Kriis ja kriisisolija abistamine
Õppematerjal haige hooldajale

Tallinn 2002

 Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsioon
Annely Soots, Tartu 1999
 Materjal .doc formaadis (zip pakitud)  

Materjal .pdf formaadis


Meie ühiskonnas imetletakse inimesi, kes tulevad raskete probleemidega toime ilma teiste abita, kuid täielik sõltumatus on vaid unistus ning seda on praktiliselt võimatu saavutada. Kõigil inimestel on teatud eluetappidel või teatud elusündmuste puhul perioode, kus nad tunnevad, et ei suuda toime tulla, kus neil napib jõudu või tahet või oskusi raskuste ületamiseks. Mis siis juhtub? Need inimesed on kriisis.


SISUKORD

Mis on kriis?
Kriisi etapid ja sümptomid
Shokietapp. Kuidas aidata shokiseisundis inimest?

Reaktsioonietapp. Kuidas inimest reaktsioonistaadiumis aidata?
Kriisist toibumise etapp. Mida teha kriisist toibumise perioodil aitajana.
Suuna valimise etapp. Kuidas aidata inimest suuna valimise perioodil?
Traumajärgne stressihäire.
Kuidas me saame kriisisolijat aidata?
Kokkuvõtteks
Soovitatav eestikeelne kirjandus


MIS ON KRIIS?
Kriis pole haigus, see on elu juurde kuuluv tõsiasi, see on midagi, mida kogevad oma elus vist küll kõik inimesed. Elus on palju probleeme ja muresid, mis tekitavad stressi ja võivad viia psüühilise kriisini.
Mõnel on elus vaid üksikud rasked perioodid, millega kaasnevad pinge ja ärevus. Mõni inimene on päevast päeva pidevas pinges, sest ta kardab midagi halba juhtuvat.
Kui kellegi pereliige on haige, siis on sageli kriisis nii haige ise kui teda hooldav lähedane ja kogu pere stabiilsus on häiritud.


ARENGUKRIISID JA TRAUMAATILISED KRIISID

Kuna inimese elus tuleb paratamatult ette kriitilisi perioode, siis räägitakse ka nn. elulistest ehk arengukriisidest, mis leiavad aset rasketel eluetappidel, enamasti üleminekuperioodidel (murdeiga, lapsevanemaks saamine, kliimaks, pensionile jäämine jt.). Nendel perioodidel toimuvad suured muutused inimese elus. Kriisiga on tegemist siis, kui tasakaal on häiritud. Need on perioodid inimese elus, mis vajavad kohanemist. Mõni läbib neid probleemideta, mõnele on see aga väga raske. Normaalselt kestab uue rolli või muutusega kohanemine lühikest aega, kuid vahel võib tekkida sügavam kriis. Nendel rasketel aegadel tunnetab inimene kriisi sümptoome: ärevust, viha, hirmu, suutmatust, süütunnet jm. Juba keskajal arvati, et iga seitsme aasta järel toimuvad inimese elus olulised muutused, kus kõrge pinge on lausa paratamatu. Käesolev sajandi psühholoog Eric H. Erikson on välja toonud kaheksa psühhosotsiaalset kriisi, mida inimene läbib oma arengus, milles tema isiksus areneb ja küpseb. Arengukriisid on Eriksoni järgi elu pöördepunktid, millega paratamatult kaasnevad pinged, mis nõuavad kohanemist. Toimetulek on elus paljuski mõjutatud sellest, kuidas inimene on oma varasemaid kriise lahendanud. Igal eluetapil omandatakse mingeid oskusi, mis aitavad järgmistel eluetappidel toime tulla. Kriisid võivad järelikult olla ka millekski head ja kasulikud.
Sellised üleminekuperioodid tekitavad inimesele isiklikke probleeme, sageli lisanduvad raskused tööl ja majapidamises. Eriti raske on nendel, kellel elukriisile lisandub mingi trauma (haigus töötus jt.), mis tekitab traumaatilise kriisi. Kõige sagedasem põhjus, mis tekitab traumaatilist kriisi, on kaotus. On isegi väidetud, et kriisi puhul on alati tegemist millegi kaotusega, jäädakse ilma kas tervisest, tööst, vabadusest, armastatust, lähedasest, eluasemest vms. Kriis võib kesta vaid mõne hetke, teinekord aga võib see olla väga pikaajaline. Kriis võib olla kerge, mõningase pinge ja ärevusega, kuid kriis võib olla ka väga tugev ning jätta kauaks ajaks jääknähte.
Kriisis inimeste käitumine on paljuski sarnane. Edaspidi vaatleme seda staadiumide kaupa. Kriisis inimene on tugevas stressis.


