Sotsiaalministeerium ISIKLIK ABISTAJA PUUDEGA INIMESELE Koostanud Merle Tomberg, Tallinn 1997 koostamisel on kasutatud väljaandeid "Henkilökohtaisen avustajan työnantajan opas" KYNNYS ry 1993 ja "Isiklik abistaja puudega inimesele" Merle Närapi lõputöö, 1996, Tallinna Pedagoogikaülikool

sisestamise eest eriline tänu Helenile

SISUKORD

SAATEKS SOTSIAALTEENUSED PUUETEGA INIMESTELE ISIKLIK ABISTAMINE Kes on isiklik abistaja Millal abistajat vajatakse Kes võib abistajat taotleda Kuidas abivajadust põhjendada Nõuandeid teenuse taotlejale Abistaja otsimine Keda valida Vestlus enne valiku tegemist Töösuhte vormistamine Abistaja juhendamine Algus võib takerduda Kui tekivad probleemid Abistaja kaob Usaldamatus Alkohol ja narkootikumid Millal abistajat vahetada Suhete lähedus

PILOOTPROJEKT “ISIKLIK ABISTAJA PUUDEGA INIMESELE” Üldinformatsioon Projekti eesmärgid ja ülesanded Tulemused ja järeldused LÕPETUSEKS KONTAKTANDMED

SAATEKS

Isiklik abistaja puudega inimesele – sellist nime kandis riiklik pilootprojekt, mille eesmärgiks oli välja töötada isikliku abistamise teenuse korraldus.
Eestis ei ole puudega inimese isiklik abistamine teenusena veel välja kujunenud. Seadusandliku aluse isikliku abistaja määramiseks andis 1995. aastal vastu võetud Sotsiaalhoolekande seadus, mille kohaselt peavad teenust pakkuma kohalikud omavalitsused.
Käesoleva broshüüriga tutvudes saate teada, kes on isiklik abistaja, milles tema töö seisneb ja keda ta abistab. Puuetega inimestele jagatakse nõuandeid isikliku abistaja teenuse taotlemiseks ning sellega sobiva inimese valimiseks.

SOTSIAALTEENUSED PUUETEGA INIMESTELE

Eesti sotsiaalhoolekande süsteem on üle minemas asutusekeskselt hoolduselt avahooldusele. See eeldab ka uute sotsiaalteenuste loomist.
Sotsiaalhoolekande seaduses on öeldud, et sotsiaalteenus on isiku või perekonna toimetulekut soodustav mitterahaline toetus. Toimetuleku all mõistame isiku või perekonna füüsilist või psühhosotsiaalset suutlikkust igapäevases elus toime tulla.
Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomiseks on paljudes riikides välja töötatud eriteenused, mis moodustavad ühe osa hoolekandeasutuste või avahooldusteenustest. Sisuliselt võimaldatakse erinevaid abiliike, mis parandavad toimetulekut ja hoiavad ära puudest põhjustatud takistusi.
Eestis olemasolevad sotsiaalteenused ei paku puuetega inimestele abi väljaspool kodu. Vastava teenuse puudumise tõttu on liikumisvabadusest ilma jäänud paljud liikumis- ja nägemispuudega või liitpuudega inimesed.
Eesti Vabariigi Valitsus on heaks kiitnud ÜRO poolt väljaantud dokumendi “Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid”, mis käsitlevad toetavaid teenuseid kaheksa punkti ulatuses. Neist kolmes mainitakse otseselt ka isiklikku abistamist.
Puuetega inimeste toimetulekut soodustavate teenuste korraldamine on kohalike omavalitsuste kohustus. Vastavalt vajadusele võiksid need teenused olla näiteks (inva)transport, elu- ja töökoha ümberkohaldamine, tugiisiku teenus, spetsiaalsed koduteenused, sotsiaalkorterid, hooldamine perekonnas või hoolekandeasutuses, päeva- ja tervisekeskuste teenused, päevahoid, sotsiaal- ja psühholoogiline nõustamine, rehabilitatsiooni korraldamine ning ka kõik teised mitte ainult puuetega inimestele suunatud teenused.
Eestis puudub spetsiaalne puuetega inimeste õigusi kaitsev seadus, kuid puuetega inimeste õigusi ja kohustusi on käsitletud paljudes teistes seadusandlikes aktides.

ISIKLIK ABISTAMINE

Eestlaste põhjanaabrid soomlased on isikliku abistaja teenust puuetega inimestele pakkunud juba aastaid (seadusjärgselt alates 1988. aastast) ning seetõttu on neil ka teadmisi, millega algajatel teenuse pakkujatel tasub arvestada.
Soome Puuetega Inimeste Liit defineerib isikliku abistaja nõnda: “Isiklik abistamine on puudega inimese aitamine neis igapäevastes toimingutes, mida ta ei ole ilma teise inimese abita võimelin sooritama.” Soomlased pakuvad puudega inimesele rahalist toetust, mille eest võib endale isikliku abistaja palgata.
Eestis on Sotsiaalministeeriumi poolt finantseeritud projektis “Isiklik abistaja puudega inimesele” nimetatud isiklikuks abistamiseks raske puudega inimese aitamist liikumisel, isiklikus hügieenis, riietumisel, söömisel, harrastustes ja teistes toimingutes, millega ta iseseisvalt toime ei tule.

