Heiki Raudla - KODANIKU RAAMAT

Riigiks nimetatakse organiseeritud inimeste kogu, kes elab kindlal maa-alal ja on seotud ühise võimuga. Seega on riigil kolm peamist tunnust: maa-ala, kodanikkond ja suverääne riigivõim. Riiki võib defineerida kui avalik-õiguslikku organisatsiooni, mis oma õiguskorra loomisel ja sellel korral põhinevates võimuavaldustes on oma territooriumil piiramatu ning rahvusvahelistes suhetes sõltumatu igast muust võimust.
Riigi mõiste tuli kasutusele Euroopas uusaja algul (varasemad sellega võrreldavat tähendust väljendavad terminid on kreeka politeia ning ladina civites ja res publica).

7.1. Riigi areng ja vormid

Keskaegses Euroopas puudusid rahvaste vahel piirid. Püha Rooma riik kujutas endast kõikehõlmavat ülemvõimu. Alles IX sajandil hakkas impeerium Karl Suure mõjul kujunema erinevateks poliitilisteks ühendusteks.
Alates XIX sajandist, mil tekkis liberaalse riigi õpetus, käsitleb üldine riigiõpetus riigi kolme olulise tunnusena rahvast, territooriumi ja avalikku suveräänset võimu (suveräänsus on riigi võime ilma sisemiste ja väliste kitsendusteta teatud viisil käituda).
Ühtse keskvõimuga riiklikud moodustised tekkisid koos ühiskondliku tööjaotuse arenemisega siis, kui sugukondlikust korrast ja tavaõigusest ei piisanud ühiskondliku korra tagamiseks.
Võimu korraldamise viis väljendub riigivormis, mis hõlmab nii riigivalitsemise vormi (monarhia, vabariik) kui ka riigikorralduse vormi (unitaarriik, föderatsioon).
Selle järgi, kes on tegelikult riigivõimu kandja, on juba antiikajast eristatud monarhiat ja vabariiki (s.o riigi aristokraatlikku ja demokraatlikku vormi).
Monarhia on riigivalitsemise vorm, mille puhul riigipea on harilikult eluaegse või päriliku vormiga monarh: kuningas, keiser, sultan, emiir. Eristatakse absoluutset ja konstitutsioonilist monarhiat. Esimesel juhul kuulub monarhile nii seadusandlik, täidesaatev kui kohtuvõim. Konstitutsioonilise monarhia puhul on monarhi võimu ulatus määratud põhiseadusega, peamiseks seadusandlikuks organiks on parlament, kõrgem täidesaatev võim kuulub valitsusele. Monarhil on harilikult vetoõigus, ta võib parlamenti laiali saata jms.
Tänapäeva riigivormid on kas absoluutne või piiratud (konstitutsiooniline või parlamentaarne) monarhia ning parlamentaarne või presidentaalne vabariik. Parlamentaarse monarhia puhul on monarh riigipea seisundis ainult nimeliselt, näit Holland, Inglismaa. Paljud riigivalitsemise vormid on pidevas muutumises ja vastastikuses seoses ega näita riigi demokraatia tegelikku taset. Seda võimaldab riikide eristamine riigivõimu piirangute määra (poliitilise reziimi) järgi liberaalseks, autoritaarseks ja totalitaarseks. Riike võib veel mitmel muul viisil liigitada.
Riikliku tegevuse järgi ühiskonnas eristatakse liberaalset riiki ja sotsiaalriiki. Liberaalses riigis seisab esiplaanil indiviid ning tema õigused moraalsele, majanduslikule ja poliitilisele vabadusele. Sellele vastavalt peab riik oma tegevust piirama. Samas peab riik suutma garanteerida avalikku korda ja julgeolekut. F. Lasalle iseloomustas sellist riiki kui "öövalvurit", kes oma kodanike tegelike vajaduste eest ei hoolitse.
