|
ÜLO KRISTJUHAN
Kaasaegse ergonoomika alused
TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Käitismajanduse instituut, tööteaduse õppetool
TTÜ Kirjastus, Tallinn 2000
|
|
SISUKORD
1. Sissejuhatus
Raamat annab ülevaate nüüdisaja ergonoomikast.
Terminit ergonoomika kohtab tänapäeval laialdaselt
kirjanduses ja elektroonilistes andmebaasides, mis viitab sellele,
et ergonoomikaalane info on praktilise tähtsusega
nii spetsialistile ja töölise ettevõttes kui
ka koduperenaisele. Ergonoomika käsitleb kõikvõimalike
tegevuste kergendamist. Nt käsitleb ta käsitsitööd
ja tööd arvutil. Nii ühe kui ka teisega tuleb
enamikul inimestel kokku puutuda.
Samas pole asjakohast väärtuslikku infot kerge saada.
Ergonoomikat käsitlev kirjandus on erineva tasemega.
· Kuna termin ergonoomika on ka moesõna,
siis kirjanduses, kus räägitakse ergonoomikast, ei
pruugi alati olla ergonoomikalast infot. Näiteks on levinud
reklaamprospektid, kus öeldakse, et toode on ergonoomiliselt
kujundatud, kuigi tehtud pole midagi.
· Veebist leiab tuhandeid artikleid, mis üksteise
ebatäpsusi ja vigu kordavad. Palju on populaarteaduslikku
kirjandust, mis on ühelt poolt hea, kuid samas levivad seisukohad,
et ergonoomikaga tegelemiseks piisab loomulikust intelligentsist.
Soovitatakse näiteks "adekvaatset valgustust",
"säilitada head tööasendit" jm konkreetsemalt
valgustust ja tööasendit täpsustamata. Sellised
üldised soovitused ei tekita austust ergonoomika kui teaduse
vastu.
· Vahel kasutatakse traditsiooniliste tööohutuse
või töötervishoiu (töötervise) probleemide
puhul terminit ergonoomika. See on levinud eriti endistes
sotsialismimaades, kus sõna ohutus ei olnud populaarne
formaalse suhtumise tõttu ohutuse teoreetilistesse probleemidesse
ja praktilisse kindlustamisse.
· On ka häid ergonoomikaartikleid ja -raamatuid,
kus peaaegu ei kohta sõna ergonoomika ja kus autor pole
kursis terminiga ergonoomika (nt Hunter, 1992). (Ka toiduainete
poes ei kohta alati sõna "toit".)
Ergonoomika vanus on ligikaudu 50 aastat, kuigi sellealased
ideed tekkisid rohkem kui 1000 aasta eest. Juba 25 sajandit tagasi
kasutati Kreekas ergonoomika kriteeriume tööriistade
ja töökohtade kujundamisel. Samas on ergonoomika läbi
teinud keeruka arengutee ning mõnigi 1950. aastatel aktuaalsena
tundunud probleem on vajunud unustuse hõlma.
Ergonoomikalased teadmised on eriti kasulikud tehnika
(tööpinkide ja seadmete konstruktsioon), majanduse
(keerukate probleemide lahendamine ettevõttes, tööviljakuse
tõstmine), tervishoiu (stressi ja haiguste vältimine,
esmane preventsioon) ja teiste erialade spetsialistidele, kuna
võimaldavad paremini lahendada töös ette tulevaid
probleeme või neid hoopiski vältida.
Kuna ergonoomika on kiiresti arenev rakendusteadus, siis tuleb
esmalt anda ülevaade tänapäeva ergonoomika probleemidest.
Kirjandus selle kohta on rohkem kui kolmveerandi osas ingliskeelne.
Ergonoomika tegeleb esmajoones suhteliselt "normaalsete"
töötingimustega, kus päevakorras on küsimus,
mida teha edasi. Nüüdisaja ergonoomika küsimusi
käsitlevat eestikeelset kirjandust on kahjuks vähe.
