Nii mõnigi väärt mees on naise pärast silla alla jõudnud (Henry Chinasky)

Kui ma näen, et mehel on kodu korras siis ma saan kohe aru, et temaga on midagi viltu... Ja kui kodu on päris puhas, siis ma tean, et mees on väärakas.

Sa vana kurat, mõtlesin,ühel hetkel on sul kaks naist, ja järgmisel hetkel pole enam ühtegi.

Aga kas sa ei tahaks nii lahke olla ja järele mõelda, mida teeks see sinu hea, kui poleks kurja, ja kuidas näeks välja maa, kui tema pealt kaoksid varjud? Varjud tulevad ju inimestest ja asjadest. Siin on minu mõõga vari. Kuid varju heidavad ka puud ja elusolendid. Kas sa ei taha viimati kogu maakera paljaks laastada, kõik puud ja kõik, mis elab, tema pealt ära hävitada, sest et oled pähe võtnud nautida paljast valgust?

Jah, hea töö eest tasutakse tavaliselt ikka solvangutega!

Aga nii see on, et see, kes armastab, peab jagama selle saatust, keda ta armastab.

Kui naine su maha jätab ja sa oled veel vaene ka, no see on eriti sitt olukord. Napsu pole. Tööd pole. Istu nelja seina vahel ja vahi neid seinu ja veereta omi mõtteid.

Kirjaniku jaoks on kõige hullem, kui ta tunneb teist kirjanikku, või veel hullem, kui ta tunneb paljusid kirjanikke. Kärbsed ühe sitahunniku otsas.

Miks on nii, et kui sa sellist naist näed, siis oled sa alati koos mingi teise naisega?

Armunud inimesed lähevad tihti närviliseks ja käituvad kahtlaselt. Neil ei ole maailmast selget pilti. Neil pole huumorimeelt. Nad on rahutud ja haiglaselt kinnismõttelised.Mõnest saab isegi mõrtsukas.

Enamik inimesi on kirjutades paremad kui kõneldes, aga paljud, kes kirjutavad kunstitundlikke ja arukaid kirju , muutuvad pretensioonikaks, kui nad kirjutavad luulet, jutte või romaane.

Inimene väsib lihtsalt teinekord armastust tagasi hoidmast ja laseb ta lendu, sest see ju kipub lendu. Ja siis on inimene tavaliselt pigis.

Suhte algus on alati kõige lihtsam. Pärast algab sisemiste omaduste lahtikoorumine, mis ei lõpe kunagi.

Kui elada ainult oma lollusega, mujale kippumata, siis pole sellest suurt lugu, et loll oled.

Ja kui kirjanikku ei ole üldse avaldatud ja tal pole olnud endal ka raha, et avaldada, siis ta arvab, et on eriti kõva tegija. Aga ega kõvu tegijaid tegelikult eriti palju ei leidu. Peaaegu üldsegi mitte. Aga kõige sitemad kirjanikud on kõige enesekindlamad, need ei kahtle endas mitte kunagi..

Valasin endale juua ja mõtlesin, et joomisel on üks viga. Kui sitasti läheb, siis jood, et unustada, kui hästi läheb, siis jood, et tähistada, ja kui kuidagi ei lähe, siis jood, et elu huvitavaks teha.

Eks me teame küll, et surm on olemas, ja mõtleme pea iga päev surmamõtteid, aga kui ootamatult sureb keegi meie jaoks eriline ja armas inimene, siis on tema surma raske, väga raske taluda. Mis siis, et iga päev sureb häid inimesi ja halbu inimesi ja igasuguseid meile tundmatuid inimesi.

Kirjutades on inimesed tihtipeale tunduvalt paremad kui elus. Justkui luuletajad.

Naised on kõik erinevad. Suurem osa naisi on segapuder kõige paremast ja kõige halvemast - nad on suurepärased ja nad on kohutavad. Sellegipoolest on mul hea meel, et nad on olemas.

Inimestega on ikka nii. Mida paremini sa neid tundma õpid, seda rohkem puudusi sa leiad. Vahel, alguseotsa, võivad need puudused isegi nalja teha.

Ilukirjandus on nagu elu, aga täiustatud kujul.

Lõppude lõpuks on iga inimese elu ootamine. Sa ootad ja ootad - ootad, et saaks haiglasse, ootad, et arst tuleks, ootad torumeest, ootad hullumajja minekut, ootad, millal vangi pannakse ja ootad vana vikatimeest ennast.

Sest paistis nii, et kui mu igapäevasest elust stress ja hullumeelsus eemaldada, siis ei jäänud sinna suurt midagi järele, millele üldse toetuda.

Et naisi mõista, pidin ma nendega koos olema, neid proovima, muidu neist sotti ei saanud.

Et elu maitset tunda, polnud tingimata vaja naisi tunda, aga mõne naise tundmine tuli asjale kasuks. Kui armulugu untsu läks, olid sa tõesti nukker ja segimineku äärel, aga seda ongi hea teada, sest siis sa tead, millega tuleb seista silmitsi siis, kui päris lõpp tuleb.

Moraal hoiab tagasi, kuna ta tugineb sajanditepikkusele inimkogemusele. Mõned moraalireeglid muudavad inimese tööstuse, kiriku ja riigi orjadeks, aga tervemõistuslikest moraalireeglitest on abi.

Samas, kui valetatakse lihtsalt sellepärast, et ollakse kellegagi koos ühes toas, siis onsee vale eriti vastik, sest tegelikult julgustad sa siis andetut inimest vale asja peale kogu elu ära raiskama. Aga paljud just nii teevadki. Eriti muidugi sõbrad ja sugulased.

Isegi kui inimesed polnud abielus, oli neil teineteise vastu teatud kohustusi. Tegelikult on usaldusväärsus siis isegi olulisem, sest see pole seadusega kinnitatud.