Meie ühiskonnas imetletakse inimesi, kes
tulevad raskete probleemidega toime ilma teiste abita, kuid täielik
sõltumatus on vaid unistus ning seda on praktiliselt võimatu
saavutada. Kõigil inimestel on teatud eluetappidel või
teatud elusündmuste puhul perioode, kus nad tunnevad, et
ei suuda toime tulla, kus neil napib jõudu või
tahet või oskusi raskuste ületamiseks. Mis siis juhtub?
Need inimesed on kriisis.
SISUKORD
Mis on kriis?
Kriisi etapid ja sümptomid
Shokietapp. Kuidas aidata shokiseisundis inimest?
Reaktsioonietapp. Kuidas
inimest reaktsioonistaadiumis aidata?
Kriisist toibumise etapp.
Mida teha kriisist toibumise perioodil aitajana.
Suuna valimise etapp. Kuidas
aidata inimest suuna valimise perioodil?
Traumajärgne stressihäire.
Kuidas me saame kriisisolijat
aidata?
Kokkuvõtteks
Soovitatav eestikeelne
kirjandus
MIS ON KRIIS?
Kriis pole haigus, see on elu juurde kuuluv tõsiasi, see
on midagi, mida kogevad oma elus vist küll kõik inimesed.
Elus on palju probleeme ja muresid, mis tekitavad stressi ja
võivad viia psüühilise kriisini.
Mõnel on elus vaid üksikud rasked perioodid, millega
kaasnevad pinge ja ärevus. Mõni inimene on päevast
päeva pidevas pinges, sest ta kardab midagi halba juhtuvat.
Kui kellegi pereliige on haige, siis on sageli kriisis nii haige
ise kui teda hooldav lähedane ja kogu pere stabiilsus on
häiritud.
ARENGUKRIISID JA TRAUMAATILISED KRIISID
Kuna inimese elus tuleb paratamatult ette kriitilisi perioode,
siis räägitakse ka nn. elulistest ehk arengukriisidest,
mis leiavad aset rasketel eluetappidel, enamasti üleminekuperioodidel
(murdeiga, lapsevanemaks saamine, kliimaks, pensionile jäämine
jt.). Nendel perioodidel toimuvad suured muutused inimese elus.
Kriisiga on tegemist siis, kui tasakaal on häiritud. Need
on perioodid inimese elus, mis vajavad kohanemist. Mõni
läbib neid probleemideta, mõnele on see aga väga
raske. Normaalselt kestab uue rolli või muutusega kohanemine
lühikest aega, kuid vahel võib tekkida sügavam
kriis. Nendel rasketel aegadel tunnetab inimene kriisi sümptoome:
ärevust, viha, hirmu, suutmatust, süütunnet jm.
Juba keskajal arvati, et iga seitsme aasta järel toimuvad
inimese elus olulised muutused, kus kõrge pinge on lausa
paratamatu. Käesolev sajandi psühholoog Eric H. Erikson
on välja toonud kaheksa psühhosotsiaalset kriisi, mida
inimene läbib oma arengus, milles tema isiksus areneb ja
küpseb. Arengukriisid on Eriksoni järgi elu pöördepunktid,
millega paratamatult kaasnevad pinged, mis nõuavad kohanemist.
Toimetulek on elus paljuski mõjutatud sellest, kuidas
inimene on oma varasemaid kriise lahendanud. Igal eluetapil omandatakse
mingeid oskusi, mis aitavad järgmistel eluetappidel toime
tulla. Kriisid võivad järelikult olla ka millekski
head ja kasulikud.
Sellised üleminekuperioodid tekitavad inimesele isiklikke
probleeme, sageli lisanduvad raskused tööl ja majapidamises.
Eriti raske on nendel, kellel elukriisile lisandub mingi trauma
(haigus töötus jt.), mis tekitab traumaatilise kriisi.
Kõige sagedasem põhjus, mis tekitab traumaatilist
kriisi, on kaotus. On isegi väidetud, et kriisi puhul on
alati tegemist millegi kaotusega, jäädakse ilma kas
tervisest, tööst, vabadusest, armastatust, lähedasest,
eluasemest vms. Kriis võib kesta vaid mõne hetke,
teinekord aga võib see olla väga pikaajaline. Kriis
võib olla kerge, mõningase pinge ja ärevusega,
kuid kriis võib olla ka väga tugev ning jätta
kauaks ajaks jääknähte.