Raamatus on ka ingliskeelseid termineid, mis võimaldab
soovijal edaspidi paremini orienteeruda maailmakirjanduses. Kirjutatu
on mõeldud eeskätt tulevastele kõrgharidusega
spetsialistidele, kuid ka kõigile teistele, kes tunnevad
huvi ergonoomika vastu. Raamat on kirjutatud lihtsas keeles,
on välditud keerukaid termineid, valemeid ja skeeme. Kellel
on soov ennast täiendada, tollel on kasulik lugeda R. S.
Bridgeri ergonoomika õpikut (Bridger, 1995), käsiraamatuid
(The Handbook ..., ergonoomika entsüklopeediaid (International
Encyclopedia ..., 1999), uurida uusimat kirjandust (vt viidatud
kirjanduse nimekirja käesolevas raamatus) või otsida
veebis (vt peatükk 8)
2. Üldine filosoofia
Ergonoomika kui universaalne metodoloogia
Ergonoomikat käsitletakse selle ala mittespetsialistide
poolt ja arengumaades sageli kui teadust, mis uurib töökoha
ratsionaliseerimise võimalusi. Kuigi ergonoomika sellega
tegeleb, on see siiski ainult väike osa kogu teadusest.
"Eesti entsüklopeedia" defineerib ergonoomikat
kui teadust, mis uurib inimest (inimrühmi) tööprotsessis
töövahendite ja -tingimuste optimeerimise (parima teostusviisi,
soodsaimate tingimuste või olukorra jne) saavutamise eesmärgil.
Nüüdisajal tegeleb ergonoomika paljude küsimustega
väljaspool tööprotsessi. Juba 1991. a XI Rahvusvahelise
Ergonoomika Assotsiatsiooni kongressi deviisiks oli Kujundamine
kõigi jaoks (designing for everything). Uue "Eesti
keele sõnaraamatu" järgi on ergonoomika teadus
inimesele kõige soodsamatest tegevusviisidest, -vahenditest
ja -keskkonnast. See käsitlus on lähedane maailma
juhtiva ergonoomikaajakirja Ergonomics käsitlusele: Ergonomics
is ... concerned with all aspects of the interactions of human
beings and their work and leisure ... psychological, physiological,
anatomical, and engineering design aspects ... being particularly
concerned with optimizing performance.
Sisult ja struktuurilt erineb ergonoomika enamikust teadustest,
kus uurimisobjekt ja rakendatavad meetodid on hästi piiritletavad.
Ka teadusfilosoofid on kritiseerinud kõikvõimalikke
piiranguid teadusele, eeskätt neid, mis puudutavad uurimisobjekti,
kuid ka meetodeid, kuna need vähendavad teaduse efektiivsust
(vt Bird, 1998).
Ergonoomikal üldkehtivaid rangeid reegleid uurimisobjekti
suhtes pole. Uurimisobjekt võib olla mis tahes tegevus,
inimene, toode jms. Mis siis ühendab ergonoomikat?
· Sageli uuritakse süsteeme inimene - seadmed
- ümbritsev keskkond.
· Tihti taotletakse tegevuse optimeerimist.
· Ergonoomika metodoloogia lähtub inimteguri
arvesse võtmise filosoofiast, eeskätt töö
kohandamisest inimesega.
· Ergonoomikat on nimetatud nii interdistsiplinaarseks
kui ka multidistsiplinaarseks teaduseks. Ergonoomika ja paljude
teiste teaduste probleemid kattuvad (viimast esineb muide teaduses
sageli).
· Ergonomistid taotlevad tihedat koostööd teiste
teadusharude esindajatega, et integreerida erinevaid teaduslikke
huvisid.
· Ergonoomikal on väga tugev praktiline suunitlus,
samas tegeldakse intensiivselt uurimistööga.
Sellist praktilist lähenemisviisi võidakse kritiseerida.
Samas näitab nõudlus ergonoomiliste uuringute järele,
et need on vajalikud. Miks peaks olema ainult kaks varianti,
kas puhas teadus või puhas praktika (vt Kanis, 1997, Kanis
1998, O´Leary, 1998)?
Ergonoomika taotleb töö kohandamist inimesega. Väljaspool
ergonoomikat on levinud vastupidine suund: inimese kohandamine
tööga. See rajaneb postulaatidel, et iga töö
jaoks eksisteerivad olulised võimed, neid on võimalik
mõõta ja suhteliselt kergesti edasi arendada. Faktiliselt
on asi küllalt selge ainult füüsiliselt raske
ja lihtsa töö puhul.
