Materjal .pdf formaadis

SISUKORD

DIABEEDI OLEMUS
Esimest tüüpi ehk insuliinsõltuv diabeet
Teist tüüpi ehk insuliinsõltumatu diabeet
ESIMEST TÜÜPI DIABEEDI RAVI
Insuliinravi põhimõtted ja eesmärgid
Insuliinravi
Ravi skeemid
TEIST TÜÜPI DIABEEDI RAVI
Suukaudsed veresuhkrut alandavad ravimid
Insuliinravi
Kombineeritud ravi - tablettravi koos insuliinraviga
HEA ENESETUNDE SÄILITAMINE
Hüpoglükeemia
Hüperglükeemia
DIEETRAVI SOOVITUSED
TOIDUVALIK INSULIINI SÜSTIVALE DIABEETIKULE
FÜÜSILINE KOORMUS
JALGADE HOOLDUS
DIABEEDI TÜSISTUSED
Diabeetiline retinopaatia ehk silmade kahjustus
Diabeetiline nefropaatia ehk neerude kahjustus
Diabeetiline neuropaatia ehk närvide kahjustus
Diabeetiline jalg
Suurte veresoonte kahjustus
Südame isheemiatõbi
Jala veresoonte ahenemine
Naha ja naha aluskoe muutused
impotentsus
DIABEEDI TÜSISTUSTE VÄLTIMISE ABINÕUD
KOKKUVÕTTEKS

DIABEEDI OLEMUS

Peamist tähtsust diabeedi tekkes etendab insuliin. Oma igapäevasteks tegevusteks ja töödeks vajab iga inimene pidevalt energiat, mille ta saab toidust. Toit koosneb erinevatest toitainetest - süsivesikutest, valkudest ja rasvadest. Seedimise käigus muutuvad toidus olevad süsivesinikud glükoosiks. Glükoos imendub maost vereringesse ja kantakse laiali üle kogu organismi. Vereringes olevat glükoosi nimetatakse veresuhkruks. Glükoos ehk veresuhkur on rakkudele energiaallikaks. Et rakud saaksid glükoosi kasutada, peab see rakku pääsema. Glükoosi rakkudesse pääsemise jaoks on vaja piisavat kogust kõrgkvaliteedilist insuliini. Ilma insuliinita glükoos rakkudesse ei pääse, kuigi veresoontes võib glükoosi olla palju. Insuliin on hormoon, mida toodavad kõhunäärmes asetsevad beetarakud.
Söögi ajal ja pärast sööki vere suhkrusisaldus tõuseb. See on signaaliks kõhunäärmele, mis eritab vajaliku koguse insuliini. Kui kõhunääre töötab normaalselt ning beetarakud eritavad piisavalt kvaliteetset insuliini, siis püsib veresuhkru tase teatud kindlates piirides, tõustes ja langedes sõltuvalt kehalisest koormusest ja toidust. Tühja kõhu puhul on normaalne veresuhkur 3,3 - 5,5 mmol/1. Pärast sööki (1,5 - 2 tundi) tõuseb veresuhkur kuni 8 mmol/1. Diabeetikutel ei jätku piisavalt insuliini või see ei ole vajaliku kvaliteediga ning selle tõttu veresuhkur tõuseb liiga kõrgele.
Veresuhkur kõrgeneb mitmetel põhjustel. Kõhunääre ei erita enam piisavas koguses heakvaliteedilist insuliini ja/või organism ei suuda insuliini õigesti kasutada. Sellisel juhul insuliin ei täida oma ülesannet ning glükoos ei pääse rakkudesse. Seda jääb verre palju ning veresuhkru tase tõuseb. Glükoosipuuduses olevad rakud nälgivad ja nende elutegevus häirub.
Kõrge veresuhkru tase on diabeedi peamisi tunnuseid, kuid diabeedile viitavad ka:

• tugev janu, inimene joob palju
• sagenenud urineerimine ja uriini hulga tõus
• väsimus
• nõrkus
• unisus
• naha sügelemine
• söögiisu langus või tõus
• kehakaalu langus
• oksendamine ja kõhuvalu
• võimalik teadvusekaotus rasketel juhtudel

Eristatakse kahte tüüpi diabeeti.

Esimest tüüpi ehk insuliinsõltuv diabeet
Esimest tüüpi diabeet tekib reeglina lastel ja noortel inimestel. Mitmel põhjusel võivad kõhunäärmes olevad beetarakud hakata hävima. See protsess võib kesta mitu aastat, enne kui ilmnevad haiguse sümptoomid. Alles siis, kui suurem osa beetarakkudest on hävinud ja kõhunääre ei suuda enam küllaldaselt insuliini eritada, kujuneb välja diabeedile iseloomulik haiguspilt - esineb nõrkus, väsimus, janu, sage ja rohke urineerimine, kehakaalu langus, naha sügelemine jt. Suurem osa inimesi, kes haigestusid esimest tüüpi diabeeti, elasid enne haiguse väljakujunemist tervet ja aktiivset elu ning ei teinud midagi valesti.

Teist tüüpi insuliinsõltumatu diabeet
Teist tüüpi diabeet tekib peamiselt vanematel ja ülekaalulistel inimestel. See diabeedivorm on palju rohkem levinud kui esimest tüüpi diabeet. Antud juhul on kõhunääre võimeline insuliini eritama, kuid insuliini eritub liiga vähe või on see halva kvaliteediga või organism kasutab seda ebaefektiivselt. Haiguse tunnused kujunevad välja järk-järgult ning on nõrgemini väljendunud kui esimest tüüpi diabeetikutel. Selle tõttu võtab haiguse avastamine kauem aega.
Haigestumist soodustavad tegurid:

• pärilikkus - mida rohkem sugulasi on diabeeti põdenud, seda suureni on võimalus haigestuda.
• vanus - teist tüüpi diabeet ilmneb enamasti üle 40-aastastel inimestel.
• ülekaalulisus - suurem osa teist tüüpi diabeetikuid on ülekaalulised olnud juba aastaid.

Iga liigne kilogramm nõuab täiendavalt insuliini ja kõhunäärme poolt eritatava insuliini kogus võib jääda väheseks. Kõhunääre kurnatakse ajapikku välja ja see ei ole võimeline tootma piisavas koguses ja hea kvaliteediga insuliini.
Kuigi tänapäeval ei osata veel diabeeti välja ravida, suudetakse kontrollida veresuhkru taset ning insuliinivaegust hästi kompenseerida. Tänu nendele võimalustele on igal diabeetikul võimalik elada täisväärtuslikku elu ning tunda ennast hästi.

ESIMEST TÜÜPI DIABEEDI RAVI
Esimest tüüpi diabeedi põhiliseks ravimiks on insuliin.
Insuliin mõjub ainult süstituna, sest suu kaudu võttes laguneb ta maos ja ei avalda toimet.
Teist tüüpi diabeedi ravis kasutatakse vahel (ka ajutiselt) koos tablettraviga insuliini, kui veresuhkru tase on väga kõrge ja tablettravist ainuüksi ei piisa diabeedi hea kompensatsiooni saavutamiseks.

Insuliinravi põhimõtted ja eesmärgid

• Normaalne hommikune tühja kõhuga mõõdetud veresuhkrutase (4-6 mmol/1) peab öise põhiainevahetuse jaoks tagama küllaldaselt insuliini.
• Toidu poolt põhjustatud veresuhkru tase ei tohiks tõusta üle 8-9 mmol/1 ja veresuhkru tase peab normaliseeruma enne järgmist toidukorda.
• Peab vältima raskekujulist hüpoglükeemiat.

Insuliini süstimine

Insuliinide tüübid
Eestis on kasutusel mitut liiki insuliine (põhiliselt Novo Nordisk ja Lilly firma insuliinid). Insuliinid erinevad üksteisest toimeaja pikkuse ja maksimaalse toime tugevuse poolest.

