Sissejuhatus

Inimsuhete müsteeriumis võime me leida kõige ehedama kokkupuute vaimse mõõtmega. Meie - kaks inimest oma ainukordsete arengulugudega ja isiksustega - loome ühist elu elades kolmanda olemusliku üksuse. Meie suhtel ei ole füüsilist vormi, aga siiski me teame, et see suhe on olemas. See on olemas meievahelises ruumis. Suhe on algul nagu puuseemik: väeti, peen, ilma pikema arenguloota ja heidab väha mõju ümbritsevale. Ent aja jooksul kogub meie suhe jõudu ning hakkab avaldama tuntavat mõju meie eneste ja teiste elule.
Meie suhe kasvab keerukaks kombinatsiooniks, mis hõlmab tundeid ja mälestusi, pettumusi ja leppimusi; teineteise toetamist ja vastastikuseid väljakutseid; ühiselt trotsitud tõkkeid ja nurjumisi; tulevikuplaane; meile omast naljatlust ja mängulisust ning teineteise rahuldamise mooduseid.
Asi on selles, et kuigi meie suhe on nähtamatu, ei ole see ometi varjatud. Me tunneme selle suhte väge levimas läbi endi elude nii nagu kasvav puu heidab murule oma varju. Meie suhe võib meie elusid nii õnnistada kui ka vaevata, tehes mõlemat üheainsa tunni kestel. See on meie ainuline looming, mille kulgu me küll mõjutame, aga vastukaaluks mõjutab see kasvades vägagi tugevalt ka meid. Meie intiimsuse eriomane kujundus kannab ka meid lõpuks sellistesse olukordadesse, mis meid üllatavad; olukordadesse, kuhu meil pole tahtmist sattuda, ja ka niisugustesse, mis kutsuvad meis esile sügava tänumeele. Kui oleme oma toimimise suhtes teadvel, siis saame liituda kui partnerid ning kujundada oma suhtest jõu, mis õnnistab meid ja toidab kumbagi partneri individuaalset arengut.
Isegi parimates suhetes ei ole intiimsus kunagi mingi püsiomand, mida partnerid võiks hoida ja omada nagu erilist poest ostetud maiuspala. Intiimsus on elav organism, mis vajab hoolt ja toitmist. Me toidame ja hoiame intiimsust ülal neil hetkedel, mil peegeldame teineteist, märgime ära oma läbielamisi ja paneme teineteist tõeliselt tähele. Lihtne üheskoos lugemise rituaal võib selles suhtes abiks olla. Autoreina kavandasime me käesoleva raamatu teejuhiks partnereile, kes tahavad teadlikult intiimsuses kasvada.
Meie endi aastatepikkuse suhte käigus oleme välja arendanud harjumuse võtta pisut aega selleks, et lugeda üheskoos mõnd mõttekatket, meditatsiooni või tsitaati. Meil on ikka raamat käepärast ning enne õhtusööki või magama minnes loeb üks meist sellest valjult ette. Vahel räägime pisut kuulduga vabalt seonduvaist mõtteist ja tunnetest, mis esile kerkivad. Mõnel päeval, kui ei õnnestu lugeda koos, teeme seda üksi. Üsna loomulikult on meie tavast saanud lihtne rituaal, mida me tihtipeale sooritame peaaegu automaatselt. Teisest aja ja ruumi punktist kõneleva isiku elutarkus heidab valgust meie käesoleva päeva läbielamusele. See leevendab meie pingeid, tervendab meid, tuletab meelde meile osaks saanud õnnistusi ning aitab leida jõudu ja õiget suunda. Loodame, et see raamat mõjub teile just nõndamoodi.
Oleme iseäranis tänulik Judy Delaney'le, meie toimetajale, kelle usk käesolevasse raamatusse aitas seda ilmutada ja kelle loovad ideed kujundasid raamatu loomupära.

…avastades teineteist.

Vahest unistasime kord kaaslasest, kel oleks üksnes veetlevad omadused. Usutavasti soovisime, et meie kaaslane oleks nägus, lahke, tugev, seksikas, rikas, naljalembene, usaldusväärne, vaimne, atleetlik, õrn ja heasoovlik. Muidugi ei soovinud me vastupidist; inetu, haigettegev, nõrk, saamatu. Kummatigi on kõik inimesed komplekssed ja sisaldavad nii veetlevaid kui ka ebameeldivaid jooni. Keegi ei suuda eal täide viia meie täiuslikku salaunelmat. Mida sügavamalt me oma kaaslast tundma õpime ja mida intiimsemaks kasvab meie suhe, seda enam me avastame teineteist.
Vahel üllatab partner meid mingi imelise omadusega – huumorimeelega või enneolematult abiküllase mõttega. Teinekord on tegu sõnade või toimingutega, mis meid sügavalt haavavad ja pettumust valmistavad. Ükski suhe ei kasva ega süüvi selle seguta. Me ei loo ega vormi oma kaaslast enese suva järgi. Samuti ei vali me teda väljapanekusaalist nagu uut autot ostes. Tõeline intiimsus tuleb seeläbi, et tunneme teineteise paljusid tahke, räägime neist, tülitseme ja teeme taas rahu.

Tuleta meelde mõni konflikt või pettumus, mille te rahuldaval moel lahendasite.

Me kasvame suuremateks kui üksinda eales olla võiksime.

Meie potentsiaal anda ja võtta vastu armastust ammutab lõputult sügavast lättest, aga me arendame välja üksnes murdosa sellest potentsiaalist. Armastus meis võib elu kestel kasvada ja süüvida või siis jääda arenematuks. Mõned inimesed lähevad iga lisanduva aastaga aina jäigemaks ja külmemaks, ent teised küllastavad oma vaimu armastuse ja soojusega.
Me võime tunda loomupärast impulssi, mis paneb meid intiimsuse “potikedrast” eemale hoidma, aga ometigi me teame, et inimsuhted on meile suureks õnnistuseks. Need on kui armastuse ja inimlikkuse õppekursused. Kui me heitleme, et kuulata, hellitleda, lahkarvamusel olla, vahel teineteise ülearu puhetunud egosid kahandada, oma üleastumiste eest vabandust paluda, koos nutta, mängida, andestada ja teineteise vaimuannetesse uskuda, siis kõige selle tulemusena kasvame me suuremateks isiksusteks, kui üksinda eales olla võiksime.

Tee loetelu neist inimestest, kes on aidanud sul armastama õppida.

...kui ma lõpuks lasin oma partneril olla.

Mees uskus, et tema elu armsam, kui ta iganes peaks tolle Ainuõige leidma, täidab kõik lüngad tema isiksuses. Temake unistas, et täiuslik kaasa reageerib aina õrnalt, ei ilmaski tõrksalt. Peale mesinädalaid hakkasid nad mõistagi avastama puudusi ja pettumusi. Kumbki mõistatas, et kas ta on tõesti Vale Kaasa valinud. Teatavas mõttes pole kellegi jaoks Ainuõiget ja teisest küljest võib neid õigeid partnereid olla miljoneid.
Partnerluse lähedus toob alati esile nõrkusi ja pettumusi, mis ei olnud esialgu ilmsed. Ükski partner ei klapi täpselt kokku kõikide meie meele ettekujutustega ega sobi nii täielikult meie vajadustega, et ei jääks enam mingit tühjust hinge. Üks mees lausus nii: “See päev näis hirmsana, kui ma lõpuks lasin oma partneril olla. Ent see oli minu jaoks esimene päev täis tõelust. Alles seepeale jätsin ma kõrvale kujutelmad, mis ma olin temast loonud ja hakkasin tutvuma temaga sellisena nagu ta tõesti on.”

Tänaseks pane kõrvale kõik ihalused ja mõtted sellest, milliseks su kaaslane saama peaks ning süüvi sellesse, kes ta tõepoolest on.

... mõnususe, mida tunneme ilma maskideta olles.

Mask on see kuvand, mida me kasutame, et varjata mingit sisimat tõde. Mõnes olukorras vajame tõesti maske. Vahest tahame töökohta taotledes asjatundlikuna näida või siis varjata mõnd oma nõrka külge selliste inimeste eest, kes meid haavaks või ära kasutaks. Näiteks politseinikul tuleb tekitada mõjuvõimsuse mulje. Maskid võivad ka lõbu pakkuda, kui me peo puhul oma kirevaimad rõivad selga paneme. Ent mask võib intiimsust tõkestada, kui me juhtumisi unustame selle ära võtta.
Intiimsuse tõeline rõõm tuleb ühes selle mõnususe ja vabastusega, mida me tunneme ilma oma maskideta olles. Kui võtame need eest, siis jätame kaitsetuks oma nõrkused, mööname nii oma kordaminekuid kui ka luhtumisi. Meie partnerlus kasvab seeläbi, et me tasapisi avardame neid piire, mille raames me tavaliselt oleme valmis riskima. Siis saame vastu võtta ka hüvitused, mida pakuvad omaksvõtmine, usaldus ja vabadus.

Pane oma turvaroll mõneks ajaks kõrvale. Näiteks lase enesel olla huumoriküllane või rääkida oma unenäost või siis kauaaegsest soovist.

... igal hetkel elame me ergema teadlikkusega.

Meie kultuuris on meil küllalt võimalusi peaaegu iga vastumeelse tõsiolu salgamiseks. Kõike, mida me ei saa kontrollida, mis iganes tundub õnnetukstegev, võime me vältida telerivaatamise, sisseostude tegemise või mõne muu välisstiimuli jahtimisega. Paljud salgavad isegi surma, seda viimset tõelust ja lõplikku kontrollikadu, mis meid kõiki ootab. Kuid me muutume palju tugevamaks, küpsemaks ja targemaks, kui laseme oma igapäevaellu nii head, kui halvad uudised.
Kui peame meeles, et mingil ajal me ühine elu enam ei jätku, siis elame igal hetkel ergema teadlikkusega. Kui me teeme nägu nagu oleks elu vaid õnnemäng, siis me jätkuvalt võistleme omavahel, keeldume teineteisele rahuldust andmast ja varume teise inimese vastu endale võimueeliseid. Kui me loobume salgamisest, siis ei muutu elu kaugeltki mitte rõõmutuks ega haiglaseks, vaid hoopiski selliseks, mis on enam väärt armastust ja pühitsust. Kui näeme oma täiseasilmadega, et nõnda on elu, siis me ei hoia oma armastusväljendusi tagasi.

