Brošüür on koostatud Pärnu maakonna Uimastiennetusnõukogu narkovastase programmi raames
© Vladimir Kukk. 2003
Kaanel: E.Wiiralt "Põrgu" (fragment)

Noored peavad õppima ise oma aega sisustama ja eluks vajalikke harjumusi kujundama, õppima iseseisvalt andma hinnangut sellele, mis ümberringi toimub, mis toimub nende endiga, õppima ise toime tulema oma raskuste, probleemide ja konfliktidega, ning kui see on vajalik, abi küsima.
Nüüd pakume teile lugeda teie eakaaslastest narkosõltlaste kirju - need on Pavel, Saša, Oksana, Sergei, Anneli, Andres, Kristiina... Nad on narkomaanid. Mõne aastaga on nad läbi käinud tee eufooriast kuni korduvate ja meeleheitlike katseteni narkootikumide võimu alt vabaneda. Kuid pärast kestvaid keha- ja hingepiinu mõistsid nad üsna varsti, et on taas omadega ummikus. Nad kõndisid mööda teed, mis viib põrgusse, kuigi alguses tundus see nii mesine...
Me ei muutnud nimme nende omapärast kõnepruuki, ei seletanud lahti igat slängisõna. Leidsime, et need kibeda alatooniga kirjad nõuavad spetsialisti kommentaare, et rõhutada narkosõltuvuse dünaamikat ja dramaatilist arengut. Neid kirju lugedes ehk hakkavad nii lähedal kummitavast ohust mõtlema ka alaealiste vanemad, õpetajad ja noored ise, ent õnneks nemad seisavad seni veel valiku ees: kas võtta vastu "sõprade" järjekordne pealetükkiv pakkumine "süstida ja saada kaifi" või siiski sellest hoiduda. Hirm pole kuigi hea nõuandja. On vaja teada tõde ja kui selle teada saad, pole vaja hirmusid välja mõelda.

Vladimir Kukk, psühhiaater

MIS ON NARKOMAANIA?

Kristiina, vanus 15 aastat:
"... Kõik alustasid ühtmoodi. Pärast tunde omapead jäädes suitsetasime hašišit, kuulasime vinget muusikat ja kõik oli okei. Suitsetasin hašišit igal õhtul. See soov valdas mind kohe pärast koolitunde või kui koolist poppi tegin, siis isegi enne lõunat. Tahtsin kogu aeg olla narkouimas, et mitte midagi näha ega mõelda kõledast "mülkast", mis oli mu ümber koolis ja kodus.
Kord Peet küsis, kas olen ma proovinud "kvassi", andis mulle paberossipaberisse keeratud pool tableti ja ütles: "Võta. Esimeseks korraks piisab." Neelasin doosi alla, nii sain "omaks" ja teostasin ennast... Tabletid ja pulbrid pidasid meie organismis halastamatut võitlust... Suvevaheaja teise poole veetsin ma maal vanaema juures ja mitte mingeid uimasteid ei pruukinud. Siis ma veel ei teadnud, et minust saab narkomaan."
Narkomaania (kreeka narke - kangestus + mania - hullus) on haigus, mis tekib narkootikumide pruukimisel, mis väikestes annustes uimastavad, suurtes annustes toovad kaasa narkootilise une või lõpevad surmaga. Narkomaania on vastupandamatu iha narkootikumide järele, kusjuures annused suurenevad iga korraga, kujuneb välja vaegusesündroom (võõrutus), psüühiline ja füüsiline sõltuvus.

NARKOSÕLTUVUS
... Kristiina jätkab:

"... Kord läksin pärast koolivaheaega täiesti kainena meie "klubisse". Andres ajas juttu kellegi kurnatud olemisega, allakäinud noore naisega. Istusin nende juurde, aga Andres oli jutuajamisest nii hõivatud, et ei teinud minust välja. Ja siis ma taipasin: Andres lunis oma tuttavalt heroiini. Ma läksin ärevile ja karjusin: "Mees, sa ei tohi heroiini võtta! Oled alles 16 aastat vana!" Tema aga oli juba nii sügavas uimas, et vist ei kuulnud midagi. Mõni aeg hiljem sain ma teada, et Andres on heroiini süstinud juba kuu aega. Mina kartsin heroiini koledasti, kui sellest räägiti, tuli mulle kohe meelde, et ma olen alles 13 aastat vana. Heroiinisüstijad vaatasid meie peale, kes me hašišit suitsetasime või tablette neelasime, ilmse põlgusega.
Möödus paar kuud. Kord kohtasin ma Andrest ja Jaanat. Esimene oli narkouimas, teine suutis hädavaevu liikuda - tal algasid võõrutusnähud.
Hankisin natuke raha (selle peale olen ma mihkel) ja Andres ostis heroiini. Ja siis ma mõtlesin: kui ma juba selleks raha leidsin, miks mitte ka ise proovida? Kartsin süstalt. "Süstida ma ei taha. Ainult nuusutan." Tõmbasin heroiini sisse nina kaudu... Mul on selgesti meeles - see oli minu esimene saatuslik samm. Lubasin endale, et uuesti proovin heroiini alles kuu aja pärast... Aga nädala pärast rikkusin endale antud lubadust...
Mul oli sünnipäeva ja kingituse asemel andis ema mulle 14 aastat vanaks saamise puhul raha. "Klubis" kohtasin Andrest (tema sünnipäev oli kaks päeva enne minu oma) ja ma tegin talle uhke kingituse: kolm heroiinidoosi. Mul oli seda "kraami" rohkem kui kahe nädala jagu meile mõlemale.