I. Lühitoimelised insuliinid:
Actrapid, NPH Regular
- on läbipaistvad
- toime algab 15-30 minutit pärast süstimist
- toime maksimum saabub 2-3 tundi pärast süstimist
- toime kestab kuni 6 tundi

II. Keskmise toimeajaga insuliinid:
Protaphan, Monotard, Lente, Humulin NPH
- on hägused (insuliinile on lisatud toimeaega pikendavat ainet)
- toime algab 1,5-2 tundi pärast süstimist
- maksimaalne toime kestab 3-8 tundi
- toime kestab kokku 12-20 tundi

III. Pikatoimelised insuliinid:
Uitratard, Ultralente, Humulin Ultra
- on hägused
- toime algab 4-6 tundi pärast süstimist
- maksimaalne toime kestab 6-14 tundi
- toime kestab 24 - 30 tundi

IV. Seguinsuliinid:
Mixtard 10/90, Mixtard 20/80, Mixtard 40/60, Mixtard 50/50; Humulin M 1, Humulin M 2, Humulin M 3, Humulin M 4, Humulin M 5
- ühes ampullis on koos nii lühi- kui keskmise toimeajaga insuliinide segu
- on hägused
- toime algab 15-30 minutit pärast süstimist
- maksimaalne toime kestab 2-8 tundi
- toime kestab 12-18 tundi

Insuliini süstekohad

Insuliin avaldab toimet ainult süstituna. Insuliini süstitakse naha alla keha nendesse piirkondadesse, kus on rasvkude, sealt imendub see vereringesse ja transporditakse üle keha laiali rakkudesse.

Süstekohad: - kõhunaha alumine piirkond (v.a. 2-3 cm naba ümbrus) - reite esipind - tuharate ülemine välimine neljandik - õlavarte ülemine välimine pind

Süstekohti tuleb pidevalt vahetada ja jälgida, et järgmine süst tehakse 2 cm kaugusele eelmisest süstekohast - see tagab insuliini ühtlase imendumise ja väldib süstepiirkondade kahjustusi (naha aluskoe kärbumist, kõvade kohtade teket naha alla, naha valulikkust, naha liigset kuivamist).
Insuliini imendumise kiirus sõltub süstekohast. Kõige kiiremini imendub insuliin kõhunaha alt, seejärel küünarvarde ja reide süstituna ning kõige aeglasemalt tuharasse süstituna. Keskmise ja pika toimeajaga ning seguinsuliine tuleb alati enne süstimist loksutada, et insuliini toimet pikendav aine hästi seguneks.

Insuliinisüstlad
Insuliini peab süstima süstlaga, mis on ette nähtud vaid selleks otstarbeks. Eestis on apteekides saadaval insuliinisüstlad LJ-100. Nende süstaldega süstitakse insuliine, mille 1 milliliitris on 100 ühikut insuliini. Kui diabeetikutel on kodus varasemast ajast jäänud süstlaid LJ-40, siis tuleb nende kasutamisel väga hoolikalt jälgida, et süstlasse võetakse õige kogus insuliini. Varem olid kasutusel insuliinid, mille 1 milliliitris oli 40 ühikut insuliini. Seega olid need insuliinid 2,5 korda nõrgema kontsentratsiooniga kui praegu kasutatavad insuliinid.
LJ-100 insuliinisüstlaid on kolme suurusega: 1 ml, 0,5 ml ja 0,3 ml. Lisaks süstaldele on saada insuliinisulepäid, milles samuti kasutatakse 100-ühikulist insuliini. Insuliinisulepeade insuliiniampullid on kahe suurusega: 1,5 ml (ampullis 150 ühikut insuliini) ja 3,0 ml (ampullis 300 ühikut insuliini).

Insuliini säilitamine
Insuliini tuleb säilitada külmkapis temperatuuril +2 kuni +8 kraadi C. Insuliini ei tohi lasta jäätuda.
Avatud ampulli võib säilitada toatemperatuuril valguse eest varjatud kohas kuni 6 nädalat.
Momendil kasutavat insuliini või insuliinsulepead tuleb hoida toatemperatuuril. Insuliini süstitakse toatemperatuuril.
Jälgida tuleb insuliini säilivusaega. Aegunud insuliinide toime väheneb ja seda on raske doseerida.

Raviskeemid

1. Mitme insuliinisüste skeem ehk nn. 3+1 skeem

Selle skeemi puhul püütakse jälgida terve inimese kõhunäärme insuliinieritust. Lühitoimelist insuliini süstitakse enne põhitoidukordi, s.o. enne hommiku-, lõuna- ja õhtusööki. Lisaks lühitoimelistele insuliinidele süstitakse pikatoimelist insuliini tavaliselt üks kord päevas õhtuti enne magamaminemist. Seda skeemi kasutades võib toiduhulka ja söömise aega vähesel määral ise reguleerida, kusjuures tuleb arvestada, et lühitoimelise insuliini süstete vahe ei tohi ületada 5-6 tundi. Kuna lühitoimelise insuliini maksimaalne toime saabub 2 - 3 tunni pärast peale süstimist, siis tuleb hüpoglükeemia ärahoidmiseks kindlasti süüa lisaeine alati selle aja möödudes.

2. Kolme insuliinisüste skeem

Selle skeemi puhul süstitakse pikatoimelist insuliini 2 korda - enne hommikusööki ja õhtul. Lühitoimelist insuliini süstitakse hommikul koos pikatoimelise insuliiniga vajadusel ja vajadusel enne lõuna-ja õhtusööki. Õhtune pikatoimeline insuliin mõjub vastu hommikut, kui insuliinitarve on tõusnud.
Selle skeemi puhul on lubatud vähesel määral ka toidukogustes teha muudatusi, kui vastavalt reguleerida lühitoimelise insuliini hulka.

3. Kahe insuliinisüste skeem

Selle skeemi puhul süstitakse 2 korda päevas pikatoimelist insuliini koos lühitoimelise insuliiniga. Hommikusöök on tasakaalustatud hommikuse lühitoimelise insuliiniga, lõunasöök hommikuse pikatoimelise insuliiniga ja õhtusöök õhtuse lühitoimelise insuliiniga. Õhtune pikatoimeline insuliin toimib baasinsuliinina. Kahe süstekorra skeemi kasutatakse samuti seguinsuliinide süstimisel.

4. Ühe insuliinisüste skeem

Selle skeemi puhul süstitakse 1 kord päevas pikatoimelist insuliini (või koos lühitoimelise insuliiniga). Seda skeemi kasutatakse vaid siis, kui kõhunääre eritab veel vähesel määral oma insuliini.
Selle skeemi puhul peab toiduvalik ja päevareziim (k.a. füüsiline koormus) olema hoolikalt reguleeritud. Siin on raske saavutada normaalset veresuhkru taset.

INSULIINI SÜSTIMINE

Insuliini süstitakse naha alla vastavasse süstimiskohtadesse, arvestades insuliini imendumiskiirust erinevatest kehapiirkondadest ja väliseid faktoreid. Kõrge välistemperatuur, insuliini väike ühekordne doos ja kehaline aktiivsus suurendavad insuliini imendumiskiirust. Täiskasvanutel inimestel süstitakse insuliini 90-kraadise nurga all, lastel 45 - 60-kraadise nurga all. Insuliininõela ei tohi lükata naha sisse päris lõpuni (selle murdumise oht!).

Te vajate:

• insuliinisüstalt koos nõelaga
• insuliinipudelit (ampulli)
• või insuliinisulepead koos nõelaga
• desinfitseeriva vahendiga immutatud vatitampooni
• kuiva vatitampooni

Kui nahk on puhas, siis ei ole vaja eelnevalt enne süstimist nahka piiritusega puhastada.

Vajalikud toimingud:
1. Peske käed voolava vee ja seebiga
2. Lugege läbi insuliinipudeli) olev etikett ja veenduge, et teil on õige insuliin ja sobiv säilivusaeg.
3. Kui insuliinipudelil on plastmasskork, siis eemaldage see pudelilt.
4. Veeretage insuliinipudelit ettevaatlikult peopesade vahel - see võimaldab pikatoimelisel insuliinil ühtlaselt seguneda ning soojeneda kehatemperatuurini.
5. Puhastage insuliinipudeli kork või ampulli kork piiritusetampooniga.
6. Eemaldage kaitse süstlanõelalt ning hoidke see alles.
7. Tõmmake tagasi süstlakolb, et õhk pääseks süstlasse. Süstlasse on vajalik tõmmata nii palju õhku kui mitu ühikut te peate süstima. Kui kasutate insuliinisulepea ampullis olevat insuliini, siis ei ole vaja eelnevalt õhku tõmmata süstlasse.
8. Suruge insuliinisüstla nõel läbi insuliinipudeli või insuliiniampulli kummikorgi ja lükake süstlakolb alla nii, et õhk siseneks pudelisse. Insuliinisulepea jaoks kasutavasse insuliinampulli ei ole vaja õhku süstida.
9. Jätke süstlanõel pudelisse ja keerake insuliinipudel (-ampull) põhjaga ülespoole. Samas jälgige, et nõelaots ulatub insuliini sisse.
10. Tõmmake süstlakolbi tagasi nii palju, kui mitu ühikut insuliini te peate süstima.
11. Kontrollige, et süstlas ei ole õhumulle. Õhumullide esinemisel koputage süstalt õrnalt sõrmega kuni õhumullid tõusevad üles nõela juurde. Seejärel lükake süstlakolb üles, et õhumullid väljuksid. Kui koos õhu väljutamisega väljus ka teatud kogus insuliini, siis tõmmake uuesti süstlasse nii palju insuliini, kui palju te vajate süstimiseks.
12. Insuliinisulepead kasutades keerake peale vajalik insuliini doseerimisnumber.
13. . Tõmmake insuliinisüstla nõel insuliinipudelist (-ampullist) välja ja asetage süstal tasasele alusele, jälgides, et süstlanõel ei määrduks ega murduks.

