ISIKSUSTEOORIAD
Materjal MS Word .doc formaadis (zip pakitud)	Matejal .pdf formaadis
INTUITIIVTEADUSTE KOOL TALLINN 1998 Koostanud I. Luhaäär Trükitud: OÜ Trükikoda Valmar

---

MIS ON INIMISIKSUS

Väga erinevas tähenduses kuuleme neid sõnu. "Ta on isiksus,"- öeldakse tunnustavalt. Aga võidakse öelda ka ärritatult: "Ise alles kolmeaastane, aga milline m i n a!"
Mis siis õieti on isiksus, mis on mina? Sellele on püüdnud vastust anda isiksusteooriad. Neist mõnede autorid on üldtuntud, nagu näiteks Viini psühhiaater Sigmund Freud. Teooriate paljusus näitab sedagi, et pole ühte kõikehõlmavat ja kõikeseletavat. Võib-olla ei saagi olema. Ka esimesel pilgul selged asjad lähevad segaseks, kui nende üle süvenenumalt mõelda. Nii Näiteks jõudis Vana-India budistlik filosoof järeldusele, et vankrit pole üldse olemas: kas ratas on vanker? - küsitledes niiviisi läbi kõik vankriosad, pidi ta tõdema, et ükski neist ei ole vanker ja sõna "vanker" on ainult kokkuvõttev nimetus neile osadele, kui nad on koos. Vankrit kui sellist pole tegelikult olemas. Väga võimalik, et sama lugu on ka inimisiksusega ja selle otsimine on nagu "tõelise sibula" otsimine sel teel, et võtad sibulalt kihte ara - kuni järele ei jää midagi...
Ameerika üks tuntumaid isiksusteoreetikuid Gordon Willard Allport (1897 - 1967) hakkas elu lõpu poole mõtlema: Peaks püüdma veidigi aimu saada, mis see siis ikkagi on , millega aastakümneid nii palju sai tegeldud. Ei jõudnud ta kaugemale tõdemusest, et isiksus on miski ja tegutseb kuidagi, on see, mis on teatud tegude taga ja indiviidi sees.
Allporti isiksusteoorias on keskseks mõisteks käitumisjoon (trait), mis sisuliselt on eelsoodumus vastata kohaselt erinevatele stiimulitele. Allport toob käitumisjoone näiteks hirmu kommunismi ees.

Stiimul		Vastus
1. Kommunistid		l. Hääle andmine parempoolsetele
	Joon: kommunismihirm
2. Marxi teosed 3. Värvilised naabrid 4. Vasakpoolsed intellektuaalid		2. Ku Klux Klan'i astumine 3. ÜRO kritiseerimine 4.Protestikirjade kirjutamine ajalehtedele

Käitumisjoon on universaalne. Näiteks toodud joone puhul lisandub eestlastel veel mitmeid stiimuleid: isiklikud mälestused või kuuldud-loetud lood repressioonidest, pahameel sellest, et oled sunnitud oma kodumaal üha sagedamini võõrast keelt rääkima, majanduslik laos... Vastuste valik on meil aga olnud väike.
Allporti huvitas küsimus, kui palju käitumisjooni võib eristada keskmises inimisiksuses ja ta leidis, et peamisi, selliseid, mille abil saab kirjeldada isiksust, on viiest kümneni. Kui ta oli palunud 93-1 üliõpilasel kirjutada sõnu ja lauseid, mis nende arvates Iseloomustaksid hästi inimesi, keda nad põhjalikult tunnevad, tõi 90% katse-alustest iga kirjeldatava inimese puhul välja kolm kuni kümme joont; keskmine oleks seega 7,2.
Inglise kirjanik H. G. Wells on öelnud, et teda on kogu elu huvitanud ainult kaks asja: inimkonnas toimivad sotsiaalsed ja seksuaalsed mehhanismid.
Iga terviklik isiksusteooria peaks andma oma vastuse vähemalt kaheksale olulisele küsimusele. Vastused on muidugi erinevad, nagu ka iga inimene vastab oma elukogemustest lähtudes neile erinevalt. Seepärast ongi põnev võrrelda enda ja tuntud isiksusteoreetikute vastuseid.

Vaatleme esmalt küsimusi.

1. Kas inimesel on vaba tahe või on kõik ette määratud? (C.Rogers: inimene erineb masinast selle poolest, et ta ei ole käskude haardes, vaid on isik, kes jätkuvalt loob ennast ja oma elu mõtet. B.F.Skinner: kujutlus vabalt oma käitumismalle valivast inimesest koosneb meie teadmatusest; niipea kui teadmised täienevad ja saame teada, mis tuleneb pärilikkusest ja muudest teguritest, jääb seda vabadust vähem ja vähem. Rogersi ja Skinneri arvamused esindavad kaht äärmust, tõde võib olla vahepeal...)

2. Kuivõrd on inimene suuteline oma tegevust mõistuslikult juhtima ja kuivõrd tegutseb endalegi mõistetamatute tungide ja impulsside ajel?

3. Kas käitumist saab seletada üksnes siis, kui vaadelda isiksust tervikliku süsteemina või on õigem uurida üksikelemente? (Shalien: pool kriiti on ikkagi kriit, pool inimest pole enam inimene.)

4. Kui palju on inimeses pärilikku ja kui palju oludest tingitut?

5. Kas inimest mõjutab peamiselt sise- või välismaailm?

6. Kas tegutsema ajendavad inimest rohkem ta enda püüdlused või vajadus vastata välismaailma mõjutustele? (Proaktiivne vaade: inimene tegutseb; reaktiivne vaade: inimene reageerib.)

7. Kas peamiseks tegevusmotiiviks on luua seesmist rahu ja tasakaalu või ellu rakendada oma püüdlusi?

8. Kuivõrd on inimisiksus üldse kirjeldatav?

Kuigi isiksusteooriad ei anna lõplikke vastuseid ega suuda inimest ammendavalt kirjeldada, pole nendesse süvenemine sugugi mahavisatud aeg, vaid aitab meil paremini mõista ennast ja kaasinimesi.