Kinnitasin endale, et nuusutan heroiini ainult pühapäeviti, aga üle kahe nädala vastu ei pidanud. Iga algaja annab endale niimoodi sõna, aga ma ei tea kedagi, kellel õnnestus oma sõna pidada.
Suvel käisime rannas, petsime raha välja, varastasime kelli, raadioid ja muud - väiksemaid asju, mis olid ripakil. Müüsime maha võileivahinna eest, peaasi, et annuse osta saaks. Kord ütlesin Andresele: "Tead, ma olen nuusutamisest tüdinud. Täna ma ka süstin ennast." Ta püüdis mind ümber veenda, aga raiskas asjata sõnu. Põhimõtteliselt on ju nuusutamine ja süstimine üks ja sama.
Niisiis hakkasin ma lõpuks "süstima". Ja samal ajal ei mõelnud hetkegi sellele, et see on järjekordne samm väljapääsmatusse mülkasse... Mõni nädal hiljem öösel ärgates ma tundsin, et olen saanud narkosõltlaseks. Suu oli täis kleepuvat sülge. Neelasin selle alla, aga suu sai kleepjat ainet jälle täis. Siis kadus sülg kuhugi, suu kuivas. Jõin vett, aga midagi ei aidanud. Ma vappusin külmast, siis tulid kuumahood, olin üleni higine. Äratasin Andrese: "Mul on midagi viga, mul on paha olla!" Andres vaatas mulle otsa ja ütles: "Sul on silmad peas nagu alustassid! Plika, nüüd oled sa omadega sees! See on võõrutus!"
Narkomaania on totaalne (puudutab sisemaailma kõiki tahke, suhteid teiste inimestega ja eksisteerimisviise) isiksuse allakäik, millega pealegi enamikel juhtudel kaasnevad tervise tüsistused. Ilmnevad närvitalituse häired, ootab varajane raugastumine. Narkomaani teele asudes hävitab inimene järkjärgult oma parimad kõlbelised omadused, muutub vaimselt tasakaalutuks, tahtejõuetuks, kaotab sõbrad, seejärel perekonna, ei suuda ametit pidada või unustab varasemad oskused, jääb töötuks. Ta satub paratamatult kuritegelike elementide vaatevälja ning sageli asub kriminaalse keskkonna psühholoogilise surve all kuritegude teele, toob endale ja tuttavaile kaela tohutul hulgal õnnetusi, degradeerub järkjärgult isiksusena ning lõpuks laastab aeglaselt ja kindlalt oma keha.

NARKOUIM

"...Seinal oli plakat. All paremas nurgas oli sinine laik. Äkki muutus see jubedaks lõustaks nagu Freddy Kruegeri nägu. Seejärel mulle tundus, et ma jooksen verest tühjaks. See õudus kestis tunde. Ma ei suutnud end liigutada ega rääkida. Kuidagi vedasin end kinno. Istusin kinos viis tundi, aga mulle tundus endistviisi, et ma jooksen verest tühjaks."
Kõik narkootilised ained põhjustavad uima. Seejärel tekib pidevalt kasvav narkonälg, mis annab tunnistust sõltuvuse tekkimisest ning narkootikumide pruukimisel kiirendab organismi füüsilist ja psüühilist kurnatust, mille lõpptulemuseks on enneaegne surm.
Narkootilised ained kutsuvad esile mitut liiki teadvusehälbeid. Mõned narkomaanid tunnevad masendust, seletamatut hirmu, mis mõnikord läheb üle paanikaks, neid piinavad kõledad nägemused, nn flashbacki sündroom -naasmisesähvatus: äkitselt tekkivad illusioonid, hallutsinatsioonid - koguni kuid või aastaid hiljem pärast kas või ühekordset ecstasy, amfetamiini või LSD annuse manustamist.

MISMOODI SEE ALGAB?