Süstla täitmine lühi-ja pikatoimelise insuliiniga
Lühi-ja pikatoimelist insuliini võib süstida ühe süstlaga, kuid seda tuleb teha vahetult pärast nende segamist.
1. Esmalt võtke süstlasse vajalik kogus lühitoimelist insuliini.
2. Viige lühitoimelise insuliiniga täidetud süstlanõel pikatoimelise insuliini pudelisse (-ampulli).
3. Pöörake süstal koos pudeliga nii, et pudeli põhi oleks ülespoole ja tõmmake aeglaselt süstlakolb märgini, mis näitab süstimiseks vajalikku mõlema insuliini üldhulka.
Seguinsuliinile valmistatakse juba tehastes erinevates variantides, kusjuures numbrid 20/80. 30/70 jne. või M 1, M 2, M 3 jne. näitavad lühi-ja pikatoimelise insuliini suhet protsentides.

Insuliini süstimine
1. Valige sobiv süstekoht. (Kui nahk on puhas, siis ei ole seda vaja enne insuliini süstimist piiritusega puhastada.)
2. Võtke nahk ja nahaalune rasvkude ühe käe pöidla ja nimetissõrme vahele.
3. Süstal võtke teise kätte ja lükake nõel 45-90-kraadise nurga all läbi naha.
4. Suruge süstlakolb lõpuni.
5. Vabastage nahavolt.
6. Tõmmake süstlanõel poolest saadik nahast välja, oodake natuke ja siis eemaldage kogu nõel. (See takistab insuliini väljavoolamist.)
7. Suruge süstekohta sõrme või vatitampooniga mõni sekund.
8. Asetage nõela kaitsekork peale.
9. Süstimisel insuliinisulepeaga kontrollige enne süstimist:

o kas insuliiniampullis on küllaldaselt insuliini
o kas insuliin tuleb nõelast läbi. Selleks hoidke insuliinisulepead püstiasendis ja doseerige 2 ühikut insuliini ning jälgige, kas nõela kaudu väljub insuliin.
o kas pikatoimeline ja seguinsuliin on korralikult segunenud. Enne süstimist on vajalik liigutada insuliinisulepead üles-alla 10 korda.

10. Vastavalt insuliinisulepea kasutusjuhendile doseerige vajalik annus insuliini ja süstige insuliin, järgides kõiki insuliini süstimise reegleid.
11. Kui te ei vaja enam kasutatud süstalt või nõela süstimiseks, siis tehke need tarvitamiskõlbmatuks (murdke nõel) ja visake ära.

TEIST TÜÜPI DIABEEDI RAVI

Tihti peetakse teist tüüpi diabeeti esimese tüübi diabeedist kõrgemaks. See on osaliselt tõsi, sest harilikult piisab enesetunde parandamiseks kehakaalu vähendamisest, igapäevasest mõõdukast füüsilisest koormusest ja õige toidureziimi järgimisest.
Teist tüüpi diabeet algab sageli märkamatult ja selle areng on aeglane, võttes vahel aega mitu aastat. Diabeedile iseloomulikud kaebused -janu, väsimus, kehakaalu langus ja sage urineerimine võivad ka puududa. Enesetunne võib halveneda pikkamööda ja paljudel juhtudel avastatakse kõrgenenud veresuhkur juhuslikul kontrollimisel. Ravimata või halvasti ravitud teist tüüpi diabeet võib mõju avaldada kogu organismile ja põhjustada hilistüsistusi. Kui kehakaalu vähendamine, mõõdukas kehaline koormus ja vastavad dieetravi soovitused ei anna loodetud tulemusi ning veresuhkur püsib endiselt kõrge, siis on vajalik rakendada tablettravi. Need ravimid ei sisalda insuliini ja toimivad ainult siis, kui diabeetiku kõhunääre toodab veel küllaldaselt oma insuliini.

RAVI EESMÄRK:

1. Saavutada võimalikult normilähedane veresuhkur.
2. Vähendada südame-ja veresoonkonnahaiguste riskitegureid:

o alandada vererõhku
o vähendada vererasvade (kolesterooli) hulka
o loobuda suitsetamisest

RAVI PÕHIPRINTSIIBID:

1. Õige dieet - rasvavaene toit.
2. Kehakaalu vähendamine.
3. Liikumine
4. Suitsetamisest loobumine.
5. Jalgade hooldus ja ravi.
6. Ravimid.
7. Veresuhkru ja vererõhu kontroll kodus.
8. Regulaarne arstlik kontroll.

Suukaudsed veresuhkrut alandavad ravimid

I. Sulfanüüluurea preparaadid:
o glibenklamiid (Daonil, Gilemid, Euglucon)
o gliptsiid (Minidiab, Glebenese, Melizid)
o gliklasiid (Predian, Diabrezide)

Toime:
alandavad veresuhkrut, suurendades insuliini eritumist kõhunäärmest. Selle tõttu võivad need tabletid põhjustada hüpoglükeemiat, s.t. liigset veresuhkru langust.

Manustamine:
20 - 30 minutit enne sööki (enne hommiku-, lõuna-ja õhtusööki) I - 3 korda päevas.

II. Biguaniidid:
o metformiin (Orabet, Metforem, Glucophage)
o bufomiin (Adebit, Glibutid)

Toime:
suurendavad kudede tundlikkust insuliinile, parandades kõhunäärme insuliini mõju. Ei suurenda insuliini eritumist kõhunäärmest. Pärsivad söögiisu. Kasutatakse rohkem ülekaalulistel.

Kõrvaltoime:
võib esineda piimhappemürgistuseks ja selletõttu ei soovitata kasutada diabeetikutel, kellel esinevad maksa-, neeru-ja südamehaigused ja kes tarvitavad alkoholi.

Manustamine:
20 - 30 minutit enne sööki (enne hommiku-, lõuna- või õhtusööki) 1-3 korda päevas.

III. Alfaglükosidaasi inhibiitorid:
o akarboos (Glycobay)

Toime:
süsivesikute lagundamise aeglustamine seedetraktis, millega väheneb söögijärgne veresuhkru taseme tõus.

Kõrvaltoime:
puhitus, kõhulahtisus

Manustamine:
20 - 30 minutit enne sööki 1 - 3 korda päevas

o guarkum (Guarem)

Toime:
on ühest india oasordist saadud kiudaine preparaat, mis seedetraktist ei imendu. Selle toime tõttu takistab süsivesikute ja rasvade imendumist, langetades suhkru ja kolesterooli taset veres.

Kõrvaltoime:
puhitus, kõhulahtisus

Manustamine:
sobib nendele inimestele, kellel lisaks diabeedile esinevad rasvaainevahetuse häired.
Kõiki suu kaudu manustavaid veresuhkrutaset alandavaid ravimeid tuleb kasutada regulaarselt vastavalt arsti ettekirjutusele.

Insuliinravi

Märgataval osal diabeetikutest kaotavad tabletid järk-järgult oma toime ning areneb niinimetatud teisene insuliinipuudulikkus, mille raviks kasutatakse insuliinravi. Süste tehakse enamasti 2 korda päevas. Kui on välja kujunenud täielik insuliinipuudulikkus, siis minnakse üle üksnes insuliinravile ja rakendatakse mitme korra süstiskeemi. Ajutist insuliinravi on mõnikord vaja rakendada raskete haiguste, operatsioonide ja raseduse ajal.