Kriisis inimeste käitumine on paljuski sarnane. Edaspidi
vaatleme seda staadiumide kaupa. Kriisis inimene on tugevas stressis.
MILLEST SÕLTUB KRIISI TEKKIMINE, SÜGAVUS JA
INIMESE REAGEERIMINE?
Palju oleneb KONKREETSEST OLUKORRAST, KRIISI TEKITAVAST
PÕHJUSEST, nn. stressorist.
See, kuidas me reageerime, sõltub paljuski sellest, millise
stressoriga on tegemist. Me puutume stressoritega kokku iga päev.
Need on pisiprobleemid, tülid, ebaõnnestumised, aga
need on ka, õnneks küll harvem, väga rasked
stressorid - rasked terviserikked, rasked majanduslikud probleemid,
lähedaste kaotus. Meie reageerime nendel juhtudel erinev.
Kõige tugevamateks stressoriteks peetakse abikaasa surma
ja lahutust, lähedaste kaotust, vabaduse kaotust, rasket
traumat ja haigust kas endal või lähedasel. On palju
andmeid selle kohta, et inimesed jäävad isegi füüsiliselt
haigeks, kui nad elavad üle lähedase kaotuse või
hingeliselt traumeerivaid sündmusi. On leitud, et isegi
kuni 70% vähihaigetest on viimase kahe aasta jooksul elanud
üle lähedase isiku surma.
Enamasti põhjustab kerge stressor nõrgema kriisi
ning tugevam stressor sügavama ja pikema. Kuid alati pole
see nii.
Huvitav on see, et stressi ei tekita ainult ebameeldivad asjad
ja sündmused, vaid ka head ja positiivsed. On leitud, et
inimestel tekib stress siis, kui on tegemist mingi muutusega,
kui inimene peab muutma oma harjumuspärast elu- või
käitumisreiimi. Näiteks on stressoriks abiellumine,
lapse sündimine peresse, suure rahalise võidu saamine
jne. Kõik need ülimalt meeldivad asjad toovad endaga
kaasa palju probleeme ja muutusi, inimene peab kohanema, muutma
oma elustiili või käitumist. Oma vajadusi tuleb ümber
hinnata, palju muutub ja samamoodi ei saa enam jätkata.
Palju sõltub ISIKSUSEST, inimesest endast. Sellest,
kui oluline on olukord just tema jaoks, kui stresseeriv on see
just temale. Inimesed hindavad sündmusi erinevalt, reageerimine
stressile on isikupärane.
Stressoriks, mis viib mõne inimese kriisini, võib
teinekord olla kõrvaltvaatajale täiesti tühine
asi. Me võime näha ka seda, kuidas ühe jaoks
raske olukord võib olla teisele hoopis huvitavaks väljakutseks
ja ta isegi naudib seda.
On leitud, et inimene hindab sündmuse põhjusi vastavalt
tema enda poolt loodud "teooriatele". Osa inimesi näeb
sündmuse põhjusi alati väljaspool neid endid,
sündmused toimuvad tänu juhusele või saatusele.
Sellised inimesed omavad enamasti vähem kontrolli oma tegevuse
üle, nad lasevad end juhtida teistel inimestel, sündmustel
ja asjaoludel.
Teine grupp inimesi leiab, et enamus sündmusi olenevad nende
endi tegevusest ja võimetest. On teada, et kriisi, lootuse
ja depressiooni puhul on tavaliselt tegemist esimest tüüpi
suhtumistega, kus inimesele tundub, et tema ümber toimuvad
sündmused tema tahtest sõltumata. Niisuguse suhtumise
puhul areneb organismis kiiresti stressreaktsioon. Stresseerivam
on selline sündmus, mille kohta inimene arvab , et see ei
sõltu tema tahtest, mille üle puudub tal kontroll.
Mis siis juhtub kui inimene on stressis? Kui ta arvab, et sündmus
peab alluma tema kontrollile, hakkab ta lahendusi otsima. Mida
olulisemad on tema jaoks sündmuse tagajärjed, seda
energilisemalt ta tegutseb. Kui aga kõik katsed järjepidevalt
luhta lähevad, siis hakkab inimese vastupanuvõime
kahanema ja inimene langeb abitusseisundisse. Seda nimetatakse
õpitud abituseks. Ta ei otsi enam lahendusi oma probleemidele.
Tal tekib arvamus, et ka edaspidi pole mingit mõtet midagi
ette võtta. Abitusega kaasneb madal enesehinnang, passiivusus
ja lootusetus - seda rohkem, mida olulisemad on tagajärjed
inimese jaoks ja mida pikem on stressori toitmise aeg.
