Tallinna Pedagoogikaülikool
Sotsiaalteaduskond
Sotsiaaltöö osakond
TARVO PIKKARO
STK-91
AKTIIVSE TÖÖTURUPOLIITIKA
VÕIMALUSED HEITUNUTE TAASTOOMISEL TÖÖTURULE
HAAPSALU LINNA NÄITEL
Bakalaureusetöö
Juhendaja: lekt. Margo Kikas
Haapsalu 2003
RESÜMEE
Tarvo Pikkaro (2003). Aktiivse tööturupoliitika
võimalused heitunute taastoomisel tööturule
Haapsalu linna näitel. Bakalaureusetöö. Tallinna
Pedagoogikaülikool. Käsikiri. Haapsalu. 56 lehekülge;
41 kasutatud kirjanduse allikat; 8 joonist; 2 lisa.
Käesoleva uurimustöö eesmärgiks oli saada
ülevaade, millised tööturu meetmed aitavad kõige
paremini tuua heitunuid tagasi tööturule.
Bakalaureusetöös ühendan oma huvi pikaajaliste
töötute abistamisvõimaluste kohta ning igapäevatöö
praktilise kogemuse, mis on seotud pikaajaliste töötute,
vanglast vabanenute nõustamise ja neile teenuste korraldamisega.
Uurimustöö põhiküsimuseks on: kuivõrd
efektiivsed on rakendatavad aktiivse tööturupoliitika
meetmed. Vastamaks sellele küsimusele on ühelt poolt
vaadeldud põhilisi tööturuteooriaid ja tööpuuduse
teoreetilisi aspekte ning teiselt poolt on uuritud rakendatud
tööturumeetmete efektiivsust heitunute pilgu läbi.
Uurimistöö ainestiku moodustavad 7 teemaintervjuud.
Intervjueeritavateks olid erinevas vanuses tööealised
ja töövõimelised, nii nais- kui meessoost heitunud.
Uurimuse läbiviimiseks on kasutatud kvalitatiivset meetodit,
võttes aluseks fenomenoloogia lähtekohad. Intervjuude
töötlemiseks on kasutatud intervjuude fenomenoloogilist
analüüsi, samuti on kasutatud grounded teooria võtteid.
Teema teoreetilises käsitluses on vaatluse alla võetud
põhilised tööturuteooriad, tööpuuduse
teoreetilised aspektid. Statistiliselt on vaadeldud Eesti ja
Euroopa Liidu tööturusituatsiooni pikaajalise tööpuuduse
kontekstis.
Uurimuse tulemusena on leitud, et heitunutele rakendatavad meetmed
nende taastoomiseks tööturule on ebapiisavad. Olemasolevad
teenused vajavad täiustamist ja arendamist. Juurde on vaja
täiendavaid teenuseid nagu näiteks tugiisiku teenus
ja psühholoogiline tasakaalustamine, ilma milleta kaotavad
praegused aktiivsed tööturumeetmed suure osa oma efektiivsusest.
Suurteks probleemideks on elatusmiinimumi garanteerimine ja eluasemeprobleemid.
Põhivajaduste tagamiseta on mõtetu inimeselt oodata
täisväärtuslikuks kodanikuks olemist.
Võtmesõnad: töötu, pikaajaline töötu,
aktiivne tööturupoliitika, heitunud isik, töötuse
määr, registreeritud töötu.
RESÜMEE
Tarvo Pikkaro (2003). Möglichkeiten der aktiven Arbeitsmarktpolitik
bei der Integration der Langzeitarbeitslosen auf den Arbeitsmarkt
am Beispiel der Stadt Haapsalu. Bakkalaureusarbeit. Pädagogische
Universität Tallinn. Das Manuskript. Haapsalu. 56 Seiten;
41 Literaturquellen; 8 Zeichnungen; 2 Anhänge.
Das Ziel dieser Forschungsarbeit war den Überblick zu
schaffen, welche Maßnahmen des Arbeitsmarktes helfen am
besten die Langzeitarbeitslosen wieder auf den Arbeitsmarkt zu
integrieren.
In der Bakkalaureusarbeit verbinde ich meine Interesse an
den Hilfsmöglichkeiten der Langzeitarbeitslosen und praktische
Erfahrungen beim täglichen Arbeit, die mit den Langzeitarbeitslosen,
mit der Beratung von Haftentlassenen und mit Organisierung von
Dienstleistugnen für sie.
