Näiline
reaalsus
O Ko, 1998
Ka seeme võib öelda: mul on juured, tüvi,
lehed - nad on tõepoolest olemas, kuid soodsa pinnase
puudumisel sureb seeme kordagi kasutamata sellist eluvõimalust.
Seoses sellega, et mõistus valib ühe kahest e.
parema, tekib ka lineaarsus ja ühesuunaline tung negatiivselt
positiivse, halvalt hea suunas jne.
Mitte tänu mõistusele tekib ühesuunaline
liikumine, vaid mõistus suudab loodusseadustest välja
selekteerida ainult need seosed, mis alluvad tema reeglitele
(mõistuse reeglitele) ning siis nimetab need loodusseadusteks.
Ülejäänut pole mõistuse jaoks lihtsalt
olemas, muu on mõistuse jaoks üleloomulik või
müstifikatsioon.
Kuna valdav osa meie reaalsest (loe: oletatavast) elust on
tegelikult ebareaalne (loe: mitteteostuv) elabki suurem osa inimkonnast
näilises reaaluses.
Kokkuvõttes elab enamik inimesi eesmärkide orjuses,
kas siis kogudes raha millegi tarvis, selle nimel rabeledes või
mingil muul moel eesmärgi kammitsas olles, kaotades HETKE,
mis on tema enda AEG. Orjapidajaks on seejuures mõistus,
kellele eeskujud (parem, stiilsem jne.) kõike määravad.
Idamaade kunst elada hetkes ja võtta igas olukorras
nauditav on toonud elutarkuse (mitte mõistuse tarkuse)
sümboliks lootoseõie - lille, mis õitseb ka
kõige mülkasemates soodes.
Järelikult, valitsedes end, saab valu vältida, suunates
teadliku tähelepanu millegi keerulise või täpse
tunnetamisele teiste sensorite kaudu.
Idamaades on jällegi tabav ütlus, mida võib
taandada nii kehale kui millele tahes: "Alles siis, kui
loojub päike, näed, et maailmas leidub tuhandeid tähti".
Seda võib öelda ka nii: "Andes millelegi eelistuse,
jätad sa enda vaeslapse osasse teiste, määramatult
rohkemate võimaluste suhtes".
Teie keha on täpselt nii suur, kui suur on teie armastus.
Armastage kõike ja kõik oletegi teie, miski peale
teie enda ei saa teid mõjutada.
Armastades kõike, olles kõik, teate te ka kõige
olemust ja saate vastavalt ennast kujundada.
Tähelepanu on see, mis määrab teie kontakti
sisemise (ja ka välise) kehaga. Kui te otsite enda seest
mõistusele teadaolevaid "tundeid", siis ärge
nähke vaeva - te tõepoolest leiate need, kuid miski
ei garanteeri, et need pole siis mõistuse "filtreeritud"
pettekujutused.
Sisemise nägemise või kuulmise või maitsmise
- nimetage kuidas tahate - leiate ehedal kujul vaid siis, kui
panete seniks mõistuse "sahtlisse", kuni vajate
tema ülesandeid taas primaarsel kujul. Minimaalselt mõelda,
maksimaalselt tunnetada! Minimaalselt sundida, maksimaalselt
otsida!
Kokkuvõttes mõistate isegi - pole tarvis otsida
uut kusagilt kaugelt. See on teis enestes.
Samuti toimib ka väline projekteerimine enda sisse: et
üldse midagi väljastpoolt endasse võtta (kasvõi
tavaliste sensorite kaudu), peab see teil juba eelnevalt sees
olema - õigemini valmidus selle kujunemiseks.
Välist keskkonda on võimalik arendada oma armastuse
järgi meeles pidades, et jäik puruneb, pehme areneb.
Idamaa tark ütleks elu kohta: "Vaata vett - ta võtab
just sellise kuju, nagu väline seda annab, kuid teda ei
saa purustada - muutu selliseks nagu vesi ja sa oled igavesti."
Lineaarsusest vabastab vaid süsteem, kus kõik
(rohkem kui kaks) määravad elemendid on tasakaalustatud
võrdsetel alustel.
Otseselt saab juhatada inimest, kes on piisavalt lähedale
jõudnud teatud seisundini, vaid see, kes on just seda
seisundit valdamas, hetkel valdamas (vaid armastav inimene
saab luua teises armastuse, kui too on sellele piisavalt lähedal
- paljaste sõnadega, et "sa pead tegema nii",
armastust ei teki).