KAMBA MÕJU: Kristiina juba rääkis sellisest mõjust ja kirjeldab oma "sissekasvamise" protsessi narkomaanide kampa nii:
"...Uues koolis tundsin ma end täiesti võõrana. Klassis olid kõik omavahel ammu tuttavad, mina istusin pingis üksinda ja tundsin, ent nad ei tunnista mind "omaks".
Püüdsin ka siin vanamoodi käituda. Tunnis hõikasin õpetajatele vahele õelaid märkusi ja küsimusi, mõnikord nimme, teinekord lihtsalt niisama, igavusest. Tahtsin, et eakaaslased tunnustaksid ja kiidaksid mind.
Kõige suurem autoriteet klassis oli ühel tüdrukul, ta nimi oli Kersti. Tema üleolek teistest oli vaieldamatu. Ka mina olin temast vaimustuses, tahtsin iga hinna eest temaga sõbraks saada, unistasin teha midagi sellist, et ta mind tunnustaks.
Seepärast hakkasin ma kõiksugu nõksudega trügima suitsetajate punti. Kersti näiteks käis igal vahetunnil WC-s suitsetamas ja kui mina ka suitsetama hakkasin, panin tähele, et ta vaatas mind heakskiitval pilgul.
Mis kaasõpilaste tunnustusse puutub, siis ma tegin õppimises edusamme. See oli päris raske ja väsimatu võitlus. Kõige suuremat võidurõõmu tundsin ma siis, kui Kersti lubas mul enda kõrvale istuda. Tema käest õppisin ma tundidest poppi tegema.
... Ja siis viis Kersti mu "klubisse". See oli noortedisko. Seal tohtisid käia ainult üle 14 aasta vanad noored, ent kes oleks Kerstit või mind vaadates öelnud, et olime alles 13aastased.
... Seal oli kamp poisse, kelle välimus oli lausa jalustrabav. Kõik nad olid vinged vennad ja riides ka vingelt. Kersti tundis neid, ta tegi ka mind nendega tuttavaks.
Järgmisel õhtul suitsetasid poisid "klubis" hašišit. Mis asi see hašiš on, seda ma päris täpselt ei teadnud. Nad ütlesid selle kohta, et "kimume kanepit". Hašišisigaretil lasti ringi käia. Kõik tõmbasid üksteise järel mahvi. Kersti samuti.
Pakuti ka mulle, aga ma ei suutnud otsustada, lõin lihtsalt araks ja keeldusin. Need, kes suitsetasid, tundsid sellest enda üleolekut. Minust sai kamba liige, kuigi ma veel ei tundnud ennast teistega võrdsena. Ma tahtsin saada samasuguseks nagu nemad.
... Esimest korda proovisin ma kanepit paari nädala pärast, siis hakkasin seda suitsetama iga õhtu. Kellel meist raha oli, need tegid teistele välja. Ma aina ootasin, millal õhtu kätte jõuab ja meie "klubi" kokku tuleb.
... Sellest kambast sai minu perekond. Seal sai kogeda sõprust, hellust ja teatud määral ka armastust. Me ei rääkinud kunagi oma hädadest, keegi ei tüüdanud teisi juttudega raskest olukorrast kodus või koolis. Rääksime muusikast ja hašišist. Vahel ka hilpudest, vahel teistest inimestest.
... Koolis läks mul õppimine allamäge. Ma ei õppinud enam tundideks, hommikul ärkasin unisena. Ja ikkagi veeti mind välja VIII klassi. Kooli vastu tundsin ma lausa jälkust..."
Seesugused kambad tõmbavad enda hulka just selliseid noori, kelle kasvatamisega vanemad on puudulikult tegelenud, jätavad neile palju vabadust ega tunne huvi, mismoodi lapsed oma aega veedavad.
Koolides, kus aktiivselt tegutsevad spordisektsioonid, huvialaringid, lastestuudiod, teatrid, kus vaba aeg on hästi sisustatud, puututakse laste ja noorte narkomaaniaga vähe kokku.
Neis koolides, kus vaba aja sisustamisega ei tegeleta ja lapsed on jäetud omapäi, üritusi aga viiakse läbi formaalselt, seal narkomaania "lokkab ja lõhnab". Sellistes oludes noorukid, kes otsivad seiklusi ja eredaid elamusi, janunevad tegutsemise järele, ei oska aga oma tegevust ja käitumist läbi mõelda ja planeerida ning elavad "üks päeva korraga".
Koolis on nende seisund halb, kuna nad õppimise vastu huvi üles ei näita ja on püsimatud. Õpiedu puudumist kompenseeritakse püüdega kaasõpilastele mõju avaldada isepäisuse, toorutsemise, jõu abil ja käitumistavasid eirates. Õpetajate vastu ollakse ülbe, väljakutsuv. Õpetajad pole sellise käitumisega mõistagi rahul ning karistuseks ei luba seesuguseid õpilasi huvitavatele ja põnevatele üritustele, et nad seal pahandust ei teeks ega demoraliseeriks teisi õpilasi oma halva eeskujuga.
"Tuba oli kohutavalt segamini. Narkomaani tavaline eluase. Lehk lõi mulle juba lävelt ninna. Igal pool vedelesid konservipurgid ja konid. Laualt oli maha kukkunud kalakonservi kärp, kaste oli voolanud vaibale, see haises vastikult. Kui Andres süstis endale narkootikumiannuse, mõistsin ma, kust see hais tuli: veenist välja tõmmates süstlanõela, mille küljes oli verd, tõmbas ta süstla vett täis ja pritsis seda roosakat vedelikku vaibale - nii ta puhastas süstalt. Ja iga korraga lisandus ropasele vaibale mitu verepiiska. Kalakonservi lehaga segunedes tekkiski see imalmagus hais. Aknakardinad olid kollaseks tõmbunud ja lehast läbi imbunud. Hingemattev õhupuudus, roiskuva vere, tubakasuitsu ja hallitama läinud konservikarpide lehk oleks pannud iga normaalse inimese tagasi põrkuma, kui ta sellise urka lävepakule astus."
Tavaliselt elavad narkomaanid oma vanemate ülalpidamisel ning saavad õhtuti kokku kohvikus, pargis, väljakul, kangialustes ja räämas korterites...
Seal hangivad nad narkootikume ja manustavad neid, ajavad juttu, kuulavad muusikat või on lihtsalt narkouimas vait. On ka selliseid kampu, mis on moodustunud "narkopere" põhimõttel: koos elab 5-6 või 10-15 inimest, nad hangivad narkootikume, jagavad omavahel nappi toidupoolist, mis pole sugugi alati ausalt ja raha eest ostetud.
Enamasti pesitsevad seesugused narkokambad tühjades barakkides, majade või hoonete varemetes, mis kuuluvad lammutamisele ja seavad seal sisse oma urkad. Sealsed elutingimused on vastuolus igasuguse ettekujutusega inimese eluasemest.

