kogemused on näidanud, et invaliidistunud inimene vajab vestluskaaslast ja informatsiooni, tugiisiku rahulikkust, julgust ja taktitunnet.

3.1.1. TUGIISIKUTE TUNDED

Olukord võib laheneda kiiresti ja paindlikult, pea märkamatult.

"Kui lahkusin meie esimeselt kohtumiselt, oli ta hämmastuses ja tundis kergendust. Oletasin, et selle põhjuseks oli asjaolu, et ta sai rääkida oma muredest saatusekaaslasega, ja ehk ka see, et ta märkas, et elu ei lõpegi ratastooliga.

Kui kohtusime Jussiga teist korda, tundus ta rõõmsa ja innustununa, küsides infot eesootava rehabilitatsiooni kohta ja tundes huvi kõige puuetega inimeste eluga seonduva vastu.

Kolmandal külaskäigul viisin ta haigla kohvikusse. Tema huvi minu kogemuste vastu oli endine. Alati, kui külastasin teda, muutus ta energiliseks ja rõõmsaks. Hiljem viidi ta üle teise rehabilitatsioonikeskusesse".

Käisin tema juures vaid korra. Rääkisime ühest ja teisest. Kohe algul tajusin, et ta on inimene, kes ei tekita endale erilisi probleeme ainult sellepärast, et ta on puudega. Ville tundis huvi, kuidas ta peab jätkama oma elu, ja tahtis kuulda minu kogemustest pärast invaliidistumist. Ta oli rõõmus ja rahulolev minu külaskäigu üle. Ta paigutati üle teise haiglasse."

Tugiisik vajab teadmisi ja oskusi ning selget käsitust oma kohast taastusravisüsteemis.

"On pisut raske minna võõra inimese juurde: kuidas ta minusse suhtub, millest rääkida, oskan ma talle läheneda

Koolitust peaks saama.

Tegevusena väga vajalik, ühekordne kohtumine peaks üle kasvama pikemaajaliseks kontaktiks, kui toetatav seda vajab. Protsessi algataja võiks olla haigla. Mõlemapoolne eelniformatsioon on hädavajalik.

Osakondade kontaktisik oleks vajalik."

Alati ei suju kõik plaanipäraselt.

Seisan ukse taga, süda väriseb pisut. Annan kella. Uksed avab hüpleva silmavaatega noormees. Astun edasi. Mind võtab vastu täissuitsetatud korratu tuba. Tahaksin ringi pöörata ja põgeneda, aga jään, sest tean, et see noormees on ise minuga kontakteerunud. Üritan ümbrust mitte märgata ja keskendun vestlusele korteriperemehega. Tasapisi sünnib kontakt. Esimesel kohtumisel vestleme ühtekokku paar tundi. Mõne päeva pärast helistan ja me lepime kokku uue kohtumise suhtes.
Järgmisel kokkusaamisel märkan, et toas valitseb juba teatud kord. Noormees keedab kohvi, räägime ühest ja teisest, arutame asju, mida ta võiks korda ajada.
Kohtume paar korda kuus. Siis lepime kokku, et läheme üheskoos välja. Noormees on sama innustunud kui mina. Muretsen meile kaaslaseks "kolmanda ratta", Ja siis õhtul heliseb telefon:"Ma ei saa tulla...", tema ettekäänded on läbipaistvad. Olen üsna pahane, sest kõik minu organiseerimine on läinud vett vedama. Lubame, et helistame.
On kaunis kevadtalvine päev. Otsustan käia oma tuttavat vaatamas. Ostan kohvipaki ja saiakesi. Pean uksekella kaua helistama, enne kui saan vastuse. Noormees ei taha mind sisse lasta ja on näha, et ta on tige ja turris. Solvun päris tõsiselt ja otsustan, et kui too tüüp mind vajab, helistagu mulle ise.
Möödub peaaegu kuu, enne kui telefon heliseb. Meie järgmisel kohtumisel on ta elamine tipp-topp ja me saame kõik asjad sirgeks räägitud. Lepime kokku, et läheme nädala pärast kinno. Noormees lubab hakata osalema ka treeningutes. Muretsen transpordi ja helistan talle veel eelmisel õhtul, et kindlalt teada, kas ta tuleb või ei. Vastus on - jaa. Hommikul ootab mind ees uus pettumus, noormees on muutnud oma otsust ja minu saadetud autojuht on sunnitud temaga suhtlema postiluugi kaudu. Kaalutlen, kas mitte loobuda kogu jutust.
Pärast rehabilitatsioonikursust on noormees pisut aktiivsem. Ehk on selles oma osa ka läheneval suvel. Tutvume üheskoos erinevate spordialadega. Mu kaaslane on energiline ega pelga enam inimeste seltskonda. Siis tuleb meie kohtumistele suur vahe. Kuulen kuskilt, et ta on läbi teinud hingelis-usulise ärkamise ja leidnud endale uued sõbrad. Helistan talle ja vestleme kaua. Ta teatab mulle, et on valinud uue tee uute sõprade seltsis.
Mul on kaua samasugune tunne nagu koeral, kellelt on viidud tema kutsikad. Selle noormehe jaoks saabus aeg üritada ise.
Kui kirjutan seda lugu, on meie lahkuminekust möödunud kaks aastat. Oleme olnud paar korda ühenduses. Mul on olnud võimalust jälgida oma sõbra uut kurssi".

See kontakt tundub üsna siduvana, pisut ahistavanagi. Tugiisiku ülesanne on toetada abivajaja üritamist. Iseenda põhimõtteid ja eluviise teisele peale suruda on vale ja lubamatu.

3.1.2. ABISAAJA KOGEMUSED JA KÜSIMUSED

Puudega inimese/haige hinges pöörlevad mitmesugused tunded: kartus, ootus, uudishimu. Järgnevalt näiteid positiivsetest kogemustest.

Esmane mõte kohtumisest teise puudega inimesega on hirmutav - enda seisukord tundub liialt lõplikuna: kas tõesti pole enam lootust?

Kas minul ja mu perel jätkub kannatust? Kas mul peab kõik õnnestuma või on lubatud ka ebaõnnestumised? Kas ma pean kõigega kohanema? Kas peab kohanema? Mida peab kohandama?

Kogemus oli positiivne, meie kohtumine oli hästi ette valmistatud. Tugiisik käitus rahulikult ja sai paari osava küsimusega ülevaate minu olukorrast. Ta ütles:"Küll sa saad hakkama, minagi sain". Istudes ise ratastoolis, näitas ta, et ka sedasi võib elu jätkata. Rääkisin tugiisikule oma raskustest - muu hulgas ka urineerimisprobleemidest. Sain selge ja kogemustele toetuva vastuse ning tahtmise jätkata tööd. Lõpuks kuulsin tugiisiku enese kogemustest täiendhooldusest Käpyläs. Sellist teavet ei olnud ma haiglas saanud. Kokkuvõttes: tema külaskäik vabastas mind süngetest mõtetest ja ma vaatan nüüd selgema pilguga tulevikku.

