Näiline reaalsus
O Ko, 1998

Ka seeme võib öelda: mul on juured, tüvi, lehed - nad on tõepoolest olemas, kuid soodsa pinnase puudumisel sureb seeme kordagi kasutamata sellist eluvõimalust.

Seoses sellega, et mõistus valib ühe kahest e. parema, tekib ka lineaarsus ja ühesuunaline tung negatiivselt positiivse, halvalt hea suunas jne.

Mitte tänu mõistusele tekib ühesuunaline liikumine, vaid mõistus suudab loodusseadustest välja selekteerida ainult need seosed, mis alluvad tema reeglitele (mõistuse reeglitele) ning siis nimetab need loodusseadusteks. Ülejäänut pole mõistuse jaoks lihtsalt olemas, muu on mõistuse jaoks üleloomulik või müstifikatsioon.

Kuna valdav osa meie reaalsest (loe: oletatavast) elust on tegelikult ebareaalne (loe: mitteteostuv) elabki suurem osa inimkonnast näilises reaaluses.

Kokkuvõttes elab enamik inimesi eesmärkide orjuses, kas siis kogudes raha millegi tarvis, selle nimel rabeledes või mingil muul moel eesmärgi kammitsas olles, kaotades HETKE, mis on tema enda AEG. Orjapidajaks on seejuures mõistus, kellele eeskujud (parem, stiilsem jne.) kõike määravad.

Idamaade kunst elada hetkes ja võtta igas olukorras nauditav on toonud elutarkuse (mitte mõistuse tarkuse) sümboliks lootoseõie - lille, mis õitseb ka kõige mülkasemates soodes.

Järelikult, valitsedes end, saab valu vältida, suunates teadliku tähelepanu millegi keerulise või täpse tunnetamisele teiste sensorite kaudu.

Idamaades on jällegi tabav ütlus, mida võib taandada nii kehale kui millele tahes: "Alles siis, kui loojub päike, näed, et maailmas leidub tuhandeid tähti". Seda võib öelda ka nii: "Andes millelegi eelistuse, jätad sa enda vaeslapse osasse teiste, määramatult rohkemate võimaluste suhtes".

Teie keha on täpselt nii suur, kui suur on teie armastus. Armastage kõike ja kõik oletegi teie, miski peale teie enda ei saa teid mõjutada.

Armastades kõike, olles kõik, teate te ka kõige olemust ja saate vastavalt ennast kujundada.

Tähelepanu on see, mis määrab teie kontakti sisemise (ja ka välise) kehaga. Kui te otsite enda seest mõistusele teadaolevaid "tundeid", siis ärge nähke vaeva - te tõepoolest leiate need, kuid miski ei garanteeri, et need pole siis mõistuse "filtreeritud" pettekujutused.

Sisemise nägemise või kuulmise või maitsmise - nimetage kuidas tahate - leiate ehedal kujul vaid siis, kui panete seniks mõistuse "sahtlisse", kuni vajate tema ülesandeid taas primaarsel kujul. Minimaalselt mõelda, maksimaalselt tunnetada! Minimaalselt sundida, maksimaalselt otsida!

Kokkuvõttes mõistate isegi - pole tarvis otsida uut kusagilt kaugelt. See on teis enestes.

Samuti toimib ka väline projekteerimine enda sisse: et üldse midagi väljastpoolt endasse võtta (kasvõi tavaliste sensorite kaudu), peab see teil juba eelnevalt sees olema - õigemini valmidus selle kujunemiseks.

Välist keskkonda on võimalik arendada oma armastuse järgi meeles pidades, et jäik puruneb, pehme areneb.

Idamaa tark ütleks elu kohta: "Vaata vett - ta võtab just sellise kuju, nagu väline seda annab, kuid teda ei saa purustada - muutu selliseks nagu vesi ja sa oled igavesti."

Lineaarsusest vabastab vaid süsteem, kus kõik (rohkem kui kaks) määravad elemendid on tasakaalustatud võrdsetel alustel.

Otseselt saab juhatada inimest, kes on piisavalt lähedale jõudnud teatud seisundini, vaid see, kes on just seda seisundit valdamas, hetkel valdamas (vaid armastav inimene saab luua teises armastuse, kui too on sellele piisavalt lähedal - paljaste sõnadega, et "sa pead tegema nii", armastust ei teki).

