|
TERMINITEST
Sõna homoseksuaal võttis 1869. aastal
kasutusele Austria-Ungari kirjanik ja tõlkija Karl Maria
Benkert von Kertbeny. Inglise keelde tõi selle Havelock
Ellis, kes 1890. aastail uuris inimese seksuaalsust. See omast
soost inimeste vastu füüsilist ja emotsionaalset tõmmet
kirjeldav mõiste tuleneb kreekakeelsest sõnast
homos (mis tähendab 'sarnane'; mitte ladina sõnast
homo 'inimene, mees') ja ladinakeelsest sõnast
sexus (sugu). Võib-olla just esimesest sõnapoolest
johtuvalt kaldutakse seda terminit kasutama peamiselt meeste
kohta.
Selle vastandmõiste heteroseksuaal, mis tuleneb
kreekakeelsest sõnast heteros ('erinev') tuli käibele
hoopis hiljem. Von Kertbeny pidas heteroseksuaalset käitumist
“normaalseks seksuaalsuseks”.
Psühholoogide silmis jagunevad homoseksuaalid avalikeks
ja varjatuiks, tähistades sellega inimese suhtumist oma
homoseksuaalsetesse tunnetesse.
Varjatud (e latentsed) homoseksuaalid oma homoseksuaalsust
ei väljenda ning tihtipeale ei tunnista seda iseendalegi.
Rohkem kasutatakse seda sõnapaari (ingl k closeted
gay) siiski nende kohta, kes endale oma homoseksuaalsust
küll tunnistavad, aga teiste eest siiski mingil põhjusel
varjavad.
Avalikud (nn tegevad e praktiseerivad) homoseksuaalid
annavad endale oma tunnetest aru, ent suhtuvad sellesse
väga erinevalt, alates süü tundmisest kuni täieliku
heakskiiduni. Igapäevases kõnepruugis nimetatakse
nii inimest, kes oma homoseksuaalsust teiste eest ei varja. Loomulikult
on piir nende kahe variandi vahel hägune ning inimene võib
olla avatud näiteks sõprade ja tuttavate seas, tööl
ja perekonnas aga mitte. Teiste (aga ka iseenda) ees oma homoseksuaalsuse
avalikustamist nimetatakse ingliskeelse väljendiga coming
out (väljatulek).
Sõna “homoseksuaal” puhul võib jääda
kõlama rõhuasetus eeskätt nähtuse füüsilisele
aspektile, mistõttu kõrvalseisjad kipuvad alahindama
või isegi ignoreerima suhte emotsionaalset tasandit.
Selle ühekülgse mulje tasakaalustamiseks on üritatud
kasutusele võtta sõna homofiil (kr k homos+
phieo 'armastan').
Slängis on homoseksuaali tähistavad sõnad
enamasti halvustava varjundiga. Eriti puudutab see mehi.
Naishomoseksuaalid on pälvinud meestest vähem tähelepanu
ja seepärast on nende kohta ka vähem halvustavaid nimetusi.
Nende puhul üldiselt tarvitatav sõna lesbi
on tuletatud Lesbose saare järgi, kus 7. sajandil eKr elas
kuulus Kreeka poetess Sappho (kelle nimest on tulnud ka sapfism,
mis tähistab lesbilist armastust).
Gei (ingl k gay, laen prantsuse sõnast
gai 'lõbus') on tänapäeval homoseksuaali
sünonüüm (enamasti kasutusel meeste puhul). Gertrude
Stein nimetas oma novellis” Miss Furr and Miss Skeene”
geideks kaht lesbilist tegelast. Seda mõistet tarvitati
algselt just naiste, alles alates 19. sajandist meeste kohta.
Sõna “gei” on kerge kirjutada ja hääldada,
samuti puudub tal sõnaga “homoseksuaal” kaasnev
arstlik varjund ning ilmselt seetõttu ongi muutunud enam
kasutatavaks.
Alfred Kinsey järgi hõlmab inimese seksuaalkäitumine
terve spektri ja terminid homoseksuaal” ja "heteroseksuaal”
kirjeldavad vaid käitumismudeleid, mitte inimest kui niisugust.
Neid termineid käsutatakse lihtsustamise eesmärgil.
Homofoobia - George Weinberg pakkus selle mõiste
välja 1972. aastal, tähistamaks igasuguseid irratsionaalseid
hirme homoseksuaalsuse suhtes. Homofoobseid tundeid võib
ilmneda nii heteroseksuaalidel kui ka (enamasti varjatud) homoseksuaalidel.
Biseksuaalid - nii meeste kui ka naiste suhtes seksuaalset
ja emotsionaalset tõmmet tundvad inimesed.
Transvestiidid - inimesed, kes (vahel) kannavad vastassoo
rõivaid, homoseksuaalsusega pole see enamasti seostatav.
Transseksuaalid - inimesed, kes tunnevad, et kuuluvad
vastassugupoolde ning enamasti soovivad enesetunde parandamiseks
läbi teha sookorrigeerimisoperatsiooni. Nende hulgas pole
oluliselt rohkem homoseksuaale kui ühiskonnas tervikuna,
s.o pärast kirurgilist sekkumist on nad enamasti heteroseksuaalid.
HOMOSEKSUAALSUSE PÕHJUSED
Lapse psühholoogia seksuaalseid aspekte määravaist
tegureist on tõestamist leidnud vaid väga vähesed.
Siin varjutavad kindlaid teadmisi mitmesugused hüpoteesid.
Meil on küllaltki kindlad teadmised meeste ja naiste hormonaalsetest
ja anatoomilistest erinevustest. Vaieldavaks jääb aga
küsimus kaasasündinud psühholoogilistest erinevustest.
Nagu on näidanud Margaret Meadi kultuuridevahelised uurimused,
puuduvad meie geneetilises programmis paljud omadused, mida me
peame traditsiooniliselt “mehelikeks” või “naiselikeks”.
Meestel ja naistel, poistel ja tüdrukutel on palju ühist,
ometi pööratakse sarnastele omadustele tunduvalt vähem
tähelepanu kui erinevustele. Meid on sildistatud “mehelikeks”
või “naiselikeks” peetud omaduste ja tunnetega.
Laps püüab täiskasvanute eeskuju järgides
piirata oma emotsioone nii, et nad vastaksid meie ühiskonnas
kinnistunud soorollidele.
Sigmund Freud on väitnud, et me kõik tuleme ellu
biseksuaalsena, täiskasvanuks saamisel aga surume järk-järgult
alla osa oma võimalustest. Praeguseks on selge, et soolist
suundumust määrav psüühika osa kujuneb inimesel
5. eluaastaks, seejärel asub ta sisse võtma oma kohta
absoluutse heteroseksuaalsuse ja absoluutse homoseksuaalsuse
vahelisel skaalal. Selle fikseeringu oletatavad põhjused
jagunevad kaheks: sünnipärased ja isikliku kogemuse
alusel tekkinud ehk omandatud.
Sotsiobioloogia
Homoseksuaalne käitumine on omane ka loomadele, alates
putukatest kuni arukate primaatideni.
Inimkultuuride analüüs on näidanud homoseksuaalsuse
esinemist kogu ajaloo vältel ning umbes 5% kogu rahvastikust
on homoseksuaalne, nagu nüüdisajal arvatakse. Vanades
kõrgtsivilisatsioonides oli see suhtarv ilmselt suurem,
sest säärased suhted olid isegi seadusega lubatud,
olgu näideteks antiikne Ateena, pärsia ja islami ühiskond,
hilise vabariigi aegne ja varakeiserlik Rooma, Kesk-Ida hellenistlikud
kultuurid, feodaalne ja varauusaegne Jaapan.