Kombineeritud ravi - tablettravi koos insuliinraviga

Kombineeritud ravi kasutatakse juhul, kui diabeetiku oma kõhunääre toodab veel vähesel määral insuliini.

Ravi kombineerimine:

- päevasel ajal tablettravi (enne sööki 1 - 3 korda)
- õhtul süstitakse mõõdukas koguses pikatoimelist insuliini
Õhtuse insuliinisüstiga pidurdatakse glükoosi tootmist maksas ja saavutatakse hommikune normilähedane veresuhkur, s.o. 4 - 5 mmol/1

See raviviis on sobiv eelkõige ülekaalulistele diabeetikutele.

Kui kombineeritud raviga ei saavutata head diabeedi kompensatsiooni, siis tuleks üle minna mitmele insuliini süstekorrale või üksnes insuliinravile.

NB! Insuliinraviga saavutatakse küll paremini normi lähedased veresuhkrud, kuid kaasneb kehakaalu suurenemise oht, sest insuliin tõstab söögiisu. Suurenenud kehakaal vähendab omakorda kudede tundlikkust insuliinile. Insuliinravi on väga individuaalne ja selle otsustab raviarst.

HEA ENESETUNDE SÄILITAMINE

Diabeedi ravi eesmärgiks on haiguse hea kompensatsioon, s.o. hea enesetunde ja töövõime säilitamine ning liiga kõrgete või liiga madalate veresuhkru tasemete vältimine.
Vältida:
o hüpoglükeemiat (liiga madalat veresuhkrutaset)
o hüperglükeemiat (liiga kõrget veresuhkrutaset)
o tugevat stressi, mis põhjustab veresuhkru tõusu
o haigusi (viirusnakkusi, grippi, palavikuga kulgevaid haigusi), mis tõstavad veresuhkru taset.

Diabeedi hea kompensatsiooni kriteeriumid:
1. Tühja kõhuga mõõdetud veresuhkru väärtus 4,4 - 6,1 mmol/1 (rahuldav 6,2 - 7,8 mmol/1).
2. Veresuhkur 1,5-2 tundi pärast sööki 5,5 - 8,0 mmol/1 (rahuldav 8,1 - 10.0 mmol/1).
3. Uriiniga praktiliselt suhkrut ei eritu.
4. Kehakaal püsib stabiilne.
5. Ei esine raskeid hüpoglükeemiaid.
6. Õhtul enne magamaminekut on veresuhkrutase 6,0 - 7,5 mmol/1 (see välistab öise hüpoglükeemia).

Diabeedi hea kompensatsioon aitab vältida hilistüsistuste teket ja arengut.

Hüpoglükeemia

Hüpoglükeemia on seisund, mille puhul veresuhkrutase on alla 3,3 mmol/1.

Põhjused:
1. Tavalisest suurem insuliinidoos.
2. Toit sisaldab vähem süsivesikuid kui tavaliselt või toiduga saab vähe süsivesikuid insuliini kõige tugevama toime ajal.
3. Tavalisest suurem füüsiline koormus või sportimine.
4. Rohke alkoholi tarvitamine.

Kerge hüpoglükeemia tunnused:
o nõrkus
o väsimus
o näljatunne
o südamepekslemine
o higistamine (külm higi)
o kuumustunne
o peavalu
o uimasus
o erutus
o käte ja jalgade värisemine

Raske hüpoglükeemia tunnused:
o meeltesegasus
o teadvusekaotus
o krambid

Kerge hüpoglükeemia esmaabi:
Diabeetik peab kiiresti sööma või jooma kiiresti imenduvaid süsivesikuterikkaid toite või jooke nagu näiteks:
o 1 klaasitäis õuna- või marjamahla
o täiskasvanud diabeetikutele kuni 6 glükoositabletti (sisaldavad 20 grammi süsivesikuid ja tõstavad veresuhkrut 4 mmol/1 võrra). Lastele anda 3 - 4 glükoositabletti.
o paar tükki suhkrut
o 3-4 teelusikatäit mett või keedist (mett on hea määrida suu limaskestale keele alla)
o paar kommi või 3-4 küpsist
o 4-5 keedetud kartulit
o 2 kääru leiba
o 4 kääru saia

Raske hüpoglükeemia esmaabi:
Diabeetik ise ennast aidata ei saa.
Kui inimene on teadvuseta ja tal puudub ka neelamisrefleks, siis ei tohi talle anda midagi süüa ega juua - lämbumisoht!
Kutsuda viivitamatult kiirabi. (Süstitakse tilkinfusiooniga 20% glükoosilahust nii kaua, kui inimene tuleb teadvusele või kui veresuhkur tõuseb 8-10 mmol/1.)
Pärast teadvusele tulemist anda I klaasitäis piima või 1 võileib.

Hüperglükeemia

Hüperglükeemia on seisund, mille puhul veresuhkrutase tõuseb normist kõrgemale.

Põhjused:
1. Insuliiniannuse muutumine (vähendamine või süstimise ajal muutumine).
2. Liigsöömine (palju süsivesikuid ja rasvu).
3. Vähene füüsiline koorinus.
4. Eriolukorrad - haigused, stress, mure, hirm, menstruatsioonitsüklihäired, emotsionaalne labiilsus.

Tagajärjed:
1. Veresuhkru märgatav tõus.
2. Organismi näiline nälgimine - insuliinipuudusel ei pääse glükoos rakkudesse ning organism hakkab kasutama elutegevuseks rasvu.
3. Organismis tekivad kahjulikud happelised jääkained - ketoained rasvade mittetäielikust kasutamisest.
4. Happemürgistus ehk ketoatsidoos

Tunnused (nagu diabeeti haigestumise alguses):
o tugev janu
o sage urineerimine (eriti öösiti) ja uriinihulga tõus
o väsimus ja nõrkus
o kehakaalu langus
o nägemishäired
o nahakuivus ja -punetus
o valu ja tuimus jalgades
o ketoainete esinemisel isupuudus, iiveldus, oksendamine ja väljahingatavas õhus atsetooni lõhn

Hüperglükeemia esmaabi ja ravi:
1. Insuliini süstimine 3-4 korda päevas või insuliini manustamine insuliinipumbaga.
2. Ketoainete ja atsetooni esinemisel vastavalt veresuhkruväärtusele tilkinfusioon 0,9% naatriumkloriidilahuse või 5 - 10% glükoosilahusega ööpäevaringselt.
3. Veresuhkru mõõtmine iga 3-4 tunni tagant.
4. Atsetooni määramine uriinis.
5. Oksendamise puhul kaaliumi määramine veres.
6. Rohke jootmine just atsetooni esinemisel veres.
Edaspidise diabeedi ravi määrab raviarst vastavalt diabeedi tüübile.

DIABEETRAVI SOOVITUSED

Diabeetiku toit on tavaline toit.
Päeva toit jagada 5-6 toidukorra peale. Süüa tuleks iga 2,5 - 3 tunni tagant, mis väldib veresuhkru tõusu ja veresuhkru kõikumist suurtes piirides.

