Bukleti sisestamise eest eriline tänu Helenile
Sisukord
Sissejuhatus Mis on kriis? Traumaatilist kriisi põhjustavad olukorrad Kriisireaktsiooni tugevust mõjutavad tegurid Kriisi kulg Käitumine kriitlises olukorras Shokiseisundis on kõik reaktsioonid loomulikud Varajane reaktsioonifaas Hiline reaktsioonifaas Aitajate reaktsioonid pärast sündmust Shokis inimestega kohtumine Traumajärgne stressihäire Kust otsida abi
Kriis on inimese reaktsioon ootamatule sündmusele. See on normaalse psüühika reaktsioon ebanormaalseks muutunud olukorrale. Selliste olukordade peale ei mõelda kuigi meelsasti. Kui aga õnnetus juhtub, oleme tihti segaduses ja kaotame pea. Enamik inimesi suudab kriisiolukorras tegutseda, kuid jääb endas siiski kahtlema: kas ma toimisin õigesti, kas poleks midagi pidanud tegema teisiti?
Sellel väikesel raamatul on mitu eesmärki. Esiteks püüame tutvustada kõige levinumaid kriisikäitumise vorme ja anda seeläbi võimaluse enese ja teiste reaktsioonide mõistmiseks. Teiseks soovime anda lihtsaid näpunäiteid neile, kes peavad kokku puutuma shokisseisundis inimestega või andma edasi raske sisuga teadet. Kolmandaks kutsume iga lugejat koostööle leidmaks kontakti inimeste ja asutustega, kellelt võib kriisiolukorras abi ja tuge saada.
Raamatukese koostamisel on toeks olnud Johan Cullbergi ja Atle Dyregrovi kriisi- ja katastroofiteooriad. Peamine allikas on aga siiski kogemus, mille oleme saanud kriisiolukordades hingehoidjana tegutsedes ning arvukatel seminaridel osavõtjatega diskuteerides. Seetõttu julgemegi “Väikest kriisimeelespead” soovitada kõigile, kes oma töös võivad kokku puutuda kriisis oleva inimesega: politseinikele, tuletõrjujatele, kiirabitöötajatele, psühholoogidele, pastoritele, õpetajatele, lasteaednikele, aga ka kõigile, kes kriisiolukorras on lihtsalt ligimese rollis. See tähendab: meile kõigile.
Kadri Ugur Koostaja
Sõna kriis tuleneb kreeka keelest ning tähendab muutust, ohtu, pööret, otsustust, lahutust, eraldamist, lahutamist, võimalust (kr.k krisis). Psüühiline kriis on inimese psüühika loomulik reaktsioon äkitselt muutunud olukorrale. Seega on kriis otsekui puhver, mis hoiab ja kaitseb inimest kui tervikut selle läbi, et juhtunu tähendus jõuab inimeseni järkjärgult. Kriisireaktsioon kaitseb isiksuse terviklikkust, lubamata meil juhtunu mõjul “katki minna”, ning lastes meil uue olukorraga tasapisi kohaneda.
Iga inimene elab üle terve hulga loomulikke üleminekuperioode: ilmaletuleku, kõndimahakkamise, koolimineku, murdeea, kodunt lahkumise, abiellumise, pensionilejäämise, vananemise…. Kõik need muutused toovad endaga kaasa mingi identiteedimuutuse ning sellega kaasneva segaduse. Niisuguste elumuutuste puhul võime rääkida arengukriisidest. Need on inimese elu loomulik osa, kuid sageli vajab inimene kõrvalist psühhosotsiaalset tuge, et arengukriisidega tõhusamalt toime tulla.
Abivajadus on aga märgatavalt suurem, kui juhtub midagi soovimatut või ootamatut, kui inimese ellu sekkub tugev väljaspoolene mõjur – õnnetus või katastroof. Sel juhul räägitake traumaatilisest kriisist.
Traumaatilisel kriisil on rida tunnuseid:
Inimesed reageerivad sündmustele erinevalt. Traumaatilist kriisi võivad põhjustada näiteks järgnevalt loetletud sündmused. Kriisireaktsiooni tugevus sõltub aga lisaks juhtunu tugevusele muudestki teguritest.
Üks ja sama sündmus võib erinevate inimeste juures esile kutsuda väga erineva iseloomu ja tugevusega reaktsiooni. See on seotud inimeste erineva vanuse ja elukogemusega, aga ka mitmete teiste asjaoludega.