Homoseksuaalsuse geneetilise edasikandumise teooriat toetab
ka kaksikute uurimine: kui üks eraldi üles kasvanud
ühemunakaksikuist on homoseksuaal, siis umbes pooltel juhtudel
on seda ka teine.
Omandatud homoseksuaalsuse teooria
Tingimused perekonnas mõjutavad oluliselt inimese iseloomu
kujunemist. Paljud psühhoanalüütikud on uurinud
perekonnasiseste suhete mõju lapse seksuaalsele suundumusele.
Homoseksuaalse sättumuse põhjustena on välja
pakutud rohkeid vastuolulisi tegureid.
Isa asend perekonnas: nõrk, vaenulik, mittearmastav,
isa puudumine.
Ema asend perekonnas: nõrk, domineeriv, liighoolitsev,
ükskõikne.
Lapse asend perekonnas: üksiklaps, vanemad lapsed, nooremad
lapsed, rohkem vendasid, rohkem õdesid.
Nende teooriate suurimaks puuduseks on tuginemine intervjuudele.
Küsitlejail on võrdlemisi kerge esitada suunavaid
küsimusi ja saadud vastuse põhjal püstitada
teooria. Teadusliku uurimise meetodiks on võimalikult
objektiivsete testide koostamine. Kuigi niisuguseid uuringuid
juba tehakse, on siiski raske tegelda sedavõrd isikliku
teemaga nagu seksuaalsus. Liiatigi on väga vähe uurimusi,
mis puudutaksid homoseksuaali perekonnaliikmete soolist suundumust.
On vaid teada, et paljudel homoseksuaalidel on heteroseksuaalsed
vennad ja õed.
Vahel arvatakse, et varasele homoseksuaalkogemusele viib
ebaõnnestumine heteroseksuaalsetes situatsioonides. Viimane
on aga pigem homoseksuaalse suundumuse tagajärg, mitte põhjus.
Üheks populaarseks seletuseks, miks inimene täiskasvanuna
homoseksuaalselt käitub, peetakse tema homoseksuaalset
võrgutamist lapseeas. Siiski suhtuvad uurijad sellesse
seisukohta kriitiliselt ning nende arvates ei muuda seksuaalkogemus
omasoolisega heteroseksuaalset last homoseksuaaliks ja vastupidi,
sest seksuaalne orientatsioon kujuneb väga varases eas.
HOMOSEKSUAALI TÄISKASVANUKS
SAAMINE
Lapsed saavad oma seksuaalsusest teadlikuks erinevalt ja eri
vanuses. Esimesed seksuaalilmingud tekivad kehalisel tasandil,
hiljem kujuneb emotsionaalne tasand. Varane seksuaalkogemus
on tavaliselt juhuslik ja võib aset leida mõlema
soo esindajatega. Mõningates olukordades, kuhu ühest
soost kooliõpilased satuvad, tekivad homoseksuaalsed suhted,
mis on tihtipeale seotud homoseksuaalse arengufaasiga, mille
lapsed teatud eas läbivad.
Homoseksuaalseks võib pidada järgmisi käitumiselemente:
1) enne seksuaalse huvi väljakujunemist ilmnev kalduvus
piirduda ühesooliste gruppidega;
2) valmisolek osaleda seksuaalmängudes koos sookaaslastega;
3) emotsionaalne armumine endast vanematesse samast soost
lastesse.
Ükski neist punktidest ei osuta üheselt homoseksuaalsele
suundumusele. Tegelikult rõhutab sääraste käitumismudelite
olemasolu neid sisemisi võimalusi, mis inimestel homoseksuaalse
reaktsiooni suhtes on olemas.
Tavaliselt ei teadvusta homoseksuaalne laps seksuaalse arengu
varastel etappidel oma erinevust kaaslastest, vaatamata sellele,
et ta võib kokku puutuda täiskasvanute vaenuliku
suhtumisega mõnesse käitumisviisi. Mõistmine,
et tema seksuaalsus erineb teiste omast, võib homoseksuaalsetel
lastel toimuda järk-järgult või äkilise
välgatusena, näiteks juhul, kui teised sõimavad
teda homoks. Aeg-ajalt küsib vastassoo vastu seksuaalselt
ükskõikne laps endalt, ega ta ometi homoseksuaal
ole.
Igaüks, kes tahab homoseksuaalsuse kohta rohkem teada,
põrkab kokku probleemiga, kust saada informatsiooni. Eestikeelset
selleteemalist kirjandust on vähe. Kerge on sattuda vanade
käsiraamatute peale, kus homoseksuaalsust käsitletakse
haigusliku seisundina. Ka meedias ja ilukirjanduses on geisid
ja lesbisid vahel kujutatud tahtejõuetute, eluga rahulolematute
õnnetute inimestena või kergemeelsete ja tuisupäiste
elupõletajatena.
Pole siis ime, kui noorukit võib haarata õud
ja ta kujutab end olevat oma kalduvuste pärast isoleerituna.
Ta leiab, et tal on veider seksuaalsus, sellal kui teda ümbritsevad
inimesed on “normaalsed”. Lisaks sellele tunneb nooruk
survet igast küljest: eakaaslased, vanemad ja õpetajad
nõuavad temalt heteroseksuaalsetele normidele vastavat
käitumist. Surve vältimiseks võib nooruk loomulikult
sõlmida mõningaid heteroseksuaalseid suhteid, mille
tagajärjel tunneb ta omakorda veelgi teravamalt, et on teistsugune.
Need, kel seksuaalkontaktid vastassooga õnnestuvad, võivad
endale sisendada, et traditsioonilise perekonna loomine on õige
samm. Neil puuduvad oma tuleviku kujundamiseks teistsugused mudelid,
sest kättesaadav teave homoseksuaalsete suhete kohta on
piiratud. Erisooline paarisuhe, mille üheks osapooleks on
homoseksuaal, asetab mõlemale partnerile ülejõu
käiva koorma, sest valed ja mõistmatus nende vahel
toovad suhtesse ebakõla ja pinget.
Noorukite vahel tekivad tihtipeale tihedad suhted, kus heteroseksuaalne
osapool ei teadvusta oma homoseksuaalseid tundeid, homoseksuaalne
osapool aga püüab neid mitte välja näidata
ja tunneb end rõhutuna. Teadmine, et siiras saab
olla vaid omasugustega suheldes, tekitab heteroseksuaalide tõekspidamiste
järgi valitsetavas maailmas oma homoseksuaalsust avastavale
noorele kannatust ja rahulolematust.
Coming out
See väljend tähistab protsessi alates oma homoseksuaalhuvi
teadvustamisest iseendale kuni selle avaldamiseni heteroseksuaalsetele
inimestele. Noor inimene, kes ei saa minna mööda heteroseksuaalset
teed, seisab valiku ees: kas jääda üksi või
otsida viise, kuidas väljendada oma homoseksuaalseid tundeid.
Otsustades valida oma tunnete järgimise, võib tal
olla raskusi teiste omasuguste leidmisega. Eriti raske on see
suurematest linnadest kaugemal.
