|
EUROOPA PATSIENTIDE ÕIGUSTE
HARTA
(võetud Eesti
Patsientide Esindusühingu aadressilt http://www.epey.ee/mod.php?mod=userpage&menu=1107&page_id=81)
ALUSDOKUMENT *
Rooma, november 2002
(II ja III osa)
PATSIENDI NELITEIST ÕIGUST
Kõigi antud dokumendis kirjeldatud õiguste
eesmärk on tagada “inimeste tervise kõrgetasemeline
kaitse” (EL Põhiõiguste Harta punkt 35), et
kindlustada rahvuslike tervishoiusüsteemide pakutavate teenuste
kõrge kvaliteet. Need õigused peavad olema kaitstud
kogu Euroopa Liidu territooriumil.
1. ÕIGUS ENNETAVATELE MEETMETELE
Igal inimesel on õigus
nõuetekohastele haigust ennetavatele teenustele.
Selle õiguse tagamine
kuulub riikliku tervishoiu ülesannete hulka sisaldades muuhulgas
inimeste teadlikkuse tõstmist; tasuta ja regulaarsete
terviseprotseduuride tagamist elanikkonna erinevatele riskirühmadele
ning teadusuuringute ja tehnoloogiliste uuenduste tulemuste kõigile
kättesaadavaks muutmist.
2. ÕIGUS LIGIPÄÄSULE
Igal inimesel on õigus saada
niisuguseid tervishoiuteenuseid, mida tema tervis vajab. Tervishoiuteenused
peavad olema kättesaadavad kõigile, ilma diskrimineerimiseta
nii rahaliste ressursside, elukoha, haiguse liigi või
aja tõttu.
Inimesel,
kes vajab ravi, kuid ei suuda ravikulusid tasuda, on õigus
saada tasuta teenindust.
Igal inimesel on õigus
asjakohasele ja küllaldasele teenindamisele, sõltumata
sellest, kas teda võetakse vastu suures või väikses
haiglas või polikliinikus.
Igal inimesel,
isegi kui tal puudub nõutav elamisluba, on õigus
saada kiireloomulist või eluliselt vajalikku statsionaarset
ja ambulatoorset ravi.
Harvaesinevate haiguste
all kannataval inimesel on samasugune õigus vajalikele
ravimeetmetele ja ravimitele kui neil inimestel, kellel on sagedamini
esinev haigus.
3.
ÕIGUS TEABELE
Igal
inimesel on õigus juurdepääsule iga liiki teabele,
mis puudutab tema tervislikku seisundit, tervishoiuteenuseid
ja nende kasutamist ning kõigele, mida teaduslikud uurimused
ja tehnoloogilised uuendused kasutada võimaldavad.
Tervishoiusüsteem, tervishoiuteenuste
osutajad ning spetsialistid peavad patsientidele võimaldama
neile kohandatud informatsiooni, võttes eriti hoolikalt
arvesse patsientide usulisi, rahvuslikke või keelelisi
erisusi.
Tervishoiuasutused on kohustatud muutma
kogu teabe kergesti ligipääsetavaks, läbi bürokraatlike
tõkete eemaldamise, tervisehoiuteenuse osutajate koolituse
ning teabematerjalide ettevalmistamise ja jagamisega.
Patsiendil on õigus otsesele juurdepääsule
oma kliinilistele andmetele ja haiguslugudele – neist koopiate
tegemiseks, nende sisu kohta küsimuste esitamiseks ja neis
esinevate mis tahes vigade parandamiseks. Statsionaarsel patsiendil
on õigus pidevale ja põhjalikule teabele; selle
võib tagada “juhendaja”. Igal inimesel on õigus
otsesele juurdepääsule teaduslike uurimuste, farmatseutilise
ravi ja tehnoloogiliste uuendustega seonduvale teabele. See teave
võib pärineda nii avalikest kui ka erakanalitest
– eeldusel, et see on täpne, usaldusväärne
ja üheselt mõistetav.
4. ÕIGUS TEADLIKULE NÕUSOLEKULE
Igal inimesel on õigus
juurdepääsule kogu teabele, mis võiks võimaldada
tema aktiivset osalemist oma tervist puudutavate otsuste vastuvõtmises;
niisuguse teabe andmine on nõutav eeltingimus mis tahes
protseduuri või ravimeetme teostamiseks, kaasa arvatud
patsiendi osalemiseks teaduslikus uurimuses.
