Terve tekst pdf formaadis (141 kb)

Tekst MS Word dokumendina, pakituna zip formaadis

Sisestamise eest eriline tänu Helenile

Maailma elanikkond vananeb, kaasa arvatud ka Eesti elanikkond, kus käesoleval ajal ligikaudu neljandik inimestest on pensioniealised. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee on otsustanud tähistada 1999. aastat kui rahvusvahelist vanuriaastat. Maailma Tervishoiuorganisatsioon kuulutas aastat 2000-2010 liigesehaiguste kümmeaastakuks.
Põhjuseks on vajadus juhtida tähelepanu olukorrale, et umbes pooled üle 60 aasta vanustest inimestest kannatavad luu- ja liigeste haiguste all. Neile lisanduvad veel liiklusõnnetustes lihasluukonna vigastusi saanud isikud, kelle arv arenenud maades pidevalt kasvab.
Eeltooduga seoses on ajakohane käsitleda vanurite liikumisvõimega seotud probleeme eesmärgiga anda soovitusi selle võimalikult pikaajaliseks säilitamiseks. Liikumisvõimel on ju elus hindamatu väärtus nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil. Iga inimene püüab püsida tervena ja liikumisvõimelisena, soovides igapäevaeluga ilma kõrvalise abita võimalikult kaua toime tulla. See taotlus vähendab tunduvalt ühiskonnale langevaid liikumispuuetega abivajajate ravi- ja hoolduskulusid.
Töövõimet vähendavate ja igapäevatoiminguid raskendavate tervisehäirete hulk inimese vananedes suureneb. Vananemisega ja sellega kaasnevate haigustega saab inimene ise võidelda küllaldase kehalise aktiivsusega - liikumisega -, pikendades sel viisil igapäevaeluga toimetuleku kestust.

LIIKUMISVÕIME EALISED MUUTUSED

Vananemisel toimuvad kõigis elundkondades ealised muutused, mis aegapidi vähendavad nende töövõimet. Liikumisvõimele mõjuvad kõige enam need muutused lihasluukonnas, närvi- ja südamevereringe süsteemis ning nägemisvõimes. Lähenemisel viiekümnendale eluaastale hakkavad lihaste jõud ja vastupidavus märgatavalt nõrgenema lihaskiudude omaduste halvenemise tõttu. Lihaste töövõime taastumine algtasemele pärast koormust aeglustub. Uurimused on näidanud, et jalgade jõud väheneb kiiremini kui käte oma. Luuaine mass väheneb, luud muutuvad sellest hapramaks ja nende murdumise oht suureneb. Liigese liikumisel liigeseõõnes olev liigesevõie võimaldab kui määre liigesepindade vaba liuglemise teineteisel. Ta toidab ka liigesepindu katvat liigesekõhre. Vananemisel liigesevõide eritumine liigeseõõnde väheneb.
Mõõdukas liikumine pidurdab lihaste nõrgenemist, luuaine vähenemist, soodustab liigesevõide eritumist liigeseõõnde ja liigesekõhre säilimist peamiselt verevarustuse parandamise kaudu. Nii saab lihasluukonna töövõime langust aeglustada sellele sobiva koormuse andmisega kas teatud treeninguga või ka muu kehalise tegevusega.
Lihasluukonna talitlust - liigutuste sooritamist ja asendite hoidmist - kooskõlastab närvisüsteem. Närvisüsteemi talitlus vananemisel aeglustub, liigutuste kooskõlastamine ei ole enam nii kiire ja täpne kui nooremas eas. Komistatakse kergemini, kaotatakse tasakaal ja kukutakse. Ea kõrgenedes kipub nõrgenema ka nägemine, millel on väga suur tähtsus tasakaalu säilitamisel ja vabal liikumisel üldse. Kahaneb ka südame- ja vereringesüsteemi võimekus.
Ei maksa meelt heita: kõigi loetletud vananemisnähtude ilmumist saab küllaldase, otstarbeka, igapäevase liikumisega või, mis veel paremini, sihipärase treeninguga aeglustada, et pikeneks enesega toimetuleku aeg. Ärgem unustagem, et see, mida inimene ootab ja loodab, tihti ka täitub.
Kõige otsesemalt häirivad liikumisvõimet haigused, mis tabavad liigeseid ja luid. Järgnevalt kirjeldataksegi peamiselt neid ja antakse nõu, kuidas ennast aidata.

