Sissejuhatus kasvatusteadustesse

Konspekt

koostanud V. Nagel

 Materjal .doc formaadis (zip pakitud)  


Õppimist soosiv keskkond. Õpilasest õppijaks.

Selleks, et mõista teist õppijana,
peab kõigepealt suutma analüüsida ennast õppijana

Igal õpetajal on oma ainulaadne "käekiri", millega ta juhib õppeprotsessi ja suunab õppijat. Õpetaja õpetamisstiil väljendub tema tegevuses ja arusaamades. Professionaalse õpetamisteadvuse kujunemine eeldab teoreetilise teadvuse ja eneseteadvuse sünteesi tegelikus õpetamises. Õpetamisteadvuse aluseks on õpetamiskäsitlus, mille neli keskset elementi on

  • maailmapilt
  • teadmiskäsitlus
  • inimkäsitlus
  • õppimiskäsitlus

Õppeprotsessi planeerimisel on oluline lähtuda õpetamisstrateegiast, mis tagab õppija õppimise. Kaasaegne nägemus õppimisest ja õpetamisest rõhutab, et õppimine on protsess ja õppimise juhtimine on keskne strateegia. Õpetamisprotsessis on keskne õppija aktiivsus. Õpetaja õpetamisstrateegia valikuga luuakse õppimiskeskkond, kus on oluline arvestada nii õppija, aine kui õpetaja vastastikust kooskõla.
Õppimiskeskkond, kus integreeritakse (tervikuks ühendama) teoreetilist teadmist õppijate enda kogemustega ning arendatakse refleksiivseid (enesekohaseid) oskusi ja õppimisstrateegiaid, võimaldab toetada õppijate teadmiste konstrueerimisprotsessi. Järjest olulisemaks kujunevad lisaks ainele õpetaja teadmised õppimisest ja õpilasest kui õppijast. Teaduslikul baasil loodud õpetamisteooriad aitavad näha õppimist palju reaalsemana ning võimaldavad õpetajal efektiivsemalt õpetada. Erinevate õppimiskäsitluste tundmine annab õpetajale võimaluse teha rohkem valikuid õppeprotsessi käigus.

Erinevad õppimiskäsitlused:

  • biheivioristlik
  • kognitiivne
  • humanistlik
  • konstruktivistlik



Biheivioristlik õppimiskäsitlus
(Cuthrie, Hull, Skinner, Pavlov, Thorndike, Tolman, Watson)

See teooria väidab, et elusolendid õpivad luues assotsiatsioone või sidemeid oma kogemuste, mõtlemise ja käitumise vahel.
Biheiviorism huvitub eelkõige käitumisest, mõõdetavatest suurustest. Õppimist mõistetakse peamiselt üksikute valmisteadmiste, oskuste ja käitumismudelite vastuvõtmise ja säilitamisega, seoste loomise ja meeldejätmisena. Rõhuasetus on välise käitumise kujundamisel, selle muutmisel.
Õppimine rajatakse üksikute, ettemääratud faktide, teadmiste salvestamisele mälus ja mälust reprodutseerimisele ka seal, kus oleks võimalik erinevaid valikuvõimalusi pakkuv, lahendusi otsiv käsitlusviis.
Hinnangu andmine õppimisele on kvantitatiivne - mida, kui palju ja kui hästi? Õppimine on seda parem, mida enam "õigeid" reaktsioone õppija mäletab ja vajadusel reprodutseerib.
Biheivioristlikus käsitluses rõhutatakse õpetaja aktiivsust, tema tegevus on oluline, sest ta valib õiged "ärritajad", et saada soovitud käitumist ja "tasustada" seda. Seega asetab biheivioristlik õpikäsitlus õppija üsna passiivsesse rolli ja jätab valikutegemised, edasiliikumiskiiruse määramise ja hindamise õpetamistegelikkuses õpetaja kanda.
Õppija on sellises käsitluses passiivne vastuvõtja ja justkui ei vastuta õppimise eest. Õppimise käigus omandatud üksikud teadmised ja oskused ei loo üldisemaid mõtlemis- ja teadmiste käsitlemisoskusi.
Õppijat ei nähta uusi tegevusi ja lahendusi pakkuva mõtleva olendina, vaid toiminguid ellu viiva mehhanismina.


Kognitiivne õppimiskäsitlus
(Ausubel, Bruner, Gagne, Kohlberg, Lewin, Piaget)

Kognitiivne lähenemine rõhutab inimese mõtlemise, teadlikkuse ja sellega seotult tegevuse arendamist. Inimkäitumise seletamisel toetutakse kõrgematele psüühilistele protsessidele - taju, mälu, fantaasia, mõtlemine, loovus.
Õppimine on meeldiv, eesmärgistatud. Õppimine on tunnetuslik protsess, milles õppija töötleb informatsiooni ja loob kognitiivseid struktuure, mis võimaldavad interpreteerida, organiseerida, säilitada ja reprodutseerida infot.
Õppimine on toiming, mille abil püütakse lahendada probleeme ja saavutada endisest kõrgetasemelist ja paremat toimetulekut. Õppimine toimub aktiivses, avatud suhtlemist ja tegevust soosivas keskkonnas.
Õppijat nähakse aktiivsena, oma tegevust juhtivana, oma teadmiste konstrueerijana ja nende kasutajana. Oluline on õppija oma õppimiseesmärkide seadmine õppimisprotsessis ning oma tegevust pidevalt analüüsiva ja juhtiva mõtlemisviisi arenemine (refleksiooniprotsess).
Hinnangu andmine on kvalitatiivne - hinnangu andmine õppeprotsessis on oluline ja põhineb enesehindamisel. Eesmärgiks on enesejuhtimine oma tegevuse pideva analüüsi kaudu.