Arvestades suuri ühiseid piirkondi teiste teadustega,
on vahel õigem kasutada terminit ergonoomiline lähenemisviis
(ergonomic approach). Nii jagunevad ergonoomikakonverentsid
sageli sektsioonidesse - infotehnoloogia, organisatsiooni psühholoogia,
organisatsioonide disain ja juhtimine, protsesside muutmine,
kogukonna areng jne.
3. Terminoloogia
Võib küsida, kas ergonoomika mõistel, definitsioonil
ja terminil on vaja lähemalt peatuda. Ergonoomika areng
mitmel maal näitab siiski, et seda on vaja. Puudulik tähelepanu
mõiste probleemidele võib takistada ergonoomika
arengut. Nii on ergonoomilised uuringud väga laialdased
Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis. Saksamaal
on aga ergonoomikaühingute liikmete arv tuhande inimese
kohta väiksem. Samas pole saksa autoritel kindlakujulist
terminit: põhiliselt kasutatakse tööteadus
(Arbeitswissenschaft, vt Vahlens Großes ..., 1987).
Inglise keelele sarnast laialt kasutatavat mõistet saksa
keeles ei ole. Sõnale Ergonomics annavad saksa sõnaraamatud
erinevaid tähendusi: peamiselt tõlgendatakse ergonoomikat
kui konkreetsete teaduste kompleksi.
Kirjanduses kohtab suhteliselt sageli seisukohta, et termin
ergonoomika pärineb kreeka keelest. See ei ole päris
täpne. Tõepoolest, vahel kasutatakse terminit ergonoomia
(ingl ergonomy). See tuleb kreekakeelsetest sõnadest
töö ja seadus ning pärineb poola
keelest 19. sajandi keskpaigast. Tollal seati eesmärgiks
välja töötada väikesearvuliste fundamentaalsete
seaduste kompleks, mida siiski ei õnnestunud teha. Katsetusi
on mitu. Käesoleval ajal kasutavad inglise keeles terminit
ergonomy praktiliselt ainult poolakad. On ka teisi puudusi:
ergonomy ja economy kõlavad sarnaselt. Analoogi
võib viia eksiteele. Käesoleval ajal kasutatakse
terminit ergonoomia maailmas mitukümmend korda harvemini
kui terminit ergonoomika. Eestis pole nii suurt erinevust
(Interneti andmetel kasutatakse ergonoomiat eesti keeles 2-3
korda vähem). Ergonoomia on tulnud eesti keelde soome ergonomia
kaudu. Soome keelele on see termin hoopis vastuvõetavam
kui eesti keelele, kuna halba analoogiat teiste terminitega esineb
vähe.
Nüüdisaja ergonoomikale sarnased uuringud sagenesid
järsult 40-50 aastat tagasi seoses Teise maailmasõjaga
ning üleminekuga rahuaja tootmisele. Seda suunda nimetati
biotehnoloogiaks. Tekkis probleem piiritleda uut rakendusteadust.
Tänapäeval tähendab biotehnoloogia hoopis elusorganismidele
omastele protsessidele põhinevat tehnoloogiat.
Termin ergonoomika on koostatud inglise uurija F. K.
H. Murrelli poolt 1949. a. (vt The Oxford ..., 1991, Webster´s
Encyclopedic Unabridged ..., 1996) kreeka ja inglise keele
sõnadest  ja economics,
mis vastavalt tähendavad "töö" ja "ökonoomika".
Ergonoomika kui teaduse struktuuri sarnasus majandusteadusega
aitas piiritleda mõiste sisu (vt Chambers 21st Century
...,1996; New Shorter Oxford English Dictionary ..., 1993).