1. Valgu lähteallikad (juustu, vorsti, liha, kala, piima) tuleb süüa mõõdukalt nende suure rasvasisalduse tõttu. Eelistada tuleb lahjat kanaliha (ilma nahata) ja kala.
2. Juustudest ja vorstidest eelistada vähema rasvasisaldusega sorte. Piimast ja piimatoodetest tuleb valida väherasvaseid ja rasvata tooteid. Päeva jooksul ei soovitata piima, keefiri või petti juua üle 0,5 liitri. Muna (just munakollast) ei ole soovitav süüa iga päev suure kolesteroolisisalduse tõttu.
3. Loomsed rasvad asenda taimsete rasvadega (toiduõliga), mis tuleb arvestada kogu päeva toiduga saadud rasvasisalduse hulka.
4. Toiduks tarvitada rohkelt kiudainerikkaid toiduaineid (täisteratooteid, aedvilju, puuvilju), kuid arvestada tuleb täisteratoodete, puuviljade ja marjade süsivesikutesisaldust. Puuvilju ja marju (korraga 100 grammi) võib süüa ka vaheeineks või magustoiduks.
5. Enne muud toitu on soovitav süüa toorsalatit - tekitab täiskõhutunde ja sisaldab vähe süsivesikuid (kilokaloreid). Eriti hea on toiduks tarvitada värsket kapsast, mis takistab süsivesikute kiiret imendumist teistest toitudest.
6. Teraviljatooteid ja kartulit süüa mõõdukalt nende suure süsivesikutesisalduse tõttu. Võrreldes teiste tangainetega tõstab manna kõige kiiremini veresuhkrut (süsivesikud imenduvad kiiremini verre).
7. Janu korral võib juua vett, mineraalvett või teed, mis ei anna süsivesikuid. Naturaalne mahl (100%list ilma suhkruta) tuleb lahjendada veega. Naturaalsest mahlast saadud süsivesikud tuleb arvestada kogu päeva toidust saadud süsivesikute arvestuse hulka.
8. Diabeetik ei pea täielikult loobuma suhkrust ja magusast. Kui veresuhkur ja kehakaal on normaalne, siis võib natuke süüa ka magusat.
9. Kui veresuhkur ja kehakaal on kõrged, siis tuleb suhkru asemel kasutada suhkruasendajaid.
Suhkruasendajaid on kahesuguseid:
Veresuhkrut tõstvad suhkruasendajad; fruktoos (puuviljasuhkur), manniit, sorbiit, ksüliit. Täiskasvanud diabeetikutel on lubatud neid kasutada 30 - 40 grammi (3-4 spl.), lastel 0,5 grammi 1 kilogrammi kehakaalu kohta päevas. Neid suhkruasendajaid võib kasutada toitude küpsetamisel, kuumutamisel ja keetmisel. Need suhkruasendajad annavad 1 grammi kohta energiat 4 kcal, mille tõttu ei sobi need ülekaalulistele inimestele.
Veresuhkrut mittetõstvad suhkruasendajad: aspartaam ("Canderel"), tsüklamaat, sahhariin, asesulfaam. Täiskasvanud diabeetikutel on lubatud neid päevas kasutada kuni 10 tabletti, lastele ja rasedatele ei soovitata. Sahhariini kasutatakse külmade toitude magustamiseks. Need suhkruasendajad ei anna energiat.
10. Alkoholi võib diabeetik tarvitada väikestes kogustes (mitte üle 100 ml kanget ja 300 ml lahjat alkoholi). Ei sobi magusad, s.o. suhkruga valmistatud alkohoolsed joogid, mis sisaldavad suures koguses süsivesikuid ja annavad palju kilokaloreid. 1 gramm puhast alkoholi annab 7 kcal.

Kõik eespool loetletud dieedisoovitused on üldised. Täpsed ja konkreetsed soovitused annab igale diabeetikule individuaalselt tema raviarst või diabeediõde. Dieet sõltub diabeedi tüübist, veresuhkru tasemest, kehakaalust, füüsilisest koormusest, päevareziimist ja diabeedi ravist.

TOIDUVALIK INSULIINI SÜSTIVALE DIABEETIKULE

Toiduvaliku põhimõtted:
o Toiduaegade ja toiduvaliku määramisel tuleb lähtuda süstitava insuliini toimest ja raviskeemist
o Süstitud insuliin toimib kindlatel kellaaegadel ja insuliini mõju sõltub insuliini maksimumtoimeajast ning kestvusest
o Iga inimene on individuaalne, insuliinraviskeemid on väga erinevad ning selle tõttu on toiduvaliku soovitused üldised
o Igapäevane toit peab sisaldama vajalikul hulgal toitaineid - süsivesikuid, valke ja rasvu ning vitamiine ja mineraalaineid.

Energiavajadus
Toiduga saab energiat, mis on vajalik inimese igapäevaseks eluks.
Toitained annavad energiat erinevalt: 1 gramm süsivesikuid annab 4 kcal, I gramm valku annab 4 kcal, 1 gramm rasva annab 9 kcal.
Iga inimese energiavajadus on erinev, mis sõltub paljudest teguritest nagu kehakaalust, vanusest, soost, füüsilisest koormusest, ainevahetuse kiirusest jt.
Tavaliselt on keskmine energiavajadus päevas 25-35 kcal I normaalkehakaalu kilogrammi kohta. Näiteks inimene, kelle normaalne kehakaal on 60 kg, peab saama toiduga päevas 1500-2100 kcal. Füüsilise koormuse puhul energiavajadus suureneb.

Süsivesikud
Süsivesikud koosnevad suhkrutest ja tärklisest.
Suhkrud on: glükoos - viinamarjasuhkur
fruktoos - puuviljasuhkur
sahharoos - tavaline ehk roosuhkur
laktoos - piimasuhkur
Tärklis on süsivesik, mis koosneb tuhandetest üksteisega liitunud glükoosi osadest. Süsivesikutest saadakse kõige suurem osa toiduenergiast. Veresuhkru tase tõuseb pärast süsivesikuterikka toidu söömist, sest süsivesikud muudetakse organismis glükoosiks ja edasi veresuhkruks. Verega transporditakse süsivesikud rakkudesse. Päevasest toiduga saadavast energiast peaks pool olema kaetud süsivesikutega. Süsivesikuterikkad toitained: maiustused, mesi, jahu ja jahutooted (k.a. leib ja sai), tangained, makaronid, herned, kartul. Süsivesikuid tuleb arvestada ka puuviljades, marjades ja mahlades (k.a. ilma suhkruta naturaalsetes mahlades).

Kiudained
Kiudained ei imendu soolestikust, mistõttu aeglustub süsivesikute imendumine ja seega ka veresuhkrutaseme tõus. Kiudained mõjuvad soodsalt ka sooletegevusele ja tekitavad täiskõhutunde. Kiudaineterikas toit on soovitatav kõikidele diabeetikutele.
Kiudainerikkad toidud: aedviljad, puuviljad, marjad, täisteratooted (NB! puuviljades, marjades ja täisteratoodetes tuleb arvestada süsivesikuid).

Rasvad
Rasvad jaotatakse taimseteks ja loomseteks rasvadeks. Rasvades on võrreldes süsivesikute ja valkudega üle kahe korra rohkem energial (1 gramm rasva annab 9 kcal).

Taimsed rasvad sisaldavad küllastamata rasvhappeid, mis ei tõsta vere kolesterooli taset.
Loomsed rasvad tõstavad vere kolesterooli taset (nn. halb kolesterool) ja soodustavad veresoonte lupjumist.

Üks osa rasvadest on silmaga nähtavad rasvad nagu või, taimeõli, rasvane liha, pekk ja teine osa rasvadest on nn. peitrasv, mida silmaga ei näe. Peitrasva hulka kuuluvad juust (eriti sulatatud juust ja teised rasvased juustud), liha (sealiha, broiler), rasvane piim ja keefir ning rasvased piimatooted, lihatooted (rasvane keeduvorst, suitsuvorst, sardellid, rasvased viinerid), rasvane kala. Kuna peitrasv ei ole silmaga nähtav, siis on seda toidus raske määrata ja tihti tõuseb kehakaal.

Valgud
Valgud sisaldavad energiat võrdselt süsivesikutega. Valgud on põhiline materjal uute rakkude moodustamiseks organismis. Iga inimene vajab olenevalt tema vanusest valku iga päev 1-1,5 grammi ühe kilogrammi normkehakaalu kohta.
Valgud jagatakse taimseteks ja loomseteks valkudeks.

Taimsete valkude hulka kuuluvad oad, herned, seened, pähklid, sojaoad jt.
Loomsete valkude hulka kuuluvad liha ja lihatooted, kala, muna, juust, piim, piimasaadused. Valgurikastest toiduainetest soovitatakse diabeetikutele võimalikult vähese rasvasisaldusega tooteid nagu rasvata piima, petti, kohupiima, lahjat liha ja kala. Päevasest energiavajadusest tuleb valkudega katta veerand.
Neerukahjustuste puhul tuleb valgu hulka päevases toidus vähendada.

FÜÜSILINE KOORMUS

Igapäevane mõõdukas füüsiline koormus on kasulik kõikidele inimestele. Füüsiline koormus ja liikumine tugevdab lihaseid, treenib südant ja kiirendab ainevahetust. Samuti alanevad vererasva näitajad (kolesterool ja triglütseriidid), langeb vererõhk ja veresuhkru tase. Regulaarne füüsiline koorinus ja treening parandavad insuliini omastamist ja aitavad normaliseerida kehakaalu energiakulu tõttu.