Ettekujutus puudega inimese elust on selgem, kui teavet jagab samasugune inimene.

On hea, et olen tutvunud veteraniga, kelle poole võin abisaamiseks pöörduda ka hiljem.

Oleme saanud lahendada ka perekonnaprobleeme, s.t. oleme kuulnud, kuidas muud pered on kogenud lähedase invaliidistumist, milliseid lahendusi on nemad leidnud.

3.1.3. MÕTTEID HAIGLA KONTAKTISIKUTELT

Haigla kontaktisikute kommentaarides on erilise tähtsuse all asja vormiline külg, mõtiskletakse töökorralduse, ülesannete ja koolituse üle.

Olen sotsiaaltöötaja. Pärast tugiisiku külaskäiku püüan alati leida võimaluse vestluseks haigega. Arvan, et need vestlused on olnud kõigile kasuks. Ka hoolealuste kogemused on olnud ainult positiivsed. Töö käigus olen mõtisklenud paari asja üle, millele peaks ehk rohkem tähelepanu pöörama: haigla personal kasutab tugiisikuid liialt ametlikult ja konservatiivselt, oodatakse liiga kaua, enne kui pakutakse haigele tugiisiku abi. Lõppude lõpuks otsustab ikkagi haige, kas ja millal ta vastavat abi kasutab. Usun, et hoolduspersonalile mõeldud tugiisikutegevuse koolitus vähendaks nende veidi tõrjuvat hoiakut. Ka haige rehabilitatsiooniprogrammi koostamisel peaks arvestama infoga, mida ta saab tugiisikult.

Oleme kasutanud tugiisikute abi juba 15 aastat. Üldiselt on need kohtumised ühekordsed jutuhetked hiljuti invaliidistunud ja kogemustega puudega inimese vahel. Esmane algatus tuli raviosakonna arstidelt ja hooldajatelt, sest selles osakonnas oli ravil tetrapleegijahaige, kelle naine koolitas end pärast mehe õnnetust abistajaks. Ühendus osakonna ja tolle proua vahel oli tihe. Peeti ühendust ka haigete peredega.
Tugiisikutegevust katsetati taas 1970-ndate lõpus, 80-ndate alguses. Ka siis olid kohtumised haiglas ühekordsed. Tugiisikuna tegutsesid kaks noormeest, kes olid invaliidistunud juba aastaid tagasi. Siis oli töö algataja ravivõimlemise juhendaja, kes kutsus kohale sobivad tugiisikud. Peamised vestlusteemad olid Käpylä Rehabilitatsioonikeskuse tegevus, liikumine ratastoolis, erinevad vaba aja veetmise võimalused ja (üldiselt) puuetega inimeste elu.

Ravisosakonna kommentaaridest on jäänud kõlama järgmised seisukohad.

Osakonna töötajad ei tea elust pärast invaliidistumist just eriti palju, sest nad ei ole haigetega pärast nende haiglast lahkumist enam ühenduses.

Osakonna personal vahetub üsna sageli, hooldajad on noored ja kogenematud. Neil on raske läheneda raskele haigele, eriti noorele. Samas puudub neil teave eri puuderühmade probleemidest, sest nende koolitus keskendub sellistele küsimustele vähe.

Osakonna personal soovib, et tugiisikutegevuse abil saaks haige tõepärasema käsituse puudega inimeste elust ja et see vestlus toimuks n-ö samal tasandil.

Tugiisik võiks olla ka osakonnatöötajate koolitaja.

Personali arvates vajatakse kontaktisikut, kes peab ühendust tugiisiku, osakonna ja haige vahel. Kontaktisikul peaks olema põhjalik teave puuetega inimeste asjadest, elamisest, harrastusvõimalustest, abivahenditest ja ta peaks oskama valida sobivat tugiisikut. Selline kontaktisik koolitaks haigla personali ja peaks ühendust arstidega. Kontaktisikuks sobiks näiteks ravivõimlemise juhendaja, sest tema hoolduskontakt on tavaliselt tihe ja pikaajaline.

Need eri osapoolte kommentaarid näitavad, et tugiisikutööd peetakse vajalikuks - vajatakse tõelist toetajat. Vestluste peamine aine on elu pärast invaliidistumist. Täpsustamist vajavad tugiisiku ülesanne ja roll. Kontaktisikud ja vastav koolitus aitaksid luua toimivat tugiisikusüsteemi.

3.2 MIKS TUGIISIKUD

Inimene, kel on samasugused kogemused, kes ei ole liialt lähedal ega seotud vormilise bürokraatiaga, võib anda oma elulähedase panuse rehabilitatsiooniprotsessi teostumisele.

Seniste katsetuste põhjal võime tõdeda, et tugiisik elab tavalist elu, temast saab vaid kellegi lähedane. Tekib küsimus - miks on seda vaja? Kas meil ei ole piisavalt spetsiaalse koolitusega töötajaid, kas nemad ei suuda aidata ja toeks olla? Ja veel: kas puudega inimene ei elagi teiste inimeste seas, kas tal polegi lähedasi?
Vastus kõlab: "On ja ei." Meil kõigil, ka puuetega inimestel, on lähedasi inimesi. Ja ometi, just kõige lähedasematel inimestel on raske leppida invaliidistumisega, näha seda osana oma elust. Neil puudub objektiivsus. Seepärast vajataksegi võõrast, kes käivitaks muutuse ja paranemise. Lisaks sellele unustavad tänapäevainimesed oma kiires elutempos tuttava või sõbra tihti üksi.
Ka meditsiini- ja sotsiaaltöötajate töö keskpunktis on inimene. Kuid nemad on takerdunud bürokraatiasse ning alluvussuhetesse ja jätnud puudega inimese - abistatava - väljapoole oma süsteemi. Puudega inimene ei kuulu nende maailma.
Ühest küljest see ongi nii - puudega inimene ei kuulu nende isiklikku ellu, kui neil just ei ole perekonnas üht sellist. Puudega inimene kuulub nende tööellu, seal on ta inimene nagu nemad ise.
Asjatundjate ja puuetega inimeste ülesanne on sama: vähendada miinimumini tegevuse takistused. Ja veel: ka puudega inimene on tervik, samamoodi nagu on tervik oma tööd tegev inimene. Selliste tervikutena peaksime me suutma tegutseda erinevates olukordades - psühhofüüsiliste tervikutena, kes elavad teda ümbritsevas keskkonnas.