Tihtipeale ei lepi vanemad kergesti oma laste homoseksuaalse
käitumisega. Mõnikord saavad nad oma laste homoseksuaalsest
huvist teada juhuslikult (leiavad kirja, päeviku, vastavaid
ajakirju) ja korraldavad selle peale skandaali. Ühelt poolt
võib põhjuseks olla lihtsalt teadmatus ja vanemliku
mõistmise puudujääk, teiselt poolt põhjendamatu
tunne, et just nemad on mingil moel “süüdi”
lapse homoseksuaalsuses. Praeguste noorte vanemaid kasvatati
omal ajal täielikus homoseksuaalsuse ignoreerimise ja isegi
hukkamõistu tingimustes. Selles küsimuses said nad
tollal palju negatiivset infot ja enamasti ei puutunud nad ise
kunagi kokku inimestega, kes oleks vabalt väljendanud oma
teistsugust seksuaalset orientatsiooni. Vanemate mõistmatu
suhtumine homoseksuaalsusesse tekitab emotsionaalset pinget,
mis annab end tunda perekonnasisestes suhetes.
Kui heteropaarid võivad avalikult hoida teineteisel
käest kinni, suudelda jms, väljendades nõndaviisi
oma seksuaalsust ja vastastikust huvi, siis homopaaride puhul
pole see alati samavõrd aktsepteeritav ning nad peavad
alla suruma loomuliku soovi oma tundeid avalikult välja
näidata. See tekitab olulisi piiranguid, mis võib
takistada suhte loomulikku kujunemist. Lisaks jätab see
väära mulje, nagu oleks homopaare kaduvväike arv.
Homoseksuaalsust taunivas sotsiaalses keskkonnas on valitsev
arvamus, et kõik inimesed on heteroseksuaalsed, ning omamoodi
on see kaitseks geile, kes tahab varjata oma soolist sättumust.
Samas surub see maha tema eneseväljendamise võimalusi
ja individuaalsust, anonüümsuse säilimisega kaasneb
pidev häiritustunne. Isiksus ei saa olla täisväärtuslik,
kui ta surub maha sellist olulist osa endast nagu seksuaalsus.
Kui ühiskond toetaks samasoolisi paare samavõrd
kui heteropaare, muutuksid paljud probleemid lihtsalt olematuks.
Sallivamas ühiskonnas on kergem oma seksuaalset orientatsiooni
mitte varjata ja endasarnaseid leida ning enamasti mõjub
see positiivselt. Siiski peab iga homoseksuaalne inimene ise
otsustama, kas ja millal avada oma sooline suundumus teistele.
2001. aastal Tallinna geide ja lesbide seas korraldatud küsitlus
näitas, et ligi kolmandik vastanuist varjab oma homoseksuaalsust
vanemate eest. Samas ligi kolmveerandil vastanuist on sõprade
suhtumine pärast nende homoseksuaalsusest teadasaamist kas
paranenud või endiseks jäänud, homoseksuaalsuse
pärast on töökohas või koolis probleeme
olnud kõigest veerandil.
ÜHISKONNA SUHTUMINE
Nagu juba eespool mainitud, on homoseksuaalsust esinenud kogu
inimkonna ajaloo vältel kõikidel ajastutel ja kõigis
teadaolevates kultuurides. Eri aegadel on suhtumine homoseksuaalsusse
oluliselt varieerunud, ulatudes täielikust heakskiidust
ja suhtevormina avalikust tunnustamisest (klassikaline Kreeka,
Vana-Rooma) kuni püüdeni seda täielikult välja
juurida (hiliskeskajal ja varauusajal Euroopas, kaasajal mõnedes
Aasia ja Aafrika riikides). Vaatamata koletuile katseile vabastada
ühiskond homoseksuaalidest (näiteks saatsid natsid
oma reþiimi ajal Saksamaal veerand miljonit meeshomoseksuaali
gaasikambritesse), pole nende osakaal kogu rahvastikus oluliselt
muutunud. Saab muuta vaid ühtainust aspekti - homoseksuaalide
valmisolekut oma seksuaalsust ausamalt väljendada. See saab
võimalikuks alles siis, kui seadused liberaalsemaks muuta,
nagu on nüüdseks tehtud juba väga mitmel pool,
eeskätt just arenenud riikides.
Oluline on ka tuntud inimeste eeskuju, kes loobuvad oma homoseksuaalsuse
varjamisest. Muusikuist Freddy Mercury, Elton John, Melissa Etheridge,
k.d. Lang, näitlejaist Rock Hudson, Rupert Everett, Richard
Chamberlaine, Ellen Degeneres, kirjanikest Tennessee Williams,
Virginia Woolf, Truman Capote, James Baldwin, reþissööridest
Pier Paolo Pasolini, Luschino Visconti, Derek Jarman, Rainer
Werner Fassbinder, moeloojaist Jean-Paul Gaultier, Gianni Versace,
kunstnikest Andy Warhol, sportlastest Martina Navratilova jpt
on sillutanud paljude geide ja lesbide teed kohanemisel oma seksuaalse
sättumusega.
Homoseksuaalide vastu vaenulikkust osutavates ühiskondades
on tavaliselt levinud hulk müüte ja anekdoote, mis
kujutavad geisid ja lesbisid negatiivses valguses. Säärane
suhtumine on eelarvamuste aluseks. Säilitamaks sellist vaenulikku
suhtumist ühiskonnas, püütakse eelarvamused muuta
üldtunnustatud normiks.
Levinumad eksiarvamused
• Mõned mehed ja naised on geid ja lesbid sellepärast,
et nad ei suuda endale leida heteroseksuaalset partnerit.
Uurijate tähelepanekuil on lesbidel ja geidel sama palju
suhtlemiskogemusi vastassooga kui nende heteroseksuaalsetel eakaaslastel.
Pealegi on suurel osal lesbidest olnud seksuaalkogemusi meestega.
• Geid ja lesbid võivad muuta oma seksuaalsust,
kui nad seda tahavad. Puuduvad tõendid selle kohta,
et geid ja lesbid võiksid muuta oma orientatsiooni - nagu
pole see võimalik ka heteroseksuaalide puhul. Kui inimene
tunneb ebamugavust oma seksuaalsuse pärast, võib
psühhoteraapia aidata enesesse suhtumist parandada.
• Lesbid ja geid “värbavad” heteroseksuaale,
et neid homoseksuaalseks muuta. Inimesi ei saa kallutada
või ahvatleda homoseksuaalse elustiili poole sugugi rohkem
kui heteroseksuaalse poole. Paljud geid või lesbid on
saanud oma esimese homoseksuaalse kogemuse oma eakaaslase, sõbra
või tuttavaga. Nad väidavad, et kogesid homoseksuaalseid
tundeid juba enne esimest kontakti.
• Homoseksuaalset armastust nimetatakse mõnikord
ka ebaloomulikuks kireks. Kõik oleneb sellest, mida
pidada loomulikuks. Pole mingit alust väita, et homoseksuaalsus
ei ole loomulik, sest sellelt võrsunud tunded tekivad
inimese sisemuses ega ole väljastpoolt peale sunnitud.
• Laste kõlvatule teele viimine on üks
sagedamini kasutatud argumente, millega püütakse homoseksuaalsust
maha suruda. Eristada tuleb, et samast soost lastele suunatud
seksuaalse huvi puhul on tegemist siiski eelkõige pedofiiliaga,
mitte homoseksuaalsusega. Seejuures ohvrid ei kujune homoseksuaalideks,
kui neil puuduvad selleks eeldused. Pole teada, et pedofiilide
osa homoseksuaalide seas oleks suurem kui heteroseksuaalide hulgas.
