Saateks
Moto: Kes vana asja meelde tuletab,...
Minu kunagine juhendaja Tampere Ülikoolis, Jorma Sipilä,
tavatses öelda, et mistahes uurimuse läbiviimine ja
vastavasisulise aruande (sh. doktoritöö) kirjutamine
on imelihtne:
- On vaja leida õige lähenemine (käsitlus);
- On vaja leida üks hea uurimisküsimus;
- On vaja osata "käsitööd".
Põhimõtteliselt on kõik need tingimused
samaväärsed, sest ühe puudumisel korralikku tulemust
lihtsalt ei tule. "Tehete järjekorrast" lähtuvalt
võiks siiski esmatähtsaks pidada õige lähenemise
leidmist kuna ennekõike just see loob eeldused hea küsimuse
formuleerimiseks ja käsitöö on enamasti õpitav,
vajadusel võib selle kasvõi osta. Õige lähenemise
olulisust suurendab seegi, et selle kaudu korrastatakse vastavasisuline
mõisteaparaat.
Kuigi Eestis on viimasel ajal ka korraliku käsitöö
oskusega probleeme, võiks sotsiaalsete probleemide permanentse
kuhjumise peamise põhjusena välja tuua ebaadekvaatset
lähenemist ja/või käsitusaluseid. Konkreetsemalt
kannab (või kandis) suur osa meie ühiskonda taasülesehitanud
inimestest eelmisest rezhiimist pärit hälbekeskset
lähenemist ja/või mõttelaadi. Teiseks unustati
vabariigi institutsionaalsel kujundamisel esimest vabariiki aluseks
võttes ära, et maailm on 70 aastaga väga palju
muutunud ja nii mõnigi toonane institutsioon või
põhimõte uutes tingimustes enam ei tööta.
Nii ongi enam kui kümne aasta jooksul püütud iganenud
mõttelaadi (meenutagem, et normaliseerimisfilosoofiale
tuginev normikeskne lähenemine on maailmas levinud juba
ligi 40 aastat) ühendada iganenud strukturaalse moodustisega
ja püütud sellele üles ehitada kaasaegset heaolusüsteemi.
Pole midagi imestada, et masinavärk ei tööta ja
elementaarsestki heaolusarnasest ilmajääjate hulk pidevalt
suureneb. Kui see (heaolust ilmajääjate hulga suurenemine)
pole olnud meie senise ja ei ole eesoleva arengu eesmärk,
peaks otsima võimalusi, kuidas olukorda normaliseerida.
Paraku, nagu pedagoogikast teada, on ümberkasvatamine (millegi
ümberkujundamine) reeglina keerukam ja valulisem, kui algusest
peale õigesti tegemine.
Võrreldes elutu maailmaga, teeb inimeste ja sotsiaalsete
protsesside puhul asja keerukamaks see, et kuna korduseksperimenti
läbi viia pole võimalik, jäävad paljud
põhimõttelised asjad paratamatult vähem või
rohkem uskumuste ja/või veendumuste tasandile. Mis teha
annab, on püüelda sinnapoole, et seda uskumust ja/või
"iseenese tarkusest" tegemist oleks võimalikult
vähe. Üheks möödapääsmatuks etapiks
ja/või tegevuseks on seejuures konkreetse teema või
probleemivaldkonna selgendamine, lahtimõtestamine ja lahtikirjutamine.
Niisugune on ka käesoleva käsiraamatu ambitsioon: püüda
lahti mõtestada Eesti jaoks suhteliselt uut probleemivaldkonda
- koduta inimesed ja nende hoolekanne. Allpooltoodu ei pretendeeri
ainuõigele, ainuvõimalikule ja/või lõplikule
tõele, tegemist on paljutahulise probleemi ühe võimaliku
käsitlusega, mis loodetavasti aitab kaasa koduta inimeste
hoolekande arengule ja selle kaudu ka meie ühiskonna üldisele
heaolu tõusule.
Käsiraamat on küll kirjutatud ühe inimese poolt
aga selle sünnile ja arenguloole on kaasa aidanud paljud:
Kersti Põldemaa, Helen Peeker ja Signe Martin Avahoolduse
Arenduskeskusest, Uku Tõrjus ja Andrus Toompuu Tallinna
Sotsiaal- ja Tervishoiuametist, Imbi Eesmets ja Kaspar Sild Tallinna
Hoolekande Keskusest. Eraldi peaks välja tooma Tallinna
abilinnapea Anders Tsahkna, kelle initsiatiivil ja toetusel kõnealuse
teemaga Avahoolduse Arenduskeskuses viimase aasta jooksul tegeldud
on.
Värviline must-valge maailm
Moto: Kui ainult seda metsa ees ei oleks
Sellest on juba päris palju aega möödas, kui
pikajuukseline Einstein avastas, et me elame mitte kolme-, vaid
hoopis neljamõõtmelises maailmas. Lihtsamalt öeldes
maailmas, mille mõõ-tudeks on (kolmemõõtmeline)
ruum ja aeg. Võib siiski arvata, et seda teati või
vähemalt aimati ammu enne teda, sest mida see idamaine tarkus
- kaks korda ühte ja samasse jõkke astuda pole võimalik
- ikka muule osutas kui aja mõõtmele. Et seda juba
siis relatiivsusteooriana ei formuleeritud, võib olla
tingitud mitmest asjaolust nagu näiteks: polnud vajadust,
polnud asjakohast keelt, polnud üldist teoreetilist raamistikku,
vastavasuunalist mõttearendust jne jne. Selleks ajaks
kui Einstein sündis, oli vajalik eeltöö juba põhijoontes
tehtud ja mis tal muud ikka üle jäi, kui see üldkättesaadavana
ja toona vähemalt mõnele inimesele arusaadavana formuleerida.
Nüüdseks on relatiivsusteooriat Eestis juba aastakümneid
ka keskkoolides õpetatud ja põhimõtteliselt
võiks ju eeldada, et nö ruumiline ja ajaline mõtlemine
on enamusele Eesti inimestele selge ja selle kasutamine harjumuspärane.