Sigmund Freud

Viini psühhiaater Sigmund Freud (1856-1939) avaldas peaaegu lugematul hulgal artikleid, broðüüre ja raamatuid. Noore arstina pani ta tähele, et paljude hingeliste, aga ka ihuliste hädade algpõhjus - eriti naiste puhul! on selles, et inimene surub endas alla seksuaalseid impulsse. Vanemad kolleegid möönsid, et teavad seda, kuid pidasid sellest rääkimist noore mehe naiivsuseks - pole ju sünnis niisugustest asjadest rääkida!... Freud leidis, et tervis on siiski tähtsam kui kivinenud moraalinormid ja tal õnnestus pilgete ja laimu kiuste luua uus inimesekäsitlus, mis on väga paljus mõjutanud kogu XX sajandi kultuuri. Tollasele seltskonnale oli pöörasus seegi Freudi väide, et inimese üheks peamiseks tegutsemisajendiks on libido (sugutung) ja et selles pole midagi halba. Ligilähedaselt niisugune suhtumine oli juba ammustest aegadest valitsenud Indias ja Hiinas - neis Idamaades ei tajuta seksuaalsust millegi patuse, vänge ja ohtlikuna, vaid jumaliku väe avaldusena. Pole siis ime, et Freudi õpilased Jung ja Fromm uurisid innukalt Ida kultuuri.
Freud lõi kolmetasandilise kujutluse inimisiksusest, mis käibib isiksusteoorias tänapäevani. Kõige madalama tasandi nimetas ta id'iks. Suupärasemalt kutsutakse seda alateadvuseks. See on inimisiksuse "loomalik" osa, milles tegutsevad niisugused tungid, millest meil endil pole sageli kuigi palju aimu. Siiski on võimalik alateadvustki tundma õppida, näiteks nii, et püütakse lahti mõtestada oma unenägusid ja lapsepõlvemälestusi. Sellega tegelebki Freudi rajatud psühhoanalüüs. Alateadvus järgib naudinguprintsiipi - seda, mida himustab, tahab ta silmapilk kätte saada.
Keskse osa inimisiksuselt moodustab ego. See on teadvuslik tasand, millel arutleme ja mõtleme, sageli üpriski arukalt. Siin toimib reaalsusprintsiip: olgu küll, et tahan kohe ja praegu, aga nii võin veel kõik ara rikkuda... hoopis tõenäolisemalt jõuan sihile siis, kui suudan hetkel oma soove talitseda... Ego on seega alateadvuse kontrollija ja vaoshoidja.
Kolmas tasand on superego, see on kujunenud vanemate käskudest ja keeldudest, millest on arenenud meie enesekontroll. Superego kaks alasüsteemi on süüme (käristab meid, kui teeme midagi halba) ja ego-ideaal (laseb meil endi üle uhkust tunda, kui saadame korda midagi head). Ka igasugune rollikäitumine kuulub superego valdkonda. Kui superego on tugevalt arenenud, võib inimene samastudagi mingi rolliga, mida ta täidab. Teame ju inimesi, kes on ainult ametnikud või ainult emad... Kõige terviklikum ja loovam on inimene muidugi siis, kui ta isiksuse kolme osa vahel valitseb harmoonia. Need kolm osa on olemas kõigil. Ei saa tõsiselt võtta ühe daami kinnitust: "Minul alateadvust ei olegi!" - Eks see tuline kinnitus ole midagi Smuuli "Polkovniku lese" stiilis...
Enda kohta on Freud öelnud: "Kui mul on otsustada midagi vähemtähtsat, kaalutlen hoolikalt kõiki poolt- ja vastuargumente, tõeliselt olulistes asjades aga - nagu abikaasa või elukutse valik - peab otsustav hääl tulema alateadvusest. Meie isikliku elu määravais küsimustes juhtigu meid meie loomuse sügavamad vajadused."
Kui oleme otsustanud midagi "jõuga" oma mõttemaailmast välja heita, võime kindlad olla, et need asjad elavad edasi meie alateadvuses ja tulevad varem või hiljem sealt esile suure jõuga - teeme endalegi ootamatult mingeid rumalusi, käitume nii, et pärast on piinlik... Tõkestatud soovidest, aga ka muudest arenguhäiretest tekivad kompleksid. Ühel on neid rohkem, teisel vähem. Kompleksid takistavad meie elu loomulikku ja sujuvat kulgu, pärsivad loovust, ei lase meil areneda. Kompleksi keskmeks on kompleksituum, mis hakkab ümbrusest koguma ainult temaga seotud teavet. Kui kellelgi on ema-kompleks, mis sageli tekib sellest, et ema on olnud liiga hoolitsev või ülevalitsev, viib selline inimene jutu ikka emale, vestluses ütleb mõnigi kord "naine" asemel "ema", loeb raamatuid ja vaatab filme, milles on suur osatähtsus emal, ta lemmikraamatuks võib olla Gorki "Ema", armuelus eelistab ta endast vanemaid naisi. Kompleks võib käituda kui iseseisev isiksus, kujundades oma vaimuelu. Üks lihtne katse komplekside väljaselgitamiseks on selline, et loetakse juhuslikke sõnu ja palutakse katsealusel vastata alati esimese pähetuleva juhusliku sõnaga. Kui vastus mõnele sõnale viibib, annab see tunnistust, et öeldud sõna on seotud katseisiku mõne kompleksiga. Õnneks on nii, et kui inimene saab ise teadlikuks oma kompleksidest, siis ainuüksi juba sellest nende komplekside jõud ka suurel määral raugeb. Nõnda siis püüavadki psühhoanalüütikud aidata inimestel oma kompleksidest teadlikuks saada. Selleks paluvad nad klientidel meenutada meeldejäänumaid unenägusid ja lapsepõlvemälestusi. Freudi järgi kujuneb inimisiksus üsna täielikult välja juba 3-5 eluaastaks, hiljem on raske midagi muuta. Seega on siis eriline tähtsus lapsepõlve-elamustel. Palju sõltub näiteks niisugusest proosalisest asjast nagu potil käima harjutamine. Kui ema teeb seda liiga rangelt ja liiga varakult, kasvab ta lapsest pedantne inimene, kuid ka vastupidine äärmus pole kiita - sel juhul saab lapsest hiljem küll ehk loov ja spontaanne isiksus, kuid võib ka juhtuda, et lohakas ja distsiplineerimatu lagastaja.
Oma kaasaegseid ðokeeris Freud ka oma vaadetega väikelapse seksuaalsusest. Seni oli arvatud, et vähemalt lapsed on ses suhtes ingellikult "puhtad". Freudi järgi on imikul kogu keha erootiliselt erutuv, alles hiljem taandub see nauding üksnes suguelundeisse. Esimest eluaastat nimetab Freud oraalseks (suiseks) staadiumiks, mis omakorda jaguneb kaheks, oraal-passiivseks (kui hambaid veel pole) ja oraal-agressiivseks (kui on juba väikesed kikud väljas ning laps hakkab hammustama ja purema). Nüüd on aga nii, et inimese areng võib ühes või teises staadiumis mingil määral takerduda, peatuda - inimene, kellega see on juhtunud oraal-passiivses staadiumis, armastab hilisemas elus väga suitsetada, närimiskummi nätsutada, suudelda, tihti kannatab ta liigsöömise käes. Kui areng on jäänud pidama oraal-agressiivsesse staadiumi, on need inimesed aga hammustavalt sarkastilised ja küünilised.
Selliseid ideid puistas Freud kui küllusesarvest. Osa neist on jäänud vaid huvitavateks mõteteks, osa on kinnitust leidnud.