• Geide ja lesbide lapsed või nende kasvandikud
muutuvad samuti homoseksuaalseks. Senised uurimused pole
avastanud homoseksuaalidest vanemate laste soolises sättumuses
erinevusi traditsioonilises perekonnas kasvanud laste omast.
• Paljud inimesed seostavad homoseksuaalsust ühesooliste
suletud kollektiividega (sõjavägi, vanglad jne).
Et seksuaalenergia otsib väljapääsu, pole imekspandav,
et sellises keskkonnas tekib homoseksuaalseid kontakte ka tavaelus
heteroseksuaalidena elavate isikute vahel. Nõukogude okupatsiooni
pärandina on ka Eesti vanglates küllalt levinud meesvangide
omavahelised vägivaldsed seksuaalsuhted. See on ühelt
poolt seksuaalvajaduse, teiselt poolt võimu ja üleoleku
väljendus. Tihtipeale homoseksuaalid oma seksuaalhuvi aktiivselt
väljaspoole ei väljendagi, vaid sõlmivad mõne
kaaslasega stabiilse emotsionaalse sideme.
• Oht perekonnaelule. Erinevalt biseksuaalidest
loovad homoseksuaalid harva heteroseksuaalse perekonna. Kui üks
abikaasadest on biseksuaalne, võib tema homoseksuaalsete
kontaktide otsing ohustada perekonna stabiilsust. Loomulikult
võib see ka lahutuseni viia.
Eelarvamuste kinnistamine ühiskonnas
Kirik
Kiriku positsioon suhtumises homoseksuaalsusse põhineb
piiblil. Jeesus ei teinud sellest küll kunagi juttu, aga
Uues Testamendis räägib apostel Paulus seksuaalsusest
üleüldse (“parem on abielluda kui himudes põleda”,
l Kr 7: 9b). Ta kutsus inimesi üles olema sihikindlad (“vallalistele
ja leskedele ma ütlen, et neil läheks paremini, kui
nad jääksid nõnda nagu minagi” l Kr 7:
8). Pauluse seisukoht väljendab üldist suhtumist seksi
kui taastootvasse tegevusse.
Vana Testament kujundas ühiskondlikku arvamust sel moel,
et nõudis surmanuhtlust kõigile, kel oli homoseksuaalseid
suhteid, kuna neid peeti jõleduseks. (“Kui mees magab
mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad
teinud jäledust; neid karistatakse surmaga, nende peal on
veresüü.” 3 Ms 20: 13.)
Samaväärselt tauniti abielurikkumist: ”Meest,
kes abielu rikub abielunaisega, meest, kes abielu rikub oma ligimese
naisega, abielurikkujat meest ja abielurikkujat naist karistatagu
surmaga.” (3 Ms 20: 10)
Homoseksuaalsust hukka mõistma kalduvad inimesed toetuvad
sageli sellele kohale piiblis, kus jutustatakse Soodoma ja
Gomorra hävingust (l Ms, 19:1 jj). Peaaegu identsed
lood ilmusid ka mitmetesse hilisematesse tekstidesse Jd
1: 7). Tegelikult peab Jeesus Soodomast ja Gomorrast rääkides
(Mt, 10: 15; Lk 10: 12) silmas seda, et nende patt seisnes
külalislahkuse seaduste rikkumises.
Naistevahelisi seksuaalsuhteid piibel ei maini. See on eeskätt
seotud naise sotsiaalse seisundiga. Naist vaadeldi vaid kui mehe
seemne vastuvõtjat, kelle põhifunktsioon on ainult
laste sünnitamine ja kasvatamine. Arvati, et naisel puuduvad
mehe juuresolekuta seksuaaltunded ja seksuaalkontaktis on tal
ainult passiivne roll.
Juudi moraal moodustas varakristliku mõtlemise aluse,
mida laiendasid paganliku traditsiooni asketismikultust harrastavad
jutlustajad. Et juudid mõistsid oma naabreid hukka teiste
religioonide ja homoseksuaalsete rituaalide levitamise pärast,
väitsid kristlikud isad, et homoseksuaalsus on paganlik
ja Jumalale vastik. Nad viitasid sageli Soodoma ja Gomorra loole.
Coitus intermptus't (katkestatud suguühe) nimetasid
nad aga ”Oonani patuks”. Need õpetused mõjutasid
oluliselt hiliseid Rooma keisreid, eriti Justinianust, kes kuulutas
homoseksuaalsuse väljaspool seadust olevaks.
Keskajal kogus jõudu idee sellest, et homoseksuaalsus
on seotud ketserlusega. Siis hakkasid tekkima sektid, kes seadsid
universaalse katoliku kiriku doktriinid kahtluse alla. Kirik
omalt poolt töötas välja meetmed homoseksuaalsuse
vastu. (16. sajandil saatis paavst Paulus IV homoseksuaalid
koos ketseritega tuleriidale).
Niisuguste teadusharude nagu sotsioloogia ja psühholoogia
tekkimine 19. sajandil, aga ka 20. saj viimastel aastakümnetel
toimunud üldine vabameelsus seksisse suhtumises on teoloogilises
mõtlemises esile kutsunud mõningad muutused. 1950.
aastatest peale on teoloogid hakanud üha rohkem mõistma,
et inimese seksuaalsust tuleb vaadelda pigem ajaloolises ja kultuurilises
kontekstis, kui piiblitekste pimesi järgides. Kuigi viimastel
aastatel on homoseksuaalsusele teoloogilist tähelepanu pööratud
varasemast rohkem, ei saa siiski rääkida mingist liberaalsest
kokkuleppest, sest tugev fundamentaalne vaenulikkus on veel täiesti
alles. Eriti käib see nii kreeka- kui ka roomakatoliku kiriku
kohta.
Ida- ja Kesk-Euroopa postkommunistlike maade kirikud, johtuvalt
oma aastakümnete pikkusest isolatsioonist, on reeglina konservatiivsematel
seisukohtadel, võrreldes Lääne-Euroopa mõttekaaslastega.
Eesti mõjukaima. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK)
seisukohta peegeldavad peapiiskop Jaan Kiiviti sõnad (ettekanne
”Evangelism antievangeelses maailmas”, 10. märts
2001, EELK internetilehekülg):”Kui me peame silmas
kõikesallivust, siis tundub mulle, et suurem osa kristlastest
ei paista üldse aru saavat, mis on tungimas meie argipäevaelu
igasse valdkonda. Ja tundub, et kirikud ja rahvusvahelised kiriklikud
organisatsioonid samuti mitte. Annaks Jumal, et ma eksin. Küsimus
on nn uues sallivuses või uues tolerantsuses.... Kes peab
näiteks homoseksuaalsust vääraks, on langetanud
hukkamõistva otsuse ning tema vastu tuleb võidelda.”
Ligi kolmandikku 2001. aastal küsitletud Tallinna geidest
ja lesbidest häirivad kiriku negatiivsed hoiakud, seda olenemata
sellest, kas nad ise on usklikud või mitte.
Läänes on tekkinud hulgaliselt usugruppe, kes kaitsevad
geide õigust usutunnistusele ja nende seksuaalsuse vaba
väljendamist. Eriti vääriks siin mainimist Metropolitan
Community Church.