Paraku see ainult ilusaks eelduseks jääbki, sest niimoodi
mõelda pole sugugi lihtne, pigem vastupidi - see on keeruline
ja nõuab inimeselt parasjagu suurt pingutust ja seda nii
mõtlemise õppimise kui kasutamise osas. Seepärast
piirdubki suur osa inimestest ainult ühemõõtmelise
mõtlemisega, mõnevõrra väiksem osa
ilmselt oskab mõelda tasapinnaliselt, veel väiksem
ruumiliselt ja üsna väike osa inimestest suudab asjadele
vaadata aeg-ruumis.
Tegelikult pole selles midagi traagilist, sest teatud mõttes
on see paratamatus, et inimesed on erinevad, mõtlevad
erinevalt ja kui massilist kloonimist ei tule, siis jäävadki
erinevateks. Pealegi, nagu on öelnud mõned mõtlemise
uurijad, on erinevat tüüpi probleemide lahendamiseks
ja erinevate tööde tegemiseks sobilikud erinevad mõtlemise
tüübid: teatud ülesannete puhul on kõige
parem just sirgjooneline mõtlemine, teiste tööde
jaoks tasapinnaline jne. Probleemseks läheb asi siis, kui
tasapinnalise mõtlemisega hakatakse lahendama ruumilisi
või veel hullem - aeg-ruumilisi probleeme ja/või
nähtusi. Võib ka öelda, siis kui "köögitüdrukud
hakkavad riigi elu korraldama" nagu üks kunagine klassik
soovis.
Seega on ka paratamatus, et nii-öelda tavateadvuses või
igapäevaelus inimesed lihtsustavad kõikvõimalikke
asju ja räägivad suhteliselt sirgjoonelises või
tasapinnalises keeles ka olemuslikult keerukatest asjadest nagu
seda on näiteks sotsiaalsed nähtused ja/või
probleemid. Ühelt poolt võib põhjuseks olla
asjaolu, et enamusel inimestel lihtsalt ei ole asjade sügavamaks
nägemiseks vajalikku väljaõpet, teiselt poolt
on nii lihtsalt lihtsam ja arusaadavam rohkematele inimestele.
See aga ei tähenda, et ühiskonna tasandil probleemide
lahendamine
peaks toimuma samamoodi, sest ruumilisi ja aeg-ruumilisi nähtusi
ei ole põhimõtteliselt võimalik lahendada
sirgjoonelise või tasapinnalise mõtlemisega, kui
muidugi pea kehast eraldamine välja jätta.
Üks niisuguseid aeg-ruumilisi nähtusi ja/või
probleeme on tavateadvuses ja/või igapäevakäibes
klassifitseeritud mõiste "kodutus" alla. Niisugune
"sildistamine" on siiski olukorra oluline lihtsustamine,
sest olemuslikult on nö klassikalises tähenduses "kodutud"
ainult suure probleemikompleksi ja tegevusvaldkonna - elanike
eluasemega kindlustatus - "veepealne" osa ja tegelikult
on kõnealuse probleemi poolt vähem või rohkem
mõjutatud inimeste hulk ilmselt kordi suurem, kui see,
mida võib näha tänaval või "kodututele"
teenuseid, abi või toetust osutavates asutustes.
Mõnevõrra lihtsustatud analoogiat kasutades on
nö kodutud inimesed võrreldavad näiteks õigusrikkujatest
ainult nendega, kes viibivad vanglas, terviseprobleemidega inimestest
ainult nendega, kes on haiglas või akuutravil, tööga
hõivamata inimestest ainult nendega, kes on tööta
olnud väga pika aja (näiteks enam kui üks aasta)
jooksul, alkoholiprobleemidega inimestest ainult nendega, kes
on viibinud kainestusmajas jne.
Samal ajal on üldiselt aktsepteeritud, et ühelt poolt
puudutavad nii õigusrikkumiste kui tervisega seotud probleemid
tegelikult märksa suuremat hulka inimesi, teiselt poolt
ei ole kogu probleemistiku poolt mõjutatud inimesi reeglina
võimalik abistada ainult teatud äärmuslikus
seisundis olevate inimeste jaoks lahendusi konstrueerides. Teisiti
öeldes ei ole õigusrikkumistega seotud probleeme
võimalik lahendada ainult kinnipidamiskohtades viibivate
inimeste ja nendega tehtava töö kaudu, nii nagu ka
elanikkonna tervisega seonduvaid probleeme ei saa lahendada ainult
uute haiglate ehitamise ja/või tervishoiuteenuste edendamise
kaudu.
Elanikkonna eluasemega kindlustamise probleemistikku käsitledes
on oluline arvestada, et Eesti kliimavööndis on osutatud
teema ennekõike oma ressursimahukuse (ja seda nii investeeringu
kui ekspluateerimise) tähenduses märksa komplitseeritum
ja samal ajal olulisem, kui näiteks Indoneesias, Malaisias,
Kreekas või Kongos. Teiselt poolt ei ole Eestil kahjuks
võimalik otseselt ja üheselt üle võtta
ka teiste analoogses kliimavööndis olevate riikide
kogemusi, kuna kogu elanikkonna eluasemega kindlustamise valdkond
on lisaks paljule muule oluliselt seotud vähemalt järgmiste
teguritega:
- riigi majandus- ja rahanduspoliitika ning selle varasem praktika,
- kogu sotsiaalkaitse süsteem kui tervik,
- riigi eluasemepoliitika,
- kultuur.
Siiski ei tähenda see, et mitte midagi pole olemas ja
kõik tuleb ise nullist leiutada. Kuigi inimesed ise kipuvad
arvama, et nad on unikaalsed ja vähemalt osalt on neil õigus,
oleme me väga paljus siiski sarnased, mistõttu suhteliselt
palju korralduslikke- ja/või töömudeleid ning
oskusteavet on võimalik üle võtta kas teistest
tegevusvaldkondadest või ka teistest riikidest. Oluline
on ainult teada, mida võtta, kuidas seda kohandada meie
oludesse ja kuidas seda rakendada.
