Tallinna Pedagoogikaülikool
Sotsiaalteaduskond
Sotsiaaltöö osakond

 

Eve Kraanvelt

 

TÄNAVALAPSED TALLINNAS: NENDE AITAMISE VÕIMALUSI
Magistritöö

 

Juhendaja: dots. Anne Tiko

Tallinn 2004
Töö MS Word dokumendina, pakitud zip faili

 Töö .pdf formaadis


SISUKORD

EESSÕNA
TABELITE JA JOONISTE LOETELU
1. SISSEJUHATUS
2. TEOREETILISI LÄHTEKOHTI LASTE KASVUKESKKONNAST
2.1. Sotsio-ökoloogiline teooria lapse arengust

2.2. Kes on tänavalaps?
2.2.1. Tänavalapse elu maailmas
2.2.2. Tänavalastega tehtav töö mujal maailmas
2.2.3. Kopli liinide tänavalapsed.

3. TÄNAVALASTE AITAMISE VÕIMALUSTEST TÄNASES EESTIS.
3.1. Lastekaitsesüsteemi võimalused tänavalaste probleemide lahendamisel või leevendamisel.

3.2. Peeteli kiriku esimesed projektid tänavalaste aitamiseks
3.3. Peeteli kiriku lastekodu loomine.
3.4. Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuse päevakeskus ja turvakodu
3.5. Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskus, selle töö tänava- ja riskilastega

4. UURIMISPROBLEEMI ASETUS JA METOODIKA
4.1. Uurimisprobleemi asetus.
4.2. Uurimuse metoodika.

5. UURIMISTULEMUSTE ANALÜÜS JA ARUTELU.

5.1. Tänavatöö Koplis
5.2. Intervjuude analüüs
5.3. Peeteli Kiriku Lastekodus elavad lapsed.
5.4. Peeteli Kiriku Lastekodust lahkunud lapsed.
5.5. Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuses käivad lapsed
5.6. Arutelu.

6. KOKKUVÕTE JA JÄRELDUSED

KASUTATUD KIRJANDUS

LISAD:

Lisa 1. Intervjuud
Lisa 2. Tabel 3. Lastekodus elavad lapsed.
Lisa 3. Tabel 4. Lastekodust lahkunud lapsed.
Lisa 4. Tabel 5. Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuses käivad lapsed

TABELITE JA JOONISTE LOETELU

Joonis 1. Toimetulekuoskuste kujundamine kui maja püstitamine

Tabel 1. Vanemliku hoolitsuseta laste esmakordselt arvele võtmine ja paigutamine
Tabel 2. Lapsendamine ja eestkoste
Tabel 3. Lastekodus elavad lapsed
Tabel 4. Lastekodust lahkunud lapsed
Tabel 5. Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuses käivad lapsed


RESÜMEE

Eve Kraanvelt (2004). Tänavalapsed Tallinnas: nende aitamise võimalusi. Magistritöö. TPÜ. Käsikiri. Tallinn, 82 lk., 1 joonis, 5 tabelit, 4 lisa.
Pärast Eesti iseseisvumist on aktuaalseks saanud selline sotsiaalne probleem nagu tänavalapsed. Kiired muutused ühiskonnas on kaasa toonud elus mittetoimetulevaid inimesi, kelle toimetulematus on mõjunud ka lastele.
Kuna meie laste arv pidevalt väheneb ja vanemlike hoolitsuseta ning tänavalaste arv aga järjest kasvab, pean vajalikuks antud probleemi teadvustada ja uurida.

Käesoleva uurimuse eesmärgiks on saada ülevaade Männiku ja Kopli liinide tänavalaste elukäigust nii tänaval kui ka Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuses ning Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuses.

Minu huviks on: milliseid lapsi liigitatakse mõiste alla tänavalaps, kuidas leiti tänavalapsed Kopli liinidelt, Männiku tänavalapsed, kes nad on, millise pere taustaga, kuidas alustati tööd nendega, aitamisvõimalused, laste praegune elu ja toimetulek , jne.

Uurimustöö käsitleb mittetulundussektorite poolt tehtavat tänuväärset tööd, millel on selged positiivsed tulemused ning mis suures osas toetub välisabile.