Iseloomulik on tuntud ergonomisti S. Konzi monograafia pealkiri
Work Design - Industrial Ergonomics (Töö kujundamine
- tööstusergonoomika). On ühist ökonoomika
ja ergonoomika harudel: mikroökonoomika - mikroergonoomika,
makroökonoomika - makroergonoomika, terviseökonoomika
- terviseergonoomika. Üksikud autorid eriti arvutiasjanduses
kasutavad mõlemaid termineid: ergonoomikat teadusuuringute
tähenduses ja ergonoomiat konkreetsete praktiliste rakenduste
tähenduses (analoogselt kasutatakse sageli inglise keeles
economics ja economy). Mitmes keeles on mindud
ebajärjekindlat teed mööda, kasutades inglise
keeles ergonomics, kuid rahvuskeeles "ergonoomia",
mis pole loogiline.
Vahel on välja öeldud, et ergonoomika mõiste
sidumine ökonoomikaga ahendab tegevusvälja. See on
õige, kuid tegevusväli jääb analoogselt
ökonoomikaga isegi liialt suureks. On ju ökonoomika
suure arvu teaduste süsteem, kuhu kuuluvad üldised
majandusteadused (nt majandusgeograafia), erimajandusteadused
(nt majandusstatistika, marketing ja töö-ökonoomika)
ja majandusharude ökonoomikad (nt tööstusökonoomika
ja ehitusökonoomika).
Käesolevas raamatus on ergonoomika spetsialisti nimetatud
ergonomistiks (ingl ergonomist), kuigi eesti kirjanduses
võib kohata ka ergonoomi.
Vahel kohtab kirjanduses terminit ergonoomilised tegurid,
mille all mõeldakse mõningaid füüsikalisi
tegureid töökohal. See termin pole nüüdisajal
hea, kuna ergonoomika tegeleb ka psüühiliste, sotsiaalsete
jt teguritega.
Lähedane mõiste ergonoomikale on inimtegurite
uuringud (human factors), millel on tugev aktsent
psühholoogilistele aspektidele (ka human engineering
ja human systems). See suund on levinud Ameerika Ühendriikides,
mõnes teises Ameerika mandri riigis, kuid ka Inglismaal.
Ergonoomikale lähedane valdkond on tehnopsühholoogia,
inimtegurite tehnika ehk inseneripsühholoogia (human
factors engineering). The Encyclopaedia Britannica
käsitleb seda ergonoomika sünonüümina, seletades,
et see tähendab füüsikaliste ja psühholoogiliste
karakteristikute kasutamist inimesele vajalike seadmete ja süsteemide
konstrueerimisel. Tänapäeval nende terminite kasutusalad
ahenevad. Ameerika Ühendriikides nimetati Inimtegurite Selts
ümber Inimtegurite ja Ergonoomika Seltsiks. Lähedane
mõiste Jaapanis on kaizen, mis tähendab parandamist.
Tegeldakse töö kujundamisega (disainiga). Võetakse
arvesse abinõude efektiivsust ja maksumust (Kumashiro,
1999).
4. Viimased aastakümned
käesoleva sajandi 30. - 40. aastatel öeldi enamasti
madala tööviljakuse, praagi ja vigade puhul, et need
"sõltuvad inimesest" lähemalt analüüsimata,
kuidas nad sõltuvad ja mida tuleks teha olukorra parandamiseks.
Hiljem kujunes arusaam, et uurima peab ka töölist,
kes seadmeid kasutab, ja komplekssed uuringud hõlmaku
ka töötingimusi. Kuni 60. aastateni tegeles ergonoomika
põhiliselt probleemiga inimene-masin, inimesega
töökohal ja tööpingiga.
1961. moodustati esimene ergonoomikaspetsialistide rahvusvaheline
ühing - Rahvusvaheline Ergonoomika Assotsiatsioon. Spetsialistide
arv, kes viivad tänapäeval läbi ergonoomikaalaseid
uuringuid maailmas, lähtudes rahvuslike ühingute liikmete
arvust, on ligikaudu 20 000, kusjuures 9/10 neist töötab
majanduslikult arenenud maades, umbes veerand, üle 5000
Ameerika Ühendriikides, 2500 Jaapanis ja 1300 Suurbritannia
ja Põhja-Iirimaa Ühinenud Kuningriigis. Iseloomulik
on Ameerika Ühendriikide Inimfaktorite ja Ergonoomika Ühingu
liikmete haridustase. Ühingu liikmetest on viimastel andmetel
18,7% bakalaureuse-, 32,5 % magistri- ja 40,2 % doktorikraadiga.