UUDISHIMU JA MOOD
Andres, vanus 17 aastat:

"13-14aastasena oli ma täielikult vanemate käpa all. Suurema osa vabast ajast veetsin spordiklubi basseinis, kus olin üsna tuntud, kuna olin ujumisvõistlusel korduvalt võitjaks tulnud.
Tuttavad poisid suitsetasid seal marihuaanat ja pruukisid ka LSD-d. Kord andis üks poiss mulle valge tableti. See oli esimest korda, kui ma narkootikumi pruukisin, mõistagi ainult uudishimust ja justkui naljaks. Hakkas meeldima.
Sellest peale hakkasin pruukima LSD-d ja suitsetama marihuaanat. LSD meeldis mulle, kuna tundus, et manustamisel teravnevad kõik aistingud.
... Peagi muutusin ma koolis heade hinnete ja ujumistulemuste vastu ükskõikseks, klassikaaslased olid minu silmis tattninad.

Sain tuttavaks vingete poistega. Nende seltsis tundsin end kindlalt, nendega oli koos põnev olla. Algul käisin seal ainult pühapäeviti, seejärel iga kuu ikka sagedamini, tegin koolist poppi.
Jäin koguni ööseks kuhugi urkasse, suitsetasin südaööni marihuaanat ja kuulasin muusikat. Seal elas koos 12 inimest. Magasime kõik otse põrandal ja tundus, et meil on tore olemine. Süümepiinadest pääsemiseks käisin ma koolis edasi ja tulin koolist koju. Kolme kuu pärast oli mul sellest kõigest nii villand, et ma otsustasin midagi ette võtta. Arvasin, et kui võtan kõva LSD annuse, ehk turgatab pähe mõni hiilgav mõte, kuidas oma elu muuta. Võtsin siis sellise annuse, et sümptoomid ilmnesid juba veerand tunni pärast. Sattusin reanimatsiooni, olin kliinilise surma piiril.
... Käisin veel mõnda aega koolis, ent kahe kuu pärast läksin koos kahe poisiga Baltikumi seiklema. Kolm nädalat hääletasime end autodega ühest linnast teise. Ööbisime lahtise taeva all, suitsetasime marihuaanat. Siis aga õnnetuseks need poisid pakkusid mulle uut narkootikumi - morfiumi.
... Tekkisid hallutsinatsioonid. Nägin mingeid putukaid, kes seinalt alla minu poole roomasid. Kord viirastus aknas hiigelsuur kahemeetrine rott. Läksin välja teda uurima, aga ta oli kadunud, kui aga tuppa tagasi tulin, ilmus ta taas. See kordus mitu korda.
Hallutsinatsioonid hirmutasid mind kõvasti. Tundsin, et kaotan kontrolli enda ja selle üle, mis minuga toimub. Mõned mu sõbrad olid surnud üledoosi kätte. Üks poistest ostis mingi väga mürgise narkootikumi (oli sinna kaalu lisamiseks midagi segatud?) ja suri kohe pärast selle manustamist.
Varsti sai minust täielik narkosõltlane. Hakkasin igasuguseid aineid kokku segama... Siis kohtasin oma vanu semusid ja tegin kaasa röövimises. Sattusin kinni."

