|
Psüühilise
erivajadusega inimeste hoolekanne Eestis - Käsiraamat
Alustuseks
Moto: Ma olen teid kusagil näinud, aga kus?
Käesolev käsiraamat on kollektiivse töö
tulemus ja seda sugugi mitte ainult sellepärast, et tal
on viis autorit. Lisaks neile on veel suur hulk inimesi, kes
südamerahuga võivad ennast lugeda raamatu kaasautoriteks.
Ennekõike tuleks siinkohal nimetada isikuid, kes koos
autoritega osalesid ekspertidena 2000.aastal Sotsiaalministeeriumi
poolt finantseeritud ning Rahvatervise ja Sotsiaalkoolituse Keskuse
poolt läbi viidud projekti "Psüühiliste erivajadustega
inimestele hoolekandeteenuseid osutavate asutuste erialalis-juhtimisalane
audit" läbiviimisel: Pille Vaiksaar, Ene Päll,
Riina Kiik, Andres Lehtmets, Vello Vengerfeldt ja Ants Puusild.
Selles, et see raamat on just niisugune nagu ta on, on teatud
mõttes "süüdi" ka psüühiliste
erivajadustega inimestele hoolekandeteenuseid osutavate asutuste
juhid ja töötajad ning maavalitsuste esindajad, kellega
suhtlemise tulemusena on selginenud ja/või kristalliseerunud
nii mõnedki käsiraamatus väljatoodud seisukohad.
Samuti püüti raamatu koostamisel silmas pidada neid
inimesi, kes psüühilise erivajadusega inimestega ei
tööta iga päev ja pidevalt, aga ennekõike
oma tööülesannete tõttu nendega siiski
aeg-ajalt kokku puutuvad.
Seega võib öelda, et käesoleva käsiraamatu
koostamisel on püütud arvestada võimalikult
laia lugejaskonna huvide ja vajadustega (lisaks eespoolnimetatutele
kindlasti ka erinevate erialade üliõpilased) ning
nagu niisugustel juhtudel ikka (st võimalikult paljude
huvide arvestamisel), kaasnevad sellega nii mõnedki ootamatud
ja raskesti ületatavad probleemid. See on ilmselt ka üks
põhjusi, miks käesoleval raamatul on mitmeid puudusi,
millest olulisematena võiks välja tuua, et:
· selles ei ole midagi maailmaajalooliselt uut
· sellest ei saa vastuseid kõigile huvitada võivatele
küsimustele
· sellest ei ole võimalik leida nö lõplikke
vastuseid
Samal ajal võib maailma asjadele vaadata ka mõnevõrra
helgema poole pealt või ka positiivsema pilguga ja niisugusel
juhul võivad raamatul olla siiski ka mõned väärtused
nagu näiteks:
· üht-teist uut ja/või uuenduslikku, vähemalt
Eesti lugeja jaoks, selles siiski peaks olema
· nii mõnelegi küsimusele võib raamatust
leida suhteliselt selgeid vastuseid
· kuna väljendatud seisukohad ei pretendeeri lõplikule
tõele, jääb lugejale ruumi edasimõtlemiseks
ja iseenese seisukohtade kujundamiseks
Käesoleva käsiraamatu autorid on üsna erineva
elukogemuse ja erialase taustaga inimesed, kes on püüdnud
kujundada ühelt poolt võimalikult lähedasi arusaamu
ning seisukohti ja teiselt poolt võimalikult terviklikku
lähenemist ja käsitlust ühele hoolekande kõige
keerulisemale ja väga mahukale valdkonnale - psüühilise
erivajadusega inimesed, nende probleemid ja probleemide võimalikud
lahendusteed.
Psüühilise erivajadusega inimeste ja nende probleemidega
seotud kitsamate teemade põhjalikke ja terviklikke käsitlusi
on maailmas kirjutatud väga arvukalt ja paljud olulisemad
neist on praeguseks huvilistele kättesaadavad ka eesti keeles.