Seadusandlus
Eesti Vabariigis on homoseksuaalsus olnud alati lubatud. Tsaari-Venemaa
koosseisu kuuludes kehtisid Eestis sealsed seadused, seega oli
meestevaheline homoseksuaalne käitumine kriminaalkorras
karistatav. Nõukogude Liidus hakati meestevahelise homoseksuaalakti
pärast karistama alles 1937. aastast, s.o samal ajal kui
Hitleri-Saksamaal.
Eesti NSV kriminaalkoodeksi §118 nägi meestevahelise
anaalseksi eest karistusena ette kaheaastast vabadusekaotust.
Viimane sellealane kohtuprotsess toimus 1988. aastal, l. juunil
1992 jõustus ENSV kriminaalkoodeksi revideeritud variant
Eesti Vabariigi kriminaalkoodeksi nime all, kus meestevahelist
homoseksuaalset käitumist enam ei karistatud.
6. juunil 2001 jõudis Eesti Vabariigi seadusloome olulise
tähiseni: 51 poolt ja l vastuhäälega võttis
Riigikogu vastu uue karistusseadustiku, kus puuduvad kõik
eelmise kriminaalkoodeksi ebakohad. Seadustiku 7. jaos “Seksuaalse
enesemääramise vastased süüteod” on
heteroseksuaal- ja homoseksuaalsuhteid käsitletud võrdsetel
alustel, kusjuures §144 ja §145 karistavad täiskasvanu
suguühendust ja sugulise kire rahuldamist noorema kui 14-aastase
isikuga. Karistusseadustik jõustub karistusseadustiku
rakendamise seadusega, justiitsministri hinnangul umbes juunis
2002.
Kahjuks pole homoseksuaalide diskrimineerimist keelustavate
seadusteni jõutud, samuti pole samasoolistel paaridel
tänaseni võimalik mitte mingil viisil seadustada
oma kooselu ega lapsendada isegi elukaaslase last. 2001. aastal
tehtud küsitluses oli 82,7% homoseksuaalsetest vastajatest
arvamusel, et geide õigusküsimustele on meie riigis
vähe tähelepanu pööratud.
Meditsiiniline vaatepunkt
Kuni 1970. aastateni suhtuti meditsiinis homoseksuaalsusesse
taunivalt, tuginedes reeglina psühhoanalüüsi järeldustele.
Psühhiaatrid püüdsid homoseksuaalsust suruda psühhopatoloogia
raamidesse, sellest ka rohkearvulised diagnooside nimetused (käitumishäire,
iha/tungi rikutus, vaimne häire, neurootiline iseloom jne).
1973. aastal tunnistasid Ameerika psühhiaatrid, et homoseksuaalsust
ei saa pidada patoloogiaks ja igasugune meditsiiniline sekkumine
rikub inimese õigust vabalt oma seksuaalsust väljendada.
1975. aastal toetas psühhiaatreid Ameerika Psühholoogide
Ühing, kes teatas järgmist: ”Oma olemuselt ei
tähenda homoseksuaalsus otsustuste, stabiilsuse, usaldatavuse
ega ka üldise sotsiaalse ja tööalase aktiivsuse
nõrgenemist. Veelgi enam, ühing nõuab, et
kõik psühhiaatrid lõpetaksid vaimse hälbe
sildi külgekleepimise homoseksuaalse orientatsiooniga inimestele.”
Maailma Tervishoiuorganisatsioon jättis 1991. aastal
homoseksuaalsuse välja vaimuhaiguste nimestikust.
Katsed homoseksuaalsust “ravida” lõppesid
edutult. Kasutatud on järgmisi meetodeid.
• Psühhoanalüüs rajaneb Freudi
ideel, mille kohaselt on vaimsed häired tingitud teatud
instinktide mahasurumisest psühhoseksuaalse arengu varastes
staadiumides. Psühhoanalüütik üritab konfliktse
asjaolu või olukorra esile tuua ja aidata inimesel seda
endale tunnistada. Raviseansid aitasid patsientidel omaenda homoseksuaalsusest
aru saada, mitte aga seda heteroseksuaalseks orientatsiooniks
muuta.
• Aversioonteraapia (vastikustunde esilekutsumine)
lähtub eeldusest, et inimese käitumine kujuneb teatud
reaktsioonidele järgnenud karistuse või ergutuse
mõjutusel. Järelikult pidi ergutamine mingisuguse
käitumise eest seda käitumist tugevdama ja vastupidi.
Seega kui homoseksuaalne käitumine on suurema ergutuse tõttu
rohkem kinnistunud, siis on terapeudi ülesanne püüda
olukorda muuta, s.o karistada homoseksuaalse käitumismudeli
järgimist ja ergutada heteroseksuaalset käitumist.
Selleks et kujundada vastikustunnet homoseksuaalsuse vastu (karistada),
kohaldati patsientidele homoseksuaalsete stseenide demonstreerimise
ajal oksendama ajavaid vahendeid või elektriðokke.
Kui sellise “teraapia” järel ilmnesidki mingid
tulemused, siis ei seisnenud need mitte suundumuse muutumises,
vaid kõigi seksuaalimpulsside mahasurumises. Peale selle
kutsus säärane ravi inimeses esile neuroosi, mida muude
tingimuste korral poleks ehk juhtunud.
• Süstemaatiline desensibiliseerimine põhineb
samadel ideedel mis aversioonteraapia, kuid toimib teises suunas.
Selle ravisuuna pooldajate arvates kujuneb homoseksuaalne käitumine
ebasoodsa heteroseksuaalse kogemuse tagajärjel, niisiis
tuleb lihtsalt panna patsient lõdvestuma ja sisendada
talle usaldust heteroseksuaalsete olukordade vastu. Ka see ravi
andis tulemusi üksnes siis, kui patsiendi juures oli algusest
peale täheldatud küllaldast valmisolekut heteroseksuaalseks
erutuvuseks.
HOMOSEKSUAALIDE ELUSTIIL
Homoseksuaalidel puudub kindel elustiil. Neid on igas maailmajaos,
mõlemast soost inimeste seas ja kõigis eluvaldkondades.
Ainsaks ühiseks jooneks on seksuaalne orientatsioon.
Seksuaalkäitumine
Püüe vaadelda homoseksuaalset käitumist läbi
heteroseksuaalse prisma on toonud kasutusele segadusseajavad
mõisted. Rääkides “aktiivsetest” ja
“passiivsetest” partneritest, eeldatakse, et homoseksuaalse
seksuaalkontakti ajal täidab üks partner “aktiivset”
(mehe) ning teine “passiivset” (naise) rolli.
See oleks nii, kui penetratsioon oleks homoseksuaalse kontakti
vaieldamatu koostisosa. Kuna see nii ei ole, on mõisted
ebatäpsed. Ent isegi penetratsiooni korral võivad
partnerid olla kordamööda mõlemas rollis. Kahjuks
annab niisugune väärkäsitlus inimestele, kes pole
homoseksuaalsusega kunagi vahetult kokku puutunud (nt vanemad),
vale arusaama homoseksuaalsest praktikast. Sama kohatult kõlab
ka väide, et mees, kes täidab alati “aktiivset”
rolli, polegi homoseksuaal, ja seda on vaid “passiivse”
rolli kandjad.
Huvipakkuvale tulemusele jõuti Kinsey uuringutega,
mille kohaselt ligi 30% heteroseksuaalseid mehi praktiseerib
anaalseksi oma abikaasaga, mis veel kord tõestab, et selline
käitumine pole omane üksnes homoseksuaalidele.