3.3 PROBLEEMID, MIS VAJAVAD SELGITAMIST

3.3.1 MILLINE ON TEGELIK VAJADUS TUGIISIKUTEENUSE JÄRELE

Hea ühistöö on aluseks toimivale tugiisikutegevusele ja rehabilitatsioonile.

Tuleb täpselt läbi mõelda, missugune on tegelik vajadus tugiisikuteenuse järele, s.t. kui paljud suudavad ühistööga muuta ja aidata puudega inimene ise, tema pere ja spetsialistid. Kui nende ühistöö tulemusena saab alguse hästi edasiarenev taastusprotsess, väheneb vajadus tugiisiku järele.
Samas on kindlasti olukordi kus aidata suudab vaid see, kellel on samasugused kogemused. Tema abiga lõhutakse kaitsemehhanismid, mida kõik raskustes olevad inimesed enda ümber ehitavad.
On oluline määratleda, millised on tugiisikuteenuse eesmärgid ja millistes olukordades on tugiisiku abi vajalik.

3.3.2. MIS ON TUGIISIKUTEENUS

Paindlikkust ülesannete määratlemisel ja ühistöös. Võrdlusrühm eneseväärikustunde tugevdajana.

Tugiisikuteenus on kriisitoetus, ajaliselt määratletud, teatud olukordadega kaasnev abi. Vahel võib juhtuda, et teatud etapiga kaasnev toetus lõpeb justnagu liiga vara. Siis võetakse kasutusele pikaajalisem kontakt: sõbrateenus. Alati ei ole võimalik eraldada neid kahte toetusviisi teineteisest. See pole ka ilmtingimata vajalik. Elu ei olegi must-valge. Tugiisikutegevuse alguses tuleb määratleda tugiisikuteenuse ja riikliku hooldussüsteemi omavaheline suhe. Peaks selgitama:

milline on nende kontaktvõrk;

millal võetakse ühendust ja kes otsustab, millal tugiisiku abi vajatakse;

mil moel on tugiisikuteenus seotud raviprotsessi ja rehabilitatsiooniga.

Tugiisikud moodustavad omamoodi võrdlusrühma. Me kõik vajame võrdlusrühmi, seepärast on eriti tähtis, et tugiisikutegevuse kaudu muutuks puudega inimese identiteedi taastumine kergemaks, et ta suudaks leppida oma puudega. Alles seejärel võib ta hoolitseda oma puude eest ja suhtuda sellesse rahulikult. Kuna tugiisik esindab invaliidistunute võrdlusrühma, ei võeta teda sissetungijana ega pealetükkijana. Ta ei ole vastaspoole esindaja. Küsimuse all on toetus ja ühistöö, mitte hooldustöösse sekkumine.

Vabatahtlikkus ja selle aste tundub muutuvat probleemiks. Arvata võib, et tugiisikuteenus nõuab arenedes suuremaid väljaminekuid. Võib-olla tekib vajadus luua uusi ametikohti. Kuid siiani on tugiisikutegevus vabatahtlik töö. Tasutakse vaid hädavajalikud väljaminekud ( näiteks transpordikulud).

3.3.3 KUIDAS SÄILITADA TUGIISIKUTEENUSE PAINDLIKKUS

Teatud formaalsused on vaja selgitada: majandus, kontaktisikud, tugiisikute leidmisviis, koolitus, töö juhendamine.

On oluline, et tugiisikuteenus on paindlik ega ole bürokraatlik. Seda osutatakse kohe, kui tugiisiku abi vajatakse. Tugiisikutel tuleks sedavõrd organiseeruda, et oleks võimalik saada teavet nende olemasolust. Samuti peaks olema informatsiooni haiglate ja organisatsioonide kontaktisikute kohta. Kõik osapooled peavad teasdma, mis on tugiisikuteenuse eesmärk, sisu, selle plussid.
Kuna küsimus on paljunõudvas töös inimestega, vajavad tugiisikud kindlasti vastavat koolitust. Seda peab sama pidevalt. Täiendkoolitusega peaks liituma töö juhendamine. Ilma oskusliku juhendamiseta ei suuda keegi sellises inimsuhetel põhinevas töös hakkama saada.

3.3.4 TUGIISIK VÕI SÕBER - LAHENDUS VASTAVALT OLUKORRALE

Tugiisikut vajatakse erinevates olukordades. Sõbrateenus võib kujuneda jätkuks eelnenud tugiisikutegevusele.

Tööviisid tuleb valida vastavalt olukorrale. Üheks lahenduseks võiks olla tugiisikuterühma moodustamine. Sel moel saaksid tugiisikud üksteiselt abi ja nõu ning pinged, mida igaüks kogeb, väheneksid. Selline rühmatöö on kasulik situatsioonides, kus kontakt säilib kaua või kui ühel tugiisikul on mitmeid erinevaid kontakte.
Invaliidu töömallis keskendutakse eluetapile pärast invaliidistumist. Samas on olemas pikaajalisi haigusi, millele järgneb invaliidistumine, ning jälle mõnede pikaajaliste haigustega (näiteks tugi- ja liikumiselundite haigustega) kaasneb raskeid invaliidsuse tunnuseid. Seepärast peab täpsemalt selgitama, millised on pikaajalist haigust põdevate inimeste elus need situatsioonid, mil tugiisiku kohalolek on vajalik.
Et toetada üksikut inimest, on loodud erinevaid sõbrateenuseorganisatsioone. Tuleb aga üles leida ka need olukorrad, kus pikaajalise haiguse tagajärjel tekkinud kriis vajaks kestvat toetust. Nii kujuneb välja vajadus pikemaajalise tugiisikutoetuse järele, mida võib asendada ka sõbrateenus.

4. MIDA PEAB ARVESTAMA TUGIISIKUTEENUST OSUTADES

4.1 OLUKORRA JA TÖÖMEETODITE SELGITAMINE

On mitmesuguseid haigusi ja puudeid. Tugi- ja liikumiselundite haigetel ja invaliididel on mitmeid ühiseid probleemsituatsioone.
Vajame selget pilti konkreetse inimese olukorrast ja vajalikest abitoimingutest.
Selgitatakse, kes mille eest vastutab.
Teabe levitamine aitab selgitada, milles on küsimus.

