Psüühilise erivajadusega inimeste hoolekanne Eestis - Käsiraamat

Psüühikahäirete meditsiinilise käsitlemise ja meditsiiniliste sekkumiste aluseks on Rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon (RHK-10), milles klassifitseerimise alusena kasutatakse mõistet psüühikahäire, aga mitte psüühikahaigus ennekõike seepärast, et enamus psüühilistest haigustest ei ole tänapäeval määratletavad ajuhaigustena (nt skisofreenia) või ei sõltu niivõrd ajupatoloogiast, kuivõrd omandatud psühholoogilistest mehhanismidest (nt sotsiaalfoobia).

Erandi moodustavad selles mõttes ainult orgaanilised ja psühhoaktiivsetest ainetest tingitud psüühikahäired ning ka vaimne alareng, kus lisaks sündroomile (häirele) on võimalik määrata ka põhjuslik tegur.

Psüühikahäire (mental disorder) viitab teatud raskuse ja eripäraga hälvete esinemisele aju psüühilistes funktsioonides, mis põhjustavad subjektiivseid vaevusi (nt. hirmutunne) või halvendavad muul viisil kohanemist reaalsusega (nt hallutsinatsioonid). Suvaline muutus psüühilises funktsioonis ei ole veel käsitletav häirena. Mõiste psüühikahäire väljendab seega eelkõige aju funktsionaalset seisundit ja ei viita alati konkreetsetele põhjustele ega ka võimalike haiguslike muutuste iseloomule ajus. Tulenevalt sellest kattub mõiste häire olulisel määral mõistega sündroom.

RHK-10-s on iga psüühikahäire tähistatud tähe F ja kuni neljakohalise numbriga (koodiga). Häired on jaotatud kümnesse suuremasse gruppi ja koodi esimene number osutab vastavale häirete grupile. Järgnevas tabelis on psüühikahäiretest toodud ülevaade üldiste gruppide alusel.

Häirete klass		Näiteid
F0	Orgaanilised psüühikahäired	dementsus, delirium, orgaaniline isiksushäire jt
F1	Psühhoaktiivsetest ainetest tingitud psüühikahäired	intoksikatsioon, kuritavitamine, sõltuvus jt
F2	Psühhootilised häired	skisofreenia, püsivad luululised häired, äge mööduv psühhootiline episood
F3	Meeleoluhäired	episoodiline või korduv depressioon, tsüklotüümia
F4	Ärevushäired, dissotsiatiivsed häired, somatoformsed häired	foobiad, paanika-, kohanemis- jms häired, äge stressreaktsioon, somatisatsioonihäire, hüpohondria
F5	Söömishäired, unehäired, seksuaaldüsfunktsioonid	anorexia ja bulimia nervosa, insomnia, hüpersomnia, somnambulism, alanenud libiido, rahulduseta suguühe
F6	Isiksushäired, muud käitumishäired	nt paranoidsus, düssotsiaalsus, ebastabiilsus, patoloogiline hasartmängurlus, kleptomaania
F7	Vaimne alaareng	kerge, mõõdukas, raske ja sügav vaimne alaareng (käitumishäireta või käitumishäirega)
F8	Psüühilise arengu spetsiifilised häired	kõne ja keele spetsiifilised arenguhäired, õpivilumuste spetsiifilised häired (lugemishäire, arvutamisvilumuste häire), pervasiivsed arenguhäired (autism)
F9	Psüühikahäired lapse- ja noorukieas	hüperkineetiline häire, käitumishäire, tundeeluhäired (lahutamiskartus, rivaalsushäire), suhtlemishäired (valikuline mutism, kiindumishäire)

Orgaaniliste psüühikahäirete ühiseks aluseks on kindlalt diagnoositav peaajuhaigus (nt entsefaliit), -kahjustus (ajutraumast või ajuhaigusest) või muu -häire, mille tagajärjeks on aju düsfunktsioon. Näiteks Alzheimeri tõbi on progresseeruv ajuhaigus, mille korral tekib närvirakkude hävimine ja kognitiivsete funktsioonide halvenemine kuni dementsuseni välja.

Psühhoaktiivsetest ainetest tingitud psüühikahäire korral on häired põhjustatud sõltuvust tekitava aine tarvitamisest (alkohol, kannabinodid, opiaadid, kokaiin, amfetamiin, hallutsinogeenid jms). Kui kõrvale jätta sõltuvussündroom ja võõrutussündroom, siis enamus sündroome on sarnased orgaanilistele psüühikahäiretele.

Mitteorgaaniline psüühikahäire laiemas kontekstis tähistab seda, et haiguse patoloogia aju funktsioneerimise tasandil kas:

· ei ole veel täpselt teada (nt skisofreenia)
· on tingitud psühholoogilistest mehhanismidest (nt sotsiaalfoobia, lihtfoobia)
· või on häire nii bioloogiliste kui ka psühholoogiliste tegurite koosmõju tulemus

Mitteorgaaniliste häirete all võib käsitleda psühhootilisi-, meeleolu-, ärevus-, söömis-, une- ja muid häireid.