Narkomaania levimise skeem ühes mikrorajoonis. Punkiga on tähistatud "uustulnuk", joonega narkokalduvus, ringjoon märgib aega - 1 aasta.

Narkomaania leviku oluline tegur on uudishimu ja narkootikumide mood noorte hulgas, tavatute, eksootiliste elamuste ootus. Mõningail juhtudel võib uudishimust saada põhiline ärgitaja, mis narkootikumide poole tõukab.
Noored "proovijad" harilikult hoiduvad narkootikumi teistkordsest manustamisest, kuna tavaliselt juba esimene kord toob kaasa üsna ebameeldivad tagajärjed, mis on nagu alkoholipohmelus. Aga isegi vaid ühekordne narkootikumi pruukimine on tervisele ja elule kahjulik.
Kõige ohtlikum on olukord, kui juba esimesel narkootikumi proovimisel uudishimust või lihtsalt igavusest mõjub see kohe joobnustavalt. Siis tahab nooruk uuesti kogeda seda uimasuse seisundit, tekib psüühiline sõltuvus, mis teda varsti kindlalt hoiab narkootikumiiha könksu otsas.
Teiseks narkootikumidesse haiglasliku kiindumise põhjuseks on üsna levinud narkootikumide pruukimise snooblik "mood", mis otsekui tõstab oma "mina" tähtsust ja annab võimaluse saada vastu võetud narkarite kampa. Nii saavad nad justkui õiguse suhtuda neisse, kes julgesid ära öelda, kui "kollanokkadesse", kes isegi "puru" ei suitseta.
Mitte igaühel pole mehisust narkootikumist kindlalt keelduda, enamasti on selliseks puhuks vaja harjuda otsustavalt ütlema: ei!
Kahjuks laieneb narkootikumide pruukimise mood kiiresti. Üks narkomaan võib aasta jooksul oma tutvuskonnast peibutada narkootikume proovima 5-10 noorukit.
Näiteks ühte Tallinna kooli, kus veel 4-5 aastat tagasi mitte keegi narkootikume ei pruukinud, sigines algul üks narkomaan. Olukord muutus. Mõne aja pärast tabati 30liikmeline noorukite kamp, kes mõnuaineid pruukisid. Üks teine näide linna ühest mikrorajoonist. Skeem oli selline: algul oli 1 narkomaan, aasta pärast - 55, veel aasta hiljem - 131 ja lõpuks oli neid 286.

ELURASKUSED
Anneli, vanus 13 aastat:

"... Mul on kogu aeg närv must, sest mu isa on padujoodik, vangis istunud ja kaks korda sundravil olnud. Teeb kodus jubedaid skandaale, norib iga pisiasja pärast, kui koju tuleb. Paneme end emaga kööki luku taha, muidu ta peksab meid ja lööb vigaseks. Mul rusub hinge, et mul selline isa on. Sageli, kui ema kaitsma lähen, lööb ta mind tooliga või mis kätte juhtub.
Õppimisega on mul lood kehvad, elan kogu aeg hirmu käes. kardan kedagi sõbrannadest endale külla kutsuda, kuna purjus ja püksid täis teinud isa võib uksest sisse sadada, aga mina ei taha, et sellest teada saadakse. Mul on häbi. Kuigi ilmselt on teda joobnuna nähtud.
Oma häbi elan ma üle väga valuliselt. Ma ei saa klassikaaslastega läbi: nad pilkavad ja teevad tobedaid nalju. Ütlevad, et olen upsakas, või veel midagi hullemat. Ma kannatan ära, aga võtan seda väga südamesse."
Selle kirja kirjutaja edasine saatus on teadmata, ent tüdruku olukord perekonnas vastab täielikult sellisele, mil ühest tragöödiast pääsemist otsides satutakse teise - narkootikumide küüsi.
Perekonnapatoloogia on üks iseloomulikke põhjuseid, mis mõningaid noorukeid tõukab narkootikume pruukima. Enamasti on seesugused perekonnad formaalselt või ka tegelikult lagunenud, vanemad moraalselt alla käinud ja alkohoolikud. Sellistes perekondades on lakkamatud tülid ja tõsised emotsionaalsed kriisid paratamatud. Sellistest peredest noorukid ei tohiks pead kaotada, tuleb õppida orienteeruma, kust ja kellelt abi ja nõu küsida.

