Tallinna Pedagoogikaülikool
Sotsiaalteaduskond
Sotsiaaltöö osakond
Eve Kraanvelt
TÄNAVALAPSED TALLINNAS: NENDE AITAMISE VÕIMALUSI
Magistritöö
Juhendaja: dots. Anne Tiko
Tallinn 2004
SISUKORD
EESSÕNA
TABELITE JA JOONISTE LOETELU
1. SISSEJUHATUS
2. TEOREETILISI LÄHTEKOHTI
LASTE KASVUKESKKONNAST
2.1. Sotsio-ökoloogiline teooria lapse arengust
2.2. Kes on tänavalaps?
2.2.1. Tänavalapse elu maailmas
2.2.2. Tänavalastega tehtav
töö mujal maailmas
2.2.3. Kopli liinide tänavalapsed.
3. TÄNAVALASTE AITAMISE VÕIMALUSTEST
TÄNASES EESTIS.
3.1. Lastekaitsesüsteemi võimalused tänavalaste
probleemide lahendamisel või leevendamisel.
3.2. Peeteli kiriku esimesed projektid
tänavalaste aitamiseks
3.3. Peeteli kiriku lastekodu loomine.
3.4. Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuse
päevakeskus ja turvakodu
3.5. Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni
Keskus, selle töö tänava- ja riskilastega
4. UURIMISPROBLEEMI ASETUS JA METOODIKA
4.1. Uurimisprobleemi asetus.
4.2. Uurimuse metoodika.
5. UURIMISTULEMUSTE ANALÜÜS
JA ARUTELU.
5.1. Tänavatöö
Koplis
5.2. Intervjuude analüüs
5.3. Peeteli Kiriku Lastekodus elavad
lapsed.
5.4. Peeteli Kiriku Lastekodust
lahkunud lapsed.
5.5. Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni
Keskuses käivad lapsed
5.6. Arutelu.
6. KOKKUVÕTE JA JÄRELDUSED
KASUTATUD KIRJANDUS
LISAD:
Lisa 1. Intervjuud
Lisa 2. Tabel 3. Lastekodus elavad lapsed.
Lisa 3. Tabel 4. Lastekodust lahkunud lapsed.
Lisa 4. Tabel 5. Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuses
käivad lapsed
TABELITE JA JOONISTE LOETELU
Joonis 1. Toimetulekuoskuste kujundamine kui maja püstitamine
Tabel 1. Vanemliku hoolitsuseta laste esmakordselt arvele
võtmine ja paigutamine
Tabel 2. Lapsendamine ja eestkoste
Tabel 3. Lastekodus elavad lapsed
Tabel 4. Lastekodust lahkunud lapsed
Tabel 5. Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuses käivad
lapsed
RESÜMEE
Eve Kraanvelt (2004). Tänavalapsed Tallinnas: nende
aitamise võimalusi. Magistritöö. TPÜ. Käsikiri.
Tallinn, 82 lk., 1 joonis, 5 tabelit, 4 lisa.
Pärast Eesti iseseisvumist on aktuaalseks saanud selline
sotsiaalne probleem nagu tänavalapsed. Kiired muutused ühiskonnas
on kaasa toonud elus mittetoimetulevaid inimesi, kelle toimetulematus
on mõjunud ka lastele.
Kuna meie laste arv pidevalt väheneb ja vanemlike hoolitsuseta
ning tänavalaste arv aga järjest kasvab, pean vajalikuks
antud probleemi teadvustada ja uurida.
Käesoleva uurimuse eesmärgiks on saada ülevaade
Männiku ja Kopli liinide tänavalaste elukäigust
nii tänaval kui ka Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni
Keskuses ning Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuses.
Minu huviks on: milliseid lapsi liigitatakse mõiste
alla tänavalaps, kuidas leiti tänavalapsed Kopli liinidelt,
Männiku tänavalapsed, kes nad on, millise pere taustaga,
kuidas alustati tööd nendega, aitamisvõimalused,
laste praegune elu ja toimetulek , jne.
Uurimustöö käsitleb mittetulundussektorite
poolt tehtavat tänuväärset tööd, millel
on selged positiivsed tulemused ning mis suures osas toetub välisabile.