Haiguse ja puude liik toob omad nüansid sündmuste kulgu. Vähihaigused, südame- ja veresoonkonnahaigused, hingamiselundite haigused, allergiad ja diabeet nõuavad oma kindlat eluviisi. Neil kõigil on teatud tulevikudiagnoos, mis mõjutab eluplaane. Põhiteadmised haigusest ja puudest reguleerivad meie igapäevategemisi.
Tugi- ja liikumiselundite haigused ja puuded kuuluvad n-ö ühise nimetaja alla, sest nad mõjutavad tugiaparaati ja jäsemeid. Nad nõrgestavad liikumist ja võivad takistada kiirust, tugevust ja käeosavust eeldavaid toiminguid.
Haiguste ja puuetega seotud probleemid ning kogemused on pahatihti samad. Seepärast võime ehk luua ühise skeemi rehabilitatsiooni erinevatest etappidest ja sündmustest, mis on seotud iga konkreetse etapiga. Nii järgib ka taastustegevus kindlat skeemi. Oma põhijooned on ka tugiisikutegevusel.
Alustades tugiisikutegevust ja ka selle käigus on vaja selgitada, kas vajatakse tugiisikut või sõpra või mõlemaid. Lisaks sellele tuleb teada, millistel juhtudel on oluline just puudega inimese/haige tegutsemine abistajana ja millal võib toetaja/sõbrana tegutseda ka vastava koolituse saanud spetsialist.
Kui töövaldkonnad on esmaselt paika pandud, määratletakse tõenäoline vajadus tugiisikute järele, koostatakse koolitusplaan ja luuakse kontaktisikutevõrk organisatsioonide ja ametlike instantside vahel ning arendatakse välja täiendav koolitus- ja tööjuhendamissüsteem.
On vaja selgitada, mille eest keegi vastutab. Määratletakse tugiisiku tööala ja asjad millega ta tegeleb. Selgitatakse ka, mis on tema ametieetika ja milline on tema eetiline vastutus abistatava ees.
Et tegevus käivituks ilma konfliktideta, peetakse nõu ja lepitakse kokku tööjaotuses ka organisatsioonide ja haiglate vahel. See eeldab osapoolte paindlikkust ja valmisolekut ühistööks nii, et kumbki pool ei tunneks end oma õigustes ahistatuna.
Koostatakse kaardistik, mis sisaldab informatsiooni saadaolevatest tugiisikutest. On soovitav kaardistada ka tugiisikuid vajavad haiglad ja muud asutused. Üksikisikud saavad teavet võimalustest kasutada tugiisikute abi nii organisatsioonide kui ka ametlike instantside kaudu.
Esimene ja viimane oluline asi on efektiivne infosüsteem, et tugiisikutetegevuse sisu oleks kõigile selga ja et info tugiisikute kasutamise võimalustest oleks kõigile kättesaadav. Plakatid, broshüürid, artiklid lehtedes on sobivad vastava teabe levitamiseks.
Lisaks oskuslikule tugiisikuteenuse osutamisele on tähtis mõjutada spetsialistide koolitust. Inimliku suhtumise arendamine kõigis teenindusettevõtetes vähendab pingeid, mis võivad tekkida tugiisikute kasutamisel.

4.2 KOOLITUS SISALDAB NII TEOORIAT KUI KA PRAKTIKAT

Tugiisiku koolituse sisu kujuneb välja kohalike vajaduste põhjal. Koolituse põhiained on näiteks suhtumine haigusesse/puudesse - taustaks varemõpitud kriisiteooria, tugiisiku ülesanded ja praktiline tegevus, riiklikud teenused ühes konkreetses paikkonnas.

4.2.1 TEGUTSEMINE SUHTLUSTASANDIL - TUGIISIKUTÖÖ TÄHTSAIM VORM

Kuna tugiisikutöö tähendab peaasjalikult vastastikust mõjutamist, on vaja vähemalt üldjoontes selgitada inimsuhete seaduspärasusi. Järgnevalt mõned põhiteadmised.

4.2.1.1 INIMSUHETE PSÜHHOLOOGILISEST TAUSTAST

Inimsuhete ehitusmaterjaliks on vajadused, suhtumine ümbruskonda, õpitud käitumismudelid ja tundeelu.

Vajadused mõjutavad meie käitumist. Liitumisvajadus on osa inimesest. Kogeme seda kiindumusena, vajadusena turvalisuse ja elukaaslase järele, soovina olla rühma liige. Me väljendame seda hellusena, hoolitsemisena, sõltuvusena, järgimisena, alistumisena. On oluline, et me tunnistame oma vajadusi. Vähemalt sama oluline on õppida tegema ühistööd avatult ja võrdse partnerina. Alistamine, liigne hoolitsus ja valitsemine seovad ja ahistavad teist.

Personaalsetest teguritest kõige olulisem on ehk välja- või sissepoole suundumine, seda just inimsuhete seisukohalt. Nii äärmusliku introvertsuse kui ka ekstravertsusega liitub teiste märkamata jätmine. Introvert elab oma maailmas, ekstravert ei peatu, et teisi kuulata. Oskus tajuda lähedaste ootusi ja hinnata asju teiste seisukohalt on oskused, mis kergendavad inimsuhteid ka töökohas.

Käitumismudelid, mida oleme õppinud erinevates olukordades tulevad meiega kaasa ka töökohta. Näiteks see, kuidas me ühiselt tegutseme, kuidas me väljendame oma mõtteid ja tundeid, kuidas kuulame teisi - see kõik mõjutab seda, kuidas kollektiiviliikmed suhtuvad meisse ja kuidas kogu see kollektiiv tegutseb.

Tundeelu tasakaalukus tasakaalustab ka meie ümbrust. Selgitamata jäänud isiklikud probleemid, peresisesed vastuolud käivad meiega kaasas. Ebakindlus sünnitab vajadust õpetada-targutada, tekitab kadedust ja eristumist. Ahistus kulutab energiat ja takistab toiminguid. Me võime hakata kasutama meie lähedal olevaid inimesi oma probleemide lahendamiseks - kandes oma negatiivseid tundeid neile üle. Objektiivsus ja empaatia nõrgenevad, kui meie isiklikud probleemid saavad meile kõige tähtsamaks.

4.2.1.2 KOMMUNIKATSIOONI ÕPPIMINE AITAB

Toimiv kommunikatsioon on kõigile õpitav - see on avatud taktitundeline kuulamine ja vastamine.

Inimestevahelises suhtlemises on esmatähtis, et vastastikune kommunikatsioon toimiks. Ka suheldes peaksime me olema terviklikud, nii et me ei suhtle ainult informatiivsel tasandil, vaid ka tundeid kaasa haarates. Suhtlemise aluseks on, et me kuulame teist ning oleme valmis seisatama ja ootama, mida teine meile püüab öelda.
Sama oluline kui kuulamine on ka vastamine. Me peaksime suutma vastata teisele nii, et partner mõistaks meie vastust. Me peaksime vastama nii, et teine ei solvuks ja siiski avaldama oma seisukohta ja arvamust.
Ühistöös on oluline, et vastastikune kommunikatsioon oleks avatud, aus, loomulik ning samas kontrollitud ja tasakaalukas - et ei tekiks kaost. Seetõttu peaksime oskama teadvustada oma ootusi, vajadusi, tundeid ja suutma vastu võtta ka teise tundereaktsioone ning isegi meile suunatud kriitikat.
Suhtlemisel on tähtis austada nii ennast kui ka partnerit. Vaid sel moel suheldes ja tegutsedes võime luua ja arendada viljakaid inimsuhteid ka abistamisolukordades.

