Õppimist soosiv keskkond.
Õpilasest õppijaks.
Selleks, et mõista teist õppijana,
peab kõigepealt suutma analüüsida ennast õppijana
Igal õpetajal on oma ainulaadne "käekiri",
millega ta juhib õppeprotsessi ja suunab õppijat.
Õpetaja õpetamisstiil väljendub tema tegevuses
ja arusaamades. Professionaalse õpetamisteadvuse kujunemine
eeldab teoreetilise teadvuse ja eneseteadvuse sünteesi tegelikus
õpetamises. Õpetamisteadvuse aluseks on õpetamiskäsitlus,
mille neli keskset elementi on
- maailmapilt
- teadmiskäsitlus
- inimkäsitlus
- õppimiskäsitlus
Õppeprotsessi planeerimisel on oluline lähtuda
õpetamisstrateegiast, mis tagab õppija õppimise.
Kaasaegne nägemus õppimisest ja õpetamisest
rõhutab, et õppimine on protsess ja õppimise
juhtimine on keskne strateegia. Õpetamisprotsessis on
keskne õppija aktiivsus. Õpetaja õpetamisstrateegia
valikuga luuakse õppimiskeskkond, kus on oluline arvestada
nii õppija, aine kui õpetaja vastastikust kooskõla.
Õppimiskeskkond, kus integreeritakse (tervikuks ühendama)
teoreetilist teadmist õppijate enda kogemustega ning arendatakse
refleksiivseid (enesekohaseid) oskusi ja õppimisstrateegiaid,
võimaldab toetada õppijate teadmiste konstrueerimisprotsessi.
Järjest olulisemaks kujunevad lisaks ainele õpetaja
teadmised õppimisest ja õpilasest kui õppijast.
Teaduslikul baasil loodud õpetamisteooriad aitavad
näha õppimist palju reaalsemana ning võimaldavad
õpetajal efektiivsemalt õpetada. Erinevate õppimiskäsitluste
tundmine annab õpetajale võimaluse teha rohkem
valikuid õppeprotsessi käigus.
Erinevad õppimiskäsitlused:
- biheivioristlik
- kognitiivne
- humanistlik
- konstruktivistlik
Biheivioristlik õppimiskäsitlus
(Cuthrie, Hull, Skinner, Pavlov, Thorndike, Tolman, Watson)
See teooria väidab, et elusolendid õpivad luues
assotsiatsioone või sidemeid oma kogemuste, mõtlemise
ja käitumise vahel.
Biheiviorism huvitub eelkõige käitumisest, mõõdetavatest
suurustest. Õppimist mõistetakse peamiselt üksikute
valmisteadmiste, oskuste ja käitumismudelite vastuvõtmise
ja säilitamisega, seoste loomise ja meeldejätmisena.
Rõhuasetus on välise käitumise kujundamisel,
selle muutmisel.
Õppimine rajatakse üksikute, ettemääratud
faktide, teadmiste salvestamisele mälus ja mälust reprodutseerimisele
ka seal, kus oleks võimalik erinevaid valikuvõimalusi
pakkuv, lahendusi otsiv käsitlusviis.
Hinnangu andmine õppimisele on kvantitatiivne - mida,
kui palju ja kui hästi? Õppimine on seda parem, mida
enam "õigeid" reaktsioone õppija mäletab
ja vajadusel reprodutseerib.
Biheivioristlikus käsitluses rõhutatakse õpetaja
aktiivsust, tema tegevus on oluline, sest ta valib õiged
"ärritajad", et saada soovitud käitumist
ja "tasustada" seda. Seega asetab biheivioristlik õpikäsitlus
õppija üsna passiivsesse rolli ja jätab valikutegemised,
edasiliikumiskiiruse määramise ja hindamise õpetamistegelikkuses
õpetaja kanda.
Õppija on sellises käsitluses passiivne vastuvõtja
ja justkui ei vastuta õppimise eest. Õppimise
käigus omandatud üksikud teadmised ja oskused ei loo
üldisemaid mõtlemis- ja teadmiste käsitlemisoskusi.
Õppijat ei nähta uusi tegevusi ja lahendusi pakkuva
mõtleva olendina, vaid toiminguid ellu viiva mehhanismina.
Kognitiivne õppimiskäsitlus
(Ausubel, Bruner, Gagne, Kohlberg, Lewin, Piaget)
Kognitiivne lähenemine rõhutab inimese mõtlemise,
teadlikkuse ja sellega seotult tegevuse arendamist. Inimkäitumise
seletamisel toetutakse kõrgematele psüühilistele
protsessidele - taju, mälu, fantaasia, mõtlemine,
loovus.
Õppimine on meeldiv, eesmärgistatud. Õppimine
on tunnetuslik protsess, milles õppija töötleb
informatsiooni ja loob kognitiivseid struktuure, mis võimaldavad
interpreteerida, organiseerida, säilitada ja reprodutseerida
infot.
Õppimine on toiming, mille abil püütakse lahendada
probleeme ja saavutada endisest kõrgetasemelist ja paremat
toimetulekut. Õppimine toimub aktiivses, avatud suhtlemist
ja tegevust soosivas keskkonnas.
Õppijat nähakse aktiivsena, oma tegevust juhtivana,
oma teadmiste konstrueerijana ja nende kasutajana. Oluline on
õppija oma õppimiseesmärkide seadmine õppimisprotsessis
ning oma tegevust pidevalt analüüsiva ja juhtiva mõtlemisviisi
arenemine (refleksiooniprotsess).
Hinnangu andmine on kvalitatiivne - hinnangu andmine õppeprotsessis
on oluline ja põhineb enesehindamisel. Eesmärgiks
on enesejuhtimine oma tegevuse pideva analüüsi kaudu.