Paradoks - ühiskond püüab vabaneda "pahedest", ise ainult nende najal püsides ja arenedes.

"Tõeline meister pole see, kes võidab 100-st võitlusest 100, vaid see, kes suudab 100-st potentsiaalsest võitlusolukorrast võitluseta välja tulla".

Niisiis pole ikkagi võimalik head ühiskonda luua, headus on niivõrd subjektiivne ja hetkeline ja ühekülgne, et võib öelda: "Pole olemas absoluutset head ega absoluutset halba", ehk: "Pole olemas head ega halba".

See on ühiskond koos tema eksisteerimiseks tarvilike inimomadustega ning selles ühiskonnas on mistahes käitumine hea või halb vaid konkreetses taustsüsteemis.

Seisunditest. Perekond on ühiskonna alus -perekond on üks väike ühiskond koos selle eksisteerimiseks tarviliku hierarhiaga ükskõik millisel kujul: "demokraatlikul", despootlikul või muul kujul.

Perekond säilib loomulikul teel vaid juhul, kui pereliikmete ELU on pereelu - sea kindlasti mitte tarkusest, vaid sisemisest, seletamatust huvist - kui suudetakse aegajalt pakkuda piisavalt UUT ELU.

Igas elus on oma ilu - selle märkamise välistab tihtipeale ühiskonna poolt määratletud "hea elu".

Sinu sõbrad on sinu tegelikud vaenlased, sinu vaenlased on sinu tegelikud sõbrad.

Vabanemisoskus on üks elamise ja vitaalsuse tarvilikumaid omadusi ka ühiskonna argiolukordades. (Ma ei mõtle siin oskust "vabaneda" vaenlastest nende "kustutamise" teel). Paraku just oskus vabaneda on vähe leidnud, kuigi selle oskuse puudumine annab inimestele tunda kõige rohkem.

Valdavas enamuses püüavad inimesed muuta väliskeskkonda oma MINA järgi ja saada igal võimalikul juhul kinnitust oma MINA'le mõistmata võimalust kujundada oma sisemist välise järgi. Näit. joogid ei kasvata vastupidavust looduse suhtes (lihased,...) vaid õpivad kujuema pehmelt looduse järgi.

Kui loode ei suuda emast vabaneda õigeaegselt, ta sureb; kui lapse ei suuda vabaneda emast, tema areng pidurdub; kui suureks kasvades ei suuda inimene vabaneda vanemateperest (sõltuvusest), muutub ta iseseisvas elus saamatuks; kui õigel ajal mitte vabaneda ühiskonnast, jätab keha inimese maha - saabub "tavaline" surm.

Uskudesse läbi mõistuse suhtumine ei anna usku. USK on seisund, piiritu valmisolek kohtuma sellega, millesse usutakse. Usklikud väljenduvad täpselt, kui nad ütlevad, et usuvad Jumalasse - tõepoolest, Jumalat pole neis, vaid nad usuvad temaga kohtumise võimalikkusesse.

Valgustumise hetkel sõnad "ununevad" - järele jäävad vaid "häälikud" - valgustunud kõigest hüüatavad, kui satuvad sellesse seisundisse. Pealtnäha võivad valgustunud jääda täiesti tavalisteks inimesteks: vagunilaadijateks, põlluharijateks, ... , nende valgustumine ei tähenda, et neile tekib pähe valgustunu nägu.

Siit küsimus: Kas ELU unistustes polegi sees reaalne elu koos ehedate läbielamistega "siin ja kohe"? Vastus sellele on niivõrd subjektiivne, kuivõrd erinev on igaühe oskus elada oma unistustes, sattumata frustratsiooni nende "materiaalselt" teostumata jäämise korral välises kehas.

Meenutage igaüks ise neid olukordi, kus millegi ihaldatu kättesaamine varjutab selleni püüdlemisel läbielatud tunde. Mingi eesmärgi kättesaamine võib selle ELU lõpetada ning sellega võib teil lõppeda "elujõud", mis väljendub siis ka füüsiliselt.

Energiate olemasolu ei saa mõistusega tõestada, nendesse saab vaid uskuda kuni reaalse tunnetuse saavutamiseni. Enne tunnetuse kättesaamist piisab sellest, kui õpetaja ütleb, et see on nii.

