SISUKORD

LUGEJALE

SISSEJUHATUS

I IMEPÄRANE INIMORGANISM

1. RAVI ON HALVEM KUI HAIGUS

2. INIMESE ORGANISM ON ISETOIMIV PARANDUSTÖÖKODA

3. HAIGUSEL ON MITU NÄGU

4. TERVISE NURGAKIVID

5. SEEDIMINE - ESIMENE KAITSELIIN HAIGUSE VASTU

6. MAKS: TEINE KAITSELIIN HAIGUSTE VASTU

7. SISENÕRENÄÄRMED - KOLMAS KAITSELIIN HAIGUSTE VASTU

8. INIMENE LÄBI ARSTI SILMADE

II KUI IMEPÄRANE INIMORGANISM HAIGESTUB

9. HAIGUS TABAB LAPSI

10. KOLESTERIIN JA SÜDAMEHÄIRED

11. NEERUHAIGUSED JA VERERÕHK

12. TEIE KAAL: ON SEDA PALJU VÕI VÄHE?

13. APENDITSIIDIST NAISTEHAIGUSTENI

III TOIT ON TEIE PARIM RAVIM

14. VALGUD ON ORGANISMI EHITAJAD

15. VALGUD VÕIVAD OLLA KA ORGANISMI HÄVITAJAD

16. JUURVILJAD KUI KODUNE RAVIM

17. PIIM JA PÄRM KUI TOIT JA RAVIM

18. SOOL JA STIMULATSIOON EI OLE VÕRDSED HEA TOIDUGA

LUGEJALE

Olles töötanud praktiseeriva arstina üle 50 aasta, olen ma jõudnud haiguse põhjuse ja haiguse ravi alal kolmele põhilisele järeldusele. See raamat räägibki nendest järeldustest.
Minu esimeseks järelduseks on, et haiguse esmaseks põhjuseks ei ole pisikud. Pigem ma usun, et haigust põhjustab tokseemia (mürgistus), mille tulemusena rakud nõrgenevad ja lagunevad, sillutades selliselt teed pisikute ägedaks ründeks.
Minu teiseks järelduseks on: medikamendid, mida kasutame patsientide ravimiseks, ei ole peaaegu kunagi kahjutud. Ravimid põhjustavad sageli kõrvalnähtusi, võides mõnikord isegi põhjustada uusi haigusi. Paraku aga meditsiiniturul ravimite arv suureneb igal aastal, kuna iga ravimeid tootev firma töötab välja nende omad variandid.
Minu kolmandaks järelduseks on, et haigust saab ravida organismile vajaliku toidu õige kasutamisega. Need järeldused põhinevad eksperimentaalsetel ja vaatluslikel tulemustel. Medikamente olen kasutanud üksnes edasilükkamatut abi vajavates olukordades.
See raamat kõneleb sellest, mida pean parimaks toiduks ja parimaks ravimiks.

SISSEJUHATUS

Sajandi alguses oli õpetus õigest toitumisest üsna pealiskaudne. Hakkasin aimama seost tervise ja õigete toitumisharjumuste vahel oma karjääri alguses, siis kui ületöötamise tulemusena mu tervis üles ütles. Olen olnud teadmishimuline ja uurides toidu keemiat tulin järeldusele, et ma isiklikult pean loobuma ravimite tarvitamisest ja usaldama ainsa ravimina toitu. Veidi hiljem loobusin ravimitest oma patsientide ravimisel.
Mu kolleegid arvasid, et olen mõistuse kaotanud, kuid aeg on vaid kinnitanud mu veendumust.
Tänapäeval oleme antibiootikumide ajastus. Uusi medikamente reklaamitakse kõikvõimalike haiguste universaalsete ravimitena.
Kõige parem arst on aga loodus, kasutades organismi loomulikku kaitset ja toetades aeglast ja pidevat paranemist. Haige loom puhkab või magab ja keeldub toidust, kuni loodus on ta tervendanud. Kas pole siis õige arvata, et loodus võib teha sedasama inimestega, kui talle vaid antakse võimalus?
Selle asemel, et patsienti ravimeid täis toppida, ma "näljutan" teda juurviljapuljongi või lahjendatud puuviljamahla dieedil. Aastaid kestnud laboratoorsed vaatlused ja eksperimendid on õpetanud mind, et mikroobid ei põhjusta haigust, vaid kaasnevad haigusega. Nad on olemas igas indiviidis ja paljunevad vaid haiges organismis. Lühidalt kokku võttes kõlab minu seisukoht nii: ebaõiged toidud põhjustavad haigust, õiged toidud ravivad haigust.
Otsides meetodeid toksiliste ainete väljaviimiseks organismist hakkasin uurima endokriinnäärmeid, eriti maksa, neerupealseid, kilpnääret ja hüpofüüsi.
Inimese harjumus süüa rasvas küpsetatud pirukaid, hamburgereid, praetud liha ja friikartuleid, kusjuures toiduvaheaegadel juuakse magusat kokakoolat ja kohvi ning sünteetilisi vitamiine ja aspiriini, takistab puhta kolesteriini teket. Nendel lehekülgedel leiate, millised toidud aitavad inimest ja millised on organismile kahjulikud.
Olen olnud arst üle 50 aasta ja selles raamatus olen teie sõber.