Sotsiaalriik sekkub laialdaselt ühiskonna ellu. Riik tegutseb kui sotsiaalse õigluse ja avaliku heaolu kaitsja.
Riigivõim laieneb nii selle riigi kodakondsust omavatele kui ka välismaalastele ja kodakondsuseta isikutele. Kõrgemate riigiorganite tegevus on tavaliselt määratud põhiseadusega, mis lähtub seadusandliku, täitev- ja kohtuvõimu lahususest.
Riigiõpetust on ajaloo vältel käsitletud nii empiiriliselt kui ka teoreetiliselt. Eelkõige on püütud leida vastust küsimustele, kuidas riik tekkis, kas vägivallaga, lepinguliselt või evolutsioonilisel teel või mõnel muul viisil, ja milline peab see olema. Arvamused on senini erinevad ja kokkuleppele ei ole jõutud seniajani.
Inglise filosoof John Stuart Mill kirjutas oma 1859. aastal ilmunud raamatus "Vabadusest" järgmiselt: "Ühiskond ei ole küll rajatud lepingule ning lepingu leiutamine selleks, et sealt inimese sotsiaalseid kohustusi tuletada, on tühi töö, kuid siiski on igaüks ühiskondliku kaitse eest ühiskonnale midagi võlgu; inimene elab ühiskonnas ja see tõsiasi nõuab vältimatult, et kõik peavad teiste suhtes järgima teatud käitumisjoont. Selline käitumisjoon tähendab esiteks, et üksteise huvisid ei kahjustataks, või õigemini - ei kahjustata teatud huvisid, mida kas seaduses väljendatult või vaikimisi loetakse õiguseks; ning teiseks, et igaüks võtab kanda oma osa nendest töödest ning ohvritest, mida nõuab ühiskonna või tema liikmete kaitsmine kahju ja vägivalla vastu."
Lepinguteooria tekkis XVIII sajandi valgustuslikest ideedest ja tuletas riigivõimu õiguspärase loodusõiguse seisukohast, mille järgi kõik inimesed on sünnilt võrdsed; riigivõim aga sünnib nende omavahelise lepingu tulemusena. Lepingu eesmärgiks on leida selline ühiselu vorm, mis kaitseks iga kodaniku vabadust ja varandust kogu ühiskonna käsutuses oleva võimuga, piiramata samas aga ühegi teise kodaniku vabadusi ja õigusi.
Orgaaniline teooria nägi riigi tekkimise põhjusena neidsamu jõude, mis kutsuvad esile loodusnähtusi ja käsitleb riiki bioloogilise organismi analoogina. Orgaaniline teooria peab riigi tekkimise põhjuseks võitlust võimu pärast. Loomuliku valiku tulemusena jäävad selles võitluses ellu tugevamad.
Vägivalla teooria seisneb selles, et inimühiskond on juba sündides jagunenud erinevateks hõimudeks ja rassideks. Nende omavahelistest kokkupõrgetest ja võitlustest sünnib riiklus.
Teooriaid on veelgi. Teokraatliku teooria järgi lõi jumal maailma ja selle korralduse, kaasa arvatud riigi. Marksistliku teooria järgi on riigivõimu tekkimise põhjuseks ühiskonna lõhenemine sotsiaalseteks klassideks. Selleks, et majanduslikult valitsev klass võiks säilitada ja kindlustada oma eeliseid ülejäänud ühiskonna ees, vajab ta institutsiooni, mis kaitseks olemasolevat olukorda. Niisuguseks institutsiooniks sai riik ja avalik võim.