Stressi tugevus sõltub ka teistest isiksuse omadustest,
toimetuleku viisidest ja strateegiatest, mida inimene toimetulekuks
kasutab.
ISIKSUSE OMADUSED
Isiksuste omaduste all mõistetakse omadusi, mille alusel
saab inimest kirjeldada, mis avalduvad tema tegutsemises, mõtetes
ja tunnetes. Kui need omadused on juba välja kujunenud,
siis on nad püsivad ja raskesti muudetavad. Isiksuste omadustel
on oluline mõju sellele, kuidas keegi pingeid üle
elab ja stressiolukordades käitub.
Ekstravertsus - introvertsus
Ekstravertsed ehk väljapoole suunatud inimesed erinevad
introvertsetest ehk enesessetõmbunutest, sissepoole
suunatud inimestest selle poolest, et nad on suhtlemisjulged,
neile on omane positiivne mõtlemine ja kohene tegutsemine.
Nad elavad kergemini üle oma ebaõnnestumisi ja kompenseerivad
neid teistel aladel.
Haigustest paranemine, majanduslikust kitsikusest jagusaamine
läheb kergemini optimistlikel inimestel, nendel, kes oskavad
oma meeleolu üleval hoida ja hoiduvad käegalöömisest.
Nad kasutavad ka sageli huumorit pingest vabanemise eesmärgil.
Avatus
Avatus tähendab, et inimene on avatud tunnetele, väärtustele,
ideedele, uuele. Avatud inimene kuulab ära, mida on
teistel öelda, ja võtab vastu ka enda arvamusega
vastuolus olevat informatsiooni, nii kütust kui kriitikat
enda suhtes. Ta aktsepteerib erinevusi, seda, et teistel inimestel
on teistsugused väärtused, teistsugused vajadused ja
elustiil. Ta on valmis mõtlema uut moodi, minema kaasa
uuega. Uued olukorrad on tema jaoks huvitavad ja nendega kaasnev
pinge nauditav.
Ta on uudishimulik, ei pahanda, kui asjaolud ei ole nii, nagu
tema soovib ja teised inimesed ei tee nii, nagu temale meeldiks.
Ta on võimeline aktsepteerima erinevusi. Avatust on nimetatud
ka intelligentsuseks.
Aktsepteerimist võib nimetada leplikkuseks ehk sallivuseks,
mis soodustab stressiga toimetulekut. See tähendab, et inimesel
puudub harjumus viriseda ja ta lepib sellega, mida ei ole võimalik
muuta.
Soojus, heatahtlikkus
Paremini tulevad toime inimesed, kes on soojad, abivalmis,
usaldavad, heatahtlikud, empaatilised.
Nad on mõistvad, tunnetavad teiste muresid, on valmis
aitama. Kuna nad on mõistvad, on ümbritsevate suhtumine
neisse parem, tekib vähem konflikte. Kui inimene teisi ei
usalda ja neid mõista ei taha, muudab ta nad enda suhtes
vaenulikuks ja sellega seoses suureneb ka tema enda stress.
Soojadelt inimestelt saavad kriisis ja stressis olevad inimesed
alati abi ja tuge. Kuid ka siin on oma oht. Need, kes on liiga
empaatilised ja abivalmis, võivad võtta teiste
mured liigselt enda kanda. Nad muretsevad pidevalt teiste pärast
ja kipuvad abistama seal, kus seda vajagi pole. Alati peame mõtlema,
kas me oma abistamissooviga probleeme juurde ei tekita. Stressi
tekitab ka see, kui ollakse abivalmis ja heatahtlikud, aga teistelt
inimestelt sama vastu ei saada. Inimesed ei vasta sageli meie
abistamissoovile ja headele tegudele heaga. Kui me seda arvestame
ja alati tänu ei oota, oleme stressi eest rohkem kaitstud.
Motivatsioon, sihikindlus
Sihikindel inimene kontrollib oma eesmärke. Ta teab, kuhu
tahab jõuda, mida saavutada, ning kontrollib oma tegevust.
Niisugused inimesed ei lange kergesti ahastusse, nad ületavad
kriise ja elus ettetulevaid takistusi kergemini.