Die zentrale Frage der Forschungsarbeit ist: wie effektive
sind die verwendeten Maßnahmen der aktiven Arbeitsmarktpolitik.
Um diese Frage zu beantworten sind einerseits die wesentlichen
Arbeitsmarktpolitiken und theoretische Aspekte der Arbeitslosigkeit
betrachtet worden und andererseits ist die Effektivität
der verwendeten Arbeitsmarktmaßnahmen aus der Sicht der
Langzeitarbeitslosen untersucht worden.
Den Themenkreis der Forschungsarbeit bilden 7 thematische
Interviews. Interviewten Personen waren im Arbeitsalter und arbeitsfähige
männliche und weibliche Langzeitarbeitslosen in verschiedenem
Alter.
Für die Durchführung der Untersuchung wurde die
qualitative Methode angewendet, als Grund dienten die Ausgangsstellen
der Fenomenologie. Für die Bearbeitung der Interviews wurde
die fenomenologische Analyse von Interviews angewendet sowie
das Verfahren der Grounded Theory. In der theoretischen Themabehandlung
sind die wesentlichen Arbeitsmarkttheorien und theoretische Aspekte
der Arbeitslosigkeit betrachtet worden. Statistisch wurde die
Lage des Arbeitsmarktes im Kontext der Langzeit-Arbeitslosigkeit
in Estland und in der Europäischen Union betrachtet.
Das Ergebnis der Untersuchung ist, daß verwendete Maßnahmen
für die Integration der Langzeitarbeitslosen auf den Arbeitsmarkt
unzureichend sind. Vorhandene Dienstleistungen müssen verbessert
und entwickelt werden. Zusätzliche Dienstleistungen wie
Stützpersonen oder psychologische Beratung, ohne die viele
jetzige aktive Arbeitsmarktmaßnahmen einen großen
Teil ihrer Effektivität verlieren. Große Probleme
sind das Garantieren des Lebensminimums und Wohnungsprobleme.
Ohne Erfüllung der Grundbedürfnissen kann man von den
Menschen nicht erwarten, daß sie vollwertige Bürger
wären.
Schlüsselwörter: der/die Arbeitslose, der/die Langzeitarbeitslose,
aktive Arbeitsmarktpolitik, Umfang der Arbeitslosigkeit, registrierte
Arbeitslose.
SISUKORD
JOONISTE JA LISADE LOETELU
1. SISSEJUHATUS
2. TEOREETILINE ÜLEVAADE
2.1. TÖÖPUUDUSE PÕHJUSED
2.2. TÖÖPUUDUSE LIIGID
2.2.1. Siirdetööpuudus
2.2.2. Struktuurne tööpuudus
2.2.3. Tsükliline tööpuudus
3. EESTI TÖÖTURG
3.1. Tööturu dünaamika aastatel 1993 - 2002
3.2. Tööturu olukord
2002. aastal
3.3. Pikaajaliste töötute
ja heitunute dünaamika
4. UURIMISPROBLEEMI ASETUS JA METOODIKA
5. UURIMISANDMETE ANALÜÜS
5.1. Töötuks jäämine
5.2. Abi peale töötuks
jäämist
5.3. Hinnang abile
5.4. Ettepanekud
6. KOKKUVÕTTED JA JÄRELDUSED
KASUTATUD KIRJANDUS
LISAD
JOONISTE JA LISADE LOETELU
Joonis 1. Palga ja tööhõive
seos.
Joonis 2. Töötuse
määrad 1993 - 2002, allikas: ESA andmebaas.
Joonis 3. Mitteaktiivsete
dünaamika 1993 - 2002, allikas: ESA andmebaas.
Joonis 4. Tööhõive
dünaamika 1992 - 2002, allikas: ESA andmebaas.
Joonis 5. Pikaajaliste
töötute dünaamika 1993-2002, allikas: ESA andmebaas.
Joonis 6. Heitunute
dünaamika 1993-2002, allikas: ESA andmebaas.