LIHASLUUKONNA HAIGUSTEST TINGITUD LIIKUMISRASKUSED

Artroos ehk osteoartroos
Levimus. Artroos on eaka inimese kõige sagedam liigesehaigus. Artroos vaevab umbes 10-12% maakera elanikkonnast. Inimesed hakkavad artroosi haigestuma enamasti pärast 40. eluaastat. Ea kõrgenedes haiguse levimus suureneb oluliselt - peaaegu kõigil üle 60 aasta vanustel inimestel esineb mingeid artroosinähte. Õnneks ei ole need kõigil kaugele arenenud ega tekita häirivaid vaevusi.
Põhjused. Artroosi tekkimise põhjused on sisemised (liigesekõhre pärilik väiksem vastupidavus, luustiku kaasasündinud arenguhäired), aga ülekaalukalt välimised. Välimiste põhjuste all peetakse silmas nii elulaadist, s.o. kutsetööst, spordist kui ka igapäevasest argielust tingitud liigeste ülekoormust ja traumasid. Soodsaim olukord artroosi arenemiseks on sisemiste ja välimiste põhjuste kokkulangemisel. Peamiselt liigeste ülekoormuse tagajärjel kulub liigesepindadelt neid kaitsev sile kõhrekiht ja liigesepilu liigestuvate luude otste järel jääb kitsamaks. Liigutamisel kaitsva katteta ebatasased valutundlike närvilõpmetega luuotsad (liigesepinnad) puutuvad kokku. Samal ajal venitatakse ka liigest ümbritsevat liigesekihnu, liigese lähedale luule kinnituvaid kõõluseid ja lihaseid ning inimene tunnebki valu.
Haigusnähud ja eneseabi. Artroos areneb tavaliselt aeglaselt aastate jooksul. Esimeseks haigusnähuks enamikul inimestel on koormusvalu, mis tekib liigese koormamisel töötegemise, käimise või seismisega. Haiguse hilisemas järgus lisandub valu ka rahuolekus, enamasti õhtul või õhtupoolsel ööl pärast päevatööd või väsitavamat liikumist. Pikemaajalisel liikumata olekus muutuvad liigesed kangeks, mille tõttu uuesti liikuma hakkamine on selle stardikangestuse pärast valulik ja aeglane. Liigutamisel on liigestes kuulda raksumist ja raginat. Aegamööda liiges jämeneb ja moondub ning liigutuse ulatus selles väheneb. Osal juhtudel võib periooditi märgata ka liigese paistetamist.
Artroos tabab kõige sagedamini sõrme-, põlve- ja puusaliigeseid, ka lülisamba lülidevahelisi liigeseid kas ühe või mitme kaupa. Sõrmedel haarab haigus enamasti palju liigeseid korraga.

Sõrmeliigeste artroos esineb palju sagedamini naistel kui meestel (10:1). Naised töötavad kätega rohkem: nad teevad koduseid majapidamistöid, aiatöid, hooldavad lapsi ja vanureid. Tihti teevad nad ka kutsetööd sõrmede või kätega. Samasugused sageli korduvad liigutused kulutavad liigesepindadelt kõhrekihi. Sõrmede lõppliigeste kohale kasvavad sõlmekesed, mis vahetevahel punetavad ja on katsumisel valulikud. Liigesed muutuvad kangemaks ja jämedamaks. Osavust nõudvate tööde tegemisel osutuvad käed kohmakaks, esemed kipuvad käest kukkuma. Vaevuste leevendamiseks piisab sageli lihtsatest abinõudest. Sõrmeliigeste säästmiseks tuleb vältida nende kestvamat tugevat painutamist (lõikamine, haaramine, koorimine, pigistamine jt.) sügisel ilmade jahenedes tuleb varakult hakata kandma kindaid. Aiatööl jahedas mullas on soovitav kanda kummikinnaste sees puuvillaseid kindaid. Käsi ei tohi pesta külma veega. Kasulik on jõudehetkil ühe käe sõrmedega masseerida teise käe sõrmede jämenenud liigeseid.

Küünar- ja õlaliigesed haigestuvad samuti pidevalt korduvate, eriti aga jõuliste liigutuste kordamisest, nagu neid tehakse kaevamisel, raske triikrauaga pressimisel, asjade kõrgele tõstmisel või käsivarrel kandmisel nende edasitoimetamiseks jm. Õlapiirkonna valusid tekitab tõstetud käsivartega töötamine. Niisugune sundasend tuleb ette remonditöödel, aias okste kärpimisel, isegi õmblusmasinaga või arvutiga töötamisel, kui laud on liiga kõrge või tool madal. Haigestunud õla- ja küünarliigeste valulikkus piirab igapäevaeluks vajalike liigutuste (juuksekammimine, riietumine) ulatust. Soovitatav on töötada nii, et õlavarred oleksid keha ligidal, kehast mitte kaugemal kui 30o. Mida suurem on nurk keha ja õlavarre vahel, seda kõvemini surutakse rinnalihase kõõlusega nagu rihmaga kinni kätte suunduvad närvid ja veresooned. Ja sellest arenevadki haiguslikud muutused. Tarbeliigutuste tegemiseks ja raskuste kandmiseks ei või kasutada ainult üht, osavamat kätt, vaid tuleb aegsasti rakendada mõlemat.

Jalgade liigesed ja lülisammas (selg) saavad artroosist kannatada neil, kes on palju püstiasendis. Eeskätt ülekaalulistel, kellel on ju liigsed kilogrammid alati kanda. Keharaskust kandvate liigeste, jalaliigeste haigestumisel artroosi tekib nendes järjest lühema maa ärakäimisel valu. Seismisel või istumisel areneb liigestes rahuoleku kangestus, mis raskendab uuesti astuma hakkamist või istumast ülestõusmist.

Puusaliigese artroosi süvenemisel muutub sukkade, sokkide ja jalatsite jalgatõmbamine puusaliigese liikuvuse ulatuse vähenemise tõttu raskendatuks või võimatuks.

Põlveliigese artroosi tekkimisest annab märku valu põlves trepist käimisel, eriti allaminekul, kui kogu keha raskus langeb korraks ühele jalale. Põlve- ja puusaliigese artroosi kujunemist soodustab oluliselt lampjalgsus jalgade telje ebaõige asendi tõttu, sellepärast peab jalatseis kasutama tallatugesid.
Jalaliigeste artroosi ennetamiseks ja ka selle olemasolu puhul on soovitav vaheldada püstiseismist ja käimist istumise või, mis veelgi parem, lõdvestunult lamamisega. Raputavas bussis või trammis ei või püsti seista. Siin lisandub keharaskuse koormusele veel rappumine või värisemine, mis toimib nagu koputamine või tagumine liigestele. Mitmete koduste tööde tegemisel, ka pliidi juures, saab istuda paraja kõrgusega (kõrgemal) taburetil, toetades jalgu istme jalgadevahelisele pulgale. Jalaliigeste valu puhul, jala koormuse vähendamiseks, ei maksaks häbeneda võtta toeks keppi.
Jalgade korrasoleku tagamiseks peavad jalatsid olema parajad, mugavad, mõne sentimeetri kõrguse kontsaga, tugeva tallaga, kindlalt jalas ja seestpoolt jalavõlvi toetava kujuga. Soovitatav on päeva jooksul kanda erineva kontsakõrgusega jalatseid ja toas või suvel käia paljajalu, et treenida labajalgade mitmeid lihasrühmi.

