Maailm on väsinud vihkamast

Seisused Indias

1. Brahman (ülik, preester, mõtleja, poliitikajuht)
2. Kshatrija (valitseja, sõjamees)
3. Varna (materjaalse tootmise sfääris vabad isikud, põllumehed, käsitöölised, kaupmehed)
4. Shuudra (sulased, lihttöölised, pärismaalased)

Tõe saavutamise kriteeriumiks pole mitte loogiline tõesus, vaid antud isiku puhtmeeleliselt kogetav (tunnetuslik) täiuseseisund (Linnart Mäll)

Tõde on see, mida igaüks vastavalt oma eeldustele tingimusteta õigeks peab.

(India traditsioonis) mõisted on eelkõige sõnad, mis vaid osaliselt reaalsusele vastavad (täieliku mõistmise saavutab vaid tunnetuse kaudu, see on aga sõnuseletamatu?).

Jesuiitlik deviis - eesmärk pühitseb abinõu (ei või tõsi olla see, kuna halva tegemine hea saavutamiseks on ikkagi taunitav. Materiaalse kahju puhul võib küll suurema kaotuse ärahoidmiseks (maja põleb) teha väiksemat, küll on see aga lubamatu vaimses sfääris või elusolendite puhul (nt. valetamine selleks, et tõde võidule pääseks?).

Gandhi deviis- vahend - see on kõik (kuna eesmärk ei pruugi saabuda meie elueal, peab valvama, et vahend oleks selline, mis ei muutuks põh- juseks teistele protsessidele (halbadele). Vägivald vahendina põhjustab sageli edasist vägivalda, kaugenemine eesmärkidest.)

Inimene saab (inimesena?) eksisteerida vaid siis, kui ta usub iseendasse (D.M. Datta).

Leida täielikult tõde tähendab teostada iseennast ja oma saatust s.o. muutuda täiuslikuks.

Kes püüab (iseend leida?), see ei hukku.

Kes ütleb, et usul (inimese enese veendumustel) pole poliitikaga midagi tegemist, see ei tea, mida usk tähendab.

Jumal pole taevas ega maa all, vaid igaühes (mitte taeva poole ei pea kummardama vaid taevase poole meis endis?)

Tuleb leppida inimvaimu piiratusega, kui juurdleme olemise või olemuse üle, mis asub sealpool inimliku tunnetusvõime piiri.

Tõde on see, mida teie sisehääl teile ütleb.

Igal nähtusel on 2 külge - väline ja sisemine. Välisel on tähendust vaid niivõrd, kuivõrd ta sisemist aitab.

Välisel vormil (nt. kunstil) on väärtust ainult niivõrd, kuivõrd ta väljundab inimese sisemist olemust. Tõeline kunst peab aitama hingel oma sisemina teostada. Samas ei pruugi hing eneseteostuseks vajada väljendusvahen- dina kunsti (piisab loodusest?). Inimliku kunsti toodetel on väärtust ainult niivõrd, kuivõrd nad aitavad hingel end teostada.

Tihti eksisteerivad tõde ja ebatõde (vale, väärus?) kõrvuti, (nagu ka) hea ja kuri (halb?) esinevad sageli koos.

Keha on meile sageli tõkkeks lunastuse (eneseni jõudmise) teel. (St. orjame teda ja hing unarusse jääb).

Keeldun end piiramast mingi tõlgitsusega (pühakirjast), /olgu ta nii õpetatud kui tahes/ kui ta räägib mu mõistusele ja kõlblustundele vastu.

(Jumala) kujude (kas ka kõigi asjade) kummardamine on inimloomusele omane. Me ihkame sümboleid. Kujud (nagu ka kirikud?) on jumala kummardamisel abiks.

Hinduism käsib igaühel teenida Jumalat vastavalt oma usule (e. drahma- le). Tõeliselt on uske niisamapalju kui inimesi.

Kõik mida inimese käsi on puudutanud, muutub ebatäiuslikuks ainuüksi sellepärast, et inimene ise on ebatäiuslik. (seega on ebatäiuslikud ka jumalasõna levitavad teosed, täiuse saavutamine vaid neid järgides pole võimalik). Olles iseenesest ebatäiuslikud, on ebatäiuslik ka meie loodud usk.

Erinevate usundite olemasolu on tingitud erinevate rahvaste loomusest ja (seega) kliima erinevustest.

Kõigil uskudel on üks vaim, kuid see on valatud mitmesse eri vormi. Tark ignoreerib välist kesta ja näeb igas erinevas kestas elavat sama vaimu.

Austus kõigi ususndite vastu. Teiste uskude austamine ei tarvitse meid pimedaks teha nende puuduste suhtes.

Tsivilisatsiooni (ühiskonna) areng ja progress pole karvavõrdki tõstnud inimkonna kõlblust.

Loomadest eristab inimesi see, et inimsoo põhivoorusi on võimelised endas välja arendama ka kõige madalamal arengutasemel olevad hõimud (loomad aga mitte?)

Sõda ei tunnista ühtki seadust peale jõuseaduse.

Vägivalda ei saa hävitada vägivallaga.

Tõde tuleb korrata niikaua, kuni leidub veel inimesi, kes sellesse ei usu. (Max Müller)

Püüdes teha kõike seda, mida teeb mees, alandab naine nii ennast kui meest (ta läheb vastuollu iseenese loomusega) Mehi ahvides ei muutu te (naised) meesteks, kuid kaotate seejuures võime olla teie ise.

Naised peavad lakkama end mehe himuobjektiks pidamast. See on pigem nende (naiste st.) kui meeste teha.

Arutu hulk abielumehi eksib kõlbluse vastu (magatades võõraid naisi?), aga keegi ei tee sellest probleemi. (Naisega on teisiti,) Naine ei saa peita oma häbi, kuna mees võib vabalt oma patte varjata (neid ei peeta enamasti patukski).

Ei tohi süüa söömise pärast, vaid sööma peab selleks, et elada.

Elamine elamise pärast pole mingi ilu ega rõõm, elama peab selleks, et teenida oma ligimesi ja loojat (seda vaid eeldusel, et teenime teiste teenimise läbi tõde?....Sageli on aga ligimeste teenimine ebasoovitav, sest ligimesed teenivad vaid pahesid või oma ihasid. Looja teenimine = enese teenimine, meis on Jumal?)

Inimene annab kiiresti alla, kui patt (pahe) kannab vooruse rüüd.

Eesmärgi saavutamine ja vahendite valik on omavahel kindlas seoses.

Püsiv heaolu ei saa kunagi sündida valest ega vägivallast.

Nii kuidas Jumal (meie ideaalid?), nii ka tema teenija (meie käitumine?) Lõikame ainult seda, mida külvame (saab ka vabalt looduses kasvavat lõigata..aga..?)

Tõeline ühtsus seisneb taotluste paljususes.

Tõde pole võimalik saavutada ebatõe abil. Ainult tõe järgimisega saavutatakse tõde.

Kui kanname hoolt vahendite eest, siis saavutame varem või hiljem eesmärgi.

Jumal triumfeerib meis, mitte iialgi meie ise

Iga tapmine või kahjutegemine on põhjusest hoolimata (isegi alalhoiuinstinktist) inimsusevastane kuritegu (samas on oma loomusele vastavalt tegutsev inimene õigel teel...) (Hiljem lükkab ümber, leiab hullu tapmise isegi tänuväärse olevat).