Ergonoomika on arenenud Põhjamaades (Soome, Rootsi, Taani,
Norra, Island), kus töötab ligikaudu 1500 kutselist
ergonomisti, mis nende maade elanike arvuga võrreldes
on mitu korda suurem maailma keskmisest. Endistes sotsialismimaades
on suurim arv spetsialiste (450) Poolas, kus muuhulgas tegeldakse
palju ergonoomika õpetamise probleemidega ja igal aastal
korraldatakse ergonoomika rahvusvaheline seminar.
Paljud ergonoomikaalased uuringud on seotud riigikaitsega,
mistõttu nad on salastatud. Raske on saada andmeid uuringute
teemadest ja mahtudest, mis viiakse läbi lennunduses ja
kosmoseuuringute vallas.
Tallinnas ja Tartus intensiivistusid uuringud 1960. aastatel.
Kergetööstuse Ministeeriumi Konstrueerimisbüroos
Tallinnas loodi tööfüsioloogia ja -psühholoogia
laboratoorium, mis viis läbi uuringuid õmblus-, tekstiili-
ja jalatsitööstuses. 1968. loodi Tartu Ülikoolis
tööstuspsühholoogia laboratoorium. Tartu Ülikoolis
õpetati 1969. a alates inseneripsühholoogiat (M.
Kotik). Viimasel ajal on Tartu Ülikoolis teinud uuringuid
nägemise ergonoomika alal A. Luuk.
Tallinna Tehnikaülikooli teadlased on alates 80. aastatest
viinud ettevõtetes läbi arvukalt uuringuid (Ü.
Kristjuhan, G. Kiivet, vt Kristjuhan, Linjova, 1995). Mõni
Eesti teadlane (Ü. Kristjuhan) on teinud uurimistööd
ka Rootsis, Soomes, Inglismaal, Jaapanis, Venemaal jne. Eesti
teadlased osalevad aktiivselt Põhjamaade Ergonoomika Seltsi
tegevuses. Viimastel aastatel on hakatud noorte ergonoomikaspetsialistide
ettevalmistamisega aktiivselt tegelema Eesti Põllumajandusülikooli
tehnikateaduskonnas. On sisse viidud rida õppeaineid:
ergonoomika alused, ergonoomika põhikursus, turvaliste
töökohtade loomine jt. Ergonoomikaga tegeldakse ka
Tartu Ülikoolis, Tallinna Pedagoogikaülikoolis, aktsiaseltsis
Elcoteq (O. Rein) ja mujal.
Päevakorras olevad probleemid
Rahvusvahelistel konverentsidel ja kongressidel näeb, et
ergonoomika tegeleb äärmiselt laia probleemide ringiga,
mis on seotud töö ja töövälise, sealhulgas
koduse tegevusega, lisaks probleemidega, mis kaudselt seonduvad
nt toodete kujundamisega (toote kasutamine kui tarbija tegevus).
Ameerika Ühendriikide Ergonoomika ja Inimfaktorite Seltsi
suurema liikmete arvuga sektsioonid oli 1998. aasta augustis
tööstusergonoomika - 757, arvutisüsteemid - 706,
ohutus - 622, kognitiivne tehnika ja otsustamine - 505, tarbekaubad
- 496, aviokosmilised süsteemid - 378, õpetamine
- 332. Rahvusvahelise Ergonoomika Assotsiatsiooni viimase 13.
kongressi päevakorras olid Tamperes 1997. aastal juhtimise,
keskkonna, majanduse, komplekssete süsteemide, ohutuse ja
töötervise, käsitsitöö, arvutitöö,
vaimse töö ja selle koormuse, vananemise, ergonoomika
teooria, metodoloogia jt probleemid. Seetõttu võib
ergonomisti baasharidus, esimene kõrgharidus, olla majandus,
tehnika, arstiteadus, psühholoogia, bioloogia jms. Rahvusvahelise
Ergonoomika Assotsiatsiooni 14. kongress toimub San Diegos Kalifornias
2000. aastal 30. juulist kuni 4. augustini, kusjuures oodatakse
2500 osavõtjat. Regulaarsed on rahvusvahelised ergonoomikakonverentsid
küberruumis (viimati CybErg 1999).