Kes on isiklik abistaja

Mõlemad sõnad mõistest isiklik abistaja on olulised. Isiklik tähendab seda, et puudega inimene ise on abistajale tööülesannete andja, seega ainus isik, kes võib täpsustada abistaja töö sisu, kuigi abistaja ametlikuks tööandjaks on puudega inimese elukohajärgne kohalik omavalitsus.
Sõna abistaja määratleb ära töö iseloomu. Abistajal tuleb aidata puudega inimesel elada selliste elu nagu ta soovib, mitte teha tema eest igapäevaseid toiminguid või määratleda teise elu sisu.
Abistaja ei ole lahendus puudega inimese isiklikele probleemidele. Tänu abistajale võib ta küll laiendada oma elu piire ning leida seeläbi abi võimalikele probleemidele. Teenuse põhieesmärk on ikkagi puudega inimese aktiviseerimine.
Isiklik abistaja võib olla igaüks, kellel on soov puudega inimese abistajana töötada. Mingit kohustuslikku, näiteks meditsiinialast või hooldaja koolitust ei nõuta. Puudega inimene ise on kõige kompetentsem isik oma heaoluga seotud küsimustes ning seepärast juhendabki tema ise oma abistajat.

Millal abistajat vajatakse

Mitmete puuete ja haiguste puhul tekib pideva abi vajadus. Kui seda abi annavad üksnes lähedased inimesed, muutub füüsiline ja psüühiline sõltuvus koormavaks mõlemale poolele. See seab elule asjatuid piire ning tagajärjeks võib olla puudega inimese hoolekandeasutusse paigutamine. Isiklik abistaja on üheks võimaluseks neid probleeme lahendada. Selle avahooldusteenuse pakkumine on kohalikule omavalitsusele ka majanduslikult soodsam, kui hooldamine ööpäevaringses hoolekandeasutuses.

Kes võib abistajat taotleda

Isilik abistaja sobib eelkõige täiskasvanud raske puudega inimesele, kes oskab oma vajadusi määratleda ning abistajat juhendada. Üldjuhul on nendeks liikumis- ja nägemispuudega inimesed. Loomulikult vajavad abistamist ka lapsed ja vaimupuudega inimesed, kuid sellisel juhul ei ole tegemist enam puudega inimese iseseisvuse aktiviseerimisega, vaid tema eest hoolitsemisega.
Puudega lapse puhul valib abistaja ja annab talle tööülesandeid lapse seaduslik esindaja. Erandina pakutakse isikliku abistaja teenust ka vaimse puudega täiskasvanutele ja liitpuudega inimestele ning ka sel juhul on teenuse tellijaks puudega inimese seaduslik esindaja.
Isikliku abistaja teenust võib pakkuda nii kodus kui ka sotsiaalkorteris (-majas) elavale inimesele.
Isiklik abistaja võib olla puudega inimese töötamise eelduseks. Osa kuludest, mis on seotud isikliku abistaja palkamisega töökohale, võiks tasuda puudega inimese tööandja või selle võimaluse puudumisel valla- või linnavalitsus.
Isikliku abistaja teenust võib kasutada ka kooliskäimisel. Eelistatum oleks spetsiaalne kooliabistaja, kuid enne ning pärast koolitunde ja koolivaheajaks võiks taotleda puudega lapsele saatmisteenust või isiklikku abistajat.

Kuidas abivajadust põhjendada

Enne kui hakata isikliku abistaja teenust taotlema, peaks puudega inimene endale selgeks tegema järgmised olulised asjad:

• mis mind praeguses elus ei rahulda
• kas isiklik abistaja on just mulle sobiv võimalus
• kas olen võimeline kandma vastutust tööülesannete andmise osas ning võtma endale ka kohustusi
• kas probleeme põhjustab minu füüsiline võimetus või hoopis näiteks halb korteriplaneering ja puudulik sisustus, mistõttu parimaks lahenduseks võiksid olla hoopis ümberehitustööd
• kas saan piisavalt ja õigeaegselt koduteenuseid?

Võiks mõelda veel sellistele asjadele:

• millega ma toime ei tule ja miks
• milleks (millisteks töödeks) vajan isiklikku abistajat
• kas isiklik abistaja saaks laiendada minu elu piire ja pakkuda võimalusi täiesti uute asjade tegemiseks
• kas abistaja annaks mulle juurde sõltumatust pereliikmetest ja parandaks võimalusi elada iseseisvat elu
• millistel kellaaegadel ja nädalapäevadel vajan abi
• mitu tundi nädalas vajan abi?

Oma vajaduste lahtimõtestamisel võiks vestelda ka mõne sõbraga, kes teid ja teie elulaadi hästi tunneb. Hea tuttav oskab tõenäoliselt pöörata tähelepanu ka nendele seikadele, mis muidu tunduvad iseenesestmõistetavad. Teadvustades oma vajadusi, tuleks pöörata tähelepanu asjaolule, et lähtuma peab iseenda tõelisest abivajadusest, mitte oletustest, mida arvate omavalitsust pakkuvat.
See etapp on erilise tähtsusega ning on põhjust olla hoolikas, kuna sellest sõltub sooviavalduse põhendatus ning läbirääkimiste tulemuslikkus omavalitsusega.
Kui puudega inimene on kindel, et isiklik abistaja on parim võimalus tema elukvaliteedi parandamiseks, on aeg hakata omavalitsuselt isikliku abistaja teenust taotlema.
Vaatamata sellele, kas avaldus on tehtud vabas vormis või on kasutatud valla- või linnavalitsuse poolt antud avalduse vormi, on tähtis, et teenuse taotlemise motiiv oleks hästi põhjendatud.

