Fjodor Dostojevski Märkmeid surnud majast Tlk. Johannes Seilenthal ja Lembe Hiedel, Tallinn, Hortus Litterarum 1995 Inimene on olend, kes harjub kõigega ja ma mõtlen, et see ongi tema kohta õigeim definitsioon. Vangla- ja sunnitöösüsteem ei paranda muidugi kurjategijat; need ainult karistavad teda ja kaitsevad ühiskonna rahu kurjategija edaspidiste kallalekippumiste eest. Kurjategija hinges sigitavad vangla ja kõige raskemgi sunnitöö ainult viha, himu keelatud lõbude järele ja kohutavat kergemeelsust. Ilma tööta ja seadusliku, normaalsel teel saadud omandita ei või inimene elada, ta laostub ja loomastub. Kui tahetaks inimest maani maha rõhuda ja hävitada teda, kõige hirmsamate karistustega karistada, nii et kõige koledamgi mõrtsukas hakkaks selle karistuse ees värisema ja ja kardaks seda juba ette, siis ei tarvitseks muud teha, kui anda tööle täieliku, absoluutse kasutuse ja mõttetuse iseloom. Peale vabadusekaotuse ja sunniviisilise töö on vangielus veel üks piin, võib-olla suuremgi kui kõik teised. See on sunnitud ühiselu. Ainus asi, millega saab vangi sundida usinalt töötama, on anda talle tööjagu kätte. Moraalne kaotus on on rängem, kui kõik kehalised piinad kokku. (Ülemuse) Liialdatud ettekujutus oma karistamatusest äratab viha isegi kõige sõnakuulelikumas inimeses ja paneb ta viimase kannatuse katkema. Inimlik kohtlemine võib inimesemaks teha säärasegi, kelle hinges Jumala pilt on ammu kustunud. Just seaduse tähttäheline täitmine ilma mõtteta, ilma seaduse vaimu mõistmata viib otseteed korrarikkumisele ja ei ole iialgi viinud millegi muuni. Inimarmastust, lahkust, vennalikku kaastunnet haige vastu on mõnikord haigele rohkem vaja kui arstirohtu. Ammu oleks aeg loobuda apaatselt keskkonda südistamast, et see meid alla kisub. Kui ongi ehk õige, et see meis nii mõndagi hävitab, siis kõike ometi mitte, ja sageli juhtub, et mõni kaval ja asjast täiesti teadlik petis varjab üliosavalt ja õigustab selle keskkonna mõjuga niihästi oma iseloomu nõrkust kui ka tihtipeale lihtsalt alatust, eriti siis, kui ta oskab ilusasti kõnelda või kirjutada. Kehalise karistuse õigus, mis on ühele antud teise üle, on üks ühiskonna mädapaiseid, üks tõhusamaid abinõusid, et hävitada juba algeos iga tsiviliseerituks saamise katsegi, ja küllaladane põhjus ühiskonna vältimatuks ja vääramatuks lagunemiseks. Ilma eesmärgita ja ilma selle poole püüdmata ei suuda ükski elav inimene elada. Kaotanud sihi ja lootuse, muutub inimene tusameelest sageli koletiseks... Tõelus on lõpmatult mitmepalgeline, võrreldes abstraktse mõtte kõigi, isegi kõige teravmeelsemate üldistustega, ja ei kannata järske või jämedaid piiritõmbamisi. Tõelus püüab killustumise poole. Ei ole midagi hirmsamat kui elada võõras keskkonnas.