Käesolevas raamatus on enamus valdkonnaga seotud teemadest
põhijoontes ainult markeeritud ja tervikliku pildi loomise
eesmärgil üritatud välja tuua olulisim just terviku
loomise seisukohalt.
Kas ja kuivõrd see on õnnestunud, jääb
ennekõike lugeja otsustada. Autorid loodavad siiski, et
nende raamatu kohta ei öelda nii nagu üks kriitik oli
öelnud ühele algajale kirjanikule: "Teie raamatus
on palju uut ja huvitavat, aga kahjuks pole uus huvitav ja huvitav
pole enam kaugeltki uus".
Teadmised ja lähenemised
Moto: Kõik oleme targad, koos veel targemad
Meie ümber toimuvat võib vaadata ja näha
ning sellest aru saada mitmel erineval moel. Isegi niisuguseid
kõige igapäevasemaid asju nagu näiteks hinnatõus,
võimuvõitlus ja palavik või nohu võivad
erineva tausta ning kogemusega inimesed tajuda ja tõlgendada
väga erinevalt. Erinevalt saadakse aru ja tõlgendatakse
ka märksa komplitseeritumaid nähtusi nagu näiteks
tavapärsest erineva käitumise ja/või psüühikaga
inimesed, nende probleemid ja probleemide võimalik lahendamine.
Tavapärasest erineva psüühikaga inimestest,
nende probleemidest ja probleemide erinevatest võimalikest
lahendusteedest on maailmas kogunenud suur hulk eritüübilisi
ja erisisulisi teadmisi, mida võib jagada nelja gruppi:
· meditsiinilis-kliinilised
· sotsiaalteaduslikud
· kogemuslikud
· tavateadvuslikud
Meditsiinilis-kliinilist teadmist on kõige enam
arendanud psühhiaatrid ja kliinilised psühholoogid.
Mõlemad erialad kasutavad valdavalt loodusteaduslikke
uurimismeetodeid ning nende teadmisi kasutavad ka teised erialad,
näiteks sotsiaaltöötajad ja õed. Oluline
osa meditsiinilis-kliinilistest teadmistest on pärit ka
üldmeditsiinist ja mõnedest meditsiini eriharudest.
Sotsiaalteadusliku teadmise arendamisse on oma panuse
andnud sotsioloogia, sotsiaalpsühholoogia, antropoloogia
ja mitmed teised sotsiaalteadused. Erinevalt meditsiinilis-kliinilisest
lähenemisest keskendutakse sotsiaalteadusliku lähenemise
puhul sotsiaalsele kontekstile ja sotsiaalsetele faktoritele
nagu näiteks sotsiaalsed grupid, klassid, tööpuudus,
kodutus, vaesus jms. Seepärast võib sotsiaalteaduslik
arusaam olla oluliselt erinev kliinilis-meditsiinilisest.
Kogemuslikku teadmist omavad ja kannavad ennekõike
tavapärasest erineva psüühikaga inimesed ise.
Erinevalt professionaalidest tunnevad nad oma psüühikat
ja selle iseärasusi seestpoolt. Nende inimeste teadmises
on sümptomite vahetu reaalsus viidud seosesse nende mõjuga
elule kogukonnas. Spetsiifilisi kogemuslikke teadmisi omavad
ka tavapärasest erineva psüühikaga inimeste perekonnad
ja sõbrad.
Tavateadvuslikud teadmised tähendavad mitmesuguseid,
ennekõike nö. mitteametlikke kanaleid (perekond,
sõbrad, ajakirjandus jms.) pidi ühiskonnas levinud
arusaamu tavapärasest erineva psüühikaga inimestest
ja nende käitumisest. Tavateadvuslikud teadmised mõjutavad
vähemal või rohkemal määral kõiki
inimesi mistahes ühiskonnas. Samal ajal on oluline rõhutada,
et maailmas pole olemas ühetaolisi tavateadvuslikke teadmisi
- erinevates kultuurides on tavapärasest erineva psüühikaga
inimestest erinevad arusaamad.
