KOMMENTAARE JA SÄTTEID PATSIENTIDE ÕIGUSTE KOHTA
(võetud Eesti Patsientide Esindusühingu aadressilt http://www.epey.ee/mod.php?mod=userpage&menu=1108&page_id=82)

Eestile siduvast seadusandlusest
Patsientide õigused tulenevad üldistest inimõigustest ning on laiali paisatuna kajastatud erinevates õigusaktides. Alljärgnevalt on selgitatud patsientide õiguste üldpõhimõtteid ning kokku kogutud mõningaid sätted erinevatest õigusaktidest, mis aitavad patsientide õiguste nõudeid paremini lahti mõtestada.


1. ÕIGUS TERVISELE
(sh. õigus ennetavatele meetmetele ja ligipääsule)

Euroopa Patsientide Õiguste Harta (edaspidi Harta) esimesed printsiibid kirjeldavad tervise kaitse põhimõtet, mis on üldpõhimõttena sätestatud Eesti Põhiseaduse §28 “Igaühel on õigus tervise kaitsele.”
Õigus tervise kaitsele ei ole absoluutne õigus, mis tähendab, et riigil ei ole kohustust tagada kõiki teadaolevaid tervist edendavaid teenuseid (nagu ilukirurgia või elustiili ravimid) ning riik võib kehtestada kindla riikliku tervishoiuteenuste paketi, mida oma kodanikele võimaldatakse. Riiklik tervishoiuteenuste pakett peab sisaldama teaduslikult tõestatud ravi- ja diagnoosimismeetodeid, mis on inimesetele vajalikud nende elukvaliteedi säilitamiseks ja tõstmiseks ning vastama iga patsiendi tervislikule seisundile.
Põhiseaduse paragrahv 28 tähendab, et kui selline pakett on kehtestatud (Eestis tervishoiuteenuste loeteluga), siis tuleb see tagada kõigile võrdselt ilma diskrimineerimiseta. Tervishoiuteenused, mida pakutakse kehtestatud paketi raames, peavad olema pidevalt kättesaadavad ja juurdepääsetavad kõigile võrdselt ilma vahettegemiseta materiaalsel, inimlikul või muul pinnal.
Juurdepääs tervishoiuteenusele peab olema tagatud puudega isikute erivajadusi arvestades, näiteks viipekeele tõlk, kaldteed, ratastooli sissepääsud, erimärgistusega trepimademed, punktkirjas liftinupud raviasutustes jms.
Õigus tervisele on sätestatud mitmete EV poolt ratifitseeritud rahvusvaheliste lepingutega ning seega on Eesti võtnud endale rida siduvaid kohustusi inimeste tervise tagamisel.

Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta:
Artikkel 35 Tervishoid
Igaühel on siseriiklike õigusaktide ja tavaga ette nähtud tingimustel õigus ennetavale tervishoiule ning ravile. Kogu ühenduse poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tagatakse inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse.

ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt
Artikkel 12
1. Käesolevast paktist osavõtvad riigid tunnustavad iga inimese õigust maksimaalsele füüsilisele ja psüühilisele tervisele.
2. Abinõud, mida käesolevast paktist osavõtvad riigid selle õiguse täielikuks teostamiseks peavad tarvitusele võtma, sisaldavad samme, mis on vajalikud, et:
a) kindlustada surnult sündimise ja laste suremuse vähenemine ning lapse tervislik areng;
b) parandada igati väliskeskkonna hügieeni ja tööhügieeni tööstuses;
c) ära hoida ja ravida epideemilisi, endeemilisi, kutse- ja teisi haigusi ja võidelda nendega;
d) luua tingimused, mis tagaksid kõigile arstiabi ja meditsiinilise hoolitsuse haiguse korral.

Artikkel 12 on ÜRO poolt väga põhjalikult lahti seletatud sisaldades mitmeid erinevaid nõudeid riikide tervishoiukorraldusele.

ÜRO kommentaar nr 17 artiklile 12.2 d) Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelises paktis:
Tingimuste loomine, mis tagaks kõigile arstiabi ja meditsiinilise hoolitsuse nii füüsilise kui vaimse haiguse korral, sisaldab kõigile võrdset ja õigeaegset ligipääsu peamistele ennetavatele, tervistavatele ja rehabiliteerivatele tervishoiuteenustele ning tervisealasele haridusele; regulaarsetele skriiningprogrammidele; sobivale ravile levinud haiguste, tõvede, vigastuste ja puuete korral, eelistatult kogukonna tasandil; samuti peamiste ravimite võimaldamist; ning sobivat vaimse tervise ravi ja hooldust.

Kõiki 65 kommentaari saab lugeda lingilt ÜRO koduleheküljel

Oluliseks rahvusvaheliseks lepinguks on Täiendatud ja parandatud Euroopa sotsiaalharta, mille artiklid 11 ja 13 on Eesti poolt ratifitseeritud ja seega siduvad:

Artikkel 11. Õigus tervise kaitsele
Et rakendada tulemuslikult õigust tervise kaitsele, kohustuvad lepingupooled kas otseselt või koostöös avalik-õiguslike ja eraõiguslike organisatsioonidega võtma vajalikke meetmeid, et muu hulgas:
1. võimaluste piires likvideerida terviserikete põhjused;
2. luua tervise parandamiseks ja isikliku vastutuse tõstmiseks terviseküsimustes nõustamis- ja väljaõppevõimalused;
3. hoida niipalju kui võimalik ära epideemilisi, endeemilisi ja muid haigusi ning õnnetusi.

Artikkel 13. Õigus saada sotsiaal- ja meditsiiniabi
Et rakendada tulemuslikult õigust saada sotsiaal- ja meditsiiniabi, kohustuvad lepingupooled:
1. tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi ning haigestumise korral oma seisundile vastavat hooldust;
2. tagama, et selline abi ei ahendaks selle saaja poliitilisi või sotsiaalseid õigusi;
3. sätestama, et igaüks võib saada asjaomaste avalik-õiguslike või eraõiguslike talituste kaudu niisugust nõustamist või isiklikku abi, mis on vajalik vältimaks, kõrvaldamaks või leevendamaks tema või tema perekonna elamist puuduses;

Sama põhimõtet kinnitab ka Inimõiguste ja Biomeditsiini Konventsioon
Artikkel 3. Tervishoiuteenuste võrdne kättesaadavus
Konventsiooniosalised rakendavad oma riigi tervisevajadusi ja vahendeid arvestades sobivaid abinõusid, et nende jurisdiktsiooni all oleval territooriumil oleks kindla kvaliteediga tervishoiuteenused kõigile võrdselt kättesaadavad.
Artikkel 2. Inimese ülimuslikkus
Inimese huvid ja heaolu on kõrgemal puhtühiskondlikest ning -teaduslikest huvidest.

Ravikindlustusseadus rõhutab haiguste ennetamise vajadust:

§34. Haiguste ennetamine
Haigekassa osaleb haiguste ennetamise sihtotstarbeliste projektide rahastamises haigekassa eelarves selleks ette nähtud summade ulatuses ja kooskõlastatult Sotsiaalministeeriumiga.

Tervishoiuteenuste korraldamise seadus õigusest vältimatule abile

§ 6 lg (1) Igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus saada vältimatut abi.
§ 16 lg (2) Õigus saada kiirabiteenust on igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival isikul.

Sotsiaalministri 22. juuni 2004. a määrus nr 84 Tervishoiuteenuste kättesaadavuse nõuded tagab patsiendile vajaliku abi õigeaegselt:

§ 3. Tervishoiuteenuste kättesaadavuse üldnõuded
(1) Tervishoiuteenust võib osutada ravijärjekorra alusel juhul, kui tervishoiuteenuse osutajal puudub võimalus tervishoiuteenust osutada kohe ning tervishoiuteenuse osutamise edasilükkamine kindlaksmääratud tähtajani ei põhjusta patsiendi tervise seisundi halvenemist, ei mõjuta haiguse kulgu ega halvenda haiguse hilisemat prognoosi.