4.2.1.3 TOETAMINE ON TÄISKASVANUTE ÜHISTÖÖ

Tugiisikutegevus ei ole vaid kohtumise ja abinõude seeria, see on ka ühistöö. Selle aluseks on abisaaja vajadused, sest koosolemise eesmärk on kergendada haige/puudega inimese hakkamasaamist probleemolukordades. Ühistegevust võib takistada see, et tugiisik otsustab abistatava eest, määrab kõiki asju või nunnutab. Toetatava probleem on taas selles, et ta ei ütle piisavalt selgesti, mida ta tõepoolest tahab.
Tugiisiku abistamissituatsioone on hea harjutada, kui peate meeles, et kohtuvad kaks võrdset inimest. Üks vajab teise kogemusi, aga see ei vähenda tema väärtust inimesena. Abistatav ei vaja haletsust. Täiskasvanud inimesed selgitavad üheskoos praktilise elu probleeme.

4.2.2 MEETODITELT MITMEKÜLGNE JÄRJEPIDEV KOOLITUS

Tugiisikukoolitus peab arenema lisakoolituse/ümberõppimise kaudu.
Õppides sobitatakse teooria praktikaga. Vesteldake asjadest ja harjutatakse tugiisikuolukordi.
Kõike teavet ei suudeta pakkuda lühikese põhikursuse jooksul. Seepärast vajatakse täienduskursusi, erinevaid koolituspäevi ja töö juhendamist. Ka tugiisikutegevusega liituv kirjandus aitab lahendada töö käigus tekkivaid probleeme ja küsimusi.

5. TUGIISIKU TÖÖÜLESANNETEST

Tugiisiku tööülesandeid ei piiritleta rangelt mingite paragrahvidega. Töö peab olema paindlik ja iga konkreetse juhtumi puhul oma lahendusega.
Tegevuse selgitamiseks ja toetamiseks on siiski vaja määratleda teatud üldised suunad, anda pilt töö sisust ja eetilistest nõuetest.

5.1 TOETAJA, LÄHEDANE, VAHENDAJA

Puudega inimene puudega inimesele ja haige haigele - tugiisikutegevuses antakse oma kogemused teise käsutusse.

Tugiisik on vabatahtlik töötaja, kes toetudes oma kogemustele üritab toetada hiljuti invaliidistunud isikut puude/haigusega kaasnevates probleemides. Esmane eesmärk on aidata invaliidistunud inimene võimalikult kiiresti ja iseseisvalt oma asjadega toime tulema. Hilisemas elus võib tugiisikut vaja minna ka elumuutuse- ja kriisiolukordades.

Tugiisik on see lähedane, kes võib väljaspool raviümbrust - kuid seda toetades - aidata puudega inimesel/haigel selgitada oma olukorda, õpetada teda nägema, et elu jätkub siiski ja et probleeme võib vaadelda mitme kandi pealt.

Tugiisik ei ela puudega inimese/haige elu. Ta on aga kohal, kui puudega inimene on üksi, kui ta püüab endale selgitada, mida puue/haigus talle ja tema elule tähendab. Tugiisik on toeks ka siis, kui elu toob muid kriisiolukordi: kui perekond hülgab sinu, oled sunnitud loobuma töökohast, kui ees on raske lõikus, kui peab minema pikale taastusravile.

Tugiisik võib olla vahendajaks, kui teave ei liigu puudega inimese, elukutseliste abistajate ja muu ümbruse vahel.

Öeldakse, et parim tugiisik on teine haige või puudega inimene, kes on ise kogenud sama piina ja masendust, mida haigus ja puue põhjustavad. Nii nähtavasti ongi, aga sel juhul on tähtis, et tugiisik ei oleks oma puude vang. Ta peab ise elus hakkama saama ja oma olukorda objektiivselt hindama. Ta ei tohi kasutada teist inimest oma ahistuse ja kibestumise väljaelamise objektina. Ta peaks valmis olema oma elukogemuse abil teist inimest toetama.
Haiglas saadava taastusravi ajal kutsub tugiisiku kohale haigla personal juhul, kui asjaosaline ise on andnud selleks oma nõusoleku. Kui tugiisikut vajatakse pärast haiglaravi, võib algatajaks olla sotsiaaltöötaja. Aga ka haige/puudega inimene ise või tema pere võivad tugiisikuga ühendust võtta.

5.2 USALDATAVUS JA VAIKIMISKOHUSTUS ON TUGIISIKU TÖÖGA TIHEDALT SEOTUD

Vastastikune usaldus on ühistöö alus.
Delikaatsus välistab tänuvõlglase tunde tekkimise.

Tugiisiku töö juhivad eetilised normid, mis on teiste inimsuhetel põhinevate tööde aluseks. Vastastikune usaldus on aitamise alus. Usaldus loob avameelse õhkkonna nii, et kumbki julgeb öelda, mis tunne tal on ja mida ta mõtleb. Tugiisikutöö lähtub abistatava seisukohtadest. Keegi ei ole kellestki kõrgemal.
Sotsiaal- ja tervishoiuala töötaja on kohustatud hoidma klientide probleemid saladuses. Tugiisiku puhul on vastav vaikimiskohustuse seadus ebatäiuslik.
Praktilises töös on aga eelduseks see, et tugiisik vaikib samamoodi kui ametiisikud.
Ühistöö sujumiseks ja säilimiseks on vaja meeles pidada järgnevat.
Põhireegel on see, et abisaaja korraldab ise oma asjaajamisi. Tugiisik vestleb ametnikega abistatava asjadest alles viimase soovil ja loal.
Tugiisik hoiab saladuses abistatava isiklikud ja tema olukorda puudutavad asjad.
Kui vaja, võib saladusepidamisküsimusi arutada organisatsioonis, tugiisikutegevust juhendava isiku või mõne muu sotsiaal- või tervishoiuspetsialistiga.
Tugiisik võib rääkida oma tööst üldiselt ja esitada ka näiteid, kuid ta ei või esitada tugiisikute elu ja probleeme nii, et need oleksid äratuntavad.

Tugiisik peab vältima väärtasjade ja testamentide vastuvõtmist abistatavalt.
Kui abisaaja tahab toetada tugiisikutööd või muud sotsiaalset tegevust, on tal võimalus teha kingitusi mõnele organisatsioonile või muule kollektiivile, kas siis riiklikule või ühiskondlikule.
Ei tohiks aga olla jäik konkreetsetes olukordades. Kohvilaud või mõni muu väike tähelepanuavaldus kuuluvad normaalse suhtlemise juurde. Peab vaid vältima, et ei tekiks tunnet, nagu peaks tuge ostma.

