Anonüümsed alkohoolikud peavad üksteist toetades kainust aus

«Alkohoolik Karl,» ulatab terekäe keskealine härrasmees anonüümsete napsitajate klubist. Lahkumisel soovib ta ikka ja alati kainet päeva.

«Kõige olulisem ja raskem on iseendale tunnistada, et oled alkohoolik,» ütleb Karl. 42-aastane mees leidis tee anonüümsete alkohoolikute (AA) rühma kahe aasta eest, täpselt nii kaua on ta elanud kainet elu.

«Nüüd oled sa ikka päris põhjas,» nentis AA-rühmast abi otsinud mehe abikaasa. Inimestel on vale ettekujutus ühendusest, kuhu kuulub üle maailma kolm miljonit inimest, ütleb Karl.

Nelja aasta eest tähistati San Diegos AA-liikumise 60. aastapäeva, Eestis tekkisid esimesed AA-rühmad üheksa aasta eest.

Eestiski on AA-liikumine viimasel paaril-kolmel aastal hoogustunud, lisaks Tallinna rühmadele on loodud AA-ühendused (sh pererühmad alkohooliku lähedastele) ka Rakveres, Viljandis ja Pärnus. Tartu A-rühm koguneb reedeõhtuti Maarja koguduse hoones (Õpetaja 5), kuigi pole usuorganisatsioon.

Joomahullusest vabaks

AA-rühma astujal tuleb tunnistada, et ta ei suuda omal jõul joomahullusest vabaneda. «Teisi aidates on kõige kergem kaine püsida,» kinnitab Karl.

AA-liikmed ei häbene end alkohoolikuteks kutsuda. «Alkoholism on allergia,» leiab 51-aastane Eino. «Nii nagu suhkruhaige peab hoiduma magusast, tuleb alkohoolikul viinast eemale hoida.» Einol on see õnnestunud neliteist kuud.

Karskust tuleb hoida iseenda pärast, ütlevad anonüümsed alkohoolikud. Viinatõvest ei ole võimalik vabaneda kellegi teise, isegi mitte lähedase inimese pärast. AA-rühmast sai abi noormees, kelle oli naine joomise pärast maha jätnud. Pere tagasivõitmist pühitses aga mees nii hoogsalt, et pole mitu aastat kaine olnud.

Nõukogude ajal ei peetud alkoholismi haiguseks, nendib Aarne. «Mulle patsutas alles hiljuti arst õlale: sa oled viis aastat kaine olnud?! Mis sa mökutad, lase üks pits alla…»

AA-koosolek ei ole imerohi, kuid paneb ka kinnise inimese end avama. Kui keegi räägib, kuulavad ülejäänud teda pingsa tähelepanuga.

«Kui alkohoolikut segada, võib tema mõttelõng katkeda ja ta ei saa ennast tühjaks rääkida,» põhjendab Aarne. Rühmakaaslased ei ole kohtumõistjad. «Kui inimene komistab, tuleb ta püsti aidata, mitte käpuli lükata.»

Koosolekule on tuldud ka purjuspäi, kuigi kainus on ainuke tingimus AA-rühma pöördujale. «Sa oled õiges kohas, aga tulid valel ajal,» öeldakse joomasele külalisele.

Eino on joomisega sõdinud 15 aastat. «Iga kord oli vaja nina veriseks lüüa ning endale ja teistele vanduda, et enam ei joo. Kuid iga kord läks see meelest ära,» räägib mees.

Enesepettuse lõpp

Mida kauem joomatõbi inimest on kimbutanud, seda rängemaks pohmelli põdemine läheb, nendib Eino. Peaparandus on tohutu enesepettus stiilis: see tilgake õlut ei tee midagi.

Eino sattus psühhoneuroloogiahaiglasse pärast seda, kui oli joonud pool aastat ühtejärge.

«AA-sse minnes kartsin kohata purukarsklasi, kes vahivad mind nagu kanad vihmaussi,» tunnistab Eino. Kuid ta nägi optimistlikke ja meeldivaid inimesi, kes vestlesid heatujuliselt kohvitassi taga. «Mina vaatasin neid, endal tonn muret kaasas,» meenutab mees.