Nõuandeid teenuse taotlejale

Abistaja otsimine

Hakates abistajat otsima, olete endale selgeks teinud, milliste tööde-tegemiste tarvis te kõrvalabi vajate. Taotluses kirjeldasite oma tulevase abistaja tööülesandeid. Sellele tuginedes katsuge ette kujutada, millist tüüpi inimene nende töödega kõige paremini hakkama saaks. Mõelge läbi järgmised seigad:

• sugu
• vanus
• füüsilised võimed
• peresuhted
• koolitus
• iseloomuomadused
• oskused (auto juhtimine jms)
• tulevase töötaja vaba aeg.

Mõelge kogu aega oma vajadustele! Kas jääte hätta, kui teie abistaja ei saa tööle tulle, sest ta väike laps on haigeks jäänud? Sellisel juhul oleks ehk üksik inimene parem.
Kas abistajal on vaja teid palju tõsta? Siis ei tohi tal selg haige olla.
Kas vajate abi kirjutamisel? Siis peaks abistajal olema vähemalt keskharidus.
Või on teil auto ja puudub inimene kes võiks juhtida? Siis on vaja autojuhilubadega abistajat.
Võib-olla reisite välismaal või kasutate töökohal võõrkeeli, kuid teie puue takistab suhtlemist? Sellisel juhul on kasu keeleoskusega töötajast.
Võib-olla on teie tulevasel abistajal nii palju muud tegemist, et tekib kahtlus, kas tal jätkub jõudu ja huvi pikema aja jooksul oma töökohustusi täita jne.

Tähtis on, et puudega inimene ja ta abistaja loomu poolest kokku sobiksid, räägiksid sama “keelt”, mõistaksid üksteist poolelt sõnalt ja tuleksid toime ka võimalikes raskustes. Kui abivajaja on ise huumorimeelene ja võtab abistajaks inimese, kes nalja ei mõista, kannatavad mõlemad.

Nüüd, kui abivajajal on teada, millist inimest ta soovib, võib ta hakata otsima. Töötajate leidmiseks on mitmeid võimalusi. Näiteks:

• lehekuulutused
• teadetetahvlid
• tööbürood
• suust-suhu teave
• kohalik raadio
• omavalitsuse ametkonnad
• puuetega inimeste organisatsioonid

Kõige levinum viis töötaja otsimiseks on lehekuulutus. Kasutada võiks erinevaid kuulutustelehti. Arvestama peaks, et nädalavahetustel on inimestel rohkem aega lehte lugeda.
Tekst peaks olema selge, ametlik ja samas lugeja tähelepanu äratav. Kuna teate iga täht maksab raha, on põhjust sõnade seadmisele aega kulutada.
Hea kuulutuse teks sisaldab tavaliselt järgmist:

• silmatorkav pealkiri
• töö üldkirjeldus
• töö asukoha nimetamine
• info palga kohta
• kontaktandmed

Näidiskuulutused:

Liikumispuudega noor naine võtab tööle ISIKLIKU ABISTAJA (naise) tööle ja koju. töökoht Tln-a keskel. Vajalik autojuhiluba Tel 123 456 esm. peale 18.00

Selline on selge ja asjalik teade.

TÄHELEPANU! Invaliidist proua Keilast otsib reibast keskealist hooldajat. kell 8 – 14 alates 01.10 Tel. 654 321

See on halvem teade, tekitab ettekujutuse “hoolitseja” otsimisest.

Lehte kuulutust pannes peaksite silmas pidama, te isiklik abistamine kuulub intiimsete tööde valdkonda, mistõttu otsides selleks töötajat, peaks teates kirjas olema, kas vajatakse meest või naist.
Tööbüroode kohta on paljudel inimestel kujunenud asjatuid eelarvamusi. Ametnikule on vaja vaid täpselt kirjeldada, mida isikliku abistaja töö sisaldab ja millist töötajat otsitakse. Sellisel juhul on neil võimalus sobimatud kandidaadid pakkumata jätta. Võiksite neile ise kirjaliku tööpakkumise saata, et jääksid ära telefonikõnedes ettetulevad valestimõistmised.
Suust-suhu teave on samuti üks võimalus töötaja leidmiseks. Puudega inimese sõpradel on aga tavaliselt oma arvamuse sellest, milline abistajakandidaat peaks olema. Ei tohiks unustada, et teenuse kasutaja ise teab kõige paremini, millist abistajat ta vajab.
Sobivad paigad töötaja otsimiseks on ka omavalitsuse erinevad ametiasutused, kuhu helistavad õpilased ja küsivad tööd. Sealt võib saada nimesid ja telefoninumbreid.
Võiks kasutada koolide, õppeasutuste, kultuurimajade ning raamatukogude teadetetahvleid. Tööotsijad pöörduvad ka puuetega inimeste organisatsioonide poole.