5.3 TOETADES TOETATAVA JÕUVARUD ESILE

Vajatakse kannatlikkust, loomulikkust, erinevuse ja ka nõrkuse mõistmist.
Asjatundjatega nõu pidades, üheskoos arutledes edasi.

Aitamine tugiisikutöös tähendab hingelise toe andmist, teisele aja ja võimaluse andmist, selle kõrval ka üheskoos väikeseid igapäevaseid asjaajamisi. Teise aitamine tähendab seda, et aidatakse abisaaja oma probleemidele ise lahendusi leidma ja iseennast aitama.
Aidates:
- anna teisele aega! Valusate asjadega ei harjuta väga kiiresti. Need saavad reaalsuseks tasapisi;
- ole loomulik, avatud, aus. Teesklemine suleb partneri. Ebaausus sünnitab umbusklikkust;
- arvesta teise erinevusi ja arvamusi. Igaühel meil on oma mõtlemisviis ja oma tähtsad asjad;
- pea meeles, et me kõik olema samaväärsed. Me kõik oleme inimesed;
- leia teise positiivsed omadused ja toeta neid. Negatiivsed hinnangud masendavad, eriti rasketel aegadel;
- pea meeles, et ka sina oled piiratud, ja siiski päris tavaline hea inimene.

Tugiisik on kuulaja ja nõuandja. Ta ei ole õpetaja. Ta võib esitada oma arvamuse, kuid ei saa nõuda, et abisaaja oleks sama meelt. Vestlustes on parem kasutada küsimusi ja lähenevaid ettepanekuid: "Kas on võimalik, et.....     Oled sa mõelnud, mida see tähendab?    Äkki me võiksime proovida.........
Ehk tutvuksime mõnikord sellega.......    Kas sulle sobib, et....."
Vesteldakse sellest, mida miski tähendab talle ja tema elule. Peetakse üheskoos aru küsimuste üle, millele peaks leidma vastuse kas asjatundjate abiga või lähemast ümbrusest ise omal jõul. Proovitakse näiteks üheskoos väljas liikumist, inimeste seltsis olemist.
Nii tugiisik kui ka abisaaja tegutsevad oma jõuvarudest lähtuvalt.
Kumbki neist ei suuda rohkem. Jõuvarudest ja ka muudest probleemidest on mõtet aru pidada tööjuhendaja või kontaktisikuga.

5.4 KOOSTÖÖ PEREKONNAGA

Tõlgina abisaaja ja tema pere vahel

Kontakti pidamine puudega inimese/haige perekonnaga on oluline osa tugiisiku töös. Tugiisik võib olla ühenduses tema perega ja käia tema kodus koos puudega inimesega/haigega või ka üksi, kuid puudega inimene/haige peab kogu aega teadma, mida tehakse. Saab ju kogu tugiisikutegevus alguse ja areneb tema soovidest lähtuvalt. Eesmärgiks peaks olema, et tugiisikutegevus saaks teoks ühistöös ja ühiste kokkulepete põhjal. Kui kõik pooled osalevad selles töös aktiivselt, ei ole selgitusi vaja ei algul ega ka hiljem.
Pere vajab ilmtingimata abi juba ka siis, kui väike laps haigestub/invaliidistub või kui tal on puue juba sündides. Vanemad on hämmastunud ja hirmul. Võib tekkida süüdlase tunne. Sel juhul võib aidata ja rahustada vanematelt-vanematele-tugiisikutöö. See aitab mõista ja hakkama saada. Ka inimene, kes ise on lapsena invaliidistunud, võib oma kogemuste najal aidata selgitada ja mõista haige/puudega lapse tundeid.

5.5 KAINE TALUPOJAMÕISTUS JA ASJATUNDJATE TEADMISED ÜHISTÖÖSSE

Tugiisik ei ole ametiisik, kui tema esmane õpitud amet ei ole tõepoolest sotsiaal- või tervishoiualalt. Ta peakski erinevaid probleemsituatsioone lahendades aktiivselt kasutama spetsialistide abi ja teavet. Seetõttu on töö juhendamise korraldamine ja kontaktisikute määramine hädavajalik.

5.6 VEEL ÜHT-TEIST TÖÖÜLESANNETEGA SEONDUVAST

Suhe ei säili vägisi. Tugiisik ei ole ekspluateerija. Tugiisikutöös on teatud probleemsituatsioonid. Kõik inimsuhted ei kuulu tugiisikutegevusse. Tugiisiku- ja sõbrateenuse piir on liikuv.

Kui tugiisikusuhe ei toimi, peab tugiisik olukorraga leppima. Ei ole arukas jätkata sõlmeläinud suhet vägisi. Mõni teine saab ehk sellega paremini hakkama. Ebaõnnestumise pärast ei pea end süüdistama: kõik inimsuhted ei toimi.
Tugiisik ei või tahtlikult ekspluateerida inimest, kellele ta on toeks. Ta aitab vaid teisel leida oma jõuvarud ja ületada rasked hetked. Oma probleeme peab ta lahendama tööjuhendajaga või koolituspäevadel vesteldes.
Puudega inimene puudega inimesele/haige haigele-tugiisikutöö on kriisiabi. Siin keskendutakse teatud probleemsituatsioonidele. Töö jätkub, kui need probleemid on lahendatud.
Kõiki inimestevahelisi kontakte ei saa nimetada tugiisikutegevuseks, vaid normaalseks läbikäimiseks, kus kumbki osapool saab tuge teise elukogemustest. Sõbrateenuse puhul elatakse kauem ühist elu, selle tõuse ja langusi ja tasandikke - mitte ainult kriise.
Ei ole põhjust vedada ranget piiri tugiisiku- ja sõbrateenuse vahele.
Mõnikord võtab toibumine inimesel kauem aega. Pöördumine iseseisvasse ellu võib kulgeda tasapisi, veidi viivitamisi. Võib-olla on vaja vältida sõltuvuse tekkimist, takerdumist, alistumist, valitsemist. Võrdväärne üheskoos olemine, ühised nõupidamised ja tegemised on mõlema suhte aluseks.