Tervishoiuteenuste pakkujad ja erialaspetsialistid
peavad edastama patsiendile kogu tema ravi või operatsiooniga
seonduva teabe, sh kaasnevate riskide ja ebamugavuste, kõrvalmõjude
ja ravi alternatiivide kohta. See teave tuleb patsiendile edastada
piisava (vähemalt 24 tundi) etteteatamisajaga, et võimaldada
patsiendil aktiivselt osaleda tema tervislikku seisundit puudutavates
terapeutilistes valikutes. Tervishoiuasutused ja erialaspetsialistid
peavad kasutama patsiendile arusaadavat sõnavara ja suhtlema
temaga viisil, mis on mõistetav ka meditsiinihariduseta
inimestele. Kõikidel juhtudel, mille puhul annab patsiendi
asemel informeeritud nõusoleku tema seaduslik esindaja,
peab patsient (alaealine või täiskasvanu, kes on
ilma piisava otsustusvõime või tahteta) olema kaasatud
teda puudutavate otsuste vastuvõtmisse nii palju kui võimalik.
Patsiendi informeeritud nõusolek tuleb
hankida eeltoodud alustel. Patsiendil on õigus keelduda
ravist või meditsiinilisest sekkumisest ja ravi kestel
meelt muuta või keelduda selle jätkumisest. Patsiendil
on õigus keelduda ka tema tervislikku seisundit käsitleva
teabe saamisest.
5.
ÕIGUS VABALE VALIKULE
Igal
inimesel on õigus valida vabalt erinevate raviprotseduuride
ja raviasutuste seast endale meelepärane, toetudes asjakohasele
ja küllaldasele teabele.
Patsiendil
on õigus otsustada, milliseid diagnostikaprotseduure ja
ravimeetodeid ta tahab läbida ning millist raviarsti, erialaarsti
või haiglat kasutada. Tervishoiuasutustel on kohustus
tagada patsiendile see õigus, varustades teda teabega
erinevate ravikeskuste ja arstide kohta, kes on võimelised
teatud ravi teostama, toetudes seejuures nende tegevuse tulemustele.
Tervishoiuasutused peavad kõrvaldama igasugused seda õigust
kitsendavad takistused. Patsiendil, kel ei ole usaldust oma arsti
vastu, on õigus nõuda, et talle määrataks
teine arst.
6.
ÕIGUS PRIVAATSUSELE JA KONFIDENTSIAALSUSELE
Igal inimesel on õigus isikliku teabe konfidentsiaalsusele,
sh teave tema tervisliku seisundi ja võimaliku diagnostika
või terapeutiliste protseduuride kohta, samuti oma privaatsuse
kaitsmisele diagnostiliste uuringute läbiviimisel, arsti
visiitidel ning üldistel meditsiinilistel/kirurgilistel
protseduuridel.
Kogu
isiku tervislikku seisundit ning talle määratud meditsiinilist/kirurgilist
ravi puudutavat teavet ja andmeid tuleb käsitleda privaatseina
ning neid asjakohaselt kaitsta.
Isiklikku privaatsust
tuleb austada, isegi meditsiiniliste/kirurgiliste meetmete (diagnostikauuringud,
eriarsti visiidid, ravimite määramine jms) rakendamisel,
mis peab toimuma sobivas keskkonnas ja ainult nende isikute juuresolekul,
kelle kohalviibimine on hädavajalik (välja arvatud
muud juhud, kui patsient on andnud selgesõnalise nõusoleku
või esitanud palve).
7. ÕIGUS PATSIENDI AJA AUSTAMISELE
Igal inimesel on õigus
saada vajalikku ravi kiiresti ja eelnevalt määratud
ajavahemiku jooksul. See õigus rakendub ravi igas staadiumis.
Tervishoiuasutus on kohustatud
fikseerima ooteajad, mille kestel teatud teenuseid pakutakse,
toetudes eriomastele standarditele ja sõltuvalt juhtumi
kiireloomulisuse astmest.
Tervishoiuasutus
peab tagama iga inimese juurdepääsu raviteenustele,
tagades ootelehe olemasolul patsiendi kohese ootele registreerimise.
Igal inimesel, kes esitab asjakohase palve,
on õigus privaatsusnormide austamise piires ootelehega
tutvuda.
Kui tervishoiuasutus ei ole võimeline
pakkuma teatud teenust eelnevalt määratud maksimaalse
ooteaja kestel, tuleb patsiendile tagada võimalus otsida
võrreldava kvaliteediga alternatiivseid teenuseid ning
hüvitada kõik patsiendil tekkinud kulud mõistliku
ajavahemiku jooksul. Arstid peavad pühendama oma patsientidele
vajalikul ja asjakohasel määral aega, sh teavitamisele
pühendatud aeg.