Keda valida

Pärast töökuulutuse ilmumist seisab puudega inimesel ees kandidaatide seast sobiva inimese leidmine.
Enamasti antakse töökuulutuses telefoninumber ja soovijail palutakse helistada. Võib küsida ka kirjalikku vastust, aga tavaliselt vähendab see soovijate hulka, sest paljud inimesed peavad kirjalikku tööotsimistaotlust liiga keeruliseks ja tülikaks.
Esimene valik tehakse juba telefonikõnedele vastates. Mõelge eelnevalt hästi läbi, mida küsida. Telefoni teel pole mõtet üksikasjadesse laskuda, vaid tasub täpsustada tähtsamaid asju. Telefonijutu mõte on “sõeluda aganad teradest” ehk otsustada, kas kutsuda kandidaat vestlusele või mitte. Iga kõne ajal võiks teha kirjalikke märkmeid (helistaja nimi, telefoninumber, omadused jms.). Iga vähegi sobivana tunduva helistaja nimi ning aadress tasub kirja panna.

Vestlus enne valiku tegemist

Huvipakkuvad kandidaadid kutustakse kokkusaamisele. Kui on planeeritud mitu jutuajamist ühele päevale, peaks iga kandidaadi jaoks varuma piisavalt aega (vähemalt üks tund). Siis jõuab vahepeal pisut puhata ja järele mõtelda. Ühel päeval ei jõua tavaliselt teha kuigi palju vestlusi, seepärast on parem jagada need mitme päeva peale. Mõnede kogenenumate tööandjate arvates on parem jätta paar päeva telefonikõnede ja kokkusaamiste vahele, sest see, kes on tõeliselt tööst huvitatud, tuleb hiljem ka vestlusele.
Et kohtumine kujuneks sisutihedaks ning tulemuslikuks, on põhjust selleks hästi valmistuda. Tuleks läbi mõelda, mida küsida, kuidas küsida ja millises järjekorras.

Käsitletavad teemad võiks jagada kolme suurde rühma:

1. Tööotsija elulooga seonduv

• isiku- ja kontaktandmed;
• peresuhted;
• tervis;
• haridus ja kooliaeg;
• pöördepunktid isiklikus elus ja toimunud areng;
• endised töökohad;
• kriisid elus, nende valitsemine ja käsitlemine;
• hetkeolukord ja tulevikusoovid;
• väärtused, harrastused, huvid, vaba aeg.

1. Abistaja tööga seonduv

• üldnõuded tööle;
• töö eripärad;
• kriitilised momendid (näiteks tõstmine);
• (kõigi) tööaegade sobivus;
• ametialased eesmärgid, arenemissoov tulevikus.

1. Tööotsija isikut ja sobivust selgitavad küsimused

• kogemused ja oskused;
• teadmised;
• andekus;
• suhtumine tulevasse töösse;
• tööalased ootused;
• vastutuse võtmine;
• kohanemisvõime.

Õnnestunud vestlus toimub liigse kiirustamiseta, ebameeldivustundeta ning pingevabalt.
Hea õhkkonna tekkimise aluseks on:

• loomulikkus;
• väliste häirijate vältimine;
• täpsus kokkulepitud kellaaegade suhtes;
• rääkimine intervjueeritava “keeles”;
• korrektsus;
• alustamine kergemast;
• delikaatsete küsimuste vältimine vestluse alguses ja lõpus.

Juba esimene mulje tööotsijast ütleb temast palju. Kas ta tuli täpselt kokkulepitud ajaks? Pool tundi varem tulemine on sama halb märk kui pooletunnine hilinemine.
Väga oluline on tööotsija suhtumine teisse kui puudega inimesse. Kas ta “julgeb” kättpidi tervitada, kas ta vaatab otse silma või “räägib hoopis seinaga” ja heidab vahetevahel mõne uuriva pilgu? Varjamatu uurimine on tunduvalt lubatavam kui piilumine, sest see räägib inimese avalast loomusest ja teeskluseta isiksusest. Kas tema välimus on hoolitsetud või tundub räpakana (omapärane riietumisstiil on muidugi eri asi)?
Kui tööotsijal on kaasas soovitused, tuleks need rahulikult läbi lugeda. Abistajal on õigus helistada tööotsija endisele tööandjale ja küsida tema arvamust abistajakandidaadist kui töötajast, eelmise töösuhte lõpetamise põhjust vms. Soovituskirjad võib ka seniks enda kätte küsida, kuni lõplik otsus tehtud.
Soovitav on kasutada küsitluslehte, mis aitab olulised küsimused meeles pidada, õigesse järjekorda seada ja saadud andmeid omavahel võrrelda. Võib lasta ka tööotsijal endal ankeet täita, saab ülevaate tema võimetest end kirjalikult väljendada, tema jaoks rasketest küsimustest jne.
Vestluse käigus arutatakse läbi tööaeg ja –tingimused, palk jms.
Samuti tuleb selgeks teha kõik tööga seonduvad üksikasjad. Kui ei soovita kõigist intiimsetest toimingutest (näiteks kateteriseerimine) igale tööotsijale rääkida, võib jätta selle teema kas vestluse lõpuks, mil ollakse juba enam-vähem kindel abistaja sobivuses, või hoopis järgmiseks vestluseks, kuhu kutsutakse kaks-kolm sobivuselt võrdset kandidaati. Ei tohi unustada, et töösoovijal on enne tööleasumist õigus saada täielik pilt oma tulevasest tööst. Töösuhete alustuseks oleks äärmiselt ebameeldiv selline olukord, mil abistaja tunneb, et teda on sellele tööle “petetud”.
Vestluse lõpetuseks öeldakse tööotsijale, et otsus langetatakse paari päeva jooksul. Äraütlemise teade võib olla kirjalik, millega ühtlasi saadetakse tagasi soovituskirjad ning tunnistused. Kui tekib soov teistkordseks vestluseks, tuleb seda tööotsijale öelda ning sobiv aeg kokku leppida. Kui tööotsija on vestluselt lahkunud, peaks kohe üles kirjutama mulje temast ning muud tähelepanekud, muidu selgub peagi, et ei mäleta enam, kes oli kes.
Vestlusel võib ka diktofoni abiks võtta, kuid sellisel juhul peab seda tööotsijale ütlema (lindid tuleb kustutada, kui neid enam ei vajata).
Vähemalt katseaja lõpuni võiks säilitada nende töösoovijate telefoninumbrid ja aadressid, kes mingil põhjusel “sõelale jäid” või muidu meeldivad tundusid. Võib juhtuda, et puudega inimene või ta abistaja või nad mõlemad on siiski vale valiku teinud ning töösuhe otsustatakse lõpetada. Sellises olukorras ei tule siis enam kogu otsimisprotsessi otsast alata, vaid võib helistada ja küsida, kas keegi endistest kandidaatidest on veel vaba ja soovib seda kohta.