Joonis 7. Uurimisprobleemi
asetus
Joonis 8. Uurimistöö
ülesehitus
Lisa 1. Intervjuu raamküsimused
Lisa 2. Intervjuu nr. 1
1. SISSEJUHATUS
Tööpuudus on üks olulisemaid sotsiaalmajanduslikke
probleeme, millega tegelevad majandusteoreetikud, sotsiaalteadlased
ja poliitikud. Kui töövõimeline ja tööealine
inimene ei leia tööd, siis jääb ta ilma oma
peamisest sissetulekuallikast, töötasust. Tekivad raskused
eluasemekulude maksmisel, väheneb võimalus arstiabile
(suhted haigekassaga). Töötuks jäämine tähendab
nii töö, sissetuleku, seisundi, sotsiaalsete kontaktide
kui ka kuulumistunde kaotust, ning ühtaegu vähendab
inimese valikuid ja otsuste jõudu. Kui inimene on üksik,
siis puudub lähedaste toetus, mis suurendab veelgi sotsiaalse
isoleerituse ohtu. Tööta inimene jääb tavaliselt
kõrvale ka organisatsioonidest ja ühendustest mis
jätab ta ilma vajalikust informatsioonist ning vähendab
tema seotust ühiskonnaga. Kaob huvi poliitika vastu, inimene
eemaldub võimustruktuuridest poliitilisse isolatsiooni.
Kogedes peale töö kaotust subjektiivset alaväärsustunnet
langeb eneseväärikus. Kui inimesel tekib teabevaakumisse
jäämise kahtlus, siis tekib tal tunne, et võimustruktuurid
varjavad rahva eest vajalikku infot, see suurendab isikliku elu
määramatust. Poliitikast arvab töötu, et
see on nii keeruline asi, millest pole võimalik aru saada.
Ta arvab ka, et ei suuda olukordi enda ümber muuta, ega
saa olla omaenese elu peremees.
Kuigi töötu riikliku abiraha määr 400 krooni
(RTI 2000, 86, 557) pole eraldi võttes suur summa, on
siiski kokku töötutele makstav raha päris suur.
Tööturuameti andmetel maksti näiteks 2002. aastal
töötu abiraha kokku 104 087 100 krooni. Töötutele
makstav raha tuleb kõigi Eesti Vabariigis elavate ja töötavate
ning riigile tulumaksu maksvate inimeste tuludest. Sellepärast
võime öelda, et tööpuudus on üldine
majandusprobleem, mitte igaühe isiklik mure. Mida rohkem
on töötuid, seda rohkem peavad töötavad inimesed
maksma makse, et töötutele toetusi maksta. Tööpuuduse
leevendamiseks peab valitsus sekkuma majandusse, et vältida
tööpuuduse tekkimise põhjusi ja andma abi neile,
kes on tööta jäänud.
Pikaajaline tööpuudus on tõsine probleem enamikes
EL liikmesriikides. Euroopa Komisjoni andmetel oli 2002. aastal
Euroopa Liidus keskmiselt 3% pikaajalisi töötuid kogu
tööjõust. Eestis oli see üle 4%, kuuludes
ühte gruppi Kreeka, Itaalia ja Hispaaniaga (European Commission
2003). Eestis on pikaajaline tööpuudus pidevalt suurenenud.
Näiteks oli 1992. aastal pikaajaliste töötute
osakaal kõigist töötutest 20%, siis 1998. aastal
oli pikaajaliste töötute osakaal juba 47%. See on tõsine
ohumärk, sest lisaks oskustele ja kvalifikatsioonile kaotab
pikka aega tööta olnud inimene ka võime ja tahte
tööd teha. Nende inimeste tööturule tagasi
toomine on väga raske protsess (Eamets, Philips, Annus 2000,
77).
Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on välja
selgitada, millised tööturu meetmed aitavad kõige
paremini tuua heitunuid tagasi tööturule.
Lähtuvalt eesmärgist on vaja leida vastused järgmistele
küsimustele:
Milliseid meetmeid on rakendatud heitunute tagasitoomiseks tööturule?
Millised on rakendatud meetmete tulemused?
Millised meetmed on kõige efektiivsemad?
Milliseid meetmeid tuleks veel kasutada?
Uurimistöös annan ülevaate põhilistest
tööturuteooriatest ja tööpuuduse teoreetilistest
aspektidest. Samuti vaatlen tööturu situatsiooni Eestis
ja Euroopa Liidus tööpuuduse kontekstis. Käesoleva
töö aktuaalsus seisneb selles, et liitudes Euroopa
Liiduga muutub ka Eestile pikajaliste töötute probleemidega
tegelemine üheks prioriteediks sotsiaalprobleemidele lahenduste
otsimisel.