Andmed Peeteli kirikus tehtavast tööst kogusin ajakirjanduses ja raamatutes ilmunud kirjutistest, lülitatud vaatlusest Kopli liinidel ja Vasara tänavatel ja intervjuudest Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuse direktori Mati Sinisaarega, Lastekodu juhataja Inge Ojalaga ning Männiku tänavalastega tööst sain ülevaate intervjuust Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse juhataja Siiri Pladoga ja sotsiaaltöötajaga vesteldes.

Intervjuudest selgus, et mõistet tänavalaps enam kasutada ei taheta vaid nüüd räägitakse mõistest riskilaps (erinevate riskifaktoritega lapsed, kellel on oht sattuda tänavatele). Mõiste tänavalaps alla liigitatakse antud hetkel tänavatel elavaid lapsi, kodutuid lapsi, kellel puuduvad kontaktid vanematega, kes koolikohustust ei täida ja on sattunud kuritegelikule teele.
Võtmesõnad: tänavalaps, projekt, lastekodu, päevakeskus, turvakodu, lastekaitse.

SUMMARY

Eve Kraanvelt (2004). Street children in Tallinn: possibilities to help them. Master thesis. Tallinn Pedagogical University. Manuscript. Tallinn, 82 pages, 1 figure, 5 tables, 4 annexes.
Street children have become an actual social problem after Estonia regained its independence. Quick changes in the society have brought about people without ability to cope and the failure to perform has affected children as well.
As the number of children decreases in total and the number of children without parental care and street children increases, I consider it necessary to announce and study the problem.

Aim of the current study is to get an overview of street children`s life in Männiku and Kopli lines: at streets as well as in Männiku Social Rehabilitation Center and in Social Center of Peeteli Church.

My interest is: what kind of children are considered as street children; how were the children found in Kopli lines; street children in Männiku: who are they, what is the background of their families, how was the work with them started, possibilities to help them, their life and ability to cope at the present time etc.

The study deals with grateful job done by non-profit sector, which has clear positive outcome and bases in great part on forgein finance.

I collected the data about the work done in Peeteli Church from writings published in press and in books, by observatory in Kopli lines and in streets of Vasara, and by interviews with the director of Social Center of Peeteli Church Mati Sinisaar, manager of the children home Inge Ojala. I got the overview of the work done with Männiku street children by interviews the manager of Männiku Social Rehabilitation Center Siiri Plado and by talks with social workers.

It appeared from the interviews that the term "risk children" (children with different risk factors, who has probable cause to end up at streets) is prefered now to the term "street children"
The term "street children" includes children, who live in streets at present; homeless children who have no contacts to their parents, who does not fulfil the obligation to go to school and have become part of criminal activities.

Keywords: street child, project, children home, daily care center, night shelter, children welfare.


EESSÕNA

Minu uurimisteemaks on tänavalapsed, kes elavad Põhja-Tallinnas, Koplis ja Männikul.

Huvi antud teema vastu sai alguse 1998ndal aastal Maire Aunaste saadet vaadates, kus esinesid Peeteli kiriku tänavalapsed. Saade jättis mulle sügava mulje ning mul tekkis soov nendest lastest rohkem teada saada.

1999ndal aastal õnnestus mul õppima tulla TPÜ Rakvere Kolledþisse, kus valisin seminaritööde teemaks Peeteli kiriku tänavalapsed. Seminaritööst I ja II kasvas välja bakalaureusetöö "Peeteli kirik kui võimalus tänavalapsele". Magistritöö on nende uurimustööde loomulikuks jätkuks, mis kannab nime "Tänavalapsed Tallinnas: nende aitamise võimalusi."

Minu sooviks on teada saada, keda nimetatakse tänavalasteks praegusel hetkel, anda ülevaade tänavalaste elust nii tänaval kui Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuses ja Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuses, teadvustada probleemi olemasolu, probleeme, leida aitamisvõimalusi. Kirjeldada mittetulundusühingute töötajate tänuväärset tööd ning selle tulemusi. Kahjuks ei ole olnud mul endal võimalust lastega töötada, seega arvan, et ma ei ole ise pädev konkreetseid lahendusi tooma.
Siinkohal soovin ma südamest tänada oma juhendajat dots. Anne Tikot igakülgse toetuse, sõbralikkuse, asjakohase kriitika ja nõuannete eest.
Veel soovin ma tänada Peeteli Kiriku Lastekodu juhatajat Inge Ojalat, tänu kellele oli mul võimalus tänavalastega tutvuda ja nendest kirjutada. Inge oli alati lahkelt nõus mind aitama ja informatsiooni jagama.
Loomulikult soovin tänada veel kõiki teisi, kellega olen intervjuusid teinud, tänu millele olen rajanud oma magistritöö.