Kohusetundlik inimene on täpne ja hoolikas. Sellistel
inimestel on sisemine vajadus ka ebameeldivaid ülesandeid
korralikult täita. Seetõttu võib öelda,
et nendel on vähem stressi. Kui liigselt kohusetundlikud
inimesed muretsevad liiga palju selle üle, kuidas ülesanded
täidetud saavad ja ajavad taga ülimat täpsust
- see aga põhjustab stressi, sest iialgi ei saavuta absoluutset
täiuslikkust ning mõned asjad võivad ikka
ununeda. Kõrge kohusetundlikkusega inimesed võivad
esitada kõrgeid nõudmisi mitte ainult endale, vaid
ka teistele. Stress on kerge tulema, kui teised ei tee "õigesti"
ja pole sellised nagu "peab". Kui inimesel on iseendale
ja teistele liiga kõrged nõudmised, siis nende
mittesaavutamine tekitab stressi, tugevat süü-ja alaväärsustunnet.
Emotsionaalne stabiilsus ja ebastabiilsus
Kõige raskem on kõrge neurootilisusega, ebastabiilsetel
isikutel, kellel on puudulik kontroll oma emotsioonide üle.
Nad ei valitse oma tundeid, neil on iseloomulik impulsiivne reageerimine,
liigselt probleemide "südamesse võtmine".
Nad näevad ümbritsevat vaid endaga seotult, on enamasti
madala enesehinnanguga ja väga hellad iseennast puudutavate
asjade suhtes. Seetõttu võivad nad võtta
neutraalseid märkusi väga isiklikult ning reageerida
ebakohaselt.
Sageli on nad juba ette kaitses, kardavad teistelt halvimat ning
ei usalda neid. Neurootilised isikud kasutavad stressiga toimetulekuks
ebaefektiivseid kaitsemehhanisme.
Mida tähendab KAITSE?
Kaitses inimene on vaenulik, agressiivne, mittekuulav, aga talle
tundub, et teised on tema vastu vaenulikud ja ründavad teda.
See on üks tee kaitsta ennast ärevuse ja stressi vastu.
Kaitseid kasutatakse ebateadlikult. Kui isik on kaitses, ei ole
ta täielikult võimeline teiste poolt edastatud sõnumist
aru saama ja tajub seda kui rünnakut eneseväärikusele.
Vastuseks püüab ta end kaitsta, kuid teine ei saa aru,
mille eest
Kurnatus, suur töökoormus, muutused töös,
isiklikud probleemid jt. stressorid soodustavad kaitsva käitumise
kujunemist suhtlemises. Kriisiseisundis inimene on stressis.
Kriisi tekkimine ja selle sügavus olenevad paljuski sellest,
missugused on inimese toimetuleku stiilid, missugused strateegiad
ta toimetulekuks kasutab.
TOIMETULEKU STRATEEGIAD saab laias laastus jagada kaheks:
1. Probleemi lahendusele suunatud strateegiad ja
2. Emotsioonidele ning suhetele suunatud strateegiad.
Inimesed, kes kasutavad ESIMEST TÜÜPI STRATEEGIAID,
tegutsevad aktiivselt probleemi väljaselgitamise ja selle
lahendamise nimel. Nad analüüsivad juhtunut igakülgselt,
tegutsevad probleemi lahendamisel eesmärgipäraselt,
s.t. nad mõtlevad, mida nad saavutada tahavad, mis oleks
nende jaoks realistlik ning kättesaadav. Nad ei püstita
endale ebarealistlikke eesmärke, nagu näiteks kõikide
murede puudumine või rikkaks või õnnelikuks
saamine.
Probleemi lahendamiseks tuleb läbi kaaluda kõikvõimalikud
lahendus- ja tegutsemisvariandid. Mitte ühtki varianti ei
tohiks kohe kõrvale tõrjuda. Kaaluda tuleb plusse
ja miinuseid, mis kaasuvad iga käitumis- või tegutsemisviisiga.
Alles seejärel teha otsus, mida tasub ette võtta.
Inimestel on komme vaadelda asju ainult negatiivsest küljest,
väga kergelt välja praakida lahendusvariante, millel
on vähenegi riski või mis tunduvad natukenegi võõrastavad.
- Kui üks lahendusvariant ei vii sihile, ei tohiks loobuda,
vaid proovida teise. Äkki ei tulnud kõige parem variant
esialgu pähe?
- Võiks teistelt inimestelt küsida, mida nemad
teeksid. Aga see, mis teistele sobib, ei pruugi sulle sobida.
- Võib ka juhtuda, et see variant, mida pidasid ebarealistlikuks,
mis sai kõige vähem plusse, osutub kõige otstarbekamaks.