Freudi õpilane Carl Jung (1875-1961) arendas edasi oma õpetaja psühhoanalüüsi-teooriat. Kui Freudi jaoks kujutas inimelu endast instinktiivsete teemade lõputut kordumist, siis Jungile oli oluline areng, pidev pürgimine täiuslikkuse poole. Jung tõi isiksusteooriasse sisse ka kollektiivse alateadvuse mõiste. Igal inimesel on lisaks isiklikule ka kollektiivne alateadvus, mis sisaldab inimsoo minevikust pärit kogemuste jälgi ja mis on meil kõigil enam-vähem ühesugune. Selles leidub hulk emotsionaalse värvinguga mõttevorme, arhetüüpe. Laps pärib valmis-kujutluse emast üldse, mis suurelt osalt määrab selle, kuidas laps tajub oma ema. Emade loomus on inimkonna ajaloo vältel jäänud samaks ja nii vastab arhetüüp üldjuhul üsna hästi tegelikule emale. Mõned arhetüübid põimuvad: sangari ja vana targa arhetüübist saab kujutlus filosoof-kuningast. Mõned arhetüübid eksisteerivad alateadvuses täiesti omaette süsteemidena. Need on persona, anima, animus, ja vari. Persona on isiksus sellisena nagu ta end teistele paista laseb. Sõna ise on pärit Vana-Kreeka teatrikunstist - seal nimetati nii tegelast kujutavat maski, mida näitleja oma näo ees hoidis. Tuum, millest areneb persona, on arhetüüp - inimkonna ajaloolises kogemuses on talletunud tõik, et sotsiaalse rolli omandamine on üksikindiviidile kasulik.
Kui ego samastub personaga, saab isik teadlikumaks osast, mida ta mängib ja on sellest rohkem teadlik kui oma tegelikest tundmustest. Nii ta võõrandub iseendast, muutub ühiskonna peegelduseks.
Anima on mehe isiksuse naiselik osa ja animus on naise mehelik osa. Kõige loovam ja terviklikum on inimene siis, kui tal on ka mõningaid vastassoo loomujooni. Naine, kellel oleksid ainult naiselikud omadused ja mees, kes oleks 100% mees, on mõlemad võrdlemisi kohutavad.
Vari sisaldab loomainstinkte, on inimloomuse animaalne osa. Siin on peidus meie hämarad ja ähmased tungid. Harmoonilisele isiksusele annab aga vari juurde värskust ja vitaalsust.
Ise on elu eesmärk, loovustung, mis ajendab otsima terviklikkust. Tõelised religioossed elamused on isele nii lähedal kui lähedal ideaalile üldse olla saab. Ise-arhetüübi kujunemine eeldab isiksuselt ta teiste komponentide väljaarendatust ja seda, et inimene hakkaks oma isiksuse keskpunkti teadlikult ümber paigutama egost kohta, mis on teadvuse ja. alateadvuse piirimail. See vahepealne ala kuulubki isele.
Jung arendas edasi ka kompleksi mõistet. Vahel võime kuulda: "Sel inimesel on kompleksid!" Mis on siis kompleksidest halba? Halba on neist siis, kui nad takistavad inimese vaba ja vahetut suhtlust ning osasaamist ümbritsevast maailmast ja inimestest. Seda nad vähemal või rohkemal määral ka teevad.
Isiksuses on palju vastuolusid - ego ja varju, ego ja isikliku alateadvuse, persona ja anima, persona ja isikliku alateadvuse, kollektiivse alateadvuse ja ego vahel jne. Kas isiksus on vältimatult jagatud vaenulikeks osadeks? Ei, polaarsed elemendid on küll vastandlikud, kuid ka tõmbuvad üksteise poole ja vajavad üksteist. Vastandite ühtsuse aga teeb võimalikuks transtsendentne funktsioon, mis sünteesib vastakad süsteemid integraalseks isiksuseks, mille keskmeks on ise.
Inimesel on neli psüühilist funktsiooni: mõtlemine, tundmine, aistmine ja intuitsioon. Mõtlemise abil püüame mõista ennast ja maailma, tundmine on väärtusfunktsioon, aistmine reaalsusfunktsioon, intuitsioon on tajumine alateadvuslike protsesside ja sublimaalsete sisuelementide abil. Jung toob näite: Colorado kanjoni äärel seistes valitsevad meis tunded, kuid siiski üksnes juhul, kui meis ka muidu on valitsevaiks tunded; kogeme aukartust, ülevust, ilu. Kui meis on kõige enam arenenud aistmine, näeme kanjonit erilise selgusega nii nagu ta on, kui mõtlemine, püüame nähtut mõista geoloogiliste teooriate põhjal, kui intuitsioon, adume kanjonis looduse saladust, mille sügavam tähendus võtab meis kuju müstilise elamusena.
Tavaliselt on meis üks neljast funktsioonist tugevamini arenenud kui teised ja ülejäänud kolmest on üks selle ülemfunktsiooni abifunktsioon; kui esimese toimimine on takistatud, võtab teine automaatselt koha üle. Ülejäänud kahest on üks tavaliselt veel eriliselt allasurutud seisundis. Kui ise on täielikult aktualiseerunud, toimivad kõik funktsioonid enamvähem võrdselt.
Ekvivalentsusprintsiip väidab, et energia ei kao: kui perekonna väärtus lapse silmis langeb, kasvab sõbrapoiste väärtus. Ühe väärtuse energia võib jaguneda ka mitme teise väärtuse vahel. Kui energia egos alaneb, koguneb seda näiteks personasse. Kui üks või mitu asja surutakse alateadvusse, muutub alateadvus ego arvel tugevamaks. Energia valgub pidevalt ühest isiksuse süsteemist teise, milles väljendubki isiksuse dünaamika. Kuna isiksus on vaid osaliselt suletud süsteem, võib energiat sellest ka lahkuda, samuti ka juurde tulla. Järelikult ei pea mõne väärtuse tõus tulenema energia ümberpaigutamisest ühest süsteemist teise, vaid võib ka olla esile kutsutud välistest teguritest.
Väga oluliseks pidas Jung sümbolite kasutamist ja nende lahtimõtestamist ning uuris seepärast suure huviga mütoloogiat ja religioone.
"Sümboli tähtsus ei ole mitte selles, et ta varjatult osutab millelegi hästituntule, vaid selles, et tema taga on püüd selgitada analoogia abil midagi, mis on veel täiesti tundmatu." Sümbolid võivad meile aimu anda arengutasandeist, mis on inimkonna praegusest tasemest kaugel ees. Jung pahandas selle üle, et sümboli prospektiivne iseloom on jäetud unarusse, sümbolit käsitletakse ainult kui tõkestatud impulsside toodet.
Eriti huvitas Jungi mandala (ringikujund) kui terviklikkuse sümbol.
Paremate energiat vabastavate sümbolite avastamine võimaldab Jungi arvates areneda tsivilisatsioonil kõrgemale tasemele.