MILLEST SÕLTUB KRIISI TEKKIMINE, SÜGAVUS JA INIMESE REAGEERIMINE?

Palju oleneb KONKREETSEST OLUKORRAST, KRIISI TEKITAVAST PÕHJUSEST, nn. stressorist.
See, kuidas me reageerime, sõltub paljuski sellest, millise stressoriga on tegemist. Me puutume stressoritega kokku iga päev. Need on pisiprobleemid, tülid, ebaõnnestumised, aga need on ka, õnneks küll harvem, väga rasked stressorid - rasked terviserikked, rasked majanduslikud probleemid, lähedaste kaotus. Meie reageerime nendel juhtudel erinev. Kõige tugevamateks stressoriteks peetakse abikaasa surma ja lahutust, lähedaste kaotust, vabaduse kaotust, rasket traumat ja haigust kas endal või lähedasel. On palju andmeid selle kohta, et inimesed jäävad isegi füüsiliselt haigeks, kui nad elavad üle lähedase kaotuse või hingeliselt traumeerivaid sündmusi. On leitud, et isegi kuni 70% vähihaigetest on viimase kahe aasta jooksul elanud üle lähedase isiku surma.
Enamasti põhjustab kerge stressor nõrgema kriisi ning tugevam stressor sügavama ja pikema. Kuid alati pole see nii.

Huvitav on see, et stressi ei tekita ainult ebameeldivad asjad ja sündmused, vaid ka head ja positiivsed. On leitud, et inimestel tekib stress siis, kui on tegemist mingi muutusega, kui inimene peab muutma oma harjumuspärast elu- või käitumisrežiimi. Näiteks on stressoriks abiellumine, lapse sündimine peresse, suure rahalise võidu saamine jne. Kõik need ülimalt meeldivad asjad toovad endaga kaasa palju probleeme ja muutusi, inimene peab kohanema, muutma oma elustiili või käitumist. Oma vajadusi tuleb ümber hinnata, palju muutub ja samamoodi ei saa enam jätkata.

Palju sõltub ISIKSUSEST, inimesest endast. Sellest, kui oluline on olukord just tema jaoks, kui stresseeriv on see just temale. Inimesed hindavad sündmusi erinevalt, reageerimine stressile on isikupärane.
Stressoriks, mis viib mõne inimese kriisini, võib teinekord olla kõrvaltvaatajale täiesti tühine asi. Me võime näha ka seda, kuidas ühe jaoks raske olukord võib olla teisele hoopis huvitavaks väljakutseks ja ta isegi naudib seda.
On leitud, et inimene hindab sündmuse põhjusi vastavalt tema enda poolt loodud "teooriatele". Osa inimesi näeb sündmuse põhjusi alati väljaspool neid endid, sündmused toimuvad tänu juhusele või saatusele.
Sellised inimesed omavad enamasti vähem kontrolli oma tegevuse üle, nad lasevad end juhtida teistel inimestel, sündmustel ja asjaoludel.
Teine grupp inimesi leiab, et enamus sündmusi olenevad nende endi tegevusest ja võimetest. On teada, et kriisi, lootuse ja depressiooni puhul on tavaliselt tegemist esimest tüüpi suhtumistega, kus inimesele tundub, et tema ümber toimuvad sündmused tema tahtest sõltumata. Niisuguse suhtumise puhul areneb organismis kiiresti stressreaktsioon. Stresseerivam on selline sündmus, mille kohta inimene arvab , et see ei sõltu tema tahtest, mille üle puudub tal kontroll.
Mis siis juhtub kui inimene on stressis? Kui ta arvab, et sündmus peab alluma tema kontrollile, hakkab ta lahendusi otsima. Mida olulisemad on tema jaoks sündmuse tagajärjed, seda energilisemalt ta tegutseb. Kui aga kõik katsed järjepidevalt luhta lähevad, siis hakkab inimese vastupanuvõime kahanema ja inimene langeb abitusseisundisse. Seda nimetatakse õpitud abituseks. Ta ei otsi enam lahendusi oma probleemidele. Tal tekib arvamus, et ka edaspidi pole mingit mõtet midagi ette võtta. Abitusega kaasneb madal enesehinnang, passiivusus ja lootusetus - seda rohkem, mida olulisemad on tagajärjed inimese jaoks ja mida pikem on stressori toitmise aeg.
Stressi tugevus sõltub ka teistest isiksuse omadustest, toimetuleku viisidest ja strateegiatest, mida inimene toimetulekuks kasutab.