Uurimistöö innovaatilisus seisneb selles, et püüan
anda hinnangut meetmetele, mida on rakendatud selleks, et heitunute
arv ei suureneks ning juba raskustesse sattunud inimesi tagasi
tuua tööturule. Kuidas on meil toimivad abinõud
kaasa aidanud probleemide lahendamisele? Millised on nende abinõude
puudused? Millistest abinõudest on kõige rohkem
kasu? Otsides vastuseid neile küsimustele, on uurimustöö
ülesandeks teha ettepanekuid pikaajaliste töötute/heitunute
taastoomiseks tööturule ja Eesti aktiivse tööhõivepoliitika
kohandamiseks.
Kasutan uurimustöös järgmisi lühendeid:
ESA - Eesti Statistikaamet;
MTÜ - mittetulundusühing;
ILO - Rahvusvaheline Tööorganisatsioon;
RT - Riigi Teataja;
OV - omavalitsus.
Kasutan oma töös järgnevalt ära toodud
mõisteid.
Töötuse määr ehk tööpuuduse määr
- töötute osatähtsus tööjõus
(ILO).
Töötu - isik, kelle puhul on üheaegselt täidetud
kolm tingimust:
1) on ilma tööta (ei tööta mitte kusagil
ega puudu ajutiselt töölt);
2) on töö leidmisel valmis kohe (kahe nädala jooksul)
tööd alustama;
3) otsib aktiivselt tööd (ILO).
Registreeritud töötu on täieliku või
osalise töövõimega isik, kelle vanus on 16 aastat
või üle selle kuni vanaduspensionieani, kes ei tööta,
valmis kohe toole asuma ning otsib tööd. Isik otsib
tööd, kui ta pöördub tööhõiveametisse
vähemalt kord 30 päeva jooksul sooviga kohe tööle
asuda ning on valmis osalema tööturukoolituses (RTI
2000, 57, 371).
Pikaajaline töötu on isik, kes on tööhõiveametis
olnud töötuna arvel üle 12 kuu (ibd.).
Heitunud isik - mittetöötav isik, kes sooviks töötada
ja oleks valmis töö olemasolu korral ka kohe tööle
asuma, kuid ei otsi aktiivselt tööd, sest on kaotanud
lootuse seda leida (ILO).
2. TEOREETILINE
ÜLEVAADE
2.1. TÖÖPUUDUSE PÕHJUSED
2.1.1. Klassikaline koolkond
Klassikalise koolkonna aluse panijaks oli teadlane, poliitik
ja publitsist William Petty (1623-1687) Prantsusmaal. Pettyt
on nimetatud originaalseimaks ja geniaalseimaks majandusteadlaseks,
kuna tema teadustööd panevad aluse klassikalisele kodanlikule
poliitilisele ökonoomiale. Tema tähtsamad teadustööd
on : "Traktaat maksudest ja andamitest", "Iirimaa
poliitiline anatoomia", "Poliitiline aritmeetika",
"Mõnda rahast" (Krinal 1998, 57).
Vastavalt Petty kontseptsioonile tuleb kõik tööproduktid
jagada kahte gruppi: 1) kuld ja hõbe; 2) ülejäänud
tööliikide produktid. Merkantilismi mõjutustel
uskus Petty, et töö loob rikkust ainult kulla ja hõbeda
tootmisel. Ta ei unustanud ka maad ning väitis, et "töö
on rikkuse isa ja maa rikkuse ema" (ibd., 61).
Klassikalise poliitilise ökonoomia koolkonna üks
tähtsamaid esindajaid oli filosoof ja majandusteadlane Adam
Smith (1723-1790). Tema esitas poliitilise ökonoomia uued
seisukohad, väites, et igal ühiskonnal peab olema mehhanism,
mis muudab tootmisressursid tarbijatele vajalikeks kaupadeks
ja teenusteks. Smith oli ka üks suurim majanduslik liberal.
Tema unistus oli analüüsida ja valgustada inimtegevuse
kõiki külgi. 1759. aastal ilmus temalt "Kõlbeliste
tundmuste teooria" ja 1776. aastal "Rahvaste rikkus".