Paradoks - ühiskond püüab vabaneda "pahedest",
ise ainult nende najal püsides ja arenedes.
"Tõeline meister pole see, kes võidab 100-st
võitlusest 100, vaid see, kes suudab 100-st potentsiaalsest
võitlusolukorrast võitluseta välja tulla".
Niisiis pole ikkagi võimalik head ühiskonda luua,
headus on niivõrd subjektiivne ja hetkeline ja ühekülgne,
et võib öelda: "Pole olemas absoluutset head
ega absoluutset halba", ehk: "Pole olemas head ega
halba".
See on ühiskond koos tema eksisteerimiseks tarvilike
inimomadustega ning selles ühiskonnas on mistahes käitumine
hea või halb vaid konkreetses taustsüsteemis.
Seisunditest. Perekond on ühiskonna alus -perekond on
üks väike ühiskond koos selle eksisteerimiseks
tarviliku hierarhiaga ükskõik millisel kujul: "demokraatlikul",
despootlikul või muul kujul.
Perekond säilib loomulikul teel vaid juhul, kui pereliikmete
ELU on pereelu - sea kindlasti mitte tarkusest, vaid sisemisest,
seletamatust huvist - kui suudetakse aegajalt pakkuda piisavalt
UUT ELU.
Igas elus on oma ilu - selle märkamise välistab
tihtipeale ühiskonna poolt määratletud "hea
elu".
Sinu sõbrad on sinu tegelikud vaenlased, sinu vaenlased
on sinu tegelikud sõbrad.
Vabanemisoskus on üks elamise ja vitaalsuse tarvilikumaid
omadusi ka ühiskonna argiolukordades. (Ma ei mõtle
siin oskust "vabaneda" vaenlastest nende "kustutamise"
teel). Paraku just oskus vabaneda on vähe leidnud, kuigi
selle oskuse puudumine annab inimestele tunda kõige rohkem.
Valdavas enamuses püüavad inimesed muuta väliskeskkonda
oma MINA järgi ja saada igal võimalikul juhul kinnitust
oma MINA'le mõistmata võimalust kujundada oma sisemist
välise järgi. Näit. joogid ei kasvata vastupidavust
looduse suhtes (lihased,...) vaid õpivad kujuema pehmelt
looduse järgi.
Kui loode ei suuda emast vabaneda õigeaegselt, ta sureb;
kui lapse ei suuda vabaneda emast, tema areng pidurdub; kui suureks
kasvades ei suuda inimene vabaneda vanemateperest (sõltuvusest),
muutub ta iseseisvas elus saamatuks; kui õigel ajal mitte
vabaneda ühiskonnast, jätab keha inimese maha - saabub
"tavaline" surm.
Uskudesse läbi mõistuse suhtumine ei anna usku.
USK on seisund, piiritu valmisolek kohtuma sellega, millesse
usutakse. Usklikud väljenduvad täpselt, kui nad ütlevad,
et usuvad Jumalasse - tõepoolest, Jumalat pole neis, vaid
nad usuvad temaga kohtumise võimalikkusesse.
Valgustumise hetkel sõnad "ununevad" - järele
jäävad vaid "häälikud" - valgustunud
kõigest hüüatavad, kui satuvad sellesse seisundisse.
Pealtnäha võivad valgustunud jääda täiesti
tavalisteks inimesteks: vagunilaadijateks, põlluharijateks,
... , nende valgustumine ei tähenda, et neile tekib pähe
valgustunu nägu.
Siit küsimus: Kas ELU unistustes polegi sees reaalne
elu koos ehedate läbielamistega "siin ja kohe"?
Vastus sellele on niivõrd subjektiivne, kuivõrd
erinev on igaühe oskus elada oma unistustes, sattumata frustratsiooni
nende "materiaalselt" teostumata jäämise
korral välises kehas.
Meenutage igaüks ise neid olukordi, kus millegi ihaldatu
kättesaamine varjutab selleni püüdlemisel läbielatud
tunde. Mingi eesmärgi kättesaamine võib selle
ELU lõpetada ning sellega võib teil lõppeda
"elujõud", mis väljendub siis ka füüsiliselt.
Energiate olemasolu ei saa mõistusega tõestada,
nendesse saab vaid uskuda kuni reaalse tunnetuse saavutamiseni.
Enne tunnetuse kättesaamist piisab sellest, kui õpetaja
ütleb, et see on nii.