Ajalises perspektiivis on erinevatest teadmistest ja lähenemistest
kõige vanemad ja kestvamad (pikaajalisemad) olnud kogemuslik
teadmine ja tavateadvuslikud teadmised. Mõlemad neist
olid olemas ammu enne seda, kui hakkas välja kujunema meditsiinilis-kliiniline
lähenemine oma teadmiste baasi ja meetoditega ja võib
öelda, et kõik kolm olid põhijoontes olemas
selleks ajaks, kui hakkas kujunema sotsiaalteaduslik lähenemine.
Tähenduselt ja kaalult domineerisid tavateadvuslikud
ja kogemuslikud teadmised seni kuni muid teadmisi ja lähenemisi
polnud. Kuna mistahes uue asja, nähtuse, lähenemise
vms tekkimise üks loomulikest kaasnähtudest on kas
varasema eitamine või vähemalt osaline vastandumine
sellele, kaasnes ka meditsiinilis-kliinilis teadmise tekkimise
ja arenemisega varasemate teadmiste ja lähenemiste järk-järguline
kõrvaletõrjumine. Vähemalt mõningane
vastandumine varasemale, sh. meditsiinilis-kliinilis lähenemisele
oli ja on üsna loomulik ka sotsiaalteadusliku lähenemise
kujunemisel.
Tänapäeval on erinevate teadmiste ja lähenemiste
tähendus ja kaal ning omavaheline vahekord erineva kultuuritausta,
arenguloo ja -staadiumiga riikide ning ühiskondade puhul
erinev. Arenenud ühiskondades võib senini pidada
domineerivaks meditsiinilis-kliinilist lähenemist, mis vähemal
või rohkemal määral talub enda kõrval
ka teisi teadmisi ja lähenemisi. Samas võib üldise
suundumusena välja tuua liikumise kõiki teadmiste
tüüpe võrdselt väärtustava, nö.
tasakaalustatud arusaamise poole.
TASAKAALUSTATUD ARUSAAMINE
|
meditsiinilis-
kliiniline |
sotsiaal-
teaduslik |
kogemuslik |
tavateadvuslik |
TEADMISTE TÜÜBID
|
Käesolev käsiraamat on kirjutatud veendumuses, et mitte
ühelgi teadmisel, teadmise tüübil ega selle kandjal
pole tavapärasest erineva psüühikaga inimestest
arusaamise ja nende probleemide lahendamise monopoli. See on
kirjutatud veendumuses, et tasakaalustatud ja adekvaatne arusaam
tavapärasest erineva psüühikaga inimestest, nende
probleemidest ja probleemide võimalikest lahendusteedest
kujuneb lõppeks kõigi erinevate teadmiste liitumisel.
Bio-psühho-sotsiaalne
inimene
Moto: Terves kehas on terve vaim ja vaimu läbi
saab terveks ka
Iga konkreetne inimene on tervik, millel võib eristada
kolme omavahel seotud, kuid samal ajal kvalitatiivselt erinevat
tasandit ja/või funktsionaalset süsteemi:
· somaatiline, ennekõike meie füüsilis-keemilis-bioloogilise
kehaga seonduv, sellest tingitud ja/või tulenev ning ennekõike
keha kaudu mõjutatav
· psüühiline, ennekõike meie psüühika
ja närvisüsteemiga seonduv, sellest tingitud ja/või
tulenev ning ennekõike psüühika kaudu mõjutatav
· sotsiaalne, ennekõike meie ümber oleva sotsiaalse
keskkonnaga seonduv, sellest tingitud ja/või tulenev ning
ühiskonna kaudu mõjutatav
Igas süsteemis kitsamalt (omaette) käsitletuna eksisteerivad
teatud kindlad funktsionaalsed seosed ja seaduspärasused,
mis kehtivad ennekõike antud konkreetse süsteemi
piires ja/või suhtes. Samal ajal eksisteerivad erinevate
süsteemide vahel seosed, millest on erialaringkondades käesolevaks
ajaks üldiselt aktsepteeritud vähemalt kaks suhteliselt
selgepiirilist ahelat:
· psühho-somaatilised, st. keha ja psüühika
omavahelised seosed
· psühho-sotsiaalsed, st. psüühika ja sotsiaalse
keskkonna omavahelised seosed
Sellesse loendisse võiks põhimõtteliselt
lisada ka kolmanda, nö. somaatilis-sotsiaalsete seoste ahela,
näiteks sotsiaalsete probleemide ühel või teisel
viisil väljendumisena konkreetse inimese keha tasandil.