Esimeses uuris ta kõlblust ja moraali, teises majanduselu
probleeme ning esitas poliitilise ökonoomia uued seisukohad.
Oma teoates tegeleb Smith majanduselu objektiivsete seoste ja
majandusnähtuste vastastikuse mõju uurimisega ning
teisalt ainult vaatleb neid, tungimata nähtuste olemusse.
Smith lähtub majandusprobleemide lahendamisel indiviidi
huvidest ning väidab ka, et individualism ei vii kaosesse,
vaid loob ühiskonnas hoopis korra. Inimesed tegelevad omakasu
eesmärgil, kuid siiski üksteist tahtmatult ja kavatsematult
aidates ja toetades. Oma raamatus Smith väidab: "…
keegi ei kavatse töötada üldise heaolu hüvanguks
ja ta ei tea ka, kui palju ta sellega üldisele hüvangule
kaasa aitab …, ta taotleb ainult omaenda kasu ja on siiski
seejuures, nagu ka paljudel teistel juhtudel, juhitud nähtamatust
käest, see paneb töötama eesmärgil (ibd.,
87).
Nn. nähtamatuks käeks peeti turujõudu: nõudmist
ja pakkumist. Miljonite üksikute majandusotsuseid koordineerib
päevast päeva anonüümne ja täiesti erapooletu
mehhanism - turusüsteem (ibd.).
Joonis 1. Palga ja tööhõive seos.
P - turu poolt reguleeritud palk
Pn - kunstlikult turunõuetest kõrgemale aetud palk
Q - loomulik tööhõive
Qe - tegelik tööhõive
Qt - vajalik tööhõive
Nagu jooniselt võib näha, on tööjõu
nõudlus ja pakkumine tasakaalus, kui turg saab ise reguleerida
palga (P) suuruse. See tähendab, et tööhõive
(Q) on töötada sooviva ja saava tööjõu
osas 100%. Tegelikkuses reguleerivad palga (Pn) suurust seadused,
kokkulepped ja teised kunstlikud tegurid. Sel juhul on tööjõu
pakkumine suurem, kui nõudlus ning tegeliku tööhõive
(Qe) ja vajaliku tööhõive (Qt) vahe moodustabki
tööpuuduse.
Adam Smith käis välja mõtte, et töö
on samasugune kaup kui iga teine ning töölise ja ettevõtja
tehing sarnaneb kaupade ostu-müügi tehingule. Järelikult
peab olema tööl loomulik hind ja turuhind, mis tähendab,
et tööturul on üldiselt samad reeglid ja seaduspärasused
nagu igal teisel turul (ibd., 94).
2.1.2. Keinsistlik koolkond
Keinsismi rajajaks oli teadlane ja poliitik John Maynard Keynes
(1883-1946), kes oli pärit Inglismaalt. Majandusteadlase
Keynesi põhitööd langevad Suure Depressiooni
aegadesse 1920. aastate lõpus, 1930. aastate alguses,
kui Ameerika Ühendriikides ja Ühendatud Kuningriigis
töötuse tase oli paljude aastate vältel 20%. Mujal
Euroopas oli aastaid tööta 1/3 tööealistest.
Nii suur töötus toob kaasa olulise kaose tootmises
ning põhjustab suuri materiaalseid ja vaimseid inimkannatusi
(Isachen, Hamilton, Gylfason 1994).
Kuulsuse tõi Keynesile 1936. aastal ilmunud raamat
"Rakendatuse (tööhõive), raha ja protsendi
üldteooria", kus ta tõi välja põhiseisukohad.
Nimetatud teoses ühendas Keynes makrokategooriad - rahvatulu,
säästlikkuse, kapitalimahutused ja tarbimine - suletud
süsteemiks, mis tema arvates tagab majandusliku tasakaalu.
Neid siduvaks lüliks pidas Keynes raha. Põhiolemuselt
on keinsism kapitalismi tähtsamaid teoreetilisi aluseid
ja suunatud turumajanduse süsteemi parandamisele, seda reformides
ja moderniseerides (Krinal 1998, 296).
Keinsismi aluseks olid Keynesi soovitused, kuidas kiiremini
ravida kahte peamist majanduskriisi tulemust - tootmise langust
ja eriti suurt tööpuudust. Ühe tähtsama abinõuna
kasutati riigi poolt tekitatud mõõdukat inflatsiooni.