8. ÕIGUS KVALITEEDISTANDARDITE JÄRGIMISELE
Igal inimesel on õigus
juurdepääsule kõrge kvaliteediga tervishoiuteenustele,
mille osutamisel järgitakse selleks koostatud detailseid
standardeid.
Õigus
kvaliteetsetele tervishoiuteenustele nõuab, et tervishoiuasutused
ja erialaspetsialistid pakuvad rahuldaval tasandil tehnilist
sooritust, mugavust ja inimsuhteid. See sisaldab kindlate
kvaliteedistandardite üksikasjalikku määratlust
ja neist kinnipidamist. Kvaliteedistandardid tuleb kinnitada
avalike ja konsultatiivsete protseduuride käigus ning neid
tuleb perioodiliselt üle vaadata ning uuesti hinnata.
Selle õiguse tagamiseks
peavad haiglad ja tervishoiuasutused pidevalt jälgima erinevaid
riskifaktoreid ning kindlustama elektrooniliste meditsiiniseadmete
nõuetekohase hoolduse ja seadmete operaatorite nõuetekohase
väljaõppe.
Kõik tervishoiuspetsialistid
peavad kandma täielikku vastutust meditsiinilise ravi turvalisuse
eest selle kõikides staadiumites ja üksikkohtades.
Arstid peavad olema võimelised ära
hoidma vigadest tekkivat riski eriliste juhtumite jäerelevalve
ja pideva koolituse saamise teel.
Tervishoiuasutuste
personali, kes kannab oma ülemustele ja/või kolleegidele
ette riskide olemasolust, tuleb kaitsta võimalike ebasoodsate
tagajärgede eest.
10. ÕIGUS UUENDUSTELE
Igal inimesel on õigus juurdepääsuks
uuenduslikele protseduuridele, sh diagnostilised protseduurid,
vastavalt rahvusvahelistele standarditele ja sõltumatult
majanduslikest või finantsilistest kaalutlustest.
Tervishoiuasutused on kohustatud
edendama ja jätkusuutlikult teostama biomeditsiinilise valdkonna
uurimusi, pöörates erilist tähelepanu harvaesinevatele
haigustele.
Uurimuste tulemusi tuleb asjakohaselt
levitada.
11.
ÕIGUS VÄLTIDA MITTEVAJALIKKU KANNATUST JA VALU
Igal inimesel on õigus
vältida nii palju kannatusi ja valu kui võimalik
–oma haiguse igas staadiumis.
Tervishoiuasutused peavad võtma kohustuse
rakendada kõiki vajalikke meetmeid nimetatud õiguse
toimimiseks, sh leevendavate ravimeetmete rakendamine ja neile
juurdepääsu lihtsustamine patsientide jaoks.
Tervishoiuasutused peavad nimetatud
õiguse toimimiseks tagama paindlikud programmid, mis on
võimalikult suurel määral orienteeritud patsiendi
isikule, sealjuures kindlustades, et majandusliku alalhoiu kriteerium
ei valitseks õiguse üle saada tervishoiuteenuseid.
13.
ÕIGUS KAEBUSTE ESITAMISEKS
Igal
inimesel on õigus esitada kaebusi alati, kui ta on kahju
kannatanud, ja õigus saada kaebusele vastus või
muud laadi tagasisidet.
Tervishoiuasutused
peaksid selle õiguse rakendumise tagama, varustades patsiente
(kolmandate poolte abiga) informatsiooniga nende õiguste
kohta, mis võimaldab neil ära tunda väärkohtlemist
ja vormistada kaebusi. Kaebusele peab fikseeritud ajavahemiku
kestel järgnema ammendav kirjalik vastus tervishoiusüsteemi
ametiisikutelt.
Kaebusi peab saama esitada
standardse protseduuri järgi, mis sisaldab sõltumatu
organi ja/või kodanike organisatsioonide abi kaebuse esitamisel
ning millised protseduurid ei tohi takistada patsientide õigust
otsida juriidilist abi või alternatiivseid lahendusi.
14.
ÕIGUS KOMPENSATSIOONILE
Igal
inimesel on õigus saada kompensatsiooni mõistlikult
lühikese ajavahemiku jooksul iga kord, kui ta on kannatanud
tervishoiuasutuse raviprotsessi tõttu füüsilist
või moraalset ja psühholoogilist kahju.
Tervishoiuasutus peab tagama
kompensatsiooni mis tahes raskusastmega kahjude ja nende põhjuste
eest (alates ülemäärasest ooteajast kuni puudujääkideni
meditsiinitoimingutes), isegi kui vastutuspiiri ei ole võimalik
täies mahus määratleda.