Mistahes asi on tunnetatav läbi teadmise (ära loe
tingimata: mõistuse). Isegi teadmatus ja hirm selle ees
on tunnetatav läbi teadmise sellest, et on olemas midagi,
millesse ei oska suhtuda, kuna te ei tea selle olemust ja käitumist
mingis olukorras.
Pidades silmas, et arenguinertsist tingituna on mistahes tekst
- kirjalik või suuline, tavainimese kommunikatsioonirikkaim
suhtlusvahend, on raamat ikkagi vajalik - ta loob algtõdede
levitamise kaudu paljudele võimaluse "otsida"
ja lihtsustab "õpetaja" leidmist. Seda küll
juhul, kui raamat ei muutu diktaatoriks ja ei hakka lugejat meelitama
teadmiste, terminite, tähenduste ja kõige muu sümboolsega,
mida bioenergeetiliseks arenguks pole tarvis. Õpetajaks
on siin ELU - raskused, õnnestumised, mistahes läbielamised,
mis viivad bioenergeetilise tunnetamiseni.
Elu mõte seisneb selles, et elu mõtte üle
mitte mõelda.
Elul on mõte vaid siis, kui kasvatada üles lapsed,
ehitada kodu ja istutada puu.
Kõik siin ilmas on KULG.
Sügav sisemine rahu on eelduseks sisevõimete
arendamisele. Vaid valitsedes oma emotsioone ja tunnetusi, aistinguid,
saab need vajalikul hetkel lahti lasta, vaid omades sisemist
rahu ja "meeltepuhtust" (meelteselgust) on võimalik
saavutada avanemist ja valgustumist.
Idamaadest on tulnud kõnekäänd:
"Kui saavad kokku noor kunstnik ja vana kunstnik, siis vanem
neist on see, kes paremaid teoseid loob, kui saavad kokku noor
väejuht ja vana väejuht, siis vanem neist on see, kes
paremini kodumaad kaitseb, kui saavad kokku noor loll ja vana
loll, siis vanem neist on see, kes on vanem."
Seletamatud nähtused on niisiis kaootiliselt tekkivad
inimtegevuse kokkupuuted loodusseadustega, mida me pole harjunud
kogema.
Atman tähendab absoluutset vabanemist kõigest
piiravast, sealhulgas kehast, ajast ja ruumist - atman seisundis
viibiv inimene ongi ise kõik - ta viibib kõikjal,
tunnetab kõike ja samas suudab meelevaldselt valida olukordi,
mida ta kogeda tahab. Miks on inimesi, kes peale selle seisundi
saavutamist tahavad jälle saada inimesteks? See on küsimus,
millele ma jään vastuse võlgu.
Mida "suuremaks" te kasvatate (vabastate) oma välise
keha, seda "kaugemaid" ohtusid te tunnetate.
Tõeline õpetaja õpib oma õpilastelt
rohkem kui õpilased temalt.
Õppimise ja enesearendamise teele asumiseks peab olema
tõuge. See tõuge ei pruugi tulla õpetaja
"fanatismist" ja oskustest, mis õpilase vaimustusse
viib, pannes nad ka iseseisvalt TEED otsima. Tõuge võib
tulla kõige argisemast elust.
Alles väga äärmuslikes olukordades avalduvad
muidu varjatud võimed. Organism teab nii mõndagi
võimalustest "teistviisi" areneda, kuid paraku
mandub see omadus areneda (igaühes meist on sisemine tung
riskida võimete piiril) mugavuste ja ühiskonna "normide"
tõttu.
Kuhugi kaugele pole tingimata tarvis minna, kuid kindlasti
on tarvis enne seda, kui te jõuate sisemise tööni,
leida võimalust eraldumiseks, "mõtisklusteks"
omaette ja süvenemiseks iseendasse.
Tolerantsus ei tähenda enda allasurumist, olgu siis sisemiselt
või väliselt. Kui olukord nõuab elu lihtsustamiseks
ja vitaalsuse säilitamiseks hääletooni kõrgendamist,
solvumist (sellest saavad inimesed aru ja peavad teid normaalseks),
võib seda kõike teha, kuid seejuures peab sisimas
olema tasakaalus. Vaid väga suure meisterlikkuse korral
on võimalik jääda ka väliselt rahulikuks
igas olukorras nii, et seda mõistaksid kõik
inimesed, ega peaks teid hulluks (kergemal juhul apaatseks) ja
arvestaksid teiega, tõrjumata teid välja oma suhtlusringkonnast
kui võõrast.
