Herman Hesse Lõputu unenägu. Muinasjutte. Autobiograafilist. Tlk. Piret Pääsuke, Tallinn, ER 1990 6. Kummaline sõnum teiselt tähelt Õnnis on anda abi hädalisele, eks joo ju tema süda heategu nagu kuivanud aed esimest vihma, andes vastuseks lilli ja tänulikkust. 8. Lõputu unenägu Ma tunnen sind, hing, miski pole sulle hädavajalikum, miski pole sulle paremaks toiduks, janukustutuseks ega puhkuseks kui tagasipöördumine sinu alguse juurde. Teed lähevad päiksekiirtena lahku, ja igaüks neist on kodutee. Kaheteistaastaselt oleme kõik oma õpetajate pärast häbi tundnud, me olime neist atrgemad, geniaalsemad, julgemad. Kogu maailma raamatud täis mõtteid ja luulet pole midagi võrreldes meeleheiteminutiga, mil tunded laintena voogavad, hing iseenda üles leiab. 12. Iiris Iga maine nähtus on illusioon ja iga illusioon on avatud värav, mille kaudu võib hing - kui ta selleks valmis on - minna maailma sisemusse, kus sina ja mina, päev ja öö on üks ja seesama. Iga inimene jõuab elus varem või hiljem avatud värava juurde, igaühele tuleb kunagi mõte, et kõik silmaga nähtav on illusioon ja et illusiooni taga on hing ja igavene elu. Kuid kahjuks lähevad vähesed läbi värava, andes aimatava sisima tõe eest ära ilusa näivuse. Kõik lapsed, niikaua kui nad veel saladuse kütkes on, tegelevad oma hinges alatasa ainsa olulisega - iseenda oma isikut ümbritseva maailma mõistatusliku seose tunnetamisega. Otsijad ja targad pöörduvad küpsetes aastates selle tegevuse juurde tagasi, enamik inimesi aga unustab ja hülgab selle tõeliselt tähtsa, sisemise maailma juba varakult igaveseks, ekseldes eluaeg murede, soovide ja eesmärkide eksiteil, millest ükski ei kuulu nende sisimasse, millest ükski ei vii neid oma hinge ja koduni. ...usun, et oleme siin maa peal selleks, et meenutada ja otsida ja kuulatada kadunud kaugeid helisid, ning et nende taga asub meie tõeline kodu. 14. Lind ..õpetlaste harrastuste hulka paistab kuuluvat see, et asju lahatakse nii kaua, kuni neist enam midagi järele ei jää. 15. Võluri lapsepõlv Sest miski pole rumalam ega tee õnnetumaks kui suur tarkus! 16. Kokkuvõtlik elukäik Poeet on midagi sellist, mida võib olla, milleks aga ei või saada. Logelemise kõrget kunsti olen ma küll alati aupauklikult imetlenud, kuid pole selles iial meistriks saanud. Sest süüst võib puhtaks saada igal ajal, kui ainult tunda ära oma häda ja oma süü ning kannatada need lõpuni, selle asemel et neid teiste kaela ajada. Tagantjärele, kui sellised pingsad ja eluohtlikud ajad on möödas, paistab kõik kummalisel moel hoopis teisiti, kuna tollased mõisted ja nimed on nüüd jäänud tähenduseta, ning see, mis üleeile oli püha, võib täna kõlada peaaegu koomiliselt.   Ma leian, et tegeikkus on see, mill pärast tuleb kõige vähem südant valutada, sest ta on piisavalt koormav, alati olemas, sel ajal kui ilusamad ja vajalikumad asjad vajavad meie tähelepanu ja hoolitsust. Tegelikkus on see, millega mingil tingimusel ei tohi rahul olla, mida ühelgi juhul ülistada ja austada ei tohi, sest ta on juhus, elu jäänus. Ja seda närust, ikka ja alati pettumust valmistavat ja tühja tegelikkust ei saa muuta mingil muul moel kui sellega, et me teda eitame, näitame, et me oleme temast tugevamad.