Lülisambas tabab artroos kõige sagedamini kaela- ja nimmeosa. Kaela pikaajaliselt liigselt ettepoole painutatud või kõveras asendis hoidmine põhjustab muutusi kaelalülides ja -lihastes. Sellest tekib kaelas pinge, kangus ja valu. Lubatud piirväärtusi ületavate raskuste tõstmine ja teisaldamine mõjuvad kahjulikult kogu lihasluukonnale, kõige enam harilikult seljale. Kui seljalihased on nõrgad või selg juba kahjustatud, siis on eriti valus olla ettepoole kallutatud või kummardunud asendis, näiteks pesta valamu kohal, mida tuleks vältida. Nimme-ristluu valude üks olulisi põhjusi on ülemäärane seismine, eriti vales asendis.
Seljavalude ennetamiseks ja leevendamiseks on väga oluline õige rüht ehk kehahoiak. See tuleks omandada juba lapsepõlves, kuid seda õnnestub rohkem või vähem parandada ka hiljem.
Õige rühiga seismisel:
· pea on keskasendis ja nii, et lõug asub horisontaaltasapinnas või on lõuaots suunatud pisut allapoole;
· õlaliigesed on pisut tahapoole lükatud, õlad pisut allapoole tõmmatud, kusjuures lülisamba rinnaosast kaob küür;
· käsivarred on peaaegu vastu keha, randmed sirged;
· kõhulihased on kokku tõmmatud nii, et kõht ei ole punnis ja selja poolt kaob liigne nimmenõgusus;
· oluline on säilitada normaalne nimmenõgusus nii seistes kui ka istudes, sest siis võtab kogu selg õige kuju;
· tuharalihased on kerges pinges nii, et tuharad on pisut üles tõstetud ja kokku surutud;
· puuse- ja põlveliigesed on õige vähe painutatud, siis on jalalihased tasakaalustatud;
· keha raskus peab langema võrdselt mõlemale jalale;
· seismisel langeb keha raskus labajala välimisele servale, varbad on surutud vastu maad, labajalga toetavad lihased on pinges ja hoiavad labajala piki- ja ristvõlvi.
Selja tervisliku seisundi säilitamiseks tuleb ka istuda õiges asendis.

Istumisel:
· lülisammas (selg) sirge, mitte kõverdunud või küljele keeratud;
· nurk keha ja reie, reie ja sääre, sääre ja labajala vahel olgu täisnurk või sellest pisut suurem;
· säilitada lülisamba nimmenõgusus õigesti seadistatud tooli seljatoe abil või diivanil, tugitoolis mõne sentimeetri paksuse kõvema padja nimmepiirkonna taha asetamisega;
· laua taga on vaatamiseks sobivaim kaela kaldenurk 15-30o. Täpse töö tegemisel ja lugemisel on eseme või teksti sobiv kaugus silmadest 25-35 cm;
· jalad olgu kõrvuti põrandale toetatud, mitte üks jalg teise põlvele tõstetud.
Hea rühi säilitamiseks või omandamiseks tuleb järjekindlalt tugevdada lihaseid, millest tähtsamad on selja-, kõhu-, turja- ja jalalihased. Raskem kandam tuleb jaotada kahe käe vahel enam-vähem võrdselt, et selga mitte ühele poole painutada ning õlga ega kätt välja venitada. Veel parem on raskemaid asju käsikärukesel kohale toimetada.
Magamise ajaks sobib seljale kõvavõitu siledapinnaline ase, millel lülisambale omased kõverused jäävad enam-vähem loomulikku asendisse. Soovitatav on lamada rohkem selili ning käe- ja jalaliigesed hoida peaaegu sirutatuina. Mitte mingil juhul ei tohi hoida käsivarsi üle pea tõstetuina.

Artroosi raviks soovitab arst vastavalt haigusnähtudele ravimeid, võimlemist, massaazi, elekterravi protseduure, operatsiooni või kuurortravi. Ka inimene ise saab end üsna palju aidata, nagu eespool juba erinevate liigeste artroosi puhul on selgitatud. Esimene ja üldine põhimõte on haigestunud liiges koormusest vabastada, seepärast, et artroos on "kulumise" haigus. Tuleb mõtelda, missugused on liigese säästmiseks parim asend ja õigemad liigutused. Ei ole arukas, vaid täiesti kahjulik, tablettide sissevõtmisega kõrvaldada valu, mis on signaal haigusest, ja selle valuvaigistava toime all edasi pingutada.
Liigeste liikuvust saab säilitada võimlemisega, mida raviasutuses õpetab ravivõimlemise spetsialist. Kodus tuleb harjutusi tingimata edasi teha. Raadio ja teleri juures ei või istuda kaua tõusmata ning käsi ja jalgu liigutamata, vaid nendega tuleb aeg-ajalt teha võimlemisharjutusi (sirutusi, painutusi, ringe jm.). jalaliigeste haigestumise puhul tehakse (enamik) harjutusi istudes või lamades. Jalgrattasõit on sport, mis vähendab koormust jalaliigestele ja hoiab neid liikuvaina. Kui jalaliigesed on veel korras, aitab lülisammast vormis hoida kiire käimine hea rühi ja pingutatud lihastega.
Artroosihaigele on väga sobiv soojas vees ujumine - keharaskus liigestele puudub ja liigutused on sujuvad. Õhtune soe käe- ja jalavann või üldvann (hariliku vee või ravitoimelise lisandiga) leevendab valu ja soodustab uinumist. Hommikul tuleb veel soojas voodis selg ja liigesed rahulikult vabaks liigutada ja sirutada. Alles siis tõusta ja alustada võimlemiskavaga.
Valu vähendamiseks määritakse liigesele salve Ungapiven, Viprosal, Ortofen, Capsicam või geele Feldene, Diclobene, Fastum, Indomet, Profenid või Voltaren Emugel või Dolgit Creme jt. Kui üks neist ärritab liigselt nahka või ei ole muul põhjusel talutav või ei anna tulemusi, siis proovida teist.
Pakendatud mudast saab liigesele teha mudamähise. Eelnevalt tuleb arsti käest küsida, kas mudaravi parajasti sobib liigesele ja ega ole muid haigusi, mille puhul mudaravi teha ei tohi.
Liigeste õiges asendis hoidmiseks ja toetamiseks kasutatakse abivahendeid: tugesid (orteese), lülisamba toetamiseks tihedasti ümber keha hoiduvaid korsette, lampjalgsuse korral tallatugesid. Niisuguseid abivahendeid müüakse teatud kauplustes. Kui müügilolevad ei sobi, saab tellida individuaalseid Tartu Ortopeedilisest Rehabilitatsioonikeskusest pensionäridele soodushinnaga.

