Inimese elukäik

Areng ja arenguvõimalused elu erinevates faasides

Areng - süsteemisisene, teatud ajavahemiku vältel toimuv sihipäraste muudatuste rida.
Areng - kasv, mille puhul läbi kogu süsteemi toimuvad kriitilistes punktides strukturaalsed muutused.

Täielikult arenenud inimese 3 tunnust - elutarkus, leebus, kindlus.

Elutarkus õpetab, et arusaamine tuleb siis, kui teda ei sunnita, et kõik vajab toimumiseks aega.

Kasvatamine ei tähenda mitte ämbrit täita, vaid tuld läita (Herakleitos)

Roomlased tundsid viit eluperioodi:

• 0-15 aastat:  puertia - varajane lapsepõlv ja esimeste kooliaastate varjatud periood;
• 15-25 aastat:  adolescentia;
• 25-40 aastat:  inventius - täiskasvanuea esimene faas;
• 40-55 aastat:  virilitas - täiskasvanuea esimene faas;
• üle 55 aasta:  senectus - vanadus;

Alles vaimne armastus, mis sünnib kohtumisest teise inimese minaga ja selle tunnetamisest, annab selle sisemise kindluse, mis toob endaga kaasa truuduse teisele indiviidile.

Ei minda sugugi selleks, et kohale jõuda vaid selleks, et minnes elada. (Goethe)

Ühiskondlikke probleeme ei ole võimalik lahendada valitsemisega masside üle, vaid sellega, et üksikinimene õpib olema igas inimlikus situatsioonis loogiline.

Ükskõik millise protsessi teadmine ei vabasta meid ülesandest see läbi elada ja läbi kannatada sel momendil, kui oleme sellega silmitsi.

Väljaspoolt tulevatele tõugetele ei reageerita, kui selleks ei ole piisavalt sisemist küpsust.

Igasuguses võimupüüdluses elab omaenda ainulaadsuse idee.

Saatus tuleb seest poolt ka siis, kui väline maailm selle mulle ette ütleb.

Abielus peegeldub partnerite tee sisemise küpsuse poole.

Ebaõnnestumiste eest võib inimsuhteid kaitsta ainult sisemise olemuse püsiv areng.

Seda, mida me anname oma lastele kaasa soojuse ja kindlustundena, ei saa neilt iial ära võtta, ükskõik, mida tulevik toob.

Igal ajal ja igal kultuuril on oma positiivsed ja negatiivsed aspektid, mis võimaldavad inimesele vaid piiratud hulga võimalusi.

Nativism näeb inimest viljastatud munarakuna.
Empirism vaatleb inimest kui täiskasvanut, kes liigendub inimühiskonda matkimise ja kohastumise, ärritaja ja vastuse abil.
Personalism näeb inimest, kes täiskasvanuna otsib omaenese teed ja püüdleb küpsuse ja täiskasvanud-olemise kõrgemate tasemete poole.

Me peame püüdma mõista või psühholoogiliselt läbi näha nii palju kui vähegi võimalik. Alles siis, kui kõik psühholoogilise mõistmise vahendid on ammendatud, võime leppida lihtsalt tõsiasjade või seoste konstanteerimisega loodusteaduslikul viisil. (Allers, inimese olemuse uurimisest)

Ennast teostavate inimeste maitse, väärtused, hoiakud ja valikud tuginevad suurel määral sisemisele veendumusele ja reaalsustundele ega ole välised ja suhtelised.
Nad elavad stabiilsete väärtuste süsteemis ja mitte robotite maailmas, kus väärtused puuduvad (on vaid moed, hoiakud, teiste arvamused, matkimine, sugestioon, prestiiz)

Isiksusena kasvab inimene esteetilise kogemuse kaudu, loomingulisuse kaudu, eelkõige aga kõrgema esteetilise kogemuse jõul ja üldise huvi mõjul maailma vastu.

Kui me võtame inimesi sellistena, nagu nad on, siis teeme me nad halvemaks. kui me käsitleme neid sellistena, nagu nad olla võiksid, siis aitame me neil ka selleni jõuda. (Frankl)

Inimeste elu ei lähe täide mitte ainult loomingu ja rõõmu, vaid lisaks ka kannatuste kaudu. (Frankl)

Armastuse abil avastatakse armastatud inimeses ka need väärtused, mis on seal olemas ainult võimalustena.(Frankl)

Suureks kergenduseks on (abivajajale) enamasti juba see, kui nähakse, et isiklikud probleemid on selgitatavad üldistest normaalsetest arenguprobleemidest lähtuvalt.

Julgus ei ole mitte arguse vastand, vaid õige julgus on keskpunkt arguse ja hulljuguse vahel. (Aristoteles)

Armulauavaidlus - vaidlus selle üle, kas armulaualeib ja - vein muutuvad preesti kaudu tõeliselt jumalikuks so., kas armulauasakramendis osalejad võtavad vastu Kristuse ihuja verd materiaalsel kujul (kreeka- ja roomakatoliku kirikus) või on tegemist sümboolse mälestamisaktiga (reformeeritud kirikutes).

Igas inimeses uinuvad võimed, mille võib omandada kõrgemate maailmade tunnetust. (Rudolf Steiner)