Välisilme
Pikka aega püüti otsida homoseksuaalidel kehalisi
erinevusi nn tüüpilisest mehest või naisest.
Oletati, et kehaehituselt on nad “kuskil vahepeal”.
Rahva seas püsib seni müüt, et homoseksuaale on
võimalik eristada välimuse järgi. Sellele on
kaasa aidanud traditsioonilisi soorolle teadlikult eirav käitumine
mõnede geide ja lesbide puhul. Naiseliku gei ja meheliku
lesbi imago on tekkinud komöödiafilmide, anekdootide
ja inimeste fantaasiate mõjutusel. Samas eiratakse tõsiasja,
et nahktagides turskete kantpeade imago on tulnud Ameerika geidelt
ja Soome päritolu Ameerika kunstnikult Torn of Finlandilt,
kes otsustasid alatiseks hävitada ettekujutuse naiselikust
geist.
Homoseksuaalide kehalisi iseärasusi puudutavad arusaamad
püsisid kuni 1960. aastateni, mil teaduslikud uuringud näitasid,
et homoseksuaalide seas on sama palju erinevusi kui heteroseksuaalsete
inimeste seas. Nii nagu pole tüüpilist heterot, pole
ka tüüpilist geid.
Sotsiaalne elu
Vaba aja veetmine sõltub otseselt konkreetse inimese
vajadustest, rahalistest võimalustest ja sotsiaalsetest
kohustustest. Mõttetu on rääkida hetero- ja
homoseksuaalsete inimeste sotsiaalse elu erinevustest, kuna ühesugune
võimaluste skaala on mõlemal pool.
Materiaalses mõttes on paljud homod küllaltki
edukad. Pere puudumine võimaldab rohkem tööle
pühenduda ja jõukamalt elada. N.ö medali teiseks
küljeks on võimalikud komistuskivid karjääriredelil,
sest homod ei vasta mõnele sotsiaalse standardi nõudele
(sageli on eduka karjääri üheks eelduseks perekonna
olemasolu). Erisoolises abielus homod ei erine oma materiaalse
olukorra poolest heterotest. Varjatud homoseksuaalid, kes ei
julge oma seksuaaleelistusi järgida, suunavad oma seksuaalenergia
sageli töötegemisse või karjääri.
Homoseksuaalne kogukond oma subkultuuriga on praeguse tsivilisatsiooni
oluline ja üsna märgatav osa. Ei tohi unustada, et
homoseksuaali elu ääremaal erineb oluliselt homoseksuaali
elust suurlinnas: puuduvad kooskäimiskohad ja kehtib tugevam
sotsiaalne kontroll.
Vastastikused suhted
Kuna homoseksuaalidel puudub kindel mudel, mille järgi
oma elu üles ehitada, eksperimenteerivad ja analüüsivad
nad olukordi enam kui heterod. Siiski sarnanevad lesbid seksuaalkäitumiselt
heteroseksuaalsete naistega ja homomehed heteromeestega, erineb
vaid partneri sugu.
Paljud homoseksuaalsed mehed elavad üksi, mis võimaldab
neil omada mitut partnerit ja suuremat suhtlusringkonda. Erinevalt
heteropaaride suhetest on meestevahelised paarisuhted tihti avatud,
s.t partneritele lubatakse ka suhteväliseid seksuaalkontakte.
Gei- ja lesbiliikumine
Olulisima rahvusvahelise seksuaalvähemuste organisatsioonina
tuleks nimetada 1978. aastal asutatud Rahvusvahelist Lesbi- ja
Geiassotsiatsiooni (International Lesbian and Gay Association
= ILGA), mille peakorter asub Brüsselis. ILGAsse kuulub
üle 350 organisatsiooni enam kui 80 riigist, ka Eesti Gayliit
ja Eesti Lesbide ja Binaiste Ühing. ILGA piirkondlikud ja
maailmakonverentsid on lesbi- ja geitemaatika esinduslikemad
foorumid. Inimõiguste rahvusvahelisele seirele ja aktsioonidele
põhirõhku asetav väiksemaarvuline, ent tõhus
töögrupp Rahvusvaheline Gei- ja Lesbiinimõiguste
Komisjon (International Gay and Lesbian Human Rights Commission
= IGLHRC) peakorteriga San Franciscos.
Peaaegu kõigis arenenud maades toimuvad enamasti suvel
suured seksuaalvähemuste üritused, mida nimetatakse
praidideks (ingl k pride 'uhkus'), tähistamaks osaliste
enesejaatust ja -väärikust. Need enam või vähem
suurejoonelised sündmused tipnevad tavaliselt paraadiga,
mis korraldatakse mõnes suuremas linnas ja selles ei osale
ainult geid, lesbid ja nn transinimesed, vaid ka teised linlased,
kellele see on saanud armastatud suveürituseks. Lisaks kohalikele
praididele toimub igal aastal ühes Euroopa suurlinnas Europride
ja suurema vaheaja tagant World Pride. Tihtipeale seotakse
sellega vastavalt kas geide euromängud või ülemaailmsed
geimängud, mis korralduselt järgivad olümpiamängude
eeskuju.
Lesbi- ja geiliikumise eelduseks Eestis sai ideoloogiliste
piirangute hajumine nõukogude reþiimi nõrgenedes.
Sõltumatu ajakirjanduse teke võimaldas seksuaalvähemustel
oma hääle kuuldavaks teha. Esimeste gei- ja lesbitutvumiskuulutuste
avaldamise tulemusel hakkasid kogunema tulevaste organisatsioonide
algtuumikud.
Eesti seksuaalvähemuste organisatsioonide maastik on
kirju ja erineb naaberriikide omast kõigepealt kõiki
ühendava organisatsiooni puudumise poolest. Teiseks omapäraks
on elava lesbiliikumise olemasolu: esimene seksuaalvähemusorganisatsioon
Eestis (ja kogu Baltikumis) oligi 1990. aastal loodud Eesti Lesbiliit
(1998. aastast asendab teda Eesti Lesbide ja Binaiste Ühing)
ja esimene lesbiline noorteorganisatsioon 2001. aastal asutatud
Mea Culpa.
1992. aastal loodi Eesti Gayliit ja Eesti Nahkmeeste Klubi,
1994 transühendus Gendy, 1996 Tartu geiühendus Apollo,
mis tegutsevad tänaseni. Interneti levikuga on seksuaalvähemuste
koondamisel tähtsa koha hõivanud teemaleheküljed,
eriti lesbide Ladies First ja Mea Culpa. 1998. aastast töötavad
Tallinnas ka eeskätt geiklientuurile suunatud meelelahutusasutused.
SAMASOOLISTE PAARISUHTE AMETLIK
TUNNUSTAMINE
Homoseksuaalide abielude ajalugu algas 1989. aastal Taanis
vastu võetud seadusega, mille järgi samasoolised
paarid võisid oma kooselu registreerida partnerlusena,
kuid võrreldes heteroabielupaaridega puudus neil õigus
last adopteerida ja lasta end kiriklikult laulatada, samuti pidi
vähemalt üks partner olema Taani kodanik. 1997. aastast
on samasoolistel paaridel õigus saada Taani piiskoppidelt
oma partnerlusele samasugune õnnistus, kui seda saavad
teised tsiviilabielupaarid.