Reumatoidartriit
Levimus. Reumatoidartriit on üks raskem, rohkesti liikumishäireid põhjustav, periooditi ägenev krooniline liigesehaigus. Reumatoidartriiti põeb umbes 0,6-3,0 % inimestest. Haigus võib alata igas eas, noorukist vanurini, kõige sagedamini siiski keskeas.
Põhjused. Reumatoidartriidi nähud ilmuvad enamasti mõni nädal pärast grippi, angiini, keskkõrva-, põskkoopa-, hamba-, sapipõie- või muu elundi põletikku. Tuleb ka ette, et reumatoidartriit järgneb artroosile või podagrale. Osal juhtudel ei saa haiguse algust seostada eelneva või olemasoleva põletikuga. Haiguse tekkepõhjused ei ole veel täiesti selged, kuid kindlaks on tehtud selle haiguse arenemisega seotud immuunsuse (vastupanuvõime haigustele) muutused. On teada ka pärilikkuse küllalt suur osatähtsus reumatoidartriiti haigestumisel. Eeldused haigestumiseks loob pikemaajaline niiskes ja külmas keskkonnas töötamine või viibimine.
Haigusnähud. Reumatoidartriit on üldhaigus, mille puhul tulevad esiplaanile käe- ja jalaliigeste põletikud. Haiguse algus võib olla küllaltki ebamääraste üldnähtudega, nagu väsimus ja väike palavik. Siiski hakkab enamik haigestujaid tundma hommikuti kogu keha või mõne liigese kangestust, mis liigutamisel ei möödu kiiresti. Liigesed hakkavad valutama (eriti hommikupoolsel ööl), paistetama ja edaspidi moonduma. Kõige sagedamini on tabandunud keskmiste ja esimeste (kehapoolsete) sõrmelülide vahelised liigesed ja/või sõrmelülide ja kämblaluude vahelised liigesed. Haigus võib kahjustada ka siseelundeid.
Reumatoidartriidi ravi on pikaajaline ja võib, olenevalt haiguse kulust, kesta pidevalt aastaid. Sageli alustatakse ravi haiglas, et võimalikult täielikult kindlaks teha haige seisund, vastavalt sellele määrata ravimid ja jälgida, kuidas need hakkavad toimima. Peale ravimite kasutatakse veel ka massaazi, võimlemist, elekterravi, kirurgilise ja ortopeedilise ravi meetodeid ning sanatoorset ravi.
Eneseabi. Haiguse kahtluse korral tuleb kohe arsti juurde minna, et läbivaatuse ja uuringute abil selgitada diagnoos. Varasel ja õigel ravil on haiguse edaspidise soodsama kulu suhtes oluline tähtsus. Haige enesepoolne panus ravimisel on ravimite täpne, eeskirjale vastav tarvitamine, et ravitulemus oleks parim ja suhteliselt tugevatoimeliste ravimite häirivaid kõrvalnähte vähem.
Haigel tuleb püüda igati vältida külmetushaigusi ja kõigi elundite põletikke, millele peaaegu alati järgneb reumatoidartriidi ägenemine. Iga ägenemine halvendab liigeste seisundit. Tuleb hoiduda kokkupuutest külma veega ja viibimisest külmas ning niiskes ruumis.
Haigestunud liigesed kipuvad vahel üsna varakult painutusseisus kokku tõmbuma ja moonduma. Erakordselt oluline on ravivõimlemine liigeste liikuvuse säilitamiseks ja moondumise pidurdamiseks. Alati ainult võimlemisest ei piisa ja appi tuleb võtta ka asendiravi liigeste moondumise ärahoidmiseks. Ööseks või puhketundideks asetatakse liigestele, mis tõmbuvad painutusseisu või muusse valesse asendisse, kergesti kinnitatav ja äravõetav spetsiaalne lahas. Niisugust lahast tuleb kasutada järjekindlalt igal öösel ja kaua aega, näiteks sõrmede ja randmeliigese õige asendi säilitamiseks, moondumise ärahoidmiseks 1-2 aastat järjest. Põlveliigeste painutusseisu, kõveraks jäämise vältimiseks tuleb lamada kushetil kõhuli, labajalad üle selle otsa, nii on need venitavaks raskuseks. Seda tuleb teha veerand tundi mitu korda päevas. Isegi siis, kui põlv on juba painutusseisu tõmbunud, on selle meetodiga edu saavutatud, rakendades seda iga päev aasta vältel. Selili lamamisel ei tohi panna ei patja ega riiderulli põlvede alla toetamiseks valu vastu, sest põlved jäävad siis kõveraks.
Reumatoidartriiti põdejal on peaaegu alati väsimustunne, mistõttu ta tahab sageli lamada, seda ka haiguse ägenemishoogude vaheajal. Lülisamba moondumise ennetamiseks peab ta puhkama ja magama kõvavõitu tasasel, lohkudeta voodil või kushetil, madal padi pea all. Jalad olgu põlvedest sirged ja labajalad vastu voodi otsa nii, et labajala ja sääre vahel on täisnurk. Seega välditakse rippuva, ülesirutatud labajala teket, mille peale tallale ju enam astuda ei saa. Haige olulisim eneseabi seisnebki liigeste moondumise vastu võitlemises ja igasuguste mis tahes põletike lisandumise vältida püüdmises. Liigeste koduseks paikseks raviks kasutatakse salve, geele ja kreeme, mis sisaldavad valu- ja põletikuvastaseid ravimeid.