Varasem kriisikogemus Iga kriisiprotsess jätab oma jäljed emotsionaalsesse mällu. Kui inimene on kogenud, et ta jääb suurtes elumuutustes üksi, et teda ei mõisteta või et temast hoitakse eemale, mõjutab see negatiivselt ka iga järgmist kriisi. Samuti võib inimese elus olla varem alanud kriise, mille kulg on valusalt pidurdunud. Sellisel juhul võib ka väike õnnetus esile kutsuda ootamatult tugeva reaktsiooni. Võime öelda, et inimene elab läbi mitut kriisi korraga.
Üldine eluolukord Kriisireaktsioon on seda pehmem, mida turvalisem on inimese elu õnnetuse hetkel. Kui tema ümber on pere, sõbrad ja lähedased, kui tal ei ole hetkel majanduslikke muresid, kui tal on kindel kodu, emotsionaalselt rahuldavad lähisuhted ja tulevikuperspektiivid ei tekita ebakindlust, on tal olemas suur osa toest, mida traumaatilise kriisiga toimetulekuks vajatakse. Vastupidi, mida üksildasem on inimene, seda rohkem valu võib kriis põhjustada.
Abi kättesaadavus ja harjumuspärasus Paljud meist elavad lootusega ise toime tulla. Kui varasem abiotsimine ei ole tulemust andnud, võidakse sellest lausa loobuda. Psühhosotsiaalset tuge on linnas tunduvalt lihtsam leida kui maal, samas on aga suhtes naabrite vahel külas tugevamad. Kui inimene on harjunud oma tunnetest, sh murest ja valust rääkima, on tal ka kriisiprotsessi käigus kergem abi otsida.
Psüühiline kriis on protsess, mille käigus inimene kohaneb muutunud olukorraga. Esimene reageering on tavaliselt shokk, mille eesmärk on pehmendada juhtunu jõudmist teadvusesse. Shokk kestab mõnest sekundist mõne päevani.
Kui shokk möödub, algab läbitöötamisperiood, mida nimetatakse ka reaktsiooniperioodiks. See võib kesta nädalaid ja kuid. Selle aja jooksul muutub inimese enesetunne ja suhtumine juhtunusse korduvalt ja kiiresti. Võib öelda, et läbitöötamisperioodil teeb inimene sõna otseses mõttes rasket vaimset ja emotsionaalset tööd, et juhtunut mõista ja õppida muutunud olukorras elama.
Läbitöötamisperioodile järgneb toibumine ja ümberorienteerumine. Seegi faas võib nõuda palju aega, ent tasapisi hakkab inimese pilk juhtunud õnnetuselt pöörduma tänasesse päeva ja tulevikku. Kriisist toibumine võib olla osaline või täielik. Sageli juhtub, et kriisist toibutakse targema ja tugevamana kui sellesse langeti. Kriis on möödas, kui juhtunule suudetakse mõelda ja sellest rääkida rahulikult, ilma häirivalt tugevate tunneteta.
Kriis on inimese psüühika loomulik reaktsioon. Igast kriisist võime väljuda targemana ja tugevamana, kui saame kriisi varajases faasis adekvaatset abi.
Otsesesse ohtu või kiiret reageerimist nõudvasse olukorda sattudes käituvad inimesed erinevalt.
Mõned säilitavad rahu ja külma närvi, suudavad olukorda kainelt hinnata ning tulemusrikkalt ja õigesti tegutseda. Nad suudavad ka teisi inimesi aidata ja juhendada. Võib öelda, et nende jaoks saabub shokk alles pärast sündmuskohalt lahkumist.
Neid on 10 – 30%
Paljud ei oska esialgu tegutseda, jäävad nõutuna seisma või, vastupidi tunnevad võitmatut vajadust midagi teha. Nad vajavad abi, et leida õiget tegutsemissuunda ja alluvad hästi autoriteetse inimese juhtimisele.
Neid on 50 – 75%
Mõned langevad masendusse ja otsivad abi. Nad vajavad turvalise täiskasvanu lähedust.
Neid on 10 – 25%
Mõned satuvad paanikasse. Paanikasse sattunud inimene võib tegutseda nii, et paneb täiendavasse ohtu nii enda kui ka teiste elu. Paanikas olevat inimest ei tohi mitte mingil juhul üksi jätta, ta vajab teise inimese pidevat tähelepanu ning võimalikult kiiret ohukoldest väljatoimetamist.
Neid on 1 – 3%
Kõige tavalisem reageering ebameeldivale sündmusele on shokk. Selles seisundis on kõik reaktsioonid võimalikud ja loomulikud. Shokk on psüühika enesekaitse liiga tugeva löögi vastu. Teoreetiliselt on see seletatav kui teadvuse eri tasandite vastuolu: inimene teab, mis on juhtunud, kuid ei soovi seda uskuda.