Leia moodus, et oma armastust täna väljendada.

... julgeme oma armastust väljendada.

Paljud peidavad oma tugevaimad tunded iseendasse. Tunneme kurbust, hirmu või sügavat armastust ega julge seda teistele välja paista lasta. Kuid me oleme paari läinud selleks, et teineteisega oma elu jagada, mitte teise eest peita. Ning armastus on midagi enamat kui lihtsalt sisemine tunne. See on ühtlasi ka toiming. Sellepärast peame me loobuma oma mugavatest harjumustest ning söandama oma armastust ka välja näidata. Niimoodi väljendame me oma usku, et see tunne mitmekordistub, et meil on armastust isegi endisest rohkem nii pakkuda, kui vastu saada.
Armastus ise sunnib meid oma armastatule tundeid avaldama. Kuid isegi oma elukaaslasele tundub oma tunnetest rääkimine veidi riskantsena. Me tahaksime end vaos hoida ning kontrolli mitte kaotada. Me peame sellistest kõhklustest jagu saama, sest lämmatatud armastus hakkab kahanema. Kui me lausume kuuldavalt “Ma armastan sind,” kui meie sõnu saadab puudutus või soe pilk, kui me teeme mõne tähelepanuavalduse või oleme valmis oma kaasa kas või hetkeks ära kuulama, teeme me oma armastuse väljendamises edusamme.

Proovi kohe praegu oma armastust kas sõnade või tegudega väljendada.

See polnud tüli, vaid vääritimõistmine.

Mees ütles: ”Kui oleme oma töödega valmis saanud, võiksime kinno minna.” Naine lausus: “Tore mõte!” Kuid kui naine oli oma plaanitud töödega ühele poole saanud, olid mehel veel mõned asjad lõpetada. Ja nii tekkis vaidlus. Seda ei saa tüliks nimetada, see oli vääritimõistmine.
Järgmisel päeval rääkis naine, et pelgab eesseisvat arsti juurde minekut. Tegelikult oli ta hirmust lausa haaratud ning proovis igati end vaos hoida. Kuid väliselt paistis ta rahulik ja mehele jäi mulje, et tegemist on vaid pisikese kartusega. Naine aga oli solvunud ning tundis end hüljatuna, kuna mees ei paistnud tema suurest hirmust üldse hoolivat.
See, mida keegi oma sisemuses mõtleb ja tunneb ei lähe kunagi täpselt kokku sellega, mida ta sõnade ja tunnetega väljendada suudab. Loomulikult soovime me, et meid mõistetaks. Kuid abielusuhetes peame oskama arvestada sellega, et kõik, mis on öeldud pole nii mõeldud. Sellel pole midagi pistmist ebaaususe või sellega, kui palju kaks inimest teineteist armastavad. Mis ühele tema sisemuses iseenesestmõistetav tundub, ei pruugi teisele väliselt nii paista.

Meenuta mõnd juhtumit, mil sa ei suutnud sõnadega oma mõtet lõpuni väljendada.

Me saame hinnangud andmata jätta.

Kui armunud seksuaalselt läbi käivad, naudivad nad teineteist. Kuid oma seksuaalsete saavutuste analüüsimine võib meid ängistada ning tähelepanu hoopis mujale viia. See tähendaks ajalehe hindamist paberi ja trükivärvi järgi, uudised lugemata jättes. Selline tegevus viib meid eemale sellest naudingust ja lähedusest, mida me otsime. Soorituste hindamine sobib rohkem kokku spordi kui seksuaalse läbikäimisega.
Lastes end vabaks ning lubades Jumala oma seksuaalellu, võime me enesehinnangu kõrvale jätta ning muuta oma seksuaalse armastuse vaimseks osaks, siiraks vahekorraks. Siis võib seks tähendada ka õrna kaelustamist, koos lebamist, ihu vastu ihu, lülitades ümbritseva maailma enda jaoks välja või siis teineteisele täielikku kehalist andumist.

Räägi oma kaasale, kuidas sa tahad, et sind hellitatakse ning kuidas sa ise eelistad hellitusi pakkuda.

... peame silmas oma vahekorda tervikuna.

Seksi peetakse tavaliselt abielu teiste aspektide baromeetriks. Kuid meie side teineteisega ei ole ainult seksile rajatud. Kui seks ei rahulda, siis võib see tähendada, et vajame teineteist mingil muul moel. Kas me leiame aega ka oma abielu eest hoolitsemiseks või oleme nagu laevad, mis teineteisest öösel mööduvad? Kui palju me võtame aega, et teineteisega koos olla?
Ühised ettevõtmised, mängud ning mälestused rajavad meie seksuaalsed suhted palju kindlamale alusele. Kui me leiame aega teineteisega oma rõõme ja muresid jagada, mängida või lihtsalt lapsikusi teha, siis tugevdame me oma suhet. Kui me kasutame oma energiat kogu oma vahekorda silmas pidades, pakub ka seks rohkem rõõmu ja rahuldust.

Leia aega koos lõõgastumiseks ja mängimiseks.

... näidates, mis peitub sinu maski taga.

Seksi intiimsust võib võrrelda kellegi lubamisega oma kõige isiklikumasse, kõige salajasemasse paika oma kodus. See on nagu oma lemmikmuusika jagamine oma sõbraga. See nõuab samasugust julgust nagu omajoonistatud pildi või luuletuse või saladuse usaldamist kellelegi – näidates, mis sinu maski taga peidus on. See on nagu sõprus, mis on nii kindel, et ei vaja mingeid barjääre. Seksi kaudu näitad, et tunned teie ühendusest rõõmu ning usaldad end teise hoolde. Ka ilma riski, usalduse või omaksvõtuta võib seksist rahuldust leida, kuid see pole siis tingimata lähedane.

Et seksis lähedust leida, peame kõigepealt iseennast tundma ja armastama õppima. Muidu ei julgeks me seda kellelgi teisel teha lasta. Selline lähedus ei teki üleöö. See saabub koos ühiselt veedetud ajaga, toetudes lahkarvamustele ja nende lahendamisele, kasvab koos tundega, et oleme omaksvõetud ning aitab ka teist omaks võtta.

Räägi oma kaasale mõnest intiimsest detailist, mida sa tema juures hindad.

... väljendame avalalt oma helli tundeid...

Meeste ja naiste vajadused on sageli erinevad ning nende seksuaalsed kogemused erineva tähendusega. Ühe partneri jaoks võib emotsionaalne kontakt olla tähtsam kui füüsiline, teise jaoks jälle füüsiline emotsionaalsest tähtsam. Kuidas selliste erinevustega toime tulla? Alustada võiks sellest et kontakti vajavad mõlemad. Püüame aru saada, missugust kontakti meie kaasa vajab ning proovime mõistvad olla. Me ei pea seepärast oma vajadustest loobuma. Kuid kui me nõuame, et kaasa end meie vajaduste järgi muutma peab, oleme peaaegu kindlasti peagi õnnetud, pettunud või siis üksikud.
Kontakti vajame me mõlemad. Kuidas me selle siis teoks teeme? Kui me oleme valmis igal ajal omi helli tundeid lihtsalt ja avalalt väljendama, rajame me liidu. Oma abielu kindlustamiseks peame me üheskoos sageli selle alusteni jõudma. Sellisel juhul muutub meie seksuaalne ja emotsionaalne lävimine ühe terviku oluliseks osaks, intiimseks ja elustavaks tegevuseks.

Räägi oma kaasale, mida sa arvad teie seksuaalsest ja emotsionaalsest kontaktist.

... meie vahel on midagi selgeks rääkimata jäänud.

Kui me paneme tähele pisemaidki märguandeid, et midagi valesti on, hoiame me suuremad probleemid ära. Kui meie abiellu sigineb hirm, annab see märku, et meie vahel on midagi selgeks rääkimata jäänud. Kui me hakkame esitama küsimusi, millest siiani hoidunud oleme, loome me asja lahendamiseks uusi võimalusi. Meie hirm annab märku, et midagi on korrast ära. Kui me veename ennast, et meie hirm on alusetu ja ta kõrvale heidame või siis asja liiga suureks puhume, laseme me käest võimaluse olukorra muutmiseks.
Millist kergendust tunneme me siis, kui oma hirmust võitu saame ning teineteisega rääkima hakkame. Kaotame omavahelt saladused ning püüdleme ühise arusaamise poole. Kui me teineteisega lävime, kaob ka kramp kõhust ning meie abielu muutub helgemaks.

Mõtle, mismoodi annab su keha sulle märku, et midagi teie vahekorras tähelepanu nõuab.

... tundes üksindust oma kaasa seltsis.

Üksi kõrbes viibimine on lihtsam kui oma kaasa seltsis üksindust tunda. Kui me sulgume endasse, kuna tunneme end kaasa poolt solvatuna, eraldame end ka paranemisvõimalustest. Me saame emotsionaalselt põhjendada oma kaasa hülgamist, et me ei soovi enam haiget saada ja olla veendunud, et ega meie kaasa end niikuinii kunagi ei muuda. Igaühel meist on oma moodus “eemaldumiseks” ning üksinduses olemiseks.
Kui tunneme üksinduse valu, peame teineteisele lähenema ja uuesti suhtlema hakkama. Me saame seda teha näiteks seletades, kuidas me ära kadusime ning kutsudes teda koos haavu parandama. Kui me räägime oma tunnetest ning kohtame mõistmist, siis leiame ka tõelise kontakti ega ole enam üksi!

Räägi oma kontakti parandamiseks oma kaasale, kuidas sa vahel temast eemaldunud oled.

Ma ei saa aru, kuidas saan ma sellest kunagi rääkida.

Lähedased abikaasad peavad saama omavahel vabalt kõigest rääkida. On asju, millest on väga raske rääkida – kas mõnest vanast saladusest, mida me kellelegi pole avaldanud, mõnest tundest või tähelepanekust, mida meie kaasa kuulda ei tahaks või mõnest eksimusest, mis pihtimist nõuaks. Meie peas keerleb mõte: “Kuidas saan ma sellest kunagi rääkida? Kuidas saan ma teha seda ilma endale või kaasale liiga tegemata?”.
Kõike ei ole vaja ühekorraga välja laduda. Põhiline on asjaks valmisolek. Me saame end rääkimiseks ette valmistada. Järgmine asi on õige hetke valimine. Kui oleme valmis, ootame ära selle jutu jaoks sobiva momendi. Kolmandaks on armastus. Aususel, mida toetavad hoolimine ja armastus on tervendav ja tugevadav mõju. Arenev suhe vajab teataval määral valu ning me suudame seda ka taluda, kuna see juhib meid suurema teineteisemõistmise ja meelerahu leidmiseni.