Palju rohkem on noorukitel pereprobleeme, mis kõrvalt vähem silma torkavad ning nende suhet mõnuainetega pole sugugi alati lihtne tuvastada. See käib niinimetatud "headest kodudest" pärit noorukite kohta, kus lastele antakse alati taskuraha ja nende vanemaid peetakse "korralikeks inimesteks". Osutub, et ka sellised pered pole dramaatiliste olukordade vastu kindlustatud. Ka armastavad vanemad, kes hoolitsevad oma laste olmetingimuste eest, tihtipeale ei hooli nende tundeist ja arenguvajadustest.

Selle kohta kirjutas 16 aastane Sergei:
"Kirjutan teile lootuses, et te aitate mind. See pole enam masendus, vaid vaimse ja kehalise taluvuse piir. Meie kodus valitsev õhkkond on talumatu. Mõtlesin juba enesetapule, aga see probleeme ei lahendaks.
... Isa peab mind titaks, aga mitte inimeseks. Tunnen ennast nagu koerte poolt nurka aetud metsloom. Kas tõesti vanemad ei mõista mind? Või nad ei taha mõista? Mulle on jäänud mulje, et nad peavad mind nagu mingiks nuhtluseks.
... Ma vist lähen kodust ära. Vanemad ei pea mind täieõiguslikuks pereliikmeks, vaid kellekski, keda võib kamandada ja jätta siis saatuse hooleks. Kui mina midagi ütlen, ei võeta seda tõsiselt. Naerdakse minu üle..."
Sergei ema-isa on oma tutvuskonnas tunnustatud ja neid peetakse hoolitsevateks lapsevanemateks, aga nad ei võta arvesse seda, et täiskasvanud poja vastu on vaja üles näidata mõistmist ja lugupidamist. Vastasel juhul tekivad konfliktid ja noorukit tabab hingeline murrang, mis piirneb depressiooniga. Sellistel puhkudel on vaja psühholoogi abi ja viia läbi perepsühhoteraapia.
Tagajärgede osas on väga tõsised ka noorukite rasked hingelised kriisid ja pettumine armastuses.
Täiskasvanute pilkavalt üleolev suhtumine noorukite esmakordsetesse armumisilmingutesse põhjustab sügavaid konflikte ja tõukab nad ohtlikule teele.
Just selline lõpp oli Oksana esimesel armastusel.

SVETLANA, OKSANA SÕBRANNA KIRI:

"Oksana uskus, et noormees mõistab teda. Neil polnud teineteise ees saladusi. Pärast dramaatilist hüvastijättu läks noormees sõjaväkke. Oksana kirjutas talle ülepäeviti kirju, noormees vastas talle. Poole aasta pärast aga said Oksana vanemad kirja. Anonüümne autor teatas, et Oksana kirju loetakse kasarmus valjusti ette sõdurite lõbustamiseks, kes siis annavad poisile nõu, mida tüdrukule vastu kirjutada. Kirja saatnu teatas, et tal on Oksanaga samavanune õde ja ta enam ei suuda kuulata kõike seda, mida teised sõdurid Oksana aadressil ütlevad.
Kodus oli tõeline põrgu. Ägedad tülid. Vanemad esitasid Oksanale ultimaatumi: "Oled ennast kompromiteerinud, perekonda häbistanud, meie usaldust petnud. Vali, kas tema või meie." Mina olin selle juures, ei pidanud vastu ja ütlesin neile: "Kas teile see pähe ei mahu, et kõige rohkem kannatab teie tütar?"
"Tema?" imestas isa. "Ja kannatab? Temale teeb muret ainult see, et asi avalikuks tuli!"
Üldsegi ei hoolitud sellest, mida tundis ja läbi elas oma armastuses pettunud neiu. Vanemad ei pannud tähele ka seda, et tütar oli murest murtud, kusjuures mitte selle pärast, nagu väitis ta isa, et "asi avalikuks tuli". Oksana lakkas uskuma mitte ainult enda poolt idealiseeritud armastusse, vaid ka inimlikku hoolivusse..."
Ilma kommentaarideta. Milliseks kujunes Oksana saatus? Ta üritas ennast tappa - päästeti ära. Haiglas sai ta tuttavaks seal ravil oleva narkomaaniga. Pärast seda, kui nad välja kirjutati, pakkus too talle lohutust heroiinist. Oma südamevalu narkootikumidega vaigistades sai Oksanast üsna peagi narkosõltlane.
Oksana näide tõendab, et ei tohi ignoreerida noorukite emotsionaalseid probleeme, need võivad põhjustada ootamatu ja sügava muutuse suhtumises ellu, inimestesse ja maailma ning tuua kaasa kiindumuse narkootikumidesse.

