HENRY G. BIELER
TOIT ON TEIE PARIM
RAVIM
SISUKORD
LUGEJALE
Olles töötanud praktiseeriva arstina üle 50
aasta, olen ma jõudnud haiguse põhjuse ja haiguse
ravi alal kolmele põhilisele järeldusele. See raamat
räägibki nendest järeldustest.
Minu esimeseks järelduseks on, et haiguse esmaseks põhjuseks
ei ole pisikud. Pigem ma usun, et haigust põhjustab tokseemia
(mürgistus), mille tulemusena rakud nõrgenevad ja
lagunevad, sillutades selliselt teed pisikute ägedaks ründeks.
Minu teiseks järelduseks on: medikamendid, mida kasutame
patsientide ravimiseks, ei ole peaaegu kunagi kahjutud. Ravimid
põhjustavad sageli kõrvalnähtusi, võides
mõnikord isegi põhjustada uusi haigusi. Paraku
aga meditsiiniturul ravimite arv suureneb igal aastal, kuna iga
ravimeid tootev firma töötab välja nende omad
variandid.
Minu kolmandaks järelduseks on, et haigust saab ravida organismile
vajaliku toidu õige kasutamisega. Need järeldused
põhinevad eksperimentaalsetel ja vaatluslikel tulemustel.
Medikamente olen kasutanud üksnes edasilükkamatut abi
vajavates olukordades.
See raamat kõneleb sellest, mida pean parimaks toiduks
ja parimaks ravimiks.
SISSEJUHATUS
Sajandi alguses oli õpetus õigest toitumisest
üsna pealiskaudne. Hakkasin aimama seost tervise ja õigete
toitumisharjumuste vahel oma karjääri alguses, siis
kui ületöötamise tulemusena mu tervis üles
ütles. Olen olnud teadmishimuline ja uurides toidu keemiat
tulin järeldusele, et ma isiklikult pean loobuma ravimite
tarvitamisest ja usaldama ainsa ravimina toitu. Veidi hiljem
loobusin ravimitest oma patsientide ravimisel.
Mu kolleegid arvasid, et olen mõistuse kaotanud, kuid
aeg on vaid kinnitanud mu veendumust.
Tänapäeval oleme antibiootikumide ajastus. Uusi medikamente
reklaamitakse kõikvõimalike haiguste universaalsete
ravimitena.
Kõige parem arst on aga loodus, kasutades organismi loomulikku
kaitset ja toetades aeglast ja pidevat paranemist. Haige loom
puhkab või magab ja keeldub toidust, kuni loodus on ta
tervendanud. Kas pole siis õige arvata, et loodus võib
teha sedasama inimestega, kui talle vaid antakse võimalus?
Selle asemel, et patsienti ravimeid täis toppida, ma "näljutan"
teda juurviljapuljongi või lahjendatud puuviljamahla dieedil.
Aastaid kestnud laboratoorsed vaatlused ja eksperimendid on õpetanud
mind, et mikroobid ei põhjusta haigust, vaid kaasnevad
haigusega. Nad on olemas igas indiviidis ja paljunevad vaid haiges
organismis. Lühidalt kokku võttes kõlab minu
seisukoht nii: ebaõiged toidud põhjustavad haigust,
õiged toidud ravivad haigust.
Otsides meetodeid toksiliste ainete väljaviimiseks organismist
hakkasin uurima endokriinnäärmeid, eriti maksa, neerupealseid,
kilpnääret ja hüpofüüsi.
Inimese harjumus süüa rasvas küpsetatud pirukaid,
hamburgereid, praetud liha ja friikartuleid, kusjuures toiduvaheaegadel
juuakse magusat kokakoolat ja kohvi ning sünteetilisi vitamiine
ja aspiriini, takistab puhta kolesteriini teket. Nendel lehekülgedel
leiate, millised toidud aitavad inimest ja millised on organismile
kahjulikud.
Olen olnud arst üle 50 aasta ja selles raamatus olen teie
sõber.