Humanistlik õppimiskäsitlus
(Maslow, Rogers, Knowles, Mezirov, Freire)

Lähenemisviisi aluseks on nägemus loovast ja vaimsele kasvule pürgivast inimesest. Humanistliku käsitluse järgi on inimese tegevuse keskne pürgimus realiseerida igale inimesele omast kasvu- ja arengupotentsiaali.
Freire: Õpetaja on isik, keda ennast õpetatakse dialoogis õppijatega.
Igaühel on teatud põhiõigused, ennekõike õigus individuaalsusele, isiklikule vabale kasvule ja arengule. Õppimine on õppija enda tegevuse tulem ehk tegevus lähtub sisemisest aktiivsusest.
Oluline on õppima õppimine, pidev avatus oma kogemustele ja muutustele ning teadmine sünnib inimestevahelises suhtlemises ja inimlikus tegevuses. Väljastpoolt antud hinnang õppimisprotsessile on teisejärgulise tähtsusega. Teadmine on isiklik, kogemuslik, suhtlemise kaudu arenev ja süvenev. Seda uut mõistmist katsetatakse, analüüsitakse, hinnatakse ning see areneb tegevuses edasi.
Õppimine on protsess, kus teadmisi luuakse kogemuste muutuste kaudu.
Humanistlik lähenemisviis eeldab õppija teadlikkust endast kui enesearengu subjektist ja õpetaja humanistliku õppimiskäsituse omaksvõttu.



Konstruktivistlik õppimiskäsitlus
(Candy, Dewey, Lave, Piaget, Rogoff, Võgotski)

Inimesed õpivad mõtlemise ja kogemuste koosmõjul ning sellele järgnevate keerukamate kognitiivsete struktuuride arendamise kaudu. Õpitava sisu töötleb õppija lähtuvalt oma maailmapildist.
Õppijad puutuvad kokku uue kogemusega, koondavad sellele oma mõtlemise ning assimileerivad sellega oma varasemad kogemused. Seeläbi liiguvad nad eemale vaimsest tasakaaluasendist ja struktureerivad oma mõtted ümber, et luua uus mõte. Õppimine on õppija enda tegevuse tulemus.
Õppija on konstruktivistlikus õppimiskäsitluses ise aktiivne ja iseseisev ning valib tegevuse, edasiliikumiskiiruse ja määrab hindamise. Õpetaja on toetaja, kelle roll on pigem suunata, mitte anda valmisteadmisi.
Õpikeskkond on rikkalik, varieeruv, motiveeriv ning individuaalne.
Konstruktivistlikus õppimiskäsituses rõhutatakse sotsiaalset konteksti ja teiste inimeste kaasmõju õppimisele.


Õpikäsitluste võrdlus

 Biheivioristlik õpikäsitlus
Plussid
· tegevus on kontrollitav ja juhitav
· objektiivne hindamine
· kiire faktiomandamine
· mõõdetavus
· käsitleb mehhaanilist õppimist
· õpetajal lihtne õppeprotsessi juhtida
· süsteemsus
· teaduslik teadmine
· väline motivatsioon
· õppija treenid mälu
 
Probleemid

· valmisteadmised
· pinnapealsus (õpetamises, hindamises)
· autoritaarsus, ühesuunalisus
· faktid ei seostu kogemusega
· ei hinnata protsessi
· õppija passiivsus, õppija vastutus madal
· õppija omandab lühiajaliselt
· fragmentaarne teadmine
· isiksust ei arvestata
· ei nõua õpetajalt innovaatilisust
· õppija ei loo seoseid
 Humanistlik õpikäsitlus

Plussid
· dialoog, õppimine koos õppijatega
· protsessi hindamine
· individuaalne lähenemine
· isiksuse arvestamine
· interaktsioon
· eneseteadvuse tugevnemine
· usk inimesesse, tema tahtesse areneda
· loovuse rakendamine
· avatus, positiivsuse esiletoomine
 Probleemid
· vajalik mõlemapoolne küpsus
· raske hinnata tulemusi
· raske sobitada aineid
· kallis, nõudlik
· sõltub pühendumisest
· raske ohjata
· õppija sõltub liigselt motivatsioonist
· iseseisvus
 Kognitiivne õpikäsitlus

Plussid
· teadlikkus
· tõlgendamine
· loovus
· individuaalsuse arvestamine
· vastastikune areng
· ennastjuhtiv, aktiivne õppija
· hinnatakse protsessi
· teadmine lastakse endast läbi
· teadmine saadakse suhtlemises
· õppija vastutus
· õpetaja on õppeprotsessi suunaja
· õpetaja on loominguline ja analüütiline
· õppija tajub seoseid
· õppija arendab mõtlemist
Probleemid
· valmismudeleid pole
· hinnangu subjektiivsus
· ei sobi passiivsele õppijale
· ei käsitle mehhaanilist õppimist
· õpetajale kõrged nõudmised
· õpetaja suur vastutus
· tulemusi on raske mõõta
· õppijal on suur koormus ja vastutus
 Konstruktivistlik õpikäsitlus

Plussid
· uus teadmine ja kogemus
· õppija on aktiivne ja iseseisev
· teadmiste ja keskkonna suhe
· õpetaja on suunaja ja toetaja
· integreeritud, seostatud ja süsteemne teadmine
· protsessi hindamine
· õppija vastutus
· avatus
· arvestatakse õppija eelnevat kogemust
 Probleemid
· vajalik mõlemapoolne küpsus
· õpetaja vastutus
· vajab head ettevalmistust õpetaja poolt (meetodid, õpikeskkond)
· õpetajal on vaja teada õppija tausta
· õppija sõltub liidrist



Muid (koolitus)materjale