Mõtle, mida uut sa tahaksid kaasale oma mõtetest, tunnetest või käitumisest rääkida.

Mured võivad juhtida meid sügavaimasse ühendusse.

Inimesed lausuvad sageli: “Ma ei tahaks sind oma muredega koormata, sul endalgi muretsemist küllalt.” Ja ometi kergendab mure jagamine kas kaasa või lähedase sõbraga meie koormat ning aitab meil jälle tasakaalu leida. Kui me räägime kellelegi oma läbielamistest ning mis me sellest arvame, siis on meil lihtsam leida ka nende taga peituvat põhjust, kuigi algul võib see kõigest juhusliku ja ebatõenäosena näida. Oma murede teistega jagamine toob meid eraldatusest välja ning meie sõbrad ja abikaasa omakorda meie eluringlusse.
Meid võib hämmastada, et pärast oma loo ärarääkimist ning oma hädade ja murede üleslugemist kaob ka surutis meie kõhus. Rohkem kui miski muu panevad meid üksindust tundma just mured. Kuid sealt võime me leida ka tee kõige sügavaima ühenduseni teineteisega. Kui me pöördume oma hädas oma sõprade või abikaasa poole, murrame me sellega eraldatuse müüri ning rajame meid ühendava silla.

Räägi oma kaasale ükskõik millisest oma praegusest murest.

... mida me pealejäämisest rohkem soovime.

Kui meie suhe on sassis, tunneme sageli, et just meie kaasale jääb alati viimane sõna. Me arvame, et oleks hea kasvõi mõnigi kord ka ise peale jääda. Kui meie abielu pokkerit meenutab, saab võitja kõik. Me tahame iga hinna eest ise võitjaks jääda. Kui meie kaasa võitjaks osutub, tunneme end hädavaresena. Kui meie peale jääme, tunneb seda meie kaasa. Kui nüüd üks meist kaotaja on, mida teine sellega siis võitnud on? Meelerahu kindlasti mitte.
Mida me oma suhtelt tegelikult ootame? Kas soovime võidelda niikaua, kuni teine enam tõusta ei jaksa? Ei usu. Me soovime kooselu ja teineteisemõistmist. Et olukorda muutust tuua, peab üks pool ütlema, mida ta pealejäämisest rohkem sooviks. Kui me mõlemad rääkimist pooldame, muutub ka meie abielu paremaks.

Ütle, mida sa oma abielust tegelikult ootad.

Avameelne rääkimine.

Kui me räägime avameelselt, mis meil mõttes on, tunneme oma kaasaga sellist ühendust, mida oleme igatsenud. Me ei tohiks pidevalt muretseda, mida teine võib tunda ega karta ka enda ründamist. Elujõuline abielu ei ole nii kaitsetu, et peaksime pidevalt kartma oma läbisaamise pärast. Solvamised ja arusaamatused on juhuslikud nähtused.
Suurim solvang lähedases suhtes on ebaausus. Võib-olla ei oska me esimesel korral selgelt väljendada seda, mida öelda tahame. Või ei oska me, enne kui kaasa meile seda räägib, ette kujutada, kuidas ta meie jutust aru sai. Elujõulises abielus olevad inimesed lepivad omavahel kokku, et kui üks neist tunneb end solvatuna, ei saa asjast aru või on teisel seisukohal, siis räägivad nad niikaua, kui kokkuleppele jõuavad. Lähedane suhe laseb oma mõtteid ja tundeid avameelselt väljendada, ning pärast seda asjad selgeks ning arusaadavaks rääkida.

Avalda kaasale mõtted, mida sa siiani endale oled hoidnud.

... me võime end varanduste avastamisega üllatada.

Mitte kõik saladused ei ole ühtviisi halvad. Osa saladusi mõjuvad rohkem väljaütlemata ja teadvustamata müsteeriumite kui kurjakuulutavate ja purustavate jõududena. Me võime oma sisimas tunnetada, mida tähendab olla lähedases suhtes naine või mees, kuid me ei ole seda kellelegi teisele rääkinud. Meil võib olla aimdus, kuidas abielu meie elu muutnud on, kuid me pole isegi endale seda selgelt väljendada püüdnud. Mõni muusikapala võib meie sees puudutada midagi, millele me isegi nime ei oska anda. Sellised saladused on väärtuslikud ning neid tasub hoida kui hinnalisi varandusi.
Kui me püüame selliseid salajasi asju sõnadesse panna, võime me iseennast varanduste avastamisega üllatada. Need saavad meile anda tunnetuse oma jõust või liita meid teistega, kellel samasugused kogemused on. Sellised hinnalised saladused pakuvad abielupaarile põneva võimaluse teineteise avastamiseks. Mis on meie esimesest kohtumisest saadik olnud sinu jaoks kõige väärtuslikumaks õppetunniks? Mida sa õpetaksid oma pojale või tütrele, et armastuses suurimat õnne leida? Kuidas sa tahaksid oma elu viimase päeva elada?

Vali oma kaasale rääkimiseks mõni hinnaline saladus ning proovi see tema jaoks siis sõnadesse panna.

... oleme võimelised ükskõik millega hakkama saama.

Üks abielupaar ei rääkinud teineteisele midagi negatiivset, kui seda varjata võimalik oli. Nad hoidsid teineteist kõigi halbade uudiste eest. Nende naabrid ei olnud nii tagasihoidlikud. Nad olid positiivse ellusuhtumisega, kuid ei arvanud, et peaksid tegelikkust sõnades ilustama hakkama ja ladusid teineteisele kõik välja. Esimene paar tundus elavat vaikselt ja rahulikult aga nende naabrite juures tundus pidev möll käivat. Kuid aja möödudes hakkas esimese abielupaari ellusuhtumine kiiluna mõjuma, mis surus end seda rohkem edasi, mida rohkem lahtirääkimata või varjatud asju nende vahele sigines. Teisel paaril oli alati selge pilt, mis parajasti toimumas oli. Nad ei pidanud mõistatama, mida teine oma sõnade taha peidab ning lahendasid oma probleemid juba eos. Ajapikku muutus nende usalduslik vahekord aina sügavamaks.
Halvad uudised kuuluvad elu juurde samuti kui head uudised. Kui me eluga silmitsi seisame ei ole mõtet probleemide ees silmi sulgeda. Oma armastatule tõtt rääkides osutame talle teene. Siis oleme me koos võimelised ükskõik millega hakkama saama.

Mõtle, kuidas sina oma abielus häid ja halbu uudiseid käsitled.

Meie vaikimine hoiab meid eraldatuses.

“Vaga vesi, sügav põhi” – see võib kehtida järvede ja jõgede suhtes, kuid ei pea alati paika, kui tegemist on lähedase suhtega. Meie vaikimine võib meid eraldada nii iseendast kui oma armastatutest. Selleks, et koos edasi minna, ei tohiks me teineteise eest oma mõtteid ja tundeid varjata. Vahel aitab juba mõtte või tunde väljaütlemine meil selle tagamaid näha.
Kui me oma mõtted endale hoiame, võime me sinna vagasse vette peaaegu ära uppuda. Enda teada jäetud probleem kasvab harilikult ikka suuremaks ja laastavamaks. Kui me sellest räägime, oskame ka sellest üle saada ning saame millelegi muule keskenduda.

Räägi oma kaasale mingist sind häirivast asjaolust.

... vaatame kõigepealt ennast.

Me oleme võinud hakkama saada millegi sellisega, mida oma kaasa eest varjata tahame, et me tema silmis halba valgusse ei satuks. Kui me selles asjas valetame, siis mida me sellega saavutame? Me hoiame oma saladust, kuid ühtlasi asetame ka järjekordse kivi sellesse müüri, mis on meie lähedase vahekorra takistuseks. Ka selline süütu vale ei tule meie vahekorrale kasuks, vaid lõhub seda. Lüües lahti killukese oma eneseväärikusest, kahjustame me enda jaoks ka oma abielu. Peagi hakkame ka teisi kahtlustama, arvates, et nemad ei käitu nii, nagu väidavad või kardame, et nad kasutavad meid oma huvides ära.
Niiviisi nakatame me oma haige hingega ka oma kaasa. Kui arvame, et meid ära kasutatakse, peaksime võib-olla hoopis enda manipuleerimisi jälgima. Meie kaasa ei pruugi veatu olla, kuid oma abielu huvides peame kõigepealt otsima viga selles ainsas isikus, keda me muuta saame – meis endis.

Mõtle, kui siiras sa oled oma abikaasaga. Kas saad sa mingi ebaaususe ülestunnistamisega oma vahekorrale kaasa aidata?

... edasiliikumist kergendavad kiviastmed.

Loomulikult on meil oma hirmud. Igal maisel inimesel on hirmud, elagu ta siis ihuüksinda oma onnikeses kusagil mägedes, korteris lärmaka linnatänava ääres või kolme magamistoaga häärberis mingis eeslinnas. Võib-olla tunneme muret raske ja ebamäärase tuleviku pärast. Võib-olla kardame õnnetuste, kuritegevuse, maksude, tervise, sõdade, keskkonnaprobleemide või oma laste pärast. Kui oleme juba alustanud, saame oma hirmudest pika nimekirja koostada. Tegelikult aitakski see või siis oma hirmude ülesjoonistamine neile vastu seista.
Sõnad või pildid aitavad kujutada meie sisemisi läbielamisi – need aitavad meil oma hirmudele nime anda ja neid ära tunda, et saaksime neile vastu seista ja jõudu ammutada. Kui me hoidume oma hirme väljendamast, haaravad need meie üle kontrolli. Kui me neile vastu julgeme seista, muutuvad need teed tõkestavatest kividest edasiliikumist kergendavaiks kiviastmeteks. Siinkohal võime endale veelkord meenutada, et elame vaid ühe päeva korraga. Tegeleme tänaste asjadega ja jätame homsed mured homse päeva jaoks.

Räägi oma kaasale ühest oma kõige suuremast hirmust.

Vahel tähendab abistamine ka ebameeldivate sõnumite toomist.