KARIN HOORNEY ja ERICH FROMM

Karin Hoorney (1885-1956), kõige väljapaistvam naispsühhoanalüütik, ei pidanud vajalikuks luua uut isiksusteooriat; ta rahuldus oma õpetaja Sigmund Freudi looduga, kuigi mõningaid Freudi teooria osi ta kritiseeris, mõningaid aga arendas edasi.
Isiksuse kujundajana pidas Hoorney oluliseks nn. algängistust. See on hirmu ja ahastuse tunne, mis tabab varem või hiljem iga last: nimelt siis, kui ta leiab end üksi potentsiaalselt kurjas maailmas - ema on ara läinud ja laps ei või teada, kas ta enam kunagi tuleb. Sel juhul hakkab laps üleelatud ehmatuse ajel kujundama endale strateegiat, kuidas toimida: ta võib püüda kätte maksta või siis alandlikult armastust (tähelepanu) tagasi võita, võib jääda mõnulema enesehaletsusse, võib luua endast nii või teisiti ebareaalse kujutluse. Kui laps ühelgi moel ei suuda armastust äratada, hakkab ta taotlema võimu, hakkab hindama võitlust ja võit on talle tähtsani kui miski muu.
Laps võib ka hakata halvasti suhtuma iseendasse - sel juhul pöördub ta viha ja meelepaha sissepoole. Iga selline strateegia võib saada püsivaks eluhoiakuks.
Hoorney leidis, et igal inimesel on kümme neurootilist vajadust ja üksnes nende tugevusest oleneb, kas tegemist on normaalse inimese või haigega.

1. Neurootiline vajadus kiindumuse ja heakskiidu järele.
2. Neurootiline vajadus partneri järele.
3. Neurootiline vajadus paigutada oma elu kitsaisse piiridesse.
4. Neurootiline vajadus võimu järele.
5. Neurootiline vajadus teisi ekspluateerida.
6. Neurootiline vajadus prestiiþi järele.
7. Neurootiline vajadus oma isiku imetlemise järele.
8. Neurootiline vajadus saavutuste järele.
9. Neurootiline vajadus enesega rahulolu ja sõltumatuse järele.
10. Neurootiline vajadus täiusHkkuse ja täieliku kindlustatuse järele.

Nende kümne vajaduse alusel arenevad meis sisekonfliktid. Näiteks vajadus ideaalse partneri järele on üldse rahuldamatu, täiuslikkuse poole pürgimine oma äärmuslikul kujul on algusest peale nurjumisele määratud...

Kümme vajadust paigutuvad kolme jaotusse:
1. Liikumine inimeste poole.
2. Liikumine inimestest eemale.
3. Liikumine inimeste vastu.

Milline neist kümnest on kõige tugevamaks kujunenud, see määrab inimese põhiorientatsiooni. Normaalne inimene püüab neid kolme kuidagi nii ühitada, et nad üksteist päriselt ei välistaks, neurootik seda ei suuda, ta surub alla ülejäänud kaks või siis kujutleb end hoopis teistsugusena kui ta tegelikult on, püüab paigutada konflikte endast väljapoole, öeldes: "Ma ei taha sugugi teisi ekspluateerida, hoopis nemad püüavad mind endi huvides ara kasutada."

Erich Frommil (1900-1970) on keskseks mõisteks loovus. Inimene püüdleb ühteaegu seotuse/läheduse ja vabaduse poole. Vabadus võib olla iseenesest ka koormav ja rõhuv. Vabaks lastud ori võib tunda, et ta on jäetud saatuse hooleks. Ühes oma olulisemas teoses "Põgenemine vabadusest" käsitleb Fromm faðismi tekkepõhjusi: inimestele, kes pole oma ellusuhtumises loovad, on vabadus kõledus ja väljakannatamatu piin ning et sellest pääseda, annavad nad end meeleldi mõne kõva käega juhi võimu alla. Tõeliseks lahenduseks võib siin olla vaid suurem loovus. Loov mõtlemine eeldab seda, et subjekt ei eralda end objektist, ei loo distantsi. Mida loovamalt keegi elab, seda jõuküllasem on ta teadvus ja mida väetimana ta end tunneb, seda enam väheneb loovus, siit traagiline paradoks: vaimujõud on kõige nõrgem siis, kui me seda kõige enam vajaksime... Inimeses tekitab ängistust tunne, et ta pole elanud loovalt, ka jõhkrus tuleb sellest - kurjusel pole iseseisvat eksistentsi, ta on lihtsalt headuse puudumine, mis tuleb ebaõnnestumistest kasutada ja rakendada seda, mis keegi loomu poolest on. Humaanse eetika siht ei ole suruda alla halba inimeses, vaid inimeses vaibuvate võimete esiletoomine ja loov kasutamine. Loov ellusuhtumine on vabadus ja õnne tähtsaim eeldus. Autoritaarne eetika on inimesed läbi immutanud usuga, et hea olla nõuab suurt tahtepingutust ja inimene peab selles asjas endaga pidevalt võitlema. Tegelikult nõuab see vaid loovust, mida ei ole just lihtne saavutada, kuid ka mitte võimatu.

Inimesel on viis sotsiaalpsühholoogilist vajadust:

1) ühinemise vajadus; loomadel, on instinktiivsed sidemed, inimene peab looma suhted, neist aga pakuvad kõige enam rahuldust need, mis põhinevad looval armastusel ja koostööl

2) transtsendentsuse (s.t. millegi ületamise) vajadus: püüda saada loovaks isiksuseks. Kui inimene ise või ümbrus seda takistab, kujuneb inimesest miinusmärgiga looja - hävitaja.

3) juurdumise vajadus; inimene tahab tunda, et ta kuulub kusagile: lapsena vanemate külge, täiskasvanuna ühiskonda.

4) identsuse vajadus; igaüks tahab olla ainukordne isiksus, kui ei saa või kui ei oska, samastab end keelegi teise, mõne rühma või liikumisega.

5) orientatsiooni raamistiku vajadus; peab olema mingi raamistik, mille abil saab maailma mõista.

Ühiskonnakorraldus määrab viisid, kuidas inimene saab neid vajadusi rahuldada. Tähtis on kasvatada last nii, et vastavalt ühiskondlikele tingimustele saaks edukalt rahuldada oma vajadusi, kuid see eeldab paratamatult kompromisse, mis deformeerivad isiksust. Rikastudes võib saavutada identsustunde, juurdumistunde võib saavutada, kui tõused kompaniis küllalt kõrgele kohale. Inimene võib tunda teadvuslikult süümepiinu selle pärast, et pole õigustanud nende lootusi, kes on talle autoriteetideks; tegelikult, sisimas, vaevab teda aga süütunne, et ta pole välja arendanud oma tegelikke võimeid. Nii on näiteks noormehega, kes oleks tahtnud muusikuks hakata, kellest aga isa tahtel sai ärimees, halb ärimees. Ümbrus soodustab esimest laadi süütunde teadvustamist, seda aga, et sa pole käitunud vastavalt oma loomusele, ei peeta kuigi tähtsaks. Tegelikult on just see viimane määratult olulisem.
Pole ühtki ühiskonnakorraldust, mis võimaldaks inimesel parimal viisil täita kõik need viis sotsiaalpsühholoogilist vajadust. Ikka on suundumus edule võistluses suurem kui enesetäiustamisele. Nii kapitalistlikus kui sotsialistlikus ühiskonnas on tugevaid tendentse, mis püüavad muuta inimest robotiks.