2. ÕIGUS ISIKUPUUTUMATUSELE ja ENESEMÄÄRAMISELE
(sh. õigus teabele, nõusolekule ja vabale valikule)

Antud õigus käsitleb inimese füüsilist ja vaimset puutumatust, inimese autonoomiat, õigust oma kehale, õigust teha enda kohta käivaid otsuseid ning saada piisavat informatsiooni antud otsuste tegemiseks.

Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta

Artikkel 3 Õigus isikupuutumatusele
1. Igaühel on õigus füüsilisele ja vaimsele puutumatusele.
2. Meditsiini ja bioloogia valdkonnas tuleb eelkõige austada järgmist:
– asjaomase isiku vaba ja teadlik nõusolek vastavalt seaduses ette nähtud korrale,
– eugeeniliste, eelkõige isikute valikuga seotud toimingute keeld,
– inimkehast või selle osadest rahalise kasu saamise keeld,
– inimeste reproduktiivse kloonimise keeld.

2.1. Õigus teabele
Patsient saab oma vaba ja teadlikku nõusolekut realiseerida vaid siis kui patsiendile on antud piisavalt informatsiooni valiku tegemiseks ning otsuse langetamiseks. Eesti Võlaõigusseadus sätestab järgmise informatsiooni mahu patsiendi teavitamisel:

Võlaõigusseadus

§ 766. Patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustus
(1) Tervishoiuteenuse osutaja peab patsienti teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja tervise seisundist, võimalikest haigustest ning nende kulgemisest, pakutava tervishoiuteenuse olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest ja vajalikest tervishoiuteenustest. Patsiendi soovil peab tervishoiuteenuse osutaja esitama nimetatud teabe kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Inimõiguste ja Biomeditsiini Konventsiooni artikkel 5 :
Nimetatud isikule tuleb enne nõusoleku andmist anda asjakohast teavet nii sekkumise otstarbest ja olemusest kui ka selle võimalikest tagajärgedest ja ohtudest.

Ülemaailmse Terviseorganisatsiooni - WHO - Euroopa kontori deklaratsioon 121, 25. mai 1994 "Patsientide õigustest Euroopas”
2.4. Informatsioon tuleb esitada patsiendile arusaadavalt, vastavalt tema võimetele, vähendades tundmatut erialast terminoloogiat. Kui patsient ei suhtle üldlevinud keeles, peab võimaldama tõlgi kasutamise.

2.2. Õigus teadvale (informeeritud) nõusolekule
Igaühel on õigus oma kehale ja isikupuutumatusele. Inimese kehalisse puutumatusse ei tohi sekkuda ilma tema teadva nõusolekuta. Teadvaks loetakse nõusolekut juhul, kui patsienti on piisavalt informeeritud ning ta on kõigist poolt ja vastuargumentidest aru saanud. Sekkumiseks loetakse igasugust arstiabi s.h. ka analüüside tegemist ning retsepti väljakirjutamist. Nõusoleku eeldus on sõnastatud paljudes õigusaktides.
Inimõiguste ja Biomeditsiini konventsiooni Artikkel 5:
Sekkumine tervise valdkonnas võib toimuda üksnes pärast seda, kui asjaosaline isik on informeerituna ja vabatahtlikult andnud selleks oma nõusoleku. Asjaosaline isik võib nõusoleku alati tagasi võtta.

Võlaõigusseadus
§ 766. Patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku kohustus
(3) Patsiendi võib läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes tema nõusolekul. Patsient võib nõusoleku mõistliku aja jooksul pärast selle andmist tagasi võtta. Tervishoiuteenuse osutaja nõudmisel peab nõusolek või selle tagasivõtmise avaldus olema vormistatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

2.3. Teadva nõusoleku eriolukorrad
Praktikas tekitavad probleeme olukorrad kui inimene arstiabi vajab, kuid patsiendi otsest teadvat nõusolekut võtta pole võimalik. Ühelt poolt on arstil kohustus küll austada inimese kehalist puutumatust, kuid teiselt poolt peab ta kaitsma ka inimese õigust elule.

2.3.1. Patsiendi õigus keelduda informatsioonist
Kuna teadva nõusoleku andmise eelduseks on info olemasolu, siis ei saa patsient anda sisulist teadvat nõusolekut juhul kui ta ei taha oma tervisest ise midagi teada ning keeldub informatsioonist. Siis annab patsient otsustusõiguse kas arstile või nimetab kedagi oma lähedastest (asendusotsustaja), kes kuulab informatsiooni patsiendi asemel ning annab ka ravinõusoleku. Patsient ei saa keelduda informatsioonist juhul kui tema haigus ohustab kolmandaid isikuid (raskete nakkushaiguste puhul nagu HIV, tuberkuloos jt).

Võlaõigusseadus
§ 766. Patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustus
(5) Tervishoiuteenuse osutaja ei või avaldada patsiendile käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavet, kui patsient keeldub teabe vastuvõtmisest ja sellega ei kahjustata tema ega teiste isikute õigustatud huve.

2.3.2. Arsti õigus mitte anda informatsiooni
.. tekib juhtudel kui raviarsti hinnagul ohustab informatsiooni saamine ise oluliselt patsiendi elu või tervist (näiteks kui vähidiagnoosist kuulmine võib ilmselt põhjustada infarkti). Sellisel juhul tuleb nõusoleku võtmiseks kaasata asendusotsustajat. Eestis on see seadustatud ainult psühhiaatrias, kuid mille kasutamise vajadust peab põhjalikult argumenteerima ning milline otsus tuleb kirjalikult fikseerida. Patsiendil on õigus antud otsust vaidlustada.

Psühhiaatrilise Abi Seadus sätestab:
§ 4. Isiku õigused psühhiaatrilise abi saamisel
2) saada teavet oma psüühikahäire ja kasutatavate ravi- ning diagnostikameetodite kohta ja tutvuda temasse puutuvate ravidokumentidega, välja arvatud juhul, kui see võib osutuda kahjulikuks tema vaimsele tervisele või teiste isikute julgeolekule. Otsuse teabe edastamise kohta teeb ja annab õiguse tutvuda ravidokumentidega tema raviarst, kes teeb sellekohase kande tema ravidokumenti;

2.3.3. Otsustusvõimetu patsient
Arst võib osutada arstiabi ilma patsiendi teadva nõusolekuta kui inimene on otsustusvõimetu. Kui patsient ei ole võimeline kõiki poolt ja vastuargumente vastutusvõimeliselt kaaluma, siis ei saa ta teadvat nõusolekut anda (s.h. abist keelduda). Otsusevõimetut inimest peab igal juhul aitama, sest lähtutakse patsiendi eeldatavast soovist paraneda. Kui aega ei ole, siis kiirabi korras tohib abi osutada kohe. Kui aega on, tuleb leida seaduslik esindaja või keegi omastest (ehk asendusotsustaja), kes aitab arstil patsiendi võimalikke soove välja selgitada, kes saab patsiendi tervisest põhjaliku ülevaate ning annab abi osutamiseks ka nõusoleku. Sealjuures tuleb otsustusvõimetut isikut kaasata otsuse tegemise protsessi nii palju kui võimalik. Samas ei tohi arst järgida asendusotsustaja otsust, mis kahjustab ilmselt patsiendi huve.