7.2. Eesti riikluse kujunemine

Muinaseesti koosnes umbes 40 kihelkonnast, need olid omakorda suhteliselt lõdvalt seotud kümneks maakonnaks. Ühtne riigivõim puudus. Arvatakse, et kui eestlased poleks sattunud võõra võimu alla, siis oleks meie riiklus võtnud aja jooksul shveitsipärase maakondade konföderatsiooni kuju. Ka XIII sajandil sakslaste ja taanlaste rajatud poliitilises korralduses puudus selgelt eristatav riigivõim.
Vana-Liivimaa kujutas endast ordu, piiskoppide, nende vasallide ja linnade lõdvalt seotud konföderatsiooni. Ühisküsimusi lahendati konsensuse alusel Liivimaa üldistel maapäevadel. Liivi sõjas (1558-1583) Vana-Liivimaa konföderatsioon purustati, ordu ja piiskopiriigid kadusid. Ent nende vasallid ühinesid Poola, Taani ja Rootsi ülemvõimu all mõisnike koondisteks - rüütelkondadeks. Keskvõimu esindavad kubernerid ja riigiametnikud pidid jagama võimu rüütelkondadega (eriti nende üldkogude e maapäevadega). Siinsete alade eristaatust, kohaliku aadli seisuslikel privileegidel põhinevat autonoomset omavalitsussüsteemi hakati nimetama Balti erikorraks ja see säilis ka Vene võimu all. Eestlased jäid kohalike asjade otsustamisel eemale nii kubermangu kui ka maakonna tasandil.
Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni andis Venemaa Ajutine Valitsus dekreedi, millega Eesti ala ühendati autonoomseks kubermanguks. Võim läks üle valla- ja linnavolikogude valitud Eestimaa Kubermangu Ajutisele Maanõukogule (maapäev). Maapäeva ja selle poolt loodud maavalitsuste tegevuse lõpetasid 1917. aasta oktoobris võimu haaranud kommunistid. Enne laialisaatmist jõudis maapäev end 28. mail 1917 kuulutada kõrgemaks võimuks ning moodustada maapäeva vanematekogu. Maapäeva vanematekogu ja juhatus asutasid aga põranda all Eestimaa Päästekomitee. Kasutades bolshevike põgenemise järel tekkinud võimuvaakumit, kuulutas päästekomitee rahvaste enesemääramise õigusele tuginedes 24. veebruaril 1918 Eesti iseseisvaks. Eesti piir pandi paika 2. veebruaril 1920. aastal Venemaa ja Eesti vahel sõlmitud Tartu rahulepinguga.
1918. aastal rajatud Eesti Vabariik oli uus riik. 1940. aastal okupeeris Balti riigid NSV Liit, aastatel 1941-1944 järgnes Saksa okupatsioon. 1944. aasta septembris moodustas viimane Eesti seaduslik peaminister Otto Tief kahe okupatsiooni vahelisel lühikesel ajal uue valitsuse ning püüdis iseseisvust taastada, kuid pidi põgenema Rootsi. Järgnes taas nõukogude okupatsioon. Paljud lääneriigid ei tunnistanud kogu selle aja Balti riike NSVL osana.
Eesti oli NSVL liiduvabariikidest esimene, kus 1980. aastate teisel poolel algas NSV Liidu lagunemise protsess. 1990. aastal valiti Eestis kaks esinduskogu: Eesti Kongress ja ENSV Ülemnõukogu. Pärast pikki vaidlusi ei otsustatud mitte uue riigi väljakuulutamise poolt, vaid võeti vastu Eesti Kongressi pakutud otsus Eesti Vabariik taastada. See otsus kiideti heaks 1991. aasta märtsis toimunud rahvahääletusel.
20. augustil 1991. aastal, sõjalise riigipöördekatse ajal Venemaal, kuulutas Eesti Ülemnõukogu Eesti Vabariigi taastatuks. Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi valitud Põhiseaduse Assamblee koostas uue põhiseaduse, mis võeti vastu 28. juunil 1992 toimunud rahvahääletusel ja mis jõustus sama aasta 3. juulil. Seejärel alustati põhiseaduslike riigiorganite loomist. Esimene taasiseseisvunud Eesti Vabariigi riigikogu, VII Riigikogu, valiti 20. septembril 1992.