Töösuhte vormistamine

Kui isiklik abistaja on tööotsijate hulgast välja valitud ja ta tuleb esimest korda tööle, oletegi juba töösuhetes. Raskuste tekkimisel dokumentide vormistamise ja aruandlusega tasub alati ametnikelt nõu küsida. Pole vaja häbeneda asju, mida veel ei osata.
Töösuhte osas tuleb välja ka üks olulisemaid erinevusi Eesti ja Soome isikliku abistaja teenuse korralduses. Soomlasel on isikliku abistaja tööandjaks puudega inimene ise. Tema sõlmib eraettevõtjana töölepingu ning võtab enda kanda kõik seadusjärgsed tööandja kohustused. Kohalik vald või linn kompenseerib vastavalt oma võimalustele ja puudega inimese taotlusele isikliku abistajaga seotud kulutused. Kulutuste katmiseks sõlmitakse eraldi leping puudega inimese ja omavalitsuse vahel.
Eestis on isikliku abistaja tööandjaks valla- või linnavalitsus. Puudega inimene taotleb omavalitsuselt tasuta teenust ning ühtlasi pakub välja inimese, keda soovib oma abistajaks. Tööandja kohustused jäävad omavalitsuse kanda.

Abistaja juhendamine

Tõenäoliselt ei ole see inimene, kes tööd alustab, isikliku abistamisega varem kokku puutunud. Seepärast tuleks tema algust kergemaks teha. Töösuhte kordaläinud algus tähendab selle edasisele arengule palju. Uue abistaja juhendamiseks on põhjust end hoolikalt ette valimistada.
Muutke suhted abistajaga algusest peale täiskasvanutevahelisteks, ülemuse-alluva suheteks. Nii peab abistaja teid kohe tööülesannete andjaks, mitte hooldust vajavaks patsiendiks, ja teie vahel hakkab arenema normaalne töösuhe.
Varuge juhendamiseks piisavalt aega ja püüdke see etapp võimalikult rahulikult läbida. Juhendamiseks ei piisa ühest päevast, see on pikem periood. Näiteks kui teie abistajad töötavad vahetustega, võiks uus abistaja alustada väiksema koormusega.
Õpetage abistajale tema töö põhialuseid. Rõhutaga veel kord, teie olete temale konkreetsete tööülesannete andja ja ühtlasi juhendate teda. Teiseks selgitage, milles seisneb tema vastutus. Kuigi tal ei ole konkreetset ülesannet igal minutil, on tema tööks, nagu igal teiselgi töökohal, pidevalt hoolitseda teatud asjade eest.
Kordamine on tarkuse ema! Korrake kokkulepitud kellaajad esimesel tööpäeval kohe üle. Kindlustage, et töötajal oleks uuest töökohast, oma õigustest ja kohustustest õige ettekujutus. Teie kohustus (ka isiklik huvi) on, et uus töötaja õpiks oma töö võimalikult kiiresti ja kästi. Tähtsamad asjad vaadake peensusteni läbi. Lõplik vastutus teie turvalisuse eest on ikkagi teil endal. Julgustage töötajat küsima ja võtke tema küsimusi tõsiselt. Andke tagasisidet ja võtke ka töötaja tagasiside vastu.