On üsna selge, et kui patsient ei ole võimeline suhtlema, siis ta on otsusevõimetu. Siin tuleb aga silmas pidada, et juhtumitel kus tervishoiutöötajad ei saa patsiendist aru näiteks kõne- või kuulmispuude tõttu, siis tuleb leida patsiendiga suhtlemiseks sobiv tõlk, sest ainuüksi arusaamatu kõne ei muuda patsienti veel otsusevõimetuks. Samas esineb ka juhtumeid, kus normaalse suhtlemisvõimega patsient võib osutuda otsusevõimetuks. Näiteks siis kui patsient kuulab informatsiooni küll ära, kuid ei saa sellest aru või teeb kokkuvõttes täiesti ebaloogilisi, seosetuid või eelarvamustest põhjustatud järeldusi. Otsusevõimetuks loetakse ka patsiente, kellel puudub haiguskriitika ehk nad ei mõista et üldse haiged on. Viimast tuleb sageli ette psühhiaatrias. Oluline on kontrollida patsiendi otsusevõimet juhtudel kui patsient on ravist keeldunud ja kui antud keeldumine võib kaasa tuua patsiendi tervisele tõsiseid tagajärgi. Tervishoiutöötajatel on soovitav vormistada patsiendi otsusevõimetus kirjalikult koos selgituste ja põhjendustega (hilisemate vaidluste vältimiseks) kuigi seaduses seda otseselt nõutud ei ole.

Praktikas esineb ka vastupidiseid olukordi, kus juriidiliselt piiratud teovõimega patsient (laps või täiskasvanu) osutub otsusevõimeliseks küsimustes, mis puudutab tema tervist. Sellisel patsiendil on õigus otsustada oma keha üle. Nõusoleku andmise õigus kuulub patsiendi seaduslikule esindajale niivõrd, kuivõrd patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. Sellisel juhul on otstarbekas vormistada otsus, milles tuuakse põhjendused ja argumendid patsiendi tegeliku otsusevõime kohta. Pärast sellise otsuse vormistamist teeb patsient ise oma raviotsused ning seaduslikku eestkostjat ei kaasata ega informeerita. Praktikas tuleb selliseid olukordi ette vanemate laste puhul ning piiratud teovõimega täiskasvanute puhul, kelle teovõime piiramise aluseks olid kunagised ebapädevad majandamisotsused ning kelle võimet teha otsuseid oma keha üle pole hinnatud.

Inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon
Artikkel 6. Nõusoleku andmiseks võimetu isiku kaitse
1. Kui isik ei ole võimeline nõusolekut andma, võib artiklite 17 ja 20 kohaselt sekkumine toimuda üksnes isiku otsestes huvides.
2. Kui alaealine ei ole seaduse järgi võimeline nõusolekut andma, võib sekkumine toimuda ainult tema esindaja loal või seadusega ettenähtud isiku või asutuse või muu instantsi loal.
Alaealise arvamuse osatähtsus suureneb võrdeliselt tema ea ja küpsusastmega.
3. Kui täiskasvanu ei ole seaduse järgi võimeline nõusolekut andma vaimupuude või haiguse või muu sama laadi põhjuse tõttu, võib sekkumine toimuda üksnes tema esindaja loal või seadusega ettenähtud isiku või asutuse või muu instantsi loal.
Asjaomane isik osaleb loa andmises niipalju, kui see on võimalik.
4. Lõigetes 2 ja 3 nimetatud esindajale, asutusele, isikule või instantsile antakse nende lõigete nõudeid järgides artiklis 5 ettenähtud teavet.
5. Lõigetes 2 ja 3 nimetatud loa võib asjaomase isiku huvides alati tagasi võtta.

Võlaõigusseadus
§ 766. Patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustus
(4) Piiratud teovõimega patsiendi puhul kuuluvad lõigetes 1 ja 3 nimetatud õigused patsiendi seaduslikule esindajale niivõrd, kuivõrd patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. Kui seadusliku esindaja otsus kahjustab ilmselt patsiendi huve, ei või tervishoiuteenuse osutaja seda järgida. Patsienti ennast tuleb lõikes 1 nimetatud asjaoludest ja tehtud otsustest teavitada mõistlikus ulatuses.

§ 767. Tervishoiuteenuse osutamine otsustusvõimetule patsiendile
(1) Kui patsient on teadvuseta või ei ole muul põhjusel võimeline tahet avaldama (otsusevõimetu patsient) ning tal ei ole seaduslikku esindajat või seaduslikku esindajat ei ole võimalik kätte saada, on tervishoiuteenuse osutamine lubatud ka patsiendi nõusolekuta, kui see on patsiendi huvides ja vastab tema poolt varem avaldatud või tema eeldatavale tahtele ja tervishoiuteenuse viivitamatu osutamata jätmine oleks ohtlik patsiendi elule või kahjustaks oluliselt patsiendi tervist. Patsiendi varem avaldatud või eeldatav tahe tuleb vastavalt võimalustele selgitada välja patsiendi omaste kaudu. Patsiendi omakseid tuleb teavitada patsiendi tervise seisundist, tervishoiuteenuse osutamisest ja sellega kaasnevatest ohtudest, kui see on asjaolude kohaselt võimalik.
(2) Omasteks käesoleva peatüki tähenduses loetakse patsiendi abikaasat, vanemaid, lapsi, õdesid ja vendi. Omasteks võib lugeda ka muid patsiendile lähedasi isikuid, kui see tuleneb patsiendi elukorraldusest.

Ülemaailmse Terviseorganisatsiooni - WHO - Euroopa kontori deklaratsioon 121, 25. mai 1994 "Patsientide õigustest Euroopas”
2.6. Patsientidel on õigus otsustada kes, kui üldse keegi, võib olla informeeritud tema asemel.
3.5. Juhtudel, kus on nõutud seadusliku esindaja nõusolek, peab patsienti (kas siis täiskasvanut või last) vastavalt tema võimetele kaasama otsuse tegemise protsessi.
3.7. Igas muus situatsioonis, kus patsient ei ole teadvat nõusolekut võimeline andma ning kui tal ei ole ka seaduslikku esindajat või teist sellel eesmärgil patsiendi poolt määratud esindajat, tuleb sobivaid vahendeid kasutades pakkuda alternatiivset otsuse tegemise protsessi, kus on igati arvestatud teadaolevat informatsiooni ja võimalikult suurel määral patsiendi oletatavaid soove.
2.3.4. Kiirabi
Lisaks erandile otsustusvõimetuse korral ei anna patsient sisulist teadvat nõusolekut juhul kui inimene on küll otsusevõimeline, kuid aega nõuetekohaseks informeerimiseks ei ole ning abi viivitamatult osutamata jätmine ohustaks inimese elu või kahjustaks oluliselt tema tervist. Sellisel juhul annab patsient põhimõtteliselt ja / ei nõusoleku kiirabi osutamiseks, kuid patsienti tuleb informeerida ning arvestada tema valikutega kohe kui selleks tekib aega. Kiirabi korras tohib tervishoiuteenuseid (sh. üldtunnustamata meetodeid) osutada ka otsustusvõimetutele ilma nõusolekuta, kui abi andmata jätmine või konkreetse üldtunnustamata meetodi kasutamata jätmine ohustaks oluliselt patsiendi elu ja tervist.

Inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon
Artikkel 8. Eluohtlik seisund
Kui isiku eluohtliku seisundi tõttu ei ole temalt võimalik asjakohast nõusolekut saada, võib isiku tervise huvides osutada temale vajalikku arstiabi viivitamata.
Artikkel 9. Varasem soov
Kui patsient ei ole meditsiinilise sekkumise ajal võimeline oma soovi avaldama, tuleb arvestada tema varasemat sellekohast soovi.

2.3.5. Otsustusõiguse üleandmine
Otsustusõiguse oma keha üle võib patsient delegeerida ka teisele isikule kui ta seda soovib. Seda kasutatakse olukorras, kui patsient kuulab teabe küll ära, kuid ei tea mida teha. Tavaliselt palub patsient raviarstil endal lõplik otsus langetada või kaasatakse lähedasi. Sellisel juhul loetakse patsient ise nõusoleku andnuks.

2.4. Teisene arvamus
Enne lõplikku otsuse langetamist võib patsient konsulteerida teise arstiga ehk võtta teisese arvamuse. Teisene arvamus annab patsiendile kindlustunde tehtud valiku osas ning vähendab ravivea tekkimisohtu, kuna kahe arsti samase arvamuse puhul on eksimise võimalus väike.