Mistahes asi on tunnetatav läbi teadmise (ära loe tingimata: mõistuse). Isegi teadmatus ja hirm selle ees on tunnetatav läbi teadmise sellest, et on olemas midagi, millesse ei oska suhtuda, kuna te ei tea selle olemust ja käitumist mingis olukorras.

Pidades silmas, et arenguinertsist tingituna on mistahes tekst - kirjalik või suuline, tavainimese kommunikatsioonirikkaim suhtlusvahend, on raamat ikkagi vajalik - ta loob algtõdede levitamise kaudu paljudele võimaluse "otsida" ja lihtsustab "õpetaja" leidmist. Seda küll juhul, kui raamat ei muutu diktaatoriks ja ei hakka lugejat meelitama teadmiste, terminite, tähenduste ja kõige muu sümboolsega, mida bioenergeetiliseks arenguks pole tarvis. Õpetajaks on siin ELU - raskused, õnnestumised, mistahes läbielamised, mis viivad bioenergeetilise tunnetamiseni.

Elu mõte seisneb selles, et elu mõtte üle mitte mõelda.

Elul on mõte vaid siis, kui kasvatada üles lapsed, ehitada kodu ja istutada puu.

Kõik siin ilmas on KULG.

Sügav sisemine rahu on eelduseks sisevõimete arendamisele. Vaid valitsedes oma emotsioone ja tunnetusi, aistinguid, saab need vajalikul hetkel lahti lasta, vaid omades sisemist rahu ja "meeltepuhtust" (meelteselgust) on võimalik saavutada avanemist ja valgustumist.

Idamaadest on tulnud kõnekäänd:
"Kui saavad kokku noor kunstnik ja vana kunstnik, siis vanem neist on see, kes paremaid teoseid loob, kui saavad kokku noor väejuht ja vana väejuht, siis vanem neist on see, kes paremini kodumaad kaitseb, kui saavad kokku noor loll ja vana loll, siis vanem neist on see, kes on vanem."

Seletamatud nähtused on niisiis kaootiliselt tekkivad inimtegevuse kokkupuuted loodusseadustega, mida me pole harjunud kogema.

Atman tähendab absoluutset vabanemist kõigest piiravast, sealhulgas kehast, ajast ja ruumist - atman seisundis viibiv inimene ongi ise kõik - ta viibib kõikjal, tunnetab kõike ja samas suudab meelevaldselt valida olukordi, mida ta kogeda tahab. Miks on inimesi, kes peale selle seisundi saavutamist tahavad jälle saada inimesteks? See on küsimus, millele ma jään vastuse võlgu.

Mida "suuremaks" te kasvatate (vabastate) oma välise keha, seda "kaugemaid" ohtusid te tunnetate.

Tõeline õpetaja õpib oma õpilastelt rohkem kui õpilased temalt.

Õppimise ja enesearendamise teele asumiseks peab olema tõuge. See tõuge ei pruugi tulla õpetaja "fanatismist" ja oskustest, mis õpilase vaimustusse viib, pannes nad ka iseseisvalt TEED otsima. Tõuge võib tulla kõige argisemast elust.

Alles väga äärmuslikes olukordades avalduvad muidu varjatud võimed. Organism teab nii mõndagi võimalustest "teistviisi" areneda, kuid paraku mandub see omadus areneda (igaühes meist on sisemine tung riskida võimete piiril) mugavuste ja ühiskonna "normide" tõttu.

Kuhugi kaugele pole tingimata tarvis minna, kuid kindlasti on tarvis enne seda, kui te jõuate sisemise tööni, leida võimalust eraldumiseks, "mõtisklusteks" omaette ja süvenemiseks iseendasse.

Tolerantsus ei tähenda enda allasurumist, olgu siis sisemiselt või väliselt. Kui olukord nõuab elu lihtsustamiseks ja vitaalsuse säilitamiseks hääletooni kõrgendamist, solvumist (sellest saavad inimesed aru ja peavad teid normaalseks), võib seda kõike teha, kuid seejuures peab sisimas olema tasakaalus. Vaid väga suure meisterlikkuse korral on võimalik jääda ka väliselt rahulikuks igas olukorras nii, et seda mõistaksid kõik inimesed, ega peaks teid hulluks (kergemal juhul apaatseks) ja arvestaksid teiega, tõrjumata teid välja oma suhtlusringkonnast kui võõrast.