ISIKSUSE OMADUSED
Isiksuste omaduste all mõistetakse omadusi, mille alusel saab inimest kirjeldada, mis avalduvad tema tegutsemises, mõtetes ja tunnetes. Kui need omadused on juba välja kujunenud, siis on nad püsivad ja raskesti muudetavad. Isiksuste omadustel on oluline mõju sellele, kuidas keegi pingeid üle elab ja stressiolukordades käitub.

Ekstravertsus - introvertsus
Ekstravertsed
ehk väljapoole suunatud inimesed erinevad introvertsetest ehk enesessetõmbunutest, sissepoole suunatud inimestest selle poolest, et nad on suhtlemisjulged, neile on omane positiivne mõtlemine ja kohene tegutsemine. Nad elavad kergemini üle oma ebaõnnestumisi ja kompenseerivad neid teistel aladel.
Haigustest paranemine, majanduslikust kitsikusest jagusaamine läheb kergemini optimistlikel inimestel, nendel, kes oskavad oma meeleolu üleval hoida ja hoiduvad käegalöömisest. Nad kasutavad ka sageli huumorit pingest vabanemise eesmärgil.

Avatus
Avatus tähendab, et inimene on avatud tunnetele, väärtustele, ideedele, uuele. Avatud inimene kuulab ära, mida on teistel öelda, ja võtab vastu ka enda arvamusega vastuolus olevat informatsiooni, nii kütust kui kriitikat enda suhtes. Ta aktsepteerib erinevusi, seda, et teistel inimestel on teistsugused väärtused, teistsugused vajadused ja elustiil. Ta on valmis mõtlema uut moodi, minema kaasa uuega. Uued olukorrad on tema jaoks huvitavad ja nendega kaasnev pinge nauditav.
Ta on uudishimulik, ei pahanda, kui asjaolud ei ole nii, nagu tema soovib ja teised inimesed ei tee nii, nagu temale meeldiks. Ta on võimeline aktsepteerima erinevusi. Avatust on nimetatud ka intelligentsuseks.
Aktsepteerimist võib nimetada leplikkuseks ehk sallivuseks, mis soodustab stressiga toimetulekut. See tähendab, et inimesel puudub harjumus viriseda ja ta lepib sellega, mida ei ole võimalik muuta.

Soojus, heatahtlikkus
Paremini tulevad toime inimesed, kes on soojad, abivalmis, usaldavad, heatahtlikud, empaatilised.
Nad on mõistvad, tunnetavad teiste muresid, on valmis aitama. Kuna nad on mõistvad, on ümbritsevate suhtumine neisse parem, tekib vähem konflikte. Kui inimene teisi ei usalda ja neid mõista ei taha, muudab ta nad enda suhtes vaenulikuks ja sellega seoses suureneb ka tema enda stress.
Soojadelt inimestelt saavad kriisis ja stressis olevad inimesed alati abi ja tuge. Kuid ka siin on oma oht. Need, kes on liiga empaatilised ja abivalmis, võivad võtta teiste mured liigselt enda kanda. Nad muretsevad pidevalt teiste pärast ja kipuvad abistama seal, kus seda vajagi pole. Alati peame mõtlema, kas me oma abistamissooviga probleeme juurde ei tekita. Stressi tekitab ka see, kui ollakse abivalmis ja heatahtlikud, aga teistelt inimestelt sama vastu ei saada. Inimesed ei vasta sageli meie abistamissoovile ja headele tegudele heaga. Kui me seda arvestame ja alati tänu ei oota, oleme stressi eest rohkem kaitstud.

Motivatsioon, sihikindlus
Sihikindel inimene kontrollib oma eesmärke. Ta teab, kuhu tahab jõuda, mida saavutada, ning kontrollib oma tegevust. Niisugused inimesed ei lange kergesti ahastusse, nad ületavad kriise ja elus ettetulevaid takistusi kergemini.