Ravikindlustusseadus
§40. Teisese arvamuse võimaldamine
(1) Haigekassa võtab kindlustatud isikult üle teisese arvamuse saamise eest tasu maksmise kohustuse vastavalt haigekassa tervishoiuteenuste loetelule, kui teisese arvamuse saamise eesmärk on välja selgitada diagnoosi õigsus, samuti ravimi või tervishoiuteenuse vajalikkus, alternatiivid ja oodatav mõju ning teenuse osutamisega seotud riskid.

(2) Kindlustatud isikul on õigus käesoleva seaduse § 27 lõikes 2 ettenähtud korra kohaselt saada teisest arvamust ka välisriigis või tervishoiuteenuse osutajalt, kes asub välisriigis.

(3) Haigekassa poolt kindlustatud isikult teisese arvamuse saamise eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise tingimused ja korra kehtestab sotsiaalminister määrusega.

Teisesese arvamusega seonduv on täpsemalt reguleeritud Sotsiaalministri 24. septembri 2002 määrusega nr. 111 “Eesti haigekassa poolt kindlustatud isikult teisese arvamuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise tingimused ja kord”.

3. ÕIGUS PRIVAATSUSELE JA KONFIDENTSIAALSUSELE

Kogu informatsioon patsiendi tervisliku seisundi, diagnoosi, prognoosi ja ravi kohta ning kõik muu isiklikku laadi informatsioon on konfidentsiaalne (e. salajane), ka peale patsiendi surma. Konfidentsiaalseid andmeid võib avaldada vaid patsiendi nõusolekul või seaduse alusel. Patsiendi nõusolekul andmete väljastamiseks peab patsient teadma kellele, missugust informatsiooni ja mis eesmärgil andmeid avaldatakse. Patsiendi nõusolek vormistatakse kirjalikult patsiendi allkirjaga, kuhu märgitakse ka väljastatava informatsiooni liik ning informatsiooni saaja. Antud nõusolek on ühekordne ning patsient võib oma nõusoleku igal ajal tagasi võtta. Seaduse alusel informatsiooni väljastamiseks ei pea patsiendi nõusolekut vormistama, kuid väljastamisotsus peab sisaldama viidet väljastamist lubavale normile Eesti seadusandluses. Seaduse alusel delikaatse informatsiooni väljastamisest teavitatakse patsienti koheselt, kui selline vajadus tekib.
Patsiendi eraelu on puutumatu. Patsiendi eraelu puudutavat informatsiooni võib lisada haigusloole patsiendi nõusolekul ja vaid siis, kui see on arsti arvates vajalik haiguse diagnoosiks, raviks või hoolduseks.
Patsiendil on õigus nõuda oma privaatsuse austamist meditsiiniliste protseduuride ajal: kõrvaliste isikute juuresviibimine on lubatud vaid patsiendi nõusolekul või nõudmisel.


Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta:

Artikkel 8 Isikuandmete kaitse
1. Igaühel on õigus tema isikuandmete kaitsele.
2. Selliseid andmeid tuleb töödelda üksnes kindlaksmääratud eesmärkidel ja asjaomase isiku nõusolekul või muul õigusaktidega ette nähtud seaduslikul alusel. Igaühel on õigus pääseda ligi tema kohta kogutud andmetele ja õigus nõuda nendesse paranduste tegemist.
3. Nimetatud sätete täitmist kontrollib sõltumatu asutus.

Inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon:

Artikkel 10. Eraelu ja õigus saada teavet
1. Igaühel on õigus nõuda, et teavet tema tervise kohta käsitletaks eraelu puutumatuse põhimõtet järgides.
2. Igaühel on õigus saada mis tahes teavet, mis tema tervise kohta on kogutud.
Samas tuleb arvestada isiku soovi seda teavet mitte saada.
3. Erandjuhul võib lõikes 2 nimetatud õiguste kohaldamist patsiendi huvides seadusega piirata.

Võlaõigusseadus kirjeldab antud õigust järgmiselt:

§ 768. Saladuse hoidmise kohustus
(1) Tervishoiuteenuse osutaja ja tervishoiuteenuse osutamisel osalevad isikud peavad hoidma saladuses neile tervishoiuteenuse osutamisel või tööülesannete täitmisel teatavaks saanud andmeid patsiendi isiku ja tema tervise seisundi kohta, samuti hoolitsema selle eest, et käesoleva seaduse §-s 769 nimetatud dokumentides sisalduvad andmed ei saaks teatavaks kõrvalistele isikutele, kui seaduses või kokkuleppel patsiendiga ei ole ette nähtud teisiti.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmisest võib mõistlikus ulatuses kõrvale kalduda, kui andmete avaldamata jätmise korral võib patsient oluliselt kahjustada ennast või teisi isikuid.

§ 769. Dokumenteerimiskohustus
Tervishoiuteenuse osutaja peab patsiendile tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ning vastavaid dokumente säilitama. Patsiendil on õigus nende dokumentidega tutvuda ja saada neist oma kulul ärakirju, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 765. Tervishoiuteenuse osutamine kõrvalise isiku juuresolekul
Kõrvalise isiku juuresolek tervishoiuteenuse osutamisel on lubatud üksnes patsiendi nõusolekul, välja arvatud juhul, kui tervishoiuteenuse osutamine kõrvalise isiku juuresolekuta ei ole võimalik, patsiendi nõusolekut ei ole võimalik küsida ja tervishoiuteenuse osutamata jätmine ohustaks oluliselt patsiendi tervist.


Veel täpsemalt reguleerib andmekaitsega seotud küsimusi Isikuandmete kaitse seadus, mille kohaselt loetakse inimese tervist või puuet puudutav informatsioon delikaatseks.

§6. Isikuandmete töötlemise põhimõtted
Isikuandmete vastutav ja volitatud töötleja on kohustatud isikuandmete töötlemisel järgima järgmisi põhimõtteid:
1) seaduslikkuse põhimõte – isikuandmeid võib koguda ausal ja seaduslikul teel;
2) eesmärgikohasuse põhimõte – isikuandmeid võib koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning isikuandmeid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkide saavutamisega kooskõlas;
3) minimaalsuse põhimõte – isikuandmeid võib koguda vaid ulatuses, mis on vajalik määratletud eesmärkide saavutamiseks:
4) kasutuse piiramise põhimõte – isikuandmeid võib muudel eesmärkidel kasutada üksnes andmesubjekti nõusolekul või selleks pädeva organi loal;
5) andmete kvaliteedi põhimõte – isikuandmed peavad olema ajakohased, täielikud ning vajalikud antud andmetöötluse eesmärgi saavutamiseks;
6) turvalisuse põhimõte – isikuandmete kaitseks tuleb rakendada turvameetmeid nende tahtmatu või volitamata muutmise, avalikuks tuleku või hävimise eest;
7) individuaalse osaluse põhimõte – andmesubjekti tuleb teavitada tema kohta kogutavatest andmetest, talle tuleb võimaldada juurdepääs tema kohta käivatele andmetele ja tal on õigus nõuda ebatäpsete või eksitavate andmete parandamist.
§13. Isikuandmete töötlemine pärast andmesubjekti surma
(1) Pärast andmesubjekti surma on andmesubjekti isikuandmete töötlemine lubatud andmesubjekti abikaasa, vanema, vanavanema, lapse, lapselapse, venna või õe kirjalikul nõusolekul, välja arvatud juhul, kui isikuandmete töötlemiseks nõusolekut ei ole vaja, või juhul, kui andmesubjekti surmast on möödunud 30 aastat.

§14. Isikuandmete töötlemine andmesubjekti nõusolekuta
(3) Delikaatsete ja eraeluliste isikuandmete töötlemine on ilma andmesubjekti nõusolekuta lubatud:
1) seaduse või välislepinguga ettenähtud ülesande täitmiseks;
2) andmesubjekti või muu isiku elu, tervise ja vabaduse kaitseks.