6. TEAVET NEILE, KEL PLAANIS SAADA TUGIISIKUKS

6.1 KUST JA MILLIST KOOLITUST

Koolitus annab põhiteadmised

Kui oled otsustanud hakata tugiisikuks või oled huvitatud tugiisikutööst, otsi endale vastavaid koolitusvõimalusi! Koolitust annavad mitmed organisatsioonid, näiteks Invaliit ja Reumaliit. Võta ühendust oma organisatsiooniga või organisatsiooniga, mis tundub sulle kõige lähedasemana.
Kogemustega sõbra- ja tugiisikuteenuse koolitajad on Punane Rist, Sotsiaalturva Keskliit, kogudused ja Vaimse Tervise Selts. Neil igaühel on oma, teistest veidi erinev koolitusprogramm. Põhiteadmisi tugiisikutegevusest võid saada nende ühenduste kursustelt. Üsna sageli organiseerivad koolitust kohalikud rahvaülikoolid ja täienduskoolituskeskused. Kõigil neil kursustel selgitatakse, mis on vabatahtlik töö, seal käsitletakse kriisiteooriat, tugiisiku/sõbra tööülesandeid ja inimsuhete olemust. Kursustel antakse teavet selle kohta, kuidas võid sina osaleda tugiisiku- ja sõbrategevuses.
Tugiisikute ja sõprade lisakoolitust korraldavad mõned organisatsioonid.
Uuri eri koolitajate programmidest, kus sellist koolitust võib saada. Tutvu erinevate võimalustega inimsuhtekoolituse alal ja võta neist osa!

6.2 TAUSTORGANISATSIOON ON VAJALIK

Taustorganisatsioon ja kontaktisik on sulle toeks.

Kui oled otsustanud hakata tugiisikuks, vali endale oma taustorganisatsioon. Ehk oled selle leidnud juba kursuste ajal. Hoolitse selle eest, et sul oleks oma kontaktisik, kellega võid probleemsituatsioonide tekkides nõu pidada ja kelle kaudu võid ka leida "kliente" - inimesi, kes vajavad tugiisikut või sõpra. Tugiisikutöö on sedavõrd pingeline, et ilma asjatundjate toetuse ja nõuanneteta ei suuda keegi seda teha.

6.3 MILLINE ON SOBIV TUGIISIK

Ei ole olemas sobiva tugiisiku definitsiooni.
Tugiisikud on erilised, tavalised inimesed. Nad on vabatahtlikud abistajad.
Tugiisik teeb oma tööd meelsasti.
Iga tugiisikusuhe on eriline.

Mõtled kindlasti selle üle, kas sina oled sobiv tugiisikuks. Ehk jõuad selles selgusele kursuste ajal. Ja samas - ei ole olemas mingeid kindlaid kriteeriume, mille järgi saaks otsustada, kes sobib tugiisikuks, kes mitte.

Üks tähtsaim asi, mis takistab tugiisikuna töötamist, on see, et sa ise oled oma probleemidega hädas ega suuda kuulata teist inimest. Mõtle järele, kuidas on lood sinuga.

Ära sea endale liialt suuri nõudmisi. Keegi ei ole täiuslik. Igaühel meist võib ebaõnnestuda. Igaüks võib käituda sobimatult ja solvata teist, ja igaüks meist solvub ka ise. Üheskoos tööd tehes saadakse probleemid lahendatud ja tegevus võib jätkuda.

On tähtis, et teed tugiisikutööd meeleldi ja tahad seda teha. Tugiisikutöö on vabatahtlik, seda ei pea tegema sunniviisiliselt. Kui töö ei tundu sujuvat, pea paus ja proovi hiljem uuesti. Siis võib töö tunduda hoopis teistsugusena.

Ära võta liialt mitut "klienti" ühekorraga. Kaks on ehk maksimaalne arv suhteid, mida üks tugiisik suudab samaaegselt hoida. Ei ole mingit põhjust end ruttu läbi põletada.

Pea meeles, et iga tugiisikusuhe on eriline. Üldised põhimõtted tuleb ikka sobitada konkreetse situatsiooni ja suhtega. Ka tugiisikud on erinevad. See mõjutab jälle seda, et igaüks saab just temale sobiva abistaja.

7. TÖÖ VORMILISED RAAMID

7.1 KOOSTÖÖVÕRK JA MÄNGUREEGLID

Tugiisikutegevus organiseerub kohalike tingimuste ja inimeste järgi.
Tegevuses välditakse bürokraatiat, aga mängureeglites lepitakse siiski kokku.
On vaja selgitada kontaktisiku tähtsust.

Igas piirkonnas ja ka ühistöös eri organisatsioonidega kujuneb tugiisikutegevus välja omal moel. Üksikasjade erinevus sõltub konkreetsest olukorrast. Ometi on hea, kui tegevuse kavandamisel ja algatamisel on abiks kindlad raamid, millesse tegevus asetatakse (pilt 2, tekstis punt 7.1-7.2).
Peab olema ettekujutus koostöövõrgust, mille abil tugiisikutegevust läbi viiakse. Selle võrgu kavandamine ja organiseerimine on väga peenetundeline töö. Kuna tegemist on vabatahtliku tööga, tuleb bürokraatia viia miinimumini. Seda eeldavad juba tugiisikud ise ja nende taustorganisatsioonid.
Ometi viiakse tugiisikutegevust läbi suures osas ametlike instantside sees ja osaliselt ka nende tingimustel. Puuetega inimesi ja pikaajalisi haigeid toetava tugiisikutegevuse puhul on nende ametlikeks tahkudeks, millega ühistöös ja mille sees tugiisikutegevust läbi viiakse - sotsiaal- ja tervishoiuasutused.
Tulebki selgitada, milline asend on selles ühiskonnas tugiisikul: kas tal on siin oma koht või tegutseb ta väljaspool kogu süsteemi. Samuti tuleb kokku leppida, mil viisil liigub sõnum kontaktisikult tugiisikule ja tugiisikult edasi ning kuidas tegevus lõpeb.
Tegevuse alguses ja ka hiljem tuleb pidada nõu, et kokku leppida mängureeglites. Mängureegleid peab aeg-ajalt täpsustama. Tegevus ei või alata enne, kui kõik osapooled teavad, mis on nende tegevuse eesmärk ja millal seda võib kasutada.

7.2 TUGIISIKU VAJALIKKUSE TEADVUSTAMINE, TUGIISIKUTE KOOLITAMINE

Vajadust tugiisikute järele võib konstateerida igaüks - puudega inimene/haige otsustab, kas ta võtab tugiisiku vastu või ei.

