Jah, ta on surnud, hukkunud.... Aga meie oleme ju elus!
Jah, murelaine paiskus kõrgele, püsis mõnda aega ja hakkas siis tasapisi alanema, mõni mees läks juba tagasi oma lauda ja rüüpas - esiteks vargsi, aga veidi aja pärast üsna avalikult - lonkus viina ja võttis suupistet peale. Ja tõsi, mis peaks peaksid kanakotletid raisku minema? Millega me Mihhail Aleksandrovitshi enam aidata saame? Kas sellega, et meie näljaseks jääme? Meie oleme ju elus!

Poeet oli raisanud oma öö, millal teisd pidutsesid, ja mõistis nüüd, et seda ei saa enam tagasi..... Päev vajus poeedile peale nagu paratamatus.

... ärge kunagi ega midagi paluge! Ei kunagi, ei midagi, ja eriti nendelt, kes on teist tugevamad. Nad tulevad ise pakkuma ja annavad kõik ise.

Aga kas sa ei tahaks nii lahke olla ja järele mõelda, mida teeks see sinu hea, kui poleks kurja, ja kuidas näeks välja maa, kui tema pealt kaoksid varjud? Varjud tulevad ju inimestest ja asjadest. Siin on minu mõõga vari. Kuid varju heidavad ka puud ja elusolendid. Kas sa ei taha viimati kogu maakera paljaks laastada, kõik puud ja kõik, mis elab, tema pealt ära hävitada, sest et oled pähe võtnud nautida paljast valgust?

Jah, hea töö eest tasutakse tavaliselt ikka solvangutega!

Aga nii see on, et see, kes armastab, peab jagama selle saatust, keda ta armastab.