Selle põhimõte oli see, et kui inimesele tuleb
kätte rohkesti odavnevat raha, siis kiirustab ta selle eest
kaupu ostma. Selle tulemusena tootmine elavneb taas ning tööpuudus
väheneb. Oli teisigi majanduse mõjutamise viise,
nt. erakapitalile madalaprotsendilise krediidi võimaldamine
ja kodumaise tootmise võimaldamine, mis ühtlasi iseenesest
inflatsiooni tekitab, riiklike kapitalimahutuste tegemist, pankade
riiklikule kontrollile allutamine jms. Keynesi enda arvates oli
keinsism eelkõige kriisiravipoliitika. Pärast kriisist
ülesaamist tuli korraldada deflatsioon - inflatsiooni ajal
käibele lastud liigse raha kõrvaldamine. Deflatsiooni
eesmärgiks oli alandada hindu ja tõsta raha ostujõudu
(ibd.).
Keynesi majanduspoliitikas kasutab riik aktiivset fiskaalpoliitikat,
s.o. riiklike kulutusi ja maksupoliitikat. Sellega loodeti säilitada
majanduslik stabiilsus ja edendada majanduskasvu. Tööpuudusega
peab toime tulema isereguleeruv turumehhanism, mille käsutuses
on vastavad ressursid, kuid samas väitis Keynes, et nõudlus
loob pakkumise ja ressursside mittetäieliku koormatuse põhjuseks
on ebapiisav kogunõudlus. Keynes leidis, et täishõive
saavutamiseks tuleks suurendada kogunõudlust, seda valitsuse
kulutuste suurendamise kaudu. Keynesi teooria kohaselt peaks
valitsus majandusliku aktiivsuse taset rahva üldistes huvides
juhtima ja reguleerima, kuid siiski peab jätma majanduse
vabaks, et reageerida üksiktarbijate ja tootjate ootustele
(Krinal 1998, 304).
2.1.3. Monetaristlik koolkond
Monetarism tekkis 1950-1960-ndatel aastatel, mil Nobeli preemia
laureaat, majandusteadlane Milton Friedman (s. 1912) USA-st kogus
hulgaliselt teoreetilisi andmeid, et esitada vastuseisu keinslaste
teooriale. Pöörduti tagasi klassikalise koolkonna mõtete
juurde. Friedman väitis, et majandus on stabiilsem, kui
seda oletasid varajased keinslased. Kui Kui Friedmani vaated
laienesid ja need sünteesiti mõttekoolkonnaks, kujunes
välja ka koolkonna nimetus - monetarism. Monetarismil on
kolm peamist aspekti:
1) eramajandus on põhiliselt stabiilne - hindade ja palkade
paindlikkus tekitavad tugevaid isekorrigeerimisomadusi. Langusperioodid
kalduvad olema lühikesed ja mõõdukad;
2) aktiivsuspoliitika teeb rohkem halba kui head - poliitika
viitajad ja ennustusvead tähendavatki seda, et aktiivsuspoliitika
teeb üldiselt rohkem halba kui head. Parim poliitika on
lihtsalt jätta majandus rahule;
3) raha on tähtsaim majandusmuutuja - raha võib pikapeale
mõjutada ainult inflatsioonimäära, kuid üsna
kiiresti avaldada tugevat mõju kõigile majandusmuutujatele
(Brown 1997, 373).
Monetaristide arvates on majandus pikaajalises perspektiivis
stabiilne, mistõttu lühiajaliste kõikumiste
tasandamine on edutu ja mõnevõrra isegi destabiliseeriv.
Seetõttu toetavad monetaristid ka passiivset poliitikat.
Nad arvavad, et igasugune märgatav ebastabiilsus on tõenäoliselt
valitsuse sekkumise tagajärg. Suhtumine poliitikasse on
monetaristidel sügavalt umbusklik (ibd.).
Neil on ka arusaam, et tööpuudus ja palkade erinevused
ja kõikumised on põhjustatud järgnevatest
mõjuritest:
1) ametiühingute võim;
2) kollektiivsed läbirääkimised;
3) tsentraalsed palgamäärad;
4) kõrged palgad;
5) kergekäeliselt antavad abirahad;
6) töökaitsealane seadusandlus;
7) liiga kõrge tulumaksu tase;
8) üleliia suur riiklik sektor (Kikas 2001).