ABRAHAM MASLOW

Abraham Maslow (1908-1970) on psühholoogiateaduses humanistliku suuna üks väljapaistvamaid esindajaid. Erinevalt Freudist arvas ta, et inimene on loomu poolest hea. Seda on küll raske möönda, kui sulle on just pargis kallale tungitud, Maslow on aga siiski seda meelt, et nende pättide selliseks kujunemine on rohkem ümbruse kui nende loomuse süü.
Maslow' keskne mõiste on loovuspotentsiaal. Loovus on nii loomulik, ja ometi kooliõpetus kahandab seda. Täiskasvanuina on vähesed inimesed säilitanud loovuse. Loovus ei tähenda tingimata piltide maalimist või romaanide kirjutamist, loovus on üldine inimvõime jaa võib avalduda loendamatus hulgas eneseväljendusviisides: loov võib olla ka koduperenaine, ehitaja, kingakaupmees, striptiisitar, õpetaja...
Freudi pidas Maslow ühekülgseks, kuna ta oli tegelnud peaasjalikult haigete inimestega - psühholoogiline pilt inimesest on tegelikult helgem kui see jääb Freudi kirjutiste põhjal.
Tähtis on olla loomutruu. Iga inimene peab püüdma saada selleks, kes ta võiks olla. Ainult sel juhul ei kuhju meis igasugu komplekse ja nuripidiseid tundeid, mille läbi muundume lõpuks "närvipuntraks" - õnnetuseks endale ja teistele. On iseküsimus, kas keegi suudab oma ideaali teostada, kui ta võib aga tõdeda, et on puhtsüdamlikult selle poole püüdnud ja teinud selleks kõik endast oleneva, on ta sisimas siiski endaga rahul.
Takistusi sel teel on nii seesmisi kui väliseid. Näiteks võime ise karta avaldada mõningaid oma võimeid: mees võib karta naiselikkust endas, naine mehelikkust. Välistingimuste osas on jällegi oluline see, kuivõrd on rahuldatud meie esmased vajadused. Maslow on kujutanud püramiidi kujul vajaduste hierarhiat. Tipus on eneseteostuse vajadused, mis saavad täiel määral avalduda alles siis, kui kõik allpool olevad vajadused on rahuldatud. Nagu näeme, on neid terve hulk, kõige all füsioloogilised vajadused: toit, jook, hapnik, tegevuse ja une vajadus, seks, kaitse temperatuuri suurte kõikumiste vastu, meelte stimulatsioon - kui ka üks neist pole rahuldatud, tõuseb see keskseks ja surub teised tagaplaanile. Kõrgemal on juba vaimsed vajadused. Turvalisuse vajadus - pidev ohutunne - ei lase olla loov ja spontaanne.

Loov ei saa olla ka siis, kui kuuluvuse ja armastuse vajadused on rahuldamata. Siin on olulised perekondlikud suhted. Mehel on raske olla oma töös edukas, kui ta naine on läinud teisega; olukord paraneb kohe, kui ta on naise tagasi võitnud või leidnud uue ja sobivama.
Alles siis, kui kõik alumised vajadused on rahuldatud, võib inimene saada täid määral selleks kes ta võiks olla.
Nii siis väidab Maslow selleks, et kõrgemad vajadused saaksid avalduda, peaksid madalamad olema võimalikult paremini rahuldatud - ja sellise olukorra peaks tagama ühiskond. Maslow ideaaliks on inimene, keda ta nimetab eneseaktualiseerijaks. Nimetus on küll kohmakavõitu, kuid annab mõtet päris hästi edasi. Sellise inimese kirjelduseks on Maslow leidnud 15 olulist joont:

1. Hea tegelikkusetaju - näed asju nii, nagu nad on, su nägemist ei moonuta soovid, eelarvamused või valeoptimism. Suudad taluda määramatust paremini kui teised.

2. Võtad omaks - sellisena nagu nad on - iseenda, kaasinimesed ja looduse.

3. Spontaansus, lihtsus, loomulikkus. Su käitumine võib küll olla tavatu, kuid tuleneb loomulikult su olemusest.

4. Probleemikesksus: sa pole mina-keskne, sulle on tähtis missioon elus, sa elad, et töötada, mitte ei tee tööd, et elada. Huvitud filosoofilistest probleemidest.

5. Vajadus eraldumise võimaluse järele: sa ei vaja nii väga tihedat suhtlemist teistega, vähemalt mitte alati, võid toetuda ka oma seesmistele jõuvarudele.

6. Sõltumatus ümbruskonnast.

7. Vastuvõtuvõime värskus.

8. Tipp-elamus. (Peak or Mystic Experience). See mõiste hõlmab nii tugeva erutuse ja kõrge pinge, kui ka rahu ja harmooniaseisundi. Sellised suured elamused, mis võivad sündida loomingulisest palangust, seksuaalseist kõrghetkist, ootamatuist tõetunnetustest, avastamisrõõmust või looduselamustest - sa tead, mis need on ja koged neid suhteliselt sageli. Võid jõuda nendeni raamatute, muusika, kunsti ja inimsuhete läbi.

9. Sulle lähevad korda teiste inimeste ja kogu inimkonna probleemid; kuigi loovaid inimesi kurvastab tihti kaasinimeste piiratus, iseloomustab neid samal ajal ka siiras soov teisi aidata.
10. Su tihedam sõprusring on enamasti väike, kuid suhted "omasugustega" on lähedased.