7.3. Riigi kodanikud

Sõnad "kodanik" (lad civitas) ja kodakondsusidee kerkisid esmakordselt esile juba VII-VIII sajandil eKr Kreekas. Tänaseni kehtiva kodaniku ja kodakondsuse mõiste aluseks oli tollal ja on ka praegu vabaduse ja võrdsuse seadus.
Mõte vabadusest ja võrdsusest on aga veelgi vanem. Juba 2000 aastat eKr on ühes tekstis kirjas järgmise read: "Jumal lõi tuuled selleks, et igaüks võiks hingata nagu tema kaaslanegi." Juba Kreekas taibati välja öelda seos kodaniku ja omaenda elu korraldamises osalemise vahel. Olla kodanik tähendas olla poliitiline olend.
Ka Roomas oli aktuaalne aktiivse kodaniku probleem. Cicero kirjutas: "Need, keda loodus on õnnistanud võimega korraldada ühiskonna asju, peavad kõrvale heitma kogu oma kõhkluse, lülituma võidujooksu ühiskondliku ametiposti pärast ja osalema valitsuse juhtimisel."
Kodaniku mõiste on tihedalt seotud demokraatiaga. Henry Jones kirjutas: "Demokraatia eksperiment edeneb sedamööda, kuidas ta õpib tundma tõelist kodakondsust."
Kodakondsusel on tegelikult rohkem aspekte. 1949. aastal tõi sotsioloog T. H. Marshall Cambridge'is peetud kõnes välja kolm erinevat aspekti:
1) tsiviilaspekt, mis hõlmab õigust vabalt liikuda ja vabadust sõlmida lepinguid; 2) poliitiline aspekt, mis hõlmab ka õigust olla valitud avalikku ametisse või õigust olla valija; 3) sotsiaalne aspekt, mis hõlmab õigust heaolule ja ühiskonna pärandist osasaamisel.
Tänapäeval mõistame kodakondsust järgmiselt: "Kodakondsus on mingi riigi kodanikuks olek, isiku ja riigi poliitilis-õiguslik side, mille kaudu määratakse poolte vastastikused õigused ja kohustused. Kodakondsus lõpeb surmaga, teise kodakondsusesse astumisega või kodakondsuse äravõtmisega."
Riigi elanikkonna suurema osa moodustavad tavaliselt selle riigi kodanikud. Lisaks sellele võib maal asuda välismaalasi, kodakondsuseta isikuid ning kodakondsusküsimused on iga suveräänse riigi siseasi. Kodakondsus omandatakse sünniga.
Sünniga kodakondsuse omandamisel on kaks põhimõttelist võimalust. Ius soli (lad - päikeseõigus) ehk territoriaalpõhimõte tähendab seda, et vastava riigi territooriumil sündinud inimene omandab selle riigi kodakondsuse. Eelkõige eelistatakse ius soli põhimõtet neis riikides, kus soovitakse siduda sisserändajate lapsi riigiga.
Ius sanguinis (lad - vere õigus) põhimõte tähendab, et laps omandab sündides oma vanemate kodakondsuse. Mõlemad põhimõtted said alguse Prantsuse revolutsiooni ajal ning asendasid XIX sajandi jooksul aegamööda endise elukoha kriteeriumi.
Selle põhimõtte kasuks otsustavad eelkõige need riigid, kes ei soovi kodakondsete kasvu sisserändajate arvelt, samas soovivad nad kodakondsete kasvu välismaal sündinud laste arvelt. Eelkõige on siin eesmärgiks tagada etniline järjepidevus.
Sünniga omandatud kodakondsus võib hiljem muutuda, peamiseks mooduseks on naturalisatsioon. See on vabatahtlik. Kodakondsuse taotlemine teise riiki elama asumisel pole kohustuslik. Naturalisatsiooni korras võib riik oma kodakondsuse anda välismaalasele, kui too:

• abiellub selle riigi kodanikuga (Eestis ei kehti);
• lapsendatakse selle riigi kodaniku poolt;
• taotleb selle riigi kodakondsust.
  

7.4. Eesti kodakondsus
26. novembril 1918 andis Maanõukogu välja määruse Eesti kodakondsuse kohta, kus on kirjas järgmised read: "Eesti demokratilise vabariigi kodaniku õigused on kõigil isikutel, rahvuse ja usu peale vaatamata, kes järgmisele kolmele nõudmisele vastavad: 1) kes Eesti demokratilise vabariigi piirides elavad, 2) kuni 1918. aasta veebruarikuu 24. päevani endise Vene riigi alamluses olid ning 3) Eesti demokratilise vabariigi osadest pärit või kohalikkude elanikkude nimekirjas seisid, mis endise Vene riigi asutuste poolt siin maal ehk selle maa jaoks peeti. Ajutine äraolek Eesti demokratilise vabariigi piiridest, mille kestuse ajutine valitsus kindlaks määrab, selle määruse väljakuulutamise ajast arvates, ei võta mitte õigusi riigikodakondsuse peale." Samal päeval võttis noor vabariik vastu veel ühe olulise akti: "Ajutise Valitsuse määrus väljamaa passide, passide viseerimise ja sõidulubade väljaandmise kohta." Alates 1998. aastast tähistakse Eestis 26. novembril kodanikupäeva.
Eesti kodakondsus lähtub õiguslikust järjepidevusest, ning kuna praegune Eesti riik on 1918. aastal rajatud Eesti Vabariigi õigusjärglane, siis kehtib sama põhimõte ka kodakondsuse suhtes. Seetõttu on automaatselt Eesti kodanikud need isikud, kes olid seda kuni Eesti okupeerimiseni NSVL poolt, samuti nende järglased.
Eestis elavatel välismaalastel on õigus vabalt Eesti kodakondsust taotleda. (Nad võivad Eestis elada ka seda taotlemata vastavalt välismaalaste seadusele alalise või ajutise elamisloa alusel.)
Eesti kodakondsuse taotleja peab kodakondsusseaduse järgi:

• olema vähemalt 15 aastat vana (teatud tingimustel võib taotleja olla ka noorem);
• olema alalise elamisloa alusel elanud Eestis 5 aastat enne ja 1 aasta pärast kodakondsuse taotlemist;
• oskama eesti keelt ettenähtud tasemel;
• omama seaduslikku püsivat sissetulekut, mis tagab tema ja tema ülepeetavate äraelamise;
• tundma ettenähtud tasemel Eesti põhiseaduse ja kodakondsusseaduse aluseid;
• olema lojaalne Eesti riigile, andma sellekohase vande.

Kodakondust võidakse ka taastada isikule, kes on kaotanud Eesti kodakondsuse alaealisena. Ka Eestis leitud lapse, kelle vanemad ei ole teada, tunnistatakse Eesti kodakondsuse omandanuks sünniga. Eesti kodanik, ei või olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses. Selle sätte puhul on erand väliseestlaste jaoks. Topeltkodakondsus on keelatud ka paljudes teistes riikides
Eriliste teenete eest võib vabariigi valitsus anda lihtsustatud korras kodakondsuse kuni kümnele inimesele aastas. Kodakondsusest vabastatakse kodanik tema enda taotlusel Eesti Vabariigi valitsuse otsusega. Taotlus võidakse tagasi lükata, kui kodanik on tagaotsitav, kui tal on täitmata kohuseid Eesti riigi ees või kui kodakondsusest vabastamisega võib kaasneda kodakondsusetus. Kodakondsus võetakse ära, kui kodanik:

• astus vabariigi valitsuse loata välisriigi riigi- või sõjaväeteenistusse;
• astus välisriigi luure-, julgeoleku- või sõjaväestatud ühingusse;
• püüdis muuta vägivaldselt Eesti põhiseaduslikku korda;
• omandas Eesti kodakondsuse valeandmete esitamise või kodakondsuse saamist välistavate asjaolude varjamise abil;
• on mõne välisriigi kodakondsuses, kuid pole vabastatud Eesti kodakondsusest.

Lisaks kodanikele elavad nii Eestis kui ka teiste riikides välismaalased, kodakondsuseta isikud (elamisloa alusel) ja teatud arv illegaale. Viimastel puudub seaduslik alus riigis viibimiseks.
Eestis on kodakondsusküsimustega tegelevaks asutuseks siseministeeriumi haldusalas asuv Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA), mille ülesandeks on välismaalastele elamis- ja töölubade ning viisade andmise korraldamine. Samuti tegeleb KMA välismaalastele isikut tõendavate dokumentide andmise korraldamisega, välismaalaste Eestist lahkumise korraldamisega ja illegaalse immigratsiooni tõkestamisega. KMA annab välja järgmisi dokumente: isikutunnistus, eesti kodaniku pass, välismaalase pass, ajutine reisidokument, alaline elamisluba, tähtajaline elamisluba, tööluba, meremehe teenistusraamat, meresõidu tunnistus, viisakutse ja viisapikendus.