Humanistlik õppimiskäsitlus
(Maslow, Rogers, Knowles, Mezirov, Freire)
Lähenemisviisi aluseks on nägemus loovast ja vaimsele
kasvule pürgivast inimesest. Humanistliku käsitluse
järgi on inimese tegevuse keskne pürgimus realiseerida
igale inimesele omast kasvu- ja arengupotentsiaali.
Freire: Õpetaja on isik, keda ennast õpetatakse
dialoogis õppijatega.
Igaühel on teatud põhiõigused, ennekõike
õigus individuaalsusele, isiklikule vabale kasvule ja
arengule. Õppimine on õppija enda tegevuse tulem
ehk tegevus lähtub sisemisest aktiivsusest.
Oluline on õppima õppimine, pidev avatus oma kogemustele
ja muutustele ning teadmine sünnib inimestevahelises suhtlemises
ja inimlikus tegevuses. Väljastpoolt antud hinnang õppimisprotsessile
on teisejärgulise tähtsusega. Teadmine on isiklik,
kogemuslik, suhtlemise kaudu arenev ja süvenev. Seda uut
mõistmist katsetatakse, analüüsitakse, hinnatakse
ning see areneb tegevuses edasi.
Õppimine on protsess, kus teadmisi luuakse kogemuste muutuste
kaudu.
Humanistlik lähenemisviis eeldab õppija teadlikkust
endast kui enesearengu subjektist ja õpetaja humanistliku
õppimiskäsituse omaksvõttu.
Konstruktivistlik õppimiskäsitlus
(Candy, Dewey, Lave, Piaget, Rogoff, Võgotski)
Inimesed õpivad mõtlemise ja kogemuste koosmõjul
ning sellele järgnevate keerukamate kognitiivsete struktuuride
arendamise kaudu. Õpitava sisu töötleb õppija
lähtuvalt oma maailmapildist.
Õppijad puutuvad kokku uue kogemusega, koondavad sellele
oma mõtlemise ning assimileerivad sellega oma varasemad
kogemused. Seeläbi liiguvad nad eemale vaimsest tasakaaluasendist
ja struktureerivad oma mõtted ümber, et luua uus
mõte. Õppimine on õppija enda tegevuse tulemus.
Õppija on konstruktivistlikus õppimiskäsitluses
ise aktiivne ja iseseisev ning valib tegevuse, edasiliikumiskiiruse
ja määrab hindamise. Õpetaja on toetaja, kelle
roll on pigem suunata, mitte anda valmisteadmisi.
Õpikeskkond on rikkalik, varieeruv, motiveeriv ning individuaalne.
Konstruktivistlikus õppimiskäsituses rõhutatakse
sotsiaalset konteksti ja teiste inimeste kaasmõju õppimisele.
Õpikäsitluste võrdlus
Biheivioristlik õpikäsitlus
Plussid
· tegevus on kontrollitav ja juhitav
· objektiivne hindamine
· kiire faktiomandamine
· mõõdetavus
· käsitleb mehhaanilist õppimist
· õpetajal lihtne õppeprotsessi juhtida
· süsteemsus
· teaduslik teadmine
· väline motivatsioon
· õppija treenid mälu |
Probleemid
· valmisteadmised
· pinnapealsus (õpetamises, hindamises)
· autoritaarsus, ühesuunalisus
· faktid ei seostu kogemusega
· ei hinnata protsessi
· õppija passiivsus, õppija vastutus madal
· õppija omandab lühiajaliselt
· fragmentaarne teadmine
· isiksust ei arvestata
· ei nõua õpetajalt innovaatilisust
· õppija ei loo seoseid |
Humanistlik õpikäsitlus
Plussid
· dialoog, õppimine koos õppijatega
· protsessi hindamine
· individuaalne lähenemine
· isiksuse arvestamine
· interaktsioon
· eneseteadvuse tugevnemine
· usk inimesesse, tema tahtesse areneda
· loovuse rakendamine
· avatus, positiivsuse esiletoomine |
Probleemid
· vajalik mõlemapoolne küpsus
· raske hinnata tulemusi
· raske sobitada aineid
· kallis, nõudlik
· sõltub pühendumisest
· raske ohjata
· õppija sõltub liigselt motivatsioonist
· iseseisvus |
Kognitiivne õpikäsitlus
Plussid
· teadlikkus
· tõlgendamine
· loovus
· individuaalsuse arvestamine
· vastastikune areng
· ennastjuhtiv, aktiivne õppija
· hinnatakse protsessi
· teadmine lastakse endast läbi
· teadmine saadakse suhtlemises
· õppija vastutus
· õpetaja on õppeprotsessi suunaja
· õpetaja on loominguline ja analüütiline
· õppija tajub seoseid
· õppija arendab mõtlemist |
Probleemid
· valmismudeleid pole
· hinnangu subjektiivsus
· ei sobi passiivsele õppijale
· ei käsitle mehhaanilist õppimist
· õpetajale kõrged nõudmised
· õpetaja suur vastutus
· tulemusi on raske mõõta
· õppijal on suur koormus ja vastutus
|
Konstruktivistlik õpikäsitlus
Plussid
· uus teadmine ja kogemus
· õppija on aktiivne ja iseseisev
· teadmiste ja keskkonna suhe
· õpetaja on suunaja ja toetaja
· integreeritud, seostatud ja süsteemne teadmine
· protsessi hindamine
· õppija vastutus
· avatus
· arvestatakse õppija eelnevat kogemust |
Probleemid
· vajalik mõlemapoolne küpsus
· õpetaja vastutus
· vajab head ettevalmistust õpetaja poolt (meetodid,
õpikeskkond)
· õpetajal on vaja teada õppija tausta
· õppija sõltub liidrist
|
|