Sotsiaal- ja hoolekandepoliitika kontekstis on eriti tänuväärseks
kogemuste allikaks psüühikahäiretega inimeste
hoolekanne. Praktikute seas öeldakse, et kui midagi õnnestub
lahendada psüühikahäiretega inimeste jaoks, on
selles omandatud kogemused, mudelid ja meetodid üle kantavad
mistahes teise hoolekande valdkonda. Koduta inimeste hoolekanne
ei ole selles mõttes kindlasti mingi erand.
Mida on inimestel vaja?
Moto: Süüa, juua ja püherdada
Millegi, sealhulgas selle mida inimesed tahavad ja/või
mida inimestel on vaja, teadasaamiseks on teadupärast mitmeid
erinevaid võimalusi, näiteks:
Lugeda läbi üks või mitu õhemat või
paksemat raamatut;
Lugeda muid tekste;
Rääkida mõne(de) targa(kade) inimes(t)ega;
Mõtelda;
Lihtsalt jälgida ümberringi toimuvat.
Missugune meetod igal konkreetsel juhul valida, sõltub
paljudest teguritest ja loomulikult võib viia läbi
ka asjakohase uurimuse. Siiski, ka mistahes uuringu kavandamisel
ja/või läbiviimisel on eelnevalt otstarbekas kasutada
teisi, eespool loetletud võimalusi. Ja kui ikka peab uuringu
läbi viima, ei pea see tingimata olema laiu masse haarav
ja nö kvantitatiivne (nagu Eestis viimasel ajal on populaarne).
Paljude asjade teadasaamiseks piisab lihtsatest ja odavamatest
meetoditest.
Ühe elegantse võimaluse ka pealkirjas toodud küsimusele
vastamiseks on toonud Bill Jordan oma suurepärases raamatus
"Heaolu ümbermõtestamine". Tema pakutud
meetod on tegelikult imelihtne ja seisneb teatud mõttes
triviaalses tõdemuses: Kui tahad teada, mida inimestel
on vaja, siis küsi seda nende käest, kusjuures harjutada
võiks iseenese peal. Konkreetselt palus ta oma üliõpilastel
sotsiaalpoliitika teema käsitlemisel vastata järgmisele
küsimusele: Missugused sündmused on viimase kahe aasta
jooksul mõjutanud teie isiklikku heaolu kõige enam?
Vastustest ja nende analüüsist kujunes Bill Jordani
raamatu tuum.
Käesoleva töö autoril hetkel nii suuri ambitsioone
ei ole, kuid Jordani meetodit olen kasutanud väga paljudel
erineva tausta ja rakendusega inimeste täiendkoolituses.
Võibolla on kellegi jaoks tulemused üllatavad, kuid
vastused on reeglina väga lihtsad. Selgub, et inimeste eneste
hinnangul pole nende heaolu seisukohast mingit tähendust
ei isamaalisusel, riiklikul suveräänsusel, Euroopa
Liidul, Vabariigi Valitsuse koosseisul või selle vahetumisel
ja muul sarnasel, kusjuures pole võimalik välja tuua
erinevusi sõltuvalt vanusest, soost, haridusest, erakondlikust
kuuluvusest, ametikohast ega muust sarnasest.
Inimeste heaolu kõige enam mõjutanud sündmused
keerlevad erinevates kombinatsioonides järgmiste märksõnade
ümber: töö (uus töökoht, töökoha
vahetus, ametikõrgendus, töörõõm
jne), perekond (lapsed, lapselapsed, abikaasa, nende areng, kordaminekud),
kodu (uus eluase, korteri remont jne), õppimine (nii inimeste
eneste kui nende lähikondsete), vaba aeg (reisimine, uued
sõbrad jms), haridus (kooli lõpetamine, lapsed
kõrgkooli jne).
Seega osutab ka see lihtne uuring, et psüühikahäiretega
inimeste heaolu tagamise süsteemi kujundamise üldine
alusskeem on asjakohane kõigi inimeste jaoks, sõltumata
nende tervislikust, materiaalsest, sotsiaalsest vms seisundist,
vanusest, soost, seksuaalsest orientatsioonist jms. Ning loomulikult
on see asjakohane, kui käsitleda inimeste eluasemega kindlustamise
probleemistikku.
Täpsuse huvides peab märkima, et toodud raamistik on
tegelikult ruumiline, mille tipus on isik ja alustaladeks neli
välimist blokki, mida kategoriseeritakse ka inimeste baasiliste
vajadustena, millele kõigil inimestel peab olema ligipääs.
Siseringi blokke võiks käsitleda vahetasandi lülidena,
mis peaksid aitama tagada inimese ligipääsu vajalikele
põhiväärtustele.
Inimeste vajaduste õigusruum
Moto: Maakera on suur ja ümmargune
ning selle sees on teine, veel suurem kera
Eelmises peatükis välja toodud inimeste põhilised
vajadused (eluase töö/sissetulek, haridus, sotsiaalsed
suhted) on mitmetes rahvusvahelistes dokumentides ühes või
teises sõnastuses ja rohkem või vähem deklaratiivsetena
sätestatud inimõigustena. Ajalises perspektiivis
võiks alguseks pidada ÜRO poolt 1948.aastal vastuvõetud
inimõiguste ülddeklaratsiooni, millele hiljem on
järgnenud mitmeid nii ÜRO ja selle allorganisatsioonide
kui Euroopa formaadis dokumente. Konkreetse Eesti inimese heaolu
ja igapäevaelu seisukohalt võiks kõige olulisemaks
dokumendiks siiski pidada Euroopa Sotsiaalhartat.