Abielu kujutab endast kokkulepet teineteise aitamiseks. Elujõuline suhe toob mõlemas inimeses esile tema parimad küljed. See tähendab oma kaasa julgustamist, kui ta midagi täiustada või katsetada soovib. See tähendab teineteise heade omaduste märkamist ning tunnustamist. Ning vahel võib abistamine tähendada ka ebameeldivate sõnumite toomist, keeldumist mingi rumalusega kaasaminemisest ja sellise tõe näkku ütlemisest, mida ainult armastav abikaasa teha saab.
Aeg-ajalt tõmbume me iseenesesse. Miski meie sees takistab meid ütlemast, mida me hindame, mida tunneme või mida usume. Mõnel inimesel on kergem hoopis kolmandale isikule rääkida, mis talle oma kaasa juures meeldib, kui seda talle endale öelda. Kas me hoiame tagasi oma heakskiitu ja abi? Me peaksime endalt küsima: “Kas ma tahan tõesti selline olla? Kas selline teguviis viib mind sihile? Kas see sobib mu väärtushinnangutega kokku?” Vaimsus hakkab arenema koos meie teadlikkuse tõusuga.

Räägi oma kaasale, mis sulle tema juures meeldib.

Tülide lahendamine

Austus kasvab koos ühiselt veedetud ajaga.

Sellel lihtsal sõnal – austus – on lähedase suhte jaoks väga suur tähendus. Me võime kellessegi ootamatult armuda, meil võib olla selle isikuga tormiline armulugu ning me võime end tema seltsis suurepäraselt tunda. Ja siiski kasvab austus koos ühiselt veedetud ajaga, ja kui õpime tundma tema häid külgi igapäevases elus ja stressi olukordades, ja tuues ka enesest lugupidamise meie suhtesse. Lugupidamine on püsiva armastuse nurgakivi.
Lugupidamine on armastuse sõnum. See on vaikne ärakuulamine, mida teisel meile öelda on ning oma soovide ja arvamuste avameelne väljendamine. See on silma vaatamine, kallistamine, tervitamine, kui ta saabub ja hüvastijätmine, kui ta lahkub, ilma loata tema ellu mittesekkumine ning laskmine kaasal oma eksimusi läbi teha.

Räägi oma kaasale, millest sa tema juures kõige enam lugu pead.

... tugi teistmoodi reageerimiseks.

On hetki, mil meie kaasa saab hakkama millegi niisugusega, mis ajab meid nii endast välja, et tahaksime talle kallale minna. Me tahaksime vanduda või vanduda või kätega kallale minna. On ka vaoshoitumaid mooduseid, kuid need on sama haigettegevad. Me võime oma kaasat vaikimisega karistada ja teda sõprade ja sugulaste ringis alandada. Me võime jätta endast süütu kannataja mulje ja teised tema vastu üles ässitada. Kui me “õigluse” jaluleseadmiseks selliseid võtteid kasutame, ei saavuta me tegelikult mitte midagi.
Pöördudes usaldusväärse sõbra, psühholoogi või meie Kõrgema Jõu poole, võime leida tuge, et teistmoodi reageerida. Sellise abiga õpime tülisid lahendama ilma sõda kuulutamata. Ei ole raske oma kangekaelset seisukohta õigustada, kuid abielu huvides on vaja teine ära kuulata ja püüda mõista, miks meie kaasa niimoodi käitus. Pärast selle mõistmist on juba nii endale, kui oma kaasale kerge andestada.

Mida kasulikku oled sa õppinud neist hetkedest, kui oled tundnud soovi oma kaasale kallale minna?

... jätame oma relvad ukse taha.

Kui mõni tüli on lahendamata jäänud, hoidume me emotsionaalsest kontaktist oma kaasaga. Pigem püstitame endi vahele tara, kui proovime asju selgeks rääkida. Võib-olla tahame näha, kes järele annab ning esimesena rääkima hakkab ja vabandust palub. Omaette mõeldes võime seda isegi armastuse proovikiviks pidada. “Kui ta mind armastab, siis tuleb ta ise minu juurde.” Need inimesed, kes selliste asjadega mängivad, ei anna endale aru, millega nad riskivad.
Kuna oleme abikaasad, peame omavahel suheldes järgima teistsuguseid reegleid kui mitmetes muudes vahekordades. Lepime kokku, et jätame oma kõige võimsamad relvad ukse taha ega kasuta neid kunagi teineteise vastu. Lepime kokku, et võime teineteisele oma nõrgad kohad paljastada ega hakka neid ära kasutama. Nii saame lammutada need kaitsevallid, mis me endi vahele püstitanud oleme ega pea nende taga vangistuses elama. Nii leiame me oma vahekorrast vabaduse ning muutume tugevamaks, kui seda üksi suudaksime olla.

Tuleta meelde mõni emotsionaalne barjäär, mille taha sa kinni oled jäänud.

... olukordi saab lahendada ilma laastamistööta.

Armunute tüli on riid, mis on võimendatud kire ja haavatavuse poolt, mida me oma läheduse tõttu tunneme. Kui me ei tunneks omavahelist lähedust ja kirge, ei oleks meie tunded nii haavatavad ja me saaksime oma erimeelsused lahendada kainemalt ja kergemalt. Võitluskirg armunute vahel muutub keevalisemaks, haigettegevamaks ja laastavamaks just sellepärast, et me teineteisest nii palju hoolime ning sellepärast, et me teineteise suhtes nii tundlikud oleme.
Kui me keset lahingut endale meelde tuletame, et see on armunute riid, saame me seda sellest vaatepunktist ka lahendada. Me ei tülitse nii sellepärast, et üksteist vihkame. Me tülitseme nii sellepärast, et armastame teineteist. Võib-olla me ka lihtsalt kardame. Me saame siis ka rahuneda ning lahendada olukorra ilma laastamistööta.

Meenuta, millal teil oli armunute riid.

... eneseväärikuse uus tase.

Aeg-ajalt laob meie kaasa meile kõik välja, mida meist arvab. Pingelisel perioodil võime näidata enda halvimaid omadusi. Võib-olla tunneme end halvasti, oleme töökoha kaotanud või tunneme end vaidluses isiklikult solvatuna. Sellisel puhul tundub, et seatakse kahtluse alla meie vajalikkus, väärikus ja võime enesega toime tulla. Kui meile tundub, et rünnatakse meie eneseväärikust, reageerime me ülimalt tõenäoliselt sellele oma kaasa väärikuse ründamisega.
Kui me oma vahekorra suhtes teadlikumaks muutume, hakkame me oma tundeid kiiremini analüüsima. Kui meile tundub, et meie väärikus ja vajalikkus kahtluse alla seatakse, kas hakkame siis oma kaasale sõnade või tegudega liiga tegema? Võib-olla saame siis, kui tunneme, et midagi on viltu, kindlaks teha, kas asi on meie või meie eneseväärikuse vastu suunatud ja mitte vastata esimese impulsi mõjul, vaid rääkida, mida me tunneme. Kui me sellega hakkama saame, oleme jõudnud eneseväärikuse uuele tasemele.

Mõtle, missugune olukord sind kõige halvemast küljest võib näidata.

Viha saab olla ka konstruktiivne ja loov.

Viha on väga jõuline emotsioon. Me leiame sellest jõudu, et seista õige asja eest ja oma olemasolu kaitsta. Vihal, mis on väljendatud väärikalt ja siiski vihaselt, võib olla konstruktiivne ja loov iseloom. Paljusid meist on heidutanud see, kui keegi on vihaga endale liiga teinud või oleme peljanud seda, et vihahoos enesekontrolli kaotame. Me ei ole õppinud vihal ja kurjusel vahet tegema.
Emotsioonid pole ei halvad ega head, abikaasad käsitlevad oma suhtes viha kas hästi või halvasti. Mõned abikaasad süüdistavad kõiges alati teineteist, teistel on üks pool süüdistajaks ja teine süüdlaseks kujunenud. Mõned halvustavad ning ründavad teineteise iseloomu ja on ka selliseid, kes kunagi vihahool kartuse pärast tekkida ei lase. Mõnedele hakkab vihastamine meeldima ning nad tunnevad end ainult siis hästi. Kui me tahame oma lähedust edasi aidata, peame silmas pidama, et ei tohi oma loomulikke tundeid alla suruda ega kasutada neid teise halvustamiseks või ründamiseks, vaid peame väljendama neid ausalt ja respektiga.

Tuleta meelde, millal sina või su kaasa väljendasite oma viha avameelselt ja konstruktiivselt.

Rääkimine pakub lohutust ning kaotab pinged.

Meie automaatsed reaktsioonid on pärit meie inimlikust loomusest ja mineviku raskuste mäletamisest. Stressiolukorras pingutame me automaatselt oma lihaseid, valmistudes kas põgenemiseks või vastuhakkamiseks. Teadlikud valikud võivad päästa meid selliste automaatsete hirmureaktsioonide käest ning aidata meil leida loomingulisemaid vastuseid. Me võime õppida oma hirmudele vastu seistes rahu säilitama ja mitte impulsiivselt reageerima.
Me saame teineteisele oma tunnetest jutustada. Juba rääkimine rahustab meid ning kaotab pinged. Me võime ka palvetada ja mediteerida, kuid mitte selle nimel, et saada oma kontrolli alla seda, mis meie võimuses ei ole, vaid usaldades end meist kõrgema Jõu ülima hoole ja tarkuse kätte. Me peame uuesti leidma lihtsa tarkuse elada ühe päeva ja ühe hetke kaupa. Me ei peaks tegelema tänastele probleemidele lisaks ka veel kõigi tulevastega. Kui me selle nimel tööd teeme, saame vastata oma terviklikkuse vääriliselt ja mitte langeda oma automaatsete reaktsioonide ohvriks.

Loetle kokku oma mured ning usalda need siis teadlikult oma Kõrgema Jõu hoolde.

... me saame kuulda võtta oma sisemist häält.

Et osata eristada tõeliselt olulist tühisest, selleks vajame paljude aastate kogemusi. Et oma sisemist häält kuulda saaksime, peame leidma julgust jääda kõrvale üldlevinud tõekspidamistest ning otsestest surveavaldustest. Me jõuame niikaugele pärast valusaid läbielamisi ning võib-olla ka pärast mõnel põneval ja ahvatleval tupikteel ekslemist. Paljudele on tuttav valu ja pettumus pärast mõne plaanitsetud ettevõtmise nurjumist. Neid asju võime koos kogeda ja neist koos ka tarkust koguda.
Elukogemustest õppides, muutume me targemaks ning meie jalgealune saab kindlamaks. Me sarnaneme mõneti sellele mehikesele, kes kartis oma sõprade silmis vilets vennike paista, kuni sai südamerabanduse ja pidi peaaegu hinge heitma. “Pärast surmaga silmitsi seismist ning ellu tagasipöördumist” rääkis ta, “ei oma väline näivus enam mitte mingit tähtsust. See, missugune inimene ma olen, on palju tähtsam, kui see, missugune ma teistele välja paistan.”