Eve Kraanvelt

Tallinnas,
7.mail 2004


1. SISSEJUHATUS

Eesti iseseisvumine on kaasa toonud nii majanduslikud kui ka sotsiaalsed muutused.

Eesti riik on saavutanud märkimisväärset majandusedu, kuid inimeste heaolu ei ole kaasa toonud samasuunalisi muudatusi. Vastupidi, üha enam näeb vaeseid inimesi, kerjuseid, kodutuid, tänaval hulkuvaid lapsi. Jälle kuuleme, et üks ettevõte läheb pankrotti, teises asutuses koondatakse inimesi- tööpuudus kasvab iga päevaga.
Täiskasvanute hulgas toimub kihistumine- on väga rikkaid ja elus hästi toimetulevaid kodanikke ja vaeseid ning elus mittetoimetulevaid inimesi, keda on meil väga palju. Nad on kaotanud jõu ja tahtmise midagi oma elus muuta või saavutada.
Täiskasvanute toimetulek meie kiires elus mõjub paratamatult ka peredele. Tihti minnakse lahku ning kannatajaks jäävad lapsed. Tähelepanuta jäädes hakkavad nad hulkuma tänavatel. Neil ei ole kuhugile kiire, tänaval viibimine tundub olevat omaette tegevus, elustiil, nad otsekui ei kuulu kellelegi. Selliseid lapsi nimetatakse tänavalasteks. Kui palju selliseid lapsi meil on, ei oska keegi täpselt öelda.

Tänavalaste probleem sai aktuaalseks pärast Eesti iseseisvumist, kuid mitte kohe ei pööratud piisavalt tähelepanu sellele sotsiaalsele probleemile.

1990ndate aastate keskel hoogustus töö tänavalastega. Märgati neid, otsiti kontakte, leiti nende asukohad, viidi süüa ning riideid. Kirjutati ajalehtedes, ajakirjades. Valmisid esimesed projektid Tallinnas ja Tartus. Avati turvakodusid, päevakeskusi.

1990ndate aastate lõpupoole on ka riik pööranud erilist tähelepanu tänavalastele. Samuti on tööd alustanud mitmesugused mittetulundusühingud, käib avalik diskussioon ning koostöö erinevate organisatsioonide vahel, peetakse konverentse, tuuakse välja EV Lastekaitseseaduse puudujäägid ning vajalikkust need kõrvaldada.

2002-sel aastal hakati kahtlema tänavalaste suures arvus. Leiti, et lastel, kellel on katus pea kohal, võiks nimetada riskilasteks. Arvatakse, et klassikalised tänavalapsed on tänavalt ära toodud ja selliseid lapsi, kes tänavalapse mõiste alla sobiksid, neid meil enam ei ole või on väga väike arv. Ka "Tänavalaste ümarlaud" on ümber nimetatud partnerlusprogrammiks "Riskilaps".

Käesolev magastritöö on loomulikuks jätkuks minu eelnevatele töödele, mis käsitlevad mittetulundussektorite poolt vajalikku ja tänuväärset tööd, millel on selged positiivsed tulemused ning mis toetuvad projektitöödele ja suures osas välisabile.

Magistritöö põhieesmärgiks seadsin uurida Kopli liinide tänavalaste elukäiku nii tänaval, kui ka Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuses, Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuses ning nende aitamisvõimalustest.