Eluasemega kindlustatuse (ja ka vaesuse) kontekstis võib
Eesti inimeste ilmseks ebaõnneks pidada seda, et Euroopa
Sotsiaalharta ratifitseerimise ajal 2000.aastal oli riigipiruka
juures põhijoontes sama grupp inimesi, kes kavandas ja
viis läbi Eesti olude jaoks pehmelt öeldes mitte just
eriti asjatundliku eluaseme omandi reformi, mis muuseas on ka
üheks kodutuse tekke arvestatavaks põhjuseks. Ebaõnn
väljendus konkreetsemalt selles, et Riigikogu jättis
ratifitseerimata 2 eluasemega seotud artiklit (art.30 - õigus
kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest ja art.31
- õigus eluasemele). Lihtsalt öeldes tähendab
nende artiklite mitteratifitseerimine seda, et inimeste kindlustatus
eluasemega ning kaitsega vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse
eest pole Eesti riigi jaoks olulised või vähemalt
prioriteetsed.
Loomulikult võib öelda ja ka tõestada, et
nii osutatud kui mitmete teiste ratifitseerimata jäänud
artiklite (art.3 lg.4 - õigus töötada ohututes
ja tervislikes töötingimustes, art.4 lg.1 - õigus
saada õiglast töötasu jms) täitmine käib
Eestile praegu üle jõu. Paraku võib põhijoontes
sama öelda nii mõnegi teise artikli kohta, mis ometigi
ratifitseeriti. Teisiti öeldes, Euroopa Sotsiaalhartas fikseeritud
taset võib tõlgendada pigem eesmärgi kui reaalsusena
ja artikleid ratifitseerimiseks valides oli valitsusel ja Riigikogul
teatud mõttes põhimõtteliseks valikuks,
kumb on prioriteet ja/või kumba ohverdada: kas rahvusvahelist
võimalikult head imidzhit (ratifitseeritud artiklite täitmist
kontrollitakse ja mittetäitmise korral pahandatakse) või
oma inimeste (elementaarset) heaolu. Nagu näha, peeti olulisemaks
esimest ning ohverdati teine.
Igatahes oleme praeguseks olukorras, kus eluasemeprobleemidega
ja/või vaesuses oleval inimesel on Eesti Vabariigile üsna
raske midagi juriidiliselt vettpidavat ette heita, sest riik
lihtsalt pole võtnud endale praktiliselt mingeid vastavasisulisi
ja selgesti formuleeritud kohustusi. Meie põhiseaduse
§28 deklareerib küll, et Eesti kodanikul on õigus
riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse
ja puuduse korral, kuid sotsiaalhoolekandeseaduse viimaste korrektiividega
on puudustkannatajate abistamise ülesanne delegeeritud kohalikule
omavalitsusele.
Ju on ülesannete delegeerimine seadusandja õigus,
kuid eluasemega kindlustatuse ja vaesuse kontekstis on praeguse
tööjaotusega seotud vähemalt kaks tõsist
ebakohta. Esiteks, omavalitsuste tase ja suutlikkus nii rahaliste-
kui inimressursside tähenduses on väga ebaühtlane,
millest tulenevalt on samasugune (ebavõrdne) ka inimestele
osutatav võimalik abi. Ehk teisiti öeldes - inimeste
võimalused oma õiguste realiseerimiseks on ebavõrdsed
ja sõltuvuses nende elukohast.
Teine ebakoht on lisaks sisulisele ka mõningase moraalse
alatooniga, sest niisuguse ülesannete jaotusega on probleemide
lahendamine tehtud ülesandeks neile, kellel probleemide
tekkimises oli minimaalne osalus, kui seda üldse oli. Teostati
ju omandireform Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu, mitte omavalitsuste
tasandil. Analoogne on olukord näiteks märkimisväärselt
suure koduta inimeste taimelava - kinnipidamiskohtadest vabanenud
- kujunemisega. Ka nende kindlustamine eluasemega on tehtud ülesandeks
omavalitsustele, paraku pole omavalitsused teadaolevalt veel
ühtki inimest vangi pannud.
Eluasemega kindlustatuse kontiinum
Moto: Kust kohast saab alguse kodumaa?
Kui nõustuda, et eluasemega kindlustatus on üheks
normaalse elukvaliteedi (loe: inimväärse elu) tagamise
eesmärgiks ja/või tingimuseks, on probleemi olemuse
selgendamiseks ja võimalike lahendusstrateegiate ning
konkreetsete tegevuste kavandamiseks vajalik kujundada üldine,
nö. erialane (kogu valdkonda haarav) raamistik. Seejuures
on oluline arvestada vähemalt nelja eluasemesuhet iseloomustava
kriteeriumiga:
- Omandisuhe
- Kohustused
- Territoriaalne paiknemine
- Eluaseme kindlustatus
Ennekõike omandisuhte ja kohustuste alusel on inimesed
eluasemega kindlustatuse kontekstis võimalik paigutada
neljast grupist (staatusest), moodustuvale kontiinumile:
Esimesse gruppi kuuluvateks - koduga - võiks lugeda kõik
inimesed, kelle kindlustatus eluasemega ei ole sõltuvuses
(praktiliselt) millestki. Need on inimesed, kes on isiklikus
kasutuses oleva eluaseme omanikud ega oma sellega seonduvalt
mingeid (olulisi) varalisi kohustusi.
Pigem koduga võiks käsitleda inimesi, kelle kindlustatus
eluasemega sõltub ennekõike nende regulaarsetest
sissetulekutest. Sellesse gruppi kuuluvateks võiks lugeda
kahte inimeste gruppi:
- Inimesed, kes on isiklikus kasutuses oleva eluaseme omanikud,
kuid omavad sellega seonduvalt teatud varalisi kohustusi (laen,
maksevõlgnevus), mille täitmine on reaalne;
- Inimesed, kes ei ole isiklikus kasutuses oleva eluaseme omanikud,
kuid on eluasemega seotud kulude katmiseks materiaalselt piisavalt
kindlustatud.