Algus võib takerduda

Abistaja esimeseks õppetunniks on oma tööandja puudega harjumine. Abistajale võib tunduda kummaline aidata teist täiskasvanud inimest intiimsetes situatsioonides, nagu WC-s, riietumisel, söömisel jne. ning sageli seostatakse alastiolekut seksuaalsusega. Ka abistamine söömisel võib tunduda imelik. Puudega inimese asi on abistajat sellistest raskustest üle aidata. Üks võimalus selleks on rääkida sel ajal täiesti argipäevastest asjadest ning teha ilma, nagu ei märkakski tema hämmeldust. WC-s võiks talle ühekordselt kasutatavaid kindaid pakkuda. Õpetage teda nii, nagu oleks vaatluse all maailma kõige loomulikumad asjad (nii see ju ongi, ainult te vajate selleks teise inimese abi). Andke talle siiski aega harjuda, isegi kui see hommikune alakeha pesemine ei sujunud just päris nii nagu oleksite soovinud. Tuleb olla salliv iseendagi suhtes, sellised abistamisolukorrad ei ole kerged ka puuetega inimestele.
Kohe algusest peale väljendatagu oma soove selgelt. Abistajale tuleb selgitada, mis tööd on tema teha ja kuidas neid soovitakse tehtud saada. Töö olemus seisneb selles, et talle makstakse palka teatud tööde tegemise eest ja kui ta neid ära ei tee, jäävadki need tegemata. Tundide kaupa kestvat lehelugemist, oma käsitöö tegemist või niisama laisklemist on hiljem raske muuta. Kui on näha, et abistaja teeb oma rutiinse töö korralikult ära, võib talle lõdvestuseks aega anda. Hoogne töö organiseerimine ei tähenda pidevat “kuklasse hingamist”.
Töö sujuvuse, teenuse kasutaja ja abistaja heaolu nimel on tähtis, et valitseks hea tööõhkkond, mille loomiseks on oluline töötaja (inim)sõbralik kohtlemine. Kui ei austata oma abistajat inimesena, siis pole ka mõtet oodata, et tema teid austaks. Töötajale põhjustab see stressi, kui tööülesannete andja pidevalt ilma olulise põhjuseta reegleid muudab või annab uusi ülesandeid enne, kui eelmised täidetud on. Töösuhted, kus valitseb üksteisemõistmine, kestavad kauem ning neis säilib motivatsioon.
Üheks hea töökeskkonna tekitajaks ning säilitajaks on vestlus, kus mõlematel osapooltel on võimalus avameelselt rääkida. Esimese töönädala lõpul oleks hea kasvõi kohvitassi taga pisut vestelda teemal “kuidas see töö tundub”. Ennetava vestlusega võib ära hoida esimese “äikesepilve kogunemise” ning välida asjatuid kriise või ebamugavustunnet.
Paljud raske puudega inimesed on suuremal või vähemal määral kellelegi allunud. Seepärast võib olla raske alistatu rollist vabaneda. Ärge laske töösuhet “nunnutamise” tasandile minna! See võib alguse saada väikestest asjadest, kasvõi raadiojaama vahetusest. Isegi kui teil on ükskõik, millist saadet momendil kuulata, paluge abistajat raadio endisele lainepikkusele tagasi keerata, kui ta pole selleks luba küsinud. Te ei tohi soostuda sellega, et abistaja otsustab, kes teile külla võib tulla ning millal.
Alati ei ole kerge meeles pidada, et varem hooldustöötaja poodisaatmise asemel võib nüüd ise kaasa minna. Isikliku abistaja eeliseks ongi seesama aktiivsuse lisamine. Kui innustate ennast töötajat aktiviseerima, märkate peagi, et olete palju tegusam kui enne.

Kui tekivad probleemid

Abistaja kaob

Puudega inimene võib sattuda olukorda, kus töötaja enam tööle ei ilmu. Põhjus võib olla täiest põhjendatud – näiteks haigestumine. Kuid võib juhtuda ka nii, et abistaja kaob päevaks-paariks või halvemal juhul lõplikult. Selliste olukordade puhuks oleks hea, kui on varutud loetelu telefoninumbritest, inimestest ja kohtadest, kust saada hädaabi. Mõningaid võimalusi:

• endised abistajad;
• valla hooldustöötajad või põetajad;
• sugulased;
• sõbrad;
• naabrid;
• vabatahtlikud töötegijad;
• diakooniatöötajad;
• invatakso;
• päästeteenistus;
• haigla.
  Kui abistaja kaob ilma ametliku põhjuseta, võib see olla aluseks töölepingu lõpetamiseks.
  

Usaldamatus

Enamus inimesi on ausad, aga on ka neid, kes ei suuda kiusatusele vastu panna. Seepärast ei maksa kunagi abistajale anda õigust teie pangakontolt raha võtta. Kui endal ei ole võimalik panka minna, võib helistada tuttavale pangaametnikule ja öelda talle summa, mida abistaja tuleb välja võtma. Võib ka erapoodidega teha lepingu, et maksate kord kuus. Samas võib liigne ettevaatlikkus tekitada tunde, et “kui ta mind nagunii vargaks peab, siis võin ka varastada”. Kui tekib tõsisemaid probleemie, tasuks juristiga nõu pidada.

Alkohol ja narkootikumid

Alkohol ja narkootilised ained on paljudele inimestele probleemiks. Märgates seda ka oma isikliku abistaja juures, tuleks vältida olukordi, kus abistaja võiks muutuda ahvatlustele aldiks. Näiteks ei peaks alkoholi nähtaval kohal hoidma. Ennekõike tuleb mõelda aga iseenda peale. Kui mõjuainete kasutaja oluliselt piirab teie elu, peaksite mõtlema töötaja vahetamisele. Alguses võiks muidugi proovida rääkimise abil olukorda parandada.

