Herman Hesse Gertrud Tlk. Uno Liivaku, Tallinn 1997, Monokkel (Die Romane und grossen Erzählungen. Zweiter Band. Gertrud. Rosshalde. Berlin und Frankfurt Main 1978) Õige loomistöö teeb üksildaseks ja nõuab meilt midagi, mida peame elumõnudest lahti kiskuma. Ma tahaksin tunda, et valu ja rõõm tulevad ühest ja sellestsamast allikast ning et nad on ühe ja sellesama jõu liikumised ning ühe ja sellesama muusika taktid, igaüks ilus ja vajalik.. Kõik paikneb läbisegi ja üksteise kõrval, on vaevu eraldatud ja hetketi vaevu eristatav Mida on kõige raskem saada, see on kõige armsam. Noorus lõpeb koos egoismiga, vanadus algab teistele elamisega Mulle tundub, et inimese elu on otsekui sügav kurb öö, mis poleks talutav, kui siin-seal ei sähviks välke, mille äkiline heledus on nii lohutav ja imepärane, et nende sekundid võivad kustutada ja õigustada pimeduse aastaid. See, mis inimestel on ühist, on midagi rohkemat ja olulisemat kui see, mis igaühel on omaette ja mille poolest ta teistest erineb. Kui sul on oma lõbu jaoks teiste inimeste luba vaja, oled sa tõesti üks õnnetu mehike. Õppige tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt ja muu üle naerma. Korralik kunstnik peab elus õnnetu olema. Et armastus on alati mõistatus ja seletamatu ning kahjuks on teada, et elu oma ilusamaid lapsi ei hoia ja et kõige toredamad inimesed peavad armastama just seda, mis nad hukatusse viib. Kuid headust ja mõistust on meis, inimestes, kellega juhus mängib, ja meie võime olla tugevamad kui loodus ja saatus, olgugi et vaid viivuks. Me ei saa südant elult ära võtta, kuid me võime oma südant nii kujundada ja õpetada, et see juhusest üle on ja ka valu murdumatult näha suudab