Kolmas grupp - pigem koduta - on põhimõtteliselt
analoogne teisega, st sellesse kuuluvad inimesed, kelle kindlustatus
eluasemega sõltub ennekõike nende regulaarsetest
sissetulekutest. Erinevus eelnevatest seisneb aga ennekõike
selles, et eluasemega seotud kohustuste täitmine on vähetõenäoline:
- Inimesed, kes on isiklikus kasutuses oleva eluaseme omanikud,
kuid omavad sellega seonduvalt teatud (olulisi) varalisi kohustusi
(laen, maksevõlgnevus), mille täitmine on kujunemas
ebareaalseks;
- Inimesed, kes ei ole isiklikus kasutuses oleva eluaseme omanikud
ja on eluasemega seotud kulude katmisel pidevalt materiaalsetes
raskustes.
Neljanda grupi - koduta - määratlemise üle
on üsna palju diskuteeritud ja pakutud erinevaid (peamiselt
imporditud) formuleeringuid. Käesoleva töö autor
on seisukohal, et sellesse gruppi kuuluvateks võiks lugeda
inimesi, kellel ei ole mingit legaalset suhet ühegi elamispinnana
kvalifitseeritava hoone, ruumi või nende osaga.
Kuigi mistahes analoogse iseloomuga kontiinum on dünaamiline,
tõusevad eluasemega kindlustatuse kontekstis eriti esile
kaks keskmist staatust, mis elanikkonna elamispinnaga kindlustamise
seisukohalt on teatud mõttes võtmestaatused. Konkreetsemalt
tähendab see, et näiteks inimese paigutumine "pigem
koduga" staatusest "pigem koduta" staatusesse
ja sealt edasi juba "koduta" staatusesse võib
tänapäeva Eestis toimuda uskumatult kiiresti, kusjuures
sageli et pruugi selle liikumise mõjutamine olla üldse
konkreetse inimese, kohaliku omavalitsuse ja/või isegi
Eesti Vabariigi võimuses.
Eluaseme territoriaalne paiknemine on käsitletav ennekõike
olulise ohufaktorina, mis võib mõjutada inimese
staatuse nihkumist kontiinumi ühe või teise otsa
suunas. Ennekõike on see seotud tööturu olukorra,
võimaliku tööhõive ja/või töökoha
kaotamisest tingitud maksevõime vähenemisega. Inimese
omandis oleva, aga ka kasutatava eluruumi kindlustatusel on põhijoontes
samaväärne tähendus, kuid võib öelda,
et kindlustuse puudumine on oma olemuselt ohtlikum kui territoriaalne
paiknemine, sest uue elamispinna ning elamiseks vajalike olmevahendite
jms saamine on nende kaotuse korral reeglina märksa komplitseeritum
(ja kulukam), kui uue töökoha leidmine.
Inimeste kindlustatus eluasemega
Moto: Uurida, uurida, uurida, jah...
Inimeste eluasemega kindlustatuse, eluasemega rahulolu ja/või
erinevate eluasemega seotud probleemide uurimiseks on Eestis
viimaste aastate jooksul läbi viidud mitmeid uuringuid (Märksõnadena:
Rahvaloendus, NORBALT, Avahoolduse Arenduskeskus, Praxis). Uuringute
eesmärgid, rõhuasetused ja täpsusastmed on olnud
mõnevõrra erinevad, kuid olukorra hetkeseis ja
üldised tendentsid on valdkonna dünaamilisust arvestades
määratletud suhteliselt selgesti ja ühegi järgneva
uuringuga eelnevatele midagi eriti olulist pole lisatud. Kahjuks
on märksa vähem välja töötatud konkreetseid
ettepanekuid ja/või tegevuskavu kogu probleemikompleksi
lahendamiseks.
Võib öelda, et analoogne olukord, milles nö
(teaduslik-)uurimuslik tegevus ületab oluliselt (teaduslik-)rakenduslikku
on viimase aastakümne Eesti sotsiaalteadustele ja reaalsusele
kurblooliselt iseloomulik. Teisiti öeldes, sotsiaalteaduslikule
uuringule ei järgne sellest tuleneva ja/või sellele
tugineva tegevuskava väljatöötamist ja rakendamist.
Käesoleva teema kontekstis sobiks heaks näiteks 1999.aastal
lõppenud esinduslik uuring vaesuse leevendamisest Eestis,
millele senini pole midagi rakenduslikku järgnenud ning
vaesus muudkui süveneb ja laieneb. Midagi tõsiseltvõetavat
pole ette võetud ka näiteks elanikkonna vananemisega
seotud uuringute alusel.
Võimalik, et üheks olulisemaks põhjuseks on
seejuures Eesti elu mõõdutundetu ülepolitiseeritus,
mis muuseas väljendub ka selles, et teaduslikult põhjendatud
tegevustest olulisemaks peetakse sisulises tähenduses väheargumenteeritud
(loe: politiseeritud või populistlike) valimisloosungite
ja/või -lubaduste täitmist. On ju väga lihtsustatud
arvamus, et erakondi valitakse ainuüksi ja/või ennekõike
mõne kõlava valimisloosungi (nt tulumaksu vähendamine,
vanemapalk vms) pärast. Tegelikke valikuid mõjutavaid
faktoreid on palju ja valimisprogrammid ning -loosungid moodustavad
ainult üsna pisikese osa sellest.
Teise ja mitte väheolulise põhjusena võiks
märkida rakendusliku kompentsuse üldist nappust, sest
sotsiaalsete probleemide puhul eeldab see konkreetsetelt tegijatelt
nii uurimuslikku kui rakenduslikku asjatundlikkust, kogemust
ja küpsust. Tahtmata siinkohal kedagi ealiselt diskrimineerida,
nõustun siiski nendega, kes väidavad, et enne 35-ndat
eluaastat on inimese sotsiaalteaduslik ja ka sotsiaalpoliitiline
suutlikkus äärmiselt kasin.
Inimeste eluasemega kindlustatusest mõningase ülevaate
saamiseks on allpool toodud väljavõtteid Avahoolduse
Arenduskeskuse poolt 2001 .aastal teostatud uurimuse "Tallinna
toimetulekutoetuse saajate ja taotlejate ringi analüüs"
lõpparuandest.