11. Demokraatlikud: põhimõtted.

12. Eesmärgi ja vahendite erisuse arvestamine. (Mitte et - eesmärk pühendab abinõu!)

13. Filosoofiline huumorimeel.

14. Loovus, lapsemeel.

15. Oma kultuuritraditsiooni kandmine, kuid ka seesmine vabadus sellest.

Carl Rogersiga oleme jõudnud isiksusteooriate ja psühhoanalüüsi tänasesse päeva.
Üllatavalt palju on Freudi poolt alustatud psühholoogiline mõtteviis - rangelt võttes teaduseks ei saa seda siiski nimetada - mõjutanud meie sajandi kunsti ja kirjandust, kogu kultuuri ja ka inimeste igapäevaelu. Psühhoanalüütikud ei tegele mitte ainult haigetega, Läänes on tavaline, et edukas ärimees laseb end aegajalt mõnel prestiiþikal psühhoanalüütikul analüüsida - et olla veelgi edukam. Sellest liikumisest on kasvanud välja ka sensitiivsus- ja suhtlemistreeningud. Oma panuse on neisse andnud erinevate elualade inimesed, näiteks poola teatrireþissöör J.Grotowski, kellele samuti oli ideaaliks loovus ja kes eriti seitsmekümnendail aastail tegi palju põnevaid sellesuunalisi eksperimente. Näiteks soovitas ta kujutleda end linnuks: pesalt tõusev lind, munast kooruv lind... või püüda oma kehaosade läbi edasi anda emotsioone: vihased peopesad (või karjuvadl), rõõmus kõht, aplad põlved... Tema ideaaliks oli saavutada seisund, milles me midagi varjamata võime anduda millelegi, millele me ei oska anda nime.
Tihti takerdutakse nimetustesse. Kõige rohkem segadust ja vääritimõistmist on Euroopa kultuuris tekitanud muidugi Jumala mõiste. Kui erinevaid tunnetusi ja intellektuaalseid tasemeid on edasi antud sõnadega: "Ma usun Jumalat!"... Kuni selleni, et tõesti on halli habemega vanamees taevas, kes sealt meie elu korraldab ja seab... Paul Tillich on väga ilusasti ja arusaadavalt seda kõike selgitanud: "Lõputu ja ammendamatult sügava olemispõhja nimi ongi Jumal. Sõna Jumal tähendabki seda sügavust, millest tulvab kõik olev. Kui sõnal Jumal pole sinu jaoks erilist tähendust, tõlgi ta enda jaoks arusaadavasse keelde, mõtle oma elu sügavusest, oma olemise alglätteist, asjust, mida sa võtad tõsiselt ja mis sulle tõesti midagi tähendavad. Võimalik, et seda tehes peaksid kõrvale heitma kõik traditsioonilised kujutlused, mis meil seostuvad sõnaga Jumal, võib-olla isegi selle sõna enda. Kui sa aga tead, et Jumal tähendab sügavust, tead sa temast juba palju. Siis ei saa sa end enam ateistiks lugeda, sest sa ei või enam öelda: elul pole sügavust, elu on pealispindne ja tühine ning oluline on vaid praktiliste, käegakatsutavate asjade ajamine. Kui sa saad väita seda viimast täiesti tõsiselt, siis oled ateist, muidu mitte."
Carl Rogers keskendus inimindiviidi subjektiivsete elamuste uurimisele. Tema järgi sõltub käitumine täiel määral sellest, millise pildi maailmast on keegi endale loonud.
Kõige elava sisim ihk pole mitte alandada pingeid, vaid välja arendada kõik oma võimalused. Täielikult funktsioneeriva isiksuse esimene ja peamine tunnus on avatus elamustele. Teine tunnus on eksistentsiaalne elamine - selline inimene elab täielikult oma eksistentsi igal hetkel. Hea elu ei ole üldsegi mingi seisund, vaid liikumissuund. Seejuures tuleb arvestada, et indiviidile on reaalne vaid see, mis hetkel kuulub ta tähelepanu piirkonda.
Kristlusele heidab Rogers ette, et ta sisendab meile kogu aeg mõtet, nagu oleks inimene oma olemuselt kuri ja patune.
Tänapäeval vastanduvad kaks inimtüüpi - manipulaator (see, kes taandab ennast ja teisi asjade tasandile, asjale, mida peab käsitlema ja kontrollima) ning aktualisaator (see, keda rõõmustab teise kordumatu isiksus ja kes ei mõtle, millist kasu ta teisest võib saada, vaid vaimustub tema loovusavaldustest.) Kahjuks on esimene inimtüüp ülekaalus...

HENRY MURRAY

Henry Murray rõhutab, et isiksus on pigem hüpoteetiline tervik kui midagi reaalselt eksisteerivat, isiksus on keha juhtimiskeskus ja tegutseb ajus - pole aju, pole ka isiksust -, kuid ta ei ole aju ise, vaid üksnes kujuteldav vaimustruktuur: kui avada aju, ei näe me seal mingit isiksust, kui aga aju eemaldada, on isiksus kadunud.
H. Murray järgi on isiksus kokkuleppe tulemus indiviidi impulsside ja teiste inimeste või ümbruse esitatud nõuete vahel. Termin "isiksus" käib inimteadvuse hüpoteetilise ehituse, selle püsiva struktuuri ja ikka ning jälle ilmuvate protsesside kohta. Isiksus pole vaid rida fakte, vaid midagi üldisemat ja püsivamat. Isiksuse funktsioonid on eneseväljendamine, seeriaprogrammide loomine, konfliktide vähendamine, püüdluste taseme reguleerimine selliselt, et see võimaldab suurendada nende täitumise tõenäolisust. Harukordadel ja ebatavalistel inimestel õnnestub vahel teha selliseid muudatusi kultuurinormides, mis vähendavad normide konflikti tema impulssidega, enamasti on aga isiksus ise palju kergemini ümberkorralduv kui ümbrus ja konflikt laheneb tavaliselt muutustega inimeses.
Peale juba Freudi poolt loetletud vajaduste (instinktiivsel tasandil: janu, nälg, seks) esitas Murray neid veel terve hulga. Lühendatud nimistu näeb välja nii:

tarve
alluda, edu saavutada, sõpruse pealetungi, iseseisvuse, jonni, aupaklikkuse, enesekaitse, võimu, väljapaistmise, ettevaatuse, häbi vältimise, abistamise, korra, mängu, keeldumise, tundmuste, ahistatuse ja taipamise tarve. Primaarsed tarbed: õhk, vesi, toit, seks.

Tihti satuvad tarbed vastuollu: iseseisvustarve on vastuolus järelandmistarbega jne.
Nii nagu tarve esindab tegevuse olulisi määrajaid inimeses, nii kujutab surve endast tegevuse põhjusi, mis asuvad väliskeskkonnas.

Survete lühendatud nimistu:
1. Ebameeldivused peres: erinevused kultuuritasemes, halb läbisaamine, vanemad lahus, isa või ema puudu, haigus, isa emast halvem või vastupidi, vaesus, alalise kodu puudumine.

2. Õnnetuse oht: füüsilise toe puudumine, veri, üksindus, pimedus, halb ilm, äike, õnnetus, loom.

3. Puudus või kaotus: toidust, omandist, sõprusest, vaheldusest.

4. Millegi säilitamine.

5. Eemaletõrjumine, ükskõiksus, põlgus.

6. Võistleja olemasolu.

7. Venna või õe sünd.

8. Tülitsemine, halb kohtlemine vanemate või eakaaslaste poolt.

9. Võim, sund, keeld.

10. Kasvatus, hellitus.

11. Abi.

12. Au ja kütus.

13. Tutvus, sõprus, armastus.

14. Seks.

15. Pettus või reetmine.

16. Alaväärsus.

Murray'le on isiksus "...subjektiivse elu võimas vool, koridor, milles kajavad vastu kauge mineviku hääled ja mis on täis sosinal aetud juttu."
Teisal ütleb ta: "Isiksus on suurte kõnemeeste ja mõjuvõimsate gruppide, laste, demagoogide, kommunistide, erapooletute, sõjaõhutajate, altkäemaksuvõtjate, koridoripoliitikute, keisrite ja kristuste, makjavellide ja juudaste, vanameelsete meeste ja Prometheuse sarnaste mässajate kokkutulek."
"Iga toiming jätab endast jälje, idee alge, muutunud hinnangu millelegi, sõbralikuma suhtumise, suurema oskuse, uue lootuse, mõne teise põhjuse meeleheiteks."
Väga kujukalt öeldud, kuid seega oleme jõudnud rohkem kirjanduse kui teaduse juurde. Ilmselt polegi võimalik luua teaduse vahenditega kõigiti täiuslikku kontseptsiooni inimesest; liiaks palju on üksikfakte, inimese elulugu ongi isiksus... Veel enam: hilisemaile isiksusteoreetikuile sai selgeks, et isiksust ei saa uurida eraldi seisvana, lahus teistest isiksustest, mistõttu ongi nüüd raskuspunkt kandunud suhtlemisuuringuile.
Tarvitusele on tulnud mitmeid uusi mõisteid. Näiteks -silitus. Selle all mõistab Eric Berne mistahes sõbralikkuseavaldust. Enamus inimesi elab pidevas stiimulinäljas. Kõrgeima stiimuli tähendus on füüsilisel kokkupuutel, kuid inimesed õpivad rahulduma ka puhtsümboolsete silitustega. Filmitäht vajab iga päev sadu silitusi oma austajailt, teadlane võib piirduda üheainsaga aastas, kui see tuleb akadeemikult, kes on talle suureks autoriteediks.
Ka hommikune tervitamine pole midagi muud kui silituste vahetamine.