Henry G. Bieler, meditsiinidoktor
Capistrano-Beach,1963

1. RAVI ON HALVEM KUI HAIGUS

2500 aastat tagasi õpetas Cosi saarel habemik arst-õpetaja Hippokrates: "Toit peab olema ravimiks."
Tänapäeval istuvad säravvalgetes laboratooriumides farmatseudid ja toodavad sünteetilisi, maagilisi ja universaalseid ravimeid tuhandete hädade vastu. Hoolimata edusammudest meditsiinis inimesed haigestuvad üha sagedamini. Mis saab meist tulevikus?
Ükski ravim pole süütu, ta põhjustab kõrvalreaktsioone, millede tagajärjed ulatuvad tulevikku. Patsiendid soovivad imepäraseid ravimeid kiireks paranemiseks, seejuures unustades, et tervist võib leida ainult loodusseadustele alludes.
Aastaid tagasi kasutasid rasedad naised talidomiidi, et vabaneda raseduse sümptomitest ja tulemuseks olid käteta ja jalgadeta sündinud lapsed. Puhastusprotsessis heidetakse toksilised ained välja maksa kaudu ärritava sapina, millega kaasneb iiveldus, oksendamine, seedehäired - tavalised rasedusega kaasnevad nähtused. Nende hädade vastu neelasidki naised talidomiidi.
Rahhiidi raviks ja profülaktikaks kasutati kalamaksaõli, mis tekitas seedehäireid, sest ta paiskas segi maksa keemilised protsessid.
Kõmuline ravim oli penitsilliin kui võimas vahend stafülokokki ja teiste infektsioonide vastu. Kuid manustatuna palavikkude ja hingamistrakti infektsiooni korral ilmnevad tal allergilised ja toksilised omadused.
Antibiootikute suured molekulid moodustavad kergelt antigeene valkudega ja siis tekivad organismis antikehad. Kui seejärel manustada penitsiliini, tekib katastroof tema kokkupuutel organismis olevate antikehadega. Inimesed muutuvad allergilisteks ravimite suhtes. Mõnel juhul väljendub see allergia vaid kerge nahalööbena, aga raskemal juhul tähendab see kiiret surma anafülaktilise soki tagajärjel. Ühele 36-aastasele naisele, kes kannatas külmetuse ja peavalu all anti penitsilliini, mis suurendas peavalu veelgi. Ülestimuleerimise tulemusel hüpofüüs suurenes ja rõhus vastu õrnu nägemisnärve. Järgnes nägemise kaotus, millest ta ei paranenudki. Penitsilliin võib anda häid tulemusi sisenõrenäärmete stimuleerimisel, kuid eelpooltoodud juhul viis hüpofüüsi ülestimulatsioon traagilise tagajärjeni.
Teisel juhul sai pruut just enne pulmi kerge külmetuse ja tema arst süstis talle penitsilliini. Järgnes äge vaginiit (punetus, turse ja valu), mis kestis aastaid, välistades seksuaalelu.
Olen arvamusel, et penitsilliin piitsutab sisenõrenäärmed kiiremini tööle. Tavaliselt reageerivad kõige enne neerupealsed. Kui nad on tugevad ja võimelised, tõuseb nende eritus mitmekordseks. Tekivad ägedad hapendumisprotsessid , mille tulemusena palavik, valud ning teised häirivad sümptomid kaovad nagu nõiaväel. Kuid pärast iga stimuleerimist on neerupealsete energia endisest nõrgem.
Kas inimesed suudaksid uskuda, et info antibiootikumide kõiki haigusi ravivast toimest on vale? Sama kehtib ka sünteetiliste vitamiinide liigtarvitamise kohta.
Ravimid, millega kaasnevad suured lubadused, paljunevad nagu küülikud. Inimkonna algusest peale on inimene otsinud eliksiiri, mis vabastaks ta pattudest ja samal ajal lubaks tal jätkata uute pattude tegemist.