Räägi oma kaasale millestki, mis on sulle tähtsam, kui selle väline kuju.

... kui on vajalik, siis vabandame siiralt...

Paljudel lipsab iga kord, kui kaasa tema tegude pärast solvunud või õnnetu on, üle huulte – “vabandust”. Me soovime meele järgi olla või väldime tüli ning otsustame kodurahu ja selle mugavuste kasuks ega proovigi probleeme lahkama või lahendama hakata. Tõeline lahendamine algab kahetsemisest, mille järel proovime oma käitumist või hoiakut muuta. Kui me loobime tühje sõnu ja neid tegudega ei kinnita, laskume madalale ning lõhume usalduse oma vahekorras.

Siiras vabandamine on isiklik, selge ja spetsiifiline. See eeldab ka tulevikus teistsugust käitumist. Isiklik osa ütleb, et ma vabandan, et sulle haiget tegin, selge ja spetsiifiline osa mainib ära ka selle, mida me kahetseme ja seejärel ütleme, kuidas me seda heastada kavatseme. Kui me lausume, “mul on kahju, et sa end halvasti tunned”, siis väljendame ainult kaastunnet ega vabanda oma käitumise pärast, kuna me ei maini midagi konkreetset, mida kahetseme. Parim, mida me lugupidamise ja usalduse jaluleseadmiseks teha saame, on oma kaasa ees siiralt vabandada ning seda oma tegudega ka kinnitada.

Räägi oma kaasale, mida sa oma vabandusest tulenevalt endas muuta kavatsed või püüad.

Me saame vihaseks, kuna hoolime teineteisest.

Tugevad tunded seovad meid teineteise külge. Me ei pruugi tähelegi panna, kui keegi pooltuttav mingi mürgise märkuse teeb. Kuid kui meie kaasa hääletoon muutub või kui ta kasvõi ühte kulmu kergitab, tunneme kuidas veri keema läheb. Kas keegi on öelnud, et heas vahekorras peab kõik ainult positiivne ja lihtne olema? Kas viha paneb meid kahtlema oma abielus? Pikaealine suhe on palju sügavama tähendusega, kui mõnes romantilises laulus kujutatud “imeline” armastus.

Me saame vihaseks, kuna hoolime teineteisest. Me väljendame tundeid, ka negatiivseid ja sellega me kindlustame oma ühendust. Me nagu lausuksime: “Ma olen vihane ja annan sulle seda mõista, et me võiksime sellest üle saada.” Teistsugune käitumine – tunda viha ja see alla suruda – ainult õõnestab meie suhet ning viib meid teineteisest eemale. Õppida oma tugevaid tundeid välja näitama ning teise omasid taluma ja neist siis üle saama, on pikaajalise abielu üks suurimaid ülesandeid.

Meenuta aega, mil tüli teievahelist sidet tugevdas.

... oma vaatenurka laiendades.

Vahel ei suuda me oma suhtes mõnest konfliktist kuidagi üle saada ja mitte sellepärast, et tahaksime teisele halba, vaid sellepärast, et oleme rohkem pühendunud oma seisukoha selgitamisele, kui tüli lahendamisele. Kui meil on kinnisidee, et meie kaasa on ekslikul seisukohal, ebasiiras, võimukas ning tahab meid lihtsalt hulluks ajada, siis muud me enam näha ei suudagi.

Asja muutmine eeldab seda, et me ei vaataks tülile ainult oma vaatenurgast vaid püüaksime mõista ka kaasa seisukohta. Kui me jääme ainult oma seisukoha juurde, ei suuda me mõista, mil viisil meie kaasa olukorda näeb. Et teist kuulata, ei pea me oma arvamust kõrvale heitma, me peame vaid oma vaatenurka pisut laiendama, et saaksime asja ka kaasa seisukohalt vaadata. Sellega avame me ukse tõelisele lähedusele.

Räägi oma kaasale, mida uut sa temast hiljutise tüli käigus teada said.

Lähedus rajab silla meie erinevuste vahele.

Me vajame tasakaalu kõigis asjades. Abielu uudsuse põnevus ja kütkestav rõõm võivad meid nii tugevalt haarata, et jätame oma individuaalse arenemise unarusse. Nii võime oma individuaalsuse omavahelise sideme nimel lämmatada. Kuid ilma eraldatuseta ei saa meil olla ka tõelist lähedust. Lähedus on sild meie erinevuste vahel, meie eraldatuse kokkupuutepunkt, mitte ahi nende ühtesulatamise või hävitamise jaoks. Ka vastupidine on samavõrd tõsi: ajades taga ainult oma soove ja isiklikke eesmärke, teineteisega midagi jagamata ning ühiseid eesmärke leidmata tekitab lõhe, mille üle ei ulatu silda.
Kui meie kaasa on õnnelik, jagab ta seda ka meie vahekorrale ja meile. Kui meie kaasa läheb ilma meieta õhtut või nädalalõppu veetma, siis tasakaalustatuna kokkukuuluvustundega mõjub see kogu meie lähedusele värskendavalt. Samuti võib hoogne tüli, kui me selle ka lahenduseni viime, meie erinevusi lähendada.

Nimeta teie erinevaid huvisid, mis teie kodus vaimu värskena hoiavad.

Kui me enda eest ei hoolitse, on see abielu reetmine.

Tõeline armastus eeldab enese eest hoolitsemist. Kui keegi tahab nii ennastohverdav olla, et jätab enese eest hoolitsemise unarusse, võrdub see abielu reetmisega. Kui meil on pidevalt kiire või oleme oma suhte jaoks liiga väsinud, hõivatud või haiglased ega suuda omavahelisest sõprusest ega emotsionaalsest kontaktist rõõmu tunda, siis oleme omapoolsed kohustused unarusse jätnud.
Me oleme kohustatud ka oma vajadusi arvestama, suhtuma endasse kui kallihinnalisse sõpra ning leidma muu kõrval aega ka oma soovide tarvis. See ei pruugi toimuda põhimõttel “mina kõigepealt”, vaid nii, tähelepanu jagub kõigi jaoks. Kui me end pidevalt teiste soovide järele seame, ei suuda me arvatavasti hingega asja juures olla. Tõelist lähedust ei saa tekkida siis, kui üks osapool endast vaid tühja kesta pakub. Kui me teineteisele oma arvamused välja ütleme, satuvad meie vajadused loomulikult mõnikord vastuollu. See aga näitab meie elujõulisust ning me peame leidmas võimalused mõlema vajaduste rahuldamiseks. Lähedaste abielu üks tähtsamaid põhimõtteid eeldab teisest lugupidades rääkida oma soovidest ja vajadustest ning jõuda siis nende erinevuste suhtes kokkuleppele.

Mõtle, kuidas kannad oma vajaduste eest hoolt.

Me saame oma sisemist pühamut külastada.

Kui me pidevalt mõtleme ja proovime, kuidas oma kaasa üle kontrolli saavutada, tekitame me endi vahele nähtamatu müüri, mis meie läheduse lämmatada võib. Asi on selles, et oma ülekoormatuse tõttu oleme me kaotanud oma sisemise rahu. Et oma kaasa üle kontrolli saavutada, oleme me valmis ohverdama ka selle, mida tegelikult vajame. Kui me arvame, et suudame kontrollida midagi peale iseenda, petame me iseennast. Ka heade kavatsuste puhul põhjustab kontrolli ihaldamine ainult stressi.
Kui me iseendaga rahu oleme sõlminud, saame ka oma sisemist pühamut külastada. Kui meie suhted teistega sassis on, võime sealt varjupaiga leida ning rahus olla, andes endale aru, et võime saavutada kontrolli ainult iseenda üle. Siis suudame ka teistega suheldes oma sisemisele rahule toetuda.

Meenuta mõnda olukorda, mis nõuab sult oskust teha vahet asjadel, mida sa muuta saad ja neil, millega leppima pead.

... oleme iseenda peremehed.

Oskus näha ennast teiste silmade läbi on hea omadus. Me vajame seda, et olla osavõtlik ning teistega kontakti leida. Kuid sellega liialdades hakkame oma elule kui kellegi teise omale vaatama, hindame oma ettevõtmisi ainult teiste tõekspidamiste järgi ega suuda enam iseenda peremehed olla. Vaadates oma elu ainult läbi kellegi teise silmade tekitab meie oma ellu tühimiku. Meil võib nappida julgust näha oma elu läbi oma silmade. Me ei pruugi teisi alati mõista, me teeme vigu, mida heastama peame, midagi võib meid vihale ajada. Kuid meil on õigus ka eksida.
Kui arendame oma mina-tunnet, tunnetame oma jõudu ja vaatame elule läbi oma silmade, siis oleme ka abielus täie eest väljas.

Meenuta mõnda juhtumit või olukorda, mil sa oma elu kellegi teise silme läbi vaatasid.

... julgeme oma elu ise kujundada.

Vahel tundub kergem loota kõigi otsuste ja ettevõtmiste puhul oma kaasa peale. Nii ei pea me võtma enda peale riski ise oma elu korraldada. Mõned inimesed arvavad, et saavad sellist riski vältida, kui laovad kogu koorma oma kaasa õlgadele. Nad sulavad oma kaasa olemusega nii kokku, et neil pole vaja kunagi ise midagi otsustada. Mõned abielupaarid on alateadlikult jaganud asjad nii, et ühe osaks jääb mõtlemine ja teisele tunded. Sellise kokkuleppe tulemuseks on mõlema inimese vaimu tuimenemine, kuna kumbki ei julge elu läbi oma silmade vaadata. Kui aga me mõlemad teame, mida tähendab teise jalanõusid kanda ja siiski oma elu läbi teise silmade vaatame, liigume suurima isikliku jõuallika ja vaimse vabaduse suunas.

Meenuta aega, mil su abielu sellest jõudu juurde sai, et sa teistest erineda julgesid.

Saades targaks ja vaimselt täiskasvanuks.