2001.aastal oli Tallinna elanike arv veidi alla 400 000, kes
2000. aasta rahva- ja eluruumide loenduse esialgsete tulemuste
järgi olid jaotunud 175 000 leibkonda, kelle kasutada oli
173 400 tavaeluruumi. Nende andmete alusel on ühe Tallinnas
elava leibkonna keskmiseks suuruseks seega ligikaudu 2,3 inimest.
Üldise hinnanguna on uuringu aruandes väidetud, et
elamumajanduslik situatsioon Tallinnas on kriitiline ja linnakodanikul,
kelle keskmine sissetulek on alla või ei ületa oluliselt
riigi keskmist, pole kõrgete turuüüride tõttu
võimalik leida eluaset isegi siis, kui see on hädavajalik.
Võimalike eluasemeprobleemide kontekstis on oluliseks
näitajaks ning konkreetsete inimeste seisukohalt tõsiseks
ohuks üürivõlgnevused. 2001 .aastal oli Tallinnas
üürivõlgnevusi kokku orienteeruvalt 21%-l kõigist
leibkondadest. Kuigi ka juba mõnetuhande kroonise võlgnevuse
likvideerimine võib paljudele inimestele osutuda tõsiseks
probleemiks, on kindlasti päris kriitilises seisundis enam
kui 10 000 krooni suuruse võlgnevusega leibkonnad. Uuringu
andmetel oli niisuguseid leibkondi kokku 1591.
Keskmise leibkonna suuruse alusel tähendaks see, et orienteeruvalt
4000-l inimesel on väga tõsine oht kaotada üürivõlgnevuste
tõttu oma eluase, mistõttu võib ka öelda,
et nad on praktiliselt nö. kodutuse piiril. Neile võivad
lisanduda inimesed, kellel esineb raskusi üürivõlgnevuste
tasumisel kas pidevalt või sageli. 1999.aasta NORBALT
II põhiandmete alusel võis Tallinnas hinnanguliselt
esimesse gruppi kuuluda orienteeruvalt 10 tuhat inimest, teise
orienteeruvalt 30 tuhat inimest. Seega võib öelda,
et umbes 10% Tallinna elanikest, st ligikaudu 40 tuhat inimest
võib kuuluda gruppi, mida eespool on defineeritud "pigem
koduta". Laiendades seda kogu vabariigi mastaapi, saame
orienteeruvaks arvuks 140 000 - mest.
Koduta inimeste arvu määratlemisel saab lisaks eksperthinnangutele
tugineda ainult olemasolevate öömajade ja varjupaikade
statistikale. Öömajade ja varjupaikade andmetel kasutas
2001. aasta esimesel poolaastal Tallinnas nende poolt osutatavat
teenust 635 erinevat isikut. Arvestades asjaolu, et isikutunnistused
olid neist vähem kui pooltel, võib tegelik öömajades/varjupaikades
viibinud inimeste arv osutuda mõnevõrra erinevaks,
aga suurusjärk ilmselt ei muutu. Öömajade/varjupaikade
teenuste kasutajatest umbes 20% olid oma viimase elukoha määratlenud
väljaspool Tallinna.
Eespooltoodud andmed on küll ligikaudsed, aga siinkirjutaja
arvates sellest täiesti piisab nii probleemi teadvustamiseks
kui konkreetsete tegevuste kavandamiseks. Praktilis-rakenduslikul
tasandil ei tohiks küll olla märkimisväärset
tähendust sellel, kas mingi probleem on näiteks 29
846-1 või 31 458-l inimesel, oluline on teada suurusjärke
ja tendentse.
Eluasemega kindlustamata inimeste
hoolekanne
Moto: Me peame oma hinge eest hoolt kandma
Hoolekande reguleerimiseks on Eesti Vabariigis juba enam kui
viis aastat lausa omaette seadus, mis, tõsi küll,
kipub vahetevahel Põhiseadusega pahuksis olema. Paraku
pole see seaduse ainus puue, vähemtähtis pole seaduse
ülddeklaratiivne iseloom ja sellega kaasnev ebamäärasus.
See omakorda annab erinevatele asjaosalistele seaduse suvalise
(vastavalt oma kompetentsile ja/või huvidele) tõlgendamise
võimaluse, mis tulemusena viib vähemalt mõningasele
hoolekande teostamise meelevaldsusele.
Igatahes on Sotsiaalhoolekandeseaduse praeguste formuleeringute
kohaselt kohalikul omavalitsusel kohustus abistada kõiki
abivajaduse hetkel nende territooriumil viibivaid isikuid. Kahjuks
pole sellele nö kohustuslikule abile sätestatud mingeid
kriteeriume, sh alammäära, mistõttu abistamisena
võib põhimõtteliselt käsitleda kõike,
sh ka lihtsalt lohutamist. Teisalt pole seadusega sätestatud
mingeid mõõdetavaid sanktsioone omavalitsuste ja/või
konkreetsete töötajate suhtes, kelle tegevuse tulemusena
abi jäi kas hiljaks, osutus ilmselt ebaadekvaatseks või
jäi sootuks osutamata
Lisaks seaduse puudulikkusele kujunevad nii omavalitsustel kui
konkreetsetel hoolekandega tegelevatel inimestel paratamatult
nö "lemmikabivajajate" grupid, kellega tegeldakse
märksa meelsamini ja intensiivsemalt, kui mitte just eriti
populaarsete abivajajate gruppidega. Üsna kindlasti pole
lemmikuteks eluasemeprobleemidega inimesed, sh kodutud. Kokkuvõttes
viib see selleni, et kuigi formaalselt peaks mistahes linnas
viibivate eluasemega kindlustamata isikute, sh kodutute abistamisega
tegelema nii vastavale sihtgrupile keskendunud asutused (öömajad
ja varjupaik) kui omavalitsus organisatsioonina, kaldub põhiraskus
ennekõike konkreetsetele asutustele. Iseenesest on see
mõistetav, paraku vähendab see probleemi lahendamise
üldist suutlikkust.