ÕIGUS AKTIIVSELE TEGEVUSELE
LÄBI KODANIKUÜHISKONNA
Hartas esiletõstetud õigused kehtivad
pigem “isiku” kui “kodaniku” puhul, niivõrd
kui isiku põhiõigused on üle kodakondsusest.
Sellegipoolest sooritab iga isik, kes tegutseb enda ja/või
teiste õiguste kaitsmiseks, “aktiivse kodaniku”
teo. Seetõttu kasutatakse harta selles osas terminit “kodanikud”,
viidates Euroopa Liidu territooriumi töötavatele aktiivsetele
isikutele. Ülalpool esitatud patsientide õiguste
edendamiseks ja nende rakendamise tõendamiseks tuleb mõned
kodanike õigused avalikult teatavaks teha. Peamiselt puudutavad
need organiseeritud kodanike erinevaid rühmitusi (patsiendid,
tarbijad, eestkosterühmitused, nõustajad, eneseabirühmitused,
vabatahtlikud ja teised organisatsioonid rohujuure tasandil),
millel on ainuomane roll ja volitused indiviidide toetamisel
ja nende endi õiguste kaitsel. Need õigused on
määratletud Põhiõiguste Harta punkti
12 osa 1 juurde kuuluvates kodanikuühenduste õigustes.
1. ÕIGUS
TEGEVUSTELE ÜHISKONDLIKE HUVIDE KAITSEKS
Kodanikel, nii üksikisikutel kui ka ühingute
liikmetel, on kaitsepõhimõttest tulenev õigus
sooritada ühiskondlikest huvidest lähtuvaid tegevusi
inimeste tervisega seonduvate õiguste kaitseks. Ametivõimudel
ja kõigil asjassepuutuvatel isikutel on omakorda kaasnev
kohustus niisuguseid tegevusi soodustada ja edendada.
2. ÕIGUS
SOORITADA EESTKOSTEALASEID TEGEVUSI
Kodanikel on õigus sooritada tegevusi tervishoiuvaldkonnaga
seonduvate õiguste kaitsmiseks, sh eriti:
Ø õigus isikute ja teabe vabale ringlusele
avalikus ja era tervishoiuteenuste süsteemides, jäädes
seejuures privaatsusõiguste austamise piiridesse;
Ø õigus teostada
auditeid ja kontrolle, eesmärgiga mõõta kodanikuõiguste
järgimise tõhusust tervishoiusüsteemis;
Ø õigus sooritada
tegevusi tervishoiuvaldkonnas kehtivate õiguste rikkumise
takistamiseks;
Ø õigus
otseselt sekkuda olukordades, kus õigusi rikutakse või
ebakohaselt kaitstakse;
Ø
õigus esitada teavet ja ettepanekuid, koos sellest tulenevate
ühiskondlike ja erasektori tervishoiusüsteemide administreerimise
eest vastutavate ametiisikute kohustustega nimetatud teavet ja
ettepanekuid arvesse võtta ja neile vastata;
Ø õigus avalikuks dialoogiks ühiskondlike
ja erasektori tervishoiuvõimudega.
3. ÕIGUS OSALEDA TERVISEVALDKONNA
TEGUTSEMISPOLIITIKA VÄLJATÖÖTAMISEL
Kodanikel on õigus osaleda
avalike, tervishoiuõiguste kaitsega seonduvate tegutsemispoliitikate
defineerimises, rakendamises ja hindamises, toetudes seejuures
järgmistele põhimõtetele:
Ø kahepoolse suhtluse põhimõte
otsuste tegemisel ja tegevuskavade väljatöötamisel,
teisisõnu, tegevuskavade määratlemise ajal toimuv
pidev teabevahetus kodanike ja institutsioonide vahel;
Ø nõupidamise põhimõte
tegutsemispoliitika planeerimise ja otsustamise kahe staadiumi
ajal, koos institutsioonide kohustusega kodanike organisatsioonide
ettepanekud ära kuulata, anda neile asjakohane tagasiside,
neid enne iga otsuse langetamist arvesse võtta ja õigustada
oma otsuseid, kui need väljendatud arvamustest erinevad;
Ø partnerluse põhimõte
tegevuste juurutamises, mis tähendab, et kõik partnerid
(kodanikud, institutsioonid ja muud erasektori või ühishuvidega
partnerid) kannavad täit vastutust ja toimivad võrdse
väärikusega;
Ø
jagatud hinnangu põhimõte, mis tähendab, et
kodanike organisatsioonide tegevuse tulemustesse peaks suhtuma
kui avalike tegutsemispoliitikate hindamisvahenditesse.
Harta tervikliku tekstiga on võimalik
tutvuda lingil European
Charter of Patients Rights
|