Millal abistajat vahetada

Teenuse vajaja ja abistaja vaheline suhe võib kujuneda selliseks, et ühistöö enam ei suju. Siis on põhjust mõelda, milline on teie osa tekkinud olukorras? Kiire elutempo juures võime vahel unustada oma soovidest ja ootustest rääkida ning mõtleme, et teised inimesed oskavad mõtteid lugeda. Avameelne vestlus on sageli parim vahend arusaamatute olukordade lahendamiseks. Kui tundub, et olete vale valiku teinud, võiks proovida töösuhet läbirääkimise teel lõpetada. Mõnede isikliku abistaja teenusega kokkupuutunute arvates on sobimatus piisavaks töötaja vallandamise põhjuseks, teiste arvates ei ole see õigustatud. Kui sobimatus ilmneb katseaja jooksul, peaks töölepingu sellele toetudes lõpetama, sest töösuhteid lõpetatakse üksnes seaduslikul teel.

Suhete lähedus

Kuna töö praktiline pool on küllaltki intiimne, võivad inimesed hingeliselt üsna lähedasteks muutuda ja nagu ikka inimsuhetes, võib ka ette tulla “hõõrumisi”. Lihtsalt niisama pahas tujus võivad olla mõlemad pooled, et aga kummalegi ei jääks asjatut süütunnet, peaks omavahel kõik olukorrad selgeks rääkima. Kuigi omavaheline suhe võib lähedaseks kujuneda, et maksa unustada, et see on ikkagi töösuhe.
Erinevad nõuanded, mida me oleme käesolevas broshüüris jaganud, on sageli omavahel vastuolus: näiteks “ole usaldav” – “ära unusta kriitikameelt”. Sellega on tahetud näidata igasuguste soovituste suhtelisust. Ei või iialgi teada, millised olukorrad võivad tegelikult elus ette tulla. Loodame, et need teoreetilised nõuanded aitavad praktikas sobivaid kompromisse leida.

Üldinformatsioon

Isikliku abistaja teenuse väljatöötamiseks ning käivitamiseks alustati 1995.aasta kevadel projektiga “Isiklik abistaja puudega inimesele”.
Projektil oli kaks osapoolt: finantseerijana EV Sotsiaalministeerium ning läbiviijana 1995. aastal Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet, 1996. aastal Haapsalu Linnavalitsus ning Viljandi Maavalitsus ning 1997. aastal lisaks kahele eelmisele ka Valga ja Võru Maavalitsused.

Projekti eesmärgid

1. Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomine aktiivseks osalemiseks ühiskonnaelus.
2. Puuetega laste vanematele vaba aja ja tööelust võrdse osavõtu võimaldamine (1995).
3. Puuetega inimeste füüsilise ja moraalse sõltuvuse vähendamine nende lähedastest võimaliku iseseisva elamise eelastmena.
4. Isikliku abistaja teenuse täpsustamine ja rakendusliku korralduse väljatöötamine.
5. Projektikogemuse levitamine kogu vabariigis isikliku abistaja teenuse juurutamise näidisena.

Ülesanded

1. Isikliku abistaja teenuse osutamine kindlaksmääratud mahus töövõtulepingute alusel, mille sisuks oli:

• liikumis- ja nägemispuudega ning täiskasvanud vaimupuuetega inimeste saatmine:
• asjaajamistel
• harrastustega tegelemisel
• raviprotseduuridel
• jne.
• puuetega laste saatmine
• kooli-kodu vahet
• rehabilitatsiooniprotseduuridele jne.
• järelvalvet vajavate puuetega laste hoidmine võimaldamaks vanematele või hooldajatele vaba aega.

1. Projektiga seotud sotsiaaltöötajate, isiklike abistajate ja puuetega inimeste koolitus.
2. Isikliku abistamise teenuse osutamise finantsanalüüs teenuse lõpliku hinna kujundamiseks.
3. Isikliku abistaja teenuse juhendamterjali ja dokumentatsiooni väljatöötamine.

Tulemused ja järeldused

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kolme aasta jooksul läbiviidud projektikogemus andis selge nägemuse sellest, kuidas isikliku abistamise teenust puuetega inimestele Eestimaal võiks välja näha. Nagu juba mainitud, keskenduti 1995. aastal Tallinnas puuetega laste hoidmisele. 1996. aastal pakuti isikliku abistaja teenust 49 ja 1997. aastal 92 puudega inimesele. Praktiliselt ilmnes, kuidas peaks teenust pakkuma nii maa- kui linnatingimustes. Kuna varem sellelaadset teenust pakutud ei ole, väärib tunnustust teenuse olemuse ja korralduse teadvustamine kogu vabariigile.