MUUD PROBLEEMID
Probleemid, mis noorukile kõige sagedamini muret teevad, pärinevad põlvkondade igivana konflikti vallast: "Isad ja lapsed". Noored on arvamusel, et täiskasvanud ei mõista neid.

SAŠA, vanus 14 aastat:

"Isa leiab, et meid peab karmilt kohtlema ja räägib meiega ainult siis, kui me pahandust teeme. Ema ei räägi üldsegi, ainult karjub. Ja me tõmbume paratamatult omaette ning püüame ise "läbi närida" vahel üsnagi tõsiseid probleeme...
... Vanemad mõtlevad, et kui meil on korralikud riided seljas, kõht täis ja saame kino ja disko jaoks taskuraha, siis on kõik korras. Minu eas on väga raske üksinda olla. Nii palju on igasuguseid mõtteid, küsimusi, kahtlusi...
Ma ei tunne ennast pereliikmena, vaid kasvatamisalusena. Tegelikult mu vanemad ei tunne minu asjade vastu üldse huvi..."
Võib esineda erinevaid olukordi: soovimatus üksteist mõista, järeleandmatus üksteisele. Siin on takistuseks kannatamatus, toorus, hoolimatus, usaldamatus.
PAVELI EMA:

"Seni oli Pavel ideaalne laps, midagi halba mul tema kohta öelda polnud. Temaga polnud mingit muret. Aga nüüd ma olen nõutu. Poeg on otsekui ära vahetatud. Tahab minust targem olla, ütleb jämedusi, ei kuula sõna, jonnib, targutab selle asemel, et koolitükke teha..."

PAVEL AGA RÄÄGIB:
"... Ema ei mõista mind enam. Talle tundub, et ma ei oska mõelda, et mul ei saa olla omaenda arvamust. Kogu aeg tänitab: "Mida sina ka tead? Sa oled alles kutsikas, ära aja nina püsti!" Ja veel tahab, et ma kõik siiralt ära räägiksin, tema eest midagi ei varjaks! Kuidas sa ei varja, kui ta naerab minu üle või ei taha üldse kuulatagi, mida minul on öelda, peab kõiki minu mõtteid rumalaiks! Ma armastan oma ema, aga ilmselt ei mõista me teineteist kunagi..."
Mitmeetapilise programmi "Ristmik" teematundides õpetatakse lapsi lahendama omaenda probleeme, konfliktolukordi kodus, koolis ja eakaaslastega, õpetatakse abi otsima, oma käitumisharjumusi kujundama.
Narkootikume pruukima hakanud toovad motiivideks: 60-65% - uudishimust, 14% - kamba, tuttavate mõju, 13% järeleahvimine ja 3% märkis põhjuseks rasked läbielamused.

NARKOMAANIA TRAGÖÖDIA

Võib jääda mulje, et just narkomaani lähedased põevad seda tragöödiat tema asemel, mitte aga "õndsust" janunev nooruk ise. See pole nii, sest narkosõltuvusse sattudes algul tihtipeale ei taheta nende pruukimisele lõppu teha. Ometi tekib narkomaani elus varem või hiljem hetk, kui ta tahaks seda maha jätta.
"... Sa ei tea, kuidas ma tahaksin sellest kirest lahti saada! See võib paista jabur, aga minu arvates mitte ükski, kes ise pole narkootikume pruukinud, ei suuda ette kujutada selle pahe kogu õudust...
... Juba mitu aastat olen ma järjekindlalt mitte ainult mürgitanud oma organismi, vaid ka rikkunud oma saatuse. Olen juba viimase peal. Varguste pärast olin juba kõhtu all. Nii väga tahaks tagasi normaalsesse ellu. Tol esimesel hetkel, kui seisin valiku ees, tegin saatusliku vea... Need, kes praegu seisavad valiku ees, öelge narkootikumidele ei."
Kahjuks juhtub nii, et püüd sellele hädale lõppu teha, tuleb liiga hilja, kui inimene on juba oma tervise laastanud ja muutunud tahtejõuetuks olendiks. Üks näide:
"Kohtasin kord poissi, kes oli nõeltest nii läbi torgitud, et kogu ta kehal mädanesid lahtised haavad. Ta lausa mädanes elusast peast. Jalad oli tal sinakasmustad, vaevu suutis käia. Ta lehkas mitme meetri takka...
Ta enam ei suutnud endale uut annust süstida: ihul polnud kohta, kuhu süst teha. Kui teda tabas "võõrutus", istus ta peegli ette ja üritas kobamisi torgata süstlanõela kaelaveeni, mis tal harva õnnestus..."
Siin pole sugugi värve paksult pandud. Selline on narkomaani tõeline pale.
Pahelisest kirest õnnestub ise väga harva jagu saada, kuna paadunud narkomaan tavaliselt ei suuda siirast soovist hoolimata ilma asjatundliku abita selles põrguringist välja murda. Sellisel puhul on tragöödia ootuspärane tulemus tema enda valitud narkosõltlase eluviisi pärast. Aga kas ta valis selle tee ise? Põhjuseks oli hoopis teadmatus.
Tugevasse narkosõltuvusse sattunud Kristiina ja Andres jõudsid sellise seisundini, et siiralt tahtsid sellest hukatuslikust kirest lahti saada. Ka neiu ema tegi kõik, et teda aidata, aga ta ei teadnud, mismoodi tuleb sellisel puhul käituda. Talle tundus, et tuleb lihtsalt silm peal hoida, et mõlemad kodus istuksid ega manustaks mitte mingeid mõnuaineid nii kaua, kuni neil iha nende järele kaob. Mis aga edasi juhtus?