Tugiisikutegevuses tegutsevad üheskoos puuetega inimeste organisatsioonid ning sotsiaal- ja tervishoiusüsteem. Sotsiaal- ja tervishoiuasutused pakuvad ravi ja rehabilitatsiooni. Sageli teadvustatakse juba nende töö ajal, et on olemas vajadus tugiisiku toe järele.
Vajadus tugiisiku järele võib selguda ka hiljem, kui haige/puudega inimene on kodus. Seda võib märgata tema ise või tema pere või teised lähedased. Avalduse protsessi alustamiseks võib teha igaüks, kuid lõplikult otsustab tegevuse alustamise üle asjaosaline ise - puudega inimene/haige.
Peamised tugiisikute värbajad on erinevad puuetega inimeste organisatsioonid. Loomulikult võib tööd alustada ka organisatsiooni mittekuuluv inimene haige/puudega inimene, kuid ta võib jääda üksi, ilma toeta.
Organisatsioonide ülesanne on ka tugiisikute koolitamine - nii põhi- kui ka lisakoolitus. Töö juhendamise suhtes tuleb eraldi kokku leppida.

7.3 INFORMATSIOONI LEVITAMINE ON OSA TUGIISIKUTEGEVUSEST

Vajatakse selget, kõigile suunatud info levitamist.

Kõik asjaosalised peaksid olema teadlikud võimalustest kasutada tugiisikuteenuseid. Samuti peaksid kõik teadma, millal tugiisiku abi kasutatakse. Seepärast peab sellekohast infot leiduma nii ametlikes teeninduspunktides kui ka ühiskondlikes organisatsioonides. On vaja üldise teabe levitamist lehtedes, vastavatel koosviibimistel, teatmikes ja teadetetahvlitel.
Teabe levik õnnestub kõige paremini ja ka kõige järjekindlamalt, kui selle eest hoolitsevad kontaktisikud. Loomulikult kuulub ka asjaosaliste organisatsioonide ülesannete hulka levitada teavet ka nende organisatsioonis tehtava tugiisikutöö kohta.

7.4 TUGIISIKUTÖÖ ETAPID

Esitatud töömall on vaid põhimall. Töö sisu kujuneb välja töö käigus.

Sündmuste käik tugiisikutöös ei järgi alati üht ja sama. Pildil nr. 3 (tekstis punkt 7.3) on kujutatud üks võimalus sündmuste arenemisest. Nimetagem seda tugiisikutegevuse prototüübiks. Siin algab tegevus kriisiolukorras ja tugiisiku vajaduse konstateerimisest selles olukorras, st. selle skeemi sündmused algavad pärast haigestumist/invaliidistumist. Ka mõni muu sündmus, millega kaasneb vajadus tugiisiku järele, võib olla tegevuse algpunktiks.
Seejärel edeneb protsess kontaktisikute kaudu tugiisikute ja nende tegevuseni. On võimalik, et tööprotsess saab alguse puudega inimese/haige enese või tema perekonna initsiatiivist. Ka sel juhul liigub teave kontaktisikute kaudu, sest neil on info võimalike tugiisikute kohta.
Saanud teate, läheb tugiisik abivajajaga kohtuma. Kohtumisel selgub, kas osapooled soovivad suhelda või ei. Kui kontakt tekib, algab tegevus ise.
Tegevuse sisu kujuneb välja vastavalt olukorrale. See võib olla ainult vestlus, teatud asjade korraldamine või näiteks olukorra määratlemine, aga ka mõningate katsetuste sooritamine ja üheskoos üritamine.
Kui olukord on selginenud ja asjaosalised tõdenud, et probleem on vähemalt teatud määral lahendatud, ilmutab tugiisik valmisolekut järgmiseks kontaktiks. Puudega inimene/haige jätkab oma elu kas ravikeskkonnas või kodus.
Selle protsessiga võivad kaasneda kontaktid tööjuhendajaga ja nõupidamised spetsialistidega. Vestlused asjatundjatega toimuvad ainult patsiendi loal, pärast seda, kui tugiisik on selles suhtes puudega inimesega/haigega kokku leppinud.

7.5 JÄRELDUSED

Tugiisikutöö raamid erinevad üksteisest vastavalt sellele, kas on tegemist suure keskhaigla, väikese tervisekeskuse või taastusraviasutusega.
Kui suur keskhaigla kasutab tugiisikuid, on sageli nii, et teatud haigusele spetsialiseerunud osakonnad loovad otsesed kontaktid vastava organisatsiooni kontaktisikuga. Suure haigla juhtkond loob harva kogu haigla ühtset kontaktisikuvõrgustikku. Juhtkond kiidab vaid heaks osakondade tegevuspõhimõtted.
Asjade korraldamist võiks kergendada see, kui eri organisatsioonide kontaktisikud ja koolitajad teeksid ühistööd, luues tugiisikute tarvis ühise koolitus- ja tööjuhendamissüsteemi. Kindlasti säästetaks sellega nii vaimseid kui ka materiaalseid ressursse ja välditaks tegevuse kattumist. Ka meditsiiniasutustele oleks olukord sel moel arusaadavam.
Kontaktisikud võiksid pidada ühiseid nõupidamisi ja sel moel hoolitseda, et tugiisikutegevus areneks pidevalt.
Tugiisikutegevust organiseerides on kõige õigem lahendada tegevusmall kohalikest vajadustest lähtuvalt. See väike raamat annab mõningaid lähtekohti ja vihjeid toetamaks tugiisikutöö alustamist. Ka tugiisikutele on see raamat omamoodi õpik. Kui koguneb rohkem teavet ja kogemusi, suureneb ka tööoskus ja leidub lahendusi erinevatele olukordadele.

VORMILISED RAAMID TUGIISIKUTÖÖS PUUETEGA INIMEST JA HAIGETEGA

Invaliit, Reumaliit, mõni muu liit või vastav kohalik ühing		Vastav tervishoiu- või sotsiaalasutus
*Kontaktisikud * Ühise tegevuse kavandamine
*Tugiisikute värbamine,   koolitamine,    kaardistamine	*Tervishoiuteenused * Tugiisikute "tellimine"
*Kontaktisikute ja teeninduspunktitöötajate koolitamine		*Kontaktisikute ja tugiisikute töö juhendamine

NB! Tugiisikuid võivad tellida ka perekonnad ja üksikisikud võivad kasutada tugiisikuid ka iseseisvalt, väljaspool ametlikku süsteemi.

TUGIISIKUTÖÖ ASTMELINE ARENEMINE

Invaliidistumine, haigestumine, kriisiolukorra tekkimine

Haigla/rehabilitatsiooniasutus, haige/puudega inimene, perekond saavad aru vajadustest tugiisiku järele

Haigla kontaktisik, puudega inimene, perekond võtab ühendust organisatsiooni kontaktisikuga

Leitakse vaba tugiisik

Tugiisik asub tööle

Tugiisikusuhe saab alguse

Kohtumised puudega inimesega/haigega ja tema perekonnaga

Kohtumised haigla/rehabilitatsiooniasutusega

Olukord lahenenud, tugiisik on valmis järgmiseks suhteks

Töö juhendamine

Lisakoolitus

Muid enesetäiendamise käigus ületähendatud (koolitus)materjale .