Osteoporoos e. luu-urbnemus e. luuhõrenemine.
Levimus. Mida vanem ja kehaliselt vähem aktiivne on elanikkond, seda enam leidub nende seas osteoporoosiga inimesi. Haigus tabab enam naisi kui mehi.
Põhjused. Osteoporoos on luu ainevahetuse haigus, mille puhul inimese luumass väheneb ja tekib luukoe ehituse muutus, mis toob endaga kaasa luu vastupidavuse languse ja luumurru riski suurenemise. Luukoe peamisteks mineraalseteks koostisosadeks on üliväikesed kaltsiumi ja fosfori kristallid, mis asuvad orgaanilisest ainest kollageenkiudude tihedas võrgustikus. Need kiud annavad luule suhtelise painduvuse, kaltsiumikristallid - kõvaduse ja tugevuse. Vananenud luukude asendatakse pidevalt uuega, s.t. luus toimub pidev lagunemine ja ülesehitus. Noorel inimesel on ülekaalus luu kasvamine, täiskasvanul on luu uuenemine ja lagunemine peaaegu tasakaalus, kuid eakal inimesel ületab vana luu lagunemine uue moodustamise. Seetõttu muutub luu urbsemaks e. poorsemaks, hapramaks ja hõlpsamini murduvamaks. Vananemisega kaasnev osteoporoos tekib nii naistel kui meestel.
Naiste luud on kogu elu hõredamad kui meestel. Luumassi vähenemine algab naistel umbes 30-aastaselt ja kiireneb pärast menstruatsiooni lakkamist. Mineraalainete kahanemise põhjuseks on munasarjade talitluse nõrgenemine. Meestel on luumass suurem, mineraalainete kadumine luustikust aeglasem ja see algab umbes 50-aastaselt.
Haigusnähud. Haigus avaldub luumurdude tekkimises. Naistel esineb osteoporoosist soodustatud luumurde palju rohkem kui meestel. Luumurrud hakkavad naistel sagenema 45. eluaasta ümber. Kõige sagedamini murduvad kodarluu randme lähedal, lülisamba lülid ja reieluukael. Lülisamba lülis väikeste luupõrgakeste murdumine võib toimuda valutult. Kui see toimub seoses raskuste tõstmisega, järsu kummardumise või keeramisega, siis esineb lühem või kestvam seljavalu. Luukoe pideva hõrenemise ja korduvate murdude tagajärjel vajuvad lülid madalamaks ja ka nende kuju muutub. Inimene jääb sellest lühemaks ja selg vajub küüru.
Ravi. Luu tihedust on võimalik määrata vastava aparaadi, densitomeetriga Tallinna Keskhaiglas ja Tartu Maarjamõisa Haiglas. Kui densitomeeter näitab osteoporoosi, soovitatakse ravi. Raviks kasutatakse kaltsiumi, kalamaksaõli, D-vitamiini ja muid preparaate. Reieluumurdu ravitakse haiglas, paranemine kipub olema aeglane, mõnikord seda ei toimugi ja järgneb invaliidsus.
Eneseabi. Tähtis osteoporoosi aeglustaja ja seega luumurdude ohu vähendaja on õige toitumine. Organismile vajalik kaltsium saadakse toiduga. Suurimateks kaltsiumiallikateks on piimasaadused: täispiim, juust, kohupiim jt., ka kanamunad. Taimedest sisaldavad rohkem kaltsiumi spinat, murulauk, porrulauk, seller, mädarõigas, herned, oad, porgandid ja kapsad, teised vähem. Täiskasvanud inimene vajab päevas u 1 g kaltsiumi. Selle koguse kaltsiumi saab ta näiteks kolmest klaasist piimast või 80 g juustust. Menopausis naine vajab päevas 1,5 g kaltsiumi. Peale kaltsiumi on vajalik ka D-vitamiin, mida leidub kalamaksaõlis, kalas, piimas, munades.
Alkohol takistab kaltsiumi omastamist. Suitsetavatel naistel tekib menopaus varem ja luumurde esineb sagedamini kui mittesuitsetajatel. Ka mõned ravimid (glükokortikostroidhormoonid) põhjustavad luukoe hõredamaks muutumist. Nende pikemaajalisel tarvitamisel määratakse vajaduse korral lisaks luu säilimist tagavad ravimid.
Kehaline aktiivsus aeglustab oluliselt osteoporoosi arenemist. Lihaste pingutamine soodustab luu tekkimist - tugevamate lihastega inimestel on ka luud tugevamad. Kehalised harjutused suurendavad verevoolu luudesse ja veri toob kohale luu ülesehitamiseks vajalikke aineid.
Mitmekülgne liikumine, eriti aga pideva sobiva koormusega treenimine, aitab säilitada luumassi menopausis naistel ja ka üsna vanadel inimestel. Harjutuste lõpetamine, ka igapäevatoimingute tunduv vähendamine, eriti aga voodirahu nõudvate haiguste põdemine, suurendavad luumassi tunduvat kadu juba mõne nädala või kuu jooksul.
Soovitatav on liikuda värskes õhus päikese käes, muidugi siis, kui viimane pole mingi tervisehäire tõttu keelatud. Arvatakse, et üsna sobiv koormus oleks käia jalgsi 3-5 km neljal-viiel päeval nädalas, aeglaselt liikumiskiirust tõstes.
Ettevaatlik tegutsemine ja kukkumise vältimine on parim viis luumurdude ärahoidmiseks. Seoses vananemisega lihasluukonna ja närvisüsteemi talitlus nõrgeneb ning liigutuste kooskõlastus halveneb. Seetõttu on raskem tasakaalu hoida ja kergem kukkuda. Haigused, mis kangestavad ja moondavad lülisammast või liigeseid, muudavad liikumise kohmakaks ja kukkumise võimaluse suuremaks. Liikuda tuleb küllaldaselt, kuid rahulikult ja tähelepanelikult hea valgustuse juures. Astumise ohutust silmas pidades tuleb arvesse võtta, et kõrgekontsalistes või paksutallalistes kingades komistatakse ja kaotatakse tasakaal ning sileda tallaga talvesaabastes libisetakse õige hõlpsasti.
Eale ja tervisele vastav sportimine või kehaline töö parandab lihaste-närvide kooskõlalist talitlust märgatavalt, millest paraneb tasakaalu säilitamise võime ja väheneb kukkumise oht. Enamik inimesi saab osteoporoosiga hakkama ilma ravimiteta ja õige elukorralduse abil.