Andmed Peeteli kirikus tehtavast tööst kogusin ajakirjanduses
ja raamatutes ilmunud kirjutistest, lülitatud vaatlusest
Kopli liinidel ja Vasara tänavatel ja intervjuudest Peeteli
Kiriku Sotsiaalkeskuse direktori Mati Sinisaarega, Lastekodu
juhataja Inge Ojalaga ning Männiku tänavalastega tööst
sain ülevaate intervjuust Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni
Keskuse juhataja Siiri Pladoga ja sotsiaaltöötajaga
vesteldes.
Intervjuudest selgus, et mõistet tänavalaps enam
kasutada ei taheta vaid nüüd räägitakse mõistest
riskilaps (erinevate riskifaktoritega lapsed, kellel on oht sattuda
tänavatele). Mõiste tänavalaps alla liigitatakse
antud hetkel tänavatel elavaid lapsi, kodutuid lapsi, kellel
puuduvad kontaktid vanematega, kes koolikohustust ei täida
ja on sattunud kuritegelikule teele.
Võtmesõnad: tänavalaps, projekt, lastekodu,
päevakeskus, turvakodu, lastekaitse.
SUMMARY
Eve Kraanvelt (2004). Street children in Tallinn: possibilities
to help them. Master thesis. Tallinn Pedagogical University.
Manuscript. Tallinn, 82 pages, 1 figure, 5 tables, 4 annexes.
Street children have become an actual social problem after Estonia
regained its independence. Quick changes in the society have
brought about people without ability to cope and the failure
to perform has affected children as well.
As the number of children decreases in total and the number of
children without parental care and street children increases,
I consider it necessary to announce and study the problem.
Aim of the current study is to get an overview of street children`s
life in Männiku and Kopli lines: at streets as well as in
Männiku Social Rehabilitation Center and in Social Center
of Peeteli Church.
My interest is: what kind of children are considered as street
children; how were the children found in Kopli lines; street
children in Männiku: who are they, what is the background
of their families, how was the work with them started, possibilities
to help them, their life and ability to cope at the present time
etc.
The study deals with grateful job done by non-profit sector,
which has clear positive outcome and bases in great part on forgein
finance.
I collected the data about the work done in Peeteli Church
from writings published in press and in books, by observatory
in Kopli lines and in streets of Vasara, and by interviews with
the director of Social Center of Peeteli Church Mati Sinisaar,
manager of the children home Inge Ojala. I got the overview of
the work done with Männiku street children by interviews
the manager of Männiku Social Rehabilitation Center Siiri
Plado and by talks with social workers.
It appeared from the interviews that the term "risk children"
(children with different risk factors, who has probable cause
to end up at streets) is prefered now to the term "street
children"
The term "street children" includes children, who live
in streets at present; homeless children who have no contacts
to their parents, who does not fulfil the obligation to go to
school and have become part of criminal activities.
Keywords: street child, project, children home, daily care
center, night shelter, children welfare.
EESSÕNA
Minu uurimisteemaks on tänavalapsed, kes elavad Põhja-Tallinnas,
Koplis ja Männikul.
Huvi antud teema vastu sai alguse 1998ndal aastal Maire Aunaste
saadet vaadates, kus esinesid Peeteli kiriku tänavalapsed.
Saade jättis mulle sügava mulje ning mul tekkis soov
nendest lastest rohkem teada saada.
1999ndal aastal õnnestus mul õppima tulla TPÜ
Rakvere Kolledþisse, kus valisin seminaritööde
teemaks Peeteli kiriku tänavalapsed. Seminaritööst
I ja II kasvas välja bakalaureusetöö "Peeteli
kirik kui võimalus tänavalapsele". Magistritöö
on nende uurimustööde loomulikuks jätkuks, mis
kannab nime "Tänavalapsed Tallinnas: nende aitamise
võimalusi."
Minu sooviks on teada saada, keda nimetatakse tänavalasteks
praegusel hetkel, anda ülevaade tänavalaste elust nii
tänaval kui Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuses ja Männiku
Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuses, teadvustada probleemi
olemasolu, probleeme, leida aitamisvõimalusi. Kirjeldada
mittetulundusühingute töötajate tänuväärset
tööd ning selle tulemusi. Kahjuks ei ole olnud mul
endal võimalust lastega töötada, seega arvan,
et ma ei ole ise pädev konkreetseid lahendusi tooma.
Siinkohal soovin ma südamest tänada oma juhendajat
dots. Anne Tikot igakülgse toetuse, sõbralikkuse,
asjakohase kriitika ja nõuannete eest.