Põhjamaad korraldavad igal aastal ühe ühise
konverentsi, mille päevakorras on olnud väga erinevad
probleemid, kuigi iga konverents on pühendatud eelkõige
mõnele neist. 1998. aasta septembris toimunud konverents
Lundis oli pühendatud kommunikatsiooniprobleemidele. Viimane
konverents toimus 1999. a septembris Taanis Nyborgis, kus käsitleti
muudatuste protsesse ettevõtteis. Tänapäeval
areneb ergonoomika kiiresti Brasiilias ja Singapuris. Brasiilias
on üle kümne spetsialiseeritud ergonoomikakeskuse.
Seal on välja antud ja toimib ergonoomikaseadus. Singapuris
jääb ergonomistide arv miljoni elaniku kohta alla ainult
Taanile.
Ergonoomikat õpetatakse suhteliselt palju Tallinna
Tehnikaülikoolis, eriti mitmes käitismajanduse instituudi
bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppeaines. Ergonoomika
küsimusi käsitletakse ka ehitustootluse instituudis
(ehituspraktika), teedeinstituudis (liikluskorraldus ja -ohutus),
elektriajamite ja jõuelektroonika instituudis (elektervalgustus,
tooteloome ja leiundus), mäeinstituudis, humanitaar- ja
sotsiaalteaduste instituudis, raadio- ja sidetehnika instituudis,
masinaehituse instituudis, biomeditsiinitehnika keskuses.
Ergonoomiliselt võib läheneda äärmiselt
erinevatele probleemidele tootmises, teeninduses ja teaduses.
Laialdaste teadmiste tõttu eri valdkondades on ergonomisti
ülesanne arendada koostööd teiste erialade spetsialistide,
sealhulgas ka uuringu või projekti resultaatide tarbijatega,
ja saavutada vastastikune mõistmine küsimustes, mis
puudutavad uuritavat probleemi.
Ergonoomika eri meetodite rohke kasutamine ergonomistide poolt
praktikas ettetulevate probleemide lahendamisel põhjustab
vahel teiste erialade asjatundjate kriitilisi märkusi, tõstab
küsimuse, kas ergonoomika nii laialt kasutades on küllalt
efektiivne. Siinkohal on otstarbekas võrrelda ergonoomikat
matemaatikaga, mille kasutusala vastavalt praktika vajadustele
on ajaloo vältel reaal- ja humanitaarteadustes pidevalt
laienenud. Viimasel ajal on tekkinud uued rakendusharud: matemaatiline
lingvistika ja biomeetria.
Ergonoomika laialdane kasutamine on tingitud ergonoomika edukusest
mitmesuguste kitsaskohtade ja probleemide lahendamisel: paljud
firmad rakendavad nüüdisajal ergonomiste nii uute toodete
väljatöötamisel kontseptuaalses faasis, detailsel
konstrueerimisel kui ka kasutusel olevate projektide ja seadmete
hindamisel.
Ergonoomikat kasutataks peamiselt ennetamiseks, kuid vahel
ka retrospektiivselt, "raviks". Kui ergonomist
lülitub töösse alles siis, kui osa tööst
on juba tehtud, on fundamentaalne kaasabi enamasti välistatud.
5. Ergonoomika harud
Ergonoomika tegeleb töötingimuste, nt valgustuse,
müra, mikrokliima, tööasendi ja ka informatsiooniprotsesside,
töö organisatsiooniliste, psühholoogiliste jt
tegurite parandamisega. Viimasel ajal on tekkinud uusi teadusvaldkondi,
kus käib intensiivne uurimistöö. Osa lähedastest
valdkondadest jäetakse teistele teadustele. Sellisteks on
enamasti tervist kahjustavate keemiliste ainete ohutuse probleemid,
kui pole tegu optimeerimisega, mitte parima variandi leidmisega
inimese seisukohalt, vaid olukorra normaliseerimisega, kahjuliku
keemilise aine mõju kõrvaldamisega. Sel puhul tuleb
leida tehnoloogiliselt või tehniliselt sobiv variant,
näiteks asendada mürgine aine vähem mürgisega
või kasutada sobivat märgistust. Juhul kui keemilise
aine kasutamisel tekivad keerukad teaduslikud probleemid, probleeme
siiski uuritakse (amalgaamid, hambaravi ergonoomika, dental
ergonomics). Traditsioonilistest ohutuse probleemidest ei
tegelda tule- ja elektriohutusega, kuna nende puhul on tegu põhiliselt
tehniliste probleemidega.