Norras võeti partnerlusseadus vastu 1993. aastal (erinevalt
Taani seadusest saab samasoolise paari teine osaline vanemlikud
õigused oma partneri lapse kasvatamisel). Rootsis on partnerlusseadus
jõus 1995. aastast ja praegu käib töö selle
sätete laiendamisel. Soomes jõustub teiste Põhjamaadega
analoogne partnerlusseadus 2002. aastal.
Augustist 2001 on ka Saksamaa liitunud samasoolist partnerlust
seaduslikult tunnustavate riikide loetellu. Jaanuaris 2001 andis
Rootsi parlamentaarne komitee soovituse homoseksuaalsetel paaridel
lapse adopteerimine seaduslikuks muuta. Põhjala riigid
on otsustanud registreeritud samasoolisi paare vastastikku tunnustada.
Hollandis oli partnerlusseadus jõus alles 1998. aastast,
ent oma piirangutega ei vastanud see algul ootustele,
l. aprillist 2001 on Holland esimene riik maailmas, kus sama-
ja erisooliste inimeste abielu on seaduse ees täielikult
võrdsustatud. Häälte jagunemine (109-33) 150
liikmelises parlamendis peegeldab Hollandi rahva suhtumist; äsjase
üleeuroopalise uurimuse järgi suhtub homoseksuaalsusse
mõistvalt 76% hollandlastest. Ükski poliitiline jõud
ei ole seaduskogu otsuse vastu protesteerinud. Juunis 2001 järgis
Hollandi eeskuju Belgia, piirates küll samasooliste abielupaaride
lapsendamisõigust.
Katoliiklikes maades on homoseksuaalidel mõnevõrra
raskem oma õigusi kehtestada. Sellegipoolest said Prantsusmaal
1998. aastal nii hetero- kui ka homoseksuaalsed paarid õiguse
vormistada oma kooselu tsiviilpartnerluse seaduse raames, mis
annab neile rea abielule omaseid õigusi. Itaalias ja Portugalis
pole partnerlusseadustel seni olnud suurt edu, kuigi seadusandlikke
jõupingutusi on juba mõnevõrra tehtud. Hispaanias
on aga 17 provintsist kahes - Kataloonias ja Aragonis - vastav
partnerlusseadus olemas 1998. aastast.
Veebruaris 2001 kinnitas Rooma paavst taas katoliku kiriku
ametlikku seisukohta mitte tunnistada homoseksuaalide abielusid,
sest kirik peab neid loomuvastaseks. Vatikan on ägedalt
rünnanud Euroopas ja mujal sellise abielu seadustamiseks
astutud samme. Katoliku kiriku õpetuse järgi ei ole
homoseksuaalsus iseenesest patt, kuid seda on homoseksuaalsed
aktid. (Niisugune suhtumine pole sugugi üllatav: keelab
ju katoliku kirik ka abordi ja abieluvälise seksi.) Eriti
tauniv on selles osas kreekakatoliku kirik, näiteks Rumeenias.
Eesti luterlik taust, viimaste aastakümnete hoogne linnastumine
ja järk-järguline vabanemine totalitaarsüsteemi
pärandist võimaldavad teha optimistlikke prognoose
ka homoseksuaalide abielu suhtes. 2000. aastal korraldatud küsitlus
näitas, et ainult 29% heteroseksuaalsetest tallinlastest
oli homoabielude vastu, poolt oli 33% ja ükskõikseid
35, 1%. Geide lapsendamisõiguse vastu oli 49, 1%, poolt
28% ja ükskõikseid 22, 1%. Aasta hiljem arvasid pooled
homoseksuaalsetest vastanutest, et nad kasutaksid abiellumisõigust
ja 41, 2% lapsendaks võimalusel lapse (lesbidest mõlemas
küsimuses koguni kaks kolmandikku), kusjuures oletatavasti
pidas valdav osa vastanuist silmas oma partneri lapse adopteerimist.
HOMOFOOBIA
Vaenulikkus ja eelarvamused geide ja lesbide suhtes võivad
väljenduda otseses ja kaudses vormis. Hirmu muutumine vägivallaks
on üks alalhoiuinstinkti põhimehhanisme loomariigis.
Homofoobia aluseks olev irratsionaalne hirm võib leida
väljundi otsese rünnakuna (füüsiline vägivald)
või siis keeldude ja kuulujuttudena (sõnaline vägivald).
Eespool kirjeldatud käitumine on indiviidi kaitsereaktsioon
talle tundmatu nähtuse ees. Inimene ei tea, kuidas reageerida,
kohates ebatraditsioonilist käitumist. Müüdid
homoseksuaalide liiderlikkusest, nende soovist iga sookaaslast
võrgutada tugevdavad veelgi inimese valmisolekut kaitseks,
luues omapärase neurootilise ootuse langeda kellegi “rünnaku”
ohvriks.
Homofoobia põhjuseks võib olla ka end heteroseksuaaliks
pidava inimese hirm kaotada enesekontroll ja langeda ahvatlusse.
Agressioon võimaldabki luua jäigad piirid enda ümber,
välistades sellega hirmu võimaliku tugevnemise, s.t
vahetu emotsionaalse kontakti homoseksuaaliga.
Homofoobial võib eristada järgmisi põhjuseid:
1. iseenda homoseksuaalsete joontega seotud hirmu ennetamine,
s.t püüd leida lahendus oma sisemisele konfliktile;
2. tunnustuse saamine autoriteetidelt;
3. homofoobia võib olla osa näiteks mõne
sellise religioosse grupi üldisest ideoloogiast, kuhu inimene
kuulub.
Kuna homofoobia annab inimesele teatud turvatunde, on sellele
raske vastu seista, eriti kui tegu on varjatud homoseksuaalse
vajadusega.
Eestis soodustavad homofoobiat ka teadmatus, info puudus ja
kartus erinevuse ees. Olulisel kohal on ebatolerantse nõukogude
ühiskonna mõju inimeste teadvusele.
Siiski võib Eesti ühiskonda pidada küllalt
sallivaks. 2000. aastal leidis 72% küsitletud heteroseksuaalsetest
tallinlastest, et homoseksuaalsus on individuaalne iseärasus,
mida tuleb aktsepteerida. Kõrgelt homofoobseid inimesi
oli kõigest 13, 7%, kusjuures kõige homofoobsemaks
osutusid eakad mehed. On täheldatud seost koduse kasvatuse
ja homofoobia taseme vahel, samuti kaldub homofoobsem olema inimene,
kes ei tea oma tutvus- või sõprusringkonnas ühtegi
homoseksuaali. Siiski pidas 2001. aastal küsitletud homoseksuaalidest
homofoobiat Eestis suuremal või vähemal probleemiks
koguni 91,7% vastanutest ning 73, 5% leidis, et ühiskonnas
valitsevaid hoiakuid on vaja muuta.
HOMOSEKSUAALIDE NÕUSTAMINE
Homoseksuaalid võivad nõustamist vajada samadel
põhjustel kui kõik teised inimesed. Lisaks neile
aga tekitab peaaegu iga homoseksuaalse inimese elus lühema
või pikema sisemise konflikti perioodi ka mittevastavus
enese vajaduste ja ühiskonna ootuste vahel.
Veel hiljuti pidasid hingeteadlased oma kohuseks aidata homoseksuaalidel
muuta nende orientatsiooni. Bioloogia, antropoloogia, psühholoogia,
geneetika, sotsioloogia ja teiste teadusharude areng rikastas
meie teadmisi seksuaalsusest ja tõrjus välja paljud
homoseksuaalsust puudutavad müüdid. Läänelik
kultuurikeskkond suhtub varasemast tunduvalt sallivamalt individuaalsetesse
erinevustesse ja vähemuste õigustesse, mis omakorda
on mõjutanud selle ala professionaalide koolitust ja vaateid.