Samal ajal, arvestades asjaolu, et somaatilis-sotsiaalsed seosed
toimivad lõppkokkuvõttes ikkagi läbi mõne
konkreetse inimese ja tema psüühika, võib neid
eraldiseisvatena ka mitte käsitleda ning piirduda nimetatud
kahe seosteahelaga.
|
Vastavasisulise, nö. somaatilis-sotsiaalsete seoste näitena
võiks tuua kasvõi vaesusest tingitud alatoitumuse
ja omakorda sellest tulenevad tervise- või kasvuhäired.
Analoogse iseloomuga seoseid väljendab aga näiteks
ka see, kui inimesele tekitatakse kehalisi vigastusi alkoholi-
või narkouimas inimeste poolt ja seda eriti juhul kui
vigastuste tekitajad on ka pikaajaliselt töötud. Ka
tuberkuloos on sisuliselt käsitletav sotsiaalse haigusena,
mille levikut pole võimalik märkimisväärselt
piirata ilma sotsiaalsete abinõude rakendamiseta. |
Psühho-somaatilised seosed tähendavad ja väljendavad
ennekõike seda, et meie psüühikaga toimuv on
(ja/või võib olla) tingitud somaatilistest protsessidest,
häiretest vms. ning vastupidi - somaatilised protsessid,
häired vms. võivad olla tingitud meie psüühikast.
Psühho-somaatiliste seoste iseloomulike näidetena
tuuakse sageli mitmesuguseid haigusi, näiteks südame
isheemiatõbi, Alzheimeri tõbi, dementsus jms. Analoogselt
asetavad orgaanilised aju- või närvisüsteemi
kahjustused piiranguid psüühikale, sh. vaimsele arengule.
Psühho-somaatilisel foonil on käsitletavad ka näiteks
väsimusest tingitud liiklusõnnetused ja muud traumad.
Psühho-sotsiaalsed seosed väljendavad ennekõike
konkreetse inimese psüühika ja sotsiaalse keskkonna
ja/või sotsiaalsete probleemide vastastikust seotust (sõltuvust).
|
Vastavasisuliste seoste ilmekaks väljenduseks on mitmesugused
muutused inimeste käitumises suuremate sotsiaalsete muutuste
perioodil, näiteks kuritegevuse kasv, prostitutsiooni ja
alkoholismi levik ning enesetappude arvu suurenemine. Psühho-sotsiaalse
päritolu ja iseloomuga on ka muutused, mis toimuvad pikaajaliselt
töötu staatuses oleva inimese psüühikas. |
Bio-psühho-sotsiaalsete seoste märkamine ja arvestamine
on oluline ennekõike seepärast, et see võimaldab:
· adekvaatsemalt aru saada sellest, mis toimub inimeste
ja ühiskonnaga
· valida toimuvate protsesside mõjutamiseks ja/või
probleemide lahendamiseks võimalikult asjakohased vahendid
Konkreetsemalt tähendab see näiteks, et meil on
tegemist põhimõtteliselt erinevate olukordade ja
sellest tulenevalt ka võimalike ja vajalike sekkumiste
viisidega juhtudel, kui Eestis näiteks:
· on kas 500, 5 000 või 50 000 töötut
inimest
· kannatab depressiivsete meeleolude all kas 1 000, 10
000 või 100 000 inimest
· tapab ennast igal aastal kas 5, 50 või 500 inimest
Norm ja kõrvalekalle
Moto: Kõik on võrdsed, mõni veel võrdsem
Inimesed erinevad üksteisest kõigi oma vaimsete
ja psühhomotoorsete võimete, tausta, isiksuse omaduste,
iseloomujoonte jms. poolest. Võrreldes teiste inimeste
ja mistahes abstraktsete norm-keskmiste või norm-ideaalidega
on igal inimesel vähemal või rohkemal määral
iseärasusi, erinevusi ja/või kõrvalekaldeid.