7.5. Rahvusriik
Eesti põhiseaduse preambulas on kirjas, et eesti riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilitamise läbi aegade. Eesti keel on rahvuse ja kultuuri olemuslik komponent, ilma milleta pole rahvuse ja kultuuri säilitamine võimalik. Seetõttu kehtestab põhiseadus Eesti riigikeeleks eesti keele.
Rahvusriigi põhimõtte väljatoomine põhiseadusliku põhimõttena on tänapäeva põhiseadustes mõnevõrra erandlik. Tänapäeva riigid on rahvusriigi põhimõttele üha vähem rõhku asetanud, pigem rõhutatakse pluralismi ja vähemusrahvuste õigusi. Eesti ajaloolist olukorda arvestades aga on eesti rahvuse esiletõstmine mõistetav. Antud juhul on tegemist üsna tugeva rahvusluse ideoloogia mõjuga, sest rahvusluseks peetakse ühest ja samast rahvusest inimeste kokkukuuluvustunnet, mis taotleb rahvuse säilitamist ja arendamist. Rahvuslik eneseteadvus rajaneb rahva ühisel päritolul, ajaloolisel kogemusel, keelelisel ja kultuurilisel kokkukuuluvustundel.
Poliitilise idee või doktriinina tekkis rahvuslus 18. sajandil võitluses seisusliku ühiskonna privileegide ja etnilisi piire ületava feodaalvõimu rõhumise vastu. Rahvusideoloogia mõjul ilmus XIX sajandil rahvusvahelisse õigusesse põhimõte rahvuslikust enesemääramisest.
Eestis tekkis rahvusideoloogia rahvuslikul ärkamisajal 1860ndatel. Jälgides rahvuslusideoloogia rajajate seisukohti mujal maailmas, kordas Eesti rahvusliku liikumise üks juhtfiguure, Jakob Hurt, et igal natsioonil on loomulik ja jumalik õigus eksisteerida ning oma rahvast välja arendada ikka täiuslikumate avalduskujudeni.
Rahvuslusideoloogiast motiveeritud poliitika kaugemaks tagajärjeks Eestis oli rahvusriigi tekkimine aastail 1917-1920.
Rahvuslusideoloogia poliitilise doktriinina toetub seisukohale, et riikliku organisatsiooni loomulikuks aluseks on etniline ühtsus, rahvas. Teine oluline element rahvuslusideoloogias on idee rahva suveräänsusest.
Eesti riikluse seisukohalt on seetõttu rahvuslusideoloogial põhimõtteline tähendus. Eesti riik ei saanud tekkida mõttest eesti rahva erilises osas inimkonna ajaloos, vaid Eesti riik loodi eesti rahva füüsilise ja kultuurilise püsimise kaitseks ning väikese ja oma püsimises ohustatud rahva jaoks pakub kõige adekvaatsemaid argumente sellise eesmärgi põhjendamiseks just rahvuslusideoloogia.

7.6. Riigi suveräänsus. Unitaarriik, föderatsioon ja konföderatsioon
Suveräänsus on pärit sõnast supremus (lad kõrgeim, ülim). Suveräänne riigivõim kehtestab talle alluval maa-alal kogu õiguskorra ning suhtleb teiste suveräänsete riikidega kui võrdne võrdsega. Mõnede riiklike moodustiste korral võib kerkida küsimus, millel neist on suveräänne võim, millel mitte. Kindlasti puudub suveräänsus asumaadel (kolooniatel). Territooriumi, mis on mõne suveräänse riigi kaitse all, nimetatakse protektoraadiks. (Näiteks Monaco Vürstiriik on Prantsusmaa protektoraadi all.)
Unitaarriigis (ühtses riigis) kuulub suveräänsus jagamatult riigivõimule. Teatud funktsioonide täitmiseks võib ta oma võimu üle anda väiksematele territoriaalsetele üksustele nagu provintsid, regioonid, departemangud jne. Mõnikord võib ka ühtse riigi koosseisus esineda autonoomseid piirkondi, millel on eriõigusi. Rohkem kui 70% praegustest riikidest on unitaarriigid (Jaapan, Prantsusmaa, Eesti jne). Unitaarriigi eeliseks on selge hierarhilise võimu olemasolu, puuduseks võimu ülisuur kontsentratsioon ja vähemuste nõrk esindatus.
Föderatsioon ehk liitriik (USA, Saksamaa, Brasiilia, Kanada jt) koosneb autonoomsetest osariikidest, kus osa valdkondi on antud keskvõimu pädevusse.
Liitriigi parlamendid on kahekojalised. Ka osariikidel on oma parlamendid ja valitsused; keskparlamendi ülemkoda esindab osariikide huve. Seega on võim jagatud erinevate valitsuse tasandite või valitsuste vahel. Põhiline on koordinatsioon, mitte hierarhia.
Föderatsioonile on rida mõistlikke põhjendusi:

1. Kui riik on pindalalt suur, on sel viisil parem valitsusvõimu levitada.
2. Eelnev tugevate riikide olemasolu, milledele ühise keskvalitsuse loomine võib olla vastuvõetav kompromiss.
3. Katse edendada või luua ühtsust erinevate väikeste riikide vahel.
4. Soov koondada võim ja ressursid.
5. Soov hajutada poliitilist võimu.