Näide kaheksa silitusega rituaalist:
- Tere hommikust!
- Tere!
- Kuidas läheb?
- Pole viga, läheb. Ilm, näe kehvavõitu.
- Kui ainult sadama ei hakkaks.
- Head päeva!
- Sulle ka!

Silituste arv on tähtis. Kui esimene oleks vaid tere öelnud ja edasi kiirustanud, mõelnuks teine: "Kas ma olen teda millegagi solvanud?" Kui aga esimene poleks neljanda silituse järel lõpetanud, oleks teine mõelnud: "Huvitav, mis ta minust tahab?"

Suhete analüüs

Oma raamatus "Transaktsionaalne analüüs psühhoteraapias" pakub Eric Berne huvitava võimaluse kujutada graafiliselt kõiki suhtlemissituatsioone. Ta lähtub sellest, et meis kõigis on otsekui kolm tasandit: vanem, täiskasvanu ja laps. (Muidugi meenuvad kohe Freudi superego, ego ja alateadvus.) Vanemlikkust iseloomustab käskimine-keelamine, aga ka hoolitsus; täiskasvanu on ratsionaalselt analüüsiv ja arutlev, laps aga spontaanne, vahel ka ülemeelik ja ulakas. Neid tasandeid märgitakse kolme ülestikku tähega:

V
T
L

Nii pole kahe inimese omavahelistes kontaktides suhtlejaid mitte kaks, vaid kuus. Iga dialoogi on võimalik graafiliselt kujutada. Näiteks ütleb üks ametnik teisele: "Laseme jalga, ülemused on täna ara!" See oleks lapse ettepanek lapsele. Teine vastab: "Mis te õige mõtlete, te olete tööl!" - see on vanema vastus lapsele.

Kui teine vastaks: "Just minu mõte!" - oleks see lapse vastus lapsele:

V T L

Laseme jalga! Täitsa minu mõte!

V T L

Kui teine vastaks: "Tuleksin küll, aga kahjuks mul on palju tööd, mille pean nagunii ara tegema," - lähtub see vastus täiskasvanutasandilt.
Mõnes olukorras fikseerub keskustelu juba olukorrast tingitult ühele kindlale tasandile, diplomaatilisel vastuvõtul T-T, maskiballil L-L, lastekasvatusest vestlevate pensionäride vahel aga V-V.
Kontakt võib suunduda igalt tasandilt igale tasandile:

Juku: Võta kott, vennas, ja mine poodi leiva järele! Jüri: Laiskus kontides või? Mine ise!

Kui "sõnades peitub mõtteline allhoovus, tähistatakse seda punktiirnoolega:

Tõnu: Astume minu poole sisse, joome kohvi! (Sa meeldid mulle!) Anne: Tere! Tundsingi just vajadust tassi kohvi järele!(Sina mulle ka!)

Näiliselt vestlesid täiskasvanud, tegelikult ütles üks laps teisele: "Sa meeldid mulle!" ja teine vastas: "Sina mulle ka!"
Suhtlemise tüüpsituatsioone nimetatakse mängudeks. Mängu käigud vastavad ligikaudu rituaali silitustele. Nn. liigutavad sõprused põhinevad sageli sellel, et mängijad täiendavad teineteist väga ökonoomselt, nii et mõlemad saavad mängust minimaalse jõupingutusega maksimaalset naudingut - vahepealsed käigud võivad neil koguni ara jääda, mis annab suhtlemisele särava elegantsi. Mängu edukus sõltub sellest, kuivõrd kõik osalejad järgivad mängu kirjutamata reegleid. Naised, kes tulevad igal hommikul kohvikus kokku, et mängida "Minu Halba Meest", kohtlevat jäiselt uut sõbrannat, kes on kiindunud mängu "Päikselised Päevad".
Halvem liik mänge on manipulatsioonid, mis on alati kantud mingist ebaausast tagamõttest.

"Lõks"
Müüja: See termos oleks küll palju parem, aga ta on kallis ka.
Ostja: Just selle ma võtan! (Arvate, et ma ei jõua osta või!...)
Tavaliselt on manipulatsioonid mitmekäigulised.

"Uksega paugutamine"
Mees: Ega sa ei ole mu tuhvleid näinud?
Naine: Alati sa jätad kõik laokile, sulle oleks lapsehoidjat vaja!...
Mees vihastab ja lahkub toast, paugutades uksega. Mingil põhjusel naine seda just sooviski.

"Tupik"
Mees on ostnud piletid teatrietendusele. Naine riietub.
Mees: Alati läheb sul nii kaua aega...
Naine: Pole viga, taksoga veel jõuame...
Mees. Eks ole, selleks pean mina raha teenima, et proua võiks taksoga sõita.
Kui mehel õnnestub naist provotseerida, läheb manipulatsioon üle "Uksega paugutamiseks". Mees võib minna sõpradega õlut jooma ja näiliselt pole tema süüdi, sest ta oli ju piletid ostnud.

"Võileib"
Mees palub naist, et see ei viskaks järelejäänud kotlette ara, vaid paneks need talle lõunaleiva vahele. Naine teab, et mehe töö juures on einelaud, kus saab lõunatada mugavalt ja mitte eriti kallilt. Nii kestab see päevast päeva. Mehel on siinjuures kindel eesmärk: hoida ara naise palvet osta talle uus kasukas. Moodustub kontekst, milles sedalaadi soov mõjuks kohatult.

Reeglina on manipulatiivseis olukordades kõige tõhusam apelleerida teisele täiskasvanule, kes oleks võimeline mõtlema ja mõistma.

X X X

Korduvate mängude jada nimetatakse käsikirjaks, skriptiks. Kui isa on olnud alkohoolik, kasvab tütrest mõnigi kord "päästja" - ta abiellub alkohoolikuga, lahutab ja valib jälle oma meheks alkohooliku.
Praktiline skript võib tuua palju kasu, kui tegelased on valitud õnnestunult ja nad mängivad oma osi hästi. Neurootikute skriptid on aga peaaegu alati traagilised. Skriptid on sageli üles ehitatud kõigi dramaturgiareeglite järgi, nad on eluaegsed, baseeruvad lapsepõlve otsustustel ja vanemate mõjul. Kõigepealt tuleks küsida: kas see on võitja või kaotaja skript? Seda näeb juba inimese jutust. Võitja räägib. "Tegin vea, kuid seda enam ei juhtu...", kaotaja: "Jah, kuid... Kui vaid..." Inimene, kes pole võitja ega kaotaja, räägib: "Hästi, vähemalt ma..."
Berne on kõige levinumaile skrpitidele pannud ka antiikmütoloogiast laenatud nimed.