Võib ka öelda, et nö. absoluutselt normaalset,
tervet, keskmist, ideaalset ja/või ühegi kõrvalekaldeta
inimest pole reaalselt olemas.
Enamasti on erinevused siiski nii väikesed, et neid esmapilgul
kas ei märgata üldse või kui ka märgatakse,
siis need ei häiri ega takista ei teisi ega inimest ennast.
Teisiti öeldes, normina käsitletakse või sätestatakse
küll mingi konkreetne suurus, mudel vms. aga reeglina tõlgendatakse
seda teatud tolerantsiga, st normi sisse arvestatakse teatud
piires ka kõrvalekalded sellest. Missugune see konkreetne
norm ja tolerants igal konkreetsel juhul on, sõltub ennekõike
valdkonnast, mõõdetava suuruse iseloomust (sh.
selle mõõdetavusest) ja (kultuuri)keskkonnast.
Alates teatud piirist (väärtusest vms.) võib
erinevus (kõrvalekalle) aga muutuda vähemal või
rohkemal määral häirivaks kas inimesele enesele,
teistele või mõlemale, st. nii inimesele endale
kui teistele. Samuti on kõrvalekalletel olemas teatud
ülemine piir, alates millest see võib muutuda juba
väga raskesti talutavaks (talumatuks, ohtlikuks) nii inimesele
enesele kui teistele. Analoogselt alumisega on ka ülemisel
piiril teatud tolerants, mida juriidilises keeles väljendatakse
näiteks pehmendavate või raskendavate asjaoludena.
|
Näiteks, autoga sõitmise lubatud piirkiiruseks
sätestatakse mingi konkreetne väärtus, mis riigiti
oluliselt ei erine ja mille kuni 10%-list ületamist erinevates
riikides ja kultuurides reeglina sallitakse. Riigiti ja kultuuriti
üsna erinev on seevastu suhtumine auto juhtimisel lubatud
alkoholi kogusesse organismis (lubatud ja sallitud vahemikus
0-1,5 promilli) ja selle ületamisse. Üsna ühetaoliselt
suhtutakse aga praktiliselt kõikjal näiteks raskes
joobes suure kiirusega teise inimese surnukssõitmisse. |
Seega on mistahes kõrvalekalletel vähemalt kaks
ligikaudselt määratletavat väärtust (suurust
vms.), mida võiks klassifitseerida nö. väikesteks
ja suurteks. Nö. väikeste ja suurte kõrvalekallete
vahele jääb teatud ruum, mida võib omakorda
liigendada erinevatesse gruppidesse (etappidesse). Sõltuvalt
valdkonnast (selle eripärast, mõõdetavusest
ja mõõtmise ratsionaalsusest) on vastavate gruppide
arv enamasti vahemikus 2-7.
Näiteks on Maailma Tervishoiuorganisatsioon soovitanud
kasutada füüsilisest ja/või psüühilisest
kahjustusest või häirest tingitud sotsiaalse puude
tekke mehhanismi selgitamiseks järgmist skeemi.
kõrvalekalle
häire |
|
kahjustus
kaotus |
|
talitluslik piirang |
|
võimetus
puue |
Nagu näha on sellel skeemil välja toodud neli erinevat
seisundit (staadiumi, etappi vms.), millest igaühel on teatud
spetsiifilised tunnused. Sõltuvalt inimese seisundist,
häire (kõrvalekalde) valdkonnast ja iseloomust võib
inimene vastata ühele või teisele staadiumile või
liikuda dünaamiliselt erinevate staadiumide piirimail. Samuti
võib inimene nö. vasakust kastist parempoolsesse
jõuda mõne sekundiga (näiteks liiklusõnnetuse
tagajärjel) või paljude aastate jooksul (näiteks
reumatoidartriidi puhul).
|
Eestis varem toiminud süsteemidest võiks vastava
klassifitseerimise näitena tuua vaegurluse ja selle määramise
süsteemi, milles inimene teatud näitajate alusel paigutati
ühte kolmest vaegurluse grupist. Alates 2001.aastast on
see asendatud puude määramise 3-astmelise süsteemiga. |
Üldine reegel on, et mida suuremad on kellegi erinevused
mistahes võime, omaduse vms. normist (ennekõike
norm-keskmise tähenduses), seda harvemini me neid isikuid
kohtame. Teisisõnu, mida suurem on kõrvalekalle,
seda harvemini ta esineb.