Meisterlikkus enesevalitsemises tähendab oskust jääda
iseendaks, tekitamata seejuures alaväärsustunnet nendes,
kes ennast ei valitse.
Võimaliku energeetilise kontakti saavutamiseks
(seda juhul, kui olete jõudnud sisemise tööni)
tuleb tunnetada inimest, keda jälgite, alateadlikult ja
(laskmata häirida välisest hoiakust) osata määrata
tema sisemine seisund - seda nii füüsilises, hingelises
kui hetkeemotsionaalses mõttes. Tuleb tabada ära
iga tema hingeliigutus sekundi murdosade kaupa nii sügavalt,
kus need tunnetused muutuvad peaaegu et füüsiliselt
tajutavaks teis eneses.
Iga inimene suudab teist distantsilt mõjutada, kuid
olgem ausad - mida põhjalikumat tööd on keegi
endaga teinud, seda mõjuvam on ta ka teiste suhtes.
Zen'i tarkus seisneb selles, et mitte suruda loodusele
peale oma tahtmist, vaid koheselt reageerida tema kutsele.
"Kõik maailmas nõuab spontaansust
toimingutes ja midagi ei peaks tegema ettekavatsetult. See, mis
on ettekavatsetud, ei vasta reaalsusele. Maailmas pole olemas
midagi sellist, millega Tühjus ei saa kohaneda - pole tähtis,
on see pikk või lühike, neljakandiline või
ümmargune. Ainult hing, mida hõlmab Tühjus,
saab ületada iga takistuse.
(Takuan, 1573 - 1645)
Reaalne on vaid see, kui te KULGETE oma soovide ja looduse
suunamise järgi, reageerides kohe, kui olukord muutub -
kui te ei jää oma eesmärkidesse kinni ja ei hakka
neid vaatamata olukorra muutumisele ("tahtejõuliselt",
"sihikindlalt") läbi raiuma. See läbiraiumine
tekitabki teis sisepingeid, mis kuhjumisel väljenduvad terviseriketena.
"Eesmärgile" on võimalik jõuda ka
sujuvalt. "Eesmärgile mitte selles mõttes, et
näiteks iga hinna eest mingit asja omandada, vaid selles
mõttes, et millist sisemist seisundit te tahate selle
eseme omandamisega saavutada. Mitte asi pole ju teile tegelikult
vajalik, vaid seeläbi saavutatav tunne - kui te seda mõistate
ja "esemest vabanete", näitab loodus teile ise
kätte TEISE TEE selle seisundi saavutamiseks.
Praegune inimkonna arengustaadium võimaldab materiaalselt
kindlustatud inimestel "osta" aega iseendasse süvenemiseks,
kuid see võimalus jääb enamasti kasutamata muude,
juba väljakujunenud harjumuste tõttu.
Koduigatsus on tingitud energeetilisest harjumusest keskkonna
suhtes ning osutub määravaks isegi juhul, kui keha
ja hing soovivad teistsugust keskkonda. Kui kellelgi on harjumuseks
kujunenud pidevad keskkonna muutused (energeetiline vaheldus),
nagu näiteks rändrahvastel, siis need ei suuda ka kunagi
paikseks jääda.
Kui keegi ütleb teisele: "egoist!", näitab
ta näpuga enda peale, sest tema EGO sisse ei mahtunud
inimene, kellele ta osutas.
Harjumused ja nende kultustamine (tavad, traditsioonid) on
arengupidurid - mida rohkem harjumusi, seda vähem oskust
vabaneda.
Kombed ja moraal on "valitseva klassi" ohjad riigialamate
enda turvalisuse heaks vaoshoidmiseks ja "kohustuste"
nimel tööshoidmiseks.
Legendid, muinasjutud, vanasõnad jmt. teenivad eesmärki:
allutada ja kasvatada allutatavaid, juhitavaid inimesi.
Loomad on õnnelikumad kui inimesed, neil on vähem
eesmärke, nad elavad "siin ja kohe".
Lineaarsus mõtlemises tekitab tungi (kuhugi), lineaarsuse
puudumine mõtlemises laseb kulgeda.
VABANEMINE
O Ko
Vesi vees ei upu
Tuli tuld ei põleta
Jõud tühjusele ei mõju
Tühjus ainet
ei takista
Häält ei peegelda
Valgust ei varjuta
Kulg sihti ei pidurda
Alustage iseenda tundmaõppimisest
ja te õpite tundma Kõiksust
|