Füüsilise koormuse soovitused on igale diabeetikule individuaalsed ja selletõttu on vajalik pidada nõu endokrinoloogi või diabeediõega, eriti kui
o vanus on üle 40 eluaasta
o esineb kõrge vererõhk
o esineb kõrge kolesteroolitase
o esinevad tüsistused või kaasnevad haigused
o inimene suitsetab
o diabeet on kestnud aastaid

Silmapõhja muutuste korral tuleb nõu pidada silmaarstiga, sest raskuste tõstmine ja liiga suur füüsiline koormus võivad veelgi halvendada silmapõhjade seisundit.
Jalgade närvi-ja verevarustushäirete (veresoonte kahjustuse) korral tuleb valida sellised spordialad, kus on võimalik vältida hüppamist, korrastamist, kukkumist, jalgade hõõrdumist või vigastamist.
Kõrge vererõhu korral tuleb arvestada, et füüsiline koormus tõstab vererõhku kõikidel inimestel.
Halvasti kompenseeritud diabeedi korral tuleb alati veresuhkur enne treeningute alustamist normaliseerida. Kui kõrge veresuhkur on põhjustatud insuliini puudusest, siis peab arvestama, ei füüsiline koormus kiirendab rasvade "põlemist" organismis, millega suureneb oht ketoatsidoosi tekkeks.
NB!
Füüsilist koormust ei tohi kunagi alustada, kui veresuhkrutase on üle 15 mmol/1.

Füüsilise koormuse kestvus:
piisav koormus saavutatakse 20 - 30 minutiga (kui tervislik seisund on halvem, siis võib ühistada kestvusega 15-20 minutit).

Füüsilise koormuse sagedus:
treeningute sagedus võiks olla 3-4 korda nädalas

Füüsilise koormuse tugevus:
koormus on sobiv, kui tekib higistamine ja hingamissagedus tõuseb ning inimene on võimeline rääkima. Kõige suurem viga on alustada liiga suure koormusega. Kui kahe päeva pärast on tunda lihaste valu ja väsimust, siis on koormus olnud liiga suur.

Kõige sobivam treeningu aeg
Kõige sobivam aeg treeninguks on 1-1,5 tundi pärast sööki, sest siis on veresuhkru tase kõige kõrgem. Vahetult enne söömist ei soovitata intensiivset füüsilist koormust (hüpoglükeemia oht!).

Toiduvalik
Enne füüsilist koormust on kasulik süüa kerget ja kiiresti imenduvat süsiveskuterikast toitu. Toiduga peab saama piisavalt energiat ja vedelikku. Süüa tuleks teraviljatooteid, puuvilju, marju, juurvilju ja mitterasvaseid piimatooteid. Treeningueelsel toidukorral peaks kasutama rohkesti vedelikku, millest sobivamad on vesi, tee ja lahja morss. Kui juua vahetult enne füüsilist koormust suur kogus vedelikku, siis see võib maos tekitada ebameeldivat raskustunnet. Kui treening on lõuna- või õhtusöögi järel, siis võib suurendada toiduhulka järgmise vahesöögi arvel. Kui treening on 1 - 1,5 tundi pärast sööki, siis ei ole tavaliselt enne treeningut lisasööki vaja. 2 tunni möödumisel söömisest on aga juba vajalik lisatoit.
Lisatoidu vajadus ja selle kogus on igal diabeetikul individuaalne, kusjuures tuleb arvestada oma veresuhkrut ka enne füüsilist koormust, hinnata füüsilise koormuse kestust ja tugevust (intensiivsust). Normaalse veresuhkru taseme korral piisab lisatoiduks 10-15 grammist süsivesikutest. Suure füüsilise koormuse korral võib vaja minna 25 - 30 grammi süsivesikuid iga 30 minuti füüsilise koormuse järel. Liikumise ja füüsilise koormuse korral võib kasutada ka suhkruga valmistatud järgmisi tooteid (sisaldavad 15-20 grammi süsivesikuid), mis väldivad veresuhkru taseme liigset ja järsku langust:
o 50 grammi shokolaadi
o 1 suur õun või apelsin
o I keskmise suurusega banaan
o 6-7 kuivatatud ploomi
o 3 supilusikatäit rosinaid

Suurte füüsiliste koormuste korral on vedelikukaotus suur ja selletõttu tuleb juua iga 10 -15 minutilise liikumise järel 100 - 200 ml (1 - 2 dl) vedelikku, milleks kõige sobivamad on süsivesikuid sisaldavad joogid nagu:
o 100% naturaalne mahl
o sportlaste jõujook
o 2 dl (200 ml) naturaalset mahla + 1 supilusikatäis suhkrut + 8 dl (800 ml) vett
o morss: 1 osa mahla + 2 osa vett

Süstimiskoha valik ja insuliini süstimine füüsilise koormuse puhul
Rahulolekus imendub insuliin kõige kiiremini kõhunaha alla süstitult, liikumise ajal aga sellest piirkonnast, kus lihaste töö on aktiivne. Enne füüsilist koormust on turvaline süstida insuliini piirkonda, kus lihased ei ole aktiivses töös.
Füüsilise koormusega organismi energiakulu suureneb seoses sellega võib veresuhkur liigselt langeda . Liikumise intensiivsust, tugevusest ja ajalisest kestusest sõltub, kui palju on vajalik vähendada insuliini kogust. Tavaliselt vähendatakse selle insuliini kogust, mis toimib füüsilise koormuse ajal.
Näiteks kui treening on hommikupoolikul, siis tuleks vähendada hommikuse lühitoimelise või seguinsuliini doosi 1-2 ühikut. Õhtuse füüsilise koormuse korral tuleks vähendada õhtul toimiva insuliini doosi 1-2 ühikut. Väga suure füüsilise koormuse korral on vajalik vähendada ka öösel toimiva insuliini doosi.
Tuleb arvestada samuti seda, et füüsilise koormuse mõju kestab veel pärast füüsilise koormuse lõpetamist mitme tunni jooksul.

Sobiva spordiala valimine:
Kõndimine sobib ülekaalulistele, eakamatele ja halvema tervisega inimestele. Energiakulu tavalise kõnniga on 3 - 8 kcal/tunnis.

Jooks koormab südame-veresoonkonda ja sobib noorematele ning heas vormis inimestele. Energiakulu olenevalt jooksutempost on 8 - 20 kcal/tunnis.

Suusatamine on sobiv kõikidele inimestele, samuti ülekaalulistele, kuid tuleb arvestada selle luures suurt energiakulu.

Jalgrattasõit on energiakulult võrdne suusatamisega ja sobib kõikidele inimestele, kuid siinjuures peab arvestama suurt traumade ohtu.

Ujumine on sobiv kõikidele inimestele. Energiakulu on niisama suur kui jooksmise puhul, kuid ujumine ei koorma nii palju südame-veresoonkonda ning hingamiselundeid.

Tantsimise koormus on võrdne jooksmisega.

Tennise puhul langeb suur koormus just jalgadele. Tennis suurendab üldist treenitust.

Võimlemine parandab koordinatsiooni ja liigeste liikuvust, kuid üldist treenitust suurendab vähe.

JALGADE HOOLDUS

Jalgade igapäevane hooldus diabeetikutel on tähtis jalahaiguste ja funktsioonihäirete vältimiseks. Diabeedi puhul kahjustuvad jalgade põhiliselt närvid ja tekivad veresoonkonna muutused.
Diabeedi tüsistustele (k.a. jalgade tüsistustele) eelneb pikka aega kõrgena püsinud veresuhkru tase. Soodustavateks teguriteks jalgade tüsistuste tekkel on suitsetamine, ülekaalulisus, kõrge kolesterooli tase veres, kõrgenenud vererõhk ja jalgadel vale hooldus.

Närvide kahjustuse puhul:
o liigutusnärvi kahjustusel nõrgenevad jalalihased, muutub jalakuju ja tekivad jala asendihäired;
o tundenärvi kahjustusel tekivad nahatundlikkuse häired, valutunde nõrgenemine või kadumine, temperatuuri tundlikkuse häire.
Valutunde kadumise tõttu võivad jääda märkamata ja edasi areneda mitmesugused naha-kahjustused nagu hõõrumised ja villid. Nahatundlikkuse ja temperatuuritundlikkuse nõrgenemise korral esineb jalgade põletuste oht;
o jalgade higistamise vähenemise tõttu muutub jalgade nahk kuivaks ja tekivad jalakannalõhed.