Psühhootiliste häirete (nt skisofreenia, püsivad luululised häired, äge mööduv psühhootiline episood, skisoafektiivne häire) korral on tegemist inimese võimetusega eristada reaalsust subjektiivsetest elamustest (nt luulu, hallutsinatsioonide ja muude raskete hälvete tõttu), mistõttu häiritud reaalustaju alusel luuakse uus, ebareaalne maailm. Tüüpilisemad psühhootilised sümptomid on hallutsinatsioonid, luulumõtted, katatoonne rahutus või stuupor; vahel on ka väljendunud illusoorsed meelepetted või muud psühhootilise tähendusega tunnetusprotsessi häired.

Psühhootiliste häirete korral esinevaid sümptome võib jagada kahte gruppi: positiivsed ja negatiivsed. Negatiivsed sümptomid väljendavad psüühiliste funktsioonide alanemist või kadumist, näiteks emotsioonide kadumine e. apaatia või nõrgenenud siseajet tegutsemiseks ja mõtlemiseks e. abuulia. Skisofreenia algstaadiumis domineerivad positiivsed e. tüüpilised psühhootilised sümptomid ja kaugele arenenud haigusstaadiumis negatiivsed sümptomid: aktiivsuse alanemine, passiivsus ja initsiatiivi puudumine, k?ne sisu ja s?navara vaesumine, emotsionaalsete reaktsioonide n?rgenemine v?i inadekvaatsus, millest sugeneb tavaliselt sotsiaalne isoleerumine, puudulik välimuse eest hoolitsemine ja sotsiaalse aktiivsuse alanemine.

Meeleoluhäirete (bipolaarne häire, episoodiline või korduv depressioon, tsüklotüümia, düstüümia) korral on p?hiliseks tunnuseks meeleolu muutus kas alanemise (depressiooni) v?i t?usu (mania) suunas koos sellega kaasneva aktiivsuse üldise taseme muutusega.

Neurootilised, stressiga seotud ja somatoformsed psüühikahäired võib jagada kolme gruppi: ärevus-, dissotsiatiivsed ja somatoformsed häired. Sellest grupist kõige sagedasemad on ärevushäired.

· Ärevushäirete korral on keskseteks subjektiivselt või muul viisil inimest häirivad ärevuse psüühilised ja kehalised sümptomid (seesmine rahutus, võimetus lõõgastuda, pingetunne, kergesti ehmumine tühistel põhjustel, kõrgenenud erutuvus ja ärrituvus, hirm kaotada kontroll enese üle või "minna hulluks" või "peast segi", surmahirm, südame kloppimine, higistamine, värisemine, vappumine, suukuivus, hingamisraskused, valud või düskomforditunne rindkeres, iiveldustunne või ebameeldiv tunne kõhus, lihaspinge ja lihaspingega seotud valud, kuumad ja külmad hood, tuimusetunne või surinad, tükitunne kurgus, neelamisraskused, insomnia tüüpi unehäired jms) · Dissotsiatiivsete häirete ühiseks jooneks on osaline või täielik normaalse integratsiooni hävimine mälu, identsuse ja vahetute aistingute ning liigutuste kontrolli vahel · Somatoformsetele häiretele on iseloomulikud püsivad somaatilised sümptomid, mille puhul, vaatamata korduvale uurimisele, ei leita orgaanilist alust ning patsiendid pöörduvad jätkuvalt oma kaebustega arstlikule uuringule

Füsioloogiliste funktsioonide häirete ja füüsiliste e. somaatiliste teguritega seotud käitumissündroomid sisaldavad söömishäireid (anoreksia ja bulimia nervosa), unehäireid (nt insomnia) ja seksuaaldüsfunktsioone.

Täiskasvanu isiksus- ja käitumishäirete alla kuuluvad kliinilise tähendusega seisundid ja väärkohastumuslikud käitumismustrid, mis on püsivad ning väljendavad inimese iseloomulikku elustiili ja enese ning teistega suhtlemise viisi.

Vaimne alaareng on seotud sünnipäraselt madala kognitiivse funktsiooni (eelkõige intellekti) tasemega. Psühholoogilise arengu häirete e. psüühilise arengu spetsiifiliste häirete korral on tegemist teatud kindlate funktsioonide madala taseme (nt spetsiifiline lugemishäire) või eripäraga (nt autism või Aspergeri sündroom).

Lapse või nooruki muud käitumis- ja tundeeluhäired hõlmab häireid, mis algavad lapse või noorukieas ja sageli ka mööduvad või transmorfeeruvad muudeks psüühikahäireteks hilisemas eas. Näiteks lahutamiskartus lapseeas, mis kas möödub või selle alusel kujuneb välja sõltuvattüüpi isiksushäire.

Psüühikahäirete esinemissagedust teatud konkreetsetes populatsioonides väljendatakse enamasti teatud arvuliste näitajatega. Siiski tuleks ainult arvude alusel väljendatavasse statistikasse suhtuda mõningase ettevaatusega, sest vastavasisuline (arvuline) statistika on tugevas positiivses korrelatsioonis arstiabi ja selle üldise korralduse kvaliteediga. Eriti oluline on selle arvestamine erinevate populatsioonide omavahelisel võrdlemisel.