Plussiks on ühtsus ja kontrollitav keskvõimu. Miinuseks on võimalikud konfliktid ülemvõimu pärast, pikaldasus ja liigsed kompromissid.
Ühendust, kus on mitu oma suveräänsuse säilitanud liikmesriiki, nimetatakse konföderatsiooniks ehk riikide liiduks (Ðveits, SRÜ, Euroopa Liit jt). Seega on konföderatsioon riikide liit, kus riigid annavad osa võimust rahvusvahelisele keskvalitsusele, kuid säilitavad ise peamise võimu. Selline ühendus luuakse tavaliselt siis, kui saadakse aru, et teiste riikidega koos on mingi eesmärk kiiremini või paremini saavutatav. Plussiks on koostöö kergendamine, miinuseks nõrkus ja ebastabiilsus.

7.7. Põhiseadus
Demokraatlik riik tugineb põhiseadusele. Põhiseadus on riigi kõrgeim seadus ja kehtib kõigi kodanike suhtes ühteviisi. Põhiseadus määrab riigivõimu ja üksikisiku põhilised suhted, riigikorralduse põhialuse, riigivõimu ja kohalike omavalitsuste seisundi ning õigusloome põhialuse. Põhiseadus mahutab endas eelkõige üldisi põhimõtteid. Seda täiendavad sajad tavalised seadused. Suuremahulisi seadusi nimetatakse seadustikeks või koodeksiteks. Kõik riigi õigusaktid peavad olema kooskõlas põhiseaduslike õigusnormidega. Põhiseaduse kehtestab kas seadusandlik organ või rahvahääletus. Põhiseaduse muutmine on muude seaduste muutmisest raskem, seda tehakse erimenetlusega. Esimesed kaasaegset tüüpi põhiseadused kehtestati XVII ja XVIII sajandil Inglismaal, Prantsusmaal ja USAs.
Eesti Vabariigi esimene riigi põhialuseid kindlaksmäärav dokument oli Iseseisvusmanifest. Sellega loodi formaalselt iseseisev demokraatlik vabariik, kuid selles olid fikseeritud ka põhilised vabadused nagu sõna-, trüki-, usu- ja ühinemisvabadus, samuti üldine võrdõiguslikkus.
1919. aasta aprillis toimusid esimesed otsesed ja vabad valimised - Asutava Kogu valimised. Asutava Kogu avaistung toimus 23. aprillil ning ülesandeks võeti põhiseaduse väljatöötamine. 4. juunil 1919 valis Asutav Kogu 15liikmelise Eesti põhiseaduse väljatöötamise komisjoni, kes koostas eelnõu, mida Asutav Kogu arutas kaheksal istungil.
Eesti neli põhiseadust
Enne 1992. aastal heakskiidetud põhiseadust on Eestil olnud kolm põhiseadust.
1. Eesti Asutava Kogu poolt 15. juunil 1920 heaks kiidetud põhiseadus jõustus 21. detsembril 1920.
Seda iseloomustati kui ülimalt demokraatlikku, kuid seda on arvustatud liigse parlamentarismi pärast. Riigikogu oli äärmiselt killustunud, mille tõttu elujõulist valitsust moodustada ei suudetud. Oma roll oli ka selles, et valimisseaduses puudus klausel, mis oleks välistanud pisiparteide pääsu parlamenti. Näiteks praegu on olemas nõue, et parlamenti pääsevad vaid need erakonnad, kes koguvad vähemalt 5% kõigi valijate häältest. Stabiilselt toimiva valitsuse puudumine andis korduvalt alust süüdistada põhiseadust. Parandamise ettepanekud, milles põhiline oli presidendi institutsiooni loomine, lükati 1932. ja 1933. aasta rahvahääletustel tagasi.
2. Rahvaalgatuse korras Eesti Vabadusvõitlejate Keskliidu (EVKL, rahvasuus vapsid) esitatud, 14.-16. okt 1933 rahvahääletusel heaks kiidetud ja 24. jaan 1934 jõustunud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus sai suure toetuse. Põhilised muudatused puudutasid valitsemiskorraldust. Nii oli oluliselt suurendatud riigivanema volitusi, kes sai õiguse riiklikel kaalutlustel parlament laiali saata, nimetada ametisse ja tagandada valitsust ning piiratud kujul vetoõiguse. Kõik need muudatused jäid paberile. Kasutades jõustunud põhiseaduse rakendussätteid, võttis peaminister riigivanema ülesannetes Konstantin Päts 12. märtsil 1934 vastu dekreedi kaitseseisukorra kohta.