Äkki ta oli sinu jaoks liiga võõras? Me kaldume
omaks võtma ainult harjumuspäraseid asju ja mõtteid.
Probleemi lahendamiseks on aga vaja julgust ja leidlikkust.
TEIST TÜÜPI STRATEEGIAID kasutavad inimesed
pöörduvad abi saamiseks teiste inimeste poole, väljendades
oma emotsioone. Sageli nad lihtsalt räägivad korduvalt
oma probleemist, teisi isegi sellega tüütades.
Tundub, nagu sooviksid nad vaid kurta ja ei tahagi midagi ette
võtta probleemi lahendamiseks, ükskõik kui
palju nõu teised ka ei annaks.
See on hea, kui inimene saab mure südamelt ära rääkida,
vahel on tal vaja ka mitmeid kordi rääkida. Kriisiseisundis
inimesele on see väga iseloomulik vajadus. Inimene peab
saama oma emotsioonid välja elada. Laske tal rääkida
ja kasvõi nutta. Ärge pahandage tema peale. Kuid
probleemi lahendamiseks tuleb siiski hakata intensiivselt lahendusi
otsima ja tegutsema.
Selle strateegia kasutajad võivad ka probleemi eest põgeneda,
otsides seltskonda, tarvitades alkoholi või narkootikume,
hakates unistama ebarealistlikest võimalustest. Sellega
ei lahenda probleemi, vaid välditakse seda. Saadakse hetkeline
unustus või kergendus. Aga kui see möödub, pidu
otsa saab, uim peast välja läheb ja reaalsustunne tagasi
tuleb, on asi veel hullem.
Kui inimene tegeleb probleemiga, siis võivad olla kergenduseks
ka pits alkoholi, mõtete eemalejuhtimiseks on hea käia
seltskonnas, suhelda hoopis teistel teemadel. Seda ei nimetata
vältimiseks, vaid pinge maandamiseks ja mõtete eemalejuhtimiseks.
See tähendab, et ka teist tüüpi strateegiad võivad
head olla, kuid vaid seni, kuni nad ei hakka asendama probleemilahendusstrateegiaid.
Kui hiljem räägime kriisiseisundis inimeste toetamisest,
siis tuletame meelde nende vajadust rääkida, uputada
mure alkoholi, põgeneda rahuldustpakkuvasse maailma jne.
Isiksuse omadusi strateegiatega seostades on leitud, et kõrge
neurootilisusega, emotsionaalselt ebastabiilsed inimesed kasutavad
rohkem emotsioonidele suunatud strateegiaid ja vähem probleemilahendusstrateegiaid.
Mida ekstravertsem, tunnetele avatum ja ebastabiilsem inimene
on, seda rohkem. Niisugustel inimestel leiti uuringutes palju
negatiivseid ja vähe positiivseid tundeid ning kõrge
ärevuse tase.
Probleemilahendusstrateegiaid kasutavad inimesed olid stabiilsemad,
kõrge ekstravertsuse ja kohusetundlikkusega.
KRIIS ON NORMAALNE REAKTSIOON SELLELE, MIDA POLE OODATUD
Igasugune traumaatiline sündmus kutsub esile ärevuse
tõusu ja ebameeldivustunde. Inimene hakkab kasutama tuttavaid
probleemilahendusmehhanisme selleks, et vähendada liigset
ärevust ja stressi.
Kui tavalise probleemilahenduse võtted ei suuda inimest
aidata ja stiimul, mis kutsus esile pinge, ei kao, siis ärevus
tõuseb.
Nii satub inimene aktiivsesse kriisi, kus sageli napib sisemist
jõudu ja sotsiaalset toetust, kus pinge ja ängistus
lähenevad üle talutava taseme. Võimust võtavad
liigsed emotsioonid, ja probleemid jäävad lahendamata.
Kriis on iseenesest piirav, mis tähendab, et teatud
aja möödudes kaob see ise. Öeldakse, et kriis
ei kesta tavaliselt kauem kui 6 kuud, mille jooksul inimene on
väga hell ja haavatav, kuid alati aga ei möödu
kriis ise, või ei möödu see nii kiiresti.
Allpool tuleb kriisiseisund kirjeldamisele astmete kaupa. Räägime
sellest, mis inimesega juhtub, kui ta seisab silmitsi tugeva
stressoriga.
Kriisiseisundis inimesed läbivad teatud staadiume
ehk etappe ja enamasti on need kõigil sarnased.
|