Näiteks oli nõukogudeaegses Eestis statistiliste andmete alusel isegi kaks ja enam korda rohkem skisofreeniahaigeid kui mõnes Kesk-Aasia vabariigis. Siiski ei tähendanud see, et skisofreenia oleks olnud Eesti rahvuslik haigus. Peamine põhjus oli ikkagi suure riigi eri regioonide arstiabi erinevas kvaliteedis. Samal ajal, Eesti tervishoiusüsteemi arengule tuli suur haigestumuse näitaja muidugi kasuks, sest see võimaldas Moskvast täiendavaid ressursse taotleda.

Siiski, ilma arvuliste näitajateta hakkama ei saa ja psüühikahäirete esinemissageduse illustreerimiseks Eestis on allpool toodud riikliku statistika andmed ambulatoorsete psühhiaatriliste patsientide arvust Eestis 1999. aastal.

RHK-10 kood	Kokku	üldarv				esmakordseid
		lapsed		noorukid ja täiskasvanud		lapsed		noorukid ja täiskasvanud
		M	N	M	N	M	N	M	N
F00-09	8260	173	78	3535	4474	86	39	850	1141
F10-19	10304	48	9	8827	1420	38	6	3503	607
F20-29	10753	32	15	4183	6523	7	4	207	323
F30-39	11068	126	88	2590	8264	77	58	959	2771
F40-49	13044	645	476	3159	8764	406	297	1515	4114
F50-59	1758	75	68	771	844	48	43	115	223
F60-69	1092	3	3	638	448	1	0	195	99
F70-79	3965	816	454	1597	1098	293	183	243	124
F80-89	3887	2403	1151	244	89	1232	545	90	38
F90-98	2935	1770	739	259	167	981	428	146	87
F00-98	67066	6091	3081	25803	32091	3169	1603	7823	9527

Nagu näha, on statistiliselt teistest märkimisväärselt rohkem esindatud RHK viis esimest gruppi, aga sellest ei tulene iseenesest, et kõik need ja just need viis gruppi peaksid olema näiteks hoolekande prioriteetseteks sihtgruppideks. Eri tüüpi psüühikahäiretega inimeste abistamiseks on erinevatel sektoritel põhimõtteliselt erinevad võimalused ja näiteks F3 ja F4 gruppi kuuluvate psüühikahäiretega inimeste abistamisel on suurimad võimalused psühhiaatrilisel arstiabil.

Psühhiaatrilise arstiabi ja hoolekande ühise ning peamise sihtgrupi moodustavad ennekõike teatud arengustaadiumini jõudnud F0, F1, F2 ja F7 gruppi kuuluvate psüühikahäiretega inimesed. Neist ennekõike F0 ja F7 ja seda eriti laste ning noorte puhul on väga oluline, et mitte öelda - keskne koht (eri)pedagoogikal.
Psüühikahäireid saab liigitada ka lähtuvalt valdavalt mittepõhjuslikust avaldumisest ja mittemeditsiinilise sekkumise laadist, nö pedagoogilis-psühholoogiliselt. Püüdes õpetada erivajadusega inimestele uusi oskusi, tehakse kindlaks nende seniste oskuste tase ning püütakse siis leida sobiv viis kujundada sel pinnal uusi oskusi või arendada neid olemasoleval pinnal edasi. Klassifitseerimisel eristatakse siingi nähtuse olemust ja püsivust, eristades puuet kui funktsiooni täielikku kadu, hälvet kui funktsiooni osalist kadu ja häiret kui ajutist muutust funktsioonis. Neuroos on põhimõtteliselt ajutine, traumast võib tekkida ajutisi mälu jt psüühika funktsioonide häireid, kuid võib tekkida ka püsivaid keskendumisraskusi jm.

Nähtuse põhjustest tingitult eristatakse sünnipäraseid ja omandatuid, kusjuures sünnipärasteks loetakse erivajadusi, mis on tekkinud enne kolmandat sünnipäeva, mil areneb välja suuline kõne. Sünnipärase vaimse alaarenguga isikud õpivad jõudumööda seda, mida neile õpetatakse, on kergesti mõjutatavad, samas väga piiratud võimega abstraktseks mõtlemiseks. Elu jooksul omandatud vaimse taseme languse ehk dementsusega isik unustab üha rohkem, desorienteerub ajas ja ruumis, kaotab teiste psüühika funktsioonide kvaliteedis ja võib omandada uusi ümbrusele ebasoodsaid käitumisjooni.

Avaldumise laadilt eristatakse keha, kõne- ja kognitiivseid puudeid, õpiraskusi, ning emotsionaalseid ja käitumishälbeid. Paljudel meditsiinilises mõttes raske psüühikahäirega inimestel esineb kombinatsioon mitmest puudest ehk liitpuue. Raske psüühikahäire korral kasvab tõenäosus, et inimene võib olla ohtlik iseendale või teistele.

Järgmine osa - Erialatehnoloogiline baasmudel

Tagasi SISUKORDa

Sama raamat MS Word dokumendina, (pakitud zip formaadis)

Sama raamat pdf formaadis

Muid (koolitus)materjale