· kergemaid kõne- ja käitumishälbeid
ja/või õpiraskusi esineb 10-35% lastest
· andekaiks peetakse 3-5% õpilastest
· raskeid meele-, vaimu ja kehapuudeid ning käitumishälbeid
tuleb ette mõni mitme tuhande isiku kohta
· mõnda puuet või haigust esineb ühel
inimesel mõnekümnest või koguni mitmesajast
tuhandest
· I-grupi vaeguriks (kõige suurem kõrvalekalle)
hinnatute arv on Eestis 5-6 korda väiksem II-grupi vaeguriks
hinnatute arvust
Normi ja kõrvalekalde defineerimisel ning kõrvalekalde
suuruse määramisel on lisaks erialastele, poliitilistele,
kultuurilistele, sotsiaalpsühholoogilistele jms. aspektidele
oluline ka majanduslik aspekt. Nimelt kaasneb ühe või
teise grupi defineerimise ja sellest tingitud eri(kohtlemis)vajaduste
määratlemisega ka teatud rahalise ressursi ümberpaigutamine
(vastasel juhul poleks grupeerimisel mõtet). Piiri tõmbamisega
ja vastavalt kas ühte, teise või kolmandasse gruppi
kuuluvuse tingimuste karmistamise või pehmendamisega on
võimalik ümberjagatava ressursi suurust (vajalikke
kulutusi) kas vähendada või suurendada.
|
Näitena võiks tuua kuulmislanguse. Põhimõtteliselt
saab kõik inimesed kuulmise järgi paigutada kontiinumile,
mille ühes otsas on normaalne, häireteta kuulmine ja
teises otsas absoluutne kurtus. Lõppkokkuvõttes
on ühiskonnasisese kokkuleppe või otsustamise küsimus,
missugusest kuulmislanguse määrast alates (näiteks
20 dB, 30 dB, 40 dB vms.) on inimesel alust ja õigust
teatud toetust või abi, näiteks tasuta kuuldeaparaati,
saada. Omades ülevaadet kuulmislanguse levikust ja teades
kuuldeaparaatide hindu, on erinevasse kohta piiri tõmbamise
maksumus suhteliselt hõlpsasti välja arvutatav. Analoogne
on olukord ka vaegurluse gruppide ja puude raskusastmega. |
Seega ei tähenda inimese mingi erinevus või kõrvalekalle
iseenesest, et inimesed vajaksid mingis mõttes või
mingis suhtes erilist kohtlemist või kõrvalist,
sh. ühiskonnapoolset sekkumist. Olulised on veel ühiskonnasiseses
kokkuleppes ja/või kehtestamises väljenduvad vastused
vähemalt kolmele põhimõttelisele küsimusele:
· kuhu ja kui kategooriliselt tõmmata normi ja
märkimisväärse kõrvalekalde vaheline piir,
st mis punktist ja/või missugustel tingimustel või
tunnustel hakata teatud tegevust, seisundit, nähtust või
käitumist pidama tähelepanuväärseks kõrvalekaldeks
· kas ja kuidas rühmitada kõrvalekaldeid nende
suuruse, ulatuse, sügavuse, mõju, tagajärgede
vms. järgi, näiteks kahte, kolme, nelja või
enamasse gruppi
· mis juhtub, kui inimene oma seisundilt või käitumiselt
jääb nö. teisele poole piiri, st. kas ja missuguseid
sanktsioone inimese suhtes rakendada
|
Näiteks lisaks sellele, et riigiti (st. erinevates
kultuurides ja/või keskkondades) on üsna erinev suhtumine
auto juhtimisel lubatud ja sallitud alkoholi kogusesse organismis,
on riigiti oluliselt erinevad ka ühiskonnapoolsed sanktsioonid,
mida auto joobes juhtimise eest rakendatakse - alates suhteliselt
väikesest või isegi sümboolsest rahatrahvist
ja lõpetades vanglakaristuse, tänavapühkimise
ning kohustusliku teraapiaprogrammides osalemisega ka väikeses
joobes sõitmise eest. |
Viimatimärgitud küsimus on oluline ka seepärast,
et analoogselt normi-hälbe piiri suhtelisusele on suhteline
ka teatud probleemidesse ühiskonnapoolse sekkumise iseloom,
selle määr ja võimalik efekt. Teisiti öeldes,
üht ja sama tulemust võib nii positiivses kui negatiivses
suunas saavutada väga erinevate vahenditega, kusjuures igal
vahendil on oma maksimaalne võimalik efekt.