Kasutades Philipsi kõverat, mis püüab graafiliselt
kujutada inflatsiooni ja tööpuuduse suhet, käis
Friedman välja "loomuliku" tööpuudusetaseme
idee. Selle abil määratakse töötuse tase
üldiste tingimustega tööturul ning see ei sõltu
eelarvevahenditest, krediidi- ega rahanduspoliitikast. Küll
aga kaasneb selle ideega takistus, mis väljendub sellega,
et tööpuuduse vähendamine alla "loomuliku"
taset pole võimalik. Selle tagajärg oleks hävitav
inflatsioon ja annulleeriks kõik rahaemissiooni kaudu
saadu. Sellest tulenevalt nõuab Friedman stabiilsete hindade
pikaajalist kehtestamist, mis oleks ka majanduspoliitika põhitoeks
(Krinal 1998, 328).
Kokkuvõtteks võib öelda, et klassikalise
poliitilise ökonoomia koolkond lõi tööväärtusteooria,
käsitles majandusseadusi ja -kategooriaid igavestena ning
pidas kapitalistlikku tootmisviisi kõige enam vastavaks
inimloomusele. Keinsistide põhiideeks on see, et turg
ei ole automaatselt isekorrigeeruv. Monetaristid väidavad,
et raha on kõige olulisem majanduslik muutuja, nad pooldavad
vabakaubandust ning raha pakkumise pidevat kasvu.
2.2. TÖÖPUUDUSE LIIGID
Praktikas on suhteliselt raske erinevaid tööpuudusi
üksteisest eristada, samas on see aga väga oluline
tööpoliitika seisukohast. Kui meil pole teada, millist
liiki tööpuudusega on tegemist, võime valede
poliitika meetmetega kasu asemel hoopis kahju tuua (Eamets 1994).
2.2.1. Siirdetööpuudus
Vaheaega töötamises nimetatakse siirde- ehk hõõrde-
ehk friktsionaalseks tööpuuduseks. Siirdetööpuudus
on vabatahtlik ja seda on võimalik vähendada, kui
luuakse hästi funktsioneeriv andmepank vakantsetest töökohtadest
ja tagada tööotsijale informatsiooni kiire kättesaadavus.
Täielikult aga pole siirdetööpuudust võimalik
kaotada, sest paratamatult toimub tööealiste inimeste
elus muudatusi ja vaheldusi. Siirdetööpuudus jaotub
kaheks alaliigiks:
1) ümberõppest tingitud siirdetööpuudus
(inimesel on soov ennast täiendada; ta on võimeline
ümberõppima; on vabatahtlik, seega on inimene teatud
aja rakendamata, kuna ümberõpe, enesetäiendamine
võtab teatud aja);
2) voolav tööpuudus (inimene vahetab töökohta,
tekib ajavahemik, mil inimene on tööta) (Arrak, Eamets,
Varblane, Trasberg 1996, 157).
Siirdetööpuuduse juures tuuakse eraldi välja
ka sesoonne tööpuudus, mis tekib seoses hooajalise
hõive vähenemisega mõnedes majandusharudes
(nt. Põllumajandus, ehitus, turism). Kõige vähem
on sesoonset tööpuudust suvel (ibd., 157).
2.2.2. Struktuurne tööpuudus
Struktuurne tööpuudus on tööpuuduse liik,
mis tekib siis, kui tööjõu nõudlus ei
lange kokku tööjõu kvaliteedi (kvalifikatsioon,
haridustase, ametioskused/kogemused) ja/või paiknemisega.
Struktuurse tööpuuduse tunneb ära tööpuuduse
probleemi ebaühtlase jaotuse järgi ühiskonnas.
Näiteks ei leia endale tänasel tööturul oma
vananenud teadmiste ja oskustega tööd endised oskustöölised
(keevitajad, masinaremontijad, lukksepad jne.), kes töötasid
sellistes majandusharudes, kus tootmist vähendati või
hoopis likvideeriti (Arrak, Eamets, Varblane, Trasberg 1996,
158).