RÄÄGIB KRISTIINA:
"... Hommikupoole pidasime veel kuidagi vastu. Kujutlesime tulevast elu ilma narkootikumideta nii roosilisena. Sellest hoolimata, et algasid valud, olime õnnelikud.
Pärastlõunal halvenes enesetunne järsult. Jalad äkki ei kandnud enam. Mul lausa voolas külm higi üle keha. Tundsin külma ja värisesin, üle näo aga voolas silmadesse külm lehkav higi...
Andresega olid lood veel hullemad. Ta vappus üle keha, jalad tõmblesid krampides, nagu oleks ta istukil jooksnud. Ühtelugu kiskus ta end kõverasse ja karjus: "Mul on maokrambid! Ma ei suuda enam, ei suuda!"
Ma ei saanud suust ühtegi sõna. Suu ja kurk kuivasid , huultel aga oli kleepuv sülg. Ma ei suutnud seda alla neelata, hakkasin köhima ja lämbuma, siis oksendasin. Ema käis ühtelugu meie juures, aga ei osanud millegagi aidata...
Järgmisel päeva oli meie seisnud tunduvalt parem, seega rusikareegel, et "võõrutuse" teine päev on see kõige hullem, et leidnud kinnitust. Lõuna paiku suutsime isegi rääkida. Tõotasime, et enam ei pruugi ühtegi narkootikumi. Ihkasime rahulikku elu normaalsete inimeste keskel. Andres tegi plaane uuesti tööle asumiseks. Mina ütlesin, et jätkan õppimist, et lõpueksamid ära teha."
Pärast nädal aega kestnud sellist "võõrutust" - mitte narkoosakonnas võinuks see kurvalt lõppeda - tundsid Kristiina, tema ema ja Andres end õnnelikena, arvates, et nad tulid võitjaks. Noored olid küll räsitud ja kurnatud, ent suutsid vastu pidada, kui jäid kindlaks oma otsusele narkootikumidest lahti öelda. Enamgi, nad tegi lähitulevikuks kütkestavaid plaane, paraku aga lõppes kõik täieliku allajäämisega.
"... Rõõmustasime, et meil oli korda läinud narkootikumidega lõppu teha. Seitsmendal päeval polnud meil enam üldse vaevusi. Ema oli õnnelik. Musitas meid. Ütlesime talle, et lähme värsket õhku hingama ja ta oli sellega päri.
Andres küsis: "Kuhu me nüüd läheme?" Edasine juhtus otsekui iseenesest. Me ei andnud endale aru, kuhu meid tõmbab. Kohtasime vanu sõpru. Neil oli hunnik "kraami". Andres vaatas mulle otsa, mina temale. Siis Andres ütles: "Tead, vahetevahel võib ju rahulikult natukene pruukida.". Mina kostsin: "Aga muidugi! Vahetevahel pole see lõõgastumiseks paha."
... Kaks tundi pärast koduuksest väljumist olime juba täielikus uimas."

Miks nii juhtus? Siin oli tegu psüühilise sõltuvusega ning sellest vabanemine nõuab psühholoogi hoolikat tööd. Ühekordsed meetodid ja mingid 2-4 nädalased sõltuvusest lahtisaamise kursused ei aita.
Selles seisneb mitte ainult narkosõltlaste lähedaste, vaid ka nende endi tragöödia: hädasse sattunu tahab kiindumusest vabaneda, aga ei näe moodust tugevast sisemisest kihust jagusaamiseks.
Oleme oma mõtisklustega narkomaaniast lõpule jõudnud.
Hakkasite te paremini mõistma "valge mürgi" ohtu ja kujutlete nüüd endale, kus peituvad pahelise kiindumise tõelised lätted?
Me mõistame, et me ei suutnud vastata kõikidele küsimustele. Kasutasime Paveli, Saša, Oksana, Andrese, Sergei, Anneli ja Andrese siiraid kirju, keda endid kahjuks meie hulgas enam pole.

Vladimir Kukk, psühhiaater