(4) Delikaatsete ja eraeluliste isikuandmete edastamine või nendele juurdepääsu võimaldamine kolmandale isikule on lubatud andmesubjekti nõusolekuta:
1) kui isik, kellele andmed edastatakse, töötleb delikaatseid või eraelulisi isikuandmeid seaduse või välislepinguga ettenähtud ülesande täitmiseks;
2) andmesubjekti või muu isiku elu, tervise ja vabaduse kaitseks.

(5) Haiglas viibiva andmesubjekti terviseseisundit kajastavate andmete edastamine või nendele juurdepääs on lubatud tema lähedastele, välja arvatud juhul, kui:
1) andmesubjekt on andmetele juurdepääsu või nende edastamise keelanud;
2) uurimist teostav organ on andmetele juurdepääsu või nende edastamise keelanud kuriteo tõkestamise, kurjategija tabamise või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides.

§15. Andmesubjekti teavitamine isikuandmete töötlemisest
(1) Kui isikuandmete allikaks ei ole andmesubjekt, peab vastutav või volitatud töötleja enne isikuandmete edastamist kolmandale isikule või pärast isikuandmete saamist tegema andmesubjektile teatavaks:
1) isikuandmete töötlemise eesmärgi;
2) isikuandmete koosseisu ja allikad;
3) isikud või nende kategooriad, kellele isikuandmete edastamine on lubatud;
4) vastutava töötleja või tema esindaja nime ja vastutava töötleja tegevuskoha aadressi;
5) juhud, millal andmesubjektil on õigus nõuda isikuandmete töötlemise lõpetamist ning isikuandmete parandamist, sulgemist, kustutamist;
6) juhud, millal andmesubjektil on õigus pääseda juurde tema kohta töödeldavatele isikuandmetele.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustus ei kehti:
1) kui andmesubjekt on lõikes 1 loetletud asjaoludest teadlik;
2) kui isikuandmeid töödeldakse seaduse või välislepinguga ettenähtud ülesande täitmiseks;
3) käesoleva seaduse § 30 lõikes 1 sätestatud juhtudel.

§29. Andmesubjekti õigus saada teavet ja tema kohta käivaid isikuandmeid isikuandmete töötlemisel
(1) Andmesubjekti soovil peab vastutav ja volitatud töötleja andmesubjektile teatavaks tegema:
1) tema kohta käivad isikuandmed;
2) isikuandmete töötlemise eesmärgid;
3) isikuandmete koosseisu ja allikad;
4) kolmandad isikud või nende kategooriad, kellele isikuandmete edastamine on lubatud;
5) vastutava töötleja nime ja tegevuskoha aadressi.

(2) Andmesubjektil on õigus saada vastutavalt või volitatud töötlejalt enda kohta käivaid isikuandmeid koopiana. Paberkandjal koopiate valmistamise eest võib vastutav või volitatud töötleja alates 21. leheküljest nõuda tasu kuni kolm krooni iga väljastatud lehekülje eest. Tasu isikuandmete väljastamise eest võib nõuda ka korduva samade isikuandmete väljastamise eest.

(3) Vastutav või volitatud töötleja on kohustatud andma andmesubjektile teavet ja väljastama nõutavad isikuandmed või põhjendama andmete või teabe andmisest keeldumist avalduse saamise päevale järgneva viie tööpäeva jooksul.

§30. Teabe ja isikuandmete saamise õiguse erandid
(1) Andmesubjekti õigust saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid isikuandmete töötlemisel piiratakse, kui see võib kahjustada:
1) teiste isikute õigusi ja vabadusi;
2) lapse põlvnemise saladuse kaitset;
3) kuriteo tõkestamist või kurjategija tabamist;
4) kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamist.

(2) Otsuse andmete või teabe andmisest keeldumise kohta teeb vastutav töötleja, teavitades sellest andmesubjekti.

§31. Andmesubjekti õigus nõuda isikuandmete töötlemise lõpetamist ning isikuandmete parandamist, sulgemist ja kustutamist
(1) Vastutav või volitatud töötleja on kohustatud andmesubjekti nõudmisel, kui töötlemine ei ole vastavuses käesoleva seaduse, muude seaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktidega:
1) lõpetama tema isikuandmete töötlemise;
2) parandama ebaõiged isikuandmed;
3) sulgema või kustutama kogutud isikuandmed.

§32. Andmesubjekti õigus pöörduda Andmekaitse Inspektsiooni ja kohtu poole
Andmesubjektil on õigus pöörduda Andmekaitse Inspektsiooni ja kohtu poole, kui ta leiab, et isikuandmete töötlemisel rikutakse tema õigusi.

§33. Andmesubjekti õigus nõuda kahju hüvitamist
Kui isikuandmete töötlemisel on rikutud andmesubjekti õigusi, on andmesubjektil õigus nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist:
1) riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja korras, kui õigusi rikuti avaliku ülesande täitmise käigus või
2) võlaõigusseaduses sätestatud alustel ja korras, kui õigusi rikuti eraõiguslikus suhtes.

§42. Käesoleva seaduse nõuete eiramine
(1) Delikaatsete isikuandmete töötlemise registreerimiskohustuse, isikuandmete kaitse turvameetmete või isikuandmete töötlemise muude nõuete eiramise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik – karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni.

Juhiseid isikuandmete kaitse kohta leiab ka Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivist 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (24. oktoober 1995)

Meditsiiniliste dokumentide vormistamise nõuded ning säilitustähtajad on reguleeritud Sotsiaalministri määrustega. Paljusid dokumente (nagu tervisekaart, taastusravikaart, rasedakaart, hambaravikaart, kohtuarstlik ekspertiisiakt ) tuleb säilitada 110 aastat alates patsiendi sünnist. Mõningaid dokumente tuleb säilitada vähemalt 30 aastat (nagu haiguslugu koos lisadega ja patoanatoomilise lahangu protokoll). Õpilase tervisekaarti tuleb säilitada 5 aastat pärast kooli lõpetamist, kiirabikaarti 3 aastat ning kiirabi elustamiskaarti paberkandjal 5 aastat ja elektrooniliselt 10 aastat. Säilitamisele ei kuulu saatekirjad.

Täpsem informatsioon lingilt


4. ÕIGUS FÜÜSILISELE TURVALISUSELE
(sh. kvaliteetsele tervishoiuteenusele, uuendustele ja kaasaegsele ravile)

4.1. Füüsiline turvalisus
Patsiendil on õigus turvalisele ja kvaliteetsele tervishoiuteenusele, sh. parimale ja kaasaegsele ravile ning uuendustele. See tähendab, et inimesele pakutavad ravimeetodid ja ravimid peavad olema teaduslikult tõestatud ning vastama kindlatele professionaalsetele standarditele. Kui raviasutus, kuhu patsient pöördus, ei suuda pakkuda kvaliteetset teenust, tuleb patsient suunata teise raviasutusse, kus on tagatud nõutud standardid. Mõningatel juhtudel võib see tähendada ka patsiendi suunamist välismaale, kui Eestis ei ole võimalik vajaliku kvaliteediga teenust pakkuda. Antud taotlusega pöördub patsiendi raviarst haigekassa poole, kus langetatakse otsus suunamise kohta. Juhul kui rahaliste vahendite nappuse tõttu peab tegema valiku patsientide vahel, tuleb otsuse tegemisel lähtuda ainult meditsiinilistest kriteeriumidest arvestades iga patsiendi individuaalsete vajadustega ning tema elukvaliteedi paranemisega.
Patsiendil on õigus oodata, et tervishoiuteenust osutatakse tavaliselt oodatava hoolega. Oodatav hool sisaldab nii tervishoiuteenuse osutamise nõuete (sh patsientide õiguste) ja kaasaegse arstiteaduse arvestamist kui ka õigeaegset sekkumist ja inimlikku suhtumist.
Patsiendil on õigus tervishoiuteenuse jätkuvale terviklikkusele ning koostööle kõigi tema tervisega seotud tervishoiuteenuse osutajate vahel.


Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta:

Artikkel 35 Tervishoid
Igaühel on siseriiklike õigusaktide ja tavaga ette nähtud tingimustel õigus ennetavale tervishoiule ning ravile. Kogu ühenduse poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tagatakse inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse.

Artikkel 6 Õigus vabadusele ja turvalisusele
Igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele.

Artikkel 34 Sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi
1. Liit tunnustab ja austab õigust sotsiaalkindlustusele ja sotsiaalteenustele, mille kaudu pakutakse ühenduse õiguse ja siseriiklike õigusaktide ning tavaga ette nähtud eeskirjade kohast kaitset raseduse ja sünnituse, haiguse, tööõnnetuste, ülalpeetavaks muutumise, eakuse või töökoha kaotuse korral.

Võlaõigusseadus:

§ 762. Tervishoiuteenuse osutamine
Tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti.

Ülemaailmse Terviseorganisatsiooni - WHO - Euroopa kontori deklaratsioon 121, 25. mai 1994 "Patsientide õigustest Euroopas”
1.6. Igaühel on õigus niisugusele tervishoiule, mis on tagatud sobivate vahenditega haiguste ennetamiseks ja raviks ning õigus võimalusele saavutamaks oma kõrgeimat võimalikku tervise taset.
5.3. Patsientidel on õigus tervise teenuse niisugusele kvaliteedile, mida tähistavad nii kõrged tehnilised standardid kui ka sõbralik läbisaamine suhetes tervise teenuse pakkujatega.

Sotsiaalministri 20. detsembri 2001. a määrus nr 144 Tervishoiu-teenuste kvaliteedi tagamise nõuded
§ 5. Tervishoiuteenuste kvaliteedisüsteemi üldnõuded
Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud välja töötama ja rakendama tervishoiuteenuste kvaliteedisüsteemi (edaspidi kvaliteedisüsteem), mis peab hõlmama järgmisi tegevusi:
1) patsientide rahulolu hindamine;
2) tervishoiuteenuste osutamisel kaasneva riski juhtimine;
3) professionaalse kvaliteedi tagamine;
4) organisatsiooni töökorralduse ja juhtimise kvaliteedi tagamine.

4.2. Üldtunnustamata meetodite kasutamine
Seni proovimata läbivaatus- või ravimeetodit võib arst kasutada patsiendi huvides kindlaid tingimusi silmas pidades:

Võlaõigusseadus
§ 763. Üldtunnustamata meetodite kasutamine raviteenuse osutamisel
(1) Üldtunnustamata ennetus-, diagnostilist või ravimeetodit võib kasutada üksnes juhul, kui tavapärased meetodid lubavad väiksemat edu, patsienti on meetodi olemusest ja selle võimalikest tagajärgedest teavitatud ning patsient on andnud oma nõusoleku meetodi kasutamiseks.
(2) Piiratud teovõimega patsiendi eest annab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusoleku patsiendi seaduslik esindaja. Otsusevõimetu patsiendi suhtes võib üldtunnustamata meetodit kasutada ka ilma patsiendi või tema seadusliku esindaja nõusolekuta, kui sellise meetodi kasutamata jätmine oleks ohtlik patsiendi elule või kahjustaks oluliselt patsiendi tervist.

4.3. Inimuuringud
Igasuguste katsete ja uurimistööde läbiviimise eelduseks on uuritava igakülgne informeerimine ning tema teavitatud nõusolek uurimuses osalemiseks. Antud nõusolek ja saadud informatsioon vormistatakse kirjalikult ja allkirjastatakse patsiendi poolt, kusjuures patsient võib oma nõusoleku igal ajal tagasi võtta. Uuringut võib läbi viia ainult juhul kui uuritava riskid on väiksemad kui saadav kasu, uuringule ei ole võrdset alternatiivi, uuringukava on kinnitatud Meditsiiniliste Inimuuringute Eetikakomitee poolt ning uuritav isik on allkirjastanud kirjalikult vormistatud nõusoleku uurimustöös osalemise ja informatsiooni saamise kohta. Uurimistöös saadud andmed on konfidentsiaalsed.

EV Põhiseadus:
§ 18 Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele.

Inimõiguste ja Biomeditsiini konventsioon
Artikkel 15. Üldpõhimõte
Bioloogia ja arstiteaduse valdkonnas võib teha teadusuuringuid, mis on kooskõlas selle konventsiooniga ja inimese kaitseks kehtestatud muude õigussätetega.

Artikkel 16. Uuritava isiku kaitse
Inimuuringu võib teha üksnes siis, kui kõik järgmised nõuded on täidetud:
i) inimuuringule ei ole võrdväärset alternatiivi;
ii) asjaomase isiku risk ei ole suurem kui uuringu eeldatav kasu;
iii) sõltumatu kontroll on uuringu teadusliku väärtuse ja otstarbekuse kindlaks teinud, mitme eriala asjatundjad on hinnanud uuringu eetilist külge ning uuringukava on kinnitanud pädev instants;
iv) uuritavale isikule on talle seaduses ettenähtud õigused ja kaitseabinõud teatavaks tehtud;
v) artiklis 5 nimetatud nõusolek on antud sõnaselgelt ja kindla juhtumi kohta ning nõusolek on dokumenteeritud. Nõusoleku võib igal ajal vabalt tagasi võtta.

Artikkel 17. Nõusoleku andmiseks võimetu isiku kaitse
1. Isikut, kes ei ole võimeline andma artiklis 5 ettenähtud nõusolekut, võib uurida üksnes siis, kui:
i) artikli 16 punktides i ja iv nimetatud nõuded on täidetud;
ii) on tõenäoline, et uuringu tulemused toovad tema tervisele otsest ja tuntavat kasu;
iii) võrdväärselt tulemuslikku uuringut ei ole võimalik teha isikule, kes on võimeline andma uuringuks nõusoleku;
iv) artiklis 6 ettenähtud luba on antud kirjalikult ja kindla juhtumi kohta; ja
v) asjaomane isik ei ole uuringu vastu.

2. Kui on tõenäoline, et uuringu tulemused ei too asjaomase isiku tervisele otsest kasu, võib erandkorras lubada uuringu teha juhul, kui rakendatakse seaduses ettenähtud kaitseabinõusid ning kui on täidetud lõike 1 punktides i, iii, iv ja v loetletud nõuded ning järgmised lisatingimused:
i) uuringu eesmärk on isiku seisundi, haiguse või puude senisest märksa põhjalikuma teadusliku käsitluse kaudu aidata kaasa tulemuste saavutamisele, mis oleksid kasutatavad nii asjaosalise enda kui ka teiste samasse vanuserühma kuuluvate või sama haiguse või tervisehäire all kannatavate või samasuguses seisundis olevate isikute huvides;
ii) uuring on asjaosalisele isikule ainult minimaalselt ohtlik ega koorma teda liigselt.

Artikkel 18. In vitro looteuuringud
1. Kui seadus lubab in vitro looteuuringuid, tagatakse loote asjakohane kaitse seadusega.
2. Inimloodet uurimiseks luua on keelatud.

Ravimiuuringute kohta on Euroopa Liidu Parlament ja Nõukogu välja andnud põhjaliku direktiivi 2001/20/EÜ, liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise kohta, mis käsitlevad hea kliinilise tava rakendamist inimtervishoius kasutatavate ravimite kliinilistes uuringutes (4. aprill 2001)


4.4. Järelevalve
Tervishoiuteenuste osutajatele sätestatud nõuete täitmise üle teostavad järelevalvet maavanem ja Tervishoiuameti selleks volitatud ametnikud.