Näitena võiks tuua meditsiinis tuntud "minimaalse
doosi efekti", mille järgi on igal ravimil teatud annuseline
piir, mille ületamisel enam praktiliselt mingit märkimisväärset
lisaefekti ei saavutata. Küll võivad selle ületamisega
kaasneda mitmesugused soovimatud kõrvalnähud. Analoogse
näitena meie hilisminevikust võiks tuua nõukogudeaegse
alkoholi hinna tõstmise kogemuse, kui alates teatud hinnast
alkoholi ostmine järsult vähenes, tarbimine aga mitte,
sest alkoholi hakati ise tootma.
Normi ja hälbe kontekstis vääriks eraldi väljatoomist
ka kaks põhimõtteliselt erinevat ja võiks
ka öelda, et teineteist välistavat hoiakut ja/või
lähenemist nii konkreetsetele inimestele ja nende tegudele
kui ühiskonnaelu üldisele korraldusele ja selle ülesehitamisele:
· normikeskne lähenemine
· hälbekeskne lähenemine
Normikeskse lähenemise puhul on domineerivaks nö
normaliseeriv hoiak, mis tähendab, et võimalikult
kõiki asju ja nähtusi vaadeldakse ja käsitletakse
võimalikult normaalsetena, normi poole püüdlevas
kontekstis ja sellest tulenevalt ehitatakse normile (ennekõike
norm-keskmise tähenduses) ja/või sellele orienteeritult
üles ka sotsiaalsete institutsioonide korraldus ja toimimine.
Hälbekeskse lähenemise korral lähenetakse inimestele
ja sündmustele maksimaalse hälbe poolt ja vastavalt
sellele ehitatakse üles ka sotsiaalsed institutsioonid.
Normikeskne ja hälbekeskne lähenemine ning nende erinevused
väljenduvad üsna ilmekalt nii inimeste igapäevases
kõnepruugis, ajakirjanduses kui seadusandluses ja selles
kasutatavas keeles. Näiteks on mitte ainult verbaalne, vaid
üsna põhimõtteline vahe selles, kas käsitleda
mõnda inimest seaduse rikkujana või kurjategijana,
autot joobes juhtinuna või roolijoodikuna, häiritud
psüühikaga inimese või vaimuhaigena jne.
Normikeskse ja hälbekeskse lähenemise põhimõttelised
erinevused väljenduvad aga ka ühiskonnas väärtustatud
ja vajalikeks peetavates tegevustes, nende teostamiseks vajalike
institutsioonide kujundamises ja nende tegevuse suunamises.
|
Näiteks seaduserikkumiste või kuritegevuse
kontekstis võib normikeskse lähenemise puhul välja
tuua neli võrdselt olulist tegevus: avastamine (märkamine),
fikseerimine, karistamine ja rehabiliteerimine, kusjuures peaeesmärk
on neist viimane. Hälbekeskse lähenemise korral on
olulisi tegevusi pigem kolm ning peaeesmärgiks karistamine,
mis saab pärast seda pole oluline. |
|