Veel soovin ma tänada Peeteli Kiriku Lastekodu juhatajat
Inge Ojalat, tänu kellele oli mul võimalus tänavalastega
tutvuda ja nendest kirjutada. Inge oli alati lahkelt nõus
mind aitama ja informatsiooni jagama.
Loomulikult soovin tänada veel kõiki teisi, kellega
olen intervjuusid teinud, tänu millele olen rajanud oma
magistritöö.
Eve Kraanvelt
Tallinnas,
7.mail 2004
1. SISSEJUHATUS
Eesti iseseisvumine on kaasa toonud nii majanduslikud kui
ka sotsiaalsed muutused.
Eesti riik on saavutanud märkimisväärset majandusedu,
kuid inimeste heaolu ei ole kaasa toonud samasuunalisi muudatusi.
Vastupidi, üha enam näeb vaeseid inimesi, kerjuseid,
kodutuid, tänaval hulkuvaid lapsi. Jälle kuuleme, et
üks ettevõte läheb pankrotti, teises asutuses
koondatakse inimesi- tööpuudus kasvab iga päevaga.
Täiskasvanute hulgas toimub kihistumine- on väga rikkaid
ja elus hästi toimetulevaid kodanikke ja vaeseid ning elus
mittetoimetulevaid inimesi, keda on meil väga palju. Nad
on kaotanud jõu ja tahtmise midagi oma elus muuta või
saavutada.
Täiskasvanute toimetulek meie kiires elus mõjub paratamatult
ka peredele. Tihti minnakse lahku ning kannatajaks jäävad
lapsed. Tähelepanuta jäädes hakkavad nad hulkuma
tänavatel. Neil ei ole kuhugile kiire, tänaval viibimine
tundub olevat omaette tegevus, elustiil, nad otsekui ei kuulu
kellelegi. Selliseid lapsi nimetatakse tänavalasteks. Kui
palju selliseid lapsi meil on, ei oska keegi täpselt öelda.
Tänavalaste probleem sai aktuaalseks pärast Eesti
iseseisvumist, kuid mitte kohe ei pööratud piisavalt
tähelepanu sellele sotsiaalsele probleemile.
1990ndate aastate keskel hoogustus töö tänavalastega.
Märgati neid, otsiti kontakte, leiti nende asukohad, viidi
süüa ning riideid. Kirjutati ajalehtedes, ajakirjades.
Valmisid esimesed projektid Tallinnas ja Tartus. Avati turvakodusid,
päevakeskusi.
1990ndate aastate lõpupoole on ka riik pööranud
erilist tähelepanu tänavalastele. Samuti on tööd
alustanud mitmesugused mittetulundusühingud, käib avalik
diskussioon ning koostöö erinevate organisatsioonide
vahel, peetakse konverentse, tuuakse välja EV Lastekaitseseaduse
puudujäägid ning vajalikkust need kõrvaldada.
2002-sel aastal hakati kahtlema tänavalaste suures arvus.
Leiti, et lastel, kellel on katus pea kohal, võiks nimetada
riskilasteks. Arvatakse, et klassikalised tänavalapsed on
tänavalt ära toodud ja selliseid lapsi, kes tänavalapse
mõiste alla sobiksid, neid meil enam ei ole või
on väga väike arv. Ka "Tänavalaste ümarlaud"
on ümber nimetatud partnerlusprogrammiks "Riskilaps".
Käesolev magastritöö on loomulikuks jätkuks
minu eelnevatele töödele, mis käsitlevad mittetulundussektorite
poolt vajalikku ja tänuväärset tööd,
millel on selged positiivsed tulemused ning mis toetuvad projektitöödele
ja suures osas välisabile.
Magistritöö põhieesmärgiks seadsin uurida
Kopli liinide tänavalaste elukäiku nii tänaval,
kui ka Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuses, Männiku Sotsiaalse
Rehabilitatsiooni Keskuses ning nende aitamisvõimalustest.