Henry G. Bieler, meditsiinidoktor
Capistrano-Beach,1963
I IMEPÄRANE
INIMORGANISM
1. RAVI ON HALVEM KUI HAIGUS
2500 aastat tagasi õpetas Cosi saarel habemik arst-õpetaja
Hippokrates: "Toit peab olema ravimiks."
Tänapäeval istuvad säravvalgetes laboratooriumides
farmatseudid ja toodavad sünteetilisi, maagilisi ja universaalseid
ravimeid tuhandete hädade vastu. Hoolimata edusammudest
meditsiinis inimesed haigestuvad üha sagedamini. Mis saab
meist tulevikus?
Ükski ravim pole süütu, ta põhjustab kõrvalreaktsioone,
millede tagajärjed ulatuvad tulevikku. Patsiendid soovivad
imepäraseid ravimeid kiireks paranemiseks, seejuures unustades,
et tervist võib leida ainult loodusseadustele alludes.
Aastaid tagasi kasutasid rasedad naised talidomiidi, et vabaneda
raseduse sümptomitest ja tulemuseks olid käteta ja
jalgadeta sündinud lapsed. Puhastusprotsessis heidetakse
toksilised ained välja maksa kaudu ärritava sapina,
millega kaasneb iiveldus, oksendamine, seedehäired - tavalised
rasedusega kaasnevad nähtused. Nende hädade vastu neelasidki
naised talidomiidi.
Rahhiidi raviks ja profülaktikaks kasutati kalamaksaõli,
mis tekitas seedehäireid, sest ta paiskas segi maksa keemilised
protsessid.
Kõmuline ravim oli penitsilliin kui võimas vahend
stafülokokki ja teiste infektsioonide vastu. Kuid manustatuna
palavikkude ja hingamistrakti infektsiooni korral ilmnevad tal
allergilised ja toksilised omadused.
Antibiootikute suured molekulid moodustavad kergelt antigeene
valkudega ja siis tekivad organismis antikehad. Kui seejärel
manustada penitsiliini, tekib katastroof tema kokkupuutel organismis
olevate antikehadega. Inimesed muutuvad allergilisteks ravimite
suhtes. Mõnel juhul väljendub see allergia vaid kerge
nahalööbena, aga raskemal juhul tähendab see kiiret
surma anafülaktilise soki tagajärjel. Ühele 36-aastasele
naisele, kes kannatas külmetuse ja peavalu all anti penitsilliini,
mis suurendas peavalu veelgi. Ülestimuleerimise tulemusel
hüpofüüs suurenes ja rõhus vastu õrnu
nägemisnärve. Järgnes nägemise kaotus, millest
ta ei paranenudki. Penitsilliin võib anda häid tulemusi
sisenõrenäärmete stimuleerimisel, kuid eelpooltoodud
juhul viis hüpofüüsi ülestimulatsioon traagilise
tagajärjeni.
Teisel juhul sai pruut just enne pulmi kerge külmetuse ja
tema arst süstis talle penitsilliini. Järgnes äge
vaginiit (punetus, turse ja valu), mis kestis aastaid, välistades
seksuaalelu.
Olen arvamusel, et penitsilliin piitsutab sisenõrenäärmed
kiiremini tööle. Tavaliselt reageerivad kõige
enne neerupealsed. Kui nad on tugevad ja võimelised, tõuseb
nende eritus mitmekordseks. Tekivad ägedad hapendumisprotsessid
, mille tulemusena palavik, valud ning teised häirivad sümptomid
kaovad nagu nõiaväel. Kuid pärast iga stimuleerimist
on neerupealsete energia endisest nõrgem.
Kas inimesed suudaksid uskuda, et info antibiootikumide kõiki
haigusi ravivast toimest on vale? Sama kehtib ka sünteetiliste
vitamiinide liigtarvitamise kohta.
Ravimid, millega kaasnevad suured lubadused, paljunevad nagu
küülikud. Inimkonna algusest peale on inimene otsinud
eliksiiri, mis vabastaks ta pattudest ja samal ajal lubaks tal
jätkata uute pattude tegemist.