Halvimal juhul oleme selles, mida oma partnerilt ootame, väga nõudlikud ega taipa, mida me ise tegema peaksime. Pole mingit kahtlust, et me leiame alati põhjuse oma kaasa kritiseerimiseks. Kõigis kauakestvates suhetes avastame me ka kõige meeldivamate inimeste juures nende puudused ning ebameeldivad omadused. Kui meie eesmärgiks on luua hea ja tugev suhe, siis ei loe meile nende avastamine oma partneris midagi.
Igaüks meist kõnnib mööda oma teed ja keegi teine ei see seda meie eest ära teha. Keegi ei saa meie eest meie ainulaadset elu elada. Sellest raskest tõsiasjast saavad lapsed mööda vaadata, aga täiskasvanud mitte. Küpse ea rõõmud ja naudingu d suurenevad, kui mõistame oma ainulaadsust. Me igatseme alati oma möödunud lapsepõlve või täitumatute unistuste järele, mis tärkasid meie vanemate hoole ja armastuse varjus, kui meil polnud veel mingeid muresid ega kohustusi. Kuid täiskasvanud elavad ebakindlas maailmas ja ükski partner ei saa kunagi meie jaoks sellist kindlustunnet luua. Kui me lepime meie ümber oleva ebatäiuslikkusega ning arendame enda sisemist rahu, siis liigume targa ja vaimse täiskasvanu-ea poole.

Kirjelda unistust meelerahust ja kindlustundest, mida sa meeles mõlgutanud või ette kujutanud oled.

Me kõik oleme vastuolulised.

Kõigil meil on välja kujunenud piir selle vahel, millest ja kuidas me räägime ning käitume oma juhututtavate või lähedaste sõprade ning pere ringis. Meie sõbralikkuse ja avameelsuse aste on neil puhul erinev ja harilikult tunneme end lähedaste seltsis paremini kui avalikes kohtades. See, mis meie avalike ja isiklike suhete vahele märkamatult piiri tõmbab, aitab meil mõista, kes me oleme ja missugused on meie suhted.
Me võime saada aimu oma vaimsest elujõust, kui mõtiskleme selle üle kui palju erinevad meie privaatsed tegevused ja seisukohad nendest, mida me avalikult välja näitame. Loomulikult on need erinevad, kuid kas ka võrreldamatud? Kas me ka tegelikult elame nii nagu me väljapoole paista laseme? On inimesi, kes paistavad teistele alati optimistlikud ja suuremeelsed, kuid kes omaette olles on kibestunud, kergesti haavuvad ja võimuahned. Osa lasevad enda paista vankumatute moraaliapostlitena, kuid omaette olles jääva moraalsusest väga kaugele. Me kõik oleme vastuolulised. Seda ausalt tunnistades mõistame oma vaimset ebatäiuslikkust ning sellele vastu astudes areneme edasi.

Mil moel sinu avalikud ja isiklikud teod kooskõlas on? Mil moel nad erinevad?

... keegi ei suuda täita kõiki meie vajadusi...

Aeg-ajalt on mugav mõelda, et kõik meie hädad on meie kaasa põhjustatud. Kui me oleme rahulolematud, kui meid vaevab tühjustunne või rahuldamatus, kui me oleme vihased, siis süüdistame selles oma kaasat. Me ütleme: “Kui ainult sina teistsugune oleksid, oleksin ma õnnelik!” Väga raske on tunnistada, et meie kõige suurem probleem võib peituda meis endis. Vahel ei suuda keegi meie kõiki vajadusi rahuldada – ükskõik, mis need ka oleks. Võib-olla muutume me oma ülisõltuvuse tõttu rahulolematuks. Me tunneksime end märksa paremini, kui loobuksime sellistest pettekujutelmadest.
Tõe äratundmine võib algul meile väga ebameeldiv tunduda, kuid pärastpoole annab ta meile jõudu juurde. Kui me ei hakka oma sisemiste pettumuste põhjusi väljaspool ennast otsima, võime me ka leida selle, mida vajame.

Räägi oma kaasale oma soovist. Siis selgita oma sõnadega, et tunded, mis sind sellega seoses haaravad, on sinu enda põhjustatud.

... pöördudes oma sisemise nägemuse poole...

Meile võib tunduda, et oleme oma lapsepõlve pere-kogemused kaugele seljataha jätnud. Meil võib tekkida isegi soov eraldada end neist peretraditsioonidest, milles me üles kasvanud oleme. Kuid sama kindlalt, kui me toome suhtesse kaasa oma salajased lootused, kohtame ka pettumust ja rahulolematust. Me märkame, et mõnikord ei ole me suhte omapoolse osaga rahul. Me võime endale öelda; “Ma oleksin palju õnnelikum, kui ainult mu kaasa teistsugune oleks,” ja tõmbame sellega enda ja ebameeldivuste vahele piiri. Palju raskem on vastupidist öelda; “Minu rahulolematus pesitseb minus endas, Kui ma elaksin ka üksinda siit saja kilomeetri kaugusel, kerkiks mu seest ikka vahete-vahel rahulolematus esile.
Me ei taha sellega öelda, et pole olemas tõelisi kaasadevahelisi probleeme, mis rahulolematust põhjustavad. Kuid meie ülesandeks jääb pöörduda oma sisemise arusaamise poole ning teha vahet sellel, mis jääb meie teha indiviididena ja mis abikaasadena.

Tuleta meelde, millal sul esmakordselt tekkis arusaam sellest, missugune teie suhe olla võiks.

Mõnikord abistamine ei aita.

Kui me näeme, et meie armastatud teevad midagi, mis neile valu põhjustab, saame ka ise haiget. Kui nad tegutsevad ennasthävitavalt, on mingi tegevuse orjad või kui me näeme nende valu ja häda, mida nad endile või teistele sellega põhjustavad, oleme valmis kas või nahast välja pugema, kui see vaid neid aitaks. Kuid see ei aita.
Mõnikord abistamine ei aita, vaid saab segavaks asjaoluks. Tõeline ja tähelepanelik armastus eeldab armastavas läheduses ootaja rolli, kes lubab kaasal oma probleemidega ilma vahele segamata silmitsi seista. Lihtne ärakuulamine, telefonikõne või kaardi saatmine võib aidata teie kaasal jõudu leida. Teie ei saa asja parandada, aitab teie vaikiv ja armastav lähedus.

Meenuta mõnd juhtumit, mil sa soovisid loobuda oma heaolust kellegi heaks, kes endast ei hoolinud.

... jätame ruumi ka oma tõekspidamiste jaoks...

Me oleme indiviidid, kes on oma elud ühendanud, et moodustada ühist suhet. Meie suhe on vastupidavam, kui me toome sellesse kaasa oma individuaalsuse ja oma ainulaadsed omadused. Mõnikord on meil kiusatus jätta omad mõtted või soovid tahaplaanile ning mõelda ainult sellele, mida meie partner arvab, soovib või vajab. Kuid kui me ei jäta oma tõekspidamistele, soovidele ja vajadustele ruumi, ei suuda me kanda ka meie suhte omapoolset raskust. Loomulikult peame me olema valmis kompromissideks ning oskama kaasat rõõmustada. Kuid kui me ei oska oma vaatepunkti jagada või omapoolset väljendust pakkuda, pole meil võimalust ei kompromissiks, ei meie erinevate jõutagavarade ühendamiseks ega parima lahenduseni jõudmiseks, kuna meil on ainult pooled retseptis etteantud ainetest.

Räägi oma kaasale mõni asi, milles sa temast erined.

...las meie kaasa lihtsalt teab, et oleme siin...

Ei ole kuigi kerge lasta oma armastatul mingi katsumus läbi elada. Me soovime seda isikut hoida ja kaitsta. Meile võib vahel tunduda, et me oleme paremini ette valmistatud, oskame ohtu paremini ette näha, oleme katsumusteks rohkem valmis või suudame isegi eneseväärikuse pihta suunatud hoope paremini taluda, kui meie kaasa. Kuid väärikas suhtes ei ole sellise kaitse jaoks kohta.
Üks kõige hinnatum ja raskeim asi, mida me teha saame, on lasta oma kaaslasel tema katsumused läbi teha. Sellistel hetkedel tunnetame me oma jõuetust midagi korda saata. Nõuab suurt sisemist meelekindlust jääda kõrvalseisjaks nii, et meie partner teaks ja tunneks, et me oleme tema kõrval ja hoolime temast. See on tegelikult tohutult suur abi. Niiviisi ei ole me tee peal ees ning laseme kaasal tema arenguks vajalikku teed käia.

Tuleta meelde, millal sa proovisid oma kaasa võitlusi ise pidada, selle asemel, et teda tema võitluses toetada.

... suuname oma jõupingutused sinna, kus neil edu võib olla.

Soov kõike “parandada” ahvatleb meid pidevalt. Ühel heal päeval me mõtleme: “Oleks mul vaid teistsugune töökoht olnud, oleks mu elu õnnelik, või oleks mul vaid teistsugune eluase.” Võib-olla unistame me isegi teistsugusest kaasast. Kui me raiskame nii palju energiat püüdes muuta kedagi või midagi väljaspool meid endid, lõpetame me harilikult üksinda, õnnetuna või kurnatuna. See, mida me tegelikult otsime – armastus, enesest lugupidamine ning meelerahu – nõuab suuri jõupingutusi ja ka palju aega.
Oma kaaslase parandamine või muutmine võib väliselt mõjuda, kuid miks mitte suunata oma jõupingutusi sinna, kus neil tõesti edu olla võib? Mida me suudame muuta? Iseennast. Kui me muutume vähem kriitiliseks, kasvatame sellega oma siirust ning enesest lugupidamist. Kas ma mitte ei takista kellegi teise tegudele keskendumisega omaenese arengut?

Tuleta meelde “parandamissoov”, mis sind minevikus ahvatles.

... proovides jõuda jälle tagasi intiimsuse kunsti ja vaimu juurde...

Me oleme vahel eluvõitlusega nii ametis, et meil ei jää enam aega teineteise märkamiseks ja koosolemiseks. Selline periood võib olla põhjustatud enneolematult pingelise töö, laste vajaduste esiplaanile kerkimise või pikaleveninud sugulaste külasviibimise tõttu. Intiimsuse kunst ja vaim nõuab aeg-ajalt uitamist lauskmaal ning seal äraeksimata tagasipöördumist oma lähedase suhte juurde.
On olemas oht, et me võime nii harjuda võitlemisega stressi ning nõudmistega, et me ei leia enam tagasiteed elustavate puudutuste, silmside ja omavaheliste jutuajamiste juurde. Me võime ühel päeval ehmatusega märgata, et sarnaneme rohkem toakaaslastele või õele-vennale, kui abikaasadele. Nagu nõiaväel avastame omavahel mittevajaliku lõhe ja tunneme end mahajäetuna ja eemaletõugatuna. Esimesed sõnad, mis seda tunnet väljendavad ja selle lummuse hävitavad, võivad endaga kaasa tuua viha ja riiu. Kuid sõnad, mis kannavad endas tugevaid tundeid, rajavad tee tagasi läheduse juurde.