Homoseksuaalsete meeste ees seisvad probleemid erinevad lesbide
omadest, kuid stereotüüpe ja eksiarvamusi kohtab meie
kultuurikeskkonnas mõlema suhtes.
Ääretult tähtis on, et nõustajad tajuksid
homoseksuaalidel lasuvat ühiskonna survet. Ilma selleta
on väga raske aru saada kaitsemehhanismidest, mille homoseksuaalid
on loonud, et läbi lüüa neile vaenulikus keskkonnas.
Nõustamise peaeesmärgiks peaks olema kliendi aitamine
aktsepteerida oma seksuaalsust.
Kui terapeut ja klient on mõlemad heteroseksuaalid,
on neil selles osas ka paljuski sarnane maailmanägemus ja
ravijal on võimalik hinnata kliendi sotsiaalse kohanemise
taset. Allikate puudumine, mis kajastaksid homoseksuaalide elu
ja elukeskkonda, takistab heteroseksuaalsel terapeudil kliendiga
suhtlemist, ei võimalda tal mõista probleemide
olemust ja sellest lähtuvalt on ka abi andmine raskendatud.
Homofoobia kui negatiivne mõjur
nõustamise käigus
Valdav osa meist on kasvanud üles ühiskonnas, kus
homoseksuaalsust peeti paheks, kuriteoks või haiguseks.
Meditsiini või psühholoogia asjatundjad, kes oma
teadmistega inimesi aitavad, peavad mõistma, et ka neile
on sisendatud otseselt või kaudselt negatiivset informatsiooni
homoseksuaalsusse suhtumisel. Püüdes küll eelarvamusi
tõrjuda, on mõned nõustajad ja terapeudid
sellegipoolest veendunud, et armastus, mille eesmärk pole
ega saagi olla bioloogiline taastootmine, ei ole täisväärtuslik.
Spetsialistid, kel pole asjakohaseid teadmisi või kes
tunnevad end ebamugavalt homoseksuaalidega töötades,
peavad suutma seda endale tunnistada ja loobuma niisugusest tööst.
Hea proovikivi spetsialistile, kontrollimaks oma suutlikkust
geidega töötada, on julgus esitada neile otseseid küsimusi
intiimelu kohta, nii nagu ta teeb seda heteroseksuaalist kliendi
puhul.
Kui nõustaja on veendunud, et tal pole homofoobseid
ja seksistlikke hoiakuid, on ta küps nõustama homoseksuaale.
Teisisõnu: terapeut peab alati suutma analüüsida
oma isiklikke eelarvamusi ja negatiivseid kogemusi.
Nõustaja eesmärk on taastada kliendi mina-tunnetus,
tugevdada tema enesehinnangut ja eneseväärikust, aidata
tal oma tundeid õigesti mõista, võtta end
sellisena, nagu ta on. Nii absurdne, kui see ka ei tundu, on
homoseksuaalid tihti omaks võtnud ühiskonna teiste
liikmete negatiivse kujutelma homoseksuaalsusest. Kuna seksuaalsus
on isiksuse üks alustalasid, peegeldub oma seksuaalsuse
tõrjumine ka kõikides teistes eluvaldkondades.
Enesehinnangu taastamine hukkamõistu ja tagakiusamise
õhkkonnas on väga raske.
Informatsiooni tähtsus
Teraapia ei saa asendada kliendi eraelu. Inimesed vajavad
mõttekaaslasi ja peaaegu võimatu on olla terve,
kuulumata mingi grupi koosseisu. Paljudes ühiskondades on
homoseksuaalsus taunitav ja homoseksuaalid ei saa end avada.
Kuidas aidata? Väljapääsuks on kontakt homoseksuaalide
organisatsioonidega ja kohtumispaikade külastamine.
Tavaliselt ei anna nõustaja kliendile nende kohta teavet,
eeldades, et klient saab seda ka ise massiteabevahenditest või
mujalt. Vähesed terapeudid, psühholoogid ja usaldustelefonide
nõuandjad teavad spetsiaalsete kooskäimiskohtade,
samuti organisatsioonide telefoninumbreid ja internetilehekülgede
aadresse. Kogu see teave on olemas, kuid võib olla asjasse
pühendamatutele teadmata. Spetsialistid peavad mõistma,
et paljudele endassetõmbunud, sisemiselt ebakindlatele
homoseksuaalidele on niisugune teave tarvilik, sest miski
ei asenda tegelikku homoseksuaalses kogukonnas viibimise
kogemust.
Mõned homoseksuaalide nõustamise
põhimõtted
- Abi pakkumisega ei tohi üle pingutada. Palju kahju on
teinud need abistajad, kelle meetodid on homoseksuaalidele vastuvõetamatud.
Pakutavasse abisse suhtuvad kliendid kahtlusega seni, kuni nad
ei tunneta selle personaalset sobivust. Nõustaja peaks
täpselt kirjeldama, mis liiki abi ta soovib pakkuda ja miks.
Abi vastuvõtmise eelduseks on usalduse tekkimine.
- Inimene peab olema aus iseenda vastu - see on esimene eesmärk,
milleni peab koos kliendiga jõudma. Nõustaja peab
aitama kliendil tunnistada iseendale, et ta on homoseksuaal,
aidates tal luua teadlikku enesehinnangut ja väärtusi,
mis hõlmavad ka homoseksuaalseid tundeid ja mõtteid.
- Püüdke leida iseenda homofoobseid tundeid ja tee
nendest vabanemiseks. Kui te ei suuda seda, hakkavad nad teie
tööd segama. Me kõik oleme kasvanud ühes
ja samas kultuurikeskkonnas ning pole vabad selle mõjutustest.
- Nõustaja peab olema valmis tunnistama iseenda homoseksuaalseid
tundeid, ka tavalist kiindumust samasoolise inimese vastu. Kui
te ei suuda neid tundeid teadvustada või neile tähelepanu
pöörata, pole ka alust vajaliku usalduse tekkeks.
- Te ei tohi rääkida inimese homoseksuaalsusest teistele,
ka kliendi pereliikmetele, kuna seda infot võidakse ära
kasutada tema vastu. Niisugune käitumine rikub igasuguse
usalduse.
AADRESSE JA VIITEID
Apollo, Tartu geimeeste ühendus, pk 275, 50002
Tartu, apollo69@hot.ee
Eesti Gayliit, pk 142, 10502 Tallinn, gayliit@hotmail.com
Eesti Lesbide ja Binaiste Ühing (Eesti LesBiÜhing),
pk 3245, 10505 Tallinn, tel 05511132, lesbi@lesbi.ee
, bi@lesbi.ee , eluell@satum.zzz.ee
Eesti Nahkmeeste Klubi, pk 5705, 10312 Tallinn, lmc_estonia@lycos.com
Gendy, transühendus, tel 05282368, gendy.estonia@mail.ee
, http://www.hot.ee/gendy
Ladies First, lesbiline võrguväljaanne,
ladies.first@mail.ee
, http://www.hot.ee/ladiesfirst
Lesbi.ee, lesbiline avaleht, http://www.lesbi.ee
Mea Culpa, lesbiline noorteühendus, info@meaculpa.ee
, http://www.meaculpa.ee |