Tervishoiuteenuste korraldamise seadus
§ 60. Tervishoiu järelevalve
(3) Tervishoiuameti selleks volitatud ametnikud teostavad järelevalvet perearstide, kiirabi osutajate, eriarstiabi osutajate ja iseseisvalt õendusabi osutajate tegevuse üle.


5. ÕIGUS INIMVÄÄRIKUSELE
(sh valu ja kannatuste leevendamisele, individuaalsele kohtlemisele ning aja austamisele)

Igasugune raviteenus, mida patsiendile pakutakse, peab austama inimese inimväärikust. Raviteenuste osutamisel tuleb arvestada inimese sugu, kultuurilist tausta, väärtushinnanguid ja erivajadusi. Inimesel on õigus surra väärikusega ning tema viimse hetkeni tunda end arvestatava ühiskonnakodanikuna. Patsiendile tervishoiuteenuste osutamisel tuleb lähtuda patsiendi individuaalsusest ning osutada terviseabi õigeaegselt.

EV Põhiseadus:
§18. Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.

Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta

Artikkel 1 Inimväärikus
Inimväärikus on puutumatu. Seda tuleb austada ja kaitsta.

Artikkel 25 Vanurite õigused
Liit tunnustab ja austab vanurite õigust elada inimväärset ja iseseisvat elu ning võtta osa sotsiaal- ja kultuurielust

Artikkel 26 Puuetega inimeste integreerimine
Liit tunnustab ja austab puuetega inimeste õigust saada kasu meetmetest, mille eesmärk on tagada nende sõltumatus, sotsiaalne ja tööalane integratsioon ning osalemine ühiskondlikus elus.

Ülemaailmse Terviseorganisatsiooni - WHO - Euroopa kontori deklaratsioon 121, 25. mai 1994 "Patsientide õigustest Euroopas”

5.8. Patsientidel on õigus olla ravitud väärikusega seonduvalt nende diagnoosi, ravi ja hooldusega, mida pakutakse patsiendile arvestades tema kultuurilist tausta ja väärtushinnanguid.

5.9. Patsientidel on oma ravi ja hoolduse kestel õigus saada pidevat hingelist tuge ja juhendamist väljastpoolt ravi- ja/või hoolekandeasutust ning õigus toetusele oma perekonna, sugulaste ja sõprade poolt.

5.10. Patsientidel on õigus oma valu ja kannatuste leevendamisele vastavalt kaasaegsetele teadmistele.

5.11. Patsientidel on õigus humaansele surmaeelsele ravile ja hoolitsusele ning surra väärikusega.


6. LIGIPÄÄS ÕIGUSKAITSELE
(sh õigus esitada kaebusi, nende sõltumatule hinnangule ning
kompensatsioonile tekitatud kahju puhul)

6.1. Õigus esitada kaebusi
Kõigil inimestel, kes kasutavad raviteenuseid, on õigus esitada kaebusi ja ettepanekuid. Kaebustest saadav informatsioon on vajalik raviteenuse paremaks kujundamiseks ning aitab tervishoiujuhtidel vastu võtta otsuseid ravikorralduse kvaliteedi tõstmiseks. Patsient võib kaebusega pöörduda kaebustega tegelevatesse komisjonidesse, tervishoiuasutusse, Tervishoiuametisse, Sotsiaalministeeriumi, Õiguskantsleri, politsei poole või kohtusse. Eesti Patsientide Esindusühing aitab kaebuse vormistamisel või läbirääkimistes tervishoiuasutusega.

6.2. Õigus kaebuste efektiivsele ja sõltumatule läbivaatamisele
Riigi kohustuseks on tagada kaebuste sõltumatu läbivaatamise mehhanism. See tähendab, et kaebusele hinnangut andvad inimesed ei tohi olla antud konkreetse juhtumiga otseselt ega kaudselt seotud. Tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamisega tegeleb Tervishoiuameti Arstiabi Kvaliteedi Ekspertkomisjon, mis vajadusel tellib sõltumatu ekspertiisi. Õiguskantsler hindab põhiõiguste rikkumisi. Tarbijakaitse Amet lahendab materjalide kvaliteediga seotud kaebusi ning Andmekaitse Inspektsioon informatsiooni hoidmise ja väljastamisega seotud kaebusi. Kõiki kaebusi saab esitada läbi Eesti Patsientide Esindusühingu, kes taotleb vajadusel kaebuse esitamiseks vajaminevad dokumendid ja/või vormistab kaebuse ametlikult.

EV Põhiseadus:
§13. Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele.
§14. Õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.
§15. Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist.

Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta
Artikkel 38 Tarbijakaitse
Liidu poliitikaga tagatakse tarbijakaitse kõrge tase.

Artikkel 41 Õigus heale haldusele
1. Igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku tähtaja jooksul.
2. See õigus hõlmab:
– igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne mis tahes individuaalmeetme võtmist, mis võib talle kahju tekitada;
– igaühe õigust pääseda ligi oma toimikule, austades samal ajal konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õiguspäraseid huve;
– ametiasutuste kohustust oma otsuseid põhjendada.
3. Igaühel on õigus saada liikmesriikide õigusele omaste üldpõhimõtete kohaselt ühenduselt hüvitist mis tahes kahju eest, mida selle institutsioonid või töötajad on oma tööülesannete täitmisega tekitanud.
4. Igaühel on õigus kirjutada liidu institutsioonidele ühes asutamislepingute keeles ning talle tuleb vastata samas keeles.

ÜRO kommentaar nr 59 artiklile 12 Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelises paktis:

Igal isikul, või isikute grupil, kelle õigust tervisele on kahjustatud, peab olema ligipääs efektiivsele kohtu või muudele kohastele abinõudele nii rahvuslikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Kõikidel sellise rikkumise ohvritel on õigus kohasele hüvitusele, kas olukorra ennistamise, kompensatsiooni, nõudmiste rahuldamise või asja mittekordumise garantii vormis.


6.3. Vastutus ja kaebuse esitamine

Halduskorras võib juriidilisi ja füüsilisi isikuid vastutusele võtta Tervishoiuamet. Patsiendil on õigus pöörduda Tervishoiuameti Arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni poole osutatud tervishoiuteenuste kvaliteedi hindamiseks. Tervishoiuameti tegevuse vaidlustamiseks on võimalik esitada vaie Sotsiaalministrile või pöörduda halduskohtusse.

Sotsiaalministri 27. september 2002 määrus nr. 118 Tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedile eksperdihinnangu andmise kord

§1. Arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjon
2) Komisjoni tegevuse eesmärgiks on patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile sõltumatu eksperdihinnangu andmine.

§8. Komisjoni otsus
(1) Komisjon lähtub otsuse tegemisel tervishoiuteenuse osutamist tõendavate dokumentide, seletuskirjade ja erialaasjatundjatelt tellitud eksperdihinnangute erapooletust analüüsist ning tervishoiuteenuse vastavusest selle teenuse osutamise ajal kehtestatud nõuetele ja arstiteaduse üldisele tasemele, üldtunnustatud headele arstlikele tavadele ja eetikanormidele.


Eestis on TSIVIILVASTUTUS tervishoiuteenuse osutamisel jagatud tervishoiuteenust osutava juriidilise isiku ja füüsilise isiku vahel. Vastutuse väljaselgitamiseks ning tekkinud kahju olemasolu, põhjusliku seose ning suuruse määramiseks on patsiendil või tema omastel võimalik pöörduda tsiviilkohtusse.

Võlaõigusseadus:
§ 758. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu mõiste
(2) Tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand, kes tegutseb tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel, vastutab tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise eest tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult.

§ 770. Tervishoiuteenuse osutaja vastutus
(1) Tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutavad üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest.
(2) Tervishoiuteenuse osutaja vastutab ka teda abistavate isikute tegevuse ja tervishoiuteenuse osutamisel kasutatavate seadmete vigade eest.
(3) Tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata.
(4) Kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient.

Tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud vigade suhtes on võimalik ka KRIMINAALVASTUTUS. Patsiendil või tema omastel on võimalus algatada kriminaalmenetlust (lisaks tsiviilmenetlusele kohtus ja haldusmenetlusele Tervishoiuametis).

Karistusseadustik
§117. Surma põhjustamine ettevaatamatusest
Teise inimese surma põhjustamise eest ettevaatamatusest - karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.

§118. Raske tervisekahjustuse tekitamine
Tervisekahjustuse tekitamise eest, kui sellega on põhjustatud:
1) oht elule;
2) raske kehaline haigus;
3) raske psüühikahäire;
4) raseduse katkemine;
5) nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus või
6) elundi kaotus või selle tegevuse lakkamine, -
karistatakse nelja- kuni kaheteistaastase vangistusega.

§119. Raske tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest
Raske tervisekahjustuse tekitamise eest ettevaatamatusest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

§123. Ohtu asetamine
Teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

§124. Abita jätmine
Teadvalt eluohtlikus seisundis olevale inimesele abi andmata jätmise eest õnnetuse või üldise ohu korral, kui abi andmine oleks olnud võimalik ilma abistajat ennast ohtu seadmata, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

§138. Ebaseaduslik inimuuringute tegemine
(1) Meditsiinilise või teadusliku uuringu tegemise eest inimesega, kes ei olnud selleks andnud seaduses ettenähtud korras oma nõusolekut või keda enne nõusoleku andmist ei olnud teavitatud olulistest uuringuga kaasneda võivatest ohtudest, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahalise karistusega.

§139. Ebaseaduslik siirdematerjali võtmine
Inimeselt siirdamise eesmärgil elundi või koe eraldamise eest isiku poolt, kellel on olnud seadusest tulenev õigus seda teha, kui seda inimest enne temalt vastava nõusoleku saamist ei olnud teavitatud olulistest elundi või koe eraldamisega kaasneda võivatest ohtudest või kui eraldaja oli teadnud, et see inimene saab elundi või koe eraldamise eest tasu, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

§140. Doonorlusele kallutamine
Ainelise tasu pakkumisega või kahju tekitamisega või sellega ähvardades inimese mõjutamise eest siirdamise või geeniuuringute eesmärgil endalt elundi või koe eraldamiseks nõusolekut andma - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

§150. Ebaseaduslik siirdematerjali võtmine laibalt
Inimese laibalt siirdamise eesmärgil elundi või koe eraldamise eest selleks õigustatud isiku poolt, kui inimene on selle oma eluajal keelanud, - karistatakse rahalise karistusega.

§152. Võrdõiguslikkuse rikkumine
(1) Inimese õiguste ebaseadusliku piiramise või inimesele ebaseaduslike eeliste andmise eest tema rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundi alusel – karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
6.4. Õigus esindatusele ja abile kaebuste korral
Patsiendil on õigus kasutada esindajat oma õiguste teostamisel. Kui patsiendil puudub piisav informatsioon oma õiguste teostamise võimaluste kohta või haiguse puhul võimalus end ise esindada - on patsiendil õigus riigi abile enda esindatuse tagamiseks. Patsiendil on õigus esindajale nii haldus kui tsiviilmenetluses.

Ülemaailmse Terviseorganisatsiooni - WHO - Euroopa kontori deklaratsioon 121, 25. mai 1994 "Patsientide õigustest Euroopas”
6.4. Kui patsiendid ise ei saa endale võimaldada antud dokumendis loetletud õiguste teostamist, peab neid õigusi teostama nende seaduslik esindaja või muu selleks otstarbeks patsiendile määratud isik. Kui ei seaduslikku esindajat ega teist aseisikut selleks ei ole võimalik leida, tuleb kasutusele võtta muud meetodid patsiendi esindatuse tagamiseks.
6.5. Patsientidel peab olema juurdepääs niisugusele informatsioonile ja nõuandele, mis võimaldab neil teostada antud dokumendis märgitud õigusi. Kui patsient tunneb, et tema õigusi ei ole austatud, peab tal olema võimalus esitada kaebus.
Lisaks võimalusele kaebus kohtusse esitada, peab olema sõltumatu mehhanism riiklikul või muul tasandil hõlbustamaks paigutuse, vahendamise, vahetalitluse ja otsustamise protsessi. Muu hulgas peavad need mehhanismid kindlustama kaebuste lahendamise korra ja muu informatsiooni kättesaadavuse patsientidele ning sõltumatu isiku olemasolu ja käepärasuse patsientide konsulteerimiseks kõige sobivama tegutsemissuuna valimisel. Need mehhanismid peavad vajadusel kindlustama ka edasise abi ja esinduse patsiendi huvides.
Patsientidel on õigus oma esitatud kaebuste läbivaatamisele ja uurimisele ning käsitlemisele kõige otsesemal, efektiivsemal ja kiiremal viisil ning olla informeeritud selle tegevuse tulemustest.

Haldusmenetluse seadus
§13. Esindus ja volitus haldusmenetluses
(1) Menetlusosalisel on õigus kasutada haldusmenetluses esindajat. Esindaja võib esindada menetlusosalist kõigis menetlustoimingutes, mida seadusest tulenevalt ei pea menetlusosaline tegema isiklikult.

Tsiviilkohtumenetluse seadustik
§ 83. Asjaajamine esindaja kaudu
(1) Füüsiline isik võib kohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu. Isiklik osavõtt asjast ei võta õigust omada selles asjas esindajat.
(3) Kui kohus leiab, et asjas pooleks oleva füüsilise isiku olulised huvid võivad jääda kaitseta tema maksejõuetuse tõttu, võib kohus määrata talle esindajaks advokaadi riigi arvel. Sel juhul saadab kohus määruse täitmiseks Eesti Advokatuuri juhatusele.
(4) Esindajal on selle protsessiosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, kui seaduses ei ole sätestatud, et tal neid õigusi ja kohustusi ei ole.
Tsiviilseadustiku üldosa seadus
§115. Tehingu tegemine esindaja kaudu
(1) Tehingu võib teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus.
(2) Esindaja kaudu ei või teha tehingut, mis seadusest või kokkuleppest tulenevalt tuleb teha isiklikult.

6.3. Õigus kompensatsioonile tekkinnud kahju korral
Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud hüvitama patsiendile tekitatud moraalse ja materiaalse kahju. Kahju hüvitamise nõude võib patsient esitada raviteenuse osutajale või tsiviilkohtule. Raviasutus võib maksta patsiendile kokkulepitud kompensatsiooni ilma kohtuotsuseta. Nõu ja abi küsimiseks kahjunõuete esitamisel saab pöörduda Eesti Patsientide Esindusühingu poole.
Kaebusi võib esitada seaduses sätestatud tähtaja jooksul

EV Põhiseadus:
§25. Igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.

Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta
Artikkel 47 Õigus tõhusale kahjuhüvitamisele ja õiglasele kohtumõistmisele
Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on vastavalt käesolevas artiklis kehtestatud tingimustele õigus nõuda kohtu kaudu tõhusat kahjuhüvitamist.
Igaühel on õigus õiglasele ja avalikule õigusemõistmisele mõistliku aja jooksul ning seaduse alusel loodud sõltumatu ja erapooletu kohtu poolt. Igaühel on võimalus saada nõu, kaitset ning olla esindatud.
Isikutele, kellel puuduvad piisavad vahendid, tagatakse õigusabi sellises ulatuses, mis on tõhusaks õigusemõistmiseks vajalik.

Psühhiaatrilise abi seadus
§ 4. Isiku õigused psühhiaatrilise abi saamisel
Isikul on psühhiaatrilise abi saamisel õigus:
4) kahju hüvitamisele ravi- või põetusvigadest põhjustatud kahju korral.

Võlaõigusseadus:
§ 1043. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine
Teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 771. Aegumistähtaeg
Patsiendi kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on viis aastat alates ajast, mil ta sai teada tervishoiuteenuse osutaja või arsti poolt kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest.

Muid (koolitus)materjale