Räägi oma kaasale ausalt, mida sa arvad teie praegusest suhtest.

... austame teineteise erinevusi.

Meie kaasa kombed, maneerid ning veidrused võivad meid vahetevahel ärritada. Mõnda neist saame me mugandada, mõnda muuta, kuid osa tunduvad muutumatutena. Meile võib tunduda, et peame nendega kas leppima või püüdma oma kaasat järjekindlalt muuta. Kuid selles maailmas pole jutlustamis- ning veenmistegevus tingimata sihile viinud ja ka meie ei ole tingimata kohandumisest huvitatud. Siis proovime mõlemad võib-olla suhtuda respektiga teineteise käitumisse. Proovime iseendaga hakkama saada ja ärme hakka oma kaasa üle kohut mõistma.
Meie erinevuste suhtes respekti ülesnäitamine on väga tähtis. Oma kaasa käitumise respekteerimine ei pea tähendama, et me sellega alati nõus oleme. Teatud kompromissid on möödapääsmatud, kuid sellest hoolimata saame me respekteerida ka omi individuaalseid vajadusi.

Mõtle, mis sind sinu abikaasa juures häirib ja püüa siis lihtsalt kujutleda, et see on respekteerimist vääriv erinevus.

... mitte sellepärast, et me sarnased oleme.

Vastandid ja erinevused on universaalsed – me ei tunneks naudingut ilma valu tundmata, puhkust pingutuseta, päikesepaistet sajuta, sündi ilma surmata. Kui me püüame neid universaalseid erinevusi oma tahtmise järgi seada, raiskame me ainult oma energiat ning suurendame oma raskusi. Kui meie sarnased jooned pakuvad meile kerget mõistmist ning lähedust, siis erinevuste ning vastandite abil suudame me teineteisele midagi anda ning õpetada.
Kui me oleme paremakäelised, siis ei tee see meie vasakut kätt väärtusetuks. Me võime küll esimesena automaatselt sirutada oma parema käe, kuid ka teine käsi on meil siiski eluliselt tähtis. Kui mees ütleb: “Naised tekitavad ainult tüli”, ei lükka ta sellega kõrvale mitte ainult poolt inimkonnast, vaid ka iseendast, kuna ka temas peitub väärtuslik naiselik poolus. Kui naine lausub: ”Mehed on kõik saamatud,” eitab ta sellega oma loomuse maskuliinset poolust. Meie erinevused ergutavad meid, kuigi me vahel proovime neid oma kontrolli alla saada või neid alla suruda. Me armastame teineteist mitte sellepärast, et me sarnased oleme, vaid et me oleme erinevad. Meie erinevused käivad käsikäes nagu tähed öise taeva taustal – üks pole teiseta märgatav.

Meenuta mõnd joont oma kaasal, mis sinust erineb ning mida sa imetled.

Igal konfliktil on mitu tasandit.

Mõned abielupaarid elavad nii nagu oleksid nad pidevas külma sõja seisukorras. Tülid lahendatakse vaikivasse olekusse tõmbumisega ning mõlemad peavad ennast süütuks kannatajaks. Kui me sellisesse rolli taandume, siis hülgame me iseennast ja ka oma kohustused meie suhte ees. Me tõmbume eemale sellest suhtest, mille me kunagi lootuses ja armastuses loonud oleme.
Kui tekivad tülid, nagu nad ikka tekivad, sõltub lahenduse leidmine sellest, kas meil leidub mehisust minna piisavalt rahulikult oma kaasa juurde, et teda ära kuulata ja oma asi ära rääkida. Me peame kõrvale jätma oma uhkuse ning soovi kõiges õigeks jääda. Me usume kõik, et meie poolt on kõik korras. Kuid meie erinevused ei peitu tingimata selles, kel on õigus ja kel mitte, kes on hea ja kes on halb. Igal konfliktil on mitu tasandit. Iga konflikti ajal tunneme me korduvalt, et vajame kõige rohkem ärakuulamist ja mõistmist. Kui me kuulame ning pingutame end teise mõistmise nimel, saame me lahti oma soovist “võitjaks jääda”, ning meie erinevused saavad võimaluse meid mõlemaid tugevamaks muuta.

Räägi oma kaasale tülist või lahkarvamusest, mille tõttu sa vaikimisse oled langenud.

... rajame oma suhte kindlale alusele.

Meil kõigil on oma erilised andes, mille saame oma suhte käsutusse anda. Meil on anded, mis on meie jaoks ja anded, mida jagada oma kaasaga. Ühele kaasadest võib meeldida tuleviku planeerimine, samas kui teine pöörab tähelepanu praeguse hetke pisiasjadele. Üks võib olla unistaja, kes pakub loovaid ideesid, teine praktilise elu korraldaja. Meil kõigil on oma ainulaadne elustiil, mida kasutame oma elu korraldamiseks. Kui me omi andeid hindame, loome sellega palju suurepäraseid uusi võimalusi.
Arvatavasti oleme õppinud aktsepteerima nii oma kui ka kaasa raskeid külgi. Me avastame, et teineteisega rääkides näeme me asja tuuma erinevalt. Kui me suudame oma kaasa erinevat seisukohta aktsepteerida ja ka enda oma mitte maha teha, oleme rajanud oma suhte kindlale alusele.

Tuleta meelde mõni erinevus oma kaasaga ning mõtle, mil moel see teie suhtele kasuks tuleb.

... ilma teise kallal hambaid teritamata.

Austus ja väärikus, mida abielupaar teineteise suhtes üles näitab, kujutab nagu laua katmist, millelt kogu elu vältel oma ettevõtmistes kosutust leida. Igat tunnet võib väljendada nii viisakal kui ebaviisakal moel. Vihatunnet on kõige raskem viisakalt väljendada. Igaüks meist tunneb end aeg-ajalt petetuna ja vihasena. Siin on kõige olulisem osata olla vihane ja samal ajal ka viisakaks jääda – väljendada oma rahulolematust ilma süüdistuste ja rünneteta. Paljud meist peavad õppima, kuidas armastada ilma omandamistehteta, kuidas teha nalja ilma teise kallal hambaid teritamata. Kui me ei kohtle oma kaasat austusega, mürgitame me omaenda joogikaevu. Algul võib see rahuldust pakkuda, kuid selle pikaajaliste tagajärgedega ei ole hea koos elada.
Kui me oskame oma suhet respektiga rikastada, avastame, et hakkame nägema austuse sügavamat tähendust. Me leiame, et ka lihtsalt teineteise ärakuulamine – oma erinevusi alla surumata – on üks kosutav teineteise respekteerimise vorm.

Tuleta meelde mõni erinevus sinu ja kaasa vahel, mida sa austad.

... suhtudes omavahelistesse erinevustesse huvi ja uudishimuga...

Supi maitsestamine ainult soola lisamisega ei tee head suppi. Kõige maitsvama tulemuse saame paljude maitseainete kasutamisega: vürtsid, köögivili, puljong ja veidi liha. Kui me nõuame, et meie kaasa oleks täpselt samasugune nagu meie, mõtleks nagu meie, teeks samasuguseid otsuseid või jõuaks alati samale järeldusele, siis poleks tegemist kahe inimese suhtega, vaid kloonimisega. Seda ei soovi aga keegi. Et supp tuimana ei tunduks, peame sinna ka terakese pipart lisama. Arvamuste erinevus ergutab meid, see pakub meile avaramat väljavaadet.
Mõtle mõnede unikaalsete omaduste peale, mida sa oma kaasas imetled ning nende peale, mis sind ärritavad. Pea silmas, et osa neist, mis sind praegu ärritavad, tundusid kunagi veetlevaina. Kui me suhtume oma erinevustesse huvi ja uudishimuga, mitte kui muutmist vajavatesse asjaoludesse, siis leiame, et üheskoos moodustame me ühe ainulaadse maitsega isuäratava supi.

Meenuta mõnd tahku oma kaasa isikus, mida sa muuta oled püüdnud ning proovi leida selles tahus mõni positiivne joon.

... armastus, mis provotseerib.

Hea vahekord ei tähenda tingimata pidevat rahu ja pilvitut taevast. Me võime igatseda rahu ja sellise suhte järele, mis oleks alati mõnus ja sõbralik. Kuid mõlemal kaasal aitab areneda rikkumatu, loov suhe. Vastupidav suhe areneb siis, kui üks partner julgeb teisele oma kangust näidata ja vahel teisele ka vastu seista. Nad hoolivad teineteisest, usuvad teise võimetesse ja teavad ka puudusi. Kui üks ütleb: “Ma ei hakka ametikõrgendust taotlema, kuna see nõuaks liiga suurt vaeva,” siis teine ütleb: “Sa saad ju sellega hakkama! See väärib pingutamist!”
Me peame oma kaasat provotseerima. Mõnikord võib see teatud mõttes näida käe hammustamisena, mis meid toidab. See tähendab, et peame ütlema midagi lihtsalt sellepärast, et see on ainus õige asi, kuigi teame, et algul meie kaasa selle peale vihastab. Siin peame oma kaasa vihahoole vastu seadma oma armastuse. Selline provotseerimine võib äratada temas usu, et ta on rohkemaks suuteline.

Meenuta hiljutist provotseerimist, mis teie vahekorda elustas ja paremuse poole viis.

Ühel nõul olemine ei ole tavaliselt vajalik.