Struktuurse tööpuuduse korral ei leia ühes
regioonis teatud kutseteadmiste ja oskustega töötajad
tööd, samal ajal, kui mõnes teises piirkonnas
on nõudmine nende järele suur.
Struktuursel tööpuuduse alaliigid:
1) demograafiline tööpuudus (tööpuudus kindlates
elanikonna gruppides, nt. Noored, vähemusrahvused jne.);
2) hariduspoliitiline tööpuudus (teatud elukutseid
on üleprodutseeritud, spetsialiste on ettevalmistatud rohkem,
kui vaja, nt. Arste);
3) kapitali puudusest tulenev struktuurne tööpuudus
(iseloomustab kapitali defitsiit võrreldes rahvaarvuga;
seetõttu jääb kohaliku tööjõu
potentsiaal piisaval määral rakendamata);
4) regionaalne tööpuudus (töötus teatud geograafilistes
piirkondades, kus valitsevad tegevusalad, mis majanduse arengu
käigus on oma tähtsuse kaotanud) (ibd.).
Struktuurse tööpuuduse põhjuseks on toodud
majanduse pikaajalist sektoraalset arengut töötlevast
tööstusest teenussfääri suunas. Samuti deindustrialiseerimist,
mida iseloomustab rasketööstuse tähtsuse taandareng.
Samuti on toodud üheks põhjuseks tööstuse
ümberlokaliseerimist (Brown 1997, 303).
2.2.3. Tsükliline tööpuudus
Tsükliline tööpuudus tekib sisemajanduse kogutoodangu
suuruse või kasvutempode kõikumisel. See on tingitud
ebapiisavast kogunõudlusest ja avaldub ennekõike
majanduskriiside perioodil. Seda on hakatud nimetama ka alanõudmise
tööpuuduseks ehk Keynes`i tööpuuduseks.
Keynesi teooriast lähtudes tekib töötajate alanõudlus
tsüklilise tööpuuduse korral majandustsükli
langusfaasis. Hõive taastub ja tööpuudus likvideerub
iseeneslikult majandusliku tõusu korral (Arrak, Eamets,
Varblane, Trasberg 1996, 59).
Siirdetööpuuduse, struktuurse tööpuuduse
ja tsüklilise tööpuuduse kõrval võib
eristada veel järgnevaid tööpuuduse vorme:
1) varjatud tööpuuduse all mõistetakse ametlikus
tööstatistikas kajastamata jäänud töötust
(nt. hulk inimesi on alahõivatud ehk töötavad
osalise tööajaga või on väljaspool tööjõudu,
kuid töö nõudmise suurenedes sisenevad tööturule).
Varjatud töötud on isikud, kes otsivad tööd
omal käel, ilma tööhõiveabi kasutamata;
2) vabatahtlik ja mittevabatahtlik töötus on Keynesi
teooria järgi põhjustatud majanduse toodangust alla
oma potentsiaalse tootmismahu, mistõttu tööjõu
pakkumine on suurem, kui tööjõu nõudmine.
Sellist töötust nimetatakse sunnitud töötuseks.
Kuid on ka teisi arvamusi - mõned teadlased väidavad,
et niikaua kui vakantsed töökohad ja tööotsijad
püsivad tööturul üheaegselt, on tegemist
vabatahtliku töötusega. Üks ratsionaalsete ootuste
teooria rajajaid S. Lucas väitis, et töötus on
siiski seotud mittevabatahtlikkusega, põhjendades seda
väitega, et vaevalt keegi otsustab vabatahtlikult töötuks
jääda ning on õnnelik sellise staatuse üle;
3) Klassikaline tööpuudus tekib ametiühingu või
valitsuse sekkumisel palgapoliitikasse ning turu tasakaalupalgast
kõrgema miinimumpalga kehtestamisel. Sellises olukorras
vajavad tööandjad vähem töötajaid ja
vallandavad mitmed vähemvajalikud töötajad (Arrak,
Eamets, Varblane, Trasberg 1996, 158-160).
Kokkuvõtteks võib öelda, et Eestis on tegemist
põhiliselt struktuurse tööpuudusega. Inimeste
teadmised ja oskused ei vasta nõudmistele. Puudu on oskustöölistest.
Kui ühes piirkonnas on tööjõu ülejääk,
siis teises napib seda. Eesti probleemiks on tööjõu
vähene mobiilsus.
|