Podagra
Levimus. Podagra esinemissagedus eri maades on erinev. Näiteks on podagra Inglismaal ja Prantsusmaal palju levinum kui Jaapanis, kuid igal pool haigestuvad mehed tunduvalt sagedamini kui naised.
Põhjused. Podagra arenemise eelduseks on pärilik ainevahetuse iseärasus, mille tõttu tekib organismis palju kusihapet. Neerud ei suuda seda vajalikul määral uriiniga välja viia. Kusihappe ladestub nõeljate kristallidena liigestes, kõõlustes, kõõlusetuppedes, nahas, neerudes. Kusihappe sadestumise kohtades tekivad sõlmekesed ja põletikunähud. Podagrasse haigestuja on tavaliselt enne haigusnähtude ilmumist ülekaaluline või rasvunud ja väheliikuva eluviisiga.
Haigusnähud. Podagra eelsoodumuse korral on haigusnähtude esiletulekut soodustavaks asjaoluks toiduga saadavate puriinainete liigsus. Puriinaineist tekib kusihape. Enamasti areneb podagra salaja, aeglaselt ja kulgeb aeg-ajalt ägeneva liigesepõletikuga. Haigus tuleb ilmsiks 40. - 50. eluaasta vahel, kuid mõnikord ka märksa vanemas eas. Haigushoogu väljakutsuvaks teguriks võib olla väga rikkalik söögikord ebasobivate toitudega, rohke alkoholitarbimine, külmetus, tugev kehaline või vaimne ülepingutus. Kõige sagedamini tabab podagra suurvarba põhiliigest, harvemini hüppe-, põlve- või sõrmeliigeseid. Haigestunud liigest ei ole valu tõttu võimalik liigutada, isegi teki puudutus vastu varvast või mõnda teist haigestunud liigest kutsub esile tugeva valu. Haige liiges punetab, paistetab ja aja jooksul moondub.
Ravi. Podagrat diagnoositakse haiguspildi, vereseerumis kusihappe määramise ja liigeste röntgenuuringute järgi. Kaasajal on podagra üldiselt hästi ravitav. On olemas ravimeid, mis takistavad organismis kusihappe tekkimist, ja ravimeid, mis soodustavad kusihappe väljumist uriiniga, ning ka ravimeid, mis vähendavad põletiku ägedust.
Eneseabi. Haige saab arsti poolt määratud ravile ise palju kaasa aidata dieedi pidamise ja kehakaalu vähendamisega. Haigel tuleb hoiduda tarvitamast toiduaineid, mille lagunemisel organismis tekib palju kusihapet. Need on sealiha, maks, neerud, lihapuljongid, suitsusink. Kaladest ei sobi heeringas, tursk, haug, sardiinid ning köögiviljadest herned, spinat, lillkapsas. Jookidest tuleb piirata õlle, punase veini, oakohvi ja hiina tee joomist. Söömiseks jääb veel küllalt toiduaineid: piim, juust, munad, leib, sai, tatratangud, riis, kartulid, porgandid, salat, puuviljad, marjad. Et kusihapet organismist välja viia, tuleb rohkesti juua, kuni 2 liitrit vedelikku päevas. Soovitatavad on ilma suhkruta mahlajoogid, ka ravimteed, näiteks pohla lehtedest. Põletikulise liigese välispidine kodune ravi on samasugune kui artroosi puhul.
Tähtis on kehakaalu langetamine normi piiridesse ja selle hoidmine saavutatud tasemel. See eeldab püsivaid muutusi eluviisis: tuleb vähendada söögist ja joogist saadavaid kaloreid ja rohkem liikuda. Söögiisu talitsemine annab kiiremaid tulemusi kui liikumise suurendamine, kuid viimast ei tohi alahinnata. Haiguse ägenemise ajal ei ole liikumine jalaliigeste vaevuste korral võimalik. Hiljem sobivad võimlemine ja paljud muud spordialad, loomulikult mitte liigeseid koormav raskejõustik.

MUUD HAIGUSED JA LIIKUMINE

Mitte ainult liigeste, luude ja lihaste haiguste ennetamiseks ja ravimiseks, vaid ka teiste sageli esinevate haiguste puhul, mis eakaid inimesi tabama kipuvad, on liikumine nende alguse edasilükkajana ja ühe raviviisina vajalik.