Veresoonkonna muutuste puhul:
o esinevad verevarustuse häired nii väikestes kui suurtes veresoontes
o jalgade nahk õheneb
o haavad paranevad aeglasemalt.
Kõikidesse probleemidesse, ka kõige väiksemasse haavandisse tuleb diabeetikute puhul suhtuda väga tähelepanelikult ja hoolikalt.

Nn. riskijalgade tunnused:
o tundlikkuse häired (nagu vati sees kõndimine)
o jalgade asendihäired
o vereringehäired
o kõrge veresuhkur
o jalgade vale hooldus
o ebasobivad jalanõud
o diabeedile lisanduvad haigused nagu silmapõhjade muutused, neerukahjustus jt.
o sageli turses olevad jalad

Jalgade kahjustuste ennetamine:

1. Kontroll veresuhkru väärtuste üle.
2. Õige jalgade hooldus.
3. Vereringe stimuleerimine võimlemise ja lihaste kõndimisega.
4. Mehaaniliste vigastuste vältimiseks mugavad ja sobivad jalanõud.
5. Suitsetamisest loobumine.
6. Kõrge kolesteroolitaseme korral toitumisharjumiste korrigeerimine (vähe rasvast toitu).
7. Kehakaalu jälgimine - ülekaalulisus soodustab jalgade turseid ja verevarustushäireid.
8. Jalgadel tekkinud valede asendite korrigeerimine tallatugede või spetsiaalsete kingadega.

Jalgade hooldus

Vereringehäirete tõttu on diabeetikute nahk vastuvõtlikum igat liiki bakteritele ja seenhaigustele, mille tõttu on õige jalgade hooldus väga tähtis.
1. Jalgade ja eriti varbavahede igapäevane hoolikas pesemine. Kuna diabeetikutel on jalgade nahatundlikkus alanenud, siis vee temperatuuri (37 kraadi) tuleb mõõta veetermomeetriga. Vajadusel (mitte iga päev) võib kasutada lasteseepi, mis ei kuivata nahka.
2. Jalgade, eriti varbavahede hoolikas kuivatamine. Soojus ja niiskus soodustab varbavahede haudumist.
3. Küünte lühendamine viiliga pärast pesemist ja kuivatamist. Õige küünepikkus on selline, kui varbaotsale vajutades on tunda küüneäärt - see hoiab ära liiga lühikeseks lõigatud küünte puhul sissekasvanud küüne ja küünevallides põletikulised protsessid.
4. Jalgade naha ja küünte kontrollimine, eriti varvaste vahel ja taldadel väikestes ning algavate kahjustuste kindlakstegemiseks. Selleks võib kasutada peeglit või teiste inimeste abi.
5. Kuna diabeetikute nahk on kuiv ja võib kergesti lõheneda, siis on vajalik jalgade kreemitamine pärast pesemist ja kuivatamist. NB! Mitte kreemitada varbavahesid - see soodustab varbavahede haudumist.
6. Iga päev puhtad, terved, õige mõõduga ning ilma kummita sokid ja sukad. Sobiv materjal on puuvillane või villane (lubatud 20 - 30% sünteetilise aine sisaldus).
7. Mugavad, õige suuruse ja paraja kontsakõrgusega (2-4 cm) jalanõud. Eelistada tuleks naturaalsest nahast jalanõusid.
Jalatsi talla sobiv paksus on 1 cm ja tald peaks olema painduvast materjalist. Jalatsi esiosa peaks olema tugev ja piisavalt kõrge, et küüned oleksid kaitstud. Varvastele peab olema jalatsininas ruumi 1-1,5 cm.
8. Mitte kõndida paljajalu toas ega õues vigastuste ohu tõttu.
9. Mitte soojendada jalgu soojenduskotiga ega tule paistel ning mitte teha kuumi jalavanne põletuste vältimiseks.
10. Iga päev enne jalatsite jalga asetamist kontrollida jalatseid, et kindlaks teha, kas jalatsites ei leidu ebatasasusi, katkisi kohti, liiva, kivikesi või teisi nahaärritajaid, mis võivad nahka vigastada.
11. Arsti või jalaravikabinetti pöördumine kohe, kui on tekkinud isegi väike haavand või vigastus.

DIABEEDI TÜSISTUSED

Diabeet on krooniline ainevahetushaigus, mis võib aastatega kahjustada peaaegu kõiki elundeid. Tüsistused ei teki kõikidel diabeetikutel ja neid saab ära hoida nende raskustest vähendada diabeedi hea kompensatsiooni korral, mille puhul veresuhkru väärtused on võimalikult normilähedased. Diabeedi ravi üheks osaks ongi võimalike tüsistuste vältimine. Kui diabeetik teab, millele tähelepanu pöörata, siis on võimalik avastada tüsistused juba algstaadiumis ning neid ravida on samuti efektiivsem.

Oluline on igal aastal arstlik kontroll:
o silmapõhjade ja nägemise kontroll
o jalgade seisundi hindamine
o neerude talituse kontroll
o vererõhu jälgimine
o vere kolesteroolisisalduse kontroll
o veresoonte (kapillaaride) kontroll

Diabeetiline retinopaatia ehk silmade kahjustus

Kui diabeet on kestnud aastaid ja veresuhkru tasakaal ning selle väärtused ei ole olnud head, siis võivad silmapõhjadesse tekkida väikeste veresoonte laiendid, verevalumid, võrkkest võib tursuda ja sinna võivad ladestuda rasvad. Nende muutuste tagajärjel halveneb silma võrkkesta verevarustus, toitainete ja hapnikuga varustus.

Diabeetilise retinopaatia staadiumid:
1 Algstaadiumis esinevad silmapõhjas väikeste veresoonte laiendid ja võrkkesta turse.
Nägemisteravus tavaliselt ei muutu. (Mitteproliferatiivne retinopaatia).
2. Järgmises staadiumis on silmapõhja veresooned laiad, looklevad ja immitsevad verd.
Verevalumid silmapõhjas võivad olla küllaltki ulatuslikud ja ajutiselt võib esineda nägemisteravuse häired. (Preproliferatiivne retinopaatia)
Silma verevarustuse parandamiseks hakkavad tekkima uued veresooned. Need veresooned ei ole aga täisväärtuslikud, on habraste seintega, võivad kergesti puruneda ning olles ulatunud silma klaaskehani võivad tekitada sinna verevalumi. Selletõttu silmapõhi sidekoestub, mis võib viia võrkkesta eraldumiseni silmapõhjast ja lõpptulemusena tekib nägemise kaotus. (Proliferatiivne retinopaatia).

Diabeetiline nefropaatia ehk neerude kahjustus

Vere liigese suhkrusisalduse tõttu võivad kahjustuda neerude kapillaarid. Need põhjustavad neerude varustuse halvenemise, mille tõttu neerude talitus häirub. Uriini eritub valku, tekib nn. mikroalbuminuuria. Hiljem, kui erituva valgu hulk organismist suureneb, siis areneb valgupuudus organismis. Seoses veresoonte kahjustusega neerudes tõuseb ka vererõhk.

Diabeetilise nefropaatia staadiumid:
I staadium - esineb mikrovalku uriinis ja võib kõrgeneda vererõhk
II staadium - esineb valk uriinis ja kõrgeneb vererõhk
III staadium - uriinis esineb palju valku ja esineb kõrge vererõhk.
tekib neerupuudulikkus ehk jääkainete kogunemine organismi. Esineb valgu puudus organismis.

Diabeedi soovitused neerukahjustuste puhul:

· kui on neerukahjustus koos valgu eritusega, siis on vajalik toidus piirata valku
· vererõhu tõusu aitab vältida soolavaene toit

Arstlik kontroll neerumuutuste avastamiseks:

o insuliinsõltuvatel (I tüüpi) diabeetikutel alates viiendast haigestumisaastast 1 kord aastas
o insuliinmittesõltuvatel (II tüüpi) diabeetikutel alates haiguse avastamisest igal aastal

Diabeetiline neuropaatia ehk närvide kahjustus

Neuropaatia on haigus, mille põhjuseks on verevarustuse ja ainevahetuse häired.