"Ei iial." Tantalos. See skript keelab armastuse või seksi, sageli mõlemad. Vanemad on kord järsult keelanud asju, mida laps on tahtnud ja nüüd esitab vanem temas aina keelde ja tingimusi.

"Alati." Arachne. Arachne oli neiu, kes julges näputöös võistelda jumalanna Minervaga. See skript on pärit sapistelt vanematelt, kes on kord öelnud: "Kui see ongi, mida sa tahad, siis tee seda alati!" See skript kujundab nümfomaane ja donþuane.

"Kuni." Janson. Kui see või teine ülesanne pole täidetud, ei või.

"Pärast." Damokles. Võib nautida elu, kuid mõõk ripub pea köhal. Kui laps on alles väike, on vanemad talle sisendanud, mida tunda, kui olukord ei rahulda - kas viha, süüd, norgu, eneseõigustust või olla südi. Lemmiktunne seksualiseerub. Nagu margikorjajal on sageli oma lemmikvärv, nii ka tundekorjajail: kui: pakutakse teisi värve, ei võta. Kes korjab viha, jätab süü ja hirmu võtmata. Võib näha abikaasasid, kellest üks korjab süüsid, teine vihasid. Inimesed armastavad näidata oina kollektsioone ja arutleda, kellel on paremad vihad, süüd ja hirmud. Lemmiktunded kontsentreeruvad: kümne viha eest võib lubada endale süümepiinata ühe joomaõhtu, saja viha eest petta abikaasat, tuhande eest hulluks minna., ennast või teisi ara tappa...

Berne'i kontseptsiooni vanem-täiskasvanu-laps kasutades võib analüüsida ka mehe ja naise sobivust.
Mõned inimesed saavad omavahel hästi läbi, mõnedele meeldib vaielda ja võidelda, mõned ei kannata üksteist ja mõnedel pole üksteisele midagi öelda. Nii ilmnevad neli võimalust inimsuhetes: sümpaatia, antagonism, antipaatia ja ükskõiksus.
Ideaalselt sobivad inimesed siis, kui kõigi kolme tasandi - vanem, täiskasvanu ja laps - vahel on side ja kui nad kõigis neis - kokku siis üheksas seoses - teineteisele midagi meeldivat pakuvad. Graafiliselt näeks selline olukord välja nii:

Berne pakub analüüsimiseks järgmise suhte:
Mees: Ärimees, tehnilised huvid. Hoolitsev. Arvab, et naised peaksid olema praktilisemad kui nad on.
Naine: Väga tundlik ja püsitu. Tahtis saada muusikuks, nüüd juba maalikunstnikuks.
Millised oleksid siis selle suhte üheksa mõeldavat vektorit?

Mehe vanem - naise laps:

Mehe V näeb naise L-i kui mustlasesarnast õiendit, keda on vaja pidevalt kantseldada ja õpetada. Naine sellise suhtumisega päris hästi nõus. Nii on ühendav rida mehe V ja naise L vahel tõepoolest olemas ja võime selle märkida sirgjoonega. Kuid tuleb ilmsiks, et selline seos pole püsiv: tihti tõmbub naine endasse, isoleerib end mehest. Seega on seos tõkestatud. Teeme vektori keskele blokeeritust märkiva ristkriipsukese.
Vektoris Mehe V- naise T on iseloomulik mehe suhtumine naise kunstiõpinguisse, mida ta ei pea mõttekaiks, seega siin jaalist suhet pole. Kuna kummalgi pole kalduvust koos hoolitseda kellegi- millegi eest või arutleda maailma asjade üle ja avaldada ühiseid hukkamõistvaid või pooldavaid seisukohti, puudub ka suhe mehe V-naise V. Vektori mehe T- naise L puhul keskendub probleemistik naise elulaadile: ratsionaalselt, täiskasvanulikult arutledes leiab mees paljugi hukkamõistetavat: segadus majapidamises, komme süüa korratult, siis, kui meelde tuleb, solvumine kriitikast, kalduvus endasse tõmbuda. Naine on omakorda solvunud. Seega ei moodustu mehe T ja naise L vahel jaalist suhet. Parem pole lugu ka vektoriga mehe T -naise T. Naine on kunstihuviline, meest huvitab äri ja autod; oma plaanidest ei saa nad teineteisega kuigi pikalt rääkida. Mehe L - naise T puudub samuti, kuna naine ei ilmuta kalduvust arutleda mehega täiskasvanulikult. Puudub ka mehe L - naise V, kuna naine pole teinud vähimatki katset meest millegi eest kaitsta või teda millegi poole suunata, tõkestada või kontrollida. Jääb veel mehe L - naise L. Kuid siingi pole seost, sest raske oleks kujutleda neid kahte mingis spontaanses tegutsemises. Seega on üheksast võimalikust vaid üks vektor ja seegi ajuti blokeeritud. Vaevalt võib sel juhul loota püsivamat harmoonilist koosolu.

Tunnetel põhinev abielu sõlmitakse lapse vajadusest lähtudes. Abiellumisel seega oleks kui kolm lepet: 1) Täiskasvanute vahel, ametlik tseremoonia, 2) suhete lepe: sõnatu leppimus jätkata niisuguste rollide täitmist, millised kumbki tutvumisajal omaks võttis; kui üks hiljem ei taha samas vaimus jätkata, tuleb tüli, 3) kooselu sügavam alus on aga kahe lapse salajane kokkulepe.

Skeem vanem-täiskasvanu on osutunud inimsuhete kirjeldamisel üsnagi produktiivseks ning seda käsutavad paljud psühholoogid. Thomas A. Harris arendab oma raamatus "I'm OK Yor're OK" (Mul on hea - sul on hea) skeem edasi. Sugugi mitte kõigis inimestes pole vanem, täiskasvanu ja laps esindatud võrdselt teovõimelistena, nad võivad olla blokeeritud või siis üksteisesse surutud.
Lõppkokkuvõttes võiks öelda: kuigi siin esitatute hulgas ei leidunud ühtki isiksusteooriat, mis kirjeldaks kõike ja annaks inimisiksusest täieliku pildi - ning sellist pole olemaski! - ei ole niisuguste asjade uurimine mahavisatud vaev. Kindlasti saite mõneski osas end ja teisi paremini mõistma, püüdes - nagu kunagi ka Sigmund Freud - vaadata inimesele kui täiel määral füüsilisele indiviidile, kes elab osalt reaalses, osalt kujutletud maailmas - inimesele, keda ründavad konfliktid ja seesmised vastuolud, kuid kes siiski on võimeline arukalt mõtlema ning tegutsema inimesele, kelle panevad liikuma jõud, millest ta ise vähe teab, ning ajendid, mis on väljaspool tema arusaamise piire, vaheldumisi segase ning selge peaga, pettunud ning rahuldatud, lootusrikas ning meeleheitel, egoistlik ja altruistlik - lühidalt öeldes: keeruline inimene.