Kuna ergonoomika uurib sageli süsteeme, on kasutusel
termin süsteemiergonoomika (systems ergonomics).
Suur osa ergonoomikast hõlmavad nüüdisajal
arvutitöö ergonoomika (vt Smith, 1997), hüpertekstide
ja hüpermeedia kasutamise probleemid (lähim ingliskeelne
vaste - work with display units WWDU, samuti human-computer
interaction HCI ja human-computer factors), mille
lahendamiseks korraldatakse arvukalt rahvusvahelisi konverentse.
Kiiresti kasvab ergonoomika ja informaatika ühiseid probleeme
hõlmav valdkond.
Ergonoomikaalaste uuringute laia leviku tõttu laboratooriumides,
kus oli kergem läbi viia täpseid uuringuid, mis aga
ei võimaldanud alati praktilisi rakendus, tekkis tihedalt
ettevõtte praktikaga seotud haru - rakendusergonoomika
(applied ergonomics). Füüsikaliste teguritega ja tegevuse
mehhaaniliste aspektidega tegeleb füüsikaline ergonoomika
(physical ergonomics).
Nii nagu aastakümneid tagasi on ka nüüdisajal
levinud töökohaergonoomika, mis tegeleb töökoha
kujundamise ergonoomiliste probleemidega. Sellega ja arvutitöö
ergonoomikaga on seotud nägemise ergonoomika (visual
ergonomics). Tänapäeva töökohaergonoomika
probleemid erinevad neist, mis olid aastakümneid tagasi
(töötaja liikumise tõttu muutub pidevalt töökoht,
töötamine kodus, arvutitöö).
Keskkonnateguritega tegeleb keskkonnaergonoomika (enviromental
ergonomics), sealhulgas füüsikalise keskkonna ergonoomika.
Väheneb käsitsitööergonoomika osatähtsus,
kiiresti kasvab aga tarbekaupade ergonoomika osatähtsus
(usability of products, ergonomic evaluation of products,
ergonomics of design). Aktuaalsed on õnnetusjuhtumite
vältimise probleemid tarbekaupade kasutamisel (vt Weegels,
1996). Suure osa ergonoomikast hõlmab tööstusergonoomika
(industrial ergonomics, ka põhiliselt occupational
ergonomics), mis käsitleb ergonoomilisi probleeme tööstusettevõtetes.
Paljudes kõrgkoolides eeskätt Ameerika Ühendriikides
tegeldakse aktiivselt ergonoomika rakendamisega sealses õppe-
ja teadustöös (kõrgkooliergonoomika).
Töötatakse välja printsiipe ja eeskirju, kuidas
viia läbi laboratoorseid töid ja kasutada seadmeid.
Osaliselt kattub ergonoomika problemaatika tootmiskorralduse
omaga (tuntud Nõukogude Liidus kui TTO - töö
teaduslik organiseerimine), kuid ergonoomika integratsioon teiste
teadustega on hoopis sügavam.
Alates 90. aastatest areneb kiiresti kognitiivne ergonoomika
(cognitive ergonomics, ka cognitive engineering),
mis tegeleb vaimse töö, eelkõige tunnetusprotsessiga,
probleemide lahendamisega ja teadmistega ning on suurel määral
kognitiivse psühholoogia rakendusala. Käesolevaks ajaks
on tekkinud arvukalt firmasid, mille toodang on probleemide lahendused.
Suhteliselt uus on ka osalusergonoomika (participatory
ergonomics), kus uuringute tulemuste tarbija, näiteks
uuritaval tööl töötaja, osaleb ise uuringuis,
aidates leida lahendusi.