Praeguseks on enamuses Eesti suuremates linnades (Tallinn, Tartu,
Narva, Pärnu) koduta inimeste hoolekandele keskendunud asutused
olemas. Väiksemates linnades on need kombineeritud teiste
hoolekandeasutustega. Oma olemuselt võiks neid nimetada
nii-öelda esimese etapi asutusteks, mis tegelevad elementaarse
päästetööga: võimaldavad inimestel
ennast pesta ning annavad peavarju ja kaitset külma eest.
Mõnes asutuses on ka toitlustamise ning minimaalse arstiabi
võimalus. Põhijoontes on see ka kõik.
Näiteks Tallinnas oli 2002. aastal 2 öömaja ja
üks öömaja/varjupaik kokku 161 kohaga. Kõigis
öömajades ja varjupaigas viibijatel on võimalik
end pesta ning oma riideid desinfitseerida. Varjupaigas viibijaid
toitlustati linna kulul kolm korda päevas. Öömaja-
ja varjupaigateenuse maksumus on nende 100%-lise täitumuse
korral ligikaudu 1 000.- krooni kuus ühe koha kohta. Teenuseid
osutavad Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti juhatajaga sõlmitud
tööettevõttelepingute alusel mittetulundusühingud.
Sisulise (funktsionaalse) tegevuse osas on lepingute lisades
sätestatud:
- Teenuse üldine kirjeldus, sh teenuse maksumus ja kulutuste
proportsioonid, personali üldine struktuur (juht, valvetöötajad,
sotsiaaltöötaja) ja tööülesanded ning
tingimused teenuse osutamisel
- Öömaja/varjupaiga sisekorraeeskiri, sh kliendi
kohustused ja õigused, keelatud tegevused, personali õigused
- Sisulise töö aruande vorm
Koduta inimeste isiksuslik taust
Moto: Igas inimeses on päike, laske
sel ometi paista
Mistahes inimese või grupiga tulemuslikuks töötamiseks
on vaja ennekõike nelja asja:
- Teadmisi konkreetsest inimesest, grupist ja keskkonnast;
- Oskusi neid teadmisi rakendada;
- Spetsiifilist tehiskeskkonda (asutused, teenused, toetused,
tugistruktuurid jms), mille toel inimest aidata;
- Raha.
Analoogiat kasutades võib öelda, et teatud mõttes
on seejuures tegemist neljajalgse lauaga, millel kõik
neli jalga on võrdselt olulised. Piisab sellest kui üks
jalg teha lühem, seda kärpida või veel enam
- amputeerida - ja laua kasutamine (loe: inimeste või
grupiga tulemuslik töötamine) muutub vähemalt
probleemseks kui mitte võimatuks. Samal ajal peaksid need
jalad olema nii-öelda dünaamilises tasakaalus. sest
pole mõtet teha üht jalga teistest kolm korda paksemat
või tugevamat kuna laud tervikuna sellest ei tugevne.
Loomulikult on need neli alustala vajalikud ka tööks
inimestega, kellel pole eluaset. Alustalade kujundamisel on oluline
arvestada, et ennekõike sihtgrupi ja ka kogu teema suhtelise
ebapopulaarsuse tõttu, tööks koduta inimestega
suuri rahavoogusid loota ei ole. Seepärast peab hoolikalt
kalkuleerima ka ülejäänud alustalade konstruktsioone,
st asjakohaste teadmiste sügavust ja täpsust, professionaalsete
oskuste taset ning vajalike tugistruktuuride ülesehitust.
Üldreegliks ja/või üldiseks eesmärgiks
peaks ilmselt jääma koduta inimeste võimalikult
kiire seostamine üldiste avalike teenustega.
Koduta inimese isiksusliku tausta, seisundi ja võimalike
arenguperspektiivide määratlemiseks pole ilmselt vajalik
välja arendada mingeid väga keerulisi ja täpseid
metoodikaid, skaalasid ning instrumente. Resotsialiseerimise
võimatuste ja võimalikkuse seisukohalt olulised
on ennekõike järgmised isiksuse kriteeriumid:
1. Isiksuse üldise degradatsiooni määr ja ulatus
(füüsiline, psüühiline, moraalne, tööalane
jms);
2. Isiksusehäirete ja/või haiguste olemasolu (psüühikahäired,
sõltuvus alkoholist, narkootikumidest, surrogaatidest,
mängurlusest);
3. Rahulolu/rahulolematus olemasoleva olukorraga ja sellest tulenev
motivatsioon muutuseks;
4. Varanduslik seis (reeglina varatu);
5. Sugulaste, lähedaste ja/või oluliste inimeste
olemasolu ning seosed nendega.
Konkreetse inimesega töö alustamiseks peaks loetletud
kriteeriumide hindamisest vähemalt esialgu piisama, mistõttu
praktikas kasutamiseks võiks sobida psüühikahäiretega
inimeste seisundi hindamiseks Ants Puusilla poolt välja
arendatud lihtne instrument, mida käesoleva käsiraamatu
jaoks on kõnealusele sihtgrupile veidi kohandatud. Osutatud
skaala koosneb 12-st inimest iseloomustavast teljest (iseloom,
vaimsed võimed, oskused, koostöövalmidus, suhted,
seosed omastega, stressor, tervis, psüühikahäire,
seos sõltuvusprobleemiga, ohtlikkus, rehabiliteeritavus),
mida hinnatakse nelja palli süsteemis, alates vähesest
väljendumisest ja lõpetades tunduva väljendumisega.
Kasutusel on ka 0 hinnang, mis tähendab, et telg ei ole
hinnatav või on seda miskipärast raske teha. Instrumendi
kasutamine ei nõua eriharidust ega spetsiaalset ettevalmistust
(vt Lisa 1).