Projekti teostuse käigus ilmnesid mitmed seigad, mille põhjal võib teha üldistavaid järeldusi isikliku abistaja teenuse kohta:

1. Puue ja vanus ei ole määravad.
2. Projekti käigus selgus, et isiklikku abistajat vajavad nii vaimse kui füüsilise puudega inimesed ja nii täiskasvanud kui lapsed, kusjuures laste puhul on teenuse taotlejateks vanemad või hooldajad.
3. Lapsehoidjat ei vajata.
4. Kodus puudega lapsi kasvatavad mittetöötavad vanemad ei soovinud isiklikku abistajat laste järelevaatajateks. Selle asemel sooviti abistajatele ettenähtud töötasu ise saada. Lahenduseks pakuti puuetega lastele sobivate lasteasutuste olemasolu.
5. Võõrast ei usaldata.
6. Palju tekkis olukordi, kus abistajaks sooviti kedagi puudega inimese lähikonnast, näiteks sugulast, head sõpra või naabrit.
7. Teenuse kvaliteedi seisukohalt on tähtis, et abistaja ja abisaaja teinteist jäägitult usaldaksid ja mõistaksid. Samas ei tohi unustada, et isiklikuks abistajaks ei tohiks olla otsesed pereliikmed (vanemad, abikaasa, õed-vennad), sest just perekonda saab abiteenuse kaudu veidi kergendust.
8. Abitundide arv olgu paindlik
9. Paljud puudega inimesed soovisid loobuda pidevast iganädalasest abist selle nimel, et neil oleks võimalik koos abistajaga mõnikord kodust kaugemale pääseda ja osaleda suurematel väljasõitudel.
10. Transporditeenus vajab lahendamist
11. Tekkis küsimus, kes maksab kinni isikliku abistaja sõidukulud. Samuti avaldati arvamust, et raskete puuetega inimesed vajavad liikumiseks igal juhul oma autot või invatransporti, sest ühiskondlik transport ei ole kohandatud erivajadusteks. Palju sooviti saatjateenust ja arvati, et invaautode juhid võiksid töötada ka puuetega laste saatjatena.
12. Koolitus on vajalik

Isikliku abistaja teenuse käivitamisperioodil on sissejuhatav koolitus kindlasti vältimatu. Isiklikud abistajad vajavad eelkõige suhtlemiskursust ja abivõtete treeningut, abisaajad aga peaksid saama õpetust teenuse olemusest ja selle taotlemise korrast.
Pilootprojekt õnnestus ning täitis oma eesmärgid. Paljud puuetega inimesed said tunda, mida tähendab ise oma elu korraldada.
Usume, et projektis kaasatud kohalikud omavalitsused asuvad esmajärjekorras täitma sotsiaalhoolekande seadusega neile pandud kohustust isikliku abistaja teenuse pakkumise osas ning jätkavad oma piirkonna erivajadustega inimeste elu aktiviseerimist. Kõik ei ole kinni rahas. Hea tahtmise juures võimalused leitakse. Soome näite põhjal võiks ühe lahendusena pakkuda isiklikeks abistajateks alternatiivteenistuse valinud noorukeid ja ei ole välistatud, et nii mõnestki võib hiljem sellise töökogemuse najal tubli sotsiaaltöötaja saada.

LÕPETUSEKS

Nüüd, mil olete isikliku abistaja teenusega tutvunud, võite seda ilmselt pidada loomulikuks osaks puuetega inimeste toimetuleku parandamisel.
Esimesed sammud isikliku abistaja teenuse käivitamiseks on tehtud riigi poolt: isikliku abistaja määramine on sätestatud Sotsiaalhoolekande seaduses ning mitu aastat on tegutsenud vastav riiklik pilootprojekt. Nüüdseks peaks isikliku abistaja teenus olema tuttav nii puuetega inimestele kui ka kohalike omavalitsuste sotsiaalosakondade töötajatele. Ennekõike tahaks julgustada puuetega inimesi antud teenust taotlema, sest kuidas muidu saaksid sotsiaaltalituste töötajad teada nende piirkonna aktiivse eluhoiakuga puuetega inimestest.
Valla- ja linnavalitsuste töötajaid tahaks julgustada teadmisega, et isikliku abistaja teenus ei maksa sugugi nii palju, kui esmapilgul tundub. Nagu projektist selgus, ei ole neid inimesi, kellele isikliku abistaja teenus sobib, või kes seda soovivad, esialgu kuigi palju. Samas aga võimaldab see teenus puudega inimesel oma eneseväärikust tõsta ja elu sisu mitmekesistada.
Ja lõpuks, inimese elukvaliteet ei sõltu sellest, kui probleemidevaba on ta elu. Olulisem on see, kuidas elus ettetulevatele olukordadele suudetakse reageerida ja probleeme lahendada.

KONTAKTANDMED

Isikliku abistaja teenuse kohta võib alati lisa küsida projekti läbiviijatelt, kelle kontaktandmed siinkohal ära toome.

Eha Leppik	Sotsiaalministeerium Gonsiori 29 Tallinn	tel. 2 6269758
Merle Tomberg	Sotsiaalministeerium Gonsiori 29 Tallinn	tel. 2 6269759
Milli Kikkas	Sotsiaalministeerium Gonsiori 29 Tallinn	tel. 2 6269742
Helve Luik	Päevakodu INKERI Pikk 4 Viljandi	tel. 243 33940
Inga Kalda	Haapsalu Sotsiaalmaja Kastani 7 Haapsalu	tel. 247 56464
Eda Lepik	Valga Linna Sotsiaal- ja Tervishoiuosakond Puiestee 8 Valga	tel. 276 41632
Tiiu Tahk	Tallinna Linna Sotsiaal- ja Tervishoiuosakond Kaupmehe 4 Tallinn	tel. 22 661617