Kaebused:
o jalgade valu, puute-ja temperatuuritundlikkuse häired, "sipelgate jooksmine" tunne, jalalihaste kõhetumine, nahakuivus, higistamishäired.
o Kõhulahtisus või kõhukinnisus, kõhupuhitus, iiveldus ja oksendamine pärast sööki.
o Urineerimishäired - põiepidamatus ja urineerimisraskus.
o Impotentsus.
o Madala veresuhkru ehk hüpoglükeemia tundemärkide vähenemine või kadumine.

Diabeetiline jalg

Diabeetilise jala all mõistetakse diabeetiku jalaprobleeme, mis on tingitud närvide ja veresoonte kahjustustest.
Kõikidesse jalgade muutustesse, ka igasse väiksemasse haavandisse, peab suhtuma väga hoolikalt ja tähelepanelikult. Jalaprobleeme on võimalik ära hoida või neid vähendada õige igapäevase hoolduse ja raviga. (Vt. Jalgade hooldus.)
Haavanditega ja vigastustega tuleb kindlasti kohe pöörduda jalaravikabinetti või arsti poole.
Diabeetilise jala üks erivorme on luude ja liigeste muutus hüppeliigese piirkonnas (nn. Charcot' liiges). Et diabeetikute luud kipuvad kergemini hõrenema, siis iga tühisemagi trauma võib tekitada luude iseeneslikke murde ja jalakuju moondumist, seda eriti hüppeliigese piirkonnas. Kaasneb hüppeliigese turse.

Suurte veresoonte kahjustus

Diabeetikutel (eriti II tüüpi ehk insuliinmittesõltuvatel diabeetikutel) tekib veresoonte lupjumine kiiremini ja väljendub selgemalt kui teistel inimestel. Sellest tingituna võivad areneda mitmesugused haigused nagu alajäsemete (jalgade) veresoonte lupjumine ehk ateroskleroos, südame isheemiatõbi ja ajuinsult.

Südame isheemiatõbi

Diabeet on riskitegur, mis võib viia südame isheemiatõve väljakujunemisele. Üldised riskitegurid:
o kõrgenenud vererõhk
o ülekaal
o vere kolesteroolisisalduse tõus
o suitsetamine
o väheliikuv eluviis
o pärilik eelsoodumus südame isheemiatõve tekkeks

Diabeedist tingitud riskitegurid:
o kõrgenenud veresuhkru väärtus
o vere hüübimatus (vere kõrgenenud trombivalmidus)
o diabeetiline neerukahjustus

Südame isheemiatõve kõige raskem vorm on südamelihase infarkt, mis diabeetikutel võib tekkida ebatüüpiliselt, s.o. ilma valuta.

Kui riskitegurid on teada, siis saab nendele tähelepanu pöörata ning õige käitumise ja raviga neid ennetada.

Jala veresoonte ahenemine

Ateroskleroosi ehk veresoonte lupjumise tagajärjel võib välja areneda veresoonte ahenemine, mis väljendub jalalihaste krampidena.
Võib esineda ka vahelduv lonkamine, mille puhul esinevad kõndimisel valud säärelihastes. Valud vaibuvad natuke aega pärast seismajäämist. Valude tekkepõhjuseks on verevarustuse häiretest tingituid hapnikunälg jalalihastes.
Kui haigus süveneb, siis võivad valud tekkida ka rahuolekus.

Ravi:
o Verevarustuse parandamiseks on olemas ravimid, mida määrab arst.
o Vajadusel tehakse operatsioon, mille käigus asendatakse kahjustatud veresooned teistega.

Naha ja naha aluskoe muutused

1. Nahaaluskoe vähenemine või vohamine insuliini süstekohtades.
2. Nekrobioos, mille puhul esinevad sääre eespinnal ümmargused punetavad või pruunikad laigud, mis võivad jätta pärast paranemist arme. Kui nekrobioosile ei lisandu põletikku, siis diabeedi hea kompensatsiooniga paranevad kahjustatud kohad iseeneslikult.
3. Paksenenud peopesade või jalatalla nahk.
4. Sidekoe vohang randme piirkonnas, mis võib põhjustada käenärvikanali ahenemis ja pitsumise. Sidekoe vohang randme piirkonnas väljendub neljanda ja viienda sõrme tuimuses ja tundlikkuse häires,
5. Naha seenhaigused, mille põhjuseks on seoses diabeediga häirunud organismisisene bakterite tasakaal,
6. Naha sügelemine.
7. Higistamishäired, mille iseloomulikuks tunnuseks on jalgade kuivus (vähene higieritus) ja kehatüve liighigistamine.

Impotentsus

Impotentsuse all mõistetakse meeste võimetust saavutada ja hoida vajalikku erektsiooni. Diabeedi puhul on põhiline impotentsuse põhjus närvide kahjustus ja veresoonte muutused. Peale nende soodustavad impotentsuse teket psüühilised tegurid, mõnede ravimite kõrvaltoime |.i suitsetamine. Diabeedi puhul meessuguhormoonide puudulikkusest tingitud impotentsust praktiliselt ei

Ravi:
impotentsust ravivad põhiliselt androloogid ja uroloogid.
o Erektsiooni esilekutsumiseks ja pikendamiseks võib kasutada abivahendeid (kummirõngaid, tugikondoome, vaakumpumpasid).
o Raviks võib kasutada peenise korgaskehasse süstitavaid lahuseid, mis tekitavad erektsiooni.
See ei aita, kui impotentsuse põhjuseks on veresoonte ahenemine. See süst võib kaasa luua ka ebasoovitavaid tagajärgi, nagu näiteks mitu tundi kestva valuliku erektsiooni.
o Kui teised võimalused ei anna loodetuid tulemusi, siis on võimalik paigaldada kirurgiliselt ka peenise proteesi.

DIABEEDI TÜSISTUSTE VÄLTIMISE ABINÕUD

1. Veresuhkru väärtused hoida tühja kõhuga alla 7,0 mmol/1 ja pärast sööki (1,5 - 2 tundi) alla 10 mmol/l. Glükoliseeritud hemoglobiin (näitab 3 kuu keskmist veresuhkru väärtust) on alla 7,5%
2. Kolesterooli sisaldus veres hoida madalam kui 6,2 mmol/1.
3. Vererõhk on alla 140/80 mmHg.
4. Suitsetamisest loobuda
5. Hooldada ja vajadusel ravida jalgu.
6. Käia arstlikul kontrollil (vähemal 1 kord aastas).
7. Regulaarne silmaarsti kontroll.

KOKKUVÕTTEKS
Miljonid inimesed maailmas põevad diabeeti ja igal aastal avastatakse uusi diabeetikuid. Diabeet on küll eluaegne ja krooniline haigus, mida kahjuks ei osata praeguste ravivõimaluste juures veel välja ravida, kuid diabeediga on võimalik elada täisväärtuslikku igapäevast elu. Diabeetikute järjepideva õpetamise, tervisliku seisundi kontrolli, heade ravivõimaluste ning -tingimuste, õige päeva- ja toitumisreziimiga on võimalik muuta iga diabeetiku elu turvalisemaks ja täisväärtuslikumaks. Tähtis on, et iga diabeetik ja tema lähedased oskaksid toime tulla ka eriolukordades (näit. suuremat füüsilist tööd või sporti tehes, haigestumise ja suurema süsivesikute koormuse korral).
Igasse diabeetikusse ja tema ravisse tuleb suhtuda individuaalselt, arvestades inimese tervislikku seisundit, tema elu-ja päevareþiimi.

DIABEEDIGA ON VÕIMALIK ELADA TÄISVÄÄRTUSLIKKU ELU, KUI JÄRGITAKSE D1ABEEDIALASEID NÕUANDEID JA SOOVITUSI, HOIDES SELLEGA VERESUHKRU VÄÄRTUSED NORMIS JA VÄLTIDES TÜSISTUSI NING KAASUVAID HAIGUSI.

Soovitatav kirjandus:
1. Ajakiri "Diabetes" (antakse välja Eesti Diabeediliidu poolt, ilmub 3-4 korda aastas,
saab tellida kohalike diabeetikute seltside kaudu)
2. Riina Shor "Teie laps ja suhkrudiabeet" Tallinn, 1995
3. Tiit Halling "Diabeet" Novo Nordisk, 1994
4. Vaata ka Eesti Diabeediliidu kodulehte http://www.diabetes.ee

Materjal .doc formaadis (zip pakitud)

Materjal .pdf formaadis

Tagasi sisukorda

Muid (koolitus)materjale