Inimest on nimetatud "kõndivaks tinutamise objektiks".
Ja aastasadu on inimest püütud "tinutada"
skorpionide ja nahkhiirte kõrva pulbritega, tungaltera-
ja oopiumipulbriga, mida on segatud oksejuure ja koerapöörirohu,
kanepi, arseeni ja karumustikaga, kuid ka tuhandete teiste ravimitega.
Meie ajastut nimetatakse ravimihulluseks, kuid juba pool sajandit
enne Kristust arvati, et on olemas ravimeid, mis on halvemad
kui haigus. Oli aeg, kus elavhõbe oli kuulutatud imeväärseks
ravimiks, millega muuhulgas raviti süüfilist, kuni
leiti, et hilisemad haigussümptoomid olid põhjustatud
elavhõbedamürgitusest.
Soov võtta ravimit on tähtsaim omadus, mis eraldab
inimest loomast. Sageli on nii, et noor arst alustab tööd
20 erineva ravimiga ühe haiguse vastu ja vana arst lõpetab
töö ühe ravimiga 20-ne haiguse vastu. On pikk
lugu, kuidas ma ise pöördusin medikamentide juurest
toidu kui parima ravimi juurde. Oma karjääri ühes
punktis hakkasin koguma vanu teravmeelsusi, mida on tsiteerinud
omaaegsed arstid.
Näiteks leidsin dr. O.W.Holmes'i enam kui 100 aastat vana
tsitaadi, mis pole kaotanud oma teravust ka tänapäeval:
"Kui kõik praegu meditsiinis kasutatavad ravimid
kallataks merre, siis see võiks olla parim inimkonnale
- ja halvim kaladele".
Läbi sajandite on paljud arstid toonitanud toidu olulisust
ja ravimite mõttetu tarvitamise kahjulikkust. Nad on kasutanud
vaid kõige lihtsamaid ravimeid, teades, et kõik
loodusjõud inimeses, taime- ja loomariigis on pühendatud
tervise saavutamisele ja hoidmisele. Nad teadsid, et paljud haigused
on "endasse suletud", s.o. ravivad iseennast, hoolimata
sellest, kas te teete või ei tee midagi selle heaks.
Hippokratese kuulsaim retsept oli: "Loodus parandab, arst
on ainult looduse abimees." Ta uskus looduse tervendavasse
jõusse, mis koosnes õigest toidust, värskest
õhust, puhkusest, unest, kliimavahetusest ja füsioteraapiast.
"Inglise Hippokrateseks" nimetatud Thomas Sydenham
kasutas kõige lihtsamaid ravimeid, kui ta teadis, mis
on haigel viga. Kui ta seda ei teadnud, siis uuris ta patsienti
põhjalikult ja ei kasutanud üldse ravimeid. Ta soovitas
värsket õhku tuulerõugete puhul ja ratsutamist
tuberkuloosihaigetele.
Sageli kaldub tänapäeva arst alahindama organismi enda
loomulikku arukust. Ta kipub unustama, et organismil on kaks
väikest oakujulist keemiakoda: neerud, mille ülesanne
on keerukam kui inimese poolt väljamõeldud kuitahes
keerukal arvutil. Selle asemel kirjutab iga aastaga kasvav arstide
armee välja retsepte, nii et käsi krambis, unustades
et medikamendid pole kaugeltki ainukesed ravimid.
Juba 1855. aastal andis Massachusettsi meditsiininõukogu
100-dollarise preemia töö eest, kus käsitleti
haiguste ärahoidmist nende ravimise asemel arstirohtudega.
Ka selles raamatus püüan ma näidata, et nii haiguste
ärahoidmine kui ka nende ravi on võimalik ilma medikamentideta.
Ma olen selle kohta saanud loendamatul arvul tõestusi.
Võibolla olen ma jäänud hiljaks kandideerimaks
autasule, kuid ikkagi loodan, et see raamat ilmub õigeaegselt
ja jõuab teha palju head.
alates 16.08.2003 |