Loetletud kriteeriumitele tuginedes võib koduta inimesed
jaotada põhimõtteliselt nelja rühma, kuigi
nagu näitavad ka allpooltoodud gruppide eristamisel kasutatud
alused (ilmselt võimalik, tõenäoliselt võimalik,
vähetõenäoline, võimatu), ei saaks gruppidesse
kuuluvust lugeda väga kategooriliseks, sest inimeste puhul
on siiski põhimõtteliselt kõik võimalik:
1. Rehabiliteeritavad - isikud, keda professionaalse sekkumisega
on ilmselt võimalik taasintegreerida ühiskonda;
2. Pigem rehabiliteeritavad - isikud, keda professionaalse sekkumisega
on tõenäoliselt võimalik taasintegreerida
ühiskonda;
3. Pigem rehabiliteerimatud - isikud, kelle taasintegreerimine
ühiskonda on vähetõenäoline;
4. Rehabiliteerimatud - isikud, kelle taasintegreerimine ühiskonda
on ilmselt võimatu.
Loomulikult saaks välja arendada ja/või konkreetsele
inimeste grupile kohandada palju täpsemad ja/või
põhjalikumad instrumendid, paraku on seisundi väga
täpsest hindamisest märksa olulisem konkreetne töö
inimesega. Teisiti öeldes, väga täpsest ja igakülgsest
hinnangust pole olulist kasu, kui tugistruktuurid on ligikaudsed,
napid või vähe välja arendatud. Nagu inimestega
töös ikka, laheneb palju asju tegevuse käigus
üsna loomulikul viisil, lihtsalt tuleb alustada. Kasutades
analoogiat töös pikaajaliselt töötute inimestega
- mistahes ühiskonnapoolne sekkumine ei saa konkreetsetele
inimestele olla kahjulik. Lisada võiks, et eespool väljapakutud
esialgsel orienteerival hinnangul on eriti oluline tähendus
just ressursside piiratuse tingimustes.
Kuigi tänaste koduta inimeste seas on ka esimesse ja teise
gruppi kvalifitseeritavaid isikuid, on hinnanguliselt suhteliselt
rohkem siiski kolmandasse ja neljandasse gruppi kuuluvaid. Põhjusena
võib ennekõike välja tuua asjaolu, et koduta
inimesed on liiga kauaks jäetud hooletusse, mistõttu
paljud juhud on jõudnud pöördumatusse staadiumisse.
Esimesse või teise gruppi kuuluvateks võib aga
tõenäoliselt lugeda enamuse käesoleva töö
kontekstis "pigem koduta" kvalifitseeritud isikutest.
Nagu ka muude ühiskondliku elu valdkondade probleemide põhjuste
selgendamisel, on ka kodutuse tekkimist põhjendatud kahepoolselt:
- konkreetsest inimesest lähtuvad põhjused;
- struktuursed, ühiskondliku elu korralduse ja ühiskondlike
ressursside jaotusega seotud põhjused.
Olemuselt on niisugune vastandamine analoogne näiteks
kuritegeliku käitumise põhjuste väljatoomisega,
mille puhul algselt arvati, et põhjused on konkreetses
inimeses, sh näiteks tema keha või pea kujus, geenides,
mõnedes kultuurides isegi inimese nimes jms. Aja jooksul
on aga üha enam jõutud arusaamale, et kuritegevusel
on ennekõike sotsiaalsed põhjused, mis sõltuvalt
inimeste eripärast ja/või konkreetsest elukeskkonnast
võivad mõnel juhul ilmneda, mõnel mitte.
Ilmselt on niisugune lähenemine elujõulisem ka kodutuse
kui nähtuse selgendamisel ja koduta inimeste resotsialiseerimisel.
Ennekõike just resotsialiseerimise perspektiiv on üheks
täiendavaks argumendiks, miks konkreetsete koduta inimeste
mineviku (arenguloo) väga täpne uurimine ja/või
hindamine pole vajalik. Kasutades psüühikahäiretega
inimeste psühhosotsiaalse rehabiliteerimise tarkvara võib
öelda, et koduta Inimeste resotsialiseerimise missiooniks
on inimeste funktsioneerimise parandamine ja rahulolu teatud
keskkonnas ning resotsialiseerimise käigus keskendutakse
ennekõike olevikule |a tulevikule, olemasolevate ja vajaminevate
oskuste ning toetuste hindamisele, uute oskuste õpetamisele,
ressursside koordineerimisele ja/või modifitseerimisele
jne.
Ennekõike lugeja uudishimu rahuldamiseks on allpool siiski
toodud mõned praktikute hinnangul tüüpilised
koduta inimeseks saamise arengulood:
Töötus - alkoholi kuritarvitamine - (üüri)võlad
- eluasemelt väljatõstmine või korteri sundmüük;
Töötus - alkoholi kuritarvitamine - perekonna lagunemine
või kooselu lõppemine - eluaseme kaotus;
Kinnipidamiskohast vabanemine - võimetus leida tööd
- võimetus üürida eluaset sissetulekute puudumise
ja isikliku tausta tõttu;
Narkomaania - perekonnast väljaheitmine või perekonna
lagunemine -eluaseme kaotus;
Ränne töökoha leidmiseks linna - püsiva
töö mitteleidmine - ebapüsiv eluase või
kodutus;
Omavoliline eluruumi kasutamine - omanikupoolse kontrolli
tugevnemine -varjupaika sattumine;
Vaimne puue või psüühikahäire - eluaseme
väljapetmine - kodutus;
Suurte rahaliste riskide võtmine - töökoha
või sissetuleku kaotus - eluaseme kaotus
Protsessuaalselt on koduta inimeseks saamine põhimõtteliselt
analoogne sotsiaalse puude tekkimise mehhanismiga. Konkreetsemalt,
inimene võib eluaseme kaotada nii mõne hetkega
(näiteks kindlustamata maja põleng) kui pikaajalise
protsessi käigus (näiteks pidev alkoholi tarvitamine,
narkootikumide kasutamine, hasartmängude mängimine
jne).
|