Meisterlikkus enesevalitsemises tähendab oskust jääda iseendaks, tekitamata seejuures alaväärsustunnet nendes, kes ennast ei valitse.

Võimaliku energeetilise kontakti saavutamiseks (seda juhul, kui olete jõudnud sisemise tööni) tuleb tunnetada inimest, keda jälgite, alateadlikult ja (laskmata häirida välisest hoiakust) osata määrata tema sisemine seisund - seda nii füüsilises, hingelises kui hetkeemotsionaalses mõttes. Tuleb tabada ära iga tema hingeliigutus sekundi murdosade kaupa nii sügavalt, kus need tunnetused muutuvad peaaegu et füüsiliselt tajutavaks teis eneses.

Iga inimene suudab teist distantsilt mõjutada, kuid olgem ausad - mida põhjalikumat tööd on keegi endaga teinud, seda mõjuvam on ta ka teiste suhtes.

Zen'i tarkus seisneb selles, et mitte suruda loodusele peale oma tahtmist, vaid koheselt reageerida tema kutsele.

"Kõik maailmas nõuab spontaansust toimingutes ja midagi ei peaks tegema ettekavatsetult. See, mis on ettekavatsetud, ei vasta reaalsusele. Maailmas pole olemas midagi sellist, millega Tühjus ei saa kohaneda - pole tähtis, on see pikk või lühike, neljakandiline või ümmargune. Ainult hing, mida hõlmab Tühjus, saab ületada iga takistuse.
(Takuan, 1573 - 1645)

Reaalne on vaid see, kui te KULGETE oma soovide ja looduse suunamise järgi, reageerides kohe, kui olukord muutub - kui te ei jää oma eesmärkidesse kinni ja ei hakka neid vaatamata olukorra muutumisele ("tahtejõuliselt", "sihikindlalt") läbi raiuma. See läbiraiumine tekitabki teis sisepingeid, mis kuhjumisel väljenduvad terviseriketena. "Eesmärgile" on võimalik jõuda ka sujuvalt. "Eesmärgile mitte selles mõttes, et näiteks iga hinna eest mingit asja omandada, vaid selles mõttes, et millist sisemist seisundit te tahate selle eseme omandamisega saavutada. Mitte asi pole ju teile tegelikult vajalik, vaid seeläbi saavutatav tunne - kui te seda mõistate ja "esemest vabanete", näitab loodus teile ise kätte TEISE TEE selle seisundi saavutamiseks.

Praegune inimkonna arengustaadium võimaldab materiaalselt kindlustatud inimestel "osta" aega iseendasse süvenemiseks, kuid see võimalus jääb enamasti kasutamata muude, juba väljakujunenud harjumuste tõttu.

Koduigatsus on tingitud energeetilisest harjumusest keskkonna suhtes ning osutub määravaks isegi juhul, kui keha ja hing soovivad teistsugust keskkonda. Kui kellelgi on harjumuseks kujunenud pidevad keskkonna muutused (energeetiline vaheldus), nagu näiteks rändrahvastel, siis need ei suuda ka kunagi paikseks jääda.

Kui keegi ütleb teisele: "egoist!", näitab ta näpuga enda peale, sest tema EGO sisse ei mahtunud inimene, kellele ta osutas.

Harjumused ja nende kultustamine (tavad, traditsioonid) on arengupidurid - mida rohkem harjumusi, seda vähem oskust vabaneda.

Kombed ja moraal on "valitseva klassi" ohjad riigialamate enda turvalisuse heaks vaoshoidmiseks ja "kohustuste" nimel tööshoidmiseks.

Legendid, muinasjutud, vanasõnad jmt. teenivad eesmärki: allutada ja kasvatada allutatavaid, juhitavaid inimesi.

Loomad on õnnelikumad kui inimesed, neil on vähem eesmärke, nad elavad "siin ja kohe".

Lineaarsus mõtlemises tekitab tungi (kuhugi), lineaarsuse puudumine mõtlemises laseb kulgeda.


VABANEMINE
O Ko

Vesi vees ei upu
Tuli tuld ei põleta
Jõud tühjusele ei mõju

Tühjus ainet ei takista
Häält ei peegelda
Valgust ei varjuta

Kulg sihti ei pidurda


Alustage iseenda tundmaõppimisest ja te õpite tundma Kõiksust