Rasvumine

Rasvumine raskendab liikumist ja rasvumisega kaasnevad haigused omakorda piiravad liikumisvõimalusi. Liigse kehakaaluga inimestel esineb tihti kõrgvererõhk-, südame isheemia-, suhkur-, sapikivi-, neerukivitõbi, podagra või jalaliigeste artroos ja muud haigused. Rasvumine soodustab nende haiguste tekkimist.
Põhjused. Rasvumise peamine põhjus nii tervel kui ka haigel on liigsöömine. Toiduga saadakse rohkem energiat, kaloreid, kui kulutada jõutakse. Teine oluline ülearuste kilogrammide kogunemise põhjus on vähene liikumine. Liigne energia talletub rasvkoena ning kehakaal ja ümbermõõdud suurenevad.
Eneseabi. Liigsöömist on vaja vältida juba lapseeas, kuid teadliku tahtejõu abil võib saavutada normaalkaalu igas elueas. Normaalkaalu puhul on kehamassiindeks vahemikus 20-25. kehamassiindeks on arv, mis saadakse, kui kaal (kg) jagatakse pikkuse ruuduga (m2). Kui kehamassiindeks on 26-30, siis on tegemist kerge, kui 31-35, siis juba keskmise rasvumisega. Kehakaalu alandamist tuleb alustada, kui kehamassiindeks on üle 30. haigestumisrisk eespool loetletud haigustesse suureneb järsult alates tunduvast rasvumisest, s.o. kui kehamassiindeks ületab 35.
Hõlpsamini rasvuvad need inimesed, kes ei liigu küllaldaselt. Igasugune kehaline koormus suurendab energiakulu ja vähendab kehakaalu. Rasvkoe vähendamise eesmärgil võib rohkem teha argielu toimetusi või alustada sihipärast treeningut. Kõigile ülekaalulistele kättesaadav viis liigsetest kilogrammidest vabanemiseks on kiire käimine. Teatud tee võib ära käia või treeningu läbi viia veerandtundide kaupa vaheaegu tehes ja või järjest - energiakulu on mõlemal juhul samasugune.
Pärast 40. eluaastat langeb põhiainevahetus ja kalorite ärakulutamine väheneb umbes 10%. Kui tahetakse niisama palju süüa kui nooremana, siis tuleb rohkem liikuda. Naistel suureneb kehakaal kergesti menopausi alguses ja ka selle ajal. Kehakaal kipub tõusma kehalise töö tegijatel pärast pensionile jäämist, aktiivsetel sportlastel või muu liikumisega tegelevatel inimestel sellest loobumisel. Niisiis peab mõnel eluperioodil või elulaadi muutuse korral kehakaalu säilitamisele pöörama erilist tähelepanu.
Liigsetest kilodest lahtisaamiseks peab kehaline koormus olema küllalt suur. Näiteks 0,5 kg kehakaalu vähendamiseks nädalaga peaks iga päev 1-2 tundi kiiresti jooksma, ujuma või tantsima. Rasvunule on parim tee tervisele liitumine kaalujälgijate rühmaga. Kaalujälgijale soovitatakse tasakaalustatud dieeti koos liikumisega.

Kõrgvererõhktõbi
Väheliikujad haigestuvad kõrgvererõhktõppe sagedamini kui korrapäraselt mõõduka spordiga tegelejad või liikuva elulaadiga inimesed. Kui tegemist on kergelt kõrgenenud vererõhuga (140-180/90-105 mm Hg), on liikumine üks ravimiteta ravi osa. Vererõhu vähese kõrgenemise ja elundikahjustuse puudumise korral piiranguid ei ole. Sobivad on kiire käimine või suuri lihasrühmi koormav vastupidavustreening. (kestusspordialad). Kehalise treeningu vererõhku alandav toime avaldub kiiresti, juba mõne nädala jooksul.

Südame isheemiatõbi
Aastakümneid kestnud uuringud on veenvalt näidanud, et küllaldaselt liikuvad inimesed haigestuvad harvemini südame isheemiatõppe kui liikumist eirajad. Haiguse ennetamiseks soovitatakse käimist ja jooksmist, millega peab tegelema pidevalt. Soovitused on mitmesugused: mõõdukaks koormuseks peetakse kiiret kõndi (5,5-6,0 km/t.) 4-5 korda nädalas pool tundi korraga, optimaalseks aga üks tund päevas.

Aju vereringehäired
Mõõdukas liikumine vähendab aju vereringehäirete tekkimise ohtu. Ka aju vereringehäiretega inimeste halvatusriski suurendava haiguse nagu kõrgvererõhktõbi ning rasva- ja suhkruainevahetuse kõrvalekallete puhul mõjub liikumine soodsalt, nagu juba eespool kirjeldatud. Inimesed, kellel on juba aju vereringehaigusest tekkinud halvatus või on väljaarenenud südame isheemia- või kõrgvererõhktõbi, saavad samuti liikumisest abi. Eesmärgiks on liikumisvõime taastamine või säilitamine, kuid niisugustel juhtudel toimub liikumisravi arsti soovituste järgi ja kontrolli all vastavalt inimese individuaalsele seisundile.