Sügisel kutsuti riigikogu veelkord kokku erakorraliseks istungjärguks, kuid saadeti kohe laiali. Kuni 1938. aastani enam kokku ei tuldud ("vaikiv olek"), kogu selle aja valitses Päts dekreetide abil. Kaotati erakonnad, v.a 1935. aastal moodustatud Isamaaliit.
Täielik esinduskogu puudumine kestis mõne aasta. 1936. aasta detsembris valiti kahekojaline Rahvuskogu, mille peamiseks ülesandeks sai uue põhiseaduse väljatöötamine.
3. 28. juulil 1937 kiitis kahekojaline Rahvuskogu heaks kolmanda põhiseaduse, mis jõustus 1. jaanuaril 1938.
Seda põhiseadust iseloomustas kahekojaline Riigikogu (Riiginõukogu ja Riigivolikogu), riigipeaks sai kuueks aastaks valitav president, kelle pädevus oli sarnane 1933. aasta põhiseaduses olevaga, rahvaalgatus seati sõltuvusse presidendi suvast.
4. 1992. aasta põhiseadus.
20. augustil 1991 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. Üheaegselt sellega otsustati moodustada Põhiseaduse Assamblee, kelle liikmeist pooled valiti Ülemnõukogu ja pooled Eesti Kongressi poolt, kelle ülesandeks sai põhiseaduse väljatöötamine. Kõik muud riigielu küsimused, sh põhiseaduse rahvahääletusele panemise otsuse tegemine, jäi Ülemnõukogu pädevusse. Põhiseaduse Assamblees (PA) oli arutusel viis eelnõu, kuid aluseks otsustati võtta Jüri Adamsi eelnõu. PA töötas kuni 1992. aasta aprillini, 20. mail otsustas Ülemnõukogu panna eelnõu rahvahääletusele.
Rahvahääletus toimus 28. juunil 1992.
Praegu kehtiva Eesti põhiseaduse muutmiseks on esinenud küll mitmeid algatusi, kuid seni pole seda muudetud. Praegusele põhiseadusele on ette heidetud kasvõi seda, et seal puudub rahvaalgatus, nagu see oli varasemates põhiseadustes. On küll olemas rahvahääletusele panemise võimalus mõne seaduseelnõu või muu riigielu küsimuse puhul, kuid selle korraldamist otsustab riigikogu. Riigikogu tahet panna mõni küsimus rahvahääletusele aga pärsib säte, et rahvahääletuse negatiivse otsuse järel peab riigikogu minema laiali.
Rahvaalgatus on Eestis praegu võimalik vaid kohalikes omavalitsustes. Vähemalt 1% hääleõiguslikel valla- või linnaelanikel on õigus teha kohaliku elu küsimustes valla- või linnavolikogu või valitsuse õigusaktide vastuvõtmiseks, muutmiseks või tühistamiseks algatusi, mis võetakse arutusele hiljemalt kolme kuu jooksul. On võimalik korraldada rahvaküsitlusi, kuid pole selge, kui palju peab nende tulemustega arvestama.
1992. aastal vastuvõetud Eesti Põhiseadust on ka väga raske muuta. Ühelt poolt on see mõistlik, sest kiirelt muutuv põhiseadus tekitab suure segaduse kogu riigi seadusandluses ning põhiseaduse kerge muutmise võimalus oleks poliitiliste manipulatsioonide allikaks.
Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu võivad riigikogule arutamiseks esitada kas vähemalt 1/5 riigikogu liikmetest või siis vabariigi president. Põhiseaduse muutmise seaduse vastuvõtmiseks on kaks võimalust:

• rahvahääletuse teel, kuid selle läbiviimise otsustab riigikogu;
• kahe järjestikuse riigikogu koosseisu poolt - sel juhul peab riigikogus vähemalt 51 häälega vastuvõetud eelnõu saama järgmises riigikogus vähemalt 3/5 koosseisu toetuse.