Inimest on nimetatud "kõndivaks tinutamise objektiks". Ja aastasadu on inimest püütud "tinutada" skorpionide ja nahkhiirte kõrva pulbritega, tungaltera- ja oopiumipulbriga, mida on segatud oksejuure ja koerapöörirohu, kanepi, arseeni ja karumustikaga, kuid ka tuhandete teiste ravimitega. Meie ajastut nimetatakse ravimihulluseks, kuid juba pool sajandit enne Kristust arvati, et on olemas ravimeid, mis on halvemad kui haigus. Oli aeg, kus elavhõbe oli kuulutatud imeväärseks ravimiks, millega muuhulgas raviti süüfilist, kuni leiti, et hilisemad haigussümptoomid olid põhjustatud elavhõbedamürgitusest.
Soov võtta ravimit on tähtsaim omadus, mis eraldab inimest loomast. Sageli on nii, et noor arst alustab tööd 20 erineva ravimiga ühe haiguse vastu ja vana arst lõpetab töö ühe ravimiga 20-ne haiguse vastu. On pikk lugu, kuidas ma ise pöördusin medikamentide juurest toidu kui parima ravimi juurde. Oma karjääri ühes punktis hakkasin koguma vanu teravmeelsusi, mida on tsiteerinud omaaegsed arstid.
Näiteks leidsin dr. O.W.Holmes'i enam kui 100 aastat vana tsitaadi, mis pole kaotanud oma teravust ka tänapäeval: "Kui kõik praegu meditsiinis kasutatavad ravimid kallataks merre, siis see võiks olla parim inimkonnale - ja halvim kaladele".
Läbi sajandite on paljud arstid toonitanud toidu olulisust ja ravimite mõttetu tarvitamise kahjulikkust. Nad on kasutanud vaid kõige lihtsamaid ravimeid, teades, et kõik loodusjõud inimeses, taime- ja loomariigis on pühendatud tervise saavutamisele ja hoidmisele. Nad teadsid, et paljud haigused on "endasse suletud", s.o. ravivad iseennast, hoolimata sellest, kas te teete või ei tee midagi selle heaks.
Hippokratese kuulsaim retsept oli: "Loodus parandab, arst on ainult looduse abimees." Ta uskus looduse tervendavasse jõusse, mis koosnes õigest toidust, värskest õhust, puhkusest, unest, kliimavahetusest ja füsioteraapiast.
"Inglise Hippokrateseks" nimetatud Thomas Sydenham kasutas kõige lihtsamaid ravimeid, kui ta teadis, mis on haigel viga. Kui ta seda ei teadnud, siis uuris ta patsienti põhjalikult ja ei kasutanud üldse ravimeid. Ta soovitas värsket õhku tuulerõugete puhul ja ratsutamist tuberkuloosihaigetele.
Sageli kaldub tänapäeva arst alahindama organismi enda loomulikku arukust. Ta kipub unustama, et organismil on kaks väikest oakujulist keemiakoda: neerud, mille ülesanne on keerukam kui inimese poolt väljamõeldud kuitahes keerukal arvutil. Selle asemel kirjutab iga aastaga kasvav arstide armee välja retsepte, nii et käsi krambis, unustades et medikamendid pole kaugeltki ainukesed ravimid.
Juba 1855. aastal andis Massachusettsi meditsiininõukogu 100-dollarise preemia töö eest, kus käsitleti haiguste ärahoidmist nende ravimise asemel arstirohtudega. Ka selles raamatus püüan ma näidata, et nii haiguste ärahoidmine kui ka nende ravi on võimalik ilma medikamentideta. Ma olen selle kohta saanud loendamatul arvul tõestusi. Võibolla olen ma jäänud hiljaks kandideerimaks autasule, kuid ikkagi loodan, et see raamat ilmub õigeaegselt ja jõuab teha palju head.

Jätkub siit...INIMESE ORGANISM ON ISETOIMIV PARANDUSTÖÖKODA

Tagasi sisukorda

Veel raamatutest