Alkohoolikul on ainult kaks võimalust - üldse mitte juua või kolinal põhja minna, tõdeb Eino. Libastumise kartus jääb, seetõttu on valvelolek vajalik.

Ennu saatis A-rühma tema õde, kes oli tüdinud raha laenamisest purjutavale vennale. «Mõtlesin siit vaid õe rahustuseks läbi astuda, ometi jäin püsima.»

Päev korraga

Viinatõvega sõdiv Eino üritas kümne aasta eest pidada alkoholivaba sünnipäeva. Külalised solvusid hingepõhjani, sassiläinud suhteid tuli klaarida mitu aastat. «Tahtsin vaid säästa oma peret ja iseennast,» põhjendab mees.

Tähtaegade püstitamine alkohoolikut ei aita. «Täna ma ei joo, kuigi ei tea, mis homme juhtub,» kõlab anonüümsete alkohoolikute põhimõte. Iga inimene on võimeline end lühikeseks ajaks kokku võtma.

«Ma ei joo kolm aastat,» andis Eino endale lubaduse ja ehitas selle ajaga maja valmis. Uue elamu õnnistamine kujunes aga lõputuks joomiseks, sest rohkem polnud tal vaja kaine olla.

58-aastane Aarne tunnistab, et tema elu esimene viinavaba pidu oli 50 aasta juubel. «Elu on parem, kui ei joo,» nendib ta. AA-rühma aura aitab tal vastu pidada.

46-aastane Toomas on üheksa kuud joomatsüklita hakkama saanud. «Mitte AA-s käimist ei tuleks häbeneda, vaid purjuspäi töllerdamist,» kinnitab ta.

Hingerahu tagasi

Rühmast minnes pole kunagi tahtmist juua, tõdeb Salme. Ta ei taha teisi alt vedada. AA-rühma liikmed soovivad õnne neile, kes on mitu kuud joomata vastu pidanud.

«Oleks päris kahju, kui elu poleks mind nende inimestega kokku viinud,» ütleb naine.

«Varem oli kõik ümberringi hall või must,» tunnistab üle aasta karskust pidanud Eino, «nüüd näen ma värve.» Ta ei kavatse enam värvilisest maailmast loobuda.

AA-rühm on muutnud oma liikmete mõttelaadi ja andnud neile hingerahu. «Justkui polegi enam põhjust juua,» nendib Aarne.

---

Ilmar Laas
A-kliiniku psühhiaater

Sõltuvus piiritusest on alati ohtlikum kui sõltuvus mõnest inimesest või rühmast. AA-rühm pakub alkohoolikule psühholoogilist tuge, ta saab omasugustega rääkida, ilma et teda hukka mõistetaks. Selles mõttes on olnud need rühmad edukad, et hoiavad paljusid vee peal. Samas ei ole AA-liikumine imerohi, kõikidele see ei sobi.

Eestimaal on AA-liikumine võrreldes näiteks Poolaga vähe levinud. Eestlased on kinnised, nad ei armasta ennast puistata ega pahupidi pöörata. Kuid ma usun, et see liikumine hakkab ka Eestis laienema. On siiski parem käia rühmas ja tunda tuge, kui raha maha juua ning põhja minna.

Iseseisvuse algusaastatel kasvas Eestis alkoholi tarbimine jõudsalt, paljud jäid elu hammasrataste vahele. Praegu satuvad paljud alkoholipsühhoosi tõttu haiglasse või joovad end surnuks.

Alkoholiga on muret 15 protsendil elanikkonnast, alkoholisõltlasi on 1,5-2 protsenti. Praegu on alkohoolikute hulgas rohkem mehi, kuid õrnem sugu kipub neile järele jõudma. Naistel kujuneb sõltuvus kiiremini, sest neil pole loomulikku vastupanuvõimet alkoholile.

Kui tänu AA-rühmale jääb pinnale kasvõi mõni üksik inimene, on sellest liikumisest kasu olnud.