ÜLDISI NÕUANDEID

Me tahame olla terved ja omandada kunsti aeglaselt vananeda. Sel eesmärgil läheme jalgsi (vähemalt osa teest) reipa sammuga poodi, turule, apteeki või külla, valime ja õpime sööma tervislikku toitu parajas koguses, loobume igapäevaseks saanud mõnuaineist, vaatame telerit valikuliselt (jätame vaatamata intellektuaalselt, emotsionaalselt ja moraalselt invaliidistavad filmid) ja kasutame sellest sundistumisest vabanenud aega liikumiseks. See tagab, et praegusel infotehnoloogia ajastul koos noortega tiigrihüpet tehes ei murduks luud ega pakseneks rasvakiht.
Iga päev kuuleme ja näeme välismaiste farmaatsiafirmade reklaamirikast pealetükkivat sissetungi Eestisse. Kahtlemata on apteekidesse ilmunud hulk vajalikke ravimeid. Kuid kas ikkagi kõiki (käsimüügi) preparaate on vaja neelata?
Eakal inimesel võib eelnenud haiguste ravimiseks kasutatud ravimite suhtes tekkinud olla allergia. On teada, et inimesel, kellel mingi allergia juba on, tekib kergesti uus allergia ka teiste ainete suhtes.
Vanem inimene kasutab üsna sageli ravimeid mingi haiguse ravimiseks, kuid tihti ei talu ta neid enam nii suures annuses nagu keskealine. Peamisteks põhjusteks on ravimi aeglasem lõhustumine organismis või tema jääkide aeglasem eritumine neerude või soolestiku kaudu. Seetõttu kuhjub ravim kehas ja võib mõjustada ka liikumisvõimet. Tasakaalu kaotamist ja kukkumist võivad soodustada rahustid ja uinutid, mis tekitavad uimasust ja pearinglust. Sama võivad põhjustada ka liigselt või kiiresti vererõhku alandavad ravimid, mis kutsuvad esile aju vereringehäireid. Mida vanem on inimene, seda sagedamini tuleb ette mitmesugustest ravimitest esilekutsutud ägedaid segasusseisundeid, mille puhul inimene muutub rahutuks, ülearu ja ettevaatamatult liikuvaks.
Need näited ravimite tasakaalu ja liikumist mõjutava toime kohta on toodud selleks, et patsient oskaks ennast ravikuuri ajal paremini jälgida ja arstile ravimi soovimatu toime kohta teavet anda. Arst saab siis muuta ravimi annust või vahetada selle ravimi välja teise vastu vastavalt inimese taluvusele. Kui on võimalik, püüdkem ravimite tarvitamist vähendada otstarbeka liikumisega. Laiendagem veresooni, säilitagem lihaskiude ja närvisüsteemi talitlust küllaldase liikumisega, unustagem arutu harjumus iga häda puhul haarata tablettide järele. Pea läheb selgemaks, keha muutub kergemaks ja uni paremaks, kui liigute looduses.
Eakal inimesel tuleb liikumise aktiivsust suurendada aeglaselt, seejuures jälgides, et enesetunne oleks hea. Eriti neil, kes seni on olnud väheliikujad. Hoiduda tuleb kõndimise tempo kiirest tõstmisest. Ka peab vältima igasuguseid järske ja ulatuslikke liigutusi esmajoones just rahuolekust liikumist alustades. Üsna häid võimlemisharjutuste kavu on avaldatud mitmes ajakirjas. Kahjuks on neis soovitustes jäetud arvesse võtmata inimese vanus ja eelnenud haiguste võimalikke jääknähte. Näiteks püstiasendis, eriti ühel jalal või isegi madalal pingikesel seistes, on hoogsate harjutuste sooritamine vanale inimesel ohtlik, sest temal on närvide ja lihaste koostöö ea tõttu nõrgenenud.
Tasakaalu säilitamist nõudvaid harjutusi tuleb alustada või üldse sooritada, toetudes käega seinale, tooli seljatoele või partneri õlale. Eakal inimesel on kukkumisel luumurru, liigese nihestuse, kõõluse rebendi või üldise põrutuse saamise oht küllaltki suur.
Tervisehäiretega eakatele inimestele antakse asjatundlikku liikumisravi õpetust Reumaliidus, Südameliidus, Kopsuliidus ja teistes haigete liitudes. Abivajajaid võetakse lahkesti vastu liidu liikmeiks ja neile jagatakse mitmesuguseid kasulikke nõuandeid.
Võtkem omaks tervist väärtustav eluviis. Tervisliku seisundi hindamiseks ja soovituste saamiseks nii haiguste ennetamise kui ka terviseedenduse eesmärgil on perearsti nimistus oleval isikul õigus üks kord aastas pöörduda tema poole profülaktiliseks läbivaatuseks.

LÕPETUSEKS

Käesolevas trükises on kirjeldatud vanemas eas kõige sagedamini esinevaid lihasluukonna ja mõningaid muid haigusi, mis samaaegselt nii takistavad kui ka nõuavad liikumist. Sellest lähtudes on pakutud nõuandeid, kuidas inimene ise saab paranemisele kaasa aidata või vähemalt haiguse süvenemist ja sellega ühtlasi vananemist aeglustada. Liikumisse ei tohi suhtuda tõrjuvalt, vaid selle vastu tuleb eneses huvi äratada. Vajadus ja soov igapäevaste harjutuste järele peab tungima hinge ja kehasse, nad peavad saama igapäevaelu osaks. Tehes neid harjutusi või sportides, mõelge rahulolevalt sellelt, et olete veel nii heas seisundis, mis võimaldab neid teha, ja olete nii tubli, et teete neid. Liikumine teeb erksamaks teie mõistuse ja te leiate ka ise võtteid, kuidas ühe või teise asjaga ise paremini toime tulla. Tuleb ettenägelikult teadmiseks võtta, et liikumise mitmekülgne toime aitab nii vaimset kui ka kehalist töövõimet säilitada. Jääb vaid soovida tahtejõudu nõuannete järgimiseks ja liikumisest rõõmu tundmiseks.

Finantseerijad
EV Sotsiaalministeerium, Rahvatervise arendusnõukogu. Haigekassa.
Finantseeritud ravikindlustuse eelarvest.
Trükkinud OÜ GRAFICA MALEN