See, kuidas me kriitilises olukorras käitume, on peaaegu ettearvamatu. Peame usaldama iseenda ja oma ligimeste psüühikat – see leidab meile kõige säästlikuma tee.
Kriisi esimestel hetkedel võetakse vastu palju informatsiooni ja mõeldakse väga kiiresti. Paljud inimesed on öelnud, et nad justkui ei tunnegi midagi. See kaitseb masendusse langemise eest seni, kuni ollakse jõudnud tagasi turvalisse keskkonda.
Mida tunneb ja mõtleb shokis olev inimene
Sellises olukorras on parimaks abiks teise inimese juuresolek ning teadmine, et õnnetuse tagajärgede likvideerimisega tegelevad oma ala tundvad inimesed. Kuna shokk võib kesta päevi, tuleb sel ajal hoolitseda, et inimesel oleks soe ja et ta piisavalt süüa saaks – ise ei suuda ta sageli nende asjade peale mõelda. Shokis olevale inimesele tohib ravimeid anda ainult arst, mitte sõbrad ega kolleegid. Rahustid ja alkohol on üldjuhul vastunäidustatud ning teevad kasu asemel kahju.
Kui shokk on möödas, saab inimene tasapisi teadlikuks ka oma tunnetest: ta on kurb, abitu ja õnnetu. Reaalsusesse tagasitulek nõuab omajagu aega ning toimub järkjärgult. Varajane reaktsiooniperiood toob endaga kaasa tavaliselt väga suured muutused argirutiinis (söömine, magamine, suhtumine oma kohustustesse jms) ning inimene võib sel ajal eneselegi võõrana tunduda.
Une- ja toitumishäired mööduvad tavaliselt esimeste õnnetusjärgsete nädalate jooksul. See pole aga siiski eranditeta reegel: vahel võivad häirivad kriisisümptomid alles nädalaid hiljem tekkida või järjest tugevneda, hakates oluliselt segama igapäevaelu. Inimene võib end nädalaid ja kuid pärast õnnetust halvasti tunda ning ei oska oma enesetunnet enam juhtunuga seostada. Seeläbi võib segadus tunnetes muutuda päris suureks.
Hilises reaktsioonifaasis vajab inimene palju häid ärakuulajaid ja töötavaid suhteid. Isolatsiooni jäämise ja depressiivsusse kaldumise oht on suurim just sel ajal. Kõigi häirivate kehaliste sümptomite puhul saab aidata ainult arst – mõnel juhul perearst, mõnel juhul usaldusväärne psühhiaater. Asjatundliku hingehoidja või psühholoogi professionaalne ja soe tugi kulub igal juhul ära.
Juhtunust rääkimine kas omavahel või koos spetsialistiga aitab reaalselt mõista toimunut ja oma reaktsioone.
Hilisreaktsioonid
Traumajärgne stressihäire (Post Traumatic Stress Disorder, PTSD) võib tabada igat õnnetusega seotud inimest – ohvrit, põhjustajat, abistajat. Selle tunnused on niisugused:
Ehkki Eesti on väike, on abisaamise võimalused piirkonniti väga erinevad. Järgnevad leheküljed on mõeldud selleks, et kirjutaksite sinna oma piirkonna aitajate kontaktandmed. Siis on need vajaduse korral võtta. Kogemused näitavad, et siis, kui on vaja tegutseda, jääb väga vähe aega informatsiooni hankimiseks. Iga minut ja tund võib olla oluline kellelgi psüühilise tervist säästmiseks. Seetõttu ongi allpool suuremat rõhku pööratud psühhosotsiaalset toetust pakkuvatele organisatsioonidele ja asutustele. Võtke nendega ühendust niipea kui võimalik ja looge esmane kontakt, uurige, millist tuge on kusagilt võimalik saada. Sel viisil on võimalik säästa väga olulisi minuteid.
Piirkonna üldine häirenumber
Lähim kiirabi
Lähim politseiüksus
Lähim päästeameti üksus
Kohaliku omavalitsuse üldnumber
Lähim sotsiaaltöötaja
Lähim lastekaitseinspektor
Lähim turvakodu
Lähim psühholoog
Lähim võimalus psühhiaatrilise abi saamiseks
Lähim kriisikeskus
Lähim luterliku kiriku vaimulik või koguduse töötegija
Lähim õigeusu vaimulik
Teiste kirikute ja koguduste esindajad