Makroergonoomikat (macroergonomics) loetakse
"kolmanda astme ergonoomikaks"; ta on noor teadus ja
tegeleb palju inimesi hõlmavate suursüsteemide ergonoomilise
uurimise ja parandamisega, näiteks kogu ettevõtte
töökorraldusega, töötingimuste probleemidega
tööstusharus või kogu riigis. Viimasel ajal
on tekkinud mitmeid makroergonoomika laboratooriume. On ilmunud
linnade (Bridgeport Ameerika Ühendriikide läänerannikul,
Peterburi Venemaal) makroergonoomika uuringuid. Vahel kasutatakse
ka terminit mikroergonoomika (microergonomics).
Hoopis laialdasemalt kui varem uuritakse käesoleval ajal
kodust tööd. Ergonoomika seisukohalt pole põhimõttelist
erinevust, kas uuritav töötab ametiasutuses või
kodus, kas ta istub kontoris või oma elutoas, kus ta mõtleb.
Sellega seoses on kujunemas koduse töö ergonoomika.
Oluline ergonoomika valdkond on terviseergonoomika,
mis käsitleb tervise kindlustamise optimeerimist, hõlmates
süsteemselt ennetuslikke meetmeid. Lähem analüüs
näitab, et kulutuste efektiivsus ennetuslike meetmete puhul
erineb tuhandeid kordi, mille tõttu on palju võimalusi
olukorda parandada kulutusi suurendamata. Tekivad terviseergonoomika
keskused kõrgkoolides (nt Suurbritannias). Terviseergonoomika
on seotud haiglaergonoomikaga (hospital ergonomics),
mis tegeleb haigla organisatsioonilise disainiga, mööblidisainiga,
haigla töötajate tervisega ja haiguste ennetamisega,
teenindamise kvaliteediga. Sellega on tihedalt seotud kirurgiaergonoomika
(surgical ergonomics), mis käsitleb ergonoomilisi
aspekte operatsiooniruumis: tööasendit, arstiriistade
kasutamist, vaimset ja füüsilist koormust, infotöötlust,
meeskonnatööd.
Oluline probleem on ergonoomika ja vananemine. On korraldatud
mitu rahvusvahelist konverentsi. Põhiline, millega tegeldakse,
on töö- ja elutingimuste ning toodete kohandamine vanema,
üle 45-aastase inimese organismi füsioloogiliste iseärasustega
(vt Ilmarinen, 1999). Sündivuse vähenedes ja keskmise
eluea pikenedes arenenud maades Euroopas, Ameerika Ühendriikides
ja eriti Jaapanis töötajate keskmine vanus kasvab.
Suureneb üle keskea inimeste protsentuaalne osakaal. Paraneb
nende majanduslik olukord ja probleem muutub üha olulisemaks.
Lisaks kasvab nüüdisajal huvi kestva tervise ja pikaealisuse
vastu. Need probleemid haakuvad gerontoloogia probleemidega,
näiteks töövõime, -oskused ja -kogemused
noorel ja vanal töötajal.
Pole õnnestunud leida selget piiri, millal on tegemist
vananemisega ja millal eluaastatega seotud haigustega. Eluaastatega
kaasnevad protsessid organismis sõltuvad käesoleval
ajal suuremal määral keskkonnatingimustest kui geenidest.
Üha rohkem koguneb andmeid, mis näitavad, et organismi
funktsionaalsete võimete langus vanas eas on eeskätt
tingitud haigustest, mitte aastatest (vt van Bezooijen, 1996).
Isegi õppimine võib vanadel inimestel kulgeda edukamalt
kui noortel (Nygård jt, 1999). Järelikult on keskkonnatingimuste
muutmise kaudu võimalik võimete langust aeglustada
ning inimese eluiga pikendada. Huvitavat perspektiivi pakub siin
ergonoomika (van Bezooijen, 1996; Kristjuhan, 1998). Perspektiivne
on kognitiivse ergonoomika ja teaduse metodoloogia kasutamine
vananemise aeglustamise kui teadusliku probleemi lahendamisel
ning keskkonnaergonoomika ja töökohaergonoomika praktiliste
meetmete väljatöötamisel.
 vaatamist alates 15.08.2003 |