Töö teoreetilises osas annan ülevaate mõistest
tänavalaps, nende elust tänaval ja Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuses,
milles toetun põhiliselt Inge Ojala kolmele raamatule:
"Andesta-ma kasvasin tänaval" , "Asendusema
ja olematud lapsed" ja "Kas sa võtad mind oma
lapseks" ning ajakirjanduses kajastatud artiklitele. Kasutan
ka materjale internetist ja Erki Korp`i, Ülly Ennu ja Anu
Leppimani raamatut "Lapsed, kes kõnnivad omapäi.."
jt raamatuid. Kirjeldan ka Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni
Keskuse tööd ning annan ülevaate seal käivatest
lastest ja nende peretaustast. Üldiselt võib väita,
et teoreetilist materjali tänavalaste kohta on vähe
ja see on arusaadav, kuivõrd antud teema on meil suhteliselt
uus ning vähe uuritud.
Teoreetiline osa käsitleb veel tänavalaste aitamise
võimalusi nii lastekaitsesüsteemi kui mittetulundussektori
poolt.
Teoreetilises osas lähtun Bronfenbrenneri sotsio-ökoloogilisest
teooriast (1979), milles vaadeldakse last ja keskkonda kui
üksteist mõjutavaid süsteeme. Ning oluline koht
lapse elus on eriti just mikrosüsteemil, mis on tema lähikeskkonnaks
(pere, kodu, lasteaed, kool, mängu- ja koolikaaslased).
Lühidalt peatun ka Jonssoni sotsiaalse genotüübi
teoorial, mis väidab, et multiprobleemsus tekib pideva
protsessi tulemusena ning paljudel juhtudel kandub üle ühelt
põlvkonnalt teisele, kui ei suudeta võimalikult
varakult abi pakkuda ning nõuab koostöövõrgustiku
tihedat koostööd ( Tulva 1996,9 ).
Sotsiaalse tõrjutuse puhul on tegemist olukorraga,
kus inimene mingite heaoluks vajalike ressursside puudumise tõttu
ei saa rahuldada oma vajadusi, ei saa midagi niisugust, mis teistel
olemas on ja mida temalgi oleks õigus saada. See toob
kaasa indiviidi ja ühiskonna vahelise sidemete katkemise
(Kraav 1998).
Mitte alati ei teki kahjulikes kasvutingimustes kasvanud lastel
hilisemas elus probleeme, osad suudavad eluraskustega silmitsi
olles hästi toime tulla ja seda nimetatakse säilnõtkuseks
(Vanistendael 2002, 2).
Empiirilises osas toetun tänavatöö vaatlusele
ja intervjuudele,
Empiirilise materjali moodustavad Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni
Keskuses käivate laste elukäik, Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus
elavate endiste tänavalaste taust, elukogemused, tegevused,
tervis ja suhted.
Käesolevas töös kasutan järgmisi põhimõisteid:
Tänavalaps- alla 18aastane laps, kes lühemat
või pikemat aega elab tänavamiljöös: hulgub
sihitult ühest kohast teise, tema elukaaslased ning sotsiaalsed
suhted on tänaval. Ametlikult võib nende laste aadressiks
olla märgitud nende vanematekodu või sotsiaalhoolekandeasutuse
aadress, kuid tegelikkuses on neil väga vähe, kui üldse
kontakte nende täiskasvanute, vanemate, kooli, lastekaitse
institutsioonide, sotsiaalteenustega, kellel tegelikult lasub
vastutus nende laste suhtes (EN 1994).
Projekt- on ühekordse iseloomuga ajaliselt piiratud
töö, millel on kindel eesmärk ja ressursid (Allev
1998).
Lastekaitse- lapse kaitse ja abi korraldamine ning
järelvalve, mis tagatakse riiklike, omavalitsuse ja ühiskondlikke
organite kaudu (EV Lastekaitseseadus, RT 1992)
Lastekodu on orbude ja vanemliku hoolitsuseta laste
asenduskoduks loodud hoolekandeasutus (Rääk 2003)
Päevakeskus on asutus vähekindlustatud ja
toimetulekuraskustes perede lastele (Rääk 2003)
Turvakodu- hüljatud või vägivalla
eest põgenenud laste ( ja naiste) ajutise hoolduse asutus
(ÕS 1999).
Kasupere- on ametlikult ühe või mitme lapse
lühi- või pikaajaliseks hoolduseks ametlikult vormistatud
pere, kes ei ole lapsele sugulased, kes saab kulutuste katteks
toetust ning teeb vajadusel ka koostööd lapse bioloogiliste
vanematega. (Siplane 2003).
Töös kasutatavad lühendid:
LOV- Linnaosa Valitsus;
SHO- Sotsiaalhoolekande Osakond
EN- Euroopa Nõukogu
|