Paljud meist on elanud nii, nagu peaks neil alati õigus olema. Me ei ole peatunud ja järele mõelnud, et paljud asjad, millest lugu pidanud oleme, on meie jaoks kadunud, nagu sõbrad, kes väsisid sellest, et meile igas asjas õigus jääma pidi, või lapsed, kelle enesest lugupidamist me õõnestasime sellega, et nende oma mõtetele ruumi ei jätnud või endine abikaasa, kes meist eemaldus, kuna me ei jätnud enne, kui oma õiguse kätte olime saanud. Meie erinevustes on palju enamat leida ja korraldada, kui lihtsalt kindlaks teha, kellel õigus on ja kellel mitte.
Lähedane suhe tähendab lihtsalt oma erinevuste teineteisele teadvustamist ning nende mõistmist. Ühel nõul olemine ei ole tavaliselt vajalik. Meie vahekord pakub meile võimaluse jälgida maailma läbi kellegi teise silmade. Meie erinevuste hävitamine hävitab ka meie võimaluse neist midagi õppida. Me peaksime lihtsalt hüüatama: “Oo, seda saab ka niimoodi võtta!” Meie ülesanne on aru saada, kuidas meie kaasa maailma näeb. Me areneme, kuna saame ka teise vaatekoha.

Kirjelda mõnd erinevat seisukohta, mille abil sa oma arusaama laiendada said.

Elu kujundab end ise.

Me alustame oma suhet unistuste ja tulevikuplaanidega. Kuid kõik unistused ning enamus plaane muutuvad. Midagi lihtsalt tuleb vahele – kas siis etteplaneerimatu rasedus, töökoha kaotamine, konflikt töö juures, sõbra või sugulase surm. Ja ootamatult sunnib muutus meid ettenägematute asjaoludega kohanema.
Kujutlege, et istute lennukis, mis on stardirajal ja valmistub õhkutõusmiseks ja piloot teatab, et tehniliste probleemide tõttu jääb lend ära. Me peame teise tee leidma. Või kui me sõidame autoga: maastik on mitmekesine, tee auklik, peate tegema mõned ümbersõidud ja teie teekond võtab rohkem aega, kui planeeritud oli. Kuid lõpuks jõuate te pärale. Elu on midagi enamat, kui lihtsalt eesmärgile jõudmine või meie ootuste täitumine. Enamuses kujundab elu ennast eesmärkide poole püüdlemises ise. Me kohaneme, muutume mõistlikumaks, õpime tundma teed, vaatlema maastikku ning osalema sündmustes, mis meie teele ette jäävad.

Räägi oma kaasale oma viimasest nurjumisest. Kas sa oled selles ka midagi kasulikku leidnud?

Kellel on õigust teist õpetada?

Õpetajad on sageli rääkinud kui palju nad oma õpilastelt õpivad. Oma suhtes ei õpeta me oma partnerile eriti palju ja avastame äkitselt, et me ei käi oma sõnade järgi. Sellest saab muidugi meievahelistes suhetes hell koht. Üks võib teisele öelda: "Mis õigusega sa seda ütled? Vaata, missugune sa ise oled!”
Teema, kes vajab õpetamisi ja kellel on õigus õpetada, kerkib kaasade vahel paratamatult üles. Sellised kokkupõrked aitavad meievahelisi piire selgeks määrata. Igas võrdõiguslikus suhtes kujutab õpetamine partneri palumise peale sõbralikku kingitust ja ilma selleta ülekohtust pealetükkimist.

Räägi oma kaasale, mida sa temalt kõige meelsamini õppida sooviksid.

Õpime ootamatusi ette nägema.

Me ei leia meelerahu ja rahuldatust mitte teatud määral juhusliku ja ajutise iseloomuga kontrolli saavutamise teel, vaid siis, kui õpime ootamatusi ette nägema. Me saavutame selle siis, kui õpime muutustele reageerima ning eluolukordade pideva vaheldumisega kohanema. Me ei ole oma teekonda enne sündi kindlaks määranud. Me ei määra ka tõsiasja, et see teekond surmaga lõpeb. Loomulikult soovime kontrollida seda, mis meie võimuses ning meie elu muutub sellega ainult paremaks. Kuid seikluse väärtuslikum osa seisneb selles, et me võtame selle, mis elu toob, vastu ning proovime selle enda kasuks tööle panna. Ei süüdistused, kirumised või rahulolematus paljasta seda põhjust, miks sellised muutused aset leiavad. Me võime söövitada oma suhet süüdistuste happega, kuid ka tugevdada, kui ühendame jõupingutused, et meie elu kujundavate sündmustega edukalt jõudu katsuda.

Jutusta oma kaasale mõni juhtum oma kooselust, millest sa rõõmu ei tundnud, kuid andis sulle tõuke edasiminekuks.

Me peame pidevalt oma käitumist korrigeerima.

Keegi ei saa purje heisata ilma tuult arvestamata. Kõigepealt peatud, tunnetad tuult oma näol ning teed kindlaks selle suuna ja tugevuse. Siis heiskad sa purje, et see kannaks su paadi sihtkoha poole. Ning ka edaspidi pead sa tuule suunad pidevalt kontrollima, kuna see pidevalt muutub.
Me võime tahta oma kättepüütud saavutusi kinnistada, aja kulgu peatada või hoida oma armastatuid ohutus olukorras. Just siis, kui meile tundub, et kõik on omal kohal, muutub midagi. Lapsed kasvavad suureks, töö muutub, naabrusesse kolivad uued inimesed. Nagu meremehedki, peame me pidevalt oma käitumist korrigeerima. Hoolimata sellest, kas muutus meile meeldib või mitte, peame me sellega arvestama. Meie osa ei seisne selles, mis muutub, vaid selles, kuidas me sellele reageerime. Kui me hoiame kramplikult oma harjumustest kinni, ei oska me ümber häälestuda. Kui me aga muutuse omaks võtame, astume sammu edasi. Me muutume rohkem, kui arvata oskame.

Nimeta mõni muutus, mida sa praegu kõige selgemini tunnetad.

Vaimne arenemine eeldab enda vabastamist.

Kui meie lapsepõlv on olnud ebakindel ja me tunneme end ebakindlana või oleme liialt mures eesootavate kriiside suhtes, oleme ühtlasi ka kindlustunde leidmiseks õppinud kõigele sellele vastu seisma. Sellised kogemused võivad edaspidi mitmeti takistada oma kaasaga lähedase suhte leidmist. Me peame need vanad kogemused lahti laskma. Kui me pidevalt soovime end millegi vastu kindlustada ega julge midagi usaldada, ei lase me endas lähedustundel areneda. Kunagi ei täitu lapsepõlve unistus täiesti usaldatavast partnerist või absoluutselt äpardustevabast elust. Me ei pea loobuma kindlustunde otsimisest, kuid peame teadma, et ainult kindlustunne ei paku meile elus täit rahuldust.
Kui me siiski hoiame oma hirmudest ja vanadest harjumustest kinni, saavutame me edu ainult ühes asjas - kindlustunde saavutamises. Vaimne kasv eeldab oskust ennast vabastada ning seda, et julgete teisi usaldada.

Meenuta mõnd lapsepõlve hirmu või ängi, mille olete seljataha suutnud jätta.

Meil on ees eluliselt tähtis töö.

Täna on tähtis päev. See on üks neist päevadest, mis meile on antud. Meil seisab ees eluliselt tähtis töö enda kui inimese arendamisel, oma suhte parandamisel ja teiste inimeste heaolule kaasaaitamisel. Iga üksik hetkevalik võib tunduda tühine, kuid see määrab järgmise hetke suuna. Igal teol on oma tagajärjed.
Me võime öelda: “Ma ei saa täna oma otsuste järgi elada, kuna mu aeg on piiratud. Mul on nii palju teha! Ma saan astuda ainult ühe sammu korraga.” Kogu meie elu jooksul on meie aeg piiratud. Kuid meil on valikuvõimalus selles suhtes, missugused me olla tahame ning kuidas me oma aega kasutame. Tänase päeva tegemiste kõrvale-heitmine

Otsusta juba praegu nende asjade kasuks, mis sul täna ees seisavad.

Mõni probleem võib lõppkokkuvõttes kingituseks osutuda.

Oma suhet alustame me põnevuse, lootuste ning heade soovidega, mis on võib-olla veidi kartusega segatud. Kuid meie osaks jääb siiski edasiarenemine. Algul paistab kõik palju romantilisem kui tegelikult. Kuid ükski püsiv suhe ei rajane ainult pidevale pilvitule taevale. Suhted saavutavad oma küpsuse samal moel, kui inimesedki – läbi kannatuste, mitte alla andes lüüasaamistele, raskustest õppust võttes ning edasi arenedes. Sel moel võibki mõni eluraskus, mida me ei ole soovinud ega teadlikult valinud, osutuda lõppkokkuvõttes meile hoopis kingituseks.
Ühel aastal pidi abielupaar pidevalt haigustega võitlema, teisel aastal jälle rahaliste raskustega, kuid järgneval aastal laabus kõik nagu iseenesest. Iga olukord nõudis talle omast lahendamist, kuid siiski üht ja sama reeglit – ela üks päev korraga. Vaadates tagasi oma elatud aastatele, tunnevad nad oma kooselust rõõmu, kuna nad on tõusnud kõrgemale oma probleemidest, neist välja kasvanud ning kogenud palju head ja rõõmustavat. Nende probleemid olid keerulised, kuid tugevdasid nende suhet.

Tuleta meelde mõnd probleemi, mis osutus sulle lõpuks kingituseks.

... jääme üllatuste jaoks avatuks.

Muudatuste keskel olles jõuame me olukorrani, kus teame, et ei saa enam kunagi tagasi pöörduda asjade endise seisukorra juurde. Minevik on seljataga, kuid edasiliikumine kätkeb omi riske. Me vähemalt teame, mida oma möödunud elult oodata võisime, tulevik on etteaimamatu. Elu võib olla väga kaootiline – me ei olnud võib-olla iseendaga rahul, võib-olla tundus meile, et elu sõltus ainult abikaasa või meie oma tunnete üle kontrolli saavutamisest. Me võisime tunda valu, kuid see oli tuttav valu, mitte uudse ega tundmatu tingitu ebakindlus.
Muutuste protsess, viib meid parema elu poole, kui me jääme üllatustele avatuks. Me ei suuda ette aimata, mida muutus endaga kaasa toob. Me peame taluma teatud arusaamatuid tundeid, aga me võime oma tunded ka sinna üle viia, kuus uudsus ja parem olukord omaseks saavad. Kui räägime teineteisele oma hirmudest, siis väheneb nende võime meid halvata ja me hoiame ukse progressi jaoks avatuna.

Räägi oma kaasale oma hirmudest elumuutuste ees ja sellest kuidas sa nendega hakkama saad.

Järgmine osa - Südamevalu ja kriis

TAGASI SISUKORDA

Raamatutest veel.....       al. 01.02.2003