Töö teoreetilises osas annan ülevaate mõistest tänavalaps, nende elust tänaval ja Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuses, milles toetun põhiliselt Inge Ojala kolmele raamatule: "Andesta-ma kasvasin tänaval" , "Asendusema ja olematud lapsed" ja "Kas sa võtad mind oma lapseks" ning ajakirjanduses kajastatud artiklitele. Kasutan ka materjale internetist ja Erki Korp`i, Ülly Ennu ja Anu Leppimani raamatut "Lapsed, kes kõnnivad omapäi.." jt raamatuid. Kirjeldan ka Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse tööd ning annan ülevaate seal käivatest lastest ja nende peretaustast. Üldiselt võib väita, et teoreetilist materjali tänavalaste kohta on vähe ja see on arusaadav, kuivõrd antud teema on meil suhteliselt uus ning vähe uuritud.
Teoreetiline osa käsitleb veel tänavalaste aitamise võimalusi nii lastekaitsesüsteemi kui mittetulundussektori poolt.
Teoreetilises osas lähtun Bronfenbrenneri sotsio-ökoloogilisest teooriast (1979), milles vaadeldakse last ja keskkonda kui üksteist mõjutavaid süsteeme. Ning oluline koht lapse elus on eriti just mikrosüsteemil, mis on tema lähikeskkonnaks (pere, kodu, lasteaed, kool, mängu- ja koolikaaslased).
Lühidalt peatun ka Jonssoni sotsiaalse genotüübi teoorial, mis väidab, et multiprobleemsus tekib pideva protsessi tulemusena ning paljudel juhtudel kandub üle ühelt põlvkonnalt teisele, kui ei suudeta võimalikult varakult abi pakkuda ning nõuab koostöövõrgustiku tihedat koostööd ( Tulva 1996,9 ).
Sotsiaalse tõrjutuse puhul on tegemist olukorraga, kus inimene mingite heaoluks vajalike ressursside puudumise tõttu ei saa rahuldada oma vajadusi, ei saa midagi niisugust, mis teistel olemas on ja mida temalgi oleks õigus saada. See toob kaasa indiviidi ja ühiskonna vahelise sidemete katkemise (Kraav 1998).
Mitte alati ei teki kahjulikes kasvutingimustes kasvanud lastel hilisemas elus probleeme, osad suudavad eluraskustega silmitsi olles hästi toime tulla ja seda nimetatakse säilnõtkuseks (Vanistendael 2002, 2).

Empiirilises osas toetun tänavatöö vaatlusele ja intervjuudele,
Empiirilise materjali moodustavad Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuses käivate laste elukäik, Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus elavate endiste tänavalaste taust, elukogemused, tegevused, tervis ja suhted.

Käesolevas töös kasutan järgmisi põhimõisteid:

Tänavalaps- alla 18aastane laps, kes lühemat või pikemat aega elab tänavamiljöös: hulgub sihitult ühest kohast teise, tema elukaaslased ning sotsiaalsed suhted on tänaval. Ametlikult võib nende laste aadressiks olla märgitud nende vanematekodu või sotsiaalhoolekandeasutuse aadress, kuid tegelikkuses on neil väga vähe, kui üldse kontakte nende täiskasvanute, vanemate, kooli, lastekaitse institutsioonide, sotsiaalteenustega, kellel tegelikult lasub vastutus nende laste suhtes (EN 1994).

Projekt- on ühekordse iseloomuga ajaliselt piiratud töö, millel on kindel eesmärk ja ressursid (Allev 1998).

Lastekaitse- lapse kaitse ja abi korraldamine ning järelvalve, mis tagatakse riiklike, omavalitsuse ja ühiskondlikke organite kaudu (EV Lastekaitseseadus, RT 1992)

Lastekodu on orbude ja vanemliku hoolitsuseta laste asenduskoduks loodud hoolekandeasutus (Rääk 2003)

Päevakeskus on asutus vähekindlustatud ja toimetulekuraskustes perede lastele (Rääk 2003)

Turvakodu- hüljatud või vägivalla eest põgenenud laste ( ja naiste) ajutise hoolduse asutus (ÕS 1999).

Kasupere- on ametlikult ühe või mitme lapse lühi- või pikaajaliseks hoolduseks ametlikult vormistatud pere, kes ei ole lapsele sugulased, kes saab kulutuste katteks toetust ning teeb vajadusel ka koostööd lapse bioloogiliste vanematega. (Siplane 2003).

Töös kasutatavad lühendid:
LOV
- Linnaosa Valitsus;
SHO- Sotsiaalhoolekande Osakond
EN- Euroopa Nõukogu

 Järgmine osa - 2. Teoreetilisi lähtekohti laste kasvukeskkonnast  

Tagasi sisukorda 


Muid (koolitus)materjale

algusse viiv pilt