Kohusetundlik inimene on täpne ja hoolikas. Sellistel inimestel on sisemine vajadus ka ebameeldivaid ülesandeid korralikult täita. Seetõttu võib öelda, et nendel on vähem stressi. Kui liigselt kohusetundlikud inimesed muretsevad liiga palju selle üle, kuidas ülesanded täidetud saavad ja ajavad taga ülimat täpsust - see aga põhjustab stressi, sest iialgi ei saavuta absoluutset täiuslikkust ning mõned asjad võivad ikka ununeda. Kõrge kohusetundlikkusega inimesed võivad esitada kõrgeid nõudmisi mitte ainult endale, vaid ka teistele. Stress on kerge tulema, kui teised ei tee "õigesti" ja pole sellised nagu "peab". Kui inimesel on iseendale ja teistele liiga kõrged nõudmised, siis nende mittesaavutamine tekitab stressi, tugevat süü-ja alaväärsustunnet.

Emotsionaalne stabiilsus ja ebastabiilsus
Kõige raskem on kõrge neurootilisusega, ebastabiilsetel isikutel, kellel on puudulik kontroll oma emotsioonide üle. Nad ei valitse oma tundeid, neil on iseloomulik impulsiivne reageerimine, liigselt probleemide "südamesse võtmine".
Nad näevad ümbritsevat vaid endaga seotult, on enamasti madala enesehinnanguga ja väga hellad iseennast puudutavate asjade suhtes. Seetõttu võivad nad võtta neutraalseid märkusi väga isiklikult ning reageerida ebakohaselt.
Sageli on nad juba ette kaitses, kardavad teistelt halvimat ning ei usalda neid. Neurootilised isikud kasutavad stressiga toimetulekuks ebaefektiivseid kaitsemehhanisme.

Mida tähendab KAITSE?
Kaitses inimene on vaenulik, agressiivne, mittekuulav, aga talle tundub, et teised on tema vastu vaenulikud ja ründavad teda.

See on üks tee kaitsta ennast ärevuse ja stressi vastu. Kaitseid kasutatakse ebateadlikult. Kui isik on kaitses, ei ole ta täielikult võimeline teiste poolt edastatud sõnumist aru saama ja tajub seda kui rünnakut eneseväärikusele. Vastuseks püüab ta end kaitsta, kuid teine ei saa aru, mille eest
Kurnatus, suur töökoormus, muutused töös, isiklikud probleemid jt. stressorid soodustavad kaitsva käitumise kujunemist suhtlemises. Kriisiseisundis inimene on stressis.
Kriisi tekkimine ja selle sügavus olenevad paljuski sellest, missugused on inimese toimetuleku stiilid, missugused strateegiad ta toimetulekuks kasutab.

TOIMETULEKU STRATEEGIAD saab laias laastus jagada kaheks:
1. Probleemi lahendusele suunatud strateegiad ja
2. Emotsioonidele ning suhetele suunatud strateegiad.

Inimesed, kes kasutavad ESIMEST TÜÜPI STRATEEGIAID, tegutsevad aktiivselt probleemi väljaselgitamise ja selle lahendamise nimel. Nad analüüsivad juhtunut igakülgselt, tegutsevad probleemi lahendamisel eesmärgipäraselt, s.t. nad mõtlevad, mida nad saavutada tahavad, mis oleks nende jaoks realistlik ning kättesaadav. Nad ei püstita endale ebarealistlikke eesmärke, nagu näiteks kõikide murede puudumine või rikkaks või õnnelikuks saamine.
Probleemi lahendamiseks tuleb läbi kaaluda kõikvõimalikud lahendus- ja tegutsemisvariandid. Mitte ühtki varianti ei tohiks kohe kõrvale tõrjuda. Kaaluda tuleb plusse ja miinuseid, mis kaasuvad iga käitumis- või tegutsemisviisiga. Alles seejärel teha otsus, mida tasub ette võtta. Inimestel on komme vaadelda asju ainult negatiivsest küljest, väga kergelt välja praakida lahendusvariante, millel on vähenegi riski või mis tunduvad natukenegi võõrastavad.

  • Kui üks lahendusvariant ei vii sihile, ei tohiks loobuda, vaid proovida teise. Äkki ei tulnud kõige parem variant esialgu pähe?
  • Võiks teistelt inimestelt küsida, mida nemad teeksid. Aga see, mis teistele sobib, ei pruugi sulle sobida.
  • Võib ka juhtuda, et see variant, mida pidasid ebarealistlikuks, mis sai kõige vähem plusse, osutub kõige otstarbekamaks. Äkki ta oli sinu jaoks liiga võõras? Me kaldume omaks võtma ainult harjumuspäraseid asju ja mõtteid. Probleemi lahendamiseks on aga vaja julgust ja leidlikkust.

TEIST TÜÜPI STRATEEGIAID kasutavad inimesed pöörduvad abi saamiseks teiste inimeste poole, väljendades oma emotsioone. Sageli nad lihtsalt räägivad korduvalt oma probleemist, teisi isegi sellega tüütades.
Tundub, nagu sooviksid nad vaid kurta ja ei tahagi midagi ette võtta probleemi lahendamiseks, ükskõik kui palju nõu teised ka ei annaks.
See on hea, kui inimene saab mure südamelt ära rääkida, vahel on tal vaja ka mitmeid kordi rääkida. Kriisiseisundis inimesele on see väga iseloomulik vajadus. Inimene peab saama oma emotsioonid välja elada. Laske tal rääkida ja kasvõi nutta. Ärge pahandage tema peale. Kuid probleemi lahendamiseks tuleb siiski hakata intensiivselt lahendusi otsima ja tegutsema.
Selle strateegia kasutajad võivad ka probleemi eest põgeneda, otsides seltskonda, tarvitades alkoholi või narkootikume, hakates unistama ebarealistlikest võimalustest. Sellega ei lahenda probleemi, vaid välditakse seda. Saadakse hetkeline unustus või kergendus. Aga kui see möödub, pidu otsa saab, uim peast välja läheb ja reaalsustunne tagasi tuleb, on asi veel hullem.
Kui inimene tegeleb probleemiga, siis võivad olla kergenduseks ka pits alkoholi, mõtete eemalejuhtimiseks on hea käia seltskonnas, suhelda hoopis teistel teemadel. Seda ei nimetata vältimiseks, vaid pinge maandamiseks ja mõtete eemalejuhtimiseks. See tähendab, et ka teist tüüpi strateegiad võivad head olla, kuid vaid seni, kuni nad ei hakka asendama probleemilahendusstrateegiaid.
Kui hiljem räägime kriisiseisundis inimeste toetamisest, siis tuletame meelde nende vajadust rääkida, uputada mure alkoholi, põgeneda rahuldustpakkuvasse maailma jne.
Isiksuse omadusi strateegiatega seostades on leitud, et kõrge neurootilisusega, emotsionaalselt ebastabiilsed inimesed kasutavad rohkem emotsioonidele suunatud strateegiaid ja vähem probleemilahendusstrateegiaid. Mida ekstravertsem, tunnetele avatum ja ebastabiilsem inimene on, seda rohkem. Niisugustel inimestel leiti uuringutes palju negatiivseid ja vähe positiivseid tundeid ning kõrge ärevuse tase.
Probleemilahendusstrateegiaid kasutavad inimesed olid stabiilsemad, kõrge ekstravertsuse ja kohusetundlikkusega.

KRIIS ON NORMAALNE REAKTSIOON SELLELE, MIDA POLE OODATUD
Igasugune traumaatiline sündmus kutsub esile ärevuse tõusu ja ebameeldivustunde. Inimene hakkab kasutama tuttavaid probleemilahendusmehhanisme selleks, et vähendada liigset ärevust ja stressi.
Kui tavalise probleemilahenduse võtted ei suuda inimest aidata ja stiimul, mis kutsus esile pinge, ei kao, siis ärevus tõuseb.
Nii satub inimene aktiivsesse kriisi, kus sageli napib sisemist jõudu ja sotsiaalset toetust, kus pinge ja ängistus lähenevad üle talutava taseme. Võimust võtavad liigsed emotsioonid, ja probleemid jäävad lahendamata.
Kriis on iseenesest piirav, mis tähendab, et teatud aja möödudes kaob see ise. Öeldakse, et kriis ei kesta tavaliselt kauem kui 6 kuud, mille jooksul inimene on väga hell ja haavatav, kuid alati aga ei möödu kriis ise, või ei möödu see nii kiiresti.
Allpool tuleb kriisiseisund kirjeldamisele astmete kaupa. Räägime sellest, mis inimesega juhtub, kui ta seisab silmitsi tugeva stressoriga.

Kriisiseisundis inimesed läbivad teatud staadiume ehk etappe ja enamasti on need kõigil sarnased.

 Järgmine osa - Kriisi etapid ja